3-14-51714/43 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

07.01.2016, Tartu

Haldusasja number

3-14-51714

Haldusasi

Sergei Alhimenkovi kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamise nõudes summas 15 eurot

ööpäeva eest seoses ebapiisava elamispinna tagamisega

Tallinna Vanglas ajavahemikul 19.12.2012 –

31.12.2013.

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 17.03.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Sergei Alhimenkov

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

17.03.2015. a otsus muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 07.01.2016, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sergei Alhimenkov esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse seoses ebapiisava

elamispinna tagamisega perioodil august 2009 kuni juuli 2011 ja detsember 2012 kuni

detsember 2013, millega väidetavalt alandati tema inimväärikust. S. Alhimenkovi kahju

hüvitamise taotlus registreeriti Tallinna Vanglas 29.05.2014.

2. S. Alhimenkov esitas 06.08.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju hüvitamiseks seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas

ajavahemikel 24.08.2009 – 27.11.2012 ja 19.12.2012 –14.01.2014. Kaebaja taotles

kahjuhüvitist summas 15 eurot iga Tallinna Vanglas viibitud ööpäeva eest.

3. Tartu Halduskohus tagastas 21.08.2014. a määrusega kaebuse osas, milles kaebaja taotles

mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas

ajavahemikul 01.08.2011 – 27.11.2012 ja 01.01.2014 – 14.01.2014.

4. Tartu Halduskohus lõpetas 24.11.2014 kaebuse menetluse osas, milles kaebaja taotles

mittevaralise kahju hüvitamist seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas

ajavahemikul 24.08.2009 – 31.07.2011.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 17.03.2015. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna

Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 555 eurot ning

menetluskulud summas 25 eurot.

Halduskohus märkis, et vaidluse all on mittevaralise kahju hüvitamine perioodi eest

19.12.2012 – 31.12.2013 ning vastustaja andmetel oli kaebaja sellel perioodil paigutatud

kambritesse, kus 153 päeval oli kambri põrandapinda ühe isiku kohta alla 3 m² ja 224 päeva

üle 3 m². Halduskohus leidis, et nendel juhtudel, kui kambri juurde kuulus WC eraldi ruumis,

ei saa selle pinda arvata kambri pindala hulka, kuna WC puhul on tegemist seintega eraldatud

ruumiga. Samuti tuleb arvestada WC kasutusotstarbega. Kohus nõustus vastustajaga, et

kambri põrandapinna arvestamisel ei saa arvesse võtta kambris asuvat mööblit ega selle pinna

osakaalu kambri põrandapinnaga võrreldes, sest kambris asuv mööbel on normaalseks

igapäevategevuseks vajalik. Lähtudes Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikas

väljakujunenud seisukohtadest pidas halduskohus õigusvastaseks kaebaja kinnipidamist

ajavahemikus 19.12.2012 – 31.12.2013 kokku 153 päeva vältel kambrites, kus põrandapinda

oli ühe kinnipeetava kohta vähem kui 3 m². Välja mõistetava mittevaralise kahju hüvitise

suuruse määramisel lähtus halduskohus Eestis kujunenud siseriiklikust kohtupraktikast,

arvestades ühiskonna jõukust ning pidas kohaseks rahaliseks hüvitiseks summat 555 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Tallinna Vangla esitas 16.04.2015 Tartu Halduskohtu 17.03.2015. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas

kaebuse osaliselt, ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata.

