1-08-11468/105 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht

30. detsembril 2015. a Tartu kohtumajas Kriminaalasja number 1-08-11468 Kohtukoosseis Kohtunik Peet Teidearu Kohtuistungi sekretär Heli Nurmoja Tõlk Meeli Antonov Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Meelis Juursoo Kriminaalasi

V.R-i tingimisi enne tähtaja lõppemist vangistusest vabastamise otsustamine Süüdimõistetu V.R isikukood: XXX; elukoht (vabanemisel): XXXX Juhindudes kriminaalmenetluse seadustiku § 180 lg-st 1, § 426 lg-st 1 ja § 432 lg-test 3, 32, 33 kohtunik

määras:

Jätta V.R temale Tartu Maakohtu 19.11.2008. a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-11468 mõistetud vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata.

Edasikaebamise kord

Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik määruskaebus 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Menetluse käik ja asjaolud

Tartu Maakohtu 19.11.2008. a otsusega kriminaalasjas nr 1-08-11468 tunnistati V.R

süüdi KarS § 113 - § 25 lg-te 1, 2 järgi ning mõisteti temale karistuseks 8 aastat

vangistust. Sama otsusega tunnistati V.R süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti

2

temale karistuseks 10 kuud vangistust. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ning kuritegude kogumi eest mõisteti V.R-ile liitkaristuseks 8 aastat vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati V.R-i poolt eelvangistuses viibitud aeg

karistuaja hulka ning karistusaja alguseks loeti tema kahtlustatavana kinnipidamise aeg 14.05.2008. a. Kohtuotsus jõustus Tartu Ringkonnakohtu otsusega 19.05.2009. a.

Kinnipeetava karistusaeg algas seega 14.05.2008. a ja lõppeks selle täieliku ärakandmise korral 13.05.2016. a.

Tartu Maakohtu 08.06.2012. a määrusega jäeti V.R vangistuse kandmiselt

tingimisi enne tähtaega koos tema allutamisega elektroonilisele valvele vabastamata. Tartu Maakohtu 07.10.2013. a ja 08.12.2014. a määrustega jäeti V.R ennetähtaegselt tingimisi vangistusest vabastamata ka KarS § 76 lg 2 p 2 alusel.

22.12.2015. a esitas Tartu Vangla maakohtule järjekordselt materjalid V.R-i vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise kohta KarS § 76 lg 2 p 2 järgi. Materjalidest nähtuvalt ei toeta vangla V.R-i tingimisi ennetähtaegset vabastamist, kuna leiab, et kinnipeetav on ühiskonnale endiselt ohtlik, kuna võib toime panna uued vägivallaga seotud kuriteod.

Kohtumenetluse poolte seisukohad Prokurör esitas V.R-i tingimisi enne tähtaega vabastamise võimalikkuse kohta kirjaliku seisukoha, milles nõustub vangla arvamusega. V.R-i jätkuv kuritegelik

aktiivsus, tema poolt toimepandud kuritegude iseloom ning nende üha raskemaks muutumine,

samuti aga V.R-i isikuomadused ning hoiakud ei anna alust ennetähtaegseks vabastamiseks.

V.R seletas kohtus, et ei soovi vangistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabaneda. Tal ei ole karistusest enam palju jäänud kanda ning ta istub selle aja lõpuni.

Kohtuniku seisukoht

Tartu Maakohtu 19.11.2008. a otsusega tunnistati V.R lisaks kehalisele väärkohtlemisele süüdi ka tahtliku tapmise katses, mis on esimese astme kuritegu. KarS § 76 lg 2

p 2 kohaselt võib kohus tahtlikus esimese astme kuriteos süüdlase katseajaga tingimisi enne

tähtaega vabastada, kui ta on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui neli kuud. Käesolevaks ajaks on V.R temale mõistetud karistusajast vähemalt kaks kolmandikku, kuid mitte vähem kui neli kuud ära kandnud. Möödunud on ka vangistusseaduse § 76 lg-s 4 sätestatud tähtaeg. Seega on olemas formaalne alus tema vangistusest tingimisi ennetähtaegseks vabastamiseks.

KarS § 76 lg 4 järgi arvestab kohus tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamise otsustamisel materiaalse alusena kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdlase isikut, varasemat elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdlasele kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

Kohtule esitatud materjalidest nähtub, et V.R-i on varem kriminaalkorras juba

korduvalt karistatud. Valdavalt on teda karistatud vägivallaga seotud varaja isikuvastased kuritegude eest. Vangistuses on kinnipeetav väikeste vaheaegadega viibinud juba alates 1995. a. Seejuures on tema kuriteod aja jooksul muutunud järjest raskemaks. Viimane karistus mõisteti

3 talle muu hulgas selle eest, et ta lõi oma endisele kaaskinnipeetavale selja tagant noaga mitmel

korral rindkeresse, kusjuures kannatanu surm jäi saabumata üksnes kiire ja asjakohase

meditsiinilise sekkumise tõttu. Nimetatud tegu oli toime pandud kõigest pool aastat pärast V.R-i kinnipidamiskohast vabanemist.

Kinnipeetav on vägivaldset käitumist jätkanud ka praeguse vangistuse kandmise ajal. Teda on kinnipidamisasutuses korduvalt distsiplinaarkorras karistatud selle eest, et ta on kaaskinnipeetava suhtes kasutanud füüsilist vägivalda (vt I kd II osa tl-d 151, 178-179, 230). Neist karistustest on kehtiv küll üksnes viimane, kuid tähelepanu väärib, et see karistus määrati talle alles 24.09.2015.

a. Kaaskinnipeetava füüsilise ründamise tõttu on tulnud talle kohaldada ka täiendavaid julgeolekuabinõusid (I kd II osa tl 138).

Vangla iseloomustab kinnipeetavat kui impulsiivset isikut, kel on probleeme ka alkoholi tarvitamisega. Nii impulsiivsus kui alkoholi liigtarbimine on V.R-i puhul olnud

kuritegude toimepanemist soodustavateks teguriteks. Lisaks on kuritegusid soodustavateks faktoriteks V.R-i puudulik suhtlemisning eneseväljendusoskus, mistõttu satub ta kergesti konflikti, lahendades selle agressiivselt käitudes. Seega oleks vangistuse kandmise ajal tulnud V.R läbida mitmeid sotsiaalprogramme. Need oleks tema puhul aidanud

kuritegude toimepanemise riske maandada, kuna V.R oleks saanud sealt vajalikke teadmisi ja oskusi nii konfliktide rahumeelseks ja tasakaalukas lahendamiseks kui ka

alkoholiprobleemiga toimetulemiseks. Ehkki V.R-iga on korduvalt räägitud

sotsiaalprogrammide vajalikkusest, ei ole ta sellele vaatamata pidanud vajalikuks ühtki neist läbida.

Eelnev osutab asjaolule, et V.R ei üritagi kuritegude toimepanemise riske

maandada ning oma õiguskuulekust mingilgi viisil tõsta. Temas on juurdunud kuritegelikud käitumismallid ning väärtushinnangud, millest vabanemiseks puudub tal motivatsioon.

Lisaks ei ole head ka V.R-i taasühiskonnastumise väljavaated. Tal on küll

võimalus asuda elama oma ema juurde, kuid samas ei ole tal mingeid kindlaid kokkuleppeid

töökoha osas. V.R-i madalat haridustaset ning vähest töökogemust, samuti

olematut riigikeele oskust arvestades on tema väljavaated töökoha leidmise osas halvad.

Töövõimetuspension, mida kinnipeetav hakkab saama vangistusest vabanedes, ei pruugi olla

piisav, et end probleemideta ära elatada. Samas on ka majanduslik toimetulematus olnud kinnipeetava puhul kuritegude toimepanemise riski tõstvaks teguriks.

Ülaltoodu viitab väga suurele ohule, et kinnipeetav paneb vabaduses toime uued kuriteod. Seetõttu leiab kohtunik, et V.R-i ei saa vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastada.

Peet Teidearu Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/