3-12-1155/169 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

07.01.2016, Tallinn

Haldusasja number

3-12-1155

Haldusasi

AS Peipsi Trade ja OÜ Omedu Rand kaebused

põllumajandusministri 14.05.2012 käskkirja nr 75

õigusvastasuse tuvastamiseks ja põllumajandusministri

29.05.2012 käskkirja nr 94 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitajad – AS Peipsi Trade, volitatud esindaja

v.adv Paavo Paas;

OÜ Omedu Rand, volitatud esindaja adv Epp Lumiste

Vastustaja

–

Maaeluministeerium

(end.

Põllumajandusministeerium), volitatud esindajad

Geir Veski ja Ain Soome

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 7. aprilli 2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AS

Peipsi

Trade

ja

OÜ

Omedu

Rand

apellatsioonkaebused

Asja läbivaatamine

Kohtuistungil 21. detsembril 2015

RESOLUTSIOON

1. Jätta AS Peipsi Trade ja OÜ Omedu Rand apellatsioonkaebused rahuldamata.

Muuta Tallinna Halduskohtu 7. aprilli 2015. a otsuse põhjendusi, asendades need

ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 08.02.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-12-1155

2(13)

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Vabariigi Valitsuse 20.10.2011 määrusega nr 135 „Kutselise kalapüügi võimalused 2012.

aastaks“ (edaspidi määrus nr 135) kehtestati kalapüügiseaduse (KPS) § 134 lg 3 alusel 2012.

aastaks kutselise kalapüügi võimalused kalapüügiks kaluri kalapüügiloa alusel.

2. Vabariigi Valitsuse 02.02.2012 määruse nr 11 „Vabariigi Valitsuse 20. oktoobri 2011. a

määruse nr 135 „Kutselise kalapüügi võimalused 2012. aastaks“ muutmine“ p-ga 1 sõnastati

määruse pealkiri ümber järgmiselt: „Kutselise kalapüügi võimalused ning Peipsi, Lämmi- ja

Pihkva järvel ning Läänemerel ja Liivi lahel kalapüügiks kaluri kalapüügiloa alusel aastane

lubatud saak 2012. aastaks“. Määrusega muudeti ka § 1 teksti ning kehtestati muu hulgas § 1

lg 2 sõnastusega: „Määrusega kinnitatakse „Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni

Valitsuse vahelise Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase

koostöö kokkuleppe“ alusel Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Eesti Vabariigile 2012. aastaks

eraldatud aastane lubatud saak“. Määrust täiendati § 3 lg-ga 5 järgmises sõnastuses: „Peipsi

järvel on kutselisel kalapüügil lubatud püügivahendiks rääbise kastmõrd ja selle piirarv on 3.

Samuti täiendati määrust §-ga 14 “Eesti Vabariigile eraldatud aastane lubatud saak Peipsi,

Lämmi- ja Pihkva järvel“, mille lg 1 p 3 kohaselt on Eesti Vabariigi Valitsuse ja Vene

Föderatsiooni Valitsuse vahelise Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude säilitamise ja

kasutamise alase koostöö kokkuleppe alusel Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Eesti Vabariigile

eraldatud aastane lubatud saak kalaliikide kaupa järgmine: 3) rääbis – 15 tonni. Sama

paragrahvi lg 2 kohaselt ei loeta KPS § 134 lg 32 kohaselt lg-s 1 nimetatud saake

püügivõimalusteks KPS § 16 lg 3 tähenduses. Määrus kehtestati KPS § 134 lg-te 3, 32 ja 33

alusel ning jõustus 10.02.2012.

3. Põllumajandusministri 14.05.2012 käskkirja nr 75 „Kutselise kalapüügi loa taotluse

esitamise tähtaja ennistamine“ (edaspidi käskkiri nr 75) p-ga 1 nähti ette, et kutselise

kalapüügiloa taotlusi rääbise kastmõrraga püügiks 2012. aastal Peipsi järvel kaluri

kalapüügiloa alusel võib esitada kehtestatud korras kuni 28.05.2012. Käskkirja nr 75 kohaselt

on kastmõrraga püük Peipsi järvel on olnud keelatud üle 10 aasta, mistõttu ei ole Eesti

Vabariigile eraldatud püügivõimaluste jaotamine KPS § 16 lg 3 kohaselt võimalik. Rääbise

kastmõrdade lubatud piirarvuks Peipsi järvel kolm kastmõrda kehtestanud Vabariigi Valitsuse

määrus võeti vastu 07.02.2012, ehk pärast seda, kui lõppes 2012. a kutselise kalapüügiloa

taotluste esitamise tähtaeg (01.12.2011). See on mõjuvaks põhjuseks kalapüügiloa taotluste

esitamise tähtaja ennistamiseks neile taotlejatele, kes on huvitatud rääbise püügist

kastmõrraga Peipsi järvel.

4. Põllumajandusministeerium selgitas 19.11.2013 vastuses nr 4.2-2/11568-1 halduskohtu

13.11.2013 määrusele, et käskkirjas nr 75 on ekslikult märgitud Vabariigi Valitsuse

3-12-1155

3(13)

02.02.2012 määruse nr 11 vastuvõtmise kuupäevaks 07.02.2012. Määrus võeti vastu

02.02.2012.

5. Põllumajandusministri 29.05.2012 käskkirjaga nr 94 „2012. aastal kutselise kalapüügi

püügivõimaluste müük enampakkumise korras kalapüügiks rääbise kastmõrdadega Peipsi

järvel“ (edaspidi käskkiri nr 94) otsustati müüa suulisel enampakkumisel 2012. a kutselise

kalapüügi püügivõimalused kalapüügiks kolme rääbise kastmõrraga Peipsi järvel kaluri

kalapüügiloa alusel kolme enampakkumise objektina (p 1). Käskkirja nr 94 p 7 kohaselt

saavad enampakkumisest osa võtta isikud, kes on käskkirja nr 75 kohaselt 28. maiks 2012. a

esitanud nõuetekohase kaluri kalapüügiloa taotluse rääbise kastmõrraga müügiks Peipsi järvel.

6. AS Peipsi Trade (haldusasi nr 3-12-1155) ja OÜ Omedu Rand (haldusasi nr 3-12-1160)

esitasid 05.06.2012 Tallinna Halduskohtule kaebused (täiendatud 02.08.2013, 21.10.2013),

milles lõplike nõuetena taotlesid käskkirja nr 75 õigusvastasuse tuvastamist ja käskkirja nr 94

tühistamist. Halduskohus liitis 11.02.2014 määrusega kaebused ühte menetlusse haldusasja

numbriga 3-12-1155.

6.1 AS Peipsi Trade ja OÜ Omedu Rand kaebuste kattuvad põhiseisukohad olid järgnevad.

Esialgse kaebuse kohaselt tegelesid kaebajad Peipsi järvel kastmõrdadega rääbisepüügiga kuni

1999. a (k.a). 1999. a-l oli OÜ-l Omedu Rand lubatud Peipsi järvel püüda rääbist nelja

kastmõrraga ja AS-l Peipsi Trade kaheksa kastmõrraga. Ehkki kaebajad on alates 2000. a-st

seda regulaarselt taotlenud, ei ole riik kalavarude ebapiisavuse tõttu alates 2000. a-st kuni

praeguse ajani väljastanud püügilube kastmõrraga rääbisepüügiks Peipsi järvel.

