3-14-50607/38 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

23. detsember 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-50607

Haldusasi

OÜ Villa Medica kaebus Eesti Haigekassa juhatuse

08.01.2014 otsuse nr 24 ja Eesti Haigekassa 24.03.2014

vaideotsuse osaliseks tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Villa Medica, seaduslik esindaja seaduslik

esindaja juhatuse liige Andres Lindmäe

Vastustaja

–

Eesti

Haigekassa,

volitatud

esindajad

vandeadvokaat Ants Nõmper ja advokaat Maria Teder

Kolmas isik – SA Pärnu Haigla, seaduslik esindaja juhatuse

liige Veiko Vahula

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Villa Medica kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 22.01.2016

(HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-14-50607

2(17)

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Eesti Haigekassa (vastustaja) nõukogu võttis 01.11.2013 otsusega nr 20 vastu ravi

rahastamise

lepingu

(RRleping)

sõlmimiseks

tervishoiuteenuse

osutajate

valiku

väljakuulutamise põhimõtted, RRlepingu sõlmimise asjaolude hindamise alused ja lepingu

tähtaja üle otsustamise tingimused.

2. Eesti Haigekassa juhatus kuulutas 08.01.2014 otsusega nr 24 „Valikule kuuluvate

eriarstiabi teenuste, nende mahu ja osutamise kohtade kinnitamine ravi rahastamise lepingute

sõlmimiseks“ välja valiku eriarstiabi osutamiseks Vabariigi Valitsuse 02.04.2003 määruses

nr 105 „Haiglavõrgu arengukava“ (HVA) nimetamata tervishoiuteenuse osutajatega

RRlepingute sõlmimiseks ajavahemikul 01.04.2014–30.06.2018 (p 1). Otsuse p-ga 2 kinnitati

piirkondlike osakondade kaupa valikule kuuluvad eriarstiabi ja haiguste ennetuse teenuste

osutamise kohad ning teenuse vajadus (ravijuhud) perioodil 01.04.2014–31.03.2015.

3. AS Fertilitas, AS Tapa Haigla ja AS A.L.Medical (alates 05.02.2014 OÜ Villa Medica)

(kaebaja) esitasid 10.02.2014 vastustajale vaide Eesti Haigekassa juhatuse 08.01.2014 otsuse

nr 24 ja Eesti Haigekassa nõukogu 01.11.2013 otsuse nr 20 p 1.3 kehtetuks tunnistamiseks.

4. Vastustaja jättis 24.03.2014 vaideotsusega vaide rahuldamata.

5. Kaebaja esitas 23.04.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Haigekassa nõukogu

01.11.2013 otsuse nr 20 p 1.3 ja Eesti Haigekassa 24.03.2014 vaideotsuse tühistamiseks ning

Eesti Haigekassa juhatuse 08.01.2014 otsuse nr 24 tühistamiseks osas, millega jäeti Pärnu

piirkonnas välja kuulutamata valik ambulatoorse ja päevaravi ortopeediateenuse ning

ambulatoorse

taastusraviteenuse

osas

RRlepingu

sõlmimiseks

HVA-s

nimetamata

tervishoiuteenuse osutajatega.

6. Tallinna Halduskohus tagastas 15.05.2014 määrusega kaebuse selle perspektiivituse tõttu.

7. Kaebaja esitas 10.06.2014 määruskaebuse halduskohtu 15.05.2014 määruse tühistamiseks.

8. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 26.06.2015 määrusega halduskohtu 15.05.2014 määruse

osas, milles kaebus tagastati Eesti Haigekassa juhatuse 08.01.2014 otsuse nr 24 osalise

tühistamise nõudes ja Eesti Haigekassa 24.03.2014 vaideotsuse tühistamise nõudes osas, milles

vaideotsusega lahendati vaiet Eesti Haigekassa juhatuse 08.01.2014 otsuse nr 24 peale. Selles

osas saadeti asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Muus osas jäeti kaebaja

määruskaebus rahuldamata.

9. Tallinna Halduskohus võttis 07.09.2015 määrusega kaebuse Eesti Haigekassa juhatuse

08.01.2014 otsuse nr 24 ja Eesti Haigekassa 24.03.2014 vaideotsuse osalise tühistamise nõudes

menetlusse ja kaasas kolmanda isikuna SA Pärnu Haigla.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

10. Kaebaja seisukohad olid järgmised:

10.1. Vastustaja 08.01.2014 otsusega nr 24 jäeti Pärnu piirkonnas välja kuulutamata valik

ambulatoorse ja päevaravi ortopeediateenuse ning ambulatoorse taastusraviteenuse osas. Otsus

rikub kaebaja õigusi, sest välistab võimaluse sõlmida vastustajaga RRleping neil erialadel või

vähendab osutatava teenuse mahtu. Vastustaja on sõlminud kaebajaga RRlepinguid alates

2007. a ja tal ei ole kaebaja vastu mingeid pretensioone olnud.

3-14-50607

3(17)

10.2. Vastustaja on rikkunud kaalutlusõiguse reegleid ja ignoreerinud Riigikohtu otsust asjas

nr 3-3-1-81-07, milles leiti, et ravikindlustuse seaduse (RaKS) § 36 lg 4 ei võimalda kriteeriume

valikuliselt kohaldada või kohaldamata jätta. Üksnes asjakohatu kriteeriumi võib jätta

arvestamata, kui seejuures ei rikuta võrdse kohtlemise põhimõtet. Vastustaja on võtnud otsuse

tegemisel aluseks vaid RaKS § 36 lg 4 p-s 7 toodu. Vastustaja arutleb küll otsuse lisas 1

kindlustatute vajaduse ja ravi kättesaadavuse üle (RaKS § 36 lg 4 p 1), kuid lähtekohaks on

vaid see, kas HVA haiglad katavad ära ravi kättesaadavuse põhjendatud nõudluse ulatuses.

Seega ei lähtuta patsiendi seisukohast (kättesaadavus paraneb suurema arvu lepingupartnerite

olemasolu korral) ja tegelikku kaalumist ei ole toimunud.

10.3. Otsusega on eriarstiabiteenuse osutajad ette ära otsustatud ja sisulist valikut ei tekigi.

See halvendab patsientide võimalust valida endale sobiv raviteenuse osutaja näiteks teenuse

kvaliteedist lähtudes. Patsiendi jaoks omab olulist tähtsust, kas teenuseosutajal on sõlmitud

vastustajaga RRleping, sest sellest sõltub tema poolt makstava tasu suurus.

10.4. Otsus piirab konkurentsi, tagades RRlepingut omavatele teenuseosutajatele suuremad

ja/või stabiilsemad käibemahud. Konkurentsi olemasolu soodustab teenuse hinna ja kvaliteedi

suhte optimaalsust ning eelduslikult nii patsientide kui vastustaja kulude vähendamist, mis

omakorda aitab kaasa teenuse kättesaadavusele. Riigikohus nõustus asjas nr 3-3-1-29-12, et

haigekassa vahendid ja seega RRlepingud on piiratud avalik ressurss, mille kasutusse andmine

peab toimuma menetluses, mis võimaldab võrdsetel alustel osaleda kõigil põhjendatud nõuetele

vastavatel isikutel.

10.5. Otsus on motiveerimata ega ole kontrollitav. Ainus põhjendus on see, et vastustajal on

õigus ja kohustus sõlmida RRleping eelisjärjekorras HVA haiglatega. Sellel väitel ei ole

seaduslikku alust. RaKS § 36 lg 5 ei kohusta vastustajat sõlmima RRlepingut HVA haiglatega.

Säte määrab kindlaks üksnes lepingu pikkuse. Motiveerimata kaalutlusotsus ei taga isikute

ühetaolist kohtlemist, avalikkust, läbipaistvust ega proportsionaalsust piiratud avaliku ressursi

jagamisel. Motiveerimiskohustuse rikkumise vahetu ja vältimatu tagajärg on haldusakti

tühistamine.

10.6. Otsus rikub tervishoiuteenuse osutajate õigust vabale eneseteostusele ja võrdsele

kohtlemisele. Erinevaks kohtlemiseks puudub mõistlik põhjus.

10.7. Otsuse tegemisel lähtuti õigusvastaselt nõukogu siseaktist, mis piiras juhatuse

diskretsiooni otsuse tegemisel.

10.8. Otsus on ka formaalselt õigusvastane, sest see ei sisalda faktilisi aluseid ega kaalutlusi.

10.9. Otsus ei võimalda hinna- ja kvaliteedikonkurentsi. Vastustaja ei ole kontrollinud HVA

haigla kvaliteeti. Ainuüksi tegevusloa olemasolu ei näita teenuse kvaliteeti. Samuti ei saa

eeldada, et teenuseosutajad on võrdse kvaliteediga. Ka juhul, kui eeldatakse kvaliteedi võrdsust,

tuleks valik teha pakutava hinna järgi. Praegusel juhul ostab vastustaja kallimat teenust, sest

konkurentsi puudumine ei survesta HVA haiglat madalamat hinda pakkuma.

10.10. HVA haiglate eelistamine on põhiseadusevastane ja Riigikohus ei ole asjas nr 3-3-1-29-

12 väitnud teisiti. Kuna RRlepingutega jagatakse avalikku ressurssi, peaksid vastavad normid

olema selged ja läbipaistvad. Taolist ettevõtlusvabaduse piirangut ei saa rakendada pelgalt

normide tõlgendamise või umbmäärase koosmõju tulemusena. Kuid ka juhul, kui HVA haiglate

eelistamine on õiguspärane, saab eelistamine olla põhjendatud vaid sama kvaliteedi puhul.

Kaebaja suudab tõendada, et tema kvaliteet taastusravis on HVA haigla omast oluliselt parem.

Kaebaja ei väida seejuures, et HVA haiglad oleksid ebakvaliteetsed. Väide, et vastustaja

3-14-50607

4(17)

kontrollib pidevalt HVA haiglaid, ei ole õige. Selline kontroll hõlmab vaid dokumentide

vormistamise nõuetekohasust, mitte teenuse sisulist kvaliteeti.

