2-13-25322/105 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks, Triin Uusen-Nacke

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. jaanuar 2015. a, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-25322

Tsiviilasi

Novoloto OÜ hagi O.Õ. vastu töövaidluses ning O.Õ.

vastuhagi Novoloto OÜ vastu töövaidluses

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

5 888 eurot 31 senti

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 9. aprilli 2015. a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

O.Õ. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

15. detsember 2015. a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja / vastuhagis hageja): O.Õ. (isikukood:

XXXXXXXX); esindaja vandeadvokaat Sergei Politšev

Vastustaja (hageja / vastuhagis kostja): Novoloto OÜ

(registrikood: 10159983); esindajad vandeadvokaat Merilin

Valdmaa, advokaat Vitali Denikin

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt ja muuta Viru

Maakohtu 9. aprilli 2015.a otsuse resolutsiooni p.-i 8 ning

sõnastada see alljärgnevalt:

“8. Välja mõista Novoloto OÜ-lt O.Õ. kasuks saamata

jäänud töötasu ajavahemiku 1. jaanuar 2013. a kuni 31.

märts 2013. a ja mai 2013. a eest kokku 71 (seitsekümmend

üks) eurot. „

2. Jätta Viru Maakohtu 9. aprilli 2015.a otsus ülejäänud

osas muutmata.

3. Jätta maakohtu menetluskulude jaotus muutmata ning

ringkonnakohtus kantud menetluskulud O.Õ. kanda.

4. Rahuldada Novoloto OÜ avaldus menetluskulude

rahaliseks kindlaksmääramiseks osaliselt ning mõista

O.Õ.lt Novoloto OÜ kasuks välja menetluskuluna

lepingulise esindaja kulu 910 eurot (ilma käibemaksuta).

Hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda

alates käesoleva määruse jõustumisest kuni kohustuse

täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud

määras .

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi

taotlemisega,

annab

kohus

mõistliku

tähtaja

pärast

menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole

esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Novoloto OÜ (hageja) esitas 22. mail 2013. a hagi O.Õ. (kostja) vastu kostja töölepingu

ülesütlemisavalduse tühisuse tuvastamiseks, töölepingu lõpetamiseks erakorraliselt töötajapoolse

töölepingu olulise rikkumise tõttu ning hageja kasuks hüvitise 1 687 euro 50 sendi väljamõistmiseks

või alternatiivselt kostja ülesütlemisavalduse korraliseks lugemiseks ning kostjalt etteteatamistähtaja

järgimata jätmise tõttu hageja kasuks hüvitise 562 euro 50 sendi väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 2. mail 2005. a töölepingu nr 395 (I kd, tl 30–32), mille p 1.1.

kohaselt asus kostja tööle mängusaali klienditeenindaja ametikohale. 17. veebruaril 2012. a lubas

kostja isikusamasust tuvastamata viibida XXX mängusaalis klientidel, kelle suhtes kehtis õnnemängu

mängimise piirang vastavalt hasartmänguseaduse (HasMS) §-le 39. Hageja 27. aprilli 2012. a

käskkirjas (I kd tl 44–45) hoiatati kostjat, et töökohustuste korduva rikkumise korral võib hageja

öelda töölepingu TLS § 88 alusel üles ilma kostjat sellest hoiatamata. 2. mail 2013. a rikkus kostja

töökohustusi, lahkudes registreerimist sooviva kliendi juurest teenindama teist klienti, delegeerides

oma tööülesanded mängusaali teenindajale. Nii kostja kui ka mängusaali teenindaja kirjutasid

seletuskirjad (I kd tl 14–17). 3. mail 2013. a lubas kostja hageja kontrollkülastuse raames mängusaali

isiku kehtetu dokumendi alusel, rikkudes HasMS § 37 lg-t 8 (I kd tl 18–20). 4. mail 2013. a saatis

kostja hagejale e-kirja koos töölepingu ülesütlemise avaldusega töölepingu seaduse (TLS) § 91 lg 2

p 3 alusel (I kd tl 21).

Hagiavalduse kohaselt on kostja 4. mai 2013. a ülesütlemisavaldus tühine, kostja ei ole

ülesütlemisavalduses töölepingu erakorralist ülesütlemist põhjendanud. Kostjal ei olnud hagejale

kuni 2013. a alguseni pretensioone, kostja oli töötanud hageja juures enam kui seitse aastat.

TLS § 109 lg 4 kohaselt on tööandjal töötajapoolse töölepingu õigusvastase ülesütlemise korral õigus

nõuda töötajalt mõistlikku hüvitist.

Hageja leidis, et temal on töölepingu ülesütlemise õigus TLS § 87 ja § 88 lg 1 p 3 alusel.

Alternatiivselt, kui kohus leiab, et hageja ülesütlemisavaldus ei ole põhjendatud, palus hageja lugeda

töölepingu lõppenuks TLS § 85 lg 4 alusel korraliselt ning mõista kostjalt välja TLS § 100 lg-s 5

sätestatud hüvitise.

Hageja võttis omaks, et tal on hagiavalduse esitamise seisuga kostjale välja maksmata aprillikuu

töötasu 549 eurot 84 senti ja lõpparve 23 eurot 36 senti, kokku 573 eurot 20 senti. Hageja soovis

võlaõigusseaduse (VÕS) § 197 lg 1 ja lg 2 alusel tasaarvestada kostja nõude oma nõudega, mis

tuleneb kas TLS § 109 lg-st 4 või alternatiivselt TLS § 100 lg-st 5.

2. Kostja vaidles hagile vastu. Kostja on 4. mai 2013. a e-kirjas selgitanud ülesütlemise põhjuseid.

Alates 2013. aasta jaanuarist esitas kostja korduvalt hagejale küsimusi seoses töötasutariifidega,

antiseptiliste vahendite ja riietusega WC-de koristamiseks ja sissepääsu ukseesise pühkimiseks.

Kostja töötasutariifi alandati, kostjale vormistati töögraafik selliselt, et tal jäi tööpäevade vahelist

uneaega vaid 4–5 tundi või pidi kostja igal teisel päeval Narva tööle sõitma, hageja süül hilines

haigekassast kostjale töövõimetushüvitise maksmine. Kostjal ilmnesid terviserikked, ta viibis

töövõimetuslehel 3,5 kuu jooksul kolmel korral. Perearst suunas kostja neuroloogi juurde diagnoosiga

migreen, ninaverejooks e epistaks, muu düstoonia. Hageja käitumine ja tegevus on mõjutanud kostja

tervist negatiivselt, hageja kahjustas oma käitumisega kostja head nime, töö jätkamine hageja juures

oli kostja jaoks seotud reaalse ohuga tervisele ja tema heale nimele (TLS § 91 lg 2 p 3).

Hageja hüvitise nõue töölepingu õigusvastase ülesütlemise eest ei ole põhjendatud. Kostja ei ole oma

töökohustusi rikkunud. Juhul, kui kohus leiab, et kostja töölepingu ülesütlemine on tühine, palus

kostja lõpetada tööleping alates ajast, kui tööleping oleks lõppenud kostja ülesütlemise kehtivuse

korral, st 4. maist 2013. a. Alternatiivselt palus kostja vähendada hüvitisenõue 1 euroni või suuruseni,

mida kohus peab mõistlikuks. Hageja kolme kuu hüvitise nõue kostja vastu ei ole ilmselgelt mõistlik.

Hageja TLS § 100 lg 5 alusel esitatud hüvitise nõue on alusetu. Kostja ütles töölepingu erakorraliselt

üles mõjuval põhjusel olukorras, kus tulenevalt TLS § 98 lg 2 ei pidanud ta kõiki asjaolusid ja

mõlemapoolset huvi arvestades ülesütlemisest ette teatama. Puudub alus lugeda tööleping lõppenuks

korraliselt ning seega on põhjendamatu hageja nõue 562 euro 50 sendi väljamõistmiseks. Puuduvad

vastastikused nõuded, mida saaks tasaarvestada.

3. Kostja esitas vastuhagi, milles palus tuvastada hageja töölepingu ülesütlemisavalduse tühisus,

lugeda 2. mail 2005. a sõlmitud tööleping TLS § 91 lg 2 p 3 alusel kostja poolt erakorraliselt üles

öelduks ning mõista hagejalt TLS § 100 lg 4 alusel kostja kasuks välja hüvitise 1 789 eurot 20 senti

(596,40 * 3). Kostja palus vastuhagis mõista hagejalt välja saamata jäänud töötasu ajavahemiku

1. jaanuar 2013 – 31. märts 2013 eest ja mai 2013. a eest 71 eurot lähtuvalt töötasutariifist 2,74, välja

maksmata jäänud töövõimetushüvitise ajavahemiku 5. aprill 2013 – 8. aprill 2013 eest, välja

maksmata jäänud 2013. a aprillikuu töötasu 579 eurot 36 senti ja lõpparve tööandja poolt

omaksvõetud summas 23 eurot 36 senti, kokku 602 eurot 72 senti. Kostja palus vastuhagis mõista

hagejalt enda kasuks välja viivise alates 5. maist 2013. a kuni 3. detsembrini 2014. a 79 eurot 57 senti

ning TsMS § 367 alusel viivise summalt 602 eurot 72 senti alates 4. detsembrist 2014. a kuni

kohtuotsuse tegemiseni ja edasi protsendina kuni põhinõude täitmiseni seaduses kehtestatud määras.

Hageja on esitanud ülesütlemisavalduse hagis ning kostja on hageja hagi ja hagile lisatud dokumendid

kätte saanud 4. juunil 2013. a. Juhul kui lugeda kostja ülesütlemisavaldus korraliseks, pidanuks

tööleping ja töösuhe lõppema 3. juunil 2013. a (4. mai 2013. a + 30 kalendripäeva). Seega on hageja

töölepingu üles öelnud ajal, mil poolte vaheline töösuhe oli lõppenud. Lõppenud töölepingut ei ole

võimalik üles öelda ning tööandjapoolne töölepingu ülesütlemine tühine, 2. mail 2005. a sõlmitud

tööleping tuleb TLS § 91 lg 2 p 3 alusel lugeda kostja poolt erakorraliselt üles öelduks.

Kostja palus hagejalt TLS § 100 lg 4 alusel välja mõista hüvitis kostja kolme kuu keskmise töötasu

ulatuses ja ebaseaduslikult hageja poolt märtsis 2013. a jaanuari eest maha arvestatud 34 eurot 56

senti. Alates 1. jaanuarist 2013. a oleks kostja töötasutariif pidanud olema 25% kõrgem, kuna

töölepingu muutmise kokkulepe, mille kohaselt vähendati kostja palgamäära ja lisatasu 25% võrra

kehtis kuni 31. detsembrini 2012. a (I kd tl 41). Kostjale on välja maksmata ka töövõimetushüvitis.

Kostja keskmise töötasu arvestamisel tuleb lähtuda Eesti Töötukassa andmetest, mis põhinevad

Maksu- ja Tolliameti andmetel. Eesti Töötukassa 19. juuni 2013. a otsuse p-st 2.3. nähtub, et kostja

keskmine ühe kalendripäeva töötasu on 19 eurot 77 senti. Töölepingu nr 395 muutmise kohaselt

määratakse alates 1. jaanuarist 2013. a töötajale kalendrikuus makstav brutotöötasu suurus kindlaks

tunnitasu alusel, ühe töötatud tunni brutotasu on 2 eurot 74 senti (I kd tl 170).

4. Hageja vaidles vastuhagile vastu. Hageja palus jätta menetlusse võtmata kostja 3. detsembri 2014.

a menetlusdokumendis esitatud uued nõuded viivisintressi osas ja täpsustamata töövõimetushüvitise

nõude osas, tegemist on uue eraldiseisva nõudega, mis tuleb kostjal esitada õiges protsessivormis ja

vajadusel tasuda sellelt riigilõiv (TsMS 376 lg 1 ja 4).

Töötingimused vastasid seadusega kehtestatud nõuetele. Töölepingu ja selle lisade kohaselt töötas

töötaja 40 tundi seitsmepäevase ajavahemiku jooksul summeeritud tööaja arvestuse alusel. Aprillikuu

töögraafikust nähtuvalt jäi kostja iga töövahetuse vahele puhkeaega vähemalt 12 tundi. TLS § 52 lg-

s 2 sätestatud nõude järgi oli kostjale tagatud 36 tundi järjestikust puhkeaega seitsmepäevase

ajavahemiku kohta. Vastavalt töölepingu p-le 4.4. pidi kostja töötama XXX või mujal Ida-Virumaal.

Mängusaali WC puhastamine ning mängusaalide sissepääsude ukseesiste lumekoristus ei olnud

kostja töökohustuseks, hagejal ei olnud kohustust tööde tegemiseks väljastada eririideid.

Kostja ei ole tõendanud, et tema haigused ning töövõimetuslehel viibimine on põhjuslikus seoses

hageja tegevusega. TLS § 91 lg 2 p 3 sätestatud oht peab tulenema otseselt tööandja tegevusest.

Kostja töötasutariifi ei ole võrreldes varasemate perioodidega alandatud. Kostja töötasu oli 2013.

aastal kogu aeg samal tasemel ning seda ei alandatud.

Kostja ei ole oma ülesütlemisavaldust põhjendanud, kostja edastas ülesütlemisavalduse tööandjale e-

kirjaga, milles ta viitas paljasõnaliselt, et tööandja on teda jälitanud. Kostja ei järginud töölepingu

ülesütlemisel TLS § 95 lg 2 nõudeid.

Kostja on rikkunud oma töökohustusi, mistõttu töölepingu ülesütlemine hageja poolt on põhjendatud.

Kostja ei ole 27. aprillil 2012. a väljastatud käskkirja vaidlustanud. Tööandjapoolne erakorraline

ülesütlemisavaldus on esitatud tähtaegselt vastavalt seadusega ettenähtud korrale. Töölepingu

seadusest ei tulene piirangut, et ülesütlemisavaldust ei või esitada hagiavalduses.

Kostja nõue hüvitise väljamaksmiseks TLS § 100 lg 4 alusel on põhjendamatu, alternatiivselt palus

hageja vähendada hüvitist 1 euroni. Kostja viited VÕS § 200 lg-le 4 on põhjendamatud,

kohtuotsusega tuvastatud nõudele ei ole võimalik esitada vastuväiteid. Kui kohus rahuldab hageja

nõude hüvitise väljamõistmiseks, on hageja õigustatud oma nõude kostja nõudega tasaarvestama.

Kostja nõue täiendava töötasu 34 euro 56 sendi väljamõistmiseks on põhjendamatu, tegemist oli

kostjale ekslikult makstud tasuga, mille hageja arvestas kostja järgmise kuu töötasust maha.

Kostja kalendripäevatasu on 18 eurot 75 senti ning keskmiseks kuutasuks on 562 eurot 50 senti.

Keskmise töötasu (sh kalendripäevatasu) maksmine on reguleeritud TLS § 29 lg 5 alusel kehtestatud

määrusega “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” ning keskmise töötasu arvutamine muul

viisil ei ole lubatud. Kostja tunnitasu tariif on kehtestatud töölepinguga. Eesti Töötukassa 19. juuni

2013. a otsusest nr 113021462 nähtub, et kostja keskmine töötasu on arvutatud viimasele kolmele

töötamisele kuule eelnenud üheksa töötatud kuu töötasu alusel, mis ei vasta määruses kirjeldatud

korrale. Lähtuda tuleb hageja poolt esitatud arvestustest.

MAAKOHTU LAHEND

5. Viru Maakohus rahuldas 9. aprilli 2015. a otsusega hagi ning vastuhagi osaliselt, tuvastas kostja

4. mai 2013. a töölepingu ülesütlemisavalduse ja hageja 22. mai 2013. a töölepingu

ülesütlemisavalduse tühisuse ning luges poolte vahel 2. mail 2005. a sõlmitud töölepingu lõppenuks

4. maist 2013. a. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise TLS § 109 lg 4 alusel 150

eurot ning hagejalt kostja kasuks välja saamata jäänud töötasu ajavahemiku 1. jaanuar 2013. a kuni

31. märts 2012. a ja mai 2013. a eest 71 eurot, saamata jäänud töötasu aprilli 2013. a eest ja lõpparve

kokku summas 602 eurot 72 senti ning tasaarvestas poolte nõuded kattuvas, s.o 150 euro, ulatuses.

Maakohus mõistis hagejalt kostja kasuks välja viivise põhinõudelt 602 eurot 72 senti ajavahemiku

5. mai 2013. a kuni 9. aprill 2015. a eest kokku 95 eurot 05 senti ning alates 10. aprillist 2015. a kuni

põhinõude täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Menetlusosaliste ülejäänud

nõuded jättis maakohus rahuldamata. Menetluskulud jättis maakohus poolte endi kanda, kostjale

antud riigipoolse õigusabi kulud jäid riigi kanda.

Maakohus leidis, et kostjapoolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on tühine õigusliku aluse

puudumise tõttu. Kostja ei ole järginud töölepingu ülesütlemisel TLS § 95 lg 2 nõudeid ning on

töölepingu lõpetanud otsitud ning alusetutel põhjustel. TLS § 91 lg 2 p 3 alusel võib töötaja töölepingu

erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui töö jätkamine

on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele. Asjas ei ole tõendatud,

et hageja rikkus omapoolseid töölepingust tulenevaid nõudeid, sh töö- ja puhkeaja nõudeid.

Kostja ei ole põhistanud, kuidas tema poolt esitatud asjaolud mõjutasid ja seadsid tema tervise ohtu,

tõendatud ei ole põhjuslik seos tööandja tegevuse ja tervisekahjustuste vahel. Asjas ei ole tõendamist

leidnud, et kostjal diagnoositud haigused, sh teatud neurootiline häire kestvas stress-situatsioonis (III

kd tl 73, 76–77) on seotud tööga hageja juures, seda olukorras, kus kostja ei olnud viibinud enne

püsiva töövõimetuse tuvastamise otsuse tegemist ca 10 kuud tööl.

Kuna kumbki pooltest ei soovinud töösuhte jätkumist, luges maakohus kostja taotlusel poolte vahel

sõlmitud töölepingu lõppenuks TLS § 107 lg-te 1 ja 2 alusel alates 4. maist 2013. a.

Maakohus leidis, et hageja poolt töölepingu erakorraline ülesütlemine on formaalsete eelduste

puudumise tõttu tühine. Tahteavaldus loetakse kehtivaks alates selle teisele poolele

teatavakstegemisega (TsÜS § 69 lg-d 1 ja 3). Antud juhul sai kostja hageja tahteavaldusest teada

10. juunil 2013. a, s.o tööandja hagi ja selles esitatud ülesütlemisavalduse kättesaamisel. Lepingut ei

saa ka kohtumenetluses lõpetada tagasiulatuvalt, s.o alates 4. maist 2013. a. Kuna tööandjapoolseks

töölepingu lõpetamiseks puuduvad formaalsed eeldused, ei pidanud maakohus vajalikuks anda

hinnangut, kas töötajapoolne töökohustuste rikkumine andis aluse TLS § 88 lg 1 järgi töölepingu

ülesütlemiseks TLS § 97 lg2 sätestatud etteteatamistähaega järgimata.

Maakohus leidis, et nii hageja kui kostja rahalised nõuded kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Hageja

hüvitise nõue kostja kolme kuu keskmise töötasu, s.o 1 687 euro 50 sendi ulatuses ei ole mõistlik

hüvitis TLS § 109 lg 4 mõttes. Hageja ei ole tõendanud oma väiteid täiendavate kulude kohta, mis

olid tingitud kostja töölt päevapealt lahkumisest. Maakohus leidis, et kostjalt TLS § 109 lg 4 alusel

väljamõistmisele kuuluva hüvitise mõistlikuks suuruseks on 150 eurot.

TLS § 84 lg 1 kohaselt muutuvad töölepingu lõppemisega kõik töösuhtest tulenevad nõuded

sissenõutavaks. Tööleping lõppes 4. mail 2013. a, seega muutusid kostja nõuded nimetatud

kuupäevast sissenõutavaks. Keskmise töötasu maksmine on reguleeritud TLS § 29 lg 5 alusel

Vabariigi Valitsuse kehtestatud määrusega “Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord” ning

keskmise töötasu arvutamine muul viisil ei ole õigusnormide kohaselt lubatud. Eesti Töötukassa

19. juuni 2013. a otsusest nr 113021462 (III kd tl 69–70) nähtub, et keskmine töötasu on arvutatud

viimasele kolmele töötamisele kuule eelnenud üheksa töötatud kuu töötasu alusel, mis ei vasta

määruses kirjeldatud korrale. Kuna kostja esitatud töölepingu lisast (I kd tl 170) nähtub, et alates

1. jaanuarist 2013. a oli tema ühe tunni brutotasu 2 eurot 74 senti, leidis maakohus, et hageja on

2013. aasta jaanuari, veebruari, märtsi ja mai eest vähem arvestanud 71 eurot. Hageja on tunnistanud,

et tal on kostjale välja maksmata aprillikuu töötasu 549 eurot 84 senti ja lõpparve 23 eurot 36 senti,

kokku 573 eurot 20 senti. Lisaks sellele tuleb kostja kasuks välja mõista talle aprilli 2013 eest

vähemarvestatud töötasu 29 eurot 52 senti. Kokku kuulub hagejalt kostja kasuks väljamõistmisele

aprillikuu töötasu ja lõpparve 602 eurot 72 senti.

Maakohus jättis kostja nõude ajutise töövõimetushüvitise väljamõistmiseks rahuldamata. Maakohus

leidis, et kostja viiviste nõude esitamisel ei ole tegemist haginõuete muutmise ega nõuete

laiendamisega TsMS § 376 lg 4 p 2 mõttes ning kostjal on õigus nõuda väljamõistetavatelt summadelt

viivist.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

6. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse

osas, milles maakohus tuvastas töötaja 4. mai 2013. a töölepingu ülesütlemisavalduse tühisuse, luges

2. mai 2005. a töölepingu lõppenuks alates 4. maist 2013. a, mõistis kostjalt hageja kasuks välja

hüvitise TLS § 109 lg 4 alusel 150 eurot, mõistis hagejalt välja saamata jäänud töötasu ajavahemiku

kuni 31. märtsini 2012. a (vaidlustatud üksnes aasta osas), jättis kostja TLS § 100 lg 4 alusel esitatud

hüvitise nõude ja töövõimetushüvitise nõude rahuldamata, tasaarvestas poolte nõuded 150 euro

ulatuses, jättis kostja menetluskulud tema enda kanda.

Kostja palub teha asjas uus otsus, millega rahuldada kostja vastuhagi ning lugeda 2. mai 2005. a

tööleping TLS § 91 lg 2 p 3 alusel kostja poolt erakorraliselt üles öelduks alates 4. maist 2013. a,

mõista hagejalt TLS § 100 lg 4 alusel kostja kasuks välja hüvitis 1 789 eurot 20 senti (596,40 * 3

kuud), saamata jäänud töötasu ajavahemiku 1. jaanuar 2013. a kuni 31. märts 2013. a ja mai 2013. a

eest 71 eurot ning maksmata jäänud töövõimetushüvitis 8. aprilli 2013. a eest 13 eurot 91 senti. Kostja

palus jätta menetluskulud hageja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt on maakohus jätnud hindamata, kas kostja väljaspool tööülesandeid

tualettruumide koristamiseks kohustamine on tööandjapoolseks oluliseks töökohustuste rikkumiseks

TLS § 91 lg 2 tähenduses või mitte.

Maakohtu järeldus, et kostja väited töötasutariifi alandamise kohta ei ole tõendatud, on vastuolus

teiste järeldustega. Maakohus nõustus kostja väitega, et hageja kohaldas kostja töötasu arvestamisel

alandatud töötasutariifi 2 eurot 56 senti tunnis 2 euro 74 senti tunnis asemel. Maakohus mõistis

hagejalt kostja kasuks välja saamata jäänud töötasu ajavahemiku 1. jaanuar 2013. a kuni 31. märts

2012. a eest, kuid õige aasta on 2013.

Kostja on põhistanud (I kd tl 71–80, tl 97–106) ning tõendanud (III kd tl 72–73), millise konkreetse

tegevusega on hageja seadnud tema tervise ohtu. Kostja on pöördunud avaldusega Tööinspektsiooni

poole seoses tööandjapoolsete rikkumistega. Tööinspektsiooni vastuse kohaselt on kostja poolt antud

info alusel tehtud hagejale ettekirjutus avastatud puuduste kõrvaldamiseks (I kd tl 92).

Tööandja maksab ajutise töövõimetuse korral hüvitist haigestumise 4. – 8. päevani. Kostja palus

mõista hagejalt välja väljamaksmata jäänud töövõimetushüvitise ajavahemiku 5. aprill 2013 – 8. aprill

2013. a.

7. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta see rahuldamata ja maakohtu otsus

muutmata ning kõik menetluskulud kostja kanda. Maakohus tuvastas õigesti, et kostja esitatud

töölepingu ülesütlemisavaldus on õigusliku aluse puudumise tõttu tühine. Kostja töölepingu

ülesütlemisavaldus ei vasta seaduses sätestatud nõuetele. Kostja 4. mai 2013. a e-kirjas puuduvad

mistahes selgitused hageja rikkumiste kohta.

Kostja ei ole tervisekahjustuse tekkimist tõendanud. Puudub põhjuslik seos hageja tegevuse ja kostja

väidetava tervisekahjustuse vahel. Kostja ei ole selgitanud ega tõendanud, miks viibis ta haiguslehel

ning kuidas oli vastav haigus seotud tema töökohustuste iseloomuga. Väär on kostja väide, et

kontrolle tehti üksnes tema suhtes ja selle eesmärgiks oli tekitada talle stressi. Selliseid kontrolle

viiakse läbi kõigis mängusaalides ja kõigi töötajate suhtes.

Hagejal puudub kohustus maksta kostjale täiendavat töövõimetushüvitist. Kostja ei ole menetluses

väitnud, et tal on jäänud saamata töötasu 8. aprilli 2013. a eest, vaid, et talle on makstud hüvitist vale

tariifi alusel.

Kostja on vaidlustanud TLS § 109 lg 4 alusel hüvitise väljamõistmise põhjusel, et kostja

ülesütlemisavaldus on kehtiv, kuid ei ole väljamõistetud hüvitise suurust vaidlustanud.

Otsuse resolutsiooni p-s 8 on ilmne ebatäpsus, mille kohus saab parandada TsMS § 447 lg 2 alusel

ning mille parandamiseks ei olnud kostjal vaja apellatsioonkaebust esitada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus muudab maakohtu otsuse resolutsiooni p.-i 8. Muus osas jätab ringkonnakohus

maakohtu otsuse TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid kõiki TsMS § 654 lg 6

alusel.

9. Apellatsioonkaebuses palub kostja esmalt tühistada maakohtu otsus osas, milles maakohus tuvastas

kostja töölepingu ülesütlemise tühisuse.

Hageja ja kostja vahel sõlmiti 2. mail 2005. a tööleping nr 395 (I kd, tl 30–32), mille p 1.1. kohaselt

asus kostja tööle mängusaali klienditeenindaja ametikohale. Kostja ütles töölepingu üles TLS § 91 lg

2 p 3 alusel, mille kohaselt võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda tööandjapoolse kohustuse

olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui töö jätkamine on seotud reaalse ohuga töötaja elule, tervisele,

kõlbelisusele või heale nimele. Maakohus rahuldas hageja nõude ja tuvastas kostja

ülesütlemisavalduse tühisuse ja jättis rahuldamata kostja vastuhagis esitatud nõude lugeda 2. mail

2005. a sõlmitud tööleping TLS § 91 lg 2 p 3 alusel kostja poolt erakorraliselt üles öelduks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et kostjal on kohustus vastuhagis esitatud väiteid

tõendada. Hageja palus hagiavalduses tuvastada kostja ülesütlemisavalduse tühisus, hageja põhistas

oma nõuet hagiavalduses ning esitas kohtule ka tõendid. Vastuhagi esitamise järel muutus

tõendamiskoormis, kostjal tuli tõendada, et töölepingu ülesütlemise eeldused TLS § 91 lg 2 p 3 järgi

olid täidetud. TLS § 91 lg 2 p.-i 3 järgi võib töötaja töölepingu erakorraliselt üles öelda

tööandjapoolse kohustuse olulise rikkumise tõttu, eelkõige kui töö jätkamine on seotud reaalse ohuga

töötaja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele. Kostja pidi tõendama, et hageja on oma

lepingujärgseid kohustusi oluliselt rikkunud ning seda, et töö jätkamine oli seotud reaalse ohuga

kostja elule, tervisele, kõlbelisusele või heale nimele.

Kostja väitel tehti kostja jaoks tööl viibimine hageja poolt võimalikult ebameeldivaks ja

ebamugavaks, suhtlus tööandjaga muutus närvesöövaks. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et

kostja ei ole ülesütlemisavalduses ega kohtumenetluses esitanud konkreetseid tõendeid ega

nimetanud asjaolusid, mille põhjal saaks järeldada, et kostja on oma tegevusega ohustanud töötaja

tervist. Hageja väitel toimusid töötajate tööülesannete täitmise suhtes regulaarsed kontrollid (VI kd,

tl 15 pöördel), kostja ei ole sellele vastu vaielnud. Kostja on vastuhagis rõhutanud, et hageja on

ohustanud tema head nime. Ühtegi hageja tegevust või asjaolu ei ole kostja nimetanud.

Ekslik on apellatsioonkaebuse väide, et maakohus ei ole andnud hinnangut sellele, kas hageja juures

administraatorina töötanud M.K. poolt kostjale suuliselt antud korraldused teha tööd, mis ei ole ette

nähtud töölepinguga ega ametijuhendiga, olid töökohustuste rikkumiseks TLS § 91 lg 2 p 3

tähenduses. Maakohus leidis põhjendatult, et juhul, kui töötajale tehti ettepanek väljaspool

tööülesandeid koristaja puhkuse ajal koristada tualettruume või pühkida lund, ei saa koristaja

tööülesannete täitmist pidada isiku au või head nime rikkuvaks. Kostja ei ole menetluses tõendanud,

et teda oleks lisaülesannete täitmiseks sunnitud. Kostja esitatust ei selgu, kuidas peaks tõendama

hageja kohustuse rikkumist kostja väide, et eluliselt ei ole usutav üldkasutatava tualeti vabatahtliku

puhastamise soov.

Asjas puuduvad tõendid selle kohta, et täiendavatest tööülesannetest keeldumisele järgnesid kostja

jaoks negatiivsed tagajärjed. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tõendatud ei ole, et

töötajapoolse tegevuse tõttu oleks viibinud kostjale ajutise töövõimetushüvituse maksmine või et

hageja oleks jätnud vastamata kostja järelpärimistele, samuti seda, et hageja oleks alates jaanuarist

2013. a teinud töötamise kostjale ebameeldivaks ja ebamugavaks.

Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole TsMS § 442 lg 8 sätteid rikkunud ega tunnistajate ütlusi

ebaõigesti hinnanud. Tunnistaja O.A. ütluste põhjal ei saa teha järeldust, et hageja on kostja suhtes

töökohustusi rikkunud. Ringkonnakohus nõustub hageja vastuses apellatsioonkaebusele avaldatuga,

et kostja tunnistaja O.A. ja hageja tunnistaja M.K. ütlused on suures osas kattuvad. Tunnistaja O.A.

ütluste kohaselt keeldus O.A. väljas lund puhastamast, kostja ei olnud rahul sellega, et kui koristajal

olid puhkepäevad, siis pidi ta koristama tualette ja saalis tolmuimejaga koristama ning kostja esitas

sellekohase kaebuse juhtkonnale. Tunnistaja O.A. (III kd, tl 34 jj) ütlustest ei saa järeldada, et

lumekoristamisest keeldumine oleks kaasa toonud muudatused muudes töötingimustes. Tunnistaja

M.K. ütluste järgi ei ole kedagi kunagi karistatud lume lükkamise ja koristustöödest keeldumise eest,

vastupidist ei ole kostja ka väitnud.

Kostja väitel tuleb tunnistaja M.K. ütlusi hinnata kriitiliselt, kuna ta on huvitatud kohtuvaidluse

tulemusest hageja kasuks. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi väide, et tunnistaja töötab hageja

alluvuses, ei ole põhjuseks kahelda tunnistaja vande all antud ütlustes.

10. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et maakohtu järeldus, et kostja töötasutariifi alandamine ei ole

tõendatud, on vastuolus maakohtu teiste järeldustega. Kostja seisukoht on ekslik. Hagejalt kostja

kasuks töötasu vahe väljamõistmisel 2013. a jaanuari, veebruari, märtsi ja mai eest tugineb maakohus

1. jaanuaril 2013. a sõlmitud töölepingu lisale. Maakohus leidis, et hageja on küll viidanud valele

metoodika kasutamisele, kuid ei ole vaidlustanud kostja arvestuses (III kd tl 64) esitatud töötundide

ning lisatasu suurusi. Seetõttu lähtus maakohus kostja arvestustest.

Maakohus ei leidnud kohtuotsuses, et hageja oleks kostja töötasu alandanud, vaid seda, et hageja ei

ole töötasu arvestamisel töölepingu lisa silmas pidanud. Maakohus ei ole hageja käitumist hinnanud

kostjat kahjustavana.

11. Maakohus ei ole jätnud kostja töövõtulepingu ülesütlemisavaldust ning e-kirja tähelepanuta.

Maakohus leidis, et kostja ei ole ülesütlemisavalduses ega ka sellele lisatud kaaskirjas vähimalgi

määral selgitanud ega konkreetselt välja toonud, kuidas, millal ja mil viisil on tööandja teda jälitanud,

tema tervist kahjustanud või töölepingu täitmata jätnud.

12. Maakohus on hinnanud kostja esitatud dokumentaalseid tõendeid kostja tervise kohta. Maakohus

leidis, et asjas ei ole leidnud tõendamist, et töötajal diagnoositud haigused on seotud tegevusega

tööandja juures. Tunnistaja O.A. ütluste kohaselt keeldus ta lume koristamisest ning maakohus ei

pidanud praeguses menetluses võtma seisukohta O.A. või teiste töötajate tervise suhtes. Kostja väitel

ei viibinud ta 7,5 aasta jooksul haiguslehel ja oli terve inimene, kuid oli töövõimetuslehel 3,5 kuu

jooksul kolmel korral vahetult enne seda, kui tööleping lõpetati tema algatusel. Maakohus leidis, et

nimetatud asjaolu iseenesest ei tõenda, et töötaja oli sunnitud viibima töövõimetuslehel tingituna

tööandja tegevusest. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et ainuüksi haiguse tõttu

töötaja töölt eemal viibimine ei tõenda tööandja kohustuse rikkumist.

Iseenesest on õige kostja apellatsioonkaebuses toodud väide, et depressiooni iseloomuga häired ei

teki ühel päeval ning möödub pikk aeg enne seda, kui isik hakkab tundma vajadust pöörduda

psühhiaatri poole. Maakohus leidis, et asjas ei ole tõendamist leidnud, et töötajal diagnoositud

haigused, sh teatud neurootiline häire kestvas stressi situatsioonis on seotud tööga tööandja juures,

seda olukorras, kus töötaja ei olnud viibinud enne püsiva töövõimetuse tuvastamise otsuse tegemist

ca 10 kuud tööl. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga.

13. Kostja leiab apellatsioonkaebuses, et teiste töötajate olukord ettevõttes ei olnud kostjaga võrdne

ja hageja lõi kostja jaoks olukorra, et ta viibiks tööl pidevalt stressiseisundis. Ringkonnakohus leiab,

et maakohus on kostja esitatud tõendeid hinnanud, maakohus on põhjendatult leidnud, et kohtule

esitatud töögraafikutest (I kd tl 83–84) ei nähtu, et kostjale jäi tööpäevade vahelist uneaega vaid 4-–

5 tundi. Vastavalt töölepingu p-s 4.4 kokkulepitule oli kostja töö tegemise kohaks Kohtla-Järve või

Ida-Virumaa, seega võis kostja saata tööle ka Narva. Maakohus leidis põhjendatult, et kostja väited

töötasutariifi alandamise kohta ei ole tõendatud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei

ole esitanud tõendeid, et hageja oleks kostjat jälitanud, avaldanud kolmandatele isikutele kostjat

halvustavat informatsiooni, mis seaks ohtu kostja kõlbelisuse või hea nime.

Eeltoodule tuginedes leiab ringkonnakohus, et maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kostja

4. mai 2013. a töölepingu ülesütlemisavaldus oli tühine. Kuivõrd maakohus tuvastas töötajapoolse

töölepingu ülesütlemise tühisuse, puudub ka alus kostja kasuks TLS § 100 lg 4 sätestatud hüvitise

väljamõistmiseks.

14. Apellatsioonkaebuses palub kostja tühistada maakohtu otsus, millega maakohus luges hageja ja

kostja vahelise töölepingu lõppenuks alates 4. maist 2013. a. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu

seisukoht, mille kohaselt tuleb tööleping lugeda lõppenuks 4. maist 2013. a, on põhjendatud. Nii

hageja kui kostja on taotlenud kohtult juhul, kui kohus leiab, et töötaja ülesütlemine on tühine,

töölepingu lõpetamist ajast, kui tööleping oleks lõppenud töötaja ülesütlemise kehtivuse korral.

Maakohus tuvastas, et nii hageja kui kostja töölepingu ülesütlemised on tühised. TLS § 107 lg 2 järgi

lõpetab kohus või töövaidluskomisjon tööandja või töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see

oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Maakohus leidis, et kuna kostja on taotlenud TLS §

107 lg 2 kohaldamist, puudub alus ja põhjendus lugeda tööleping lõppenuks hageja taotlusel TLS §

85 lg 4 kohaselt korraliselt.

15. Kostja loobus 15. detsembri 2015. a ringkonnakohtu istungil nõudest tühistada maakohtu otsus

osas, milles maakohus jättis hagejalt kostja kasuks välja mõistmata kostjale maksmata jäänud

töövõimetushüvitise 8. aprilli 2013. a eest summas 13 eurot 91 senti.

16. Apellatsioonkaebuses palus kostja tühistada maakohtu otsuse osas, milles maakohus on kostjalt

hageja kasuks TLS § 109 lg 4 alusel välja mõistnud hüvitise 150 eurot. TLS § 109 lg 4 järgi on

tööandjal töötajapoolse töölepingu õigusvastase ülesütlemise korral õigus nõuda töötajalt mõistlikku

hüvitist. Hageja väitel põhjustas kostja töölepingu ülesütlemine hagejale kulusid töö

ümberkorraldamise ning uue töötaja otsimisele kulutatud aja- ja tööjõukulu näol.

Kostja ei vaidlustanud hageja kulutuste suurust. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on kostjalt

hageja kasuks hüvitise välja mõistnud põhjendatult.

17. Ringkonnakohus nõustub hagejaga selles, et Viru Maakohtu 9. aprilli 2015. a kohtuotsuse

resolutsioonis on p.-s 8 tegemist ilmse ebatäpsusega, mis ei mõjuta otsuse sisu. Maakohus on ekslikult

märkinud töötaja saamata jäänud töötasu ajavahemikuks 01.01.2013. a kuni 31.03.2012. a.

Ringkonnakohus rahuldab selles osas apellatsioonkaebuse ja muudab maakohtu otsuse resolutsiooni

p.-i 8 sõnastust ja sõnastab selle ümber alljärgnevalt: „8. Välja mõista Novoloto OÜ-lt O.Õ. kasuks

saamata jäänud töötasu ajavahemiku 1. jaanuar 2013. a kuni 31. märts 2013. a ja mai 2013. a eest

kokku 71 (seitsekümmend üks) eurot.“

18. Hageja lisas apellatsioonkaebuse vastusele kostja 12. aprilli 2015. a kirja. Ringkonnakohus juhib

poolte tähelepanu TsMS §-le 200, mille kohaselt on menetlusosalised kohustatud kasutama oma

menetlusõigusi heauskselt.

19. Maakohus jättis menetluskulud poolte endi kanda ja kostjale osutatud riigi õigusabi kulud riigi

kanda. Ringkonnakohtus kantud menetluskulud tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta kostja kanda, kuna

kostja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Viru Maakohtu 13. märtsi 2014. a määrusega on kostjale

antud riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud.

Apellatsioonimenetluses kostjale osutatud õigusteenuse kulud tuleb jätta riigi kanda. Kostja kanda

jäävad hageja menetluskulud TsMS § 190 lg 1 alusel.

Hageja menetluskulude rahalise kindlaksmääramise avalduse ja menetluskulude nimekirja kohaselt

on hageja menetluskulud ringkonnakohtus 1 958 eurot 84 senti (ilma käibemaksuta). Kostja leidis, et

nimetatud kulu on põhjendamatult suur ega vasta tsiviilasja keerukusele ja mahule.

Menetluskulude kindlaksmääramisel tuleb lähtuda TsMS § 175 lg-st 1, mille kohaselt kui

menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist

menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja

vajalikus ulatuses.

Hageja menetluskulude kindlaksmääramise avalduse kohaselt on hagejale osutanud teenust kaks

advokaati Advokaadibüroost Aivar Pilv. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole antud asjas mitme esindaja

kulude hüvitamine TsMS 175 lg 3 kohaselt põhjendatud, mistõttu jätab ringkonnakohus taotluse kahe

esindaja tasu väljamõistmiseks esindajate poolt tehtud menetlustoimingute kattuvas ulatuses

rahuldamata. Samuti jätab ringkonnakohus tähelepanuta hageja lepingulise esindaja toiminguid, mis

on tehtud enne 9. aprilli 2015. a, s.o enne vaidlustatud maakohtu otsust. Ringkonnakohtu hinnangul

ei saa pidada põhjendatuks ja vajalikuks ajakulu kliendiga ja büroosisesele nõupidamisele, mistõttu

ei kuulu nimetatud kulu vastaspoole poolt hüvitamisele.

Ringkonnakohus jätab hageja lepingulise esindaja sõidukulu kostjalt välja mõistmata. Riigikohus on

tsiviilasjades nr 3-2-1-64-13 ja nr 3-2-1-65-13 leidnud, et menetlusosaliselt ei saa mõista välja hüvitist

teise menetlusosalise lepingulise esindaja sõidule kulunud aja eest ning ringkonnakohus arvestab

sellega käesolevas asjas menetluskulude kindlaksmääramisel. Hüvitatavaks menetluskuluks võib olla

otsene sõidukulu, s.o transpordikulu, milleks on nt bussipileti või autokütuse maksumus, kuid sellise

kulu väljamõistmist ei ole hageja taotlenud ega esitanud selle suurust tõendavaid dokumente.

Ringkonnakohtu hinnangul on hageja lepingulise esindaja kulud ringkonnakohtu menetluses

põhjendatud 7 tunni ulatuses, s.o tutvumine kohtuotsusega 0,5 tundi, apellatsioonkaebusega

tutvumine ning sellele vastuse koostamine 5 tundi, kohtuistungiks ettevalmistumine 1 tund ning

kohtuistungil osalemine 0,5 tundi.

Ringkonnakohtu hinnangul on lepingulisel esindajal vajalik tutvuda maakohtu otsusega, mille peale

on vastaspool esitanud apellatsioonkaebuse ning loeb põhjendatud ja vajaliku kuluna 0,5 tundi.

Apellatsioonkaebusega tutvumisele ja sellele vastuse koostamisele asjaga kursis olnud esindajal ei

pidanud kuluma aega rohkem, kui 5 tundi. Tegemist on töövaidlusega, mis ei nõudnud tavapärasest

mahukamate ja keerukamate toimingute ja analüüside tegemist. Taotluses märgitud lepingulise

esindaja kohtuistungiks ettevalmistumise aeg 1 tund 25 minutit. Ringkonnakohus arvestab

põhjendatud ja vajaliku kuluna kohtuistungiks ettevalmistumisele 1 tund. Kohtuistung kestis 35

minutit ning vaidlust ei ole, et hagejat esindas istungil lepinguline esindaja. Seega loeb

ringkonnakohus kohtuistungiks ettevalmistumise ning istungil osalemise kulu põhjendatud ja

vajalikuks 1,5 tunni ulatuses.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole praeguse vaidluse puhul tegemist keskmisest keerukama

töövaidlusega ning hageja esindaja tunnitasu 130 eurot (ilma käibemaksuta) saab pidada mõistlikuks.

Seega on eeltoodut arvestades hageja esindaja põhjendatud ja vajalik kulu 910 eurot (ilma

käibemaksuta), s.o 7 * 130. Kuna hageja on käibemaksukohustuslane, kuulub tema menetluskulu

vastaspoolelt väljamõistmisele ilma käibemaksuta (TsMS § 174 lg 10). Nimetatud menetluskulud

tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kuivõrd hageja on esitanud vastavasisulise taotluse, tuleb

määrata, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda käesoleva määruse jõustumisest

alates kuni täitmiseni viivist VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras (TsMS § 177 lg 4).

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

Kai Kullerkupp

Kersti Kerstna-Vaks

Triin Uusen-Nacke