Põllumajandusminister on ekslikult leidnud, et 2012. a-ks kutselise kalapüügilubade

väljastamiseks rääbisepüügiks kastmõrdadega Peipsi järvel tuleb püügiõiguse omandaja leida

KPS § 16 lg 32 kohaselt, st avaliku enampakkumise korras. Püügiõiguse jaotamine oleks

pidanud toimuma KPS § 16 lg 3 ja lg 37 ehk nn ajaloolise püügiõiguse alusel.

Mõlemad vaidlustatud käskkirjad rikuvad kaebajate ettevõtlusvabadust (põhiseaduse (PS) §

31), õigust heale haldusele (PS § 14) ja õiguspärasele ootusele (PS § 10). Vaatamata sellele, et

kaebajatele ei ole perioodil 2000-2011 rääbisepüügiks kastmõrraga luba väljastatud, tekkis

kaebajatel kui ajaloolise püügiõiguse subjektidel õiguspärane ootus, et juhul, kui rääbisepüüki

Peipsi järvel uuesti võimaldatakse, arvestab riik püügivõimaluste jaotamisel kaebajate

ajaloolise püügiõigusega ning kaebajatel tekib võimalus püügiõigus eelisjärjekorras

omandada. Kaebajad ei ole oma ajaloolist püügiõigust rääbisepüügiks võõrandanud ega

soovinud ka sellest loobuda.

Vastustaja on jätnud püügivõimaluste jaotamise viisi valikul ebaõigesti kohaldamata

31.12.2010 jõustunud KPS § 16 lg 37. Nimetatud õigusnorm kuulus praegusel juhul rääbise

kastmõrraga püügiõiguse jaotamisel rakendamisele, kuna Vabariigi Valitsus ei olnud kalavaru

säilitamise eesmärgil kolmel järjestikusel aastal (2009-2011) kehtestanud Peipsi järvel rääbise

kastmõrraga püügivõimalusi. Püügivõimalused kehtestati 2012. a-l ehk vähem kui 7 aasta

möödumisel KPS § 16 lg 37 jõustumisest (31.12.2010). Seadusele ei ole antud tagasiulatuvat

jõudu, s.t 7 aastat tuleb hakata lugema seaduse jõustumisest. KPS § 16 lg 37 ei nõua, et

püügiõiguse jagamisel ajaloolise püügiõiguse alusel oleks taotleja pidanud ajaloolise

püügiõiguse alusel kasutama püügivõimalust viimase kolme aasta jooksul. Ajaloolise

püügiõiguse sisu määratlemisel tuleb lähtuda nendest püügivõimalustest, mis kaebajatel olid

1999. a-l ja vastustaja oleks pidanud 2012. a-l taas võimaldatud püügiõiguse jaotamisel

arvestama kaebajate ajaloolise püügiõigusega ning jaotama tekkinud püügiõiguse ajaloolist

püügiõigust arvestades, mitte aga asuma püügivõimalusi enampakkumise korras müüma.

3-12-1155

4(13)

Ajaloolise püügiõiguse säilimine või mittesäilimine ei peaks sõltuma sellest, kas riik otsustab

teatud administratiivsetel kaalutlustel püügiõigusi jaotada maakondade või üksnes veealade

kaupa. Juhul, kui riik pidas vajalikuks muuta senist halduspraktikat ning väljastada

maakondade püügilubade asemel ühtsed püügiload kogu veealale, oleks riik pidanud

tunnustama kõigi nende isikute ajaloolist püügiõigust, kes olid püügiõigust varasemalt

maakonniti kasutanud.

Ehkki ajal, mil rääbisepüük kastmõrraga oli Peipsi järvel viimati lubatud (1999. a), ei

kasutanud seadusandja terminit „ajalooline püügiõigus“, oli ajaloolisele püügiõigusele vastav

põhimõte, s.t kutselise kalapüügiga tegutsevale isikule püügiõiguse järjepidevuse tagamine

ning kutseliste kalurite püügilubade saamise eesõigus võrreldes isikutega, kes alles soovisid

kutselist kalapüüki alustada, sätestatud kuni 02.03.2000 kehtinud KPS § 16 lg-s 3.

Kaebajatele olid väljastatud riiklikud kutselise kalapüügi load, mis võimaldasid kaebajatel

püüda Peipsi järvel kastmõrdadega rääbist ka aastatel 2002, 2003 ja 2005. Kaebajad

realiseerisid vastava püügiõiguse, püüdes nimetatud aastatel kastmõrraga rääbist.

6.2 OÜ Omedu Rand märkis, et kaebaja ja vastustaja vahel puudub vaidlus selles, et kaebaja

omas 1999. a-l õigust püüda Peipsi järvel kastmõrraga rääbist. Kaebaja puhul on kõik KPS §

16 lg-s 37 nimetatud tingimused täidetud ning kastmõrdadega püügivõimaluse taastamisel oli

vastustajal kohustus arvestada kastmõrdade lubatud kasutamise viimasel aastal loale kantud

püügivõimalusi. Seepärast on ebaõige ning kehtiva õigusega vastuolus käskkirjas nr 75

väljendatud seisukoht, et püügivõimaluste jaotamine KPS § 16 lg 3 järgi ei ole võimalik.

Vastustaja on kohaldanud ebaõigesti KPS § 16 lg-t 37 ning jätnud tunnustamata kaebaja

ajaloolise püügiõiguse rääbise püügivõimaluste taaskehtestamisel.

Kaebaja esitas 29.11.2011 avalduse kaluri kalapüügiloa saamiseks aastaks 2012 ning taotles

m.h nelja kastmõrra väljastamist. Põllumajandusministeeriumi kalamajandusosakonna

ametnik P. Tõnismäe on avalduse kätte saanud ning kinnitanud seda allkirja ja templiga.

Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 43 lg-st 1 tulenevalt oli vastustajal kohustus väljastada

kaebajale ametlik vastus. Kaebaja 29.11.2011 avalduse alusel väljastati kaebajale kaluri

kalapüügiluba, kuid selle alusel ei väljastatud kaebajale kaluri kalapüügiluba rääbise

kastmõrra osas. Kuna vastustaja ei ole kirjalikult keeldunud (koos asjaomaste põhistustega)

haldusakti andmisest, siis haldusmenetlus kastmõrra väljastamise küsimuses ei lõppenud

kalapüügiloa väljastamisega. Kastmõrra väljastamisest keeldumine on kaebaja jaoks koormav

haldusakt, mis HMS § 56 lg 1 kohaselt oleks tulnud vormistada kirjalikult ning esitada

põhjendused.

02.02.2012 võeti vastu määruse nr 135 muudatus, mille kohaselt lisati Peipsi järve lubatud

püügivahendite nimekirja rääbise kastmõrd (määruse § 3 lg 5). Seega muutus kaebaja

kalapüügiloa taotluse menetlemise ajal materiaalõigus. Alates 02.02.2012 oli lubatud

püügivahendite nimekirja lisandunud rääbise kastmõrd ja vastustajal puudusid mistahes

takistused kalapüügiloa väljastamiseks kastmõrra osas.

Käskkirjast nr 75 ei nähtu ühtegi põhjust, miks vastustaja on otsustanud ca kolm kuud hiljem

hoopiski ennistada kalapüügilubade esitamise tähtaja ning võimaldada teistel isikutel samuti

taotleda rääbise kastmõrra väljastamist. Käskkiri nr 75 põhineb ebaõigetel õiguslikel ja

faktilistel alustel ning selle andmisel on oluliselt rikutud kaebaja õigust heale haldusele.