10.11. HVA haiglate eelistamine on vastuolus Euroopa Liidu riigiabi regulatsiooniga. Toetusi

makstakse riigi eelarvest. RRleping annab HVA haiglale ilmselge majandusliku eelise. Lisaks

toetatakse HVA haiglaid investeeringutega. Tervishoiuteenuse eest makstav hüvitis on

valikuline, sest vastustajale on antud õigus otsustada, kellega RRleping sõlmida. HVA haiglaid

eelistatakse ja nendega sõlmitavad RRlepingud on pikema tähtajaga. Abi mõjutab

liikmesriikide vahelist kaubandust. Tegemist on ebaseadusliku riigiabiga, sest Euroopa

Komisjonilt ei ole taotletud luba. Tegemist ei ole üldist majandushuvi omava teenuse

osutamiseks antava hüvitisega, sest täidetud ei ole selleks ettenähtud tingimused. Hüvitise

maksmise aluseks oleva lepingu sõlmimise tingimused ja põhimõtted ei ole üheselt selged ja

läbipaistvad. Samuti ei ole selged, läbipaistvad ja objektiivselt põhjendatud reeglid, mille alusel

nimetatakse tervishoiuteenuse osutajad HVA-sse. RRlepingu sõlmimine ei toimu

hankemenetluse käigus.

11. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused:

11.1. RRlepingute sõlmimine on kaheastmeline menetlus. Esmalt planeeris vastustaja 2013. a

lõpus HVA haiglatega sõlmitavate RRlepingute mahud ning sõlmis 2014. a veebruaris HVA

haiglatega RRlepingud erialadel, mida nimetatud haiglad on kohustatud või otsustanud osutada

vastavalt sotsiaalministri 19.08.2004 määrusele nr 103 “Haigla liikide nõuded” (Määrus nr

103). Paralleelselt kuulutas vastustaja 08.01.2014 otsusega välja valiku, leidmaks

valikupartnereid HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajate hulgast. Vastustaja lähtus

seejuures tervishoiuteenuse eelarvest, HVA poolt kaetavast põhjendatud nõudluse ulatusest

vastaval erialal ning HVA poolt katmata eriala põhjendatud nõudluse mahust ja selle

piisavusest valiku väljakuulutamiseks. Pärnu maakonnas tegutseb HVA haiglana Pärnu haigla.

Vastustaja kontrollis ja hindas Pärnu haigla võimekust teenust osutada, võttes aluseks

RRlepingute senist täitmist ja arenguid. Samuti analüüsiti lepingu täitmist ja ravijärjekordade

pikkusi. Tulenevalt Pärnu haigla võimekusest osutada Pärnu maakonnas teenuseid kindlustatud

isikute vajadusele vastavas mahus, ei kinnitatud 08.01.2014 otsusega valikule mh ravijuhte

ortopeedia ambulatoorse ravi ja päevaravi erialal ega ambulatoorse taastusravi erialal

08.01.2014 otsuse lisas 1 esitatud põhjendustel.

11.2. 08.01.2014 otsus on formaalselt õiguspärane. Otsuse motiivid on leitavad lisast 1.

Vastustaja esitas vaideotsuses täiendavad statistilised arvandmed selle kohta, milline oli

maakonnas nõudlus teenuse järele, milline oli nõudlus võrdlusperioodil ja millises osas katab

vajaduse HVA haigla.

11.3. 08.01.2014 otsus on sisuliselt õiguspärane. HVA haiglatega ja HVA-s nimetamata

tervishoiuteenuse osutajatega sõlmitakse RRlepingud erinevas menetluses. Kuna nendega

sõlmitakse lepingud erineva tähtajaga, siis ei sõlmita nendega RRlepinguid samal aastal ja

tavapäraselt puudub seega ka ajaline võimalus neid omavahel võrrelda ühes menetluses.

Määrus nr 103 sätestab, millistel erialadel peab HVA haigla teenuseid osutama. Selleks, et HVA

haigla saaks täita avalikes huvides määrusest tulenevaid kohustusi, peab vastustaja temaga ka

piisavas mahus RRlepingu sõlmima. RaKS § 36 lg 5, mille alusel sõlmitakse RRlepingud HVA

haiglatega, ei viita RaKS § 36 lg-le 4, seetõttu ei ole HVA haiglatega RRlepingute sõlmimine

seotud RaKS§ 36 lg 4 asjaoludega, nagu kaebaja puhul, kellega sõlmitakse RRleping RaKS

§ 36 lg 41 kohaselt RaKs § 36 lg-s 4 nimetatud asjaolusid arvestades. Õigus sõlmida RRleping

esmajärjekorras HVA haiglatega, tuleneb RaKS § 36 koosmõjust teiste sätete ja õigusaktidega,

nagu HVA määruse § 1 lg 2 ja Määrus nr 103. Riigikogus 2008. a toimunud eelnõude 246 SE

ja 196 SE II-1 menetlemise materjalidest nähtub seadusandja tahe eelistada HVA haiglaid, sest

3-14-50607

5(17)

sotsiaalkomisjoni ettepanekul jäeti eelnõust välja RaKS § 36 muudatus. Vahetegu HVA

haiglate ja kaebaja vahel tuleneb sellest, et HVA haiglatele on pandud ülesanne hoida üleval

riiklikku tervishoiuteenuste osutamise võrgustikku ühtlase tervishoiuteenuste kättesaadavuse

tagamiseks. HVA haiglaid on vajalik seetõttu eelistada RRlepingute sõlmimisel, arvestades, et

HVA määruses nimetamata tervishoiuteenuse osutajate tegevus on puhtalt eraettevõtluslikku

laadi. Kaebaja viide Riigikohtu lahendile asjas nr 3-3-1-81-07 ei ole asjakohane, sest selles oli

tegemist RaKS § 36 lg 4 kriteeriumite alusel omavahel konkureerivate tervishoiuteenuse

osutajatega (RaKS § 36 lg 41). Ükski asjaosalistest ei olnud HVA haigla, kellega sõlmitakse

leping ilma valikut välja kuulutamata RaKS § 36 lg 5 alusel. Riigikohus ei sedastanud ega

saanudki vaidluse asjaoludest tulenevalt sedastada, et HVA haiglad ja muud tervishoiuteenuse

osutajad konkureerivad võrdsetel alustel RRlepingute sõlmimisel. Jääb ka arusaamatuks,

millised kriteeriumid jäid kaebaja hinnangul arvesse võtmata. Riigikohus on oma lahendis asjas

nr 3-3-1-29-12 väitnud, et lahendiga asjas nr 3-3-1-81-07 ei ole vastuolus olukord, kus

eelhaldusaktiga tehakse teatud kriteeriumitest eelvalik, mille järel taotlejate edasisel hindamisel

kohaldatakse teisi RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud kriteeriume. Kriteeriumite eelvalik tagab selle,

et vastustaja otsus valikut välja kuulutada lähtub just kindlustatud isiku vajadusest, mitte

tervishoiuteenuste pakkujate huvidest. Alles siis, kui on tehtud kindlaks, et piirkonnas on

olemas vajadus mingi eriala teenuse järele ning et selle tagamiseks on olemas vahendid

vastustaja eelarves, kuulutab vastustaja erialal välja valiku, kui HVA haiglad vastaval erialal

nõudlust ei kata. Valiku väljakuulutamisele järgneb mitte-HVA haiglatest taotlejate taotluste

hindamine, kus vastustaja arvestab ka ülejäänud RaKS § 36 lg-s 4 loetletud ajakohaste

kriteeriumitega. Hoolimata sellest, et RaKS § 36 lg 5 ei sätesta, et HVA haiglatega RRlepingute

sõlmimisel tuleb hinnata RaKS § 36 lg 4 kriteeriumitega, arvestab vastustaja nende

kriteeriumitega ka HVA haiglatega RRlepingute sõlmimisel. Nende pinnalt teeb vastustaja

kindlaks, milline on konkreetse HVA haigla võimekus teenus osutada.

11.4. 08.01.2014 otsus on põhiseaduspärane. Vastustaja ei keela kaebajal vaidlusalustel

erialadel teenuseid osutada. Kaebajal aga puudub põhiõigus nõuda riigieelarvest rahalisi

vahendeid selleks, et ta saaks ennast teostada. Ettevõtlusvabadus ei anna isikule õigust nõuda

riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-27-13). Õiguse

teenust osutada annab Terviseameti väljastatav tegevusluba. Kuna RRlepingud sõlmitakse

tähtajaliselt ja vastustajal puudub kohustus kõikide tervishoiuteenuse osutajatega RRlepinguid

sõlmida, puudub kaebajal ka alus arvata, et temaga RRleping sõlmitakse. Riik teostab Eesti

Vabariigi põhiseaduse (PS) §-s 28 sätestatud kohustuste tagamist läbi HVA ja HVA-s

nimetatud haiglate (vt tervishoiuteenuste korraldamise seaduse (TTKS) 5. peatükk). HVA

koostamise, HVA määruse kehtestamise ja HVA haiglatega eelisjärjekorras RRlepingute

sõlmimise eesmärgiks on tagada kvaliteetse arstiabi geograafiliselt ühtlane kättesaadavus,

optimeerida investeeringuid, efektiivistada haiglate juhtimist ja tagada haiglavõrgu

jätkusuutlikkus. Haiglavõrgu toimimise seisukohast ei ole kaebaja ja Pärnu haigla võrreldavad

isikud, mistõttu ei saa olla ka võrdsusõiguse rikkumist. Riik ei saa kohustada eraõiguslikku

juriidilist isikut osutama teatud teenuseid, kui isik seda ei soovi. Määrusest nr 103 tulenevalt on

HVA haiglatel selgelt määratletud kohustus osutada igale kindlustatud isikule mis tahes liiki

haiglaravi teenust, mida vastava liigi haigla peab olema võimeline osutama. HVA-s nimetamata

tervishoiuteenuse osutajal sellist kohustust ei ole, mistõttu on kaebaja vastupidiselt Pärnu

haiglale vaba otsustama, kas ja milliseid tervishoiuteenuseid ta soovib osutada. Juhul, kui

eraõiguslikul juriidilisel isikul on sõlmitud vastustajaga RRleping, on tal võimalik see

erakorraliselt üles öelda, mida on ka tehtud. HVA haiglatel selline vabadus puudub. Pärnu

haigla on riikliku tähtsusega keskhaigla, kes peab mh osutama teenuseid ortopeedia ja

taastusravi erialadel. Lisaks peab Pärnu haiglas töötama ortopeed ööpäevaringselt. Teiseks on

HVA haiglate paiknemine ka peamisi viise, millega tagatakse ravi piirkondlik võrdne

kättesaadavus. RaKS § 2 lg 2 ei sätesta mitte ravi kättesaadavuse põhimõtet, vaid nõuab, et

3-14-50607

6(17)

solidaarsusel põhinevas süsteemis oleks ravi võrdselt kättesaadav piirkondade lõikes.

