3-15-2108/9 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohtuasja number

3-15-2503

Otsuse kuupäev

5. jaanuar 2016

Kohtunik

Tanel Saar

Kohtuasi

XX (X) kaebus Politsei- ja Piirivalveameti vastu mittevaralise

kahju

hüvitamiseks

seonduvalt

ebainimlike

kinnipidamistingimustega Pärnu arestimajas

Asja läbivaatamise vorm

Lihtmenetlus

Menetlusosalised

Kaebaja – XX

Vastustaja – Tartu Vangla

Resolutsioon

1. Jätta XX kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on 4.

veebruar 2016. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei

taotleta selle lahendamist istungil.

Asjaolud ja menetluse käik

1. XX esitas 23. augustil 2015 Tartu Halduskohtule hüvitamiskaebuse Politsei- ja

Piirivalveameti vastu seoses Pärnu arestimaja ebainimlike tingimustega.

Ühes kaebusega esitas kaebaja taotluse riigilõivust vabastamiseks kaebuse esitamisel.

2. Tartu Halduskohus jättis 6. novembri 2015 määrusega XX kaebuse käiguta. Kaebajal tuli

täpsustada, millisel perioodil talle väidetavalt kahju põhjustati, milles tekitatud kahju seisneb

ning millised negatiivsed tagajärjed on talle PPA väidetava õigusvastase tegevusega

saabunud. XX kõrvaldas kaebuses esinenud puudused 15. novembril 2015.

3. Tartu Halduskohus rahuldas 19. novembri 2015 määruse resolutsiooni punktiga 1 XXi

taotluse riigilõivu tasumisest vabastamiseks. Sama määrusega võttis kohus asja menetlusse ja

määras asja lahendamiseks lihtmenetluses.

Kaebaja seisukohad

4. Pärnu arestimaja ebainimlikes tingimustes viibis kaebaja 2013. aastal kolmel erineval

korral. Pärnu arestimajja saabudes osundas kaebaja kohe valvuritele, et ta ei ole arestimaja

tingimustega rahul, kuid valvur vastas, et sellised tingimused lihtsalt on.

5. Pärnu arestimaja kambrite tingimused olid ebainimlikud. Puudus jalutamisvõimalus õues,

kambris oli avatud WC (üksnes auk põrandas) ja kambris ei olnud piisavalt pinda. Sellistes

tingimustes viibimisega alandati kaebaja inimväärikust. Kaebajal tekkisid paanikahäired ja oli

hirm ning tekkis stress.

6. Kaebaja pöördus korduvalt ametnike poole, et talle võimaldataks jalutamist ja lisapesemist,

kuid seda ei tehtud.

Vastustaja seisukohad

7. Kaebaja väitest, et arestimaja tingimuste kohta vastati talle, et sellised need lihtsalt on, saab

kinnituse, et ta pöördus avaldustega arestimaja ametnike poole ja temale anti selgitusi.

8. Pesemisvõimaluse tagamine üks kord nädalas vastab arestimaja sisekorraeeskirja (ASkE)

nõuetele. Samuti oli kinnipeetutele tagatud kambris soe vesi kanistrites ja pesukauss. ASkE

kohustab kinnipeetuid hoolitsema isikliku hügieeni eest.

9. Arestimaja arvestusžurnaali kohaselt anti kaebajale ravimeid kolmel korral. Kiirabi või

eriarstiabi kaebuse esitaja ei vajanud. Seega kaebaja väited suurte emotsionaalsete

üleelamiste kohta on ülepaisutatud ja ei vasta tõele. Reaalsete kannatuste ja alanduste

olemasolu ei saa selguda aastaid hiljem teiste kohtuasjade pinnalt.

10. Ei ole eluliselt usutav, et kui kaebaja soovis jalutada ning jalutamisvõimaluse puudumine

tekitas talle füüsilisi ja moraalseid kannatusi, avaldas ta jalutamiseks soovi ainult ühel korral.

Asjaolu, et ta ei taotlenud seda korduvalt kas suuliselt või kirjalikult viitab sellele, et

vaieldaval perioodil tema arestimajas viibimine ilma jalutamiseta ei olnud temale liigselt

koormav ega tekitanud talle tervisekahju. Jalutusvõimaluse puudumine, aga ka arestimajas

viibimise lühiajalisus (8-9 päeva) ja alarahvastatud kambris, ei põhjustanud kaebajale niivõrd

suuri kannatusi, et tema inimväärikus oleks saanud riivatud või tervis kahjustada.

11. Muust kambrist eraldamata WC ei ole õigusvastane ei ASkE, Riigikohtu praktika ega

õiguskantsleri Pärnu arestimajale antud hinnangu järgi. Riigikohus on välja toonud oma

otsuses nr 3-3-1-95-09, et Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt leidnud, et vaheseinata

tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav. WC oli piisavalt

eraldatud ning võimaldatud oli kardina ettepanemine. Seega saab kaebaja ebamugavusi selles

osas käsitleda kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid ebamugavusi.

12. Kambris vaba pinna suuruse hindamisel on Riigikohus leidnud, et 2,5 m2 ei ole siiski nii

väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada (3-4-1-9-14). 8-9 päeva

pikkuse arestimajas viibitud perioodi jooksul vähesest liikumisest seotud vaevuste tekkimine

on vähetõenäoline. Kaebaja võib olla on ekslikult tõlgendanud isikliku ruumi mõistet, leides,

et selle arvutamiseks tuleb maha arvata kambri pindalast mööbliga kaetud põrandapind.

Võttes aluseks kambri suuruse ning kinnipeetavate arvu ajal, mil kaebaja viibis arstimajas, oli

kambris vaba pinda rohkem kui ASkE-ga ette nähtud.

13. Kaebaja märgib, et teatud nõuetest ta on kohtusse pöördumise ajaks loobunud, mis

iseloomustab kaebaja suhtumist perioodi, mil ta viibis Pärnu arestimajas, selle tähendust ja

tähtsust kaebajale. Pigem on kaebaja soov alusetult rikastuda, kuna ta ise on asunud oma

väidevavalt rikutud õigusi kaitsma alles peale lahkumist Pärnu arestimajast.

14. Arvestades kaebaja viibimise aega on asjasse puutuv Õiguskantsleri 2012 ja 2015

kontrollkäigu kokkuvõte. Mõlemas kokkuvõttes on õiguskantsleri ametnikud märkinud, et

arestimaja olmetingimusi püütakse järjekindlalt parandada. 2012. aasta kokkuvõttes on

märgitud: „Jättes jalutushoovi puudumise kõrvale, võib tõdeda, et Pärnu kambri üldised

olmetingimused on rahuldavad juhul, kui kinnipeetu viibib kõnealuses politseihoones järjest

mitte rohkem kui 30 päeva. Pikemaajalisel kinnipidamisel võivad Pärnu kambri tingimused

kujutada riivet kinnipeetu põhiõigustele, eelkõige inimväärikusele.“

15. Kaebaja nõuded on esitatud tagantjärele ja asjaoludest, mis tekitasid kaebajale

ebamugavusi, vastustaja ei olnud teadlik. Kaebajal oli võimalus oma õigusi kaitsta, kui ta

viibis Pärnu arestimajas, kuid ta ei võtnud oma õiguste kaitseks ja nõuete koheseks

esitamiseks midagi ette. Pretensioonid on esitatud tagantjärele kohtule esitatud kaebuses,

mida kaebaja ise sisuliselt oma kaebuses ka kinnitab. Arestimaja juhi ettekande kohaselt saab

iga kinnipeetu esitada oma nõudeid, kaebusi, avaldusi hommikuse kontrollkäigu ajal. Kaebaja

sooviavaldustega tegeleti, samuti talle anti ravimeid ning võimaldati helistada ning ta pidas

kirjavahetust, suhtles kaplaniga ja arestimaja ametnikega. Kaebaja ei ole tõendanud, et

vastustaja tegeles kaebaja taotluste ja pöördumistega valikuliselt.

16. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tema õigusi oleks rikutud. Arvestades

Pärnu arestimajas viibimise lühikest aega, samuti seda, et arestimajas viibimiste vahel oli

ajaline vahe, ei saa pidada nendes tingimustes viibimist kaebaja õigusi sellise intensiivsusega

rikutuks, mis ületaks vajalikkuse määra. Kaebaja ei viibinud kõikidel päevadel kambris kogu

päeva. Samuti kinnipeetu ei viibi kambris kogu päeva etapeerimise esimesel ja viimasel

päeva. Kambrites, kus kaebaja viibis, oli vähem kinnipeetuid, kui kohti, seega oli kambris

vaba ruumi rohkem. Tuleb arvestada ka seda, et kaebaja on sattunud arestimajja oma

mitteõiguskuuleka käitumise tagajärjel ning arestimajas viibitud ajalise perioodi pikkus sõltub

ka kaebaja poolt toime pandud õigusvastastest tegudest.

17. Kui kohus leiab, et kahjuhüvitise nõudmine on põhjendatud, ei peaks selle määr ületama

mitte rohkem kui 1 EUR ööpäeva eest (nt Tartu Halduskohtu lahend nr 3-10-1237). Kahju

hüvitamisel tuleb arvestada iga konkreetse rikkumise asjaolusid, rikkumise raskusastet, nende

kumulatiivset mõju. Juhul, kui kohus leiab, et rikkumine on leidnud aset ja selle

intensiivsusaste ei ole kohtu meelest suur, siis piisab õigusvastasuse tuvastamisest. Riive

intensiivsust iseloomustab ühelt poolt asjaolu, et kaebus kohtule on esitatud ligi kolm aastat

hiljem peale lahkumist Pärnu arestimajast, teisalt – kaebaja käitumine. Ta on esitanud

nõudeid, mida tal ei ole võimalik tõendada või nõudeid, milliseid ei ole võimalik arestimaja

vastu esitada. Ei ole leidnud tõendamist, et XX oleks erakordselt kannatanud arestimaja

kinnipidamistingimuste tõttu, mis tooks kaasa riigivastutuse ja kahju hüvitamise.

Kohtu seisukoht

18. XX viibis eelvangistuses kinnipeetavana Politsei- ja Piirivalveameti Lääne Prefektuuri

Pärnu arestimaja arestikambris 2013. aastal 6. juunist kuni 14. juunini (9 päeva), 6.

septembrist kuni 13. septembrini (8 päeva) ja 20. septembrist kuni 27. septembrini (8 päeva).

Kokku viibis kaebaja Pärnu arestimaja arestikambris 25 päeva.

Vaidlust ei ole selles, et Pärnu arestikambril puudub jalutushoov ning seetõttu ei saa seal

kinnipeetavad isikud kasutada õigust igapäevaseks värskes õhus viibimiseks.

Pooled on eri meelt selles, kas Pärnu arestimaja arestikambri tingimused isikliku ruumi, hügieeni- ja

sanitaartingimuste ning privaatsuse osas vastasid nõuetele, samuti kas kaebaja õigusi võis rikkuda

värskes õhus viibimise võimaluse puudumine ning kas kinnipidamistingimused kogumis ületasid

kinnipidamisega vältimatult kaasneva kannatuste taseme.

19. Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 156 lg-le 1 on arestimaja kinnipidamiskoht

Politsei- ja Piirivalveameti koosseisus, mis korraldab eelvangistuse ja aresti täideviimist. Isiku

kinnipidamisele arestimajas kohaldatakse käesoleva seaduse sätteid eelvangistuse ja aresti

täideviimise kohta (VangS § 156 lg 3).

20. Tulenevalt VangS § 90 lg-st 4 peab vahistatu kamber vastama VangS § 45 lg-s 1

sätestatud tingimustele ja tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise.

VangS § 45 lg 1 kohaselt peab kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud

üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja

selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis

kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate

esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas.

Arestimaja sisekorraeeskirjad kinnitab valdkonna eest vastutav minister (VangS § 156 lg 5).

21. Nõuded arestimaja arestikambrile on sätestatud siseministri 27. septembri 2011

määrusega kehtestatud arestimaja sisekorraeeskirjas (AskE), mille § 12 lg 3 näeb kinnipeetule

kambris ette vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Võimalusel kuuluvad kambris sisustusse tualett

ja pesemiskoht (AskE § 13 lg 1 p-d 6 ja 7). Vastavalt AskE § 26 lg-tele 1 ja 2 võimaldatakse

kinnipeetul ennast pesta ja kasutada WC-d ning kord nädalas kasutada sauna või dušši ning

vahetada voodipesu.

22. Politsei- ja Piirivalveameti vastusest kaebusele (tl 27- 30) ja selle lisatud Pärnu

arestikambri vanema ettekandest (tl 32) ja arestimaja arvestusžurnaali väljavõttest (tl 34-35)

nähtub, et kaebaja oli Pärnu arestikambris viibimise ajal paigutatud kambritesse nr 7, 8 või 9.

Nimetatud neljakohaliste kambrite pindala on 15,93 m2. Ühes kaebajaga oli kambritesse

paigutatud 3 kinnipeetavat, välja arvatud kahel päeval 2013. aasta septembris, mil kambris

viibis kokku neli kinnipeetavat.

Seega ületas kaebaja arvestuslik isiklik ruum arestimaja sisekorra eeskirjas sätestatud miinumnõude,

ületades ka Euroopa Inimõiguste kohtu praktikas kinnipeetava isikliku ruumi soovitavaks suuruseks

peetud nelja ruutmeetrit. Kaebaja isiklik ruum jäi kolma ja nelja ruutmeetri vahele üksnes 12. ja 13.

septembril 2013, mil temaga koos oli kambrisse paigutatud veel kolm kinnipeetavat.

Seetõttu on kohus seisukohal, et sõltumata isikliku ruumi arvestamise metoodikast oli kaebajale

tagatud nõuetekohane isiklik ruum tema Pärnu arestikambris viibimise kogu aja jooksul. Selles osas

ei piiranud Pärnu arestikambri tingimused kaebaja õigusi ülemääraselt ega saanud eraldi võetuna

kaasa tuua inimväärikuse alandamise kvaliteediga kannatusi.

23. Pärnu arestikambri olmetingimuste hindamisel tugineb kohus Õiguskantsleri Pärnu

arestikambrisse 2012. aastal ja 2015. aastal tehtud kontrollkäikude raportitele.

18. juuli 2012 kontrollkäigu raportis (tl 38-41) on asutud seisukohale, et Pärnu arestimaja kambrid on

küll amortiseerunud, kuid puhtad ja nende üldist seisukorda võib pidada arestimaja madalat täituvust

arvestades rahuldavaks. Kambrites on muu hulgas olemas WC ja aken, viimane ei ole siiski täiel

määral loomulikku valgust läbilaskev. Olmetingimuste parandamiseks on täielikult renoveeritud

kinnipeetute kasutatav duširuum, köök ja ruumide ventilatsioon. Pärnu kambri üldised

olmetingimused on rahuldavad juhul, kui kinnipeetu viibis kõnealuses politseihoones järjest mitte

rohkem kui 30 päeva. Pikemaajalisel kinnipidamisel võivad Pärnu kambri tingimused kujutada riivet

kinnipeetu põhiõigustele, eelkõige inimväärikusele.

14. juulil 2015 toimunud kontrollkäigu raportis (tl 42-44) leitakse, et Pärnu arestikambris saab

mitterahuldavaks pidada kambrite ventilatsioonini koostoimes kambrites suitsetamise lubamisega

ning värskes õhus viibimise võimaluse puudumist. Positiivse asjaoluna on esile toodud kambritesse

hügieeninurkade eraldamiseks sirmide paigaldamist ja igapäevaselt kambrisse kanistritega sooja vee

andmist kinnipeetavate isikliku hügieeni eest hoolitsemiseks.

24. Kaebaja hinnangul rikuti tema õigusi sellega, et tualett ei olnud ülejäänud kambrist

eraldatud ja selle kasutamisel puudus privaatsus. Kehtivast õigusest ei tulene täpsemaid

nõudeid kambris asuvale hügieeninurgale ega vahetut kohustust selle eraldamiseks kambrist.

Kohus nõustub kaebaja, et ülejäänud kambrist madala vaheseinaga ukseta tualeti kasutamine võib

olla ebameeldiv ja rikkuda isiku privaatsusõigust, kuid ei ole siiski iseenesest inimväärikust alandav.

Vastuse kaebusele on vastustaja väitnud, et kinnipeetava taotlusel anti kambritesse kardin

hügieeninurga eraldamiseks. Samas ei ole vaidlust selles, et kaebaja Pärnu arestikambris viibimise

ajal erinevatel ajavahemikel, erinevates kambrites kardin puudus. Samuti puuduvad andmed selle

kohta, et kaebajat oleks teavitatud kardina taotlemise võimalusest 2013. aastal. Sel põhjusel lähtub

kohus asjaolust, et kaebajal ei olnud võimalik tualetti privaatselt kasutada.

Kohus märgib, et Õiguskantsleri kontrollkäigu raportitest ei nähtu, et Pärnu arestimaja kambrites

asuvate WC-de vaheseinad oleks liiga madalad või esineks muid probleeme WC-de eraldatusega.

Kuna vastustajal on kohustus tagada arestikambri julgeolek ja kinnipeetavate isikute järelevalve, siis

ei saa tualeti eraldamist kambrist madala vaheseinaga pidada kaebaja õigusi ebaproportsionaalselt

piiravaks. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kaebaja privaatsusõiguse riive ei olnud aga

sedavõrd intensiivne, et eraldivõetuna annaks alust kaebaja kasuks hüvitise väljamõistmiseks

vastavalt riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg-le 1.

25. Asja materjalidest ei nähtu, et vastustaja oleks rikkunud kaebaja õigusi isikliku hügieeni

eest hoolitsemisel. Kaebaja ei ole väitnud, et talle ei oleks tagatud kehtiva korra kohaselt duši

kasutamise võimalust. Kaebaja väidetest (tl 45) nähtub, et kambritesse tõepoolest anti

kanistritega sooja vett. Seega oli kaebajale tagatud sanitaartingimused vähemalt AskE-s

sätetstatud miinimumnõuetele vastavalt.

26. Vastavalt (VangS) § 93 lg-le 5 ja AskE § 31 lg-le 2 oli vahistatul õigus viibida üks tund

päevas vabas õhus, kui ta seda soovib. Kaebaja ilmajätmine selle õiguse realiseerimise

võimalusest oli õigusvastane. Vastustaja ei ole esile toonud asjaolusid, millele tuginedes saaks

lugeda, et kaebaja ilmajätmine igapäevasest värskes õhus viibimisest, oli õiguspärane.

Jalutushoovi puudumine kaebaja õiguste piiramist ei õigusta. Samuti ei pea kohus

põhjendatuks seada hinnangut vastustaja tegevuse õiguspärasusele kaebaja kinnipidamisel

Pärnu arestimajas selles osas sõltuvusse vastavasisulise taotluse esitamisest. Kaebaja Pärnu

arestikambris kinnipidamise perioodide lühiajalisuse tõttu on ilmne, et ka taotluse esitamise

korral ei oleks kaebajal saanud oma õigust realiseerida näiteks teise kinnipidamiskohta

ümberpaigutamise kaudu.

27. Tulenevalt RVastS § 9 lg-le 1 hüvitatakse mittevaraline kahju süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Kaebaja taotleb mittevaralise kahju

hüvitamist seoses tema inimväärikuse alandamisega. Inimväärikust alandavaks saab pidada

isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu

taseme. Seejuures tuleb kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvestada nende tingimuste

kumulatiivset mõju ja aega, mille jooksul isikut kinni peeti. Riigikohtu halduskolleegium on

asjas nr 3-3-1-38-13 (p 21) selgitanud, et hüvitise suuruse määramisel on kohtlemise kestus

üks peamisi hüvitise suurust mõjutavaid asjaolusid, sest sellest sõltub rikkumise raskus ja

isiku õiguste rikkumise intensiivsus.

28. Kaebaja väited tema tervise kahjustamise kohta on paljasõnalised. Kaebaja ei ole

seostanud väidetavat tervise halvenemist Pärnu arestikambris viibimise ajal arestikambri

kinnipidamis-tingimustega. Lisaks puuduvad tõendid kaebaja terviseseisundi olulise

muutumise kohta Pärnu arestikambris viibimise ajal. Seetõttu ei ole kaebaja väited

kontrollitavad ega saa olla aluseks hüvitise väljamõistmisele.

Kohtule esitatud kaebuses on kaebaja teatanud, et tal puuduvad pretensioonid Pärnu arestmaja

kambrite valgustustingimuste kohta. Samuti ei soovi kaebaja hüvitist seoses tema paigutamisega

suitsetajatega samasse kambrisse. Vastavalt ei arvesta kohus nende asjaoludega kaebuse

lahendamisel.

29. Eelnevalt asus kohus seisukohale, et kaebaja kinnipidamisel Pärnu arestikambris rikuti

tema õigusi värskes õhus viibimise võimalusest ilmajätmisega. Kaebaja õigusi riivas ka

hügieeninurga puudulik eraldamine kambrist. Kuigi viimane ei ole iseseisvalt käsitatav

kaebaja õigusi rikkumisena tuleb seda siiski arvestada kinnipidamistingimuste kumulatiivse

mõju hindamisel.

Kaebaja viibis Pärnu arestimajas kahel korral kaheksa päeva ja ühel korral üheksa päeva. Seejuures

ajavahemiku esimesel päeval etapeeriti kaebaja Pärnu arestimajja ja viimasel päeva tagasi Tallinna

vanglasse. Seega oli kaebaja Pärnu arestimaja viibimise perioodid, kus tal puudus tegelik võimalus

väljaspool kambrit viibimiseks vastavalt kahel korral pikkusega kuus ja ühel korral seitse päeva.

Erinevatel perioodidel kokku viiel korral, neljal päeval, viibis kaebaja väljaspool kambrit

uurimistoiminguteks ja kohtus käimiseks.

Silmas pidades Pärnu arestimajas viibimise lühiajalisust, samuti seda, et kaebaja ei olnud paigutatud

Pärnu arestimajja järjestikustel päevadel vaid kolmel erineval perioodil, ta ei pidanud kõikidel

päevadel kogu päeva ulatuses kambris viibima ning kaebaja õiguste riive iseloomu leiab kohus, et

kaebaja Pärnu arestimajas kinnipidamine ei põhjustanud kaebajale kannatusi, millel oleks

inimväärikuse alandamise kvaliteet. Kuigi vastustaja tegevus kaebaja kinnipidamisel oli osaliselt

õigusvastane, ei too see vältimatult kaasa kinnipeetava õigust mittevaralise kahju rahas hüvitamisele.

Käesoleval juhul ei ole kaebajale tekitatud mittevaralist kahju, mille hüvitamiseks oleks põhjendatud

vastustajalt kaebaja kasuks rahalise hüvitise väljamõistmine.

30. Kaebus jääb tervikuna rahuldamata.

31. Vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole esitanud kohtule taotlust menetluskulude väljamõistmiseks kaebajalt ega

menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest

vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi

kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Tanel Saar

kohtunik