Kaebajat on põhjendamatult ebavõrdselt koheldud, jättes menetlemata ka kaebaja 15.01.2012

esitatud avaldus ajaloolise püügiõiguse taastamiseks.

3-12-1155

5(13)

Käskkirja nr 94 aluseks on käskkirja nr 75 alusel kalapüügiloa taotluste esitamise tähtaja

ennistamine. Juhul, kui kalapüügiloa taotluste esitamise tähtaja ennistamine oli õigusvastane,

siis on automaatselt õigusvastane ka käskkiri nr 94.

6.3. AS Peipsi Trade nõustus OÜ Omedu Rand seisukohtadega vastustaja poolt

haldusmenetluse käigus tehtud rikkumiste osas. Ka AS Peipsi Trade esitas pärast kastmõrraga

rääbisepüügi taaslubamist vastustajale taotluse ajaloolise püügiõiguse taastamiseks ja

püügilubade väljastamiseks rääbise kastmõrdadega püügiks, kuid keelduvat otsust ei ole

tehtud.

7. Põllumajandusministeerium vaidles kaebustele vastu ja palus need jätta rahuldamata.

Käskkirjad nr 75 ja nr 94 on õiguspärased ega riku kaebajate õigusi. Käskkirjaga nr 75

ennistati kalapüügiloa taotluste vastuvõtmise tähtaeg, sest KPS § 134 lg 2 kohaselt tuleb

kutselise kalapüügi loa taotlus üldjuhul esitada taotletavale aastale eelneval aastal

ajavahemikul 1. septembrist kuni 1. detsembrini. Rääbise kastmõrra püügivõimaluse Peipsi

järvel kehtestas Vabariigi Valitsus aga 2012. aasta veebruaris. Kui põllumajandusminister ei

oleks taotluste esitamise tähtaega selle püügivõimaluse osas ennistanud, ei oleks olnud

võimalik vastu võtta ka taotlusi vastava kalapüügiloa saamiseks. Püügivõimaluste jaotamine

ja püügilubade andmine ilma taotlusteta ei ole KPS kohaselt võimalik ka siis, kui

püügivõimalused jaotatakse nn ajaloolise püügiõiguse alusel (KPS § 16 lg 3).

Käskkirjal nr 75 puudub seos ajaloolise püügiõiguse tunnustamise või eitamisega. Tegemist

on eelhaldusaktiga, mis on vajalik selleks, et algatada püügivõimaluste jaotamise ja

kalapüügilubade andmise menetlus. Menetluse algatamine ei saa riivata kaebajate väidetavaid

õigusi.

KPS § 16 lg 32 sätestab, et kui esmakordselt kehtestatud lubatud püügivõimalused ei võimalda

kalapüügilubade

taotluste

rahuldamist

täies

ulatuses,

müüakse

püügivõimalused

enampakkumisel. Käskkiri nr 94 anti kõnealuste püügivõimaluste seadusekohaseks

müümiseks enampakkumisel. Kaebajate puhul on tegemist püügivõimaluse esmakordse

kehtestamisega. Varasemalt oli kastmõrra püügivõimalus kehtestatud veeala ja maakondade

kaupa, st iga Peipsi järvega piirneva maakonna kohta oli kehtestatud eraldi piirarv. 2012. a-l

kehtestatud kastmõrra püügivõimalus on aga kehtestatud kogu Peipsi järvele ehk üksnes

veeala kaupa. Väljendist püügivõimaluse esmakordne kehtestamine ei saa teha järeldust, nagu

hõlmaks see üksnes need juhud, kui vastavat püügivõimalust ei ole kunagi varem kehtestatud.

KPS tähenduses hõlmab see väljend igasuguse püügivõimaluse kehtestamise, mille osas

puudub isikutel ajalooline püügiõigus.

Ajalooline püügiõigus moodustub eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt omandatud

püügivõimaluste alusel. Kui eelmisel kolmel aastal ei ole püügivõimalusi õiguspäraselt

omandatud, siis ei ole ka ajaloolist püügiõigust. Seadus ei sätesta ajaloolise püügiõiguse

ammendumise tähtaja kohta erisusi ning see ammendub kolme aasta möödudes, sõltumata

sellest, kas püügivõimaluste mitteomandamine oli tingitud ettevõtja enda valikutest või riigi

poolt püügivõimaluste kehtestamata jätmisest. Sel ajal, kui Peipsi järvel oli rääbisepüük

kastmõrraga viimati lubatud, ei sätestanud KPS üldse ajaloolist püügiõigust.

KPS ei sätestanud 1999. a-l ega sätesta ka täna ühtegi normi, mis annaks isikule õiguspärase

ootuse püügivõimaluste eelisjärjekorras omandamiseks pelgalt seetõttu, et 13 aastat tagasi

püüdis ta samal veealal sama püügivahendiga sama kala.

KPS § 16 lg 37 sätestab, et püügivõimaluste taaskehtestamise seitsmeaastast perioodi

hakatakse lugema kolmanda järjestikuse aasta, mil püügivõimalusi kalavaru säilitamise

3-12-1155

6(13)

eesmärgil ei kehtestatud, möödumisest. Püügivõimalus kalapüügiks kastmõrraga Peipsi järvel

kehtestati viimati 2000. a-ks (keskkonnaministri 02.12.1999 määrus nr 98). Kui KPS § 16 lg

37 ka omaks käesolevas haldusasjas tähendust, oleks möödunud nii kolm järjestikust aastat

(2001–2003) kui ka seitsmeaastane taastamise periood (2004–2010).

Kaebajate esitatud tõenditest ega ka Keskkonnaministeeriumi esitatud andmetest ei nähtu, et

kaebajatele oleks olnud väljastatud riiklikud kutselise kalapüügiload, mis võimaldasid neil

püüda Peipsi järvel kastmõrdadega rääbist ka aastatel 2002, 2003 ja 2005.

OÜ Omedu Rand väited tema poolt 29.11.2011 esitatud taotluse ebakorrektse menetlemise

kohta ning viited Põllumajandusministeeriumi 14.12.2011 otsuse nr 371 võimalikule

õigusvastasusele ei ole käesoleva vaidluse puhul asjassepuutuvad ning tuleb jätta

tähelepanuta. Taotluse menetlemine ei tähenda seda, et taotletav õigus või muu hüve tuleb

taotlejale tingimata anda. Kaebaja ei ole viidanud ühelegi õigusnormile, mis annaks talle

subjektiivse avaliku õiguse ja paneks Põllumajandusministeeriumile kohustuse alates

materiaalõiguse muutumisest (st rääbise kastmõrra püügivõimaluse kehtestamist) väljastada

kaebajale soodustav haldusakt (st anda talle rääbise kastmõrra püügivõimalus). Asjaolude

muutumise korral saab isik esitada uue taotluse ning see tuleb läbi vaadata muutunud

asjaolusid arvestades. Kalavaru kui loodusressurss on rahvuslik rikkus ehk avalik ressurss.

