3-15-41/19 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Halduskohus

Kohtunik

Kadri Palm

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. jaanuar 2016, Jõhvi

Haldusasja number

3-15-41

Haldusasi

Aleksei Balahnitšovi (Balahnitšov) kaebus Tallinna Vangla

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 2000 eurot

Menetlusosalised

Kaebaja – Aleksei Balahnitšov

Vastustaja – Tallinna Vangla, volitatud esindaja Teerika

Marilin Martisen

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Aleksei Balahnitšovi kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 8. veebruaril 2016.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vanglas registreeriti 22. oktoobril 2014 Viru Vangla kinnipeetava A. Balahnitšovi

kahju hüvitamise taotlus nr 5-18/14/28978-1 (tl 8-10). A. Balahnitšov märkis, et ta viibis

Tallinna Vanglas ajavahemikul 15. aprill − 15. juuli 2014. A. Balahnitšov palus hüvitada talle

õigusvastaste kinnipidamistingimustega tekitatud mittevaralise kahju.

2. Tallinna Vangla jättis 8. detsembri 2014. a otsusega nr 5-18/14/28978-2 A. Balahnitšovi

kahju hüvitamise taotluse rahuldamata (tl 6-7).

3-15-41

3. A. Balahnitšov esitas 7. jaanuaril 2015 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla

tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks (tl 3-5). Kaebaja märkis, et ta viibis Tallinna

Vanglas ajavahemikul 15. aprill − 15. juuli 2014. Kaebaja leidis, et tema kinnipidamine

Tallinna Vanglas oli inimväärikust alandav. Kaebaja palus Tallinna Vanglalt kahjuhüvitisena

välja mõista 2000 eurot.

4. Tartu Halduskohus võttis 25. septembri 2015. a määrusega kaebuse menetlusse (tl 35).

5. Vastustaja palus 6. oktoobri 2015. a vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata (tl 41-

43).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

6. Kaebaja on taotlenud talle väärikust alandavate kinnipidamistingimustega põhjustatud

kahju hüvitamist, väites järgmist.

6.1. Põrandapinna alla ei saa panna mööblialust pinda, sest seda pinda ei saa kinnipeetav

kasutada liikumiseks ja igapäevaseks tegevuseks.

6.2. Valgustus ei vastanud nõuetele, pesu tuli pesta ja kuivatada kambris. Puudus vastav

ventilatsioon ja kitsas ruumis viibimisest tulenevalt tekkisid terviserikked.

6.3. Mitme kinnipeetavaga kambris on soovituslik määr 4 m2, kuid kui kinnipeetava käsutuses

on alla 3 m2 põrandapinda, tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see õigustab

iseenesest Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art 3 rikkumise

tuvastamist.

7. Vastustaja palub vastuses kaebusele jätta kaebus mittevaralise kahju hüvitamise nõudes

rahuldamata ning menetluskulud kaebuse esitaja enda kanda. Vastuses kaebusele esitas

vastustaja järgmised väited.

7.1. Riikliku kinnipeetavate, karistusjärgselt kinnipeetavate, arestialuste ja vahistatute registri

andmetel oli A. Balahnitšov kogu Tallinna Vanglas viibimise ajal vahistatu staatuses. Seega

hoiti teda vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3 alusel ööpäev läbi lukustatud kambris.

Kaebajale oli igapäevaselt tagatud vähemalt ühetunnine jalutuskäik värskes õhus.

7.2. Täiendavaid liikumisvõimalusi on kaebajale andnud ka kokkusaamistel käimine ametnike

ja perekonnaliikmetega, mis toimusid järgmistel aegadel: 16. aprillil 2014, 28. aprillil 2014,

13. mail 2014, 19. mail 2014, 14. juunil 2014.

7.3. kuni Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) 19. detsembri 2013. a lahendini Tunis vs. Eesti ei

pöördunud kaebaja kordagi Tallinna Vangla poole teemadel, mis puudutaksid kambrite

põrandapinda.

7.4. Kaebaja tervisekaardi väljavõttest ei nähtu ühtegi kaebust, mis otseselt või kaudselt võiks

puudutada kaebusi, mis tuleneksid väidetavast ebapiisavast põrandapinnast.

7.5. Vastustaja ei nõustu kaebaja seisukohaga nagu tuleks kambri põrandapinna suuruse

arvestamisel põrandapinnast maha arvata mööbli alla jääv pind. Sellist seisukohta toetab EIK

järjekindel praktika.

7.6. Vastustaja ei nõustu ka sellega nagu tuleks kambri põrandapinna suuruse arvestamisel

põrandapinnast maha arvata WC alla jääv pind. Kohtule esitatud tabelist nähtub, et Tallinna

Vanglas viibimise ajal oli kaebajale tagatud vangla sisekorraeeskirja (VSKE) § 6 lg-st 6

tulenev kinnipeetavale ettenähtud põrandapind, mis lisaks oli ka ilma WC-alust pinda arvesse

võtmata suurem kui 3 m2 kinnipeetava kohta. Seega oli kaebajale Tallinna Vanglas kasutada

olnud põrandapind kooskõlas kehtiva õigusega, samuti EIK-i praktikaga.

7.7. Arvestades Tallinna Vangla tingimusi kogumis, ei olnud need sellised, et oleksid

kaebajale kaebuses märgitud kannatusi põhjustanud. Kambrites, milles kaebaja viibis, oli

osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Akna olemasolu tagas

2(7)

3-15-41

kambri loomuliku valgustatuse. Täiendava kunstliku valgusallikana oli kambrite laes

valgustid ning lisaks oli vanglas viibivatel isikutel vangla vahendusel võimalik tugevama

kunstliku valgustuse saamiseks soetada isikuarvel oleva raha eest näpitslamp. Lisaks

avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon. Nõutava temperatuuri kindlustas kambrites

keskküttesüsteem. Kambrites oli kambrist eraldatud ja veega WC ning kraanikauss. Lisaks

võimaldati duši kasutamist. Voodipesu vahetati reeglina kaks korda kuus. Igal vahistatul ja

süüdimõistetul oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu. Ajavahemikul 22:00

– 06:00 oli vanglas öörahu, mis tähendab, et isik sai korralikult välja puhata.

7.8. Kaebajale oli tagatud mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja ka

suhtlemisvõimalus lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised).

Vahistatutel ja süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna

Vangla raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati

kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid.

Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada reeglina kaks

korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda individuaalselt vangla

kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka vangla sotsiaaltöötajad,

psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires võimaldati ka vahistatutele

hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas vangla. Samuti võimaldati iga päev

värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset

raskusastet, sest need olid ja on Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel.

7.9. Seoses kaebaja väidetega kambrite niiskusele ja rõskusele selgitab vastustaja, et need ei

ole usutavad. Kambrites on osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon ning

kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka suletud osakonnas reguleerida akna küljes

asuva õhutusava kaudu. Samuti on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodi ajal, kui

väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja

kuivatab õhku. Ka ei kinnita kaebaja väidet vangla poolt teostatud õhuniiskuse mõõtmised

ning kuigi mõõtmisi ei teostata igapäevaselt ja kõikides kambrites, saab asuda seisukohale, et

õhuniiskuse tase ei ole selline, mis võiks põhjustada mittevaralise kahju tekkimist. Samas, kui

kaebaja ning temaga samas kambris olnud teised kinnipeetavad tundsid, et kambris pesu

pesemisest tekib niiskus, siis oli neil võimalik taotleda vanglalt vangla riietust, mille pesemise

eest hoolitses vangla. Seega oli kaebajal võimalus hoida ära enda väidetavalt puudulikes

tingimustes kinnipidamist.

7.10. Kaebaja väidab ka valgustuse mittevastavust nõuetele. Samas ei väida kaebuse esitaja, et

kunstlik valgus oli ainus valgustus kambris ja loomulik valgustus puudus. Kuna kaebaja ei ole

ise olukorra parandamiseks või muutmiseks midagi ette võtnud (kaebaja ei ole Tallinna

Vanglas viibimise ajal selle probleemiga vangla poole pöördunud), saab asuda seisukohale, et

kambri väidetav vähene kunstlik valgustatus tegelikult probleemiks ei olnud.

7.11. Kinnipeetavate kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning

arvestada tuleb eluruumidele esitatavate nõuetega. Vabariigi Valitsuse 26. jaanuari 1999 nr 38

määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete kinnitamine“ p 5 kohaselt peab eluruumi igal

toal olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse tuulutamiseks ning tagab neis

piisava loomuliku valgustuse. Tallinna Vangla kambrites on kaks laepirni võimsusega 75 W,

tualetis üks lamp võimsusega 60 W ning ukse kohal öövalgusti võimsusega 40 W. Määruse nr

38 selles osas täpseid norme ei kehtesta. Seega vastas kunstlik valgustus VangS § 45 lg 1

sätestatule. Kui kaebaja leidis, et vajab tugevamat kunstlikku valgustust, siis oli tal võimalik

endale vangla kaupluse vahendusel näpitslamp lisaks soetada.

7.12. Lisaks on siinjuures oluline ka asjaolu, et Tallinna Vangla andmetel ei ole kaebaja

vangla poole pöördunud kaebusega seoses kambri vähese valgusega ega ka kambri

niiskustasemega.

7.13. Kaebaja väidab kambrites ventilatsiooni puudumist. Selgitame, et Tallinna Vangla

kambrites on osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on

3(7)

3-15-41

võimalik kambrite õhuhulka suletud osakonnas reguleerida akna küljes asuva õhutusava

kaudu. Samuti on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodi ajal ühtlase temperatuuri ja

kuivatab õhku.

7.14. Kaebaja ei ole vaidlusalusel perioodil esitanud vanglale ühtegi pöördumist, millest

nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind või muud

kambri tingimused kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Kohtu menetluses on kaebaja mittevaralise kahju hüvitise nõue seoses väidetavalt

väärikust alandavate kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas. Kaebus puudutab

ajavahemikku 15. aprill − 15. juuli 2014.

9. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohtu

põhjendused on alljärgnevad.

10. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on

avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud,

nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole

võimalik kõrvaldada sama seaduse §des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või

taastamisega. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju

rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse

võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime

teotamise korral. Praeguses asjas on kaebaja väitnud talle kahju tekitamist väärikuse

alandamisega.

11. Vastustaja (Tallinna Vangla) on avaliku võimu kandja, kes täidab talle seadusest

tulenevat avalik-õiguslikku ülesannet (vangistuse täideviimine). Kohus peab hindama,

kas vastustaja on kaebaja kinnipidamisel käitunud õigusvastaselt ning hoidnud teda

väärikust alandavates tingimustes ning kas sellega tekitati hüvitamisele kuuluvat

kahju.

12. VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse

alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris

elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris

peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse.

Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna

eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Alates 1. jaanuarist 2014 kehtivas

VSKE redaktsioonis on põrandapinna minimaalseks suuruseks ette nähtud 3 m2 (§ 6 lg

6). Kaebaja puhul pole selle normi vastu eksitud.

13. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis kaebusega hõlmatud ajavahemikul

Tallinna Vanglas vahistatu staatuses.

14. Vastustaja on kohtule esitanud tabelina ülevaate A. Balahnitšovi paigutamiste ja

kambrite täituvuse kohta (tl 44-45). Tabelitest nähtub, millistel kuupäevadel on

kaebaja mingis kambris viibinud, ära on näidatud kambri number, iga kambri suurus

ruutmeetrites, kambri täituvus (kambris kinni peetud isikute arv) ning põrandapind ühe

isiku kohta ruutmeetrites. Samas on näidatud, kas kambri juurde kuulus eraldi WC

ning sellistel juhtudel näidatud ka kambri suurus ilma WC pinnata ja kambri pind ühe

4(7)

3-15-41

isiku kohta ilma WC pinda arvestamata. Asja materjalidest nähtub, et olenemata

sellest, kas arvestada WC pind põrandapinna hulka või mitte, on kaebajale kogu

perioodi vältel tagatud üle 3 m2 (vähemalt 3,53 m2) põrandapinda.

15. Riigikohus selgitas 9. detsembri 2015. a otsuses asjas nr 3-3-1-42-15, et kuigi

EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud

tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, p-d 9–

17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr

44753/12: Gégény/Ungari, p-d 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK

riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka

WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr

43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK

praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse

võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või

et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti

õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik

selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §-de 7 ja 9 alusel.

16. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-42-15 selgitanud, et asjades, kus isiklik ruum jääb

vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui

isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise

võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni

või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja

hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev

jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57,

käesoleval ajal veel jõustumata).

17. VangS § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris,

välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Erinevalt kinnipeetavatest, kes

üldjuhul saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline

võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud

suhtlemisvõimalused. Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt

üks tund päevas viibida vabas õhus (VangS § 93 lg 5). Vahistatu režiimi eripärast

tingitult on neil ka piiratumad sportimisvõimalused. Praeguse kaebaja puhul tuleb

arvestada, et kõnealusel perioodil viibis ta kogu aja vahistatu staatuses.

18. Kinnipidamistingimuste kogumi hindamisel on oluline arvestada ka erinevaid

suhtlus- ja tegevusvõimalusi. Vastustaja märkis vastuses kaebusele, et täiendavaid

liikumisvõimalusi on kaebajale andnud ka kokkusaamistel käimine ametnike ja

perekonnaliikmetega, mis toimusid järgmistel aegadel: 16. aprillil 2014, 28. aprillil

2014, 13. mail 2014, 19. mail 2014 ja 14. juunil 2014. Kaebajale oli tagatud

mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ja ka suhtlemisvõimalus

lähedastega (kirjavahetus, helistamine, lühiajalised kokkusaamised). Vahistatutel ja

süüdimõistetutel oli ca iga kahe nädala tagant võimalus laenutada Tallinna Vangla

raamatukogust raamatuid, samuti väljastas vangla ajalehti. Loa alusel väljastati

kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga

esemeid. Lisaks oli vahistatutel lubatud saada pakke. Sisseoste võimaldati sooritada

reeglina kaks korda kuus. Usuliste vajaduste rahuldamiseks oli võimalus kohtuda

individuaalselt vangla kaplaniga. Vahistatute ja süüdimõistetute käsutuses olid ka

vangla sotsiaaltöötajad, psühholoogid ning meditsiinipersonal. Võimaluste piires

5(7)

3-15-41

võimaldati ka vahistatutele hõivetegevust. Toitlustamise kolm korda päevas tagas

vangla. Samuti võimaldati iga päev värskes õhus jalutamist. Seega ei saanud

vangistustingimused ületada nõutavat minimaalset raskusastet, sest need olid ja on

Tallinna Vanglas vähemalt rahuldaval tasemel. Kaebaja ei ole nendele vastustaja

seisukohtadele vastu vaielnud.

19. Kaebaja on napile kambripinnale lisaks viidanud erinevatele probleemidele

seoses kinnipidamistingimustega (valgustus ei vastanud nõuetele, pesu tuli pesta ja

kuivatada kambris. Puudus vastav ventilatsioon ja tekkisid terviserikked kitsas ruumis

viibimisest tulenevalt). Kohus nõustub vastustaja seisukohtadega (tl 42p) nende

kinnipidamistingimustega seoses ega pea vajalikuks kõiki vastustaja seisukohti üle

korrata. Täiendavalt märgib kohus järgmist.

20. VangS § 93 lg 1 kohaselt kannab vahistatu isiklikke riideid, kuid kui

kandmiskõlblikud isiklikud riided puuduvad või kui vahistatu ei soovi neid kanda,

saab ta vanglalt tasuta riietuse. Tallinna Vangla kodukorra p 11.2.2 kohaselt on

vanglariietuse pesemine tasuta. Kinnipeetav, kellel on selleks rahaline võimalus, saab

isiklikud riided anda pesemiseks vanglale või vanglale teenust osutavasse pesumajja

vastavalt vangla direktori kehtestatud hinnakirjale (kodukorra p 11.2.5). Selleks raha

puudumisel on järelikult kambris niiskuse vältimiseks võimalus isiklikest riietest

loobuda.

21. Tallinna Vangla vastusest nähtub, et piisav valgustus tagatakse loomuliku ja

kunstliku valgusega üheskoos. Vastustaja vastuse kohaselt on Tallinna Vangla

kambrites reeglina 2 laelampi, lisaks on kambrites kaks seinalampi - üks tualetis, teine

kambriukse kohal olev öövalgusti. Päevasel ajal lisandub aknast tulev loomulik valgus.

Akna ees on küll trellid, kuid mitte muid tõkkeid ega piirdeid, mis takistaks loomuliku

valguse sissepääsu kambrisse. Ka VangS § 45 lg-st 1 tuleneb, et ruumi piisav

valgustatus tuleb kindlustada kambris oleva akna ja kunstliku valgustuse koosmõjus.

Akna olemasolu üle asjas vaidlust ei ole.

22. Nii puuduliku kunstliku valguse kui ka liigse niiskuse korral on kohane

õiguskaitsevahend kohene pöördumine vanglaametnike poole, et saavutada häirivate

olmeprobleemide kõrvaldamine või leevendamine. Vastustaja on kinnitanud, et

kaebaja pole seoses väidetavalt õigusvastaste kinnipidamistingimustega kunagi vangla

poole pöördunud (vastuse p 15, tl 42p). Praegusel juhul pole põhjust kahelda vastustaja

seisukohtades nii toimiva ventilatsiooni kui ka piisava valgustuse tagamisest. Asjaolu,

et kaebaja pole neis küsimustes vangla poole pöördunud, viitab, et õiguste väidetav

riive polnud märkimisväärne ning kaebaja ei tajunud võimalikke ebamugavusi

väärikust alandavatena.

23. Vastustaja on kaebaja kinnipidamistingimusi iseloomustades märkinud veel

omaette voodikoha olemasolu ja regulaarset voodipesu vahetamist. Omaette

voodikoha tähtsust on ka EIK rõhutanud (näiteks asjas Logothetis jt vs. Kreeka

(kaebus nr 740/13), 25. september 2014; Murśić vs. Horvaatia (kaebus nr 7334/13), 12.

märts 2015).

24. Kohtu hinnangul on vastustaja tegutsenud õiguspäraselt. Eeltoodust tulenevalt on kohus

seisukohal, et kaebajale ei tekitatud mittevaralist kahju, mis kuuluks hüvitamisele. Seetõttu

jääb rahuldamata A. Balahnitšovi kaebus Tallinna Vangla vastu mittevaralise kahju

hüvitamiseks summas 2000 eurot.

6(7)

3-15-41

25. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud

pool, kelle kahjuks otsus tehti. Menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtul enne

kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumentide ja

menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta (HKMS

§ 109 lg 1). Kuna vastustaja pole menetluskulude nimekirja ja kuludokumente esitanud,

jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kadri Palm

kohtunik

7(7)