Vastustaja on pidanud põhjendatuks hinnata ravi nõudlust maakonniti, mis vastab ühtlasi HVA

haiglate paiknemisele. Vastupidiselt kaebaja seisukohale ei parane ravi piirkondlik võrdne

kättesaadavus sellega, kui piirkonna ravijuhud jagatakse HVA haigla ja mõne samas linnas

teenust osutava tervishoiuteenuse osutaja vahel. Selleks, et igas maakonnas oleks tagatud kõik

tervishoiuteenused, mida maakondlikul tasemel tuleb osutada, on paratamatult vajalik HVA

haiglate olemasolu. Riigil ei ole võimalust kohustada tervishoiuteenuse osutajaid avama

raviasutusi kindlaksmääratud piirkondades. Isegi kui maakonnas on teisi tervishoiuteenuse

osutajaid mõnedel erialadel, ei saa vastustaja kohustada neid endaga RRlepingut sõlmima (kõik

tegevusluba omavad tervishoiuteenuse osutajad ei ole huvitatud vastustajaga RRlepingute

sõlmimisest, sest sellega kaasnevad piirangud ja kohustused). Seetõttu on äärmiselt oluline, et

HVA haiglatele oleks tagatud võimekus osutada teenust igal erialal, mida nad Määrus nr 103

alusel osutavad. PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõiguse riivega on tegemist, kui

võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt (Riigikohtu otsus asjas nr 3-4-1-

23-11). Eratervishoiuteenuse osutajad ja HVA haiglad ei ole omavahel võrreldavad, sest HVA

haiglate kaudu täidab riik temale PS §-st 28 tulenevat kohustust. Lisaks on HVA haiglatel

Määrusest nr 103 tulenevad kohustused, mille täitmisest nad ei saa keelduda ja mille täitmist

ootab neilt ka avalikkus. Seega ei ole tegemist ebavõrdse kohtlemisega, kui HVA haiglatega

sõlmitakse RRlepingud ulatuses, mida nad on võimelised katma, ja osas, mida nad ei ole

võimelised katma, kuulutatakse välja valik ja sõlmitakse RRleping HVA-s nimetamata

tervishoiuteenuse osutajaga.

11.5. Tegemist ei ole riigiabiga. HVA haiglate tegevus on lahutamatu osa riiklikust

tervishoiusüsteemist, mistõttu ei ole tegemist majandustegevusega Euroopa Liidu toimimise

lepingu (ELTL) art 107 lg 1 mõistes. Seetõttu on asjakohatud kaebaja viited Altmarki

tingimustele.

Lähtudes

PS

§-st

tulenevast

kohustusest

on

Eestis

loodud

solidaarsuspõhimõtetel tervishoiusüsteem, tagamaks kvaliteetse arstiabi kättesaadavus,

optimeerimaks kulutused haiglavõrgu rajamiseks ja toimimiseks ja tagamaks haiglavõrgu

jätkusuutlikkus. Need eesmärgid on seatud veendumuses, et tavapärased turu toimimise

põhimõtted tervishoius ei toimi ning nende eesmärkide saavutamiseks on riigil vaja strateegilisi

haiglaid ehk haiglavõrku. Solidaarsuspõhimõtteid järgiva ravikindlustussüsteemi korraldamise

ülesanne lasub vastustajal. Eestis solidaarsuspõhimõtetel toimiv tervishoiusüsteem on tervik,

mille osadeks on nii solidaarne ravikindlustus kui ka HVA haiglad. Isegi kui HVA haiglatega

tagatav on käsitatav majandustegevusena, pakuvad HVA haiglas üldist majandushuvi pakkuvat

teenust ja täidetud on kõik Altmarki kriteeriumid. Vastustaja võtab kindlustatud isikult tasu

maksmise kohustuse üle vastavalt tervishoiuteenuste loetelus sätestatud tervishoiuteenuste

piirhindadele, kui RRlepingus ei ole kokku lepitud madalamat hinda. Täpne metoodika, mida

rakendatakse tervishoiuteenuste loetellu kantava teenuse piirhinna arvutamisel ja loetellu

kantud teenuse piirhinna muutmisel, on sätestatud sotsiaalministri 19.01.2007 määrusega nr 9

“Kindlustatud isikult tasu maksmise kohustuse Eesti Haigekassa poolt ülevõtmise kord ja

tervishoiuteenuse osutajatele makstava tasu arvutamise metoodika”. Seega vastavad

tervishoiuteenuste loetelus sätestatud hinnad objektiivsuse ja läbipaistvuse kriteeriumile,

samuti on need ette kindlaks määratud. Samuti on õigusaktide tasemel reguleeritud, kuidas

tervishoiuteenuste loetelus sätestatud hinnad kindlaks määratakse. Standardkulu arvutamise

metoodikaga on tagatud, et piirhinnad põhinevad ühe tüüpilise, Eesti majanduskeskkonna

mõistes tavapäraselt korraldatud ja Eesti meditsiini arengu tasemele vastavalt varustatud

ettevõtja kuludel, arvestades kohustuste täitmisega seotud tulusid ja mõistlikku kasumit.

Piirhindade kehtestamine toimub väga detailse ja spetsiifilise kulude võrdlevanalüüsil põhineva

menetluse tulemina, mis ei lähtu konkreetse teenuse osutaja kuludest, vaid vastava tegevuse

keskmistest kuludest. RRlepingu tingimused on samad hoolimata sellest, kas vastustaja

lepingupartneriks on HVA haigla või muu tervishoiuteenuse osutaja. Kõigi lepingupartnerite

3-14-50607

7(17)

puhul rakendatakse täpselt ühesugust tasustamise meetodit. Seejuures on Euroopa Üldkohus

oma 07.11.2012 otsuses asjas nr T-137/10 asunud seisukohale, et kriteeriumid, mis toodi esile

Altmarki kohtuotsuses seoses veoteenusega ja mis kujutab endast vaieldamatult konkurentsile

avatud majandustegevust, ei kohaldu sama rangelt haiglaravi sektori suhtes, millel puudub

selline kommertsaspekt. Üldkohtu arvates tuleb Altmarki kriteeriumite kohaldamisel arvestada

asjaomase sektori eripära. Haiglaravi sektoris tuleb arvestada kohustusega võtta arvesse

liikmesriikide vastutust oma tervishoiupoliitika määratlemisel, tervishoiuteenuste ning arstiabi

korraldamisel ja kättesaadavaks muutmisel. Viidatud kohtuotsuse järeldustest tulenevalt on

riigil õigus kehtestada HVA haiglate suhtes eritingimusi ning panna teatud õiguste ja kohustuste

täitmine neile eeliskorras ning sellise käitumise puhul ei ole tegemist iseenesest majandusliku

eelisega.

11.6. Vastustajal ei ole olnud põhjust kahelda Pärnu haigla kvaliteedis. Tal on olemas

Terviseameti poolt väljastatud tegevusluba asjassepuutuvatel erialadel teenuste osutamiseks.

Seda, et tervishoiuteenuse osutaja vastab kohustuslikele nõuetele ehk et seal on tagatud teenuse

nõutav kvaliteet, näitab tegevusluba. Vastustajale ei ole teada juhtumeid, kus tervishoiuteenuste

kvaliteedi ekspertkomisjon oleks teinud Pärnu haiglale etteheiteid seoses asjassepuutuvatel

erialadel teenuse osutamisega. Pärnu haigla kvaliteeti on kontrollinud ka Terviseamet. Lisaks

tulevad vastustaja lepingupartneritele RRlepingutest ka lepingulised kohustused seoses

tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamisega, seetõttu on HVA haiglad oma teenuste mahust

tulenevalt vastustaja pidevama ja põhjalikuma järelevalve all kui HVA-välised

tervishoiuteenuse osutajad.

11.7. Ravijärjekord pikeneb siis, kui nõudlus teenuse järele ületab pakkumise. Nõudlust

tervishoiuteenustele mõjutavad eelkõige a) konkreetse raviasutuse töö planeerimine, sh kui

palju vastuvõtuaegu annab raviasutus plaanilisteks esmavastuvõttudeks, kui palju broneerib

erakorralisteks vastuvõttudeks ja korduvvastuvõttudeks; arstide, aparatuuride ja ruumide

hõivatus; b) suur tagasikutsete arv; c) patsiendi isiklik raviasutuse või arsti valik; d) vastuvõtule

mitteilmunud patsientide arv; e) RRlepingu maht. Probleem on ambulatoorsete vastuvõttude

tagamine ravijärjekorra maksimumpikkuse jooksul. Enne 08.10.2014 otsuse vastuvõtmist

koostatud ülevaate kohaselt on Pärnu haiglas asjassepuutuvatel erialadel ambulatoorsete

vastuvõttude tegelike ooteaegade mediaankeskmine siiski ravijärjekorra lubatud pikkuse piires.

12. Kolmas isik palus jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused:

12.1. Vastustaja ei ole esitanud kolmandale isikule ühtki etteheidet seoses RRlepingu

täitmisega. Vastustaja on teostanud nt ravikindlustushüvitiste kontrollid ortopeedia ja

ambulatoorse taastusravi haigusjuhtude osas perioodi 2013–2014 kohta, mis on kinnitanud

operatsioonide põhjendatust ja operatsiooniprotokollide põhjalikkust, ortopeedia ja taastusravi

ambulatoorsete vastuvõttude põhjendatust ning ravijuhtude head käsitlust. Pikaajaliselt iga-

aastaselt läbiviidavad ambulatoorsete ja statsionaarsete patsientide rahulolu-uuringud

kinnitavad rahulolu Pärnu haiglas osutatavate tervishoiuteenustega. Pärnu haiglal on

Terviseameti antud tegevusluba nii taastusravi ja füsiaatria teenuste, ortopeediateenuste kui ka

ambulatoorsete ortopeediateenuste osas. Terviseameti järelevalve osakonna esindajad

kontrollisid Pärnu haiglas tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuete täitmist 11.05.2012 ja

kinnitasid tervishoiuteenuste vastavust tervishoiuteenuste kvaliteedi tagamise nõuetele. Pärnu

haiglas töötavad hinnatud ja pühendunud erialase koolitusega spetsialistid. Ortopeede on Pärnu

haiglas 7 ja taastusraviarste 8. Kaebaja juures töötab Terviseameti registri kohaselt

ortopeedidest üksnes Fred Veber, kes töötab põhikohaga Pärnu haiglas. Taastusravi pakuvad

kaebaja juures 2 arsti. Kolmas isik peab tähtsaks oma töötajate erialast koolitamist. Kõik

spetsialistid osalevad igal aastal nii Eestis kui välismaal toimuvatel erialastel koolitustel.

Taastusravi osutamisel on oluline meeskond, kuhu kuuluvad erinevad arstid. 2012. a valmis

3-14-50607

8(17)

Pärnu haiglas taastusravi- ja heaolukeskus, kus on kaks kehakultuurisaali ja üks vesivõimlemise

bassein ning tõusva-langeva põhjaga bassein individuaalseks võimlemiseks, eraldi ruum

trenažööridele. Osakonnas on kasutusel mitmed erinevad kaasaegsed vahendid ja aparaadid.

Soetamisel on antigravitatsiooni tehnoloogial põhinev taastusraviseade. Ühtlasi on Pärnu

haiglas olemas bassein individuaalse füsioteraapia teostamiseks vees. Just ortopeediliste

probleemidega patsientide puhul on vesiravi väga efektiivne. Kaebajal basseini kasutamise

võimalus puudub. Tulenevalt Pärnu haiglas olemasolevatest kaasaegsetest võimalustest

pakutakse teenuseid nii Pärnu haigla kui ka teiste tervishoiuteenuse osutajate, sh kaebaja,

patsientidele.

12.2. RRlepingud sõlmitakse HVA-s nimetatud ja muude tervishoiuteenuse osutajatega

erinevates menetlustes. HVA haiglatega sõlmitavad RRlepingud on erineva tähtajaga.

Olukorras, kus HVA haiglaga sõlmitud leping veel kehtib, kuid HVA-s nimetamata haiglaga

leping lõpeb, ei saa vastustaja kinnitada valikule rohkem ravijuhte, kui HVA haiglast üle jääb.

HVA haiglatega ei sõlmita lepingut RaKS § 36 lg 4 alusel. Vastustajal ei ole võimalik mitte

sõlmida RRlepingut HVA haiglaga erialadel, mida vastav haigla on vastavalt oma liigile

kohustatud osutama. HVA haiglad täidavad riigi funktsiooni. Pärnu haigla on keskhaigla, kus

peab osutama ambulatoorseid ja statsionaarseid tervishoiuteenuseid ortopeedia erialal ning

taastusravi ja füsiaatria erialal. Keskhaiglas peab ööpäevaringselt töötama mh ortopeed. On

oluline vahe, kas tervishoiuteenust on kohustatud osutama ministri määruse alusel (hoolimata

lepingust) või üksnes vastustajaga sõlmitud RRlepingu alusel. Kaebajal on võimalik soovi

korral teatud teenuseid mitte osutada või osutada seda üksnes tasuliselt. Kolmandal isikul sellist

valikut ei ole. Selline kahetasandiline tervishoiuteenuste kättesaadavuse tagamine on mõistlik.

Ühtlasi annab see garantii, et suured, nö riikliku tähtsusega tervishoiuteenuse osutajad ei saaks

majanduslikele või muudele põhjustele tuginevalt keelduda teenuse osutamisest. Vastasel

korral oleks kogu tervishoiusüsteem ning kindlustatud isikute põhiõigus tervise kaitsele

kergesti halvatav. Riigikontrolli 2010. a välja toodud puudujäägid eriarstiabis osutavad selgelt

vajadusele, et avalike ressursside otstarbekaks ja säästvaks kasutamiseks tuleb eelistada HVA

haiglaid. Seega on vastustaja õiguspäraselt kinnitanud valikule üksnes need ravijuhud Pärnu

maakonnas, mida Pärnu haigla ei kata, selleks, et Pärnu haiglal oleks võimalik täita temale

õigusaktidega pandud kohustusi tervishoiusüsteemis. Vastustaja otsus on piisavalt põhjendatud.

12.3. Seadusandja ei ole pidanud põhjendatuks võimaldada kindlustatud isikul pöörduda

ükskõik millise tervishoiuosutaja poole. Nn raha liigub koos patsiendiga põhimõte kehtib teatud

tingimustel üksnes piiriülese tervishoiuteenuse osutamisel.

12.4. Vastustaja hindab pidevalt Pärnu haigla teenuste kvaliteeti, viies regulaarselt läbi

ravikindlustushüvitiste kontrolle erinevatel erialadel ja kaasates Pärnu haiglat kliinilistesse

audititesse. Vastustaja võtab piisavalt arvesse Maailma Terviseorganisatsiooni juhiseid. Igal

juhul ei ole tegemist siduvate põhimõtetega Eesti õigussüsteemis. Ravirahade killustamine ei

aita kuidagi kaasa piiratud avaliku ressursi otstarbekale kasutamisele.

12.5. Riikliku tähtsusega keskhaigla eelistamine ei ole vastuolus Euroopa Liidu õigusega.

Tegemist ei ole ka ebaseadusliku riigiabiga. Kuna vastustaja pädevuses ei ole eirata seadusandja

tahet ja ka tervishoiupoliitilisi otsustusi, on vastustaja oma tegevuses lähtunud õiguspärastest

kaalutlustest.

12.6. Pärnu haiglas on loodud eraldi struktuuriüksusena kvaliteediteenistus ning toimiv

kvaliteedikäsiraamat. Pärnu haiglas toimub tervishoiuteenuste osutamise kvaliteedi juhtimine

vastavalt sotsiaalministri määrusele nr 128, mida on positiivse tulemusega auditeeritud

Terviseameti poolt 2012. a. Koostöös suuremate haiglatega arendab Pärnu haigla pidevalt oma

kvaliteedisüsteeme, sh vastavalt RRlepingus kvaliteedi osas kokkulepitule.

3-14-50607

9(17)

12.7. Ka tervishoiuteenuste kättesaadavuse (ravijärjekordade) juhtimine toimub Pärnu haiglas

vastavalt sotsiaalministri määrusele nr 46. Kehtiva korra kohaselt analüüsib Pärnu haigla ja

esitab regulaarselt järjekordade ettevaatavaid ja tagasiulatuvaid aruandeid vastustajale.

Vastustaja poolt kinnitatud lubatud ooteaegade ületamine mõnedel erialadel Pärnu haiglas on

tingitud vastavate spetsialistide puudusest. Järjekordi ei ole võimalik lühendada praegu

olemasolevate HVA haiglas töötavate niigi väheste spetsialistide üleviimisega samale tööle

teistesse raviasutustes, teenuste kvaliteeti ei aita tõsta kehvem ruumi-, aparatuuri- ja

personalistandard võrreldes HVA haiglatega. Järjekordi saaks lühendada vaid siis, kui

erakliinikud omaksid või tooksid kuskilt puuduvaid spetsialiste juurde ning investeeriksid oma

infrastruktuuri ja personali samaväärselt HVA haiglatega. Kaebused, vaidlused ja ka ravivigade

tuvastamine on loomulik ja paratamatu osa tervishoiuteenuste osutamisel. Alates 2013. a ei ole

tervishoiuteenuste kvaliteedi ekspertkomisjonile ja Terviseametile esitatud ühtegi juhtumit

Pärnu haigla kohta seoses ambulatoorse ortopeedia ja päevaravi ega ambulatoorse

taastusraviga. Samuti ei ole selles osas tehtud Pärnu haiglale ühtegi ettekirjutust. Kaebusest ei

selgu, millised taastusravi kompetentsid on kaebajal olemas, mis Pärnu haiglas puuduvad.

KOHTU PÕHJENDUSED

13. Vaidluse all on vastustaja 08.01.2014 otsuse nr 24 õiguspärasus osas, millega jäeti Pärnu

piirkonnas välja kuulutamata valik ambulatoorse ja päevaravi ortopeediateenuse ning

ambulatoorse

taastusraviteenuse

osas

RRlepingu

sõlmimiseks

HVA-s

nimetamata

tervishoiuteenuse osutajatega. Samuti vastustaja 24.03.2014 vaideotsus samas osas. Kaebaja

hinnangul ei ole HVA haiglate eelistamine RRlepingute sõlmimisel õiguspärane, sest see rikub

võrdse kohtlemise põhimõtet ning annab HVA haiglatele teiste tervishoiuteenuse osutajate ees

konkurentsieelise.

14. Kohus leiab, et HVA haiglate eelistamine RRlepingute sõlmimisel on õiguspärane. Kohus

nõustub AS Hanvar ja Eesti Haigekassa vahelises sarnases vaidluses haldusasjas nr 3-14-50157

tehtud Tallinna Halduskohtu ja Tallinna Ringkonnakohtu otsustes toodud seisukohtadega.

Nimetatud otsused on tänaseks jõustunud, sest Riigikohus jättis 11.02.2015 määrusega nr 3-7-

1-3-685-14 AS Hanvar kassatsioonkaebuse ringkonnakohtu otsuse peale menetlusse võtmata.

Kohus ei pea vajalikuks neis otsustes toodud põhjendusi täies mahus korrata, tuues välja vaid

järgmise.