Keegi ei saa eeldada, et saavutab teiste taotlejatega võrreldes eelisseisundi pelgalt seetõttu, et

esitas taotluse avaliku ressursi kasutusse saamiseks enne seda, kui avaliku ressursi kasutusse

andmise konkurss üldse välja kuulutati. Kaebaja eelistamine oleks olnud teiste kutselise

kalapüügiga tegelevate isikute halvemasse olukorda panemine, sest nad ei oleks üldse saanud

konkureerida rääbise kastmõrra püügivõimalusele. Kalapüügilubade taotluste esitamise tähtaja

ennistamine käskkirjaga nr 75 oli hädavajalik selleks, et võimaldada menetluses osaleda

võrdsetel alustel kõigil nõuetele vastavatel isikutel.

OÜ Omedu Rand väidetavalt 15.01.2012 Põllumajandusministeeriumile esitatud avaldus

ajaloolise püügiõiguse taastamise kohta on asjasse mittepuutuv. Põllumajandusministeeriumi

dokumendiregistris

puuduvad

andmed

sellesisulise

pöördumise

kohta.

Kui

Põllumajandusministeerium oleks selle pöördumise kätte saanud, siis oleks sellele ka vastatud.

Samasisulisele AS Peipsi Trade pöördumisele Põllumajandusministeerium vastas.

8. Tallinna Halduskohus jättis 07.04.2015 otsusega kaebused rahuldamata ja poolte

menetluskulud nende endi kanda.

8.1 Tulenevalt KPS § 134 lg-st 32 ja määruse nr 135 § 14 lg-st 2 ei loeta KPS § 134 lg 32

alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kinnitatud Vabariigi Valitsuse ja Vene Föderatsiooni

Valitsuse vahelise Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järve kalavarude säilitamise ja kasutamise alase

koostöö kokkuleppe alusel Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel Eesti Vabariigile eraldatud aastasi

lubatud saake, s.h rääbist Peipsi järves, püügivõimalusteks KPS § 16 lg 3 tähenduses, s.t neid

ei jagata ajaloolise püügiõiguse alusel. Kaebajad on ekslikult leidnud, et püügiõiguse

jaotamine oleks pidanud toimuma KPS § 16 lg 3 ehk ajaloolise püügiõiguse alusel.

Käesoleval juhul ei ole tegemist KPS § 134 lg-s 3 sätestatud püügivõimaluste kehtestamisega

Vabariigi Valitsuse poolt, mis KPS § 16 lg-s 37 sätestatud juhtudel jagatakse KPS § 16 lg 3

alusel, vaid tegemist on KPS § 134 lg 32 alusel Eesti Vabariigile eraldatud aastase lubatud

saagi kinnitamisega Vabariigi Valitsuse poolt ja kinnitatud saake ei loeta tulenevalt KPS § 134

lg-st 32 püügivõimalusteks KPS § 16 lg 3 tähenduses ning seega ei jagata ajaloolise

püügiõiguse alusel. Kaebajad on ekslikult leidnud, et püügiõiguse jaotamine oleks pidanud

toimuma KPS § 16 lg 37 alusel.

3-12-1155

7(13)

8.2 OÜ Omedu Rand osas ei ole asjakohased nii kaebaja kui vastustaja esitatud tõendid

kaebajal aastatel 2002, 2003 ja 2005 Peipsi järvel rääbise kastmõrraga püügiks kutselise

kalapüügi loa omamise või mitteomamise tõendamiseks (I kd, tl 170-180; II ja III kd ). AS

Peipsi Trade osas on asjakohased nii kaebaja kui vastustaja esitatud tõendid kaebajal aastatel

2002, 2003 ja 2005 Peipsi järvel rääbise kastmõrraga püügiks kutselise kalapüügi loa

omamise või mitteomamise tõendamiseks (I kd, tl 181-191; II ja III kd).

OÜ Omedu Rand on õigesti viidanud, et keskkonnaministri 22.12.2000 määrusega nr 78

„Kutselise kalapüügi võimalused 2001. aastaks“ kehtestati 2001. aastaks lubatud

püügivahendid ja selle määruse § 6 kohaselt ei olnud juba 2001. a-l lubatud kasutada

kastmõrda Peipsi järvel. Keskkonnaministri 20.12.2001 määrus „Kutselise kalapüügi

võimalused 2002. aastaks“, 08.11.2002 määrus nr 64 „Kutselise kalapüügi võimalused 2003.

aastaks“ ja 22.12.2004 määrus nr 129 „Kutselise kalapüügi võimalused 2005. aastaks“ ei

näinud ette Peipsi järvel kastmõrra püügivõimalust. Seega ei olnud kaebajatele ka võimalik

väljastada kutselise kalapüügi lubasid, mis oleksid võimaldanud neil püüda nimetatud aastatel

Peipsi järvel kastmõrdadega rääbist. Eeltoodust tulenevalt ei saanud ka AS-l Peipsi Trade

aastatel 2002, 2003 ja 2005 olla Peipsi järvel õiguspärast rääbise kastmõrraga püügi

võimalust. AS Peipsi Trade esitatud kala vastuvõtukviitungid, arved kalapüügiõiguse tasu

maksmise kohta ja töövõtulepingud (I kd, tl 181-191) ei tõenda seega, et ta tegeles aastatel

2002, 2003 ja 2005 Peipsi järvel rääbise kastmõrraga püügiga talle väljastatud kutselise

kalapüügilubade alusel. Ka vastustaja esitatud tõenditest (II kd, III kd) ei nähtu, et kaebajatele

oleks aastatel 2002, 2003 ja 2005 väljastatud kutselise kalapüügi lubasid, mis oleks

võimaldanud neil püüda nimetatud aastatel Peipsi järvel kastmõrdadega rääbist.

8.3 Õigusaktidest ja haldusasja materjalidest nähtuvalt ei olnud aastatel 2001-2011

kehtestatud kastmõrra püügivõimalusi Peipsi järvel. Seega on vaidlustatud käskkirjas nr 75

õigesti märgitud, et kastmõrraga püük Peipsi järvel on olnud keelatud üle 10 aasta. Kui ka

möönda püügivõimaluste jaotamise võimalust ajaloolise püügiõiguse alusel, siis tulenevalt

KPS § 16 lg-st 3 moodustub ajalooline püügiõigus eelmisel kolmel aastal õiguspäraselt

omandatud püügivõimaluste alusel. Käesoleval juhul ei olnud kehtestatud Peipsi järvel

kastmõrra püügivõimalusi aastatel 2001-1011, seega ei olnud kaebajatel nendel aastatel

võimalik ajaloolist püügiõigust õiguspäraselt omandada, mistõttu neil ei saanud ka 2012. a-l

ajaloolist püügiõigust olla. KPS ei sätesta, et ajalooline püügiõigus säilib juhul, kui

püügivõimalusi ei ole õiguspäraselt võimalik omandada riigi poolt püügivõimaluste

kehtestamata jätmise tõttu.

8.4 Kohus ei nõustu kaebajatega, et KPS § 16 lg-st 38 nähtub seadusandja tahe siduda

üldisemalt ajaloolise püügiõiguse kaotus ajaloolist püügiõigust omava isiku enda

tegevusetusega. KPS § 16 lg 38 reguleerib püügivõimaluste kaotamist olukorras, kus

püügivõimalus on isikule määratud, kuid isik püügivõimalust ei kasuta. Käesoleval juhul ei

olnud Peipsi järvel kastmõrra püügivõimalusi aastatel 2001-2011 määratud ühelegi isikule.

