3-14-52244/49 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Einar Vene, Tiina Pappel, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

7. jaanuar 2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-52244

Haldusasi

Sergei

Henningu

kaebus

Tallinna

Vangla

kinnipidamistingimustega tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 13. aprilli 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Sergei Henning

Vastustaja/apellant Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

13. aprilli 2015. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 07.01.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1.

04.07.2014 registreeriti Tallinna Vanglas Sergei Henningu mittevaralise kahju nõue

(nr 5-18/14/18961-1), milles ta taotles hüvitist alates 10.07.2013 Tallinna Vanglas talle

lihavaba toidu mittevõimaldamise eest. Lihavaba toit määrati talle meditsiinilistel põhjustel

alles 20.05.2014.

2. Tallinna Halduskohtusse saabus 17.09.2014 S. Henningu kaebus, milles ta nõuab hüvitist

150 eurot iga päeva eest, mil talle Tallinna Vanglas lihavaba toitu ei võimaldatud. S. Henning

selgitas oma kaebuses, et 10.07.2013 Tallinna Vanglasse saabudes palus ta

meditsiiniosakonnas kohe määrata endale lihavaba toit. Ta teatas, et ei tarvita oma

toitumiskultuuri ja maailmavaate tõttu toiduks liha. Tema palvest keelduti ning järgnevad

korduvad katsed lihavaba toidu saamiseks jäid tulemusteta. Tallinna Vangla keeldumine on

arusaamatu ning see on vastuolus põhiseaduse §-dega 40 ja 41. Vaid kirikusse kuulumine ei

saa olla isiku usu ja tervikuna maailmavaate määrajaks. Alates 10.07.2013–21.05.2014 oli

kaebaja sunnitud oma toitumiskultuuri ja isiklikke veendumusi alla surudes sööma liha

sisaldavat toitu, mistõttu sai kannatada tema psüühiline ja füüsiline tervis. Lihavaba toit

määrati talle alles seoses vere hemoglobiinitaseme tõusuga pärast seda, kui ta oli pidanud 10

kuud liha sisaldavat toitu sööma.

3. Vastustaja Tallinna Vangla palus oma 07.01.2015. a kirjalikus vastuses jätta kaebus

rahuldamata. Tallinna Vangla selgitas, et usulistest kaalutlustest lähtuvalt võimaldatakse

Tallinna Vanglas kõigile kinnipeetavatele, olenemata usust, valida kahe menüü, tavamenüü ja

lihavaba menüü, vahel. Tuginedes vangistusseaduse (VangS) § 47 lg-le 3 selgitas Tallinna

Vangla, et S. Henningul puudus nii meditsiiniline kui ka religioosne vajadus liha

mittesisaldava menüü saamiseks, kuna kaebaja näol oli tegemist üksnes veendumusliku

taimetoitlasega. S. Henningu menüü vahetati välja lähtuvalt infektsionisti otsusest, mis

tulenes kinnipeetava analüüsidest ja arsti hinnangust tema tervislikule seisundile. Tallinna

Vangla selgitas, et kinnipidamisasutusel ei ole võimalik teha kaalutlusotsust usulistel

kaalutlustel teistsuguse toitlustamise määramise kohta, kui ta ei ole veendunud selles, et

sellised kaalutlused ka tegelikkuses eksisteerivad. Samuti oli S. Henningul võimalik vangla

poest endale meelepärast toitu juurde osta. Tallinna Vangla leidis, et tema tegevus ei ole olnud

õigusvastane ja ei nähtu, et kaebajale oleks kahju tekkinud, seetõttu puuduvad alused

mittevaralise kahju hüvitamiseks.

4. Tartu Halduskohtu 13. aprilli 2015. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt. Halduskohus

jättis kaebajale rahalise hüvitise seaduses sätestatud tingimustel välja mõistmata, kuid tuvastas

Tallinna Vanglas perioodil 10.07.2013 – 20.05.2014 Sergei Henningule lihavaba toidu

andmata jätmise õigusvastasuse.

Halduskohus tõi otsuse põhjendustes välja, et vangla ei ole seadnud kahtluse alla kaebaja

tõsist soovi saada lihavaba toitu ning kaebaja ei nõudnud ka liha asendamist kala- ja/või

piimatoodetega. On teada, et vanglates, sealhulgas Tallinna Vanglas, võimaldatakse

kinnipeetavatel tegelikult valida kahe erineva menüü vahel – tavamenüü (toit sisaldab liha) ja

lihavaba menüü (toit ei sisalda liha) vahel. Seega leidis halduskohus, et Tallinna Vanglal oli

reaalne võimalus anda ka kaebajale lihavaba toitu, s. o võimaldada tal valida lihavaba menüü,

kui viimane selleks korduvalt tõsist soovi avaldas.

Kohus möönis, et VangS § 47 lg 3 teisest lausest ei tulnud käesoleval juhul vanglale küll

otsest kohustust S. Henningule lihavaba toitu võimaldada, kuid seadus ei reguleeri otsesõnu

ka seda, kas otseselt usutunnistusest mittetulenevatel veendumuslikel alustel peab vangla

kinnipeetava taotlusel talle lihavaba toitu andma või mitte. Kohtu hinnangul tuleb selle

küsimuse lahendamiseks lähtuda muuhulgas konkreetse vangla tegelikest oludest ning

halduskohus leidis, et kuna selline võimalus oli Tallinna Vanglal reaalselt olemas, ei oleks

vangla rikkunud ka ühtegi õigusnormi, kui oleks võimaldanud kaebajale lihavaba menüü

vastavalt kaebaja soovile. Halduskohus leidis, et antud juhul on oluline ka see, et lihavaba

toitu valmistati Tallinna Vanglas niikuinii ning selle pakkumine ka kaebajale ei oleks olnud

vastustajale koormav ega nõudnuks mingite suurte ümberkorralduste tegemist senises

kinnipeetavate toitlustamise väljakujunenud skeemis.

Halduskohus pidas vastustaja väiteid kaebaja võimaluse kohta endale ise meelepärast toitu

osta otsituteks, kuna vanglapoolsed piirangud ostetava toidukauba kogusele ei võimalda

vangla pakutava toidu täies mahus asendamist lihavaba toiduga ning kaebaja isikuarvel

polnud nelja kuu jooksul (15.05.-14.09.2014) ka ühtegi laekumist, mille eest näiteks sel

ajavahemikul täiendavat toitu osta.

Kohus asus seisukohale, et veendunud taimetoitlasel liha sisaldava toidu saamine ei peaks

vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnema eriti juhul, kui olemas on ka lihavaba menüü.

Samuti märkis halduskohus, et kuigi vangla ei pea lihavaba toidu osas vastu tulema

kinnipeetavate igasugusele juhusoovile, võib veendunud taimetoitlase sunniviisiliselt liha

sööma sundimine valmistada talle tõsiseid vaimseid ja ka füüsilisi kannatusi. Halduskohus

leidis, et vastustaja on kaebaja suhtes rikkunud VangS § 41 lg-t 1 ning seega alandanud tema

inimväärikust, viidates lisaks ka Tallinna Vangla teadmisele S. Henningu lihavaba toidu

eelistuste kohta juba kaebaja eelmisel, 2012. aastal, Tallinna Vanglas viibimise ajal. Kohus

pidas vangla tegevust süüliseks, kuna vangla on korduvalt teinud kaebaja suhtes keelduvaid

otsuseid, kuigi kaebajale vastutulemise võimalus oli vanglal tegelikult olemas ja kaebaja

taotlustest ei nähtunud, et lihavaba toidu saamine oleks tema jaoks olnud pelgalt kapriis.

Kuigi halduskohus pidas vangla õigusvastast tegevust kaebaja inimväärikuse alandamise

raskuse minimaalset piiri ületavaks, ei pidanud kohus õigusrikkumist samas seda piiri oluliselt

ületavaks, kuna kaebajale oli iseenesest tagatud VangS § 47 lg 1 nõuetele vastav toit ning on

selge, et kinnipidamisasutuses ei ole isikutel võimalik kõiki oma veendumusi järgida ka nende

õigusvastase kohtlemise korral. Seega asus halduskohus seisukohale, et rahalise hüvitise

väljamõistmine kaebajale ei ole põhjendatud. Kuna täidetud olid riigivastutuse seaduse

(RVastS) § 9 lg-s 1 sätestatud mittevaralise kahju hüvitamise eeldused, kuid kohus jättis

hüvitise välja mõistmata, tuvastas halduskohus HKMS § 41 lg-le 5 tuginedes, et perioodil

10.07.2013–20.05.2014 jättis Tallinna Vangla kaebajale lihavaba toidu andmata

õigusvastaselt.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. S. Henning esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille läbivaatamiseks

jätkati kohtumäärusega osaliselt menetlusabi andmist ning kohustati kaebajat tasuma riigilõiv.

Kuna S. Henning ei tasunud riigilõivu ja ei kõrvaldanud muid apellatsioonkaebuses esinevaid

puudusi, tagastati tema apellatsioonkaebus läbivaatamatult.

6. Tallinna Vangla esitas Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub

tühistada Tartu Halduskohtu 13. aprilli 2015. a otsus ning teha asjas uus otsus ja jätta kaebus

täies ulatuses rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt on halduskohus kohaldanud vääralt

materiaalõiguse normi (VangS § 47 lg 3) ning on rikkunud uurimispõhimõtet, mis on viinud

osaliselt vale otsuse tegemiseni.

Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga milles leiti, et kuigi VangS § 47 lg-st 3 ei tulene

vanglale otsest kohustust S. Henningule lihavaba toitu määrata, tuleb lähtuda muuhulgas

tegelikest asjaoludest. Vastustaja leidis, et kinnipidamisasutus ei pea alati ja igal juhul

garanteerima kinnipeetavale eridieeti ka tema usuliste vajadustega seoses ning

kinnipidamisasutusel on selles osas kaalutlusõigus. Alus võimaldada eridieeti usulistel

kaalutlustel on VangS § 47 lg 3 näol olemas, kuid enne kaalutlusõiguse teostamist on vanglal

vaja veenduda, kas kinnipeetaval tunduvad sellised usulised kaalutlused tõepoolest olevat.

Tallinna Vangla väidab, et käesoleval juhul ei esinenud S. Henningul usulisi kaalutlusi

taimetoidu saamiseks, vaid tema soov saada taimetoitu tulenes veendumuslikest alustest.

Kuna ükski õigusakt ei sätesta vanglale kohustust tagada kinnipeetavatele veendumustele

vastavat toitlustamist, ei saanud vangla tegevus S. Henningule taimetoidu mitte määramisel

veendumuslikel alustel olla õigusvastane. Tallinna Vangla väitel on mõnelgi juhul lihavaba

toidu valmistamine oluliselt keerukam ja tihti ka kulukam, mistõttu võimaldatakse seda vaid

nendele kinnipeetavatele, kellel on selle saamiseks meditsiinilised või usulised põhjused.

Vastustaja leiab ka, et halduskohus on hinnanud kinnipeetava isikukonto laekumisi liialt

lühikese perioodi põhjal väites, et S. Henningul puudusid võimalused teistsuguse toidu

ostmiseks. Konto väljavõte kogu kohtuotsuses toodud perioodi (10.07.2013 – 20.05.2014)

kohta näitab kaebaja sissetulekuid 199.55 euro ulatuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 13. aprilli 2015. a otsus tuleb jätta

muutmata ning Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata.

Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Asja materjalidest nähtuvalt on kaebaja nõudnud korduvalt Tallinna Vanglalt

taimetoitu nii meditsiinilistel kui ka usulistel kaalutlustel. Kaebaja väitel avaldas ta

soovi taimetoidu saamiseks juba Tallinna Vanglasse saabumisel 10.07.2013, kuid

Tallinna Vangla seda ei kinnita. Esitatud tõendite põhjal on S. Henning viidanud arsti

vastuvõtul taimetoidu vajadusele hiljemalt 01.08.2013 ning pöördunud samasuguse

sooviga meditsiinipersonali poole korduvalt kõikidel järgnevatel konsultatsioonidel (tl

53-61). Kaebaja on kohtunud mitmel korral ka kaplaniga, eesmärgiga saada taimetoitu

usulistel kaalutlustel, kuid kuna kaebaja määratles ennast õigeusklikuna ja õigeusk

taimetoitu usulistel kaalutlustel ei eelda, on antud palvest jätkuvalt keeldutud. Lisaks on

kaebaja vaidlustanud vangla otsused, millega on keeldutud talle taimetoitu määramast.

Ringkonnakohtu hinnangul tõendab mitmete korduvate pöördumiste arv, s. h juba 2012. a

Tallinna Vanglas viibides vanglale tehtud pöördumine (tl 9) kaebaja tõsist veendumust liha

mitte süüa, samuti on kaebuses välja toodud vastavad põhjendused selle kohta, et kaebaja on

tõesti juba pikemat aega olnud taimetoitlane. Ka Tallinna Vangla nõustus, et kaebaja näol on

tegemist veendunud taimetoitlasega. Põhiseaduse (PS) § 40 kaitsealasse kuuluvad nii

religioossed kui ka mittereligioossed vaateid ning usu ja usutalituse mõisteid tuleb sisustada

avaralt ja mitte piirduda vaid traditsiooniliste ja harjumuspäraste uskude või usutalitusega.

Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on oma lahendis Jakobski vs Poola (p 45) öelnud, et

toitumistavade jälgimine võib olla otseseks usu järgimiseks praktikas ning kuulub Inimõiguste

ja põhivabaduste kaitse konventsiooni § 9 mõtte-, südametunnistuse- ja usuvabaduse

kaitsealasse.

S. Henning on oma kaebuses selgitanud, missugustel põhjustel ta ei soovi liha süüa ning

järjekindel soov Tallinna Vanglalt taimetoidu saamiseks kinnitab kaebaja tõsist uskumust tema

jaoks kahjulikesse liha tarbimise põhjustesse. Kuigi kaebaja ei ole end määratlenud mõnda

levinud usku, mis n. ö eeldab teatud toitlustustavade järgimist (budism, islam jt), on

ringkonnakohus arvamusel, et üksnes kaebaja enese määratlemine õigeusklikuna ei saa olla

takistuseks isiku soovile järgida enda veendumuste kohast toitumist, s. h taimetoitlust. Kuigi

VangS § 47 lg 3 viitab isiku võimalusele järgida oma religiooni toitumistavasid, tuleks

Põhiseaduse §-le 40 tuginedes tõlgendada religiooni mõistet ka siinkohal laiemalt.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu väitega, et VangS § 47 lg 3 teisest lausest ei tulene

vanglale otsest kohustust S. Henningule lihavaba toidu määramiseks veendumuslikul alusel

ning ka vastustajaga, et kinnipidamisasutus ei pea alati ja igal juhul garanteerima

kinnipeetavale eridieeti ka tema usuliste vajadustega seoses. Tegemist ongi

diskretsiooniõigust võimaldava sättega, mille puhul tuleb leida tasakaal üksikisiku ja

ühiskonna kui terviku huvide vahel, nagu on öelnud ka Euroopa Inimõiguste Kohus oma

lahendis Vartic vs Rumeenia.

S. Henning ei ole nõudnud vanglalt erikohtlemist meelepäraste toitude näol, vaid on

soovinud, et talle määrataks tavatoidu menüü asemel Tallinna Vanglas pakutav

taimetoidumenüü. Vaidlust ei ole selles, et S. Henning on veendunud taimetoitlane, kes

vastavalt tema poolt esitatud põhjendustele usub lihasöömise kahjulikkusesse ning kes

tulenevalt asja materjalidest on seda piisavalt ka põhjendanud. Tallinna Vangla leidis, et S.

Henningul puudusid usulised ning ka meditsiinilised kaalutlused enne 2014. a maikuud

taimetoidu saamiseks ja seega ei ole täidetud VangS § 47 lg 3 faktilised eeldused. Tallinna

Vangla on lähtunud usuliste kaalutluste olemasolu tuvastamisel õigeusu tavadest, kuid

eristanud need rangelt veendumuslikest kaalutlustest ja jätnud arvestamata isiku tegeliku

veendumuse olemasolu.

Siinkohal leiab ringkonnakohus, et Tallinna Vangla ei ole piisavalt tasakaalustanud kaebaja

usuliste veendumuste piirangut. Lahendis Vartic vs Rumeenia oli Euroopa Kohus valmis

aktsepteerima, et individuaalsel lähenemisel iga kinnipeetava erivajadustele on majanduslik

mõju kinnipidamiskohale ja seega kaudselt ka teistele kinnipeetavatele. Sellegipoolest tuleb

kaaluda, kas on saavutatud õiglane tasakaal kinnipidamisasutuse, teiste kinnipeetavate ja

üksikisiku huvide vahel.

Tartu Ringkonnakohus on varasemalt oma lahendis 3-11-2942 näiteks öelnud, et

kinnipeetaval lubatakse järgida oma religioosseid toitumistavasid üksnes vastava võimaluse

olemasolul ning sellise võimaluse andmiseks peab kinnipidamisasutus olema veendunud

eridieedi taotleja soovi tõsiduses ja põhjendatuses ning et taotleja poolt väljendatud huvi peab

kokku langema konkreetse kinnipidamisasutuse võimalustega. Arvestades käesoleva kaasuse

asjaolusid, jääb ringkonnakohus oma varasemate seisukohtade juurde. S. Henning on

korduvate pöördumistega põhjendanud oma taimetoidueelistusi, ta ei ole soovinud

erikohtlemist (vt Tallinna Ringkonnakohtu lahend asjas nr 3-08-286) või üksikute toiduainete

asendamist (vt Tartu Ringkonnakohtu lahend asjas nr 3-10-1854). Tallinna Vangla ei ole oma

põhjendustes välja toonud, et taimetoidumenüü määramine ka kaebajale oleks nõudnud

vangla administratsioonilt lisapingutusi või kogu toiduvalmistamise ümberkorraldamist, mida

Tartu Ringkonnakohtu lahendis asjas nr 3-11-2943 on iseenesest peetud sellisteks asjaoludeks,

mis õigustavad taimetoidu mittevõimaldamist. Vastustaja on küll viidanud oma

apellatsioonkaebuses sellele, et lihavaba toidu valmistamine võib olla oluliselt keerukam ja

tihti kulukam, kuna erimenüü toiduportsjonid on suuremad, kuid vastavaid kalkulatsioone

sellise oletuse põhjendamiseks pole esitatud ning nagu juba varem mainitud, ei ole vaidlust

selles, et Tallinna Vanglas oli ka lihavaba toitlustamise võimalus igapäevaselt olemas ja ei ole

usutav, et üksnes kaebaja lülitamine lihavaba toidu saajate hulka oleks vastustajale tekitanud

olukorra, kus lihavaba toidu valmistamine muutunuks veel keerukamaks ja kulukamaks.

10. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna halduskohtu vaidlustatud otsuse muutmiseks

või tühistamiseks alust ka väide, et halduskohus on vastustaja hinnangul puudulikult

kohaldanud uurimispõhimõtet ja jätnud välja nõudmata kogu vaidlusaluse perioodi

(10.07.2013 – 20.05.2014) kohta käiva kaebaja isikuarve väljavõtte selleks, et

tuvastada, kas kaebajal oleks olnud võimalik endale sellel perioodil osta meelepärast

ilma lihata toitu vangla kauplusest.

Ringkonnakohus märgib, et põhivaidlus asjas ei ole selle üle, kas ja kui palju oli S. Henningul

võimalik vangla kauplusest endale sobivat toidukaupa osta. Seega ei saa isikukonto väljavõttel

olla antud asjas määravat tähtsust HKMS § 2 lg 4 mõistes. Kinnipeetava isikukonto väljavõtte

kohta on ringkonnakohus oma lahendis asjas nr 3-11-2854 märkinud, et teatavasti ei ole

kinnipeetavatele laekuvad rahasummad mõeldud üksnes selleks, et kinnipeetav saaks nende

summade eest vangla kauplusest kaupa osta, vaid neist arvatakse maha ka kinnipeetava muude

kohustustega seotud summad, näiteks kinnipidamisfondi kantavad summad, elektrienergia

kasutamise eest tasumisele kuuluvad summad ja ka vabanemisfondi minevad summad. Sama

tuleb arvesse võtta ka käesolevas asjas Tallinna Vangla poolt esitatud kaebaja isikukontol

olevate sissetulekute kohta.

Apellatsioonkaebuses on Tallinna Vangla tavamenüü näidisele tuginedes viidanud ka sellele, et

kaebajal oli võimalik lihtsalt tavamenüüst liha eraldada. Ringkonnakohus esitatud menüü

alusel nii ei arva ning juhib siinkohal Tallinna Vangla tähelepanu sellele, et kui tava- ja

taimetoidumenüü vahel on erinevuseks vaid liha lisamine või mittelisamine, siis ei ole

asjakohane ka vangla väide taimetoidumenüü erilise kulukuse ja keerukuse kohta.

11. Kokkuvõttes nõustub ringkonnakohus Tartu Halduskohtu põhjendustega ja jätab

seetõttu Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Einar Vene

/allkirjastatud digitaalselt/

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/