15. Kohtud leidsid viidatud otsustes, et vastustajal on õigus sõlmida RRlepingud

esmajärjekorras HVA haiglatega, kes on osa riiklikust tervishoiusüsteemist. Ülejäänud

tervishoiuteenuse osutajatega sõlmitakse RRlepingud juhul, kui HVA haiglal ei ole piisavat

võimekust ja/või HVA haigla on otsustanud mitte pakkuda tervishoiuteenust erialadel, mille

osutamise kohustust Määrus nr 103 talle ei pane. RaKS 3. peatüki 2. jao 2. jaotis „Ravi

rahastamise leping“ ei sätesta ammendavalt, kuidas toimub HVA haiglate ja teiste

tervishoiuteenuse osutajatega RRlepingute sõlmimine, kuid arvestades allpool käsitletavaid

Eesti tervishoiusüsteemi puudutavaid õigusakte tervikuna, on ilmne, et RRlepingute sõlmimisel

on HVA haiglad eelistatud tervishoiuteenuse osutajad.

16. HVA haiglate eelistamine on tuletatav RaKS § 36 lg-te 1, 2, 4, 41 ja 5 koosmõjust HVA

§ 1 lg-ga 2 ja Määrusega nr 103. HVA üheks eesmärgiks on tervishoiuteenuse ühtlase

kättesaadavuse tagamiseks piirkondlike haiglate, keskhaiglate, üldhaiglate, kohalike haiglate,

taastusravihaiglate ja õendushaiglate loetelu kehtestamine (TTKS § 55 lg 1 p 1), mis koos

Määrusega nr 103 moodustavad ühtse toimiva terviku, tagades tervishoiuteenuste

kättesaadavuse ja RaKS § 2 lg-s 2 sätestatud põhimõtete realiseerimise.

3-14-50607

10(17)

17. Haigekassa seaduse § 2 lg 1 kohaselt on Haigekassa eesmärk ravikindlustushüvitiste

võimaldamine vastavalt RaKS-le, muudele õigusaktidele ja Haigekassa eelarves ettenähtud

ravikindlustuse kuludele. Sama sätte lg 2 p-de 1 ja 2 kohaselt korraldab Haigekassa oma

eesmärgi saavutamiseks ravikindlustust, tagades ravikindlustusraha efektiivse ja otstarbeka

kasutamise (p 1), ja täidab RaKS-st ja muudest seadustest tulenevaid ülesandeid (p 2).

Haigekassa vahendid on piiratud avalik ressurss, mida antakse tervishoiuteenuse osutajatele

vastustajaga sõlmitud RRlepingu alusel. RRleping on haldusleping, millega vastustaja võtab

kindlustatud isikult üle kohustuse maksta tasu tervishoiuteenuse osutamise eest vastavalt

lepingus ja õigusaktides sätestatud tingimustele (RaKS § 35). RRlepingute sõlmimist

reguleerivad RaKS § 35 jj. RaKS § 36 lg 1 sätestab, et Haigekassa sõlmib RRlepingud

tervishoiuteenuse osutaja või osutajatega, ning lg 2 lisab, et Haigekassa ei ole kohustatud

sõlmima RRlepingut kõigi tervishoiuteenuse osutajatega. Seega annavad RaKS § 36 lg-d 1 ja 2

vastustajale õiguse otsustada, kas ja milliste tervishoiuteenuse osutajatega RRlepinguid

sõlmitakse.

18. HVA haiglate eelistamine RRlepingute sõlmimisel on kooskõlas riigi tervishoiupoliitika ja

selle arengusuundadega. Kuigi riigi tervishoiupoliitikat ja selle arengusuundi ei ole koondatud

ühtsesse tervikdokumenti, on see tuletatav erinevatest dokumentidest ja õigusaktidest.

19. Pärnu piirkonnas, kus tegutseb ka kaebaja, on vastustaja sõlminud ortopeedia ja taastusravi

ravijuhtude teenindamiseks RRlepingu kolmanda isikuga, kes on HVA § 2 lg 2 p 4 järgi

keskhaigla. Määruse nr 103 § 13 lg 1 p-de 7 ja 10 kohaselt peab keskhaiglas osutama

ambulatoorseid ja statsionaarseid tervishoiuteenuseid ortopeedia ja taastusravi erialadel. Seega

on kolmandal isikul õigusaktidest tulenev kohustus osutada ortopeedia- ja taastusraviteenuseid.

On mõistlik ja loogiline, et haigla, kellel on õigusaktidest tulenev tervishoiuteenuste osutamise

kohustus, saaks kohustuste täitmiseks ka vastava rahastuse, st et temaga sõlmitaks

eelisolukorras RRleping selliselt, et tema vajalik võimekus oleks täidetud (st et haiglasse tööle

võetud arstid saaksid piisava koormuse, et nende kvalifikatsioon ei langeks). Riik ei saa panna

isikule kohustusi, kui ta ei taga nende kohustuste täitmist läbi rahaliste vahendite. Raviteenuse

osutamisel on selliseks rahaliste vahendite eraldamiseks RRlepingute sõlmimine vastavalt

vajalike ravijuhtude arvule. Seega peab olema RRlepingu kaudu tagatud see, et keskhaigla saaks

täita talle õigusaktidega pandud ülesandeid piisava hulga raviarstidega, et katta Määrusega

nr 103 pandud kohustused (nt ööpäevaringse erakorralise meditsiiniteenuse osutamine),

järgides seejuures tööajale kehtestatud normatiive. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et TTKS § 22

lg 41 kohaselt on keskhaigla pidaja hädaolukorra seaduse § 34 lg 4 p-s 1 nimetatud elutähtsa

teenuse osutaja. Seega tuleb keskhaigla puhul tagada piisavate raviarstide hulk, et oleks

võimalik õigusaktidest tulenevaid kohustusi täita. Kui HVA haiglal on olemas teatav

kindlustunne teenustemahu optimaalse jätkumise suhtes, saavad nad oma personalivajadust ja

investeeringuid pikas perspektiivis paremini planeerida ja muuta seeläbi teenus paremini

kättesaadavaks, kvaliteetsemaks ning võimalusel ka odavamaks.

20. Vastustaja peab eelistama HVA haiglat nende ravijuhtude osas, mida need haiglad on

kohustatud osutama, arvestades seejuures haigla võimekust tervishoiuteenuse osutamiseks.

Selline kaheetapiline menetlus, kus esmase tasandi moodustab HVA haiglatega RRlepingute

sõlmimine ning teise tasandi moodustab valiku väljakuulutamine erialadel, mida HVA haiglad

ei pea katma või ei suuda täies mahus katta, ja valikumenetluses välja valitud tervishoiuteenuse

osutajatega RRlepingute sõlmimine, on kooskõlas õigusaktidega. Haiglate poolt osutatavate

tervishoiuteenuste killustamine muudel põhjustel kui piirkonna nõudluse ebapiisav rahuldamine

HVA haiglate poolt ei too üldjuhul kaasa ravikvaliteedi ja/või kättesaadavuse paranemist.

21. HVA haiglate eelistamisega tagatakse RaKS §-s 2 sätestatud põhimõtete järgimine. Lisaks

õigustab HVA haiglate eelistamist ka riigieelarveliste investeeringute tegemise kohustus (HVA

3-14-50607

11(17)

§ 3). Põhjendatud ei oleks olukord, kus riigieelarvelistest vahenditest pannakse

investeerimiskohustus, aga ei tagata vajalikku arvu ravijuhte selleks, et investeering ennast

majanduslikult parimal viisil õigustaks. Selleks, et aparatuurikulud oleksid ratsionaalsed, tuleb

tagada neile piisav koormus. Vastasel juhul muutuksid tehtavad investeeringud vähemalt

osaliselt avalikke vahendeid raiskavateks. Maksumaksja raha eest raviteenuste tellimisel on

oluline eelistada HVA haiglaid, millesse riik on panustanud maksumaksjate raha (HVA § 1 lg 1

ja § 3).

22. Erinevalt HVA haiglatest ei ole eraettevõtjast tervishoiuteenuse osutajal kohustust

tervishoiuteenuseid osutada ja ta võib soovi korral oma tegevuse alati lõpetada. Eraettevõtjal on

õigus valida oma tegevuskohta. Samuti ei ole eraettevõtjast tervishoiuteenuse osutajal kohustust

osutada kõiki vajalikke tervishoiuteenuseid ja ta saab lubada endale spetsialiseerumist teatud

erialal. Vastustaja selgituste kohaselt ei ole kõik eraettevõtjatest tervishoiuteenuse osutajad

huvitatud vastustajaga RRlepingu sõlmimisest, sest lepingu sõlmimine toob kaasa teatavad

piirangud ja kohustused. Samuti ei ole vastustajaga RRlepingu sõlmimisest huvitatud need, kes

soovivad saada oma teenuste eest suuremat tasu kui vastustaja makstav hüvitis. Seadusandja ei

ole pidanud võimalikuks ehitada terviklikku ja jätkusuutlikku tervishoiusüsteemi üles üksnes

oma majanduslikes huvides tegutsevatele ettevõtjatele tuginedes ning on teinud poliitilise

valiku ehitada tervishoiusüsteem üles riigi ja kohalike omavalitsuste asutatud ja nende

kontrollitavatele HVA haiglatele, kes ei ole tavapärased ettevõtjad ja kelle kaudu realiseerib riik

oma kohustust tagada oma elanike tervise kaitse. Tervishoid ei ole tavapärane majandustegevus,

kus kehtivad tavalised turureeglid. Kui riik ei sekkuks tervishoiusüsteemi, võiksid jääda kaitseta

isikud, kes elaksid suurtest keskustest kaugemal või kes oleksid majanduslikult vähem

kindlustatud. Seega teenib riiklik tervishoiusüsteem kogu elanikkonna, st avalikke huve. HVA

haiglad ja eraettevõtjatest tervishoiuteenuse osutajad ei ole võrdväärsed turuosalised ja neile ei

kehti tavapärased konkurentsireeglid. Kui HVA haiglad tegutsevad avalikes huvides, siis

eraettevõtjatest tervishoiuteenuse osutajad tegutsevad kasumit silmas pidades. Samuti

võimaldab

ressursside

koondamine

kesksetesse

haiglatesse

teha

suuremamahulisi

investeeringuid aparatuuridesse, mille soetamist ei saaks väiksemad eraettevõtjad tulenevalt

nendega sõlmitavate RRlepingute tähtajalisusest endale lubada. Seega toetab HVA haiglate

eelistamine vastupidi tervishoiuteenuste arengut, mitte ei ole sellele takistuseks. HVA haiglatele

kohustuse panemine osutada tervishoiuteenuseid erinevatel erialadel võimaldab patsientidel

saada kompleksset tervishoiuteenust. Tervishoiuteenuste killustumine erialati tervishoiuteenuse

osutajate kaupa ei ole kindlasti patsientide tervise huvides.

23. Riigikogus 2008. a toimunud ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse

muutmise seaduse eelnõu (246 SE & 196 SE II-1) menetlemise materjalidest nähtub

seadusandja soov sõlmida esmalt RRleping HVA haiglatega ning kui HVA haiglad ei suuda

pakkuda vajalikul hulgal teenust, siis kuulutada välja valik RRlepingute sõlmimiseks teiste

tervishoiuteenuse otsustajatega. Oluline on välja tuua, et viidatud eelnõust jäeti

sotsiaalkomisjoni ettepanekul välja RaKS § 36 muudatus järgmise põhjendusega:

“Tervishoiuteenuse

osutajate

võrdseks

kohtlemiseks

viib

Eesti

Haigekassa

läbi

tervishoiuteenuse osutajate valiku. Valik kuulutatakse välja nendes piirkondades ja ainult

nendel erialadel, mida ei kata vajalikus ulatuses haiglavõrgu arengukava haiglad. ” Viidatud

eelnõu materjalid annavad selge kinnituse, et seadusandja tahe ning arusaam kehtivast RaKS

§-st 36 on eelistada HVA haiglaid RRlepingu sõlmimisel võrreldes eratervishoiuteenuse

otsustajatega (valikupartneritega). Kohtul puudub pädevus kontrollida seadusandja poliitiliste

valikute otstarbekust. Kohus saab kontrollida vaid tehtud valikute õiguspärasust. Praegusel

juhul on HVA haiglate eelistamine kooskõlas õigusnormidega.

24. Ka Riigikontroll on oma 2010. a aruandes teinud vastustajale ettepaneku suurendada järk-

järgult lepingusummade osakaalu HVA haiglates, eelkõige nendes üldhaiglatega maakondades,

3-14-50607

12(17)

kus HVA-väliste raviasutuste osakaal ravimahtudest on väga suur. Riigikontrolli hinnangul

peaks HVA-sse kuulumine tagama haigla jaoks ka kindlates piirides ostetava teenustemahu,

vastasel juhul on ohus HVA haiglate rahaline jätkusuutlikkus.

25. Kaebaja viitab õiguskantsleri 19.05.2014 kirjale nr 6-1/140649/1402229, milles

õiguskantsler asus seisukohale, et seadus ei keela eelistada HVA haiglaid, kui see on

põhjendatud, sh lähtuvalt teenuse geograafilisest kättesaadavusest (RaKS § 36 lg 4 p 1) ning

riigi tervishoiupoliitika arengusuundadest (RaKS § 36 lg 4 p 7). Ühtlasi on õiguskantsler

viidatud kirjas märkinud, et HVA-sse kuulumine on vaid üks tingimus, mida vastustaja peab

ravi rahastamisel arvestama kõrvuti teiste asjakohaste kriteeriumitega nagu pakutavate

tervishoiuteenuste kättesaadavus, hind ja kvaliteet. Antud juhul on vastustaja hinnanud Pärnu

haigla võimekust tervishoiuteenust osutada. Samuti on õiguskantsler leidnud, et kuna

tervishoiuteenuste ühtlast kättesaadavust Eestis on seatud tagama riiklikult planeeritud

võimekusega haiglavõrk, siis ravi rahastamisel ei saa vastustaja HVA-d kui tervisepoliitilist

meedet eirata. Eeltoodust tulenevalt ei anna ka õiguskantsleri 19.05.2014 kiri alust vaidlustatud

otsuste õigusvastasuse tuvastamiseks.

26. Ka Konkurentsiamet on 21.04.2014 kirjas nr 5.1-1/11-0191-043 märkinud, et HVA

haiglate eelistamine ei ole ebaseaduslik. Samuti on Konkurentsiamet oma 22.02.2013 kirjas

nr 5-1-4/12-0010-146 asunud seisukohale, et RaKS § 36 lg 4 sisaldab mitmeid tingimusi, mis

on pigem omased riiklikult reguleeritavale tegevusalale ning RaKS § 36 ei näe otseselt ette vaba

konkurentsi põhimõtete kasutamist ravirahade jagamisel. Seejuures peab Konkurentsiamet

viimati nimetatud kirjas kaheldavaks, kas RaKS § 36 on võimalik tõlgendada selliselt, et

ravirahasid jagataks täiesti vaba konkurentsi tingimustes, ning jääb seisukohale, et lepingute

sõlmimisel lähtutakse RaKS § 36 lg 4 p-dest 1 ja 7, mis on omased pigem riiklikult

reguleeritavale tegevusalale.

27. Igal juhul ei ole õiguskantsleri ja Konkurentsiameti seisukohad kohtu jaoks siduvad. PS

§ 146 järgi mõistab õigust ainult kohus.

28. HVA haiglate eelistamist RRlepingute sõlmimisel toetab ka Riigikohtu 05.03.2014 otsuses

haldusasjas nr 3-3-1-2-14 (p 24) väljendatu, millest tulenevalt ei pea riigiasutused ega riigi

äriühingud konkureerima võrdsetel alustel erafirmadega, kui riik peab otstarbekaks täita

avalikku ülesannet ise või täielikult enda kontrollitavate äriühingute kaudu. Praegusel juhul on

Pärnu Haigla SA asutajaks Pärnu linn. HVA haiglad on riigi või kohaliku omavalitsuse asutatud

ja kontrollitavad äriühingud või sihtasutused, mis on asutatud avalikes huvides ja mille kaudu

tagab riik PS §-s 28 sätestatud kohustuse täitmise. PS § 28 kohaselt on õigus tervise kaitsele

igaühe põhiõiguseks, mille tagamise ülesanne on riigil. Seega peab riik suutma võtta endale

kohustused haiglavõrgu arendamiseks ning elanikkonna tervise kaitse tagamiseks, samuti

tagama HVA haiglatele vajalikud ravijuhud ja nende rahastamise. Lisaks on HVA haiglatel

Määrusest nr 103 tulenevad kohustused, mille täitmisest nad ei saa keelduda ning mille täitmist

ootab neilt ka avalikkus. Nende haiglate kulusid kaetakse mh RRlepingute kaudu (vt ka

kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse § 6 lg 2).

29. Kaebajat ei ole koheldud ebavõrselt, kuivõrd kaebajat ei saa samastada ega võrdsustada

HVA haiglatega. PS § 12 lg-st 1 tuleneva võrdsuspõhiõiguse riivega on tegemist, kui

võrreldavaid gruppe koheldakse sarnases olukorras erinevalt (Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi 27.12.2011 otsus asjas nr 3-4-1-23-11, p 42). Erahaiglad ja HVA

haiglad ei ole omavahel võrreldavad. Mõlemad küll osutavad tervishoiuteenuseid, kuid HVA

haiglate kaudu täidab riik temale PS §-st 28 tulenevat kohustust. Lisaks on HVA haiglatel

Määrusest nr 103 tulenevad kohustused, milliste täitmisest ei saa nad keelduda ning mille

täitmist ootab neilt ka avalikkus. Erahaiglaid ei saa riik kohustada tervishoiuteenuseid osutama.

3-14-50607

13(17)

Seega ei ole kohtu hinnangul tegemist ebavõrdse kohtlemisega, kui HVA haiglatega sõlmitakse

RRlepingud ulatuses, mida nad on võimelised katma ning osas, mida nad ei ole võimelised

katma, kuulutataks välja valik ning sõlmitakse RRlepingud arengukavas nimetamata

tervishoiuteenuse osutajatega.

30. HVA haiglad ja muud tervishoiuteenuse osutajad on võrdsel positsioonil ja neid tuleb

kohelda võrdselt teises menetlusetapis, kus vastustaja on kuulutanud välja valiku mõnel erialal

või mõnede ravijuhtude osas ning HVA haigla on otsustanud valikul osaleda. Sellisel juhul ei

osale HVA haigla valikumenetluses kui riikliku funktsiooni täitja, vaid kui tavaline

tervishoiuteenuse osutaja, kes konkureerib teiste tervishoiuteenuse osutajatega võrdsetel alustel

ja kes allub samadele menetlusreeglitele, sh pakkujate võrdlemise kohustusele RaKS § 36 lg-s 4

nimetatud kriteeriumite alusel.

31. Mis puudutab kaebaja väiteid, et otsuse nr 24 õigusvastasus tuleneb ka sellest, et selle

tegemisel ei arvestatud kõiki RaKS § 36 lg 4 kriteeriume, siis HVA haiglatega RRlepingute

sõlmimisel ei ole vastustaja kohustatud kõiki RaKS § 36 lg 4 kriteeriume järgima. Seda on

kinnitanud ka seadusandja ravikindlustuse seaduse ja Eesti Haigekassa seaduse muutmise

seaduse eelnõu (SE 246 II-1) seletuskirjas, mistõttu ei oleks kooskõlas seadusandja mõttega,

kui vastustajal lasuks kohustus arvestada kõiki kriteeriumeid üheaegselt ja alati. Sellist

lähenemist toetab ka Riigikohtu 16.01.2008 otsus asjas nr 3-3-1-81-07, mille kohaselt ei

võimalda RaKS § 36 lg 4 sõnastus sõnaselgelt hindajal valida, milliseid sätestatud

kriteeriumidest kohaldada, ega luba ühtegi neist ka hindamisel arvestamata jätta, peab

kaalutlusotsuse tegijal selleks, et tagada kaalutlusotsuse õiguspärasus, olema võimalik jätta

asjakohatu kriteerium üldse arvestamata, eeldusel, et ta kohtleb ühetaoliselt kõiki taotlejaid. Kui

kriteeriume arvestamata jättes pole rikutud võrdse kohtlemise põhimõtet ja arvestamata jätmisel

on ratsionaalne põhjendus, st pole kehtestatud mõõdetavaid ega võrreldavaid näitajaid, ei too

kriteeriumide mittearvestamine kaasa ettevõtlusvabaduse õigusvastast piirangut ega muuda

otsustust õigusvastaseks. Lisaks on ka RaKS-s endas seadusandja selgelt vahet teinud HVA

haiglatel ja teistel tervishoiuteenuse osutajatel. RaKS § 36 lg 5 ei sätesta, et arengukavas

nimetatud haiglatega RRlepingu sõlmimisel tuleb hinnata RaKS § 36 lg-s 4 toodud asjaolusid.