8.5 Kuigi kohus leidis, et KPS § 16 lg 37 ei oma käesoleval juhul tähendust, nõustus kohus

vastustaja KPS § 16 lg 37 tõlgendusega, et sätte sõnastusest tulenevalt hakatakse

püügivõimaluste taaskehtestamise seitsmeaastast perioodi lugema kolmanda järjestikuse aasta,

mil püügivõimalusi kalavaru säilitamise eesmärgil ei kehtestatud, möödumisest. Viimati

kehtestati püügivõimalus kastmõrraga Peipsi järvel 2000. a-ks ning aastatel 2001-2011 ei

olnud kastmõrra püügivõimalusi Peipsi järvel kehtestatud. Seega oli 2012. a-ks möödunud nii

KPS § 16 lg-s 37 sätestatud kolm järjestikust aastat (2001-2003) kui ka seitsmeaastane

taaskehtestamise periood (2004-2010). Kaebajad on õigesti märkinud, et KPS § 16 lg 37

jõustus 31.12.2010, kuid teinud sellest ebaõige järelduse, et sellest tulenevalt tuleb selles

sättes sätestatud seitsmeaastast püügivõimaluste taaskehtestamise tähtaega hakata lugema

3-12-1155

8(13)

alates KPS § 16 lg 37 jõustumisest 31.12.2010. KPS-s puudub rakendussäte, mis kohustaks

arvutama KPS § 16 lg-s 37 sätestatud tähtaegu kaebajate märgitud viisil.

8.6 Vastustaja kinnitusel väljastati OÜ-le Omedu Rand tema 29.11.2011 esitatud kutselise

kalapüügi loa taotluse alusel Põllumajandusministeeriumi 14.12.2011 otsus nr 371. Kaebaja ei

ole sellele väitele vastu vaielnud. Seega oli kaebajal olemas 2012. a kohta nii otsus kui ka

kalapüügiluba. OÜ-l Omedu Rand oli 2011. a detsembris teada, kuidas tema 29.11.2011

taotlus oli lahendatud ja millise õigusnormi alusel. Kaebaja oleks saanud 14.12.2011 otsust nr

371 ja kalapüügiluba nendega mittenõustumisel vaidlustada, kaebaja aga seda ei teinud. Kohtu

arvates ei vaidlustanud kaebaja 14.12.2011 otsust nr 371 ja kalapüügiluba seetõttu, et sai aru,

et 2011. a detsembris ei olnud õiguslikku alust anda kaebajale 2012. a-ks luba Peipsi järvel

püügivahendina kolmele rääbise kastmõrrale. Samuti ei olnud vastustajal ega ka kaebajal

õiguslikku olukorda arvestades põhjendatud teha järeldust, et kaebaja 29.11.2011 esitatud

taotluse alusel väljastatud Põllumajandusministeeriumi 14.12.2011 otsusega nr 371 ei ole

kaebaja taotluse menetlus lõppenud.

OÜ Omedu Rand 29.11.2011 taotluse lahendamine ei mõjuta kuidagi käskkirja nr 75

õiguspärasust. Samuti ei riku käskkiri nr 75 kaebajate õigusi. Kaebajatel oli õigus käskkirja nr

75 alusel kutselise kalapüügiloa taotlust esitada ja kohtuistungil kinnitasid mõlemad kaebajad,

et nad on taotlused ka esitanud, OÜ Omedu Rand 16.05.2012 ja AS Peipsi Trade 22.05.2012

(IV kd, tl 112).

8.7 Kuna kaebajad ei ole märkinud, kuidas nende väide, et vastustaja on jätnud menetlemata

nende esitatud ajaloolise püügiõiguse taastamise avaldused, on seotud asjas vaidlustatud

haldusaktidega, jätab kohus kaebajate selle väite tähelepanuta.

8.8 Vastustaja on käskkirjaga nr 75 kutselise kalapüügi loa taotluste esitamise tähtaega

rääbise kastmõrraga püügiks 2012. a-l Peipsi järvel kaluri kalapüügiloa alusel pikendanud

seoses sellega, et määruse nr 135 muudatused on vastu võetud ja jõustunud 2012. a-l, s.o

pärast seda, kui lõppes 2012. a kutselise kalapüügiloa taotluste esitamise tähtaeg. Seega on

taotluste esitamise tähtaega pikendatud mõjuval põhjusel. Käskkiri nr 75 on õiguspärane ning

puudub alus selle õigusvastaseks tunnistamiseks.

8.9 Kuna kaebajad on leidnud, et käskkiri nr 94 on õigusvastane vaid põhjusel, et käskkiri nr

75 on õigusvastane, puudub alus ka käskkirja nr 94 õigusvastaseks pidamiseks ja

tühistamiseks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

9. OÜ Omedu Rand palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

07.04.2015 otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud

vastustaja kanda. Halduskohus on rikkunud halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157

lg 2 p-i 2 ega ole täitnud selgitamiskohustust. Kohus on asunud otsuses üllatuslikult kõigist

menetlusosalistest erinevale seisukohale, leides, et püügivõimalusi ei jaotata ajaloolise

püügiõiguse alusel. Ainuüksi selgitamiskohustuse rikkumine ja otsuse üllatuslikkus tingivad

otsuse tühistamise.

Kohus on ebaõigesti kohaldanud mõisteid „püügivõimalus“ ja „aastane lubatud saak“, ning

vääralt järeldanud, et Peipsi järvel ei jaotata püügivõimalusi ajaloolise püügiõiguse alusel.

Poolte vahel puudub vaidlus selles, et tegelikkuses toimub püügivõimaluste jaotamine just

ajaloolise püügiõiguse alusel. Tegemist ei ole samatähenduslike mõistetega. Peipsi järvel

kalapüügi teostamiseks väljastatavad püügivõimalused KPS mõistes ei viita isiku õigusele

3-12-1155

9(13)

püüda kindlas koguses kala ja kindlat liiki kala konkreetses veekogus, vaid isiku õigusele

kasutada konkreetseid püügivahendeid Peipsi järvel. Aastane lubatud saak ei ole võrdsustatav

püügivõimalusega, kuivõrd tegemist ei ole kindlale kalurile eraldatud õigusega Peipsi järvel

teatud koguses kala püüda. Aastane lubatud saak on kala kogus, mis kaluritel on lubatud

Peipsi järvest kalendriaasta jooksul välja püüda. Seega tuleb KPS § 16 lg 3 mõistes käsitada

püügivõimalustena ennekõike võimalust püüda konkreetse arvu püügivahenditega kindlal

veekogul üheaastase perioodi jooksul. Apellandil on tekkinud ajalooline püügiõigus rääbise

kastmõrraga püügiks ning vastustaja seisukohad ja järeldused vaidlustatud käskkirjades on

ebaõiged.

Halduskohus on ebaõigesti märkinud, et KPS § 16 lg 37 ei oma tähendust, samuti vääralt

arvutanud KPS § 16 lg-s 37 sätestatud seitsmeaastast tähtaega. KPS § 16 lg 37 on määrava

tähtsusega OÜ Omedu Rand kaebuse lahendamisel. OÜ Omedu Rand puhul on kõik KPS § 16

lg-s 37 sätestatud tingimused täidetud. Enne KPS § 16 lg 37 jõustumist 31.12.2010 puudusid

ajalised piirangud ajaloolise püügiõiguse säilimiseks. Samuti puudub KPS-s rakendussäte, mis

annaks viidatud sättele tagasiulatuva jõu. Erinevalt kohtu seisukohast on seadusandja KPS

eelnõu seletuskirjas selgesõnaliselt märkinud, et viidatud sätte eesmärgiks oli kaitsta Peipsi

järve kalureid, et nad ei kaotaks ajaloolist püügiõigust. Seega tuleb seadust kohaldada alates

selle jõustumisest ning mitte kohaldada seda ajaperioodile, mil asjaomane regulatsioon ei

kehtinudki.