Vastustaja on seisukohal, et halduskohus on kohaldanud vääralt materiaalõiguse normi, mis on

viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et

kinnipeetava paigutamine kambrisse, kus põrandapinda oli alla 3 m² kinnipeetava kohta, on

vastuolus inimväärikust alandava kohtlemise keeluga. Apellatsioonkaebuses esitatud

seisukohad on järgmised:

6.1. Vastustaja ei nõustu halduskohtuga, et WC alune pind tuleb kambri põrandapinnast

suuruse arvestamisel üldpinnast maha arvata. EIK lahendites on WC alune pind arvestatud

enamasti kambri põrandapinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei

saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses asuvad WC-d

kambris ning see võimaldab kinnipeetavale privaatsuse. WC aluse pinna kambri üldpinna

hulka arvutamise korral oli kaebajale tagatud kõikidel Tallinna Vanglas viibitud päevadel üle

2,5 m² põrandapinda, mis oli kooskõlas tol hetkel kehtinud siseriikliku õigusega ning seega ei

ole kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud.

6.2. Halduskohus on jätnud arvestamata oluliste asjaoludega. Kohtuotsusest ei nähtu, et

halduskohus oleks tuvastanud muude kinnipidamistingimuste õigusvastasust ning on lähtunud

mittevaralise kahju tuvastamisel üksnes sellest, et kaebajale oli tagatud alla 3 m² suurune

põrandapind.

6.3. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud

põrandapinna ruutmeetritele. Seetõttu ei saanud Tallinna Vangla tegevus, mis lähtus kehtivast

õigusest, olla sellega vastuolus ega õigusvastane.

6.4. Õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel.

Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes

toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju. Mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

Esialgu kinnipeetavate kambrisuuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt

ära, kui suur peab olema väikseim kamber, et seda ei loetaks iseseisva alusena inimväärikuse

alandamiseks. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m² ei saanud

selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust

alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate

võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Eesti riik sai 2013. a teada,

et alla 3 m² kambripinda peetakse EIK praktikas iseenesest Euroopa inimõiguste ja

põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) rikkumiseks ning koheselt astuti samme

siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks. Alates 01.01.2014 tagatakse

kinnipidamisasutustes kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda.

6.5. Vastustaja hinnangul on halduskohus jätnud tähelepanuta asjaolu, et kaebaja ei ole

püüdnud mittevaralise kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada. Kaebaja ei esitanud

Tallinna Vanglas viibimise ajal vanglale pöördumisi halbade kinnipidamistingimustega ega

ruumipuudusest tingitud kahju tekkimisega seonduvalt.

6.6. Vastustaja on seisukohal, et kohus ei ole hüvitise suuruse kindlaksmääramisel arvestanud

siseriikliku kohtupraktika poolt kujundatud kinnipidamistingimustega seonduvate hüvitise

määradega ja on välja mõistnud ebamõistlikult suure hüvitise.

7. Kaebaja palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata ja halduskohtu otsus

muutmata. Kaebaja on jätkuvalt seisukohal, et WC ja mööbli alune pind tuleb isikliku ruumi

arvutamisel kambri põrandapinnast maha arvata ning seetõttu ei olnud kambris piisavalt vaba

pinda, kus liikuda. Kaebaja leiab, et tulenevalt EIK praktikast olid kinnipidamistingimused,

milles teda hoiti, inimväärikust alandavad.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud ükski väide ei anna

alust vaidlustatud halduskohtu otsuse tühistamiseks.

9. Halduskohus on tuvastanud, et kaebaja oli Tallinna Vanglas perioodil

19.12.2012 – 31.12.2013 paigutatud kambritesse, kus talle oli 153 päeval tagatud

põrandapinda alla 3 m² ja 224 päeval üle 3 m² ning on EIK praktikale viidates leidnud, et 153

päeva osas, mil kaebajale oli kambris tagatud põrandapinda alla 3 m², oli vastustaja tegevus

õigusvastane. Apellatsioonkaebuse kohaselt ei nõustu vastustaja halduskohtuga, et WC alune

pind tuleb kambri põrandapinna suuruse arvestamisel kambri üldpindalast välja arvata.

10. Riigikohus on 09.12.2015. a otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 p-s 17 sedastanud, et

EIK praktikast ei tulene, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põranda pindala arvesse

võtmata peab kinnipeetava käsutuses olema põrandapinda vähemalt 3 m², ning sellist

kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste

asjaolusid refereerinud vahel WC pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu vs.

Rumeenia, p-d 9-17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos WC-ga (nt

asjad nr 44753/12: Gégény vs. Ungari, p 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117).

Sellest tulenevalt nõustub ringkonnakohus apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, et

kaebajale kambris tagatud põrandapinna suuruse arvutamisel puudub vajadus kambri

üldpindalast WC aluse pindala välja arvamiseks. Käesolevas asjas on halduskohus küll

vaidlustatud otsuse punktis 19 leidnud, et tuleb lähtuda vastustaja andmetest, kus kambri

pindala ühe isiku kohta on välja toodud ilma WC alust pindala arvestamata, kuid on toimikus

olevate materjalide kohaselt (tl-d 49-52p) kahjuhüvitise väljamõistmisel võtnud aluseks

vastustaja esitatud andmed kambrite põrandapinna kohta koos WC aluse pindalaga. Seega on

halduskohus ringkonnakohtu arvates õigesti tuvastanud, et kaebajale oli 153 päeval tagatud

kambri põrandapinda alla 3 m².

11. Vastustaja on apellatsiooniastmes jätkuvalt seisukohal, et kaebaja oli paigutatud

kambritesse, mis vastasid justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla

sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 6 lg-s 6 sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole

kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud.

VSkE § 6 lg 6 sätestas kuni 31.12.2013. a kehtinud redaktsioonis (v.r), et kinnipeetavale on

toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Alates 01.01.2014. a sätestab

VSkE, et kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris

vähemalt 3 m2 põrandapinda.

12. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele

õigusvastaselt tekitatud kahju. Eelpoolviidatud 09.12.2015. a lahendis märkis Riigikohus, et

nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud

kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui

välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti

õigusega (Riigikohtu halduskolleegiumi 20. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02,

p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab

põhiseaduse (PS) § 123 lg 2 kohtuid jätma seadus või määrus kohaldamata ning kohaldama

ratifitseeritud välislepingu sätteid. Seega ei anna halduse tegevuse kooskõla riigisisese

õigusega veel garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes.

VSkE § 6 lg 6 v.r osas märkis Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjas

nr 34-1-9-14 p-s 41, et see säte nägi ette vaid põrandapinna alampiiri, mitte ülempiiri, millest

enamat kinnipeetavad ühelgi juhul nõuda poleks saanud, ning lisaks VSkE-le pidid vanglad

arvestama muid õigusnorme, sh PS § 10 ja § 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt

kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda. Seepärast ei eeldanud

EIK praktikaga arvestamine kambri põrandapinna kaasustes Riigikohtu hinnangul VSkE § 6

lg 6 v.r kohaldamata jätmist. EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning ebainimliku ja alandava

kohtlemise ja karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §s 10

nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lgs 1 sätestatud inimväärika kohtlemise

põhiõiguse tõlgendamisel.

Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse

määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIKi poolt esile toodud kriteeriumitest.

13. Riigikohtu halduskolleegium on otsuses asjas 3-3-1-42-15 p-des 13 ja 14 leidnud, et

EIÕK art 3 reguleerib kahtlusteta ka riigisiseseid suhteid ning viidates EIK otsusele asjades

nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, märkinud, et mitme kinnipeetavaga

kambris, kus iga kinnipeetava käsutuses ei ole vähemalt 3 m² põrandapinda, tuleb eeldada, et

tegemist on alandava kohtlemise ja EIÕK art 3 rikkumisega. Samas on EIK leidnud, et ka 3

m²st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada

muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires,

võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad

nr 9967/06: Belyayev vs. Venemaa, p-d 33-36; 2689/12: Semikhvostov vs. Venemaa, p 79;

7334/13: Muršić vs. Horvaatia, p 56, käesoleval ajal veel jõustumata).

Samuti tuleb Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsuse nr 3-4-1-9-14 p-i

44 kohaselt inimväärikust alandava kohtlemise tuvastamiseks või välistamiseks ajal, kui

kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, hinnata

seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud

kinnipidamistingimused sel perioodil.

14. Halduskohus on käesolevas asjas tuvastanud, et kaebaja viibis kaebusega hõlmatud

ajavahemikul Tallinna Vanglas vahistatuna. VangS § 90 lg 2 kohaselt hoitakse vahistatut

ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Käesoleva

asja materjalidest ei nähtu, et kaebaja oleks töötanud või õppinud. Vastustaja esitatud

andmetel kasutas kaebaja regulaarselt võimalust käia lühiajalistel kokkusaamistel. Samuti oli

kaebajale tagatud võimalus viibida tund aega päevas värskes õhus (VangS § 93 lg 5).

Ringkonnakohus leiab, et need piiratud võimalused viibida väljaspool kambrit ei ole piisavad

ruumikitsikuse neutraliseerimiseks. Vaid mõningane tasandav mõju tulenes praegusel juhul

võimalusest lugeda ajalehti, laenutada raamatuid, kasutada meelelahutuslikke esemeid, järgida

usukombeid ja teha sisseoste, millele vastustaja on viidanud oma vastuses kaebusele (tl 47).

Tuginedes Riigikohtu otsuses asjas nr 3-3-1-42-15 p-s 22 märgitule, ei piisa aga

ringkonnakohtu hinnangul nendest meetmetest EIÕK art 3 rikkumise välistamiseks.

15. Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega inimõiguste dünaamilise arengu kohta, sest

ka Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus

vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles

rikkumise tuvastamisel. Rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba

toimunud sündmustele. Ka kambri suurust puudutavates EIK lahendites 2013. aastale

järgnevast perioodist on hinnatud kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu,

et esialgu kinnipeetavate kambri suuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud

konkreetselt ära seda, milline on minimaalne põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb

tagada, ei tähenda, et rikkumist ei olnud. Vastustaja ei saa tugineda oma tegevuse

õiguspärasuse põhjendamisel VSkE § 6 lg-le 6, sest vaidlusalusel ajal kehtinud redaktsioonis

oli see säte kambri põrandapinna miinimumnõude osas, kui ei esinenud muude

kinnipidamistingimuste kompenseerivat mõju, vastuolus EIÕK artga 3.

16. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast 2013. a

astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti

tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga

kooskõlas. Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele suure kinnipeetavate arvu

tõttu, ei saa sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on

10.09.2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 p-s 9 märkinud, et majanduslike faktoritega ei saa

õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist.

17. Seega on halduskohus õigesti leidnud, et kaebaja kinnipidamisel 153 päeva kambrites,

kus oli kambripinda ühe kinnipeetava kohta alla 3 m² olukorras, kus kaebaja pidi valdavalt

kambris viibima 23 tundi ööpäevas, oli vastustaja tegevus vastuolus EIÕK art-ga 3 ning seega

ka inimväärikust alandav.

18. Vastustaja apellatsioonkaebuse kohaselt oleks kaebajale saanud mittevaraline kahju

tekkida vaid juhul, kui lisaks alla 3 m² suuruse põrandapinnaga kambris viibimisele oleks

halduskohus tuvastanud veel asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju

kaebajale. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Tulenevalt EIK praktikast võib olukorras, kui

esinevad ka muud puudused kinnipidamistingimustes, olla EIÕK art 3 rikkumisega tegemist

ka juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum jääb vahemikku 3-4 m² (nt EIK otsused asjades nr

42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt vs. Venemaa, p 149; 8968: Jirsák vs. Tšehhi, p 64; 7334/13:

Muršić vs. Horvaatia, p 57, käesoleval hetkel veel jõustumata). Käesoleval juhul ei ole

halduskohus tuvastanud vastustaja õigusvastast tegevust osas, mil kaebaja viibis kambrites,

kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta vahemikus 3-4 m².

19. Vastustaja leiab, et kaebaja ei ole rakendanud RVastS § 7 lg-st 1 tulenevaid esmaseid

õiguskaitsevahendeid, st ei ole püüdnud kahju tekkimist ära hoida ega seda vähendada.

Ringkonnakohus osutab vastustaja apellatsioonkaebuse p-s 7.16 märgitule, mille kohaselt ei

olnud Tallinna Vanglal ajal, mil kaebaja seal viibis, võimalik tagada talle rohkem

kambripinda.

Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, kaebajale ei saa ette heita esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist, kuna vastustaja seisukoha kohaselt ei oleks kaebaja

saanud oma tegevusega või taotlustega mõjutada vanglat tagama talle suuremat isiklikku

ruumi. Samuti on vastustaja apellatsioonkaebuse p-s 7.6 märkinud, et 2,5 m² suuruse kambri

põrandapinna puhul oli tegemist põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja

vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Seega ei ole antud

juhul RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebajale

etteheidetav.

20. Vastustaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et halduskohus ei ole hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel arvestanud siseriikliku kohtupraktikaga ja on kaebajale välja mõistnud

ebamõistlikult suure hüvitise. Samuti ei nähtu vastustaja arvates halduskohtu otsusest,

missugustest kaalutlustest halduskohus hüvitise summa määramisel juhindus.

Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel

teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9

lgt 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi

10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse

otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni

alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Seetõttu ei saa määravat

tähendust omistada ka asjaolule, kui suures ulatuses on halduskohus teistes asjades

mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas kohus on neid konkreetse asja lahendamisel

arvesse võtnud või mitte. Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIKi praktikas

väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse

kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu

halduskolleegiumi 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1).

21. Halduskohus on vaidlustatud otsuses märkinud, et lähtub hüvitise suuruse määramisel

Eestis kujunenud siseriiklikust kohtupraktikast, arvestades ühiskonna jõukust, samuti sellest,

et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada rikkumise mõju kaebajale.

Ringkonnakohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et olukorras, kus alusetult kartseris viibitud

aja eest mõistetakse isikule tavapäraselt välja päeva eest 6,39 euro suurune hüvitis, on

praegusel juhul, kui jagada väljamõistetud hüvitise suurus õigusvastastes tingimustes viibitud

päevade arvuga, 3,63 eurot päeva eest ebamõistlikult suur hüvitis. Ringkonnakohtul hinnangul

ei tohiks üldjuhul olla õigusvastaste kinnipidamistingimustega väljamõistetava hüvitise

päevamäär suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetava

hüvitise päevamäär, sest eeldatavasti on mittenõuetekohaste kinnipidamistingimuste korral

isiku õiguste riive väiksem. Käesoleval juhul on hüvitise suurus selle põhimõttega kooskõlas.

22. Arvestades asjaoluga, et 153 päeva jooksul, mil kaebaja viibis kambrites, kus oli ühe

kinnipeetava kohta alla 3 m² põrandapinda, ning kaebajal tuli kambris viibida 23 tundi

ööpäevas, oli vaid üks viiepäevane ajavahemik, mil kambris oli põrandapinda napilt üle 3 m²,

ei ole ringkonnakohtu hinnangul halduskohtu poolt välja mõistetud hüvitis ebamõistlikult

suur. Kuna kaebajal tuli õigusvastastes kinnipidamistingimustes viibida kahel perioodil, mille

ühe kestus oli 113 järjestikkust päeva ja seejärel viiepäevase vahega veel 40 päeva, siis on

ringkonnakohtu hinnangul tegemist intensiivsema õiguste riivega, kui näiteks Riigikohtu

otsuses asjas nr 3-3-1-42-15, ning seetõttu on õigustatud ka viimati nimetatud asjas

väljamõistetud hüvitisest suurema hüvitise väljamõistmine.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/