Nii RaKS § 36 lg 5 kui ka HVA § 1 lg 2 ei viita RaKS § 36 lg-le 4, nagu seda teeb RaKS § 36

lg 41, mis reguleerib RRlepingute sõlmimist HVA-s nimetamata haiglatega. Riigikohus pidas

otsuses asjas nr 3-3-1-29-12 õigeks, et RRlepingute sõlmimisel tuleb arvestada HVA haigla

suutlikkust katta teatud piirkonna kõiki ravijuhte.

32. Kaebaja viide Riigikohtu 16.01.2008 otsusele haldusasjas nr 3-3-1-81-07, kus leiti, et RaKS

§ 36 lg 4 ei võimalda kriteeriume valikuliselt kohaldada või kohaldamata jätta, ei ole

asjakohane. Viidatud lahend tehti teistsugustel asjaoludel, mistõttu ei ole selles lahendis toodud

järeldused automaatselt praegusele asjale ülekantavad. Viidatud haldusasjas oli vastustaja

kuulutanud välja valiku RRlepingu sõlmimiseks piirkondades ja erialadel, kus vajadus

tervishoiuteenuse järele ei olnud HVA haiglate poolt kaetud. Seega ei hinnanud Riigikohus enne

valiku väljakuulutamist HVA haiglate eelistamise õiguspärasust, RRlepingu sõlmimise

kaheetapilisust ega RaKS § 36 lg-s 4 toodud kriteeriumite kohaldamist HVA haiglate suhtes.

Seevastu 29.11.2012 otsuses haldusasjas nr 3-3-1-29-12 leidis Riigikohus, et HVA haiglate

eelistamine ja RRlepingute sõlmimise kaheetapilisus on õiguspärane.

33. Samas tuleb praegusel juhul nentida, et vaatamata Riigikohtu praktikale ning RaKS § 36

lg 5 sõnastusele on vastustaja siiski RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud kriteeriume otsuse nr 24 ja

RRlepingute sõlmimisel arvestanud. Seda ei ole küll tehtud RRlepingute sõlmimisel vahetult,

kuid seda on tehtud jooksvalt. Seda kinnitab ka vastustaja vaideotsus, kus selgitatakse RaKS

§ 36 lg 4 kriteeriumide järgimist. Asjaolu, et RaKS § 36 lg 4 kriteeriumide hindamine toimub

väljaspool valikumenetlust, ei vähenda nende kriteeriumidega arvestamise kaalu RRlepingute

3-14-50607

14(17)

sõlmimisel. RaKS § 36 lg-s 4 loetletud kriteeriumeid on käsitletud ka Riigikohtu lahendis asjas

nr 3-3-1-29-12, milles Riigikohus märkis, et lahendiga asjas nr 3-3-1-81-07 ei ole vastuolus

olukord, kus eelhaldusaktiga tehakse teatud kriteeriumitest lähtudes eelvalik, mille järel

taotlejate edasisel hindamisel kohaldatakse teisi RaKS § 36 lg-s 4 sätestatud kriteeriume.

34. Vastustajal ei tule hinnata, kas HVA-s nimetamata tervishoiuteenuse osutajad osutavad

teenust kvaliteetsemalt. Vastustaja peab olema veendunud, et RRlepingu pooleks olev HVA

haigla osutab teenust kvaliteetselt. Juhul, kui HVA haigla ei tegutse kooskõlas seadusega, talle

väljastatud tegevusloaga või rikub vastustajaga sõlmitud RRlepingut, on sotsiaalministril õigus

teha Vabariigi Valitsusele ettepanek haigla välja arvamiseks HVA-st (TTKS § 55 lg 6). Ka

kaebaja ei ole väitnud, et kolmas isik osutaks ebakvaliteetset teenust. Üksikud ravivead ei viita

veel süsteemsele veale ega kolmanda isiku osutatavate teenuste ebakvaliteetsusele. Kolmanda

isiku osutatavate teenuse kvaliteeti hindavad nii vastustaja kui Terviseamet. Kolmanda isikuga

sõlmitud RRleping sisaldab mahukat regulatsiooni teenuste kvaliteedi tagamise kohta. Samuti

on sellega reguleeritud vastustaja õigus kontrollida kolmanda isiku teenuste kvaliteeti.

35. Vastutajal ei ole RaKS § 36 lg 5 alusel kohustust anda kõik ravijuhud HVA haiglale, sest

arvestada tuleb ka HVA haigla võimekust nõuetekohaselt teenust pakkuda kõikide soovitavate

ravijuhtude ulatuses. Vastustaja võib asuda kaalumise teel seisukohale, et teatud osa

ravimahtudest on põhjendatud anda mõnele teisele teenuseosutajale, kui see võimaldab

konkreetsel juhtumil paremini tagada RaKS § 2 lg-s 2 toodud eesmärkide realiseerimise. Osade

ravijuhtude väljajätmine HVA haiglaga sõlmitavast RRlepingust ei tohi aga nõrgestada HVA

haigla jätkusuutlikkust, sh Määruse nr 103 täitmist ja elutähtsa teenuse osutamist. Samuti tuleb

tagada ravi kvaliteedi areng selles haiglas. Reeglina tagab ressursside ja kompetentsi

koondamine kesksetesse haiglatesse efektiivsuse ja kvaliteedi parema suhte. Lisaks on

paratamatu, et teenuse osutamine teatud erialadel võib olla haiglale kasumlikum, mistõttu pole

avalikest vahenditest tehtud investeeringute tagasiteenimise huvides üldjuhul põhjendatud jätta

need ravijuhud HVA haiglatele eraldamata ja kuulutada nende osas välja valik. Ühelgi

tervishoiuteenuse osutajal ei ole subjektiivset õigust nõuda, et selline erand reeglist tehtaks.

36. RRlepinguid puudutav regulatsioon ei ole vastuolus ELTL art 107 lg-ga 1, mis sätestab, et

kui aluslepingutes ei ole sätestatud teisiti, on igasugune liikmesriigi poolt või riigi ressurssidest

ükskõik missugusel kujul antav abi, mis kahjustab või ähvardab kahjustada konkurentsi,

soodustades teatud ettevõtjaid või teatud kaupade tootmist, ühisturuga kokkusobimatu niivõrd,

kuivõrd see kahjustab liikmesriikide vahelist kaubandust.

37. Kaebaja ei kaitse praegusel juhul oma õigust osaleda piireüleses kaubanduses. Vastustaja

sõlmib RRlepingud Eestis tegutsevate tervishoiuteenuse osutajatega teenuse osutamiseks

Eestis. Kaebaja tegutseb Eestis ja soovib osutada tervishoiuteenuseid Eesti elanikele. Kaebaja

viide Estonian Air’i kohta tehtud Euroopa Komisjoni otsusele ei ole asjakohane, sest

lennuühenduses erinevalt tervishoiuteenustest eksisteerib piiriülene huvi. Kui ka vastustaja

otsus peaks rikkuma teiste liikmesriikide ettevõtjate õigust osutada Eestis tervishoiuteenuseid,

siis ei saa kaebaja esitada kaebust teiste ettevõtjate huvides. Halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 44 lg 1 järgi on kaebajal õigus esitada kaebus üksnes oma subjektiivsete õiguste

kaitseks.

38. Euroopa Kohus on 24.07.2003 otsuses nr C-280/00 toonud välja, et avaliku teenuse eest

makstavad hüvitised ei kujuta endast riigiabi ELTL art 107 tähenduses, kui on täidetud neli

kumulatiivset kriteeriumi (nn Altmarki kriteeriumid). Kohtud on haldusasjas nr 3-14-50157

tuvastanud, et antud juhul on kõik neli Altmarki kriteeriumi täidetud. Kohus ei pea vajalikuks

neid põhjendusi siinkohal üle korrata, vaid tugineb viidatud otsustes toodud põhjendustele.

3-14-50607

15(17)

39. Antud juhul on tegemist üldist majandushuvi pakkuva teenusega, millele Altmarki

kriteeriumide täitmisel riigiabi reeglid ei kohaldu. Haiglate pakutava teenuse loeb üldist

majandushuvi pakkuvaks teenuseks ka Euroopa Komisjoni 20.12.2011 otsuse „Euroopa Liidu

toimimise lepingu artikli 106 lõike 2 kohaldamise kohta üldist majandushuvi pakkuvaid

teenuseid osutavatele ettevõtjatele avalike teenuste eest makstava hüvitisena antava riigiabi

suhtes“ preambuli p 11.

40. Altmarki kriteeriumide sisustamisel on oluline ka Euroopa Üldkohtu 07.11.2012 otsus asjas

nr T-137/10, millest tuleneb põhimõte, et Altmarki kriteeriumide kohaldamisel tuleb arvesse

võtta asjaomase sektori eripära (p 85). Sama otsuse p-s 89 ütleb Üldkohus täiendavalt, et

Altmarki kohtuotsuse kriteeriume ei saa sama rangelt kohaldada haiglaravi sektori suhtes, kus

ei esine tingimata konkurentsi ning millel puudub selline kommertsaspekt. Lisaks märgib

Üldkohus p-s 93, et liikmesriigid määratlevad tervishoiupoliitika ning korraldavad ja muudavad

kättesaadavaks tervishoiuteenuse ja arstiabi. Seega on kooskõlas kohtupraktikaga, et riik saab

kehtestada HVA haiglate suhtes eritingimusi ning panna teatud õiguste ja kohustuste täitmise

neile eeliskorras ning sellise käitumise puhul ei ole tegemist iseenesest majandusliku eelisega.

41. Vaatamata asjaolule, et RRlepingute sõlmimine ja HVA haiglate eelistamine RRlepingute

sõlmimisel ei ole kohtu hinnangul käsitletav riigiabina, peab kohus vajalikuks täiendavalt

selgitada, et ebaseadusliku riigiabi motiivil haldusakti vaidlustamise eesmärgiks ei saa olla oma

subjektiivsete õiguste kaitse selliselt nagu kaebaja seda soovib. Kui kellelegi antakse

ebaseaduslikult riigiabi, siis ei saa isik nõuda, et ka temale seda antaks. Kui tõepoolest peaks

leidma tuvastamist, et HVA haiglatele makstakse nende osutatava raviteenuse eest

põhjendamatult kõrget hinda, saaks kaebaja esitada sellel alusel nõudeid väidetavalt

ebaseadusliku riigiabi vastustajale tagastamiseks ja kahju hüvitamiseks.

42. Kehtiv RRlepingute sõlmimise süsteem ei ole vastuolus PS-ga. See ei kahjusta konkurentsi

ega patsientide õigusi viisil ja määral, et see võiks olla vastuolus PS-ga. HVA haiglate kaudu

tagab riik tervishoiuteenuste ühtlase kättesaadavuse ning selle kohustuse täitmiseks on nende

haiglate eelistamine eesmärgipärane ja proportsionaalne. Kehtivast õigusest ei tulene, et tänane

ravikindlustussüsteem peab tagama patsientide absoluutse valikuvabaduse. Samas ei ole

patsientidel takistatud enda valitud tervishoiuteenuse osutaja teenuseid kasutada, kuigi ta peab

olema valmis vajadusel selle eest ise maksma, kui sellel tervishoiuteenuse osutajal puudub

vastustajaga vastaval erialal RRleping. RaKS § 2 lg 2 kohaselt põhineb ravikindlustus

kindlustatud isikute solidaarsusel ja piiratud omaosalusel ning lähtub kindlustatud isikute

vajadusele vastavate teenuste osutamise, ravi piirkondliku võrdse kättesaadavuse ja

ravikindlustusraha otstarbeka kasutamise põhimõttest. Seega on kehtiv süsteem üles ehitatud

patsientide, mitte ettevõtjate huve silmas pidades. Kohus on seisukohal, et Pärnu maakonnas

ortopeedia ja taastusravi päevaravi koondumine HVA haiglasse ei muuda tervishoiuteenuste

kättesaadavust patsientidele raskemaks ning ei sea ohtu PS-ga kaitstud õigust tervise kaitsele.

Ravijärjekordi ei muuda seejuures lühemaks ravikindlustusrahade jagamine rohkemate

tervishoiuteenuse osutajate vahel, sest summa suurus konkreetses piirkonnas jääks samaks.

Ravijärjekorrad ei ole pikad mitte seetõttu, et HVA haiglas töötavad arstid oleksid sedavõrd

koormatud, et ei jõuaks rohkem patsiente teenindada, vaid seetõttu, et vastavale erialale ei ole

eraldatud nii palju rahalisi vahendeid, et kõiki patsiente teenindada. HVA haiglale RRlepingu

alusel antavate ravikindlustusrahade vähendamine muudaks ravijärjekorrad vastupidi

pikemaks.

43. PS § 31 esimene lause sätestab õiguse tegeleda ettevõtlusega. Riigikohus on 09.12.2013

otsuses asjas nr 3-4-1-2-13 (p 105) märkinud, et riik ei tohi teha ettevõtlusega tegelemiseks

põhjendamatuid takistusi ja peab tagama õigusliku keskkonna vaba turu toimimiseks.

Riigikohus leidis 16.12.2013 otsuses asjas nr 3-4-1-27-13 (p 44), et ettevõtlusvabadus ei anna

3-14-50607

16(17)

isikule õigust nõuda riigi vara kasutamist oma ettevõtluse huvides. Tervishoiuteenuste

osutamiseks eraldatud vahendid on piiratud avalik ressurss, mistõttu on eriti oluline selle teadlik

ja sihipärane kasutamine, arvestades seejuures HVA haiglatele õigusaktides sätestatud

kohustusi. Kohus küll nendib, et tervishoiuteenuse osutajate vahel valikut tehes omab patsiendi

jaoks suurt tähtsust asjaolu, kas teenuse osutajal on sõlmitud vastustajaga RRleping, kuna sellest

sõltub patsiendi isiklikult makstava tasu suurus, kuid otsusega ei keelata kaebajal

tervishoiuteenuseid osutada. Kaebaja saab jätkata vastavas tegevusvaldkonnas ettevõtlusega

tegelemist vaatamata asjaolule, et ta ei ole vastustaja valikupartner. Ettevõtlusvabadust on HVA

haiglate kasuks kitsendatud seaduse alusel ja selline poliitiline valik on seadusandja pädevuses.

44. Kohtu hinnangul ei riku otsus ka õiguspärase ootuse põhimõtet, kuivõrd vastustaja ja

kaebaja vahel oli sõlmitud tähtajaline RRleping. RaKS sätestab, et RRleping HVA-s

nimetamata tervishoiuteenuse osutajaga sõlmitakse 3 aastaks. RaKS ei sätesta, et kui isikuga on

RRleping varem sõlmitud, tuleb temaga ilmtingimata uuesti RRleping sõlmida. Erapraksist

omades peab arvestama, et tegemist ei ole HVA haiglaga ning selle töös hoidmisel ei saa

arvestada üksnes RRlepinguga, kuna RaKS § 36 lg-te 1 ja 2 kohaselt ei ole vastustaja kohustatud

sõlmima RRlepingut kõikide tervishoiuteenuste osutajatega. Sellise sättega on seadusandja

üheselt arusaadavalt ja kavatsetult välistanud õiguspärase ootuse tekkimise olukorras, kus

isikuga on varem RRleping sõlmitud, kuid uuel perioodil seda sõlmida ei saa, kuna puuduvad

vajalikud ravijuhud. Kaebaja nagu ka ükski teine eraettevõtja ei saa rajada oma ettevõtlust

avalike ressursside kasutamise lootusele. Riik ei pea oma piiratud vahenditega eraettevõtjate

tegevust finantseerima.

45. Vastustaja on 08.01.2014 otsuses nr 24 ja selle lisas 1 ning nõukogu 01.11.2013 otsuses

nr 20 selgitanud valiku väljakuulutamise põhimõtteid ja põhjusi. Otsuse nr 24 lisas 1 on

selgitatud valiku väljakuulutamise põhjendatust igal erialal. Vastustaja on täiendanud

ambulatoorse ortopeedia ja taastusravi ning ortopeedia päevaravi teenuste osas valiku

väljakuulutamata jätmise põhjendusi ka vaideotsuses. Vastustaja selgitas kokkuvõttes, et HVA

haigla, kelleks Pärnumaal on Pärnu haigla, katab ära piirkonna hinnatud nõudluse mahu.

Ülejäävaid ravijuhte on sedavõrd vähe, et neid ei ole otstarbekas valikule panna, sest need

jäävad oluliselt alla optimaalse lepingumahu. Kohtu hinnangul on neis haldusaktides toodud

põhjendused arusaadavad ja piisavad mõistmaks, miks vastustaja jättis vaidlusalustel erialadel

valiku välja kuulutamata. Kaebaja ei ole neile põhjendustele vastu vaielnud ega esitatud arve

kahtluse alla seadnud. Kaebaja etteheited seisnesidki selles, et vastustajal puudus alus HVA

haiglaid RRlepingute sõlmimisel eelistada. Selline seisukoht on aga ekslik.

46. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vastustaja 08.01.2014 otsus nr 24 ja 24.03.2014

vaideotsus on põhjendatud ja õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. See, et

kaebaja ei nõustu eeltoodud seisukohtadega, ei tähenda, et need seisukohad oleksid

õigusvastased. Kaebaja arusaam ravikindlustusrahade jagamisest on ilmselt liiga kitsapiiriline

ja oma ärihuvide tõttu kallutatud. Kaebaja ei näe tervishoiusüsteemi kui tervikut ning peab

ekslikult tervishoiuteenuste turgu tavapärasele konkurentsile avatud turuks. Tervishoiusüsteemi

rajamisel ei ole lähtutud eraettevõtjate ärihuvidest, vaid patsientide õiguste kaitsest. Seejuures

ei ole avalike haiglate võrgustik omane vaid Eesti riigile, vaid tuntud ka mujal maailmas. Viited

monopolile ja kartellidele on asjakohatud, sest HVA haiglad ei ole asutatud ärilistel

eesmärkidel, vaid avalikes huvides.

47. Seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata.

48. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks, tuleb menetluskulud jätta kaebaja kanda (HKMS

§ 108 lg 1). Vastustaja ja kolmas isik ei ole esitanud kohtule tähtaegselt nende menetluskulusid

3-14-50607

17(17)

ja menetluskulude kandmist tõendavad dokumente, seetõttu jätab kohus menetlusosaliste

menetluskulud nende enda kanda (HKMS § 109 lg 1).

49. Kaebaja tasus kaebuse esitamisel riigilõivu 31,94 eurot. Kaebuse esitamise ajal kehtinud

riigilõivuseaduse (RLS) järgi tulnuks riigilõivu tasuda 15 eurot. Seega on kaebaja tasunud

riigilõivu 16,94 eurot enam. Kaebajal on HKMS § 104 lg 4 p 1 ja lg 8 alusel õigus taotleda

kohtult enam tasutud riigilõivu tagastamist. Selleks tuleb esitada RLS § 12 lg 2 kohane taotlus.

Taotlus tuleb esitada 2 aasta jooksul selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti.

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik