3-14-53011/61 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi

Menetlusosalised

Asja läbivaatamine Tartu Halduskohus Kadri Palm

30. detsember 2015, Jõhvi 3-14-53011 I.M. kaebus vanglate relvastatud üksuse 1. oktoobri 2014. a tegevuse peale Kaebaja – I.M. (endine nimi I.T.) Vastustaja – Justiitsministeerium, esindaja Laura Glaase Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta I.M. kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda. EDASIKAEBAMISE KORD JA SELGITUSED

Otsuse peale võib Tartu Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29. jaanuaril 2016.

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-14-53011

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla neljanda üksuse osakondades S7-S12 toimus 1. oktoobril 2014 ajavahemikul 07:00 kuni 14:30 kambrite läbiotsimine vanglate relvastatud üksuse (edaspidi RÜ) ülesande raames. RÜ-d rakendati Viru Vanglas Justiitsministeeriumi vanglate asekantsleri 29. septembri 2014. a korralduse nr 14 alusel (I kd, tl 86), millest teavitati ministrit vastavalt kehtestatud korrale (I kd, tl 87).

2. I.M. esitas 27. novembril 2014 Tartu Halduskohtule kaebuse Viru Vangla õigusvastase tegevuse peale (I kd, tl 2-4, tõlge 6-7). Kaebaja selgitas, et 1. oktoobril 2014 umbes kell 10 hommikul teostasid Justiitsministeeriumi jõumehed sektoris S-10 läbiotsimise treeningut. Kella 11 paiku otsiti kaebaja läbi ning kästi avada ja näidata suud ja liigutada keelt. Kaebaja keeldus suud näitamast ja keelt liigutamast, selgitades, et näitab oma suud ainult arstidele või meditsiiniõdedele ravi eesmärgil. Kaebaja palus suhu vaatamiseks välja kutsuda arsti või meditsiiniõe. Seejärel murdsid kaks jõumeest kaebaja käed selja taha ja viisid ta eraldi tuppa. Seal võtsid nad kaebaja trussikuteni paljaks ja andsid korduvalt korralduse avada ja näidata suud ja liigutada keelt. Kaebaja selgitas uuesti keeldumise põhjuseid ja et see korraldus alandab. Seejärel rakendasid jõumehed kaebaja suhtes õigusvastaselt vägivalda.

3. Tartu Halduskohus jättis 11. märtsi 2015. a määrusega kaebuse käiguta (I kd, tl 20-22). Kohus tõlgendas kaebaja taotlusi nii, et kaebaja soovib Viru Vangla tegevuse õigusvastasuse tuvastamist ja Viru Vangla tekitatud kahju hüvitamist. Kohus märkis, et kaebajal tuleb kohtule esitada dokumendid, mis tõendavad, et kaebajal on hüvitamisnõude osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbitud, või kohtule teatada nende dokumentide registreerimise numbrid, et kohus saaks need vanglalt välja nõuda. Kohus lisas, et juhul kui kaebaja soovib kohtule esitada üksnes tuvastamisnõude, tuleb tal halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 38 lg 4 kohaselt selgitada, miks on tuvastamisnõude esitamine vajalik tema õiguste kaitseks. Kohus palus kaebajal selgelt väljendada, kas ta soovib praeguses asjas kohtule esitada hüvitamisnõude või üksnes tuvastamisnõude.

4. Kaebaja esitas 19. märtsil 2015 Tartu Halduskohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles selgitas, et kaebuse esitamine on vajalik, et taastada inimõigused, millest Viru Vangla kinnipeetava ilma jätab (I kd, tl 27-28, tõlge 35). Õigusvastasuse tuvastamine on kohustuslik, kuna tegemist on kinnipeetava inimõigustest ilmajätmisega ja mõnitamisega. Kui kohus õigusvastasuse tuvastab, ei ole tulevikus Eesti vanglatel õigust karistamatult kohaldada jõudu kinnipeetava suhtes, kes ei ole andnud ega anna selleks põhjust. Kaebaja olukord paraneb tema inimõiguste taastamisega.

5. Tartu Halduskohus jättis 24. märtsi 2015. a määrusega kaebuse uuesti käiguta (I kd, tl 38- 39). Kohus märkis, et kaebaja ei väljendanud 19. märtsi 2015. a puuduste kõrvaldamise avalduses selgelt, millise nõude ta kohtule esitab. Samuti ei osutanud kaebaja dokumentidele, mis tõendaksid hüvitamisnõude osas kohustusliku kohtueelse menetluse läbimist. Kaebaja selgitas ainult, miks on kaebuse esitamine ja õigusvastasuse tuvastamine tema hinnangul vajalik. Eeltoodust järeldas kohus, et kaebaja ei soovi praeguses asjas kohtule esitada hüvitamisnõuet ning esitab kohtule üksnes tuvastamisnõude. Kohus palus kaebajal selgelt väljendada, kas kohus on kaebaja puuduste kõrvaldamise avaldusest õigesti aru saanud.

3-14-53011

6. Kaebaja esitas 29. märtsil 2015 Tartu Halduskohtule puuduste kõrvaldamise avalduse, milles selgitas, et palub praeguses asjas kohtul tuvastada vanglaametnike 1. oktoobri 2014. a tegevuse õigusvastasus ning vastuolu Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) art-ga 3 (I kd, tl 49, tõlge 51). Kaebaja märkis, et ta ei ole pöördunud kahju hüvitamise avaldusega Viru Vangla poole. Kaebaja lisas, et ta pöördub hiljem halduskohtusse kahju hüvitamise kaebusega.

7. Tartu Halduskohus märkis 1. aprilli 2015. a määruses, et kaebuse täpsustamise tulemusena on kohus kindlaks teinud, et kaebaja soovib praeguses asjas esitada tuvastamisnõude (I kd, tl 52-54). Sama määrusega võttis kohus kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Viru Vangla ning küsis Viru Vanglalt kaebusele vastust.

8. Viru Vangla leidis 24. aprilli 2015. a vastuses, et Viru Vangla ei ole praeguses vaidluses kohane vastustaja, ja taotles vastustaja asendamist (I kd, tl 61).

9. Tartu Halduskohus tunnistas 17. augusti 2015. a määrusega Viru Vangla asemel vastustajaks Justiitsministeeriumi ja küsis viimaselt vastust kaebusele (I kd, tl 68-70).

10. Justiitsministeerium palus 16. septembri 2015. a vastuses kaebusele jätta kaebuse rahuldamata (I kd, tl 80-85).

11. Kaebaja esitas 26. oktoobril 2015 kohtule avalduse, milles märkis, et on Viru Vanglale esitanud taotluse kahju hüvitamiseks summas 100 000 eurot seoses mõnitamise, julma ebainimliku kohtlemisega (I kd, tl 116-117, tõlge 121). Kaebaja esitas 4. detsembril 2015 kohtule dokumendi, mis oli pealkirjastatud kaebuse täiendusena (I kd, tl 139-141, tõlge 143). Kaebaja viitas Euroopa Vanglareeglistiku sätetele (§ 54 lg-d 4, 6-7), mida Viru Vangla kaebaja arvates rikkunud on.

12. Vastustaja esitas 17. detsembril kohtule taotluse menetluste liitmiseks, samuti esitas seisukohad kaebaja 4. detsembri 2015. a täiendusele (I kd, tl 146-147).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

13. Kaebaja taotleb vanglate relvastatud üksuse 1. oktoobri 2014. a tegevuse (piinamine, julm ja inimväärikust alandav kohtlemine) õigusvastasuse tuvastamist, põhjendades oma kaebust kokkuvõtvalt järgmiselt.

1) Kaebajat on lasteaiast peale õpetatud, et suu näitamine ja võõrasse suhu vaatamine on ebaviisakas. Kaebaja leiab, et alandav ja solvav on suu avamise korraldus, kuna iga inimese suu on intiimne koht.

2) Kaebaja märgib, et tegemist oli tema julma ja ebainimliku kohtlemisega, piinamisega. Füüsiline jõud ei olnud põhjendatud. Viru Vangla administratsioon allutas teda füüsilisele piinamisele, solvas ja alandas teda, kohtles teda julmalt, peksis teda. Oma jõutegevusega rikkus Viru Vangla ilmselgelt EIÕK art-t 3.

14. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja kaebus tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja seisukohad on järgmised.

3-14-53011

1) Vangistusseaduse (VangS) §-s 67 on sätestatud kinnipeetava põhilisemad kohustused. VangS § 67 p-st 1 tulenevalt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks vanglas kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Neile korraldustele peab kinnipeetav alluma vastuvaidlemata ja viivitamata. Kaebusest ilmneb, et kaebaja keeldus korduvalt täitmast korraldust avada läbiotsimise teostamiseks suu. Kinnipeetav on kohustatud alluma vanglaametnike korraldustele, tagamaks vangla julgeolekut.

2) Kaebaja teadis, et vanglaametnikel on õigus anda talle korraldus avada kontrolliks suu ja temal on kohustus see korraldus täita.

3) RÜ liikmed selgitasid kaebajale, et korraldus suu avamiseks on antud veendumaks, et kinnipeetava suuõõnde ei ole peidetud keelatud esemeid. Kuivõrd kaebaja emakeel on vene keel ning arvestades, et isikule antud korraldused peavad olema selged ja temale arusaadavad, toimus läbiotsimisel kaebajaga suhtlemine vene keeles. Vastustaja rõhutab, et eeltoodud teadmiste valguses (kaebajale oli teada, milliseid korraldusi on vanglaametnikel õigus anda) ning arvestades, et keelatud esemete avastamine on vangla üldise julgeoleku tagamise huvides, ei saanud kaebaja korralduse tühisust mingil viisil eeldada.

4) VangS § 71 lg-st 2 tuleneb vanglaametnikele õigus kasutada füüsilist jõudu ka sundimaks kinnipeetavat täitma talle antud seaduslikku korraldust. Kuivõrd kaebaja keeldus vabatahtlikult täitmast RÜ seaduslikku korraldust, siis tulenevalt VangS § 71 lg-st 2 ilmnes alus füüsilise jõu rakendamiseks.

5) Kaebaja puhul on tegemist kinnipeetavaga, kes on toime pannud raske isikuvastase kuriteo ning kelle agressiivse või vägivaldse käitumise ohtu on hinnatud suureks. Toimingu läbiviimisel ja ametnike julgeoleku tagamisel ei saa ülaltoodud asjaolusid olukorra hindamisel pidada väikesteks ohuteguriteks, mida võiks või tuleks jätta arvesse võtmata. Kaebajat on korduvalt distsiplinaarmenetluste käigus karistatud ametnike korralduste täitmatajätmise eest, mis ilmestab kaebaja järjepidevat negatiivset suhtumist ja meelestatust nii vangla julgeolekusse kui ametnikesse üldiselt.

6) läbiotsimise käigus leiti kambrist, kus kaebaja paiknes, keelatud esemeid, mistõttu oli ametnikel alust kahtlustada, et kinnipeetava valduses võib olla ka teisi keelatud esemeid. Samuti võib kinnipeetava poolt temale läbiotsimise käigus antud korralduse täitmisest keeldumine viidata keelatud esemete olemasolule. Võib eeldada, et õiguspärase käitumise korral, st kui kinnipeetaval ei ole suuõõnde keelatud esemeid peidetud, puuduks vajadus lihtsa, kiire ja füüsilist pingutust mittenõudva korralduse täitmisest keelduda.

7) Kaebaja väljendas korduvalt ja selgelt, et ei täida korraldust, mille järel hoiatati kinnipeetavat, et korralduse täitmata jätmisel võidakse kasutada füüsilist jõudu. Ametnikud püüdsid mitmel korral veenda isikut vabatahtlikult suud avama veendumaks, et isiku suuõõnes ei ole keelatud esemeid, kuid kaebaja vabatahtlikult suud avama ei nõustunud. Füüsilise jõu kasutamine on sobiv vahend eelnevalt kirjeldatud olukorras seatud eesmärkide saavutamiseks (korraldustele allumatuse lõpetamine, läbiotsimistoimingu teostamine).

8) Videosalvestiselt nähtub, et ametnikud on selgitanud kinnipeetavale, miks on vajalik läbiotsimise teostamiseks avada suu ning kinnipeetav on selgelt keeldunud korraldust täitmast. Videolt nähtub, et kaebajale anti korraldus avada suu ning kaebajat püüti enne füüsilise jõu kasutamist korduvalt veenda korraldust täitma. Korraldusele mitteallumisega väljendas kaebaja selget soovi mitte täita ametnike korraldust ning mistahes rünnakuohu maandamiseks

3-14-53011

miinimumini oli vajalik kaebaja asendi fikseerimine. Kaebaja ei nõustunud jätkuvalt korraldust täitma, mistõttu fikseeriti kaebaja püstises asendis vastu seina. Videolt nähtub, et kaebaja hambad olid kõvasti kokku surutud ning kaebaja tegi kõik endast oleneva, et mitte suud avada. Videosalvestiselt on selgelt näha, et kaebaja ei ole allunud ametnike korraldustele ka siis, kui kaebaja oli RÜ liikmete poolt juba põrandale fikseeritud.

9) Muul viisil kui suud avades ei ole võimalik veenduda, et suuõõnde ei ole peidetud keelatud esemeid. Kuivõrd füüsilise jõu kasutamine oli antud olukorras eesmärgi saavutamiseks isikut kõige vähem koormav abinõu ning muude abinõude või ohjeldusmeetmete (nt käeraudade) kasutamine ei oleks mõistetavalt aidanud eesmärki saavutada isikut vähem koormaval viisil, oli füüsilise jõu rakendamine vastavuses vajalikkuse kriteeriumiga.

10) Väär on kaebaja esitatud väide käte murdmise osas – kinnipeetava käte asendi fikseerimine täielikuks läbiotsimiseks koridorist eraldatud ruumi viimisel oli vajalik lähtuvalt turvakaalutlustest ja selleks, et keelatud eseme olemasolu puhul ei oleks kinnipeetaval võimalik peidetud eseme asukohta märkamatult muuta või seda enda kehapinnalt eemaldada. Ametnikud olid kaebaja käed strateegilisel eesmärgil ning ohutuse tagamiseks fikseerinud selja taha ning ka videosalvesiselt nähtuv kinnitab, et kinnipeetava käsi ei väänatud ega viidud ebaloomulikku asendisse, mis oleks võinud tekitada valu, ka ei viidanud kaebaja valu tekitamisele koridorist eraldi asuvasse ruumi viimise ajal. Tegemist oli kinnipeetava saatmise puhul tavapärase toiminguga ning ülemäärast jõudu ei ole kasutatud.

11) Väärad on kaebaja väited ka sellest, et kaebaja oli toimingu vältel rahulik, korrektne ega osutanud vastupanu. Olukorras, kus videosalvestiselt nähtuvad selgelt kaebaja vastupanu avaldamisena (nii esimese kui teise episoodi osas) hammaste kokkusurumine, fikseeritud pea jõuga asendist väljaviimine, verbaalne negatiivne avaldus toimingut läbiviivate ametnike suunas, ei vasta kindlasti kaebaja kirjeldatud käitumisele.

12) Füüsilise jõu kasutamise esimeses episoodis fikseerisid RÜ ametnikud kaebaja õlavöötme ja pea püstises asendis, seljaga vastu seina, ning püüti avada suu. Võimaliku ründe vältimiseks oli vaja kinnipeetav õlavöötme piirkonnast fikseerida. Videosalvestiselt nähtub, et fikseerimisel paiknes RÜ liikme 07 vasak käsi kinnipeetava õlavöötmega diagonaalselt (sellise käeasetusega välditakse otse kõrisõlmele surumist), samal ajal püüdis ametnik parema käega avada suud. Samuti nähtub videomaterjalist, et ametnikud on kahe käe abil fikseerinud pea asendi ja näo ülaosa. Pea asendi fikseerimine on vajalik just vältimaks võimalikke vigastusi vastupanu osutamise korral. Seega ei vasta tõele kaebaja väide, mille kohaselt suruti teda kõrist hoides vastu seina.

13) Kaebaja osutas passiivset vastupanu, s.o hoidis hambaid tugevalt koos, takistamaks ametnikel suuõõnt kontrollimast. Jõu kasutamine mitme ametniku poolt oli kaebaja passiivse vastupanu osutamise tõttu möödapääsmatu. Suuõõne ohutu kontrollimine saab toimuda vaid paigalasendis. Ühel ametnikul ei ole samaaegselt võimalik hoida isikut paigal ja kontrollida suuõõnt. Vastustaja möönab, et kinnipeetav võis tunda ebamugavustunnet, kuna osutas passiivset vastupanu. See ebamugavustunne on aga kaebaja enda tegevuse paratamatu tagajärg, mis ei ületanud vastustaja hinnangul tavapäraselt sellise vastupanuga kaasnevat ebamugavustunnet.

14) Kaebaja väide silmale surumisest on eksitav kuivõrd silmade kinnihoidmise eesmärgiks on vältida vastupanu osutamise korral võimalikke silmavigastusi. Kuna kinnipeetav fikseeriti paigalasendisse, pidi kaebaja rakendama nii pea kui õlgade liigutamiseks ja pea vabastamiseks

3-14-53011

jõudu, millest tulenevalt võis paratamatult tunda tugevat rõhumisvõi survetunnet silmaja näopiirkonnas. Ametnike poolt järske ega äkilisi liigutusi pea asendi fikseerimisel ei tehtud. Videosalvestisel nähtub, et esimeses episoodis fikseeriti kaebaja püstises asendis vastu seina ning ametnikud vabastasid kaebaja fikseeritud asendist 32 sekundit hiljem. Seega ei olnud tegemist pikaajaliselt kestnud toiminguga. Vastustaja rõhutab, et jõu kasutamise vajadus tulenes otseselt ainult kaebaja korralduse täitmisest keeldumisest ja vastupanu osutamisest füüsilise jõu kasutamise ajal.

15) Füüsilise jõu kasutamise esimeses episoodis fikseerisid kaks ametnikku kaebaja püstises asendis, pea vastu seina, samal ajal püüdis kolmas ametnik avada suud. Videosalvestiselt nähtub toimingu käik, millest nähtuvalt viidi kaebaja põrandale alles pärast seda, kui kaebaja vastupanust tulenevalt ei õnnestunud toimingut läbi viia (teine episood). Kaebaja põrandale fikseerimise vajadus tulenes strateegilistest põhjustest, kuivõrd kõhuli asendis ei ole isikul võimalik võrdväärselt püstise asendiga kerge vaevaga liigutada pead ja end fikseeritud asendist vabastada.

16) Teises episoodis, mil kaebaja oli põrandale fikseeritud, osutas kaebaja jätkuvalt passiivset vastupanu, hoidis hambaid tugevalt koos ja takistas ametnikel toimingut läbi viimast. Suuõõne kontrollimiseks fikseeriti kaebaja, näo parem pool maha suunatult. Kaebaja osutas taas vastupanu, püüdis pead fikseeritud asendist vabastada, samal ajal hambaid tugevalt kokku surudes. Väär on kaebaja väide, mille kohaselt üks ametnikest istus tema peale, pead tahapoole murdes. Videolt nähtub, et üks ametnikest fikseeris kaebaja õlavöötme vasaku põlve abil, teise ametniku poolt fikseeriti alakeha ning kolmas ametnik püüdis samal avada suuõõnt. Sarnaselt esimeses episoodis kirjeldatule, hoiti silmi suletult silmavigastuste tekkimise vältimiseks.

17) Asjakohatu on kaebaja viide mõnitusele ja peksule. Videosalvestiselt on selgelt näha, et kaebaja osutab ise toimingu läbiviimisele terve toimingu kestel vastupanu, ametnikud suhtlevad kinnipeetavaga rahulikus kõnes, annavad korralduse ja selgitavad korralduse täitmise vajalikkust ja selle täitmatajätmise tagajärgi. Vanglaametnikud ei kasutanud ebakorrektseid väljendeid ega halvustavat tooni Ametnikud andsid korduvalt kaebajale võimaluse täita korraldus vabatahtlikult. Lisaks kohe pärast jõu kasutamise lõppemist tõusis kinnipeetav üles ning riietus tavapärasel viisil, ilmutamata nähtavaid märke halvenenud tervislikust seisundist, samuti ei vajanud kinnipeetav esmaabi.

18) Kaebajale tekkisid jõu kasutamise tulemusel minimaalsed vigastused, mis on tavapärased ja iseloomulikud sellises olukorras jõu kasutamisele.

19) Antud juhul ei rikutud relvastatud üksuse tegevusega kaebaja inimväärikust, ehkki oma olemuselt võis see olukord kinnipeetavale ebamugavust tekitada. Inimväärikuse kaitseala ei hõlma iga võimalikku ebameeldivustunnet, mida isik võib kinnipeetavana kogeda.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

15. Kaebusest nähtuvalt on I.M. esitanud tuvastamisnõude vanglate relvastatud üksuse 1. oktoobri 2014. a tegevuse (piinamine, julm ja inimväärikust alandav kohtlemine) õigusvastasuse tuvastamiseks.

16. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab kohus, et esitatud kaebus on põhjendamata ja see tuleb jätta rahuldamata. Kohus

3-14-53011

nõustub vastustaja seisukohtadega ja neid kõiki ei korda, märkides kaebusele vastuseks järgmist.

17. Poolte vahel pole vaidlust selles, et 1. oktoobri 2014. a läbiotsimisel keeldus I.M. täitmast vanglaametniku korraldust avada suu ja liigutada keelt. Poolte vahel on vaidlus selles, kas kaebaja pidi suu avama ainult meditsiinipersonalile. Samuti on pooled erineval seisukohal selles, kas relvastatud üksuse tegevus alandas kaebaja inimväärikust ja oli piinav. Kaebaja ei vaidlusta käesolevas asjas Viru Vangla 17. oktoobri 2014. a käskkirja nr 6-3/1620-D, mille alusel karistati kaebajat viieks ööpäevaks kartserisse paigutamisega kuuekuulise katseajaga, kuna kaebaja eiras 1. oktoobril 2014 vanglateenistuse ametniku korraldusi avada suu (I kd, tl 63-64).

18. Kaebuse lahendamiseks on vajalik esmalt vastata küsimusele, kas kaebajal oli kohustus alluda relvastatud üksuse korraldusele ning kas relvastatud üksuse korraldus oli seaduslik. Järgevalt on vaja kohtul välja selgitada, kas füüsilise jõu kasutamine oli vajalik, lubatud ja mõõdukas ning lõpuks vastata küsimusele, kas relvastatud üksuse tegevus alandas kaebaja inimväärikust.

19. VangS § 109 lg 3 kohaselt moodustatakse vangla juurde relvastatud üksus eriülesannete täitmiseks. Relvastatud üksus on moodustatud vanglaametnikest, kellele kehtivad vanglaametnikele õigusaktidest tulenevad õigused ja kohustused. RÜ ülesanded ja töökord on kehtestatud justiitsministri 12. detsembri 2002. a määrusega nr 81 „Relvastatud üksuse tegevuse kord“ (edaspidi kord). Korra §-st 1 tulenevalt on Justiitsministeeriumi valitsemisalas olevate vanglate juurde moodustatud relvastatud üksuse põhiülesanne kuritegude ennetamise, avastamise ja tõkestamisega seotud ning eriettevalmistust nõudvate ülesannete täitmine vanglas. Korra § 5 lg-s 1 sätestatud ülesannete täitmisel võtab üksus osa vangla või kinnipeetava läbiotsimisest (§ 5 lg 2 p 6). Vastavalt korra § 6 lg-le 1 annab üksuse ülesannete täitmiseks kirjaliku korralduse asekantsler. Korra § 6 lg 3 kohaselt esitatakse ministrile kirjalik teade üksuse kokku kutsumise kohta.

20. Justiitsministeeriumi asekantsleri 29. septembri 2014. a korralduse nr 14 kohaselt oli vaja rakendada RÜ-d, kuna ilmnes vajadus suuremahuliselt läbi otsida kinnipeetavaid ja nende kasutuses olevaid kambreid ja muid ruume seoses vajadusega ennetada selliste erakorraliste sündmuste esinemist, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ja sisekorda (I kd, tl 86). Justiitsministeeriumi asekantsleri 30. septembri 2014. a RÜ kokkukutsumise teate nr 11-2/14- 7534 kohaselt oli Viru Vangla neljanda üksuse osakondade S7-S12 kambrites paiknevate kinnipeetavate, kambrite ja muuderuumide läbiotsimine vajalik keelatud esemete avastamiseks, kuna vangla informatsiooni kohaselt oli läbiotsitavas piirkonnas kinnipeetavatel keelatud esemeid – terariistu (I kd, tl 87). Muutmaks teostatavat läbiotsimist efektiivsemaks oli vaja viia läbiotsitavast piirkonnast välja korraga kõik kinnipeetavad ning teostada ruumide samaaegne läbiotsimine. Suure arvu kinnipeetavate hoonest välja viimiseks, hilisemaks järelevalveks ja kambrite läbiotsimiseks oli vaja turvalisuse tagamiseks rakendada relvastatud üksust. Kuna läbiotsimiste teostamine on ressursimahukas tegevus ja vangla vajas antud tegevuses kaasabi, oli tarvilik kaasata vanglate relvastatud üksust. Kohus nõustub vastustajaga, et relvastatud üksuse kokkukutsumisel on järgitud korrast tulenevaid nõudeid.

21. VangS § 66 lg 1 sätestab, et kinnipeetavate järelevalve korraldatakse viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. VangS § 68

3-14-53011

lg 1 sätestab, et vanglateenistuse ametnikul on õigus teostada kinnipeetava läbiotsimist, tema isiklike asjade, eluja olmeruumide, samuti teiste ruumide ja territooriumi läbiotsimist keelatud esemete ja ainete avastamiseks. Kinnipeetava läbiotsimist teostavad temaga samast soost isikud. Läbiotsimise korda reguleerib justiitsministri 5. septembri 2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ (edaspidi määrus) 4. peatükk. Määruse § 32 p-i 3 kohaselt on kinnipeetava läbiotsimine kohustuslik objekti läbiotsimise ajal, kui kinnipeetav viibib läbiotsimise ajal objektil. Justiitsministeeriumi asekantsleri 29. septembri 2014. a korralduse nr

14 kohaselt oli relvastatud üksuse ülesandeks kinnipeetavate, nende kambrite ja muude nende kasutuses olevate ruumide läbiotsimine.

22. Riigikohus on korduvalt selgitanud (1. märtsi 2007. a otsus asjas nr 3-3-1-103-06 (p 14) ja

14. novembri 2012. a otsus asjas nr 3-3-1-44-12 (p 17)), et vanglateenistuse ametniku korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab haldusmenetluse seaduse (HMS) § 63 lg-s 2 loetletud tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Tühine haldusakt on HMS § 63 lg 1 järgi kehtetu algusest peale ning seda ei ole kellelgi kohustust täita. Kinnipeetava teistsugune arusaam seadusest ja sellega seonduv arvamus vanglaametniku korralduse seadusvastasusest ei anna kinnipeetavale õigust keelduda korralduse täitmisest. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Ka juhul, kui hiljem tuvastatakse korralduse õigusvastasus, on kinnipeetav ikkagi rikkunud VangS § 67 p-s 1 sätestatud allumiskohustust. Kinnipeetav on kohustatud alluma vanglaametnike korraldustele, tagamaks vangla julgeolekut. Seega olenemata sellest, kas kaebaja pidas talle antud korraldust õiguspäraseks, tuli korraldus täita. Käesoleval juhul ei vastanud kaebajale suu avamiseks antud korraldus ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele, kuna ei esinenud ühtegi HMS § 63 lg-s 2 sätestatud asjaolu. Kaebajale antud korraldus oli vajalik, selge, üheselt mõistetav ja kaebajale arusaadav, ei nõudnud füüsilist pingutust ning oli kiirelt ja kergesti täidetav. Suuõõne vaatluse riive ei ole intensiivsuse mõttes võrreldav isiku kehaõõnsuste läbiotsimisega ning vastavalt ei tulene kehtivast õigusest ega ka rahvusvahelistest normidest nõuet, et toimingu teeks meditsiinitöötaja.

23. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetavale antava korralduse seaduspärasuse hindamise üheks tingimuseks on, et korraldus ei tohi põhjustada enam kannatusi või ebameeldivusi, kui see on paratamatult vajalik. Korraldus suu avamiseks anti läbiotsimise käigus eesmärgiga kontrollida, et kinnipeetava suuõõnes ei asu keelatud esemeid. Vanglaametnikel on keeruline avastada esemeid, mis võivad oma väikeste mõõtmete tõttu jääda välisel vaatlusel märkamatuks. Väikeseid esemeid on kerge vaevaga võimalik suuõõnde peita selliselt, et need ei takista kinnipeetaval ametnikega suhtlemist, mistõttu ei anna pelgalt välise vaatluse põhjal keelatud esemete olemasolu välistada. Muul viisil, kui suu avamisega ei ole ametnikel võimalik kindlaks teha, et suuõõnde ei ole peidetud keelatud esemeid.

24. Kaebaja on tutvunud Viru Vanglas vangistust reguleerivate õigusaktidega 8. oktoobril 2009, samuti on talle inspektor-kontaktisiku vahendusel jooksvalt tutvustatud õigusaktide muudatusi, mistõttu pidi ta olema teadlik, et VangS § 67 p 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud julgeoleku tagamiseks vanglas alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele (I kd, tl 63p). Kohtute infosüsteemist nähtub, et ka varasemalt, haldusasjas nr 3-10-1729 on kaebaja kohtule esitanud sarnaselt kõnealuse kaebusega väite, mille kohaselt on korraldus avada suu ebaviisakas ja inimväärikust alandav ning selliste korraldustega rikutakse kaebaja õigusi ning, et suu avamise korralduse andmiseks puudub seaduslik alus. Kaebajat oli neljateistkümnel korral distsiplinaarkorras karistatud ametniku seadusliku korralduse (korraldus avada suu pärast ravimite manustamist) täitmata jätmise eest. Kohus selgitas kaebajale põhimõtteid, millest lähtuvalt saab hinnata korralduse õiguspärasust. Kohus rõhutas, et vangistust reguleerivad

3-14-53011

õigusaktid ei saa anda ammendavat loetelu korraldustest, mida vanglaametnikud võivad anda ning vanglaametnikel on õigus anda korraldusi, mis on suunatud vangla sisekorraeeskirjade täitmisele ja üldise julgeoleku tagamisele vanglas. Kohus leidis, et antud korraldus oli mõistetav ja vajalik negatiivsete tagajärgede vältimiseks. Kohtuotsus haldusasjas nr 3-10-1729 jõustus

29. märtsil 2012. Seega oli kaebajale teada, et vanglaametnikel on õigus anda korraldusi, mis on suunatud vangla sisekorraeeskirjade täitmisele ja üldise julgeoleku tagamisele vanglas.

25. Kohtu hinnangul ei tulene Eesti Vabariigi põhiseadusest (PS), EIÕK-st ega Riigikohtu praktikast, et jõu kasutamine kinnipeetava suhtes oleks täiesti lubamatu. Füüsilise jõu rakendamist ei käsitleta eelduslikult piinamise, inimväärikust alandava või julma kohtlemisena. Väärkohtlemiseks võib jõu rakendamine kujuneda ennekõike juhul, kui isiku varasem käitumine, situatsioon, asjaosaliste julgeolek vms asjaolud ei tingi vajadust jõu kasutamiseks.

26. VangS § 71 lg 2 kohaselt võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. Jõudu võib vanglateenistuse ametnik rakendada muuhulgas ka sundimaks kinnipeetavat täitma talle antud seaduslikku korraldust (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud väljaanne. Kirjastus Juura 2014, lk 175).

27. Ka Piinamise ja Ebainimliku või Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) standardite p-i 53 kohaselt võivad vanglatöötajad teatud juhtudel kinnipeetavate ohjeldamiseks jõudu kasutada. CPT leiab, et kinnipeetaval, kelle puhul on rakendatud ükskõik milliseid jõumeetmeid, peaks olema õigus kohesele meditsiinilisele läbivaatusele ja vajaduse korral arstiabile. Ka VangS § 71 lg 71 sätestas, et pärast jõu kasutamist kinnipeetava suhtes kontrollitakse tema terviseseisundit ning kontrolli tulemus protokollitakse. Täpsemalt reguleerib jõu kasutamise ja terviseseisundi kontrollimise küsimusi määruse § 46, mille lg 1 sätestab, et vahetu sunni kasutamine ja õigusrikkuja terviseseisundi kontrolli tulemus protokollitakse esimesel võimalusel pärast kinnipeetava suhtes füüsilise jõu, teenistusrelva, erivahendi või ohjeldusmeetme kasutamist ja ohjeldusmeetmete kasutamise korral vajadusel ka nende kasutamise ajal. Käesoleval juhul võimaldati kaebajale vahetult pärast jõu rakendamist terviseseisundi kontrolli (I kd, tl 88-89). Tervishoiutöötaja selgitas kontrolli aja ja tulemuste kohta järgmist: „01.10.2014 kell 11:25 tuvastatud: ülemine huul paistes, nina all vuntsi piirkonnas täppverevalumid 4,0cm × 2,0cm. Parema õlaliigese piirkonnas punane ala 6,0cm × 4,0cm. Esmaabi ei vajanud.“ (I kd tl 88). Seega olid vigastused minimaalsed (ei vajanud esmaabi). Kohus nõustub vastustajaga, et vigastused on kaebaja enda vastupanutegevuse paratamatu tagajärg.

28. Asja materjalidest nähtub, et läbiotsimise käigus leiti kambrist, kus kaebaja paiknes, keelatud esemeid (kambri läbiotsimine toimus enne kaebaja läbiotsimist, esemete leidmise/äravõtmise akt nr 2634, I kd, tl 107), mistõttu oli ametnikel alust kahtlustada, et kinnipeetava valduses võib olla ka teisi keelatud esemeid. Kohus nõustub vastustajaga, et kinnipeetava poolt temale läbiotsimise käigus antud korralduse täitmisest keeldumine võib viidata keelatud esemete olemasolule. Võib eeldada, et õiguspärase käitumise korral, st kui kinnipeetaval ei ole suuõõnde keelatud esemeid peidetud, puuduks vajadus lihtsa, kiire ja füüsilist pingutust mittenõudva korralduse täitmisest keelduda.

29. Justiitsministeeriumi poolt kohtule 17. septembril 2015 üle antud videosalvestiselt nähtub, et relvastatud üksuse ametnikud on selgitanud kaebajale, miks on vajalik läbiotsimise teostamiseks avada suu ning kaebaja on selgelt keeldunud korraldust täitmast (I kd, tl 109). Ametnikud on püüdnud rahulikult ja korduvalt kinnipeetavat veenda korraldust täitma,

3-14-53011

selgitades korralduse täitmata jätmise tagajärgi, samuti seda, et korralduse täitmata jätmisel on ametnikel õigus kasutada füüsilist jõudu. Videolt nähtub, et kaebajale anti korraldus avada suu ning kaebajat püüti enne füüsilise jõu kasutamist korduvalt veenda korraldust täitma. Korraldusele mitteallumisega väljendas kaebaja selget soovi mitte täita ametnike korraldust ning mistahes rünnakuohu maandamiseks miinimumini oli vajalik kaebaja asendi fikseerimine. Kaebaja ei nõustunud jätkuvalt korraldust täitma, mistõttu fikseeriti kaebaja püstises asendis vastu seina. Videolt nähtub, et kaebaja hambad olid kõvasti kokku surutud ning kaebaja tegi kõik endast oleneva, et mitte suud avada. Videosalvestiselt on selgelt näha, et kaebaja ei ole allunud ametnike korraldustele ka siis, kui kaebaja oli relvastatud üksuse liikmete poolt juba põrandale fikseeritud. Kohus nõustub vastustajaga, et kuna kaebaja ei nõustunud korraldust vabatahtlikult täitma, oli olukorrast tulenevalt vaja kasutada suu avamiseks füüsilist jõudu. Suu jõuga avamine oli selleks ainus viis.

30. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et väär on kaebaja esitatud väide käte murdmise osas – kinnipeetava käte asendi fikseerimine täielikuks läbiotsimiseks koridorist eraldatud ruumi viimisel oli vajalik lähtuvalt turvakaalutlustest ja selleks, et keelatud eseme olemasolu puhul ei oleks kinnipeetaval võimalik peidetud eseme asukohta märkamatult muuta või seda enda kehapinnalt eemaldada. Väärad on kaebaja väited ka sellest, et kaebaja oli toimingu vältel rahulik, korrektne ega osutanud vastupanu. Olukorras, kus videosalvestiselt nähtuvad selgelt kaebaja vastupanu avaldamisena hammaste kokkusurumine, fikseeritud pea jõuga asendist väljaviimine, verbaalne negatiivne avaldus toimingut läbiviivate ametnike suunas, ei vasta kindlasti kaebaja kirjeldatud käitumisele.

31. Kinnipidamiskohtades kinni peetud isikute inimväärikuse austamise nõue tuleneb eelkõige EIÕK konventsiooni art-st 3 ja PS §-st 18. EIÕK art 3 sätestab keelu kedagi piinata, ebainimlikult või alandavalt kohelda või karistada. Eesti Vabariik on ratifitseerinud EIÕK ja selle lisaprotokollid. Seega on EIÕK Eesti Vabariigile siduv välisleping ning tulenevalt PS § 123 lg-st 2 vastuolu korral ülimuslik siseriikliku õiguse ees. EIK, kelle pädevuses on EIÕK art 32.1. kohaselt EIÕK tõlgendamine ja kohaldamine, on EIÕK art 3 kohaldamisel korduvalt selgitanud kinnipidamistingimuste, s.h kinnipeetavate kasutuses oleva isikliku ruumi tähendust isiku õiguste kaitse tagamisel ning EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kriteeriume. Riigikohtu halduskolleegium selgitas 21. aprilli 2010. a otsuses asjas nr 3-3-1-14-10 (p 9), et kooskõlas EIK praktikaga saab inimväärikust alandavaks pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme. Kinnipidamistingimuste hindamisel tuleb arvesse võtta kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut konkreetsetes tingimustes peeti (15. märtsi 2010. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-93-09, p

11 ja seal viidatud EIK praktika). Kohtu hinnangul ei ole kaebaja inimväärikust rikutud ega kaebajat piinatud.

32. Kuna relvastatud üksuse tegevus oli õiguspärane ja kaebaja suhtes kasutati suu avamisel jõudu kooskõlas õigusaktidega, jõu kasutamine oli proportsionaalne ja kaebaja õigusi piirati seaduslikul alusel, jääb kaebaja kaebus rahuldamata.

33. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Kuludokumendid, mis seonduvad osalemisega kohtuistungil, kus lõpetati asja arutamine, samuti selliste kulude nimekiri, esitatakse kohtule hiljemalt kolme tööpäeva jooksul pärast istungi lõppu. Kuludokumentide ja menetluskulude nimekirja esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta. Käesolevas asjas ei ole

3-14-53011

vastustaja kohtule kuludokumente esitanud, seetõttu jäävad menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt) Kadri Palm kohtunik