3-13-70031/68 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

22. detsember 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-13-70031

Haldusasi

AL kaebus sotsiaalministri 10.10.2013 käskkirja nr

107-E õigusvastaseks tunnistamiseks,

teenistusest

vabastamise

aluse

muutmiseks

ning

hüvitise

väljamõistmiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – AL, volitatud esindaja v.adv Jaak Siim

Vastustaja – sotsiaalminister, volitatud esindajad Helen

Tralla ja v.adv Marit Toom

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31. detsembri 2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

AL apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta AL apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 31.12.2014 otsus

asjas 3-13-70031 muutmata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 21.01.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

3-13-70031

2(11)

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. AL nimetati sotsiaalministri 30.10.2012 käskkirjaga nr 178-T Sotsiaalministeeriumi

sotsiaalala asekantsleri ametisse alates 03.12.2012.

2. AL sai 29.08.2013 Sotsiaalministeeriumi (edaspidi SoM) kantsleri käest allkirja vastu

sotsiaalala asekantsleri töötulemuste arutelude kokkuvõtte, mille kohta anti kirjalikus vormis

arvamuse ja vastuväidete esitamiseks tähtaeg AL-le 02.09.2013 kell 09.00.

3. Sotsiaalministri 04.09.2013 käskkirjaga nr 97-E algatati AL suhtes distsiplinaarmenetlus,

mille läbiviimise tähtajaks oli 11.09.2013. Distsiplinaarmenetluse algatamisel tugineti SoM

kantsleri 02.09.2013 esitatud sotsiaalala asekantsleri 03.12.2012-29.08.2013 ametiaja

töötulemuste kokkuvõttele. AL esitas 10.09.2013 distsiplinaarmenetluse raames oma

arvamuse, milles märkis, et töötulemuste kokkuvõttes väljatoodud asjaolud ei anna alust

järelduseks, et AL on toime pannud mistahes süü vormis teenistuskohustuse rikkumise, mis

seisneb ministeeriumi maine olulises kahjustamises ning teenistuskohustuse asjatundliku ja

hoolsa täitmise nõude rikkumises.

4. Sotsiaalministri 12.09.2013 käskkirjaga nr 99-E kõrvaldati AL distsiplinaarmenetluse

ajaks teenistustest avaliku teenistuse seaduse (ATS) § 78 lg-te 1 ja 3 ning § 83 p 6 alusel.

5. AL sai 20.09.2013 dateeritud distsiplinaarmenetluse kokkuvõtte (edaspidi DM kokkuvõte)

allkirja vastu kätte 23.09.2013. DM kokkuvõtte kohaselt on AL süüliselt rikkunud oma

teenistuskohustusi