Kuivõrd käskkirjad nr 75 ja 94 eiravad nende andmise hetkel kehtinud õigust, siis on tegemist

õigusvastaste haldusaktidega. Põllumajandusminister otsustas korraldada enampakkumise,

kuna järeldas ekslikult, et ajaloolist püügiõigust ei ole kaluritel tekkinud rääbise kastmõrra

osas. Kuna vastustaja seisukohad on ebaõiged, siis on käskkirjad vastuolus seadusega ja tuleb

tühistada.

Ebaõige on halduskohtu seisukoht, et avalduse lahendamata jätmisest järeldub soodustava

haldusakti andmisest keeldumine. Vastustaja ei ole apellandi 29.11.2011 taotlust rahuldamata

jätnud, samuti ei ole OÜ Omedu Rand taotlust tagasi võtnud. Apellandile väljastatud

kalapüügiloale ei ole märgitud püügiõigust rääbise kastmõrraga, seega ei ole vastustaja

esitatud taotlust ka rahuldanud. Kui haldusorgan ei ole avalduse lahendamisest keeldunud, siis

on tal kohustus avaldust menetleda. Kui vastustaja oleks käitunud kooskõlas hea halduse

põhimõttega ja lahendanud apellandi 29.11.2011 taotluse kooskõlas HMS-ga pärast määruse

nr 135 muutmist, siis oleks puudunud vajadus käskkirjaga nr 75 taotluste esitamise tähtaja

ennistamiseks.

Kohus on ekslikult leidnud, et kalapüügiloa väljastamise otsuse vaidlustamata jätmisest saab

tuletada kaebaja nõustumuse avalduse lahendamise viisiga. Apellandil puudus kaebeõigus

põllumajandusministri 14.12.2011 otsuse nr 371 vaidlustamiseks, sest apellant ei omanud

pretensioone väljastatud loa osas. Seega ei saa otsuse vaidlustamata jätmisest tuletada OÜ

Omedu Rand nõustumust kastmõrdade mitteväljastamisega.

10. AS Peipsi Trade palub apellatsioonkaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

07.04.2015 otsus ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada ning jätta

menetluskulud vastustaja kanda. Halduskohus on rikkunud menetlusnorme ja kohaldanud

vääralt materiaalõiguse norme, mis on kaasa toonud ebaõige kohtuotsuse tegemise.

Selgitamiskohustuse täitmata jätmisega on halduskohus rikkunud HKMS § 157 lg 2 p-i 2.

Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et püügiõiguste jaotamine Peipsi järvel peaks üldjuhul

toimuma ajaloolise püügiõiguse alusel. Kohus on seevastu rajanud oma otsuse KPS § 134 lg-le

32 (2012. a mais kehtinud redaktsioonis) ning määruse nr 135 § 14 lg-le 2. Viidatud normidest

on kohus teinud järelduse, et rääbise püügivõimalust, sõltumata püügivahendist, ei jagata

3-12-1155

10(13)

ajaloolise püügiõiguse alusel. Viidatud normide kohaldamise näol on tegemist poolte jaoks

üllatusliku kohtuotsusega.

Osundatud normid ei ole antud vaidluses asjakohased. Kohus on neid norme kohaldades

samastanud mõisted „püügivõimalus“ ja „lubatud saak“ ning teinud sellest ebaõige järelduse,

et püügiõiguste jaotamine Peipsi järvel ei peakski toimuma ajaloolise püügiõiguse alusel.

Viidatud normid ei olnud vaidlustatud haldusaktide andmise aluseks.

Apellant ei ole jätnud ajaloolist püügiõigust kasutamata, samuti ei ole ta seda võõrandanud.

Apellant on soovinud alates 2000. a-st temale ajaloolisest püügiõigusest tulenevaid võimalusi

kasutada, kuid riigi poolt tehtud püügivõimaluste mittelubamise otsustuste tõttu ei ole see

olnud võimalik.

Kohus ei ole põhjendanud, kuidas ta jõudis KPS § 16 lg 37 osas otsuses toodud tõlgenduseni.

Põhjendamata on ka seadusele tagasiulatuva jõu omistamine kohtu poolt. Tõlgendamisel tuleb

teistsuguse eriregulatsiooni puudumisel lähtuda eeldusest, et seadusel puudub tagasiulatuv

jõud. Seetõttu tuleb ka seaduses sätestatud tähtaja kulgemist hakata lugema alates seaduse

jõustumisest ehk alates 31.12.2010. Kuna püügivõimalused taaskehtestati 7 aasta jooksul

alates seaduse jõustumisest, oleks KPS § 16 lg 37 kuulunud kohaldamisele. Apellandil

eksisteeris KPS-st tulenev õiguspärane ootus sellele, et kui kastmõrraga rääbisepüüki peaks

Peipsi järvel taas lubatama, on tal kui ajaloolise püügiõiguse omajal võimalus saada

püügiõigus eeliskorras.

Vastustaja ei ole viinud apellandi poolt 24.11.2011 ja 06.01.2012 esitatud kalapüügiloa

taotlusi lahendades läbi nõuetekohast haldusmenetlust.

11. Põllumajandusministeerium vaidleb apellatsioonkaebustele vastu ja palub need jätta

rahuldamata.

Vastustaja jaoks ei ole halduskohtu seisukoht, et püügivõimalusi ei jaotata ajaloolise

püügiõiguse alusel, üllatuslik ega erine vastustaja enda seisukohast. Püügivõimaluste

jaotamine ajaloolise püügiõiguse alusel on ainult üks mitmest KPS-ga ette nähtud

püügivõimaluste jaotamise viisist. Kuigi see on praktikas kõige enam kasutust leidnud, ei ole

tegemist reegliga, millest tuleks üldjuhul alati lähtuda. Halduskohtu otsus vastab HKMS §-s

157 sätestatud nõuetele ning kohus ei ole rikkunud selgitamiskohustust.

Vastustaja möönab, et mõisteid „püügivõimalus“ ja „aastane lubatud saak“ ei saa samastada

ning vaidlusaluse püügivõimaluse puhul on tegemist ikkagi püügivõimaluse, mitte aastase

lubatud saagiga. Samas vaidleb vastustaja vastu sellele, et see asjaolu on viinud halduskohtu

ebaõige lõppjärelduseni. Kuigi otsust võib mõista ka nii, nagu oleks halduskohus samastanud

mõisted „püügivõimalus“ ja „aastane lubatud saak“, on kohus otsuses esitanud põhjendused,

kus nimetatud mõisteid ei ole samastatud ning jõudnud nende alusel järeldusele, et

vaidlusalust püügivõimalust ei ole võimalik ajaloolise püügiõiguse alusel apellantidele anda.

Mõistetega seotud minetused ei ole viinud kohut ebaõige lõppjärelduseni.

KPS § 16 lg 38 on asjasse mittepuutuv norm, mis ei muuda seda, et KPS § 16 lg 3 kohaselt

ammendub ajalooline püügiõigus kolme aastaga. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et KPS §

16 lg 37 ei oma käesolevas asjas tähendust, samuti sellega, kuidas tuleks arvutada KPS § 16

lg-s 37 sätestatud tähtaega. Vastustaja nõustub halduskohtu seisukohaga, et 2011. a-l esitatud

kalapüügiloa taotlused on lõplikult lahendatud ja jääb selles osas enda varasemate

seisukohtade juurde.

3-12-1155

11(13)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohus on vääralt kohaldanud KPS § 134 lg-t 32

ning jõudnud seetõttu ebaõigele järeldusele, et püügivõimalusi ei saagi põhimõtteliselt jaotada

ajaloolise püügiõiguse alusel. Sellest hoolimata on halduskohus lõppjäreldustes jõudnud

õigele seisukohale, et vaidlustatud põllumajandusministri käskkirja nr 75 õigusvastasuse

tuvastamiseks ja käskkirja nr 94 tühistamiseks puudub alus. Seepärast muudab

ringkonnakohus HKMS § 200 p 4 alusel halduskohtu otsuse põhjendusi, asendades need

ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, ning jätab halduskohtu otsuse resolutsiooni muutmata.

13. Ringkonnakohus nõustub apellantide ja vastustaja käsitlusega, mille kohaselt ei ole KPS

mõisted „püügivõimalus“ ja „lubatud saak“ samatähenduslikud. KPS (nüüd ja edaspidi

01.07.2011-17.11.2012 kehtinud redaktsioonis) § 134 lg 1 sätestas, et kutselise kalapüügi luba

antakse lubatud aastase väljapüügimahu, püügipäevade arvu, püügivahendite arvu või

kalalaevade arvu (edaspidi püügivõimalused) piires tähtajaliselt ja mitte kauemaks kui üheks

kalendriaastaks. Vastustaja selgitas 21.12.2015 toimunud kohtuistungil, et Peipsi järvel

kalapüügi teostamiseks väljastatavad kalapüügi load väljastatakse püügivahendite arvu alusel,

mis tähendab, et Peipsi järvel kalapüügi teostamiseks väljastatavad püügivõimalused KPS-i

mõistes ei viita isiku õigusele püüda kindlas koguses kala konkreetses veekogus, vaid isiku

õigusele kasutada konkreetseid püügivahendeid Peipsi järvel. Niisiis tuleb püügivõimalusena

KPS tähenduses mõista Maaeluministeeriumi (endise Põllumajandusministeeriumi) poolt

antud õigust püüda konkreetse arvu püügivahenditega kindlal veekogul kala kalaliigist

sõltumatult. Viimati öeldu nähtub üheselt ka määrusest nr 135, konkreetsel juhul selle §-st 3.

Püügivõimalustest tuleb eristada aastast lubatud saaki KPS mõistes. KPS § 134 lg 32 kohaselt

kinnitab Vabariigi Valitsus Peipsi järvel Eesti Vabariigile eraldatud aastase lubatud saagi

kalaliikide kaupa. Viidatud sätte alusel kehtestas Vabariigi Valitsus määruse nr 135 §-s 14

Eesti Vabariigile eraldatud aastase saagi Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel aastaks 2012.

Aastane lubatud saak on kala kogus, mis Eesti Vabariigi kaluritel kokku on lubatud Peipsi

järvest kalendriaasta jooksul välja püüda, mitte see kala kogus, mida kutselise kalapüügiloa

alusel on isikul talle eraldatud püügivõimaluse alusel õigus välja püüda. Eestile eraldatud

aastase lubatud saagi kvoodi täitumise arvutamise aluseks on kõigi kalurite poolt välja püütud

ja deklareeritud konkreetse kalaliigi kogused ning selle täitumisel püük peatatakse. Teisisõnu

ei jaotata Eesti Vabariigile eraldatud saake konkreetsete isikute vahel ning see ongi KPS § 134

lg 32 viimase lause mõte – aastast lubatud saaki ei loeta püügivõimaluseks KPS § 16 lg 3

tähenduses.

14. KPS-s sisalduvate mõistete ebaõige kohaldamine viis halduskohtu väära järelduseni, et

Vabariigi Valitsuse poolt kinnitatud aastane lubatud saak mõjutab Peipsi järvel

püügivõimaluste jaotamist ajaloolise püügiõiguse alusel. Määruse nr 135 §-ga 3 kehtestas

Vabariigi Valitsus KPS § 134 lg 3 alusel püügivõimalused Peipsi, Lämmi- ja Pihkva järvel,

mida KPS § 16 lg 3 ja § 16 lg 37 alusel oleks ajaloolise püügiõiguse olemasolu korral olnud

võimalik selle alusel ka jagada. Seega sõltub käesoleva vaidluse lahend KPS § 16 lg-le 37

antavast tõlgendusest ja ühtlasi sellest, kas nimetatud sätte alusel oli apellantidel ajalooline

püügiõigus või mitte.

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu ja vastustaja poolt KPS § 16 lg-le 37 antud

tõlgendusega. KPS § 16 lg 37 sätestab, et kui Vabariigi Valitsus ei ole kalavaru säilimise

eesmärgil kolmel aastal järjest kehtestanud püügivõimalusi KPS § 134 lg 3 alusel või neid ei

ole Euroopa Liidu määrusega kehtestatud, siis järgmise seitsme aasta jooksul nende

püügivõimaluste taaskehtestamise korral jagatakse lubatud püügivõimalused § 16 lg 3 alusel,

lugedes õiguspäraselt omandatud püügivõimalusteks nende lubatud kasutamise viimasel

aastal loale kantud püügivõimalused, mille eest on makstud kalapüügiõiguse tasu, või loa

3-12-1155

12(13)

alusel välja võetud püügivõimalused, mille eest kalapüügiõiguse tasu maksmine ei olnud

nõutav. Ringkonnakohtu hinnangul sätestab KPS § 16 lg 37, et püügivõimaluste

taaskehtestamise seitsmeaastast perioodi hakatakse lugema kolmanda järjestikuse aasta, mil

püügivõimalusi kalavaru säilitamise eesmärgil ei kehtestatud, möödumisest. Tegemist ei ole

seejuures nimetatud sätte tagasiulatuva kohaldamisega, milleks KPS oleks pidanud ette

nägema vastava rakendussätte, vaid säte ise oma olemuselt ongi suunatud reguleerima

mineviku sündmusi. Vaidlus puudub selles, et püügivõimalus kalapüügiks kastmõrraga Peipsi

järvel kehtestati viimati 2000. a-ks (keskkonnaministri 02.12.1999 määrus nr 98 „Kutselise

kalapüügi vahendite piirarvude kinnitamine ja ajutised püügikitsendused teatud kutselise

kalapüügi vahenditele 2000. aastaks”). Sellest ajast oli apellantide poolt kutselise kalapüügi

loa taotluste esitamise ajaks 2012. a-l möödunud nii kolm järjestikust aastat (2001.–2003. a)

kui ka seitsmeaastane taastamise periood (2004.–2010. a). Niisiis ei olnud apellantidel

korralduste nr 75 ja 94 andmise ajal ajaloolist püügiõigust KPS § 16 lg 37 kohaselt, mis

tinginuks püügivõimaluste jagamise KPS § 16 lg-s 3 sätestatud ajaloolise püügiõiguse alusel.

Ringkonnakohus nõustub vastustajaga selles, et KPS § 16 lg-st 37 ega eelnõu seletuskirjast

(keskkonnakomisjoni seletuskiri kalapüügiseaduse ja euro kasutusele võtmise seaduse

muutmise seaduse eelnõu (828 SE ja 724 SE) teise lugemise teksti juurde) ei ole võimalik

välja lugeda seadusandja tahet kehtestada normi, mis näeb ette ükskõik millal kunagi

minevikus olnud ajaloolise püügiõiguse taastamise, kui seitsme aasta jooksul alates § 16 lg 37

jõustumisest 31.12.2010 taaskehtestatakse mingi püügivõimalus, mis oli kaotatud kalavaru

säilimise eesmärgil. KPS § 16 täiendamist lõikega 37 põhjendati seletuskirjas järgmiselt:

„Paragrahvi 16 täiendus lõikega 37 tagab ajaloolise püügiõiguse säilimise 7 aastaks olukorras,

kus taotlemise aastale eelnenud 3 aastal järjest ei ole kalavarude kaitse eesmärgil teatud

püügivõimaluste kasutamist lubatud. Selline olukord on reaalselt tekkimas Peipsi järvel

tindimõrra püügil, kui 2011. a on kolmas järjestikune aasta, mil tindivaru halva olukorra tõttu

tindimõrra püügivõimalusi ei kehtestata.“ Niisiis nähtub eelnõu seletuskirjast eesmärk

konkreetse sätte kohaldamiseks suunaga minevikku, võimaldades 3-aastast tähtaega hakata

lugema enne sätte jõustumist tekkinud olukorrast, st ajast, mil püügivõimalusi ei kehtestatud.

See on ka kooskõlas KPS üldise loogikaga, mille kohaselt kehtib ajalooline püügiõigus

üldjuhul 3 aastat (KPS § 16 lg 3). Vastustaja on õigesti leidnud, et seadusandja tahe oli

suunatud ajaloolise püügiõiguse säilitamisele seitsmeks aastaks, mitte sellele, et seitsme aasta

jooksul tuleks taastada kõik kunagi olnud ajaloolised püügiõigused püügivõimaluste

taaskehtestamise korral.

16. Apellantide poolt viidatud KPS § 16 lg 38 ei ole asjakohane, sest reguleerib

püügivõimaluse kaotamist juhul, kus püügivõimalus on isikule määratud, kuid isik ei hakka

selle alusel tegelikult kala püüdma. Sellise olukorraga käesoleval juhul tegemist ei ole ning

samuti saa selle sätte kaudu kuidagi sisustada KPS § 16 lg-t 37.

17. Et apellantidel ei olnud tekkinud ajaloolist püügiõigust, ei saanud vastustaja jagada

püügivõimalusi KPS § 16 lg 3 alusel. Seetõttu tuli kohaldada KPS § 16 lg-t 32 ja müüa

püügivõimalused enampakkumisel. KPS § 16 lg 32 kohaldamisel (esmakordselt kehtestatud

lubatud püügivõimalused) ei olnud määravaks see, et 2012. a-ks kehtestati püügivõimalused

üksnes veeala kaupa, vaid asjaolu, et rääbise kastmõrraga püügile ei saanud konkreetseid

asjaolusid silmas pidades kellelgi olla tekkinud ajaloolist püügiõigust ning sellises olukorras

ei näinud KPS püügivõimaluste jagamiseks muud moodust. Ringkonnakohus nõustub

vastustajaga selles, et väljendist „püügivõimaluse esmakordne kehtestamine“ ei saa teha

järeldust, nagu hõlmaks see üksnes need juhud, kui vastavat püügivõimalust ei ole mitte

kunagi varem kehtestatud. KPS tähenduses hõlmab see väljend igasuguse püügivõimaluse

kehtestamise, mille osas puudub isikutel ajalooline püügiõigus.

3-12-1155

13(13)

18. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu käsitlusega vastustaja poolt läbi viidud

haldusmenetluse õiguspärasust puudutavas osas. Vaidlus puudub selles, et OÜ-le Omedu

Rand väljastati 29.11.2011 avalduse (IV kd tl 63) alusel kutselise kalapüügi luba

Põllumajandusministeeriumi 14.12.2011 otsuse nr 371 alusel. Seega oli vastustaja tema

taotluse haldusaktiga lõplikult lahendanud ja haldusmenetlus ei olnud jäänud poolikuks. KPS

134 lg 6 kohaselt määratakse kalapüügiloaga lubatud püügivahendid, väljapüügimahud,

püügiajad ja/või püügipäevade arv ning kalapüügi koht. Nii oli OÜ-l Omedu Rand 2011. a

detsembris teada, millises mahus tema 29.11.2011 taotlus oli lahendatud ja millise õigusnormi

alusel. Otsusega mittenõustumisel oli OÜ-l Omedu Rand võimalik see vaidlustada.

Arvestades, et 14.12.2011 otsuse andmise ajal puudus õiguslik alus otsustada rääbise

kastmõrraga püüdmise üle (määrus nr 135 kehtis siis 27.10.2011 jõustunud redaktsioonis,

millega ei nähtud ette 2012. a-ks Peipsi järvel kutselisel kalapüügil lubatud püügivahendina

rääbise kastmõrda), ei saanud isikul ka tekkida arusaama, et vastavas osas on taotlus jäänud

lahendamata. Ei HMS ega KPS näe ette, et kui mingis osas ei ole taotlust õiguslikult võimalik

lahendada (rahuldada), siis jääb see taotlus nö ootele, kuni õiguslik alus ehk püügivõimalus

kunagi tulevikus tekib. KPS 134 lg 2 kohaselt esitatakse kutselise kalapüügi loa taotlus

taotletavale aastale eelneval aastal ajavahemikul 1. septembrist kuni 1. detsembrini. See

tähendab, et reeglina taotletakse ja otsustatakse kutseliste kalapüügi lubade andmine üks kord

aastas ja lõplikuna. Seetõttu ei mõjuta OÜ Omedu Rand 29.11.2011 taotluse lahendamine

kuidagi käskkirja nr 75 õiguspärasust. AS-ga Peipsi Trade seonduvalt on esitatud üksnes

avaldused ajaloolise püügiõiguse taastamiseks (IV kd tl 69-71), mis samamoodi ei oma

käskkirjaga nr 75 mingit õiguslikku puutumust, kuna vastavat õigust ei olnud ei AS-l Peipsi

Trade ega OÜ-l Omedu Rand tekkinud, sõltumata sellest, kas ja kuidas ministeerium nendele

pöördumistele vastas. Selles kontekstis ei riku käskkiri nr 75 apellantide õigusi. Apellantidel

oli õigus käskkirja nr 75 alusel kutselise kalapüügiloa taotlust esitada ja vaidlus puudub selles,

et seda nad ka tegid.

19. Eelnevast tulenevalt saab asuda seisukohale, et käskkiri nr 75 oli õiguspärane ja

apellantide väited ei anna alust halduskohtu otsuse tühistamiseks. Käskkirja nr 75

õiguspärasusest ja ringkonnakohtu poolt esitatud põhjendustest (ajaloolise püügiõiguse

puudumine apellantidel) tulenevalt on õiguspärane ka käskkiri nr 94. Apellatsioonkaebused

jäävad rahuldamata.

20. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS §

109 lg 1 kohaselt tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude

nimekiri ja kuludokumendid. Kuna otsus tehakse apellantide kahjuks, on menetluskulude

kandjaks apellandid ise. Vastustaja ei ole menetluskulude väljamõistmise taotlust ega

menetluskulude nimekirja ja kuludokumente kohtule esitanud. Seega jäävad poolte

menetluskulud nende endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe