4-15-9391/16 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

4-15-9391

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus, kriminaalkolleegium Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2015, Tallinn Väärteoasja number 4-15-9391 Kohtukoosseis

eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Ivi Kesküla ja Sten Lind Väärteoasi J.L

7 lg 4

väärteoasi liiklusseaduse § 22 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 04. novembri 2015 otsus Kaebuse esitaja

J.L (ik XXX, elukoht: XXXX X,

XXXXXXX XXXX, XXXXX XXXX, XXXXXXXX) kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland

RESOLUTSIOON

Jätta J.L kaitsja apellatsioon rahuldamata ja Pärnu Maakohtu 04.11.2015 otsus muutmata ja tühistamata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Menetlusalusel isikul on võimalik väärteomenetluses kassatsiooni esitamiseks taotleda kaitsjat riigi õigusabi seaduses sätestatud korras.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 04.11

- ja Piirivalveameti

.2015 koostas kohtuväline menetleja Politsei Lääne prefektuuri Rapla politseijaoskonna liikluspolitseinik J.L suhtes AB1397880 väärteoprotokolli nr selle kohta, et J.L juhtis 04.11.2015 kella 12.11 ajal Rapla maakonnas, Märjamaa vallas, Tallin- -Ikla mnt 74. kilomeetril suunaga Tallinna pool t Mercedes-Benz Pärnu e mootorsõiduki reg nr-ga XXXXXX - asulavälisel teel sõidukiirusega 160 +/ 9 km/h, millega ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 61 km/h.

2. Pidades vajalikuks karistada J.L arestiga ning kohaldada J.L suhtes lisa edastas

karisusena juhtimisõiguse äravõtmist, kohtuväline menetleja väärteoasja VTMS §

71 alusel Pärnu Maakohtule arutamiseks.

3. Maakohtu 04.11.2015 otsusega karistati J.L

7 lg 4 Pärnu LS § 22 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 10 kuuks. Kohtu põhjendused olid alljärgnevad. Kohus märkis, et süüks pandud väärteo objektiivsed ja subjektiivsed tunnused on J.L tegevuses tõendatud. Küsimust süüd ja õigusvastasust välistavatest asjaoludest antud juhul ei tõusetu. Kiirusemõõte seadme kasutamise protokollist (tl 2) nähtub, et J.L poolt juhitud sõiduauto kiiruseks mõõdeti 160 km/h ja mõõtmise lõplikuks tulemuseks jäi 151 km/h.

Karistust raskendavaid asjaolusid menetlusaluse isiku tegevuses ei ole. Kergendavaks asjaoluks saab lugeda oma teo ülestunnistuse ja kahetsuse. Kiiruse ületamise ulatust arvestades saab väärteo lugeda toimepanduks KarS § 16 lg 2 mõttes kavatsetult. Liiklusseaduse § 227 lgs 4 ette nähtud väärteo eest on põhikaristustena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest või mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni 24 kuuks. Kohus leidis, et rahatrahv ei vastaks J.L kaasliiklejatele süüle, so kiiruse ületamisega põhjustatud kõrgendatud ohule ja varasemale liiklusalasele käitumisele. J.L on karistatud rahatrahviga kiiruse ületamise eest 03. oktoobril 2015 ja 08. septembril 2015. Rahatrahvid on tasumata. Uus kiiruse ületamine olulises ulatuses näitab, et varasemad karistused ei ole

J.L liiklusalasele käitumisele vajalikku mõju avaldanud. J.L süü tuleb lugeda keskmisest suuremaks. Samas ei pidanud kohus vajalikuks aresti kohaldamist, sest seadus näeb põhikaristusena ette ka mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Seda karistust ei ole

J.L suhtes varem kohaldatud. Kohus leidis, et see karistuse liik on J.L poolt liiklusalaste süütegude ärahoidmiseks ja õiguskorra kaitseks so üldpreventiivses mõttes , piisavalt mõjus. Mõistetava karistuse määr peab olema üle veerandi sanktsioonis ettenähtust. Juhtimisõiguse vajadus ja selle äravõtmisega kaasnevad tagajärjed ei saa olla karistuse liigi valikul määravad ja nendega pidi J.L autot juhtides arvestama.

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni K. J.L kaitsja vandeadvokaat Pärnu

A. Neiland, kes taotleb vaidlustatud maakohtu otsuse tühistamist karistuse osas, asendades põhikaristusena kohaldatud juhtimisõiguse äravõtmise rahatrahviga. Kaitsja märgib, et J.L ülalpidamisel on kaks alaealist last, pidevaks sissetulekuallikaks aga enda juhtimisel oleva kallurautoga veoteenuste osutamine. Juhtimisõiguse äravõtmise järel jääks J.L perekond majanduslikult raskesse olukorda. Varasemalt määratud rahatrahvid (summas 80 ja 100 eurot) tasus J.L 06.11.2015. J.L on avaldanud valmidust kanda karistust rahatrahvina LS § 227 lg-s 4 ettenähtud maksimummääras. Kaitsja leiab, et mõistetud karistus ei vasta J.L

227 lg-s isikule ja väärteo raskusele. Liiklusseaduse §

4 sätestatud määra oli ületatud 2 km/h. juhtimisel oli väikeauto, kiiruseületus leidis aset päevasel J.L

ajal, hea nähtavusega sirgel teelõigul. J.L ei ole varasemalt raskeid liiklusalaseid rikkumisi toime pannud ja hinnang, et suur rahaline karistus ei peaks avaldama süüdlasele mõju, on oletuslik. Ka tuleks arvestada perekonna toimetuleku võimalusega. J.L ei soovi kohtuistungist osa võtta ja taotleb apellatsioonkaebuse läbivaatamist kirjalikus menetluses.

5. 14.12.2015 teavitas Tallinna Ringkonnakohus PPA Lääne Prefektuuri Rapla politseijaoskonda K. J.L kaitsja apellatsiooni registreerimisest.

6. 15.12.2015 registreeris Tallinna Ringkonnakohus PPA Lääne Prefektuuri Rapla politseiosakonna apellatsioonivastuse. Apellatsioonivastuses ei taotle kohtuväline menetleja suulist menetlust ja nõustub kirjaliku menetlusega. Seejuures ei nõustu kohtuväline menetleja apellatsiooniga. Vastavad põhjendused on järgmised. Kohus on piisava põhjalikkusega motiveerinud, miks ta pidas menetlusaluse isiku mõjutamisel võimalikuks rahatrahvi asemel k

aristada teda sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega.

Juhtimisõiguse äravõtmise eesmärk on eemaldada liikluses ohtlik juht teatud tähtajaks, mõjutades seeläbi liikluskorda tervikuna. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna. Karistusseadustiku § 50 lg 2 sätestab, millal mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta ei saa. Sellist asjaolu käesoleval juhul ei esine. Apellatsioonile vastates ei saa märkimata jätta Riigikohtu seisukohta (lahend nr 3 10), mille kohaselt töökoha kaotamise -1-1- -

võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistav asjaolu. Menetlusalune isik olles varem samalaadilisi süütegusid toime pannud, ta pidi olema teadlik oma teo tagajärjest. Sõidukiiruse ületamine üle 60 km/h ei ole juhuslikku laadi vaid teadlik valik oma käitumist suunata. Ka hea nähtavusega ja päevasel ajal toimuvad liiklusõnnetused, mis on tingitud lubatud suurima sõidukiiruse ületamisest, kuivõrd sõidukiiruse ületamine iseenesest suurendab ohtu märgatavalt. Ei ole kohane väita, et LS § 227 lg 4 ületati vaid 2 km/h võrra. Kui seadusandja peaks võimalikuks, oleks lubatud sõidukiirus LS § 15 sätestatust suurem. Asjaolu, et menetlusalusel isikul on ülalpidamisel kaks alaealist last ning töökoht, mis vajab juhtimisõigust, oli teada menetlusalusele isikule ka sel hetkel, kui ta otsustas lubatud suurimat sõidukiirust ületada. Apellatsioonis märgitakse valmisolekut tasuda suurem rahatrahv, kuid menetlusalune isik ei saa valida endale sobivat karistust vaid karistus peab mõjutama teda ära hoidma järgnevaid rikkumisi. Karistus ei peagi olema selle kandjale mugav. Kuivõrd varasemad rahatrahvid ei ole mõju avaldanud, on aresti, kui raskeima karistusliigi kõrval sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine mõjuvam. Tõepoolest, karistus ei pea olema mugav kanda, kuid see ei tohi olla ka ülemäära koormav. Seega tuleb üle vaadata, kas kümne kuuline sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine on piisav või on liialt koormav. Menetlusalune isik ei ole avaldanud töökoha andmeid, kas on näiteks võimalik tööülesandeid karistuse kandmise ajaks muuta. Seega puuduvad andmed, mis aitaks otsustada karistuse mõjustust menetlusaluse isiku jaoks karistust kergendavas suunas. Samas tegu ning süü suurus, mis on seotud teo toimepanemise otsese tahtlusega ning varasemate karistuste mõju puudumine motiveerivad just sellist karistusmäära, mille kohus on määranud. Tulenevalt eeltoodust ning juhindudes väärteomenetluse seadustiku § 147 lg 1 p-st 1 taotletakse apellatsiooni rahuldamata jätmist ning maakohtu otsuse muutmata jätmist.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud apellatsiooniga ja väärteoasja materjalidega, samuti kohtuvälise menetleja apellatsioonivastusega esitatud apellatsioon tuleb jätta , leiab, et

rahuldamata, sest maakohtu seadusliku ja põhjendatud otsuse tühistamiseks ei ole alust.

Apellatsioonis st teistsuguse ei ole esitanud argumente, mis võiks tingida maakohtu õigusjärelmi tegemise.

8. Enne apellatsiooni sisulistele argumentidele hinnangu andmist osutab kohtukolleegium

VTMS § 146 lg le 2, mille kohaselt arutab kohus väärteoasja esitatud kaebuse piires, välja -

arvatud juhul, kui ilmneb väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine või materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on raskendatud menetlusaluse isiku olukorda. Tutvudes ringkonnakohtule edastatud materjalidega, siis tuleb nentida, et selle pinnalt ei ole võimalik sedastada e väärteomen tlusõiguse olulist rikkumist ega ka materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Neile asjaoludele ei viidata ka apellatsioonis ja kuna apellatsioonis apelleeritakse üksnes menetlusalusele isikule mõistetud karistusliiki, siis peab kohtukolleegium võimalikuks piirduda

J.L-ile kohaldatud karistusl . apellatsiooni läbivaatamisel üksnes iigi analüüsiga

Maakohtu otsuse kohaselt karistati J.L juhtimisõiguse äravõtmisega 10ks kuuks. LS §

227 lg 4 näeb J.L-ile inkrimineeritud rikkumise toimepanemise eest karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise kuni kahekümne nelja kuuni. Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Kaaludes karistusliigi valikut, leiab kohtukolleegium maakohtuga nõustuvalt, et J.L isikuandmed, so tema eelnev karistatus samaliigiliste süütegude toimepanemise eest välistab tema suhtes rahatrahvi kohaldamise. Nimelt nähtub J.L suhtes koostatud karistusregistri väljatrükist, et J.L on viimati LS § 227 lg 2 alusel karistatud 03.10.2015 100 euro suuruse rahatrahviga ja sellele eelnevalt 08.09.2015 LS § 227 lg 1 alusel 80 euro suuruse rahatrahviga. Käesoleval juhul vaadeldava liiklusalase rikkumise on J.L aga toime pannud 04.11.2015, kui ületas suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 61 km/h. Analüüsides eelosutatud kuupäevalisi andmeid, siis tuleneb neist järeldus, et vaid lühikese ajavahemiku möödumisel on J.L pannud korduvalt toime suurima lubatud sõidukiiruse ületamisega seonduvaid rikkumisi ning

uute rikkumiste jätkuv toimepanemine viitab sellele, et eelnevalt määratud rahatrahvid pole tema suhtes . Seejuures on rikkumised, arvestades vähimatki mõju avaldanud

rikkumiste ühiskonnaohtlikkust, muutunud raskemaks. Märgitu tähendab omakorda, et rahatrahv karistusliigina vähimatki mõju J.L õiguskuulekusele ei oma, tema suhtes uue, apellatsioonis taotletava rahatrahvi mõistmine tema õiguskuulekust ei taga ning tema õiguskuulekuse tagamiseks tuleb kohaldada alternatiivseid, so isiku põhiõigusi intensiivsemalt riivavaid karistusliike ehk kas juhtimisõiguse äravõtmist või aresti. Seega on maakohus põhjendatult pöördunud J.L karistusliigi valikul rahatrahvist erinevate, seaduses sätestatud alternatiivsete karistusliikide poole Kuna juhtimisõiguse äravõtmisega on .

põhiõiguste riive võrrelduna arestiga oluliselt väiksem ja juhtimisõiguse äravõtmist ei ole

J.L-ile eelevalt kohaldatud, siis sellest tulenevalt ning arvestades J.L eelnevat karistatust koostoimes käesoleval juhul inkrimineeritava rikkumisega, on maakohus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatult kohaldanud põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmist.

Mis puudutab apellatsioonis märgitud alaealiste laste olemasolu ja sissetuleku saamiseks juhtimisõiguse olemasolu, samuti võimalikke raskeid tagajärgi J.L perekonnale, siis sellega seonduvalt tuleb esmalt märkida, et kõnealused asjaolud olid J.L olemas ka ajal, mil ta talle inkrimineeritava liiklusrikkumise toime pani. Teiseks märgib kohtukolleegium, et kaebuse viide juhtimisõiguse vajadusele on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid seejuures ei saa jätta kõrvale, et kaebuse esitaja eksimus ei ole juhuslikku laadi või esmakordne ning tegemist on isikuga, kelle suhtes kohaldatud eelnevad rahatrahvid pole oma eesmärki täitnud. Kaebuse esitaja on jätkanud liiklusrikkumiste toimepanemist ning käesoleval juhul vaatluse all olev rikkumine on vaadeldav enamohtliku väärteona, kus seati ohtu nii kaebuse esitaja enda kui teiste kaasliiklejate elu ja tervis. Seega kaaludes riivatavaid õigushüvesid asub kohtukolleegium seisukohale, et andud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja tervise näol üles võimalikud ebamugavused J.L-ile ja tema perele. Lisaks pidi J.L oma eelnevate süütegude ja neile järgnenud karistuste pinnalt möönma, et iga võimaliku järgneva rikkumisega kaasnevad tagajärjed, võimalik et rangemad ning ka juhtimisõiguse äravõtmisega seonduvad. Seejuures ei pea kohtukolleegium asjakohaseks viidet sellele, et rikkumine toimus päevasel ajal, hea nähtavusega sirgel teelõigul väikeautoga. Õigusnormides kehtestatud nõuded kehtivad kõikidele adressaatidele ühetaoliselt ning kaebuse esitaja subjektiivne hinnang tee ja ilmastikuoludele pole rikkumist õigustavaks või teo õigusvastasust välistavaks asjaoluks.

Kokkuvõtvalt leiab us on seaduslik ja põhjendatud kohtukolleegium, et apelleeritud kohtuots ning apellatsioonis esitatu

ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks.

9. uhindudes V™S - esitatud Eelnevast lähtuvalt ja j § 147 lg 1 p st 1 jätab ringkonnakohus apellatsiooni rahuldamata ja Maakohtu 04.11.2015 otsuse muutmata a . Pärnu ja tühistam ta

/allkirjastatud digitaalselt/