1-15-10031/9 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 1-15-10031

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 07. jaanuar 2015, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-10031 (15231601936) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungi sekretär Eda Loor Tõlk Anneli Helmann Kriminaalasi U.P süüdistus KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi Lühimenetluses Prokurör Alice Simm Süüdistatav U.P

Ik: XXX, EV kodanik, haridus: 8 klassi, emakeel: vene keel, töökoht: süüdistatava sõnade kohaselt OÜ XXX; elukoht: alaline elukoht puudub, ajutine elukoht öömaja XXX, Tallinn.

Tõkend: kahtlustatavana kinni peetud 14.10.2015, vabastatud samal päeval, alates 14.10.2015 tõkend elukohast

lahkumise keeld. Harju Maakohtu 14.12.2015 määrusega

kuulutatud tagaotsitavaks ja tõkend muudetud tõkendiks vahistamine. Kinni peetud 06.01.2016. Varasem karistatus:

korduvalt kriminaalkorras karistatud, viimati Harju Maakohtu 21.04.2014 otsusega KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg

2 alusel vangistusega 6 kuud, KrMS § 238 lg 2 alusel vangistusega 4 kuud, mis KarS § 69 lg 1 alusel asendati 240

tunni üldkasuliku tööga. Harju Maakohtu 05.05.2015 määrusega pöörati osaliselt ärakandmata karistus 2 kuud 22

päeva vangistust täitmisele, karistuse kandmise algus 25.04.2015. Kaitsja Advokaat Merike Allikmäe RESOLUTSIOON

1. U.P süüdi tunnistada KarS § 199 lg 2 p 9 ja KarS § 25 lg 2 ettenähtud

kuriteo toimepanemises ja mõista temale karistuseks tähtajaline vangistus 3 (kolm)

2 kuud.

2. KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendada U.P-le mõistetud karistust ühe

kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks tähtajalise vangistuse 2 (kaks) kuud.

3. KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka eelvangistus, s.o kahtlustatavana

kinnipidamise aeg 14.10.2015, s.o 1 (üks) päeva, lugedes ärakandmisele kuuluvaks

karistuseks tähtajalise vangistuse 1 (üks) kuu ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva, millise karistuse kandmist arvestada alates U.P kinnipidamisest, so alates 06.01.2016.

4. U.P suhtes Harju Maakohtu 14.12.2015 määrusega muudetud tõkend

vahistamine jätta muutmata ning tõkend tühistada kohtuotsuse jõustumisel või mõistetud karistuse tähtaja saabumisel.

5. U.P-lt välja mõista KrMS § 173 lg 1 p 1 ja lg 2; § 175 lg 1 p-de 4 ja 9 ja §

180 lg-te 1 ja 3 alusel:

- teise astme kuriteos süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha 645 (kuussada

nelikümmend viis) eurot;

- määratud kaitsjale makstud tasu kohtueelsel menetlusel 48 (nelikümmend kaheksa)

eurot ja kohtumenetlusel 120 (ükssada kakskümmend) eurot, s.o kokku 168 (ükssada kuuskümmend kaheksa) eurot,

s.o kokku menetluskulu 813 (kaheksasada kolmteist) eurot, mis tuleb kohtuotsuse

jõustumisest 12 kuu jooksul tasuda Maksuja Tolliameti arveldusarvele

EE351010052031000004 SEB pangas, EE502200221014193355 Swedbankis, EE873300333499990003 Danske Bankis või EE401700017002872300 №rdea pangas, märkides selgitusena: „U.P, 1-15-10031, menetluskulud, ositi tasumine“.

Makseinfo koos viitenumbriga edastatakse kohtuistungil kätteandmise võimatusel

U.P-le tema elukoha aadressile tavapostiga. Menetluskulude tähtaegse

tasumata jätmise korral loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võivad KrMS § 318 lg 1, 2, 3 p 2 ja § 319 alusel süüdistatav, tema kaitsja ja kannatanu 15 päeva jooksul esitada apellatsiooni, mille kasutamise soovist teatatakse otsuse

teinud kohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa

kuulutamisest. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist võib teatada ka elektrooniliselt. Kui

üks kohtumenetluse pool on nimetatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse

kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel

apellatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada

apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Apellatsioon jäetakse läbi vaatamata ja tagastatakse kohtumääruse alusel, kui apellatsioonitähtaeg on mööda lastud.

Menetluskulusid on võimalik vaidlustada vastavalt KrMS § 189 lg-le 3 kohtuotsusest eraldi, s.o määruskaebemenetluse korras vastavalt KrMS § 387 lg-le 1, esitades määruskaebuse 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule.

1. KRIMINAALASJA KOHTULIKUL ARUTAMISEL KOHUS TUVASTAS:

U.P süüdistatakse selles, et tema, olles isikuks, kes on varasemalt toime pannud vargusi, so 05.04.2015 (tegu 01.04.2015) ja 19.04.2015 (tegu 19.04.2015) karistatud

väärteokorras KarS § 218 lg 1 järgi varguste toimepanemise eest, uuesti 14.10.2015 kella

11.07 ajal Toompuiestee 37, Tallinn asuvas Balti Jaama Selveri kaupluses võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ühe pudeli Alecoq GIN’i maksumusega 0,99 eurot, mille pani müügisaalis endale taskusse ning möödus kassadest jättes võetud kauba eest

3 tahtlikult tasumata, kuid peeti kinni turvatöötaja poolt. Kaup on rikkumata kujul tagastatud kauplusele.

Seega pani U.P toime KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o võõra vallasasja äravõtmise katse, selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, süstemaatiliselt.

Kohtuistungil seletas süüdistatav, et süüdistus on talle arusaadav ja ta tunnistab end talle inkrimineeritava kuriteo toimepanemises süüdi. Samuti nõustus kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses, enda ülekuulamist taotlemata.

Kaitsja asus seisukohale, et süüdistatavale esitatud süüdistuse kvalifikatsioon on õige, kogutud tõendid on kohtukõlbulikud ning takistusi lühimenetluse kohaldamiseks ei ole.

2. MAAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

Kohus, kuulanud ära kohtu alla antud süüdistatava süü tunnistamise ja kontrollinud

kriminaalasjas kogutud kirjalikke tõendeid, asub seisukohale, et süüdistatava süü talle

inkrimineeritud kuriteo toimepanemises on täies mahus tõendamist leidnud. Sellisele seisukohale asumist põhjendab kohus järgmiselt.

Kohus leiab, et 14.10.2015 kella 11.00 paiku Toompuiestee 37 asuvas Balti Jaama Selveris

kauba maksumusega 0,99 euro varguse katse toime panemine U.P poolt on

tõendatud nii U.P süü tunnistamisega, tunnistaja ütlustega ning kirjalike tõenditega. Oma seisukohta põhjendab kohus alljärgnevalt.

Kahtlustatavana antud ütluste kohaselt tunnistab U.P end süüdi ja kahetseb tehtut (tl 15). 14.10.2015 kella 11.00 paiku läks ta Balti Jaama Selverisse, kus võttis riiulilt ühe pudeli džinni ja pani selle endale taskusse. Seejärel möödus kassadest võetud kauba eest

tasumata. Kauplusest väljumisel pidas turvatöötaja ta kinni ja avastas kontrollimise käigus varastatud džinni.

U.P-le inkrimineeritava varguse katse toimepanemist tõendavad lisaks

süüdistatava süü ülestunnistamisele ka tunnistaja XXX ütlused (tl 4-7), millede kohaselt tunnistaja, olles 14.10.2015 tööl Selveris, nägi ta kell 11.07, kuidas üks meesterahvas võttis pudeli GIN Alecoq ja pani selle endale taskusse. Kell 11.08 ületas ta kassade joone võetud kauba eest maksmata. Varastatud eseme väärtus oli 0,99 eurot ja isik toimetati kuni politsei saabumiseni turvaruumi.

Isikusamasuse tuvastamise protokolli kohaselt osutus kinnipeetud meesterahvaks U.P (tl 13-14).

Kohus leiab, et ülalnimetatud tõendikogum annab aluse rääkida süüdistatava poolt KarS § 199

järgi kvalifitseeritava süüteo toimepanemisest. Nagu Selver AS-i poolt politseijaoskonnale tehtud avaldusest nähtub (tl 2-3), taotletakse vastutusele võtta isik, kes 14.10.2015 kella 11.00

paiku Toompuiestee 37 asuvas Balti Jaama Selveris pani toime õigusvastase teo, kui tema juurest avastati Selver AS-le kuuluvat kaupa maksumusega 0,99 eurot. Seega on sedastatav, et see ese oli süüdistatava jaoks võõras vara ning süüdistatav ei ole seda ka vastustanud. Samas

nähtub, et eseme äravõtmisega soovis süüdistatav lõpetada eseme senise valdaja valduse,

kehtestada sellele uue, s.o enda valduse ning selleks eseme senise valdaja vastav nõusolek

puudus. Kuna süüdistatava poolt asja äravõtmist kahtlustati turvatöötaja poolt ja peale

kassadest möödumist võeti süüdistatav turvatöötaja poolt kinni, ei olnud vargust võimalik lõpuni viia süüdistatava tahtest mitteolenevatel põhjustel, seega jäi vargus katse staadiumisse.

Eeltoodud põhjustel, leiab kohus, et käesoleval juhul on tuvastamist leidnud varguse katse objektiivse koosseisu realiseerimine süüdistatava poolt.

Kohtu hinnangul toimus eseme äravõtmine süüdistatava poolt selle ebaseadusliku omastamise

eesmärgil. Süüdistatava käitumisest nähtub üheselt, et eseme äravõtmisega sooviti selle

omanik jätta esemest ilma kestvalt ning ei ole tõendamist leidnud, et süüdistatav oleks

4 soovinud eset omanikule tagastada. Seega leiab kohus, et realiseeritud on ka ebaseadusliku omastamise eesmärk.

Kuriteo asjaoludest lähtuvalt leiab kohus, et süüdistatav pani teo toime etteplaneeritult ehk tegemist oli kavatsetusega toime pandud süüteoga.

Riikliku süüdistaja poolt on süütegu kvalifitseeritud ka , s.o vargus, KarS § 199 lg 2 p 9 järgi mis on toime pandud süstemaatiliselt. Järgnevalt analüüsibki kohus, kas süüdistatava tegevus vastab KarS § 199 lg 2 p 9 toodud kvalifikatsioonile.

Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et süstemaatiline on vargus siis, kui see on toime pandud

vähemalt kolm korda. Süstemaatilisus on järjekindel, pidevalt korduv tegevus ning ei ole

oluline, kas isik on varguste eest varem süüdi mõistetud või on see tuvastatud alles ühes menetluses. Samuti ei oma tähtsust kas tegemist on lõpuleviidud vargustega või tegemist on varguste katsetega, kuid nendevaheline ajavahemik ei saa olla väga pikk.

Karistusregistri väljavõttest nähtub (tl 17-39), et U.P on üle 10 korra karistatud varguste toimepanemise eest, viimati Harju Maakohtu 21.04.2014 otsusega (tl 42-43). Samuti

nähtub kiirmenetluse otsustest väärteoasjades nr 2317,15,003533 ja 2317,15,004130 (tl 40-

41), et U.P on toimepannud vargused KarS § 218 lg 1 järgi 01.04.2015 ja 19.04.2015.

Seega leiab kohus, et süstemaatilisuse kriteerium on täidetud, kuivõrd süütegude faktiline korduvus ja rohkus täidab süstemaatilisuse koosseisu ja süüdistatava õigusvastane käitumine tuleb kvalifitseeritud KarS § 199 lg 2 p 9 järgi.

Süüd välistavaid ega õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega kõiki eeltoodud asjaolusid arvesse võttes on kohtuliku uurimisega tuvastamist

leidnud, et U.P pani toime KarS § 199 lg 2 p 9 ja § 25 lg 2 järgi

kvalifitseeritava kuriteo s.o võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, mis on toime pandud süstemaatiliselt.

3. KARISTUSE MÕIS™INE

Vastavalt KarS § 56 lg-le 1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Seadusandja on KarS § 199 lg 2 järgi inkrimineeritud kuriteo toimepanemise eest ette näinud karistusena rahalise karistuse või vangistuse kuni 5 aastat.

Kuivõrd tegemist on alternatiivselt sätestatud karistusliikidega, kujundab kohus enne süüdistava süü suuruse hindamist seisukoha selle kohta, kas süüdistatava suhtes on võimalik kohaldada kergemaliigilist karistust rahalise karistuse näol.

Ankeetandmete kohaselt U.P ei tööta ning samuti puuduvad kohtul andmed selle kohta, et süüdistatav omaks mõnd legaalset sissetulekuallikat. Süüdistatav küll väitis, et

ta töötab OÜs XXX tänavakivide paigaldajana, kuid süüdistatavale inkrimineeritava teo iseloom viitab pigem legaalse sissetuleku puudumisele või siis sellisele vähesusele, mis tingib varavastaste süütegude toimepanemist. Seega on kaheldav, kas isikul oleks rahalise karistuse

mõistmisel võimalik talle pandud kohustusi täita. Samuti lasuvad süüdistataval rahalised kohustused temalt väljamõistetavate menetluskulude tõttu. Karistusregistri väljavõttest (tl 17-

39) nähtuvalt on süüdistataval kaksteist kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude

toimepanemise eest. Peale selle, arvestades, et süüdistatavale inkrimineeritakse varavastase

kuriteo süstemaatilist toimepanemist, siis üldjuhul on varavastase süüteo eesmärgiks kasu saamine võõra vara arvelt. Taoline käitumine viitab aga üheselt piisavate rahaliste vahendite

puudumisele, mis kohtu arvates välistab ka rahalise karistuse kohaldamise. Eeltoodud

põhjustel tuleb süüdistatava suhtes kohaldada isiku vabadust piiravat karistust vangistuse näol.

5

Hinnates U.P süü suurust KarS § 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava õigusvastase teo toimepanemisel, osutab kohus, et süüdistatavale inkrimineeritakse 1 varguse

katse toimepanemist, millega varalist kahju ei tekitatud. Arvestades ka varastada proovitud

eseme väärtust, mis jäi alla 1 eurot, siis kohtu arvates U.P süü on hinnatav väga väikesena.

Edasi hindab kohus karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Hinnates süüdistatava kohtueelses menetluses väljendatud kahetsust, siis leiab kohus menetluse käigus

uuritud tõendite pinnalt, et süüdistatava kahetsus ei ole siiras ning sellesse tuleb suhtuda

kriitiliselt. Kohtu hinnangul ei ole süüdistatavale inkrimineeritava süüteo puhul tegemist

juhuslikku laadi episoodiga, vaid sellist tegevust on võimalik vaadelda eesmärgipärase planeeritud süsteemse ja süüdistatava jaoks harjumuspärase tegevusena. Süüdistatavat on nii varguste kui varguste katsete toimepanemise eest korduvalt karistatud, kuid pärast karistuste

kandmist on süüdistatav jätkanud samalaadset õigusvastast käitumist. Vaid kolme kuu

möödudes eelmise karistuse kandmiselt vabanemist jätkas süüdistatav samalaadse kuriteo toimepanemist, mis viitab sellele, et süüdistatav ei soovi aru saada oma teo keelatusest. Kohtu hinnangul näitab taoline järjekindel käitumine igasuguse kahetsuse puudumist.

Muid karistust kergendavate või raskendavate asjaolude esinemist kohus ei tuvastanud.

Samas süüdistatavale inkrimineeritud süüteo puhul on tegemist olukorraga, kus süütegu on jäänud katse staadiumisse ja varalist kahju tekitatud ei ole. Selline olukord vähendab kohtu arvates isiku süüd, mistõttu on kohtu arvates võimalik süüdistatavale mõista karistuse oluliselt alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra, s.o ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena.

Puutuvalt võimalusse jätta süüdistatavale mõistetav karistus tingimisi kohaldamata või

asendada see üldkasuliku tööga leiab kohus, et nii karistuse kohaldamata jätmine kui ka

asendamine on välistatud, kuivõrd süüdistatav on oma varasema käitumisega üheselt

näidanud, et ta käitub kriminaalhooldust takistavalt ega allu kontrollnõuetele. Nimetatud meetmeid on tema peal korduvalt proovitud, kuid senini on jäänud need tulemuseta. Lisaks

sellele puudub süüdistataval ka alaline elukoht, mis oleks käitumiskontrolli eelduseks,

mistõttu on ka käitumiskontrollile allutamine välistatud. Seetõttu kuulub mõistetav karistus reaalsele ärakandmisele.

4. MENETLUSKULUD

KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Menetletavas kriminaalasjas

on süüdistatava menetluskuludeks määratud kaitsja tasu kohtueelses menetluses ja

kohtumenetluses ning süüdimõistva otsusega kaasnev sundraha teise astme kuriteo toimepanemise eest.

Kuigi kohtul puuduvad andmed süüdistatava legaalsete sissetulekute kohta, pole kohtule

esitatud ka tõendeid selle kohta, et kohtuotsusega väljamõistetud summade tasumine käiks

süüdistatavale ilmselt üle jõu. Lisaks sellele ei tule menetluskulude väljamõistmisel silmas

pidada mitte ainult isiku faktilist maksevõimet, vaid ka süüdimõistetu resotsialiseerumise väljavaateid. Senine kohtupraktika on olnud seda meelt, et menetluskulude vähendamise

korral tuleb esmajoones arvestada selle meetme võimalikku positiivset eripreventiivset

toimet. Isiku poolt toimepandud süütegu võib olla n.ö juhuslikku laadi ning kui menetluskulude riigi kanda jätmine annab täiendava positiivse tõuke isiku seaduskuulekusele, on alust selle põhimõtte rakendamiseks. Käesoleval juhul tuleb seda aga eitada, kuna U.P on varem korduvalt karistatud kuritegude toimepanemise eest. Lisaks on U.P

eelnevalt kriminaalkorras karistatud isikuna teadlik ka sellest, et kuritegude

toimepanemise ning kriminaalasja menetlemisega kaasnevad tema enda kanda jäävad menetluskulud. Peale selle on süüteo toimepanemine olnud süüdistatava vaba ja teadlik valik. Seetõttu tuleb kõik menetluskulud süüdistatavalt täies mahus välja mõista.

Samas leiab kohus, et arvestades menetluskulude summa suurust ja seda, et süüdistataval

puudub tuvastatav ja kontrollitav alaline ja legaalne sissetulek, siis esinevad küllaldased

6 alused võimaldada süüdistataval tasuda menetluskulud kohtuotsuse jõustumisest osade kaupa 12 kuu jooksul (KrMS § 180 lg 3, KrMS § 313 lg 1 p-d 7 ja 12). Kohus selgitab ka, et kohtu

määratud 12-kuulise tähtaja ületamisel loetakse maksetähtaeg saabunuks ja kogu nõue

suunatakse täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/