3-15-2091/51 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Agu Timmi ja Einar Vene Määruse tegemise aeg ja koht

5. jaanuar 2016, Tartu Haldusasja number 3-15-2091 Haldusasi A.K. ja H.I. kaebus Ülenurme Vallavalitsuse 7. augusti 2013. a ehitusloa nr 2031 tühistamiseks ja selle tagajärgede kõrvaldamise kohta ettekirjutuse tegemisele kohustamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 13. oktoobri 2015. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik J.K. määruskaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Määruskaebuse esitaja J.K. RESOLUTSIOON Jätta J.K. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13. oktoobri 2015. a määrus muutmata. EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates otse Riigikohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Ülenurme Vallvalitsus väljastas XXXXXXXXXXX kinnistule 7. augustil 2013 ehitusloa nr 2031 ehitise (aiamaja-kõrvalhoone) püstitamiseks.

XXXXXXXXXXX kinnistu kaasomanikud A.K. ja H.I. esitasid Tartu Halduskohtule kaebuse nimetatud ehitusloa tühistamiseks ja palusid, et vallavalitsust kohustataks tegema ettekirjutust ehitusloa tagajärgede kõrvaldamiseks. Lisaksid esitasid kaebajad esialgse õiguskaitse taotluse peatamaks ehitusloa kehtivuse ja keelamaks selle alusel toimuva ehitustegevuse jätkumise.

Tartu Halduskohtu 26. augusti 2015. a määrusega rahuldati kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus ning peatati vaidlustatud ehitusloa kehtivus ning keelati jätkata selle alusel ehitustegevust. Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2015. a määrusega jäeti kolmandate isikute J.K. ja E.K. määruskaebus rahuldamata ja halduskohtu määrus muutmata.

Kaebajad esitasid Tartu Halduskohtule taotluse tagamaks kohtumääruse, millega rakendati esialgset õiguskaitse, täitmist ning palusid kaaluda kolmandate isikute J.K ja E.K. suhtes rahatrahvi määramist, kuna vaatamata esialgse õiguskaitse kohaldamisele ei ole kinnistul ehitustegevust lõpetatud.

3. Tartu Halduskohtu 13. oktoobri 2015. a määrusega määrati kolmandale isikule J.K le Tartu Halduskohtu 26. augusti 2015. a määruse täitmata jätmise eest 500 euro suurune rahatrahv. Määruse põhjenduste kohaselt:

3.1. Esialgse õiguskaitse määruse täitmata jätmise eest on võimalik määrata rahatrahvi halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 254 lg 1 ja § 248 lg 1 alusel kuni 32 000 eurot. J.K. on haldusasja toimiku materjalide kohaselt Tartu Halduskohtu 26. augusti 2015. a määruse, millega kohaldati esialgset õiguskaitset, kätte saanud juba samal päeval kell 14.40. Kohtumääruses ei selgitata otseselt seda, millal määrus jõustub, kuid resolutsioonist ja põhjendava osa p-dest 15 ja 16 järeldub, et ehitusloa kehtivuse peatamise ja ehitustegevuse keelamise tõttu ei saa kolmandad isikud oma kinnistul ehitustöid enam jätkata. Kaebajate edastatud fotod kinnitavad asjaolu, et vaatamata esialgse õiguskaitse kohaldamisele, on ehitustöödega jätkatud ning seda ka 22. septembril 2015, mil kolmandate isikute esindaja on kinnitanud vastupidist.

3.2. HKMS § 248 lg 1 kohaselt saab rahatrahvi määrata üksnes süüdiolevale menetlusosalisele. J.K. sai esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse kätte samal päeval, mil määrus tehti ning ta oli kohustatud seda ka samast päevast täitma. Väide, et ta ei pidanud mõistma, et määrus jõustus koheselt, ei ole asjakohane, kuna isik tegutseb rahvusvaheliste kaubavedudega tegeleva äriühingu juhatajana, mistõttu oleks ta saanud ise või õigusteadmistega isiku abi kasutades välja selgitada selle, millal tal tekkis kohustus määrust täita. Seda mitte tehes oli J.K. raskelt hooletu, mistõttu tuleb tema käitumine lugeda süüliseks. E.K. le saadeti nimetatud määruse ärakiri posti teel ja allkirja vastu sai ta selle kätte alles 24. septembril 2015. Seega ei esine alust pidada määruse täitmata jätmise eest vastutavaks E.K. d.

3.3. Halduskohus leidis, et kohane on J.K trahvida 500-eurose rahatrahviga. Nimetatud summa ei ole seadusandja kehtestatud maksimaalse rahatrahvi määraga võrreldes ülemäärane ning arvestab tema süü vormi, rikkumise asjaolusid ja selle tähendust kaebajate õigustele. Ehituskeelu edasine rikkumine võib muuta kaebajate õiguste kaitseks kohaldatu sisutuks, kuna kohtupraktika kohaselt ei peeta valminud ehitise lammutamist üldjuhul mõistlikuks.

MÄÄRUSKAEBUSE ESITAJA TAOTLUS JA PÕHJENDUSED

4. J.K. esitas määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 13. oktoobri 2015. a määruse tühistada. Määruskaebuse kohaselt:

4.1. See, et kolmas isik on määruse kätte saanud ning määrus on jõustunud, ei ole piisav rahatrahvi määramiseks. Määruse jõustumist tuleb eristada selle täitmisele pööramisest. Vaidlustatud määruses ei ole põhjendatud seda, kas määrus on täitmisele pööratud ja mis on täitmisele pööramata jätmise tagajärjed. Asjas on tuvastamata nii määruse täitmiseks välja saatmine kohtu poolt kui ka asjakohase asutuse, ametniku või avalik-õigusliku ülesandeid täitva muu isiku poolt selle täitmisele pööramine (HKMS § 252 lg 6).

4.2. Rahatrahvi määramisel lähtus kohus kaebaja esitatud fotodest, millest järeldas, et ehitustegevus jätkus ka pärast 22. septembrit 2015. Määruses ei ole põhjendatud, miks mistahes ehitustegevus peaks olema keelatud, kui määruses käsitletakse Tartu Halduskohtu 26. augusti 2015. a määrust, millega keelati ainult ehitusloa nr 2031 alusel toimuv ehitustegevus. Kohus oleks pidanud põhjendama, kuidas kaebajate poolt viidatud ettevalmistustööd piirdeaia rajamiseks ja tänavakivide paigaldamiseks on seotavad ehitusloaga ja kohaldatud esialgse õiguskaitsega. Põhjendatud pole sedagi, millest tulenes määruskaebuse esitajale kohustus tagada ehitustegevuse lõpetamine, kui teine kinnistu kaasomanik ja kolmanda isikuna kaasatud isik ei olnud esialgse õiguskaitse määrust kätte saanud. Määruskaebuse esitaja leiab, et määrus tulnuks saata vallale, kes oleks pidanud ehitusloa peatamisest kaasomanikke teavitama. Kui ehitusloa peatamisel oleks fikseeritud ehitise seisukord ning selgitatud, mida ja kuidas võib teha ehitise konserveerimiseks, ei oleks taolist olukorda tekkinud ning ühtlasi oleks olnud esialgse õiguskaitse eesmärk täidetud.

4.3. Määruskaebuse esitaja on Tartu Ringkonnakohtule esitanud ehituse ülevaatuse akti, mille kohaselt oli sel ajal ehitise sees vesi ning oht trasside külmumiseks ning muude tagajärgede saabumiseks, mille tõttu võiks ehitise lammutamine kaasneda vaatamata kaebuse rahuldamata jätmisele. Tartu Ringkonnakohus märkis 25. septembri 2015. a määruse põhjenduste p-s 11, et ajutiste materjalidega avatäidete sulgemine on mõistlik ja et kaebuse rahuldamata jätmisel võib kaebajatel tekkida esialgse õiguskaitse määrusest tulenenud kahjulike tagajärgede kõrvaldamise kohustus. Lisaks tulnuks halduskohtul arvestada ka sellega, et materjalid ehitamiseks on juba olemas. Ajutiste materjalide kasutamine tähendanuks lisakulu, kuna need tulnuks soetada. Ilmade halvenedes oleks ajutised avatäited tõenäoliselt lagunenud. Samuti tulnuks juba soetatud materjalidega midagi ette võtta. Ehitustegevuse jätkamine seisuni, kus ehitist ei ähvarda olulised kahjustused, tundub igale omanikule mõistlik ning järgnevaid võimalikke kahju hüvitamise nõudeid arvestades on kahjude vähendamine ka kõigi menetlusosaliste huvides.

5. Kaebajate vastuses määruskaebusele leitakse, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kaebajad leidsid:

5.1. HKMS § 252 lg-st 3 tuleneb, et esialgse õiguskaitse määrus jõustub selle teatavakstegemisel. HKMS § 246 lg 1 kohaselt täidetakse kohtulahend pärast jõustumist. HKMS § 178 lg 3 ja § 177 lg-de 1 ja 2 kohaselt on jõustunud kohtulahend menetlusosalistele kohustuslik ning kehtib kõigi isikute suhtes. Väited selle kohta, et esialgse õiguskaitse määrusest ei selgu, et seda tuleks koheselt täita, on alusetud. Määruse mittemõistmise korral olnuks isikutel võimalik küsida selgitusi advokaadi käest. Määruskaebuse esitaja sai esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse kätte isiklikult määruse tegemise päeval ning mõistis määruse õigusmõju, sest oli informeerinud ehitusobjektil töötavaid töölisi määruse olemasolust ja ehitustegevuse keelust. Vaatamata sellele keelule kolmandad isikud hoopiski intensiivistasid ehitustöid, demonteerides juba osaliselt paigaldatud katusekonstruktsioonid, tõstes rajatava hoone välisseina kõrgust ja paigaldades hoone katusekonstruktsioonid. Teostatud on metallkonstruktsioonide värvimistööd ja paigaldatud hoonele XXXXXXXXXXX poolsed sarikapikendused. Veel on kaevatud ja rajatud ehitisega vahetult külgneva piirdeaia aluskonstruktsioon, teostatud hoone vundamendi soojustamine ja tagasitäitetööd, paigaldatud hoone tänava-, hoovija elamupoolsed sarikapikendused ning paigaldatud metallkonstruktsioonile eenduv peatala koos tugitaladega, mis võimaldab eeldada katuse ehitamise jätkamist garaaži osale. Teostatud on ka katusepleki aluskatte ja distantsliistude paigaldus juba olemasolevale katusekonstruktsioonile. Siseruumides teostatud tööde osas kaebajatel ülevaade puudub.

5.2. E.K. ja J.K. elavad koos, seega ei ole usutav, et üks kaasomanikest oleks teadmatuses asjaoludest, mis keelavad ehitustegevust jätkata, kui teine on seda tegevust keelava määruse kätte saanud. Kaebajate eesmärk ei ole kolmandate isikute suhtes sanktsioonide rakendamine, vaid see, et saavutataks olukord, kus kaebaja õiguste jätkuvat rikkumist enam ei toimuks. Kaebajad leiavad, et määratud rahatrahv on kohane ja proportsionaalne.

6. Ülenurme valla vastuses määruskaebusele leitakse, et määruskaebus ei ole põhjendatud ning ei anna alust vaidlustatud kohtumääruse tühistamiseks. Kohtumäärus jõustus ning see tehti määruskaebuse esitajale teatavaks 26. augustil 2015. Alates sellest kuupäevast ei tohtinud ehitusloa nr 2031 alusel ehitustegevusega enam jätkata. Määrust tuli järgida ka täiendava täitmisele pööramiseta. Kuna halduskohus tuvastas, et ehitustöödega jätkati ka pärast esialgse õiguskaitse kohaldamist, oli rahatrahvi määramine kohtulahendi täitmata jätmise tõttu põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Määruskaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

8. HKMS § 252 lg-st 3 tulenevalt jõustub esialgse õiguskaitse määrus selle teatavakstegemisel. Halduskohus koostas esialgse õiguskaitse määruse ja tegi selle J.K le teatavaks 26. augustil 2015. Ringkonnakohus ei leia, et halduskohtul tulnuks määrus saata viivitamata täitmiseks asjakohasele asutusele või ametnikule, nagu on sätestatud HKMS § 252 lg-s 6. Määruskaebuse esitaja on seisukohal, et määruse jõustumine ei olnud piisav rahatrahvi määramiseks, vaid määrus tuli ka vallale täitmiseks saata, st vald pidanuks selgitama määruse tagajärgi ning fikseerima selle, millises seisus oli ehitis alates ehitamist keelava määruse jõustumisest. Ringkonnakohus nõustub kaebajate seisukohaga, et määruse teatavakstegemise järgselt pidi määruskaebuse esitaja mõistma, et ta ei saa enam ehitustegevusega oma kinnistul jätkata. Iseenesest oleks taolistel juhtudel mõistetav, et fikseeritaks see, kui kaugele ehitustegevusega on enne selle keelamist jõutud, et vältida hilisemaid vaidlusi selle üle, kui palju on vaatamata keelule ehitamist jätkatud ning milles need tööd on seisnenud. Samas ei kõrvalda olukorra täpne fikseerimine tõika, et toimiku materjalidest nähtuvalt on ehitamine toimunud ka pärast esialgse õiguskaitse kohaldamise määruse teatavakstegemist.

9. Samas nõustub ringkonnakohus määruskaebuse esitajaga, et esialgse õiguskaitse kohaldamisest ei saa tõesti järeldada, et keelatud oleks igasugune ehitustegevus, mis toimub kolmandate isikute kinnistul. Keelatud peab olema õiguse teostamine, mis tuleneb ehitusloast, mille kehtivus on hetkel peatatud. Kõik muu ehitustegevus, mis ei ole selle haldusakti esemeks, peaks olema lubatud, kui seda tehakse kooskõlas seadusest ja muudest õigusaktidest tulenevate nõuetega.

10. Kaebajate vastuses kirjeldatud ehitustööd ning vastusele lisatud fotodest nähtuv (I kd tl 39– 44; tl 127–128; tl 208–211) viitavad sellele, et määruskaebuse esitaja on tõepoolest jätkanud ehitustöödega. Seda kinnitab ka määruskaebuse esitaja ise ning ka OÜ Ehitusseire spetsialist, kelle seisukohtadest järeldub, et kinnistul on teostatud töid, mille raames on kasutatud juba ehitise tarbeks soetatud materjale ehitise konserveerimiseks (I kd tl 155 ja 156). Kuigi on mõistetav, et määruskaebuse esitaja huvides on vältida hoone kahjustumist ajaperioodil, mil esialgne õiguskaitse kehtib, ei tulene esialgse õiguskaitse määrustest luba määruskaebuse esitajal ehitustegevusega jätkata, st määruste resolutsioonidest ei nähtu luba jätkata vajalikke töid ehitise konserveerimiseks ning kasutada sealjuures juba olemasolevaid materjale. Tartu Ringkonnakohtu 25. septembri 2015. a määruse põhjenduste p-s 11 on sedastatud, et kolmandatel isikutel on võimalik hoone katuseava ning ukseja aknaavad sulgeda ajutiste ehitusmaterjalidega, kuid sellest ei järeldu, et hoone kaitsmiseks võib jätkata töödega, mis tulnuks teostada ka siis, kui ehitustegevust ei oleks peatatud. Seega ei ole lubatud tegevused, mis on suunatud juba valmis ostetud ehitusmaterjalide kasutamisele, kuna sel teel hoone valmiks järk-järgult, kui samas esialgse õiguskaitse määruse tõttu peaks säilima olukord, mis oli hetkel, mil nimetatud määrus jõustus. Määruskaebuse esitaja kinnistul toimuv ehitustegevus on ikkagi suunatud sellele, et hoone valmiks. See asjaolu aga teeb esialgse õiguskaitse eesmärgi ja kaebusega taotletava saavutamise keerulisemaks või suisa võimatuks. Esialgse õiguskaitse eesmärgiks ongi see, et ehitamine ei jõuaks faasi, kus valmiva hoone lammutamine, st ehitusloast tuleneva tagasipööramine oleks juba võimatu, sest tooks ilmselt suuremaid kulutusi kaasa just ehitusloa saanud isikule ning riivaks sealjuures enam ehitusloa adressaati ennast kui naaberkinnisasja omanikke.

11. Tartu Halduskohtu vaidlusaluse määrusega määrati rahatrahv ainult ühele kolmandatest isikutest – J.K le. Halduskohus leidis, et J.K. oli esialgse õiguskaitse määrust järgimata jättes raskelt hooletu. Ühtlasi asus halduskohus seisukohale, et kuna E.K. le toimetati nimetatud määrus allkirja vastu kätte alles 24. septembril 2015, ei saa kinnisasja kaasomanikku vastutavaks pidada. Iseenesest ei ole ringkonnakohtule usutav, et kinnisasja kaasomanik ei olnud teadlik sellest, et määrusest tulenevalt on keelatud jätkata ehitustegevusega, mis oli lubatud haldusakti alusel, mille kehtivus esialgse õiguskaitse korras peatati. Teisalt ei saa ühe kaasomaniku väidetav teadmatus võtta ära keelust teadliku kaasomaniku vastutust keelu eiramise eest. Seega ei ole ringkonnakohtu hinnangul antud hetkel J.K le trahvi määramise seisukohalt määrava tähtsusega asjaolu, kas kinnistu teine kaasomanik oli keelust teadlik või mitte. See võib omada mõningast tähendust küll näiteks rahatrahvi suuruse määramisel, kuid antud kaasuse puhul ei saa 500-eurost rahatrahvi pidada isikut ülemäära koormavaks. Ka määruskaebuse esitaja ei ole väitnud, et 500-eurone rahatrahv oleks ebaproportsionaalne ning tal puuduksid võimalused seda tasuda.

12. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb J.K määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13. oktoobri 2015. a määrus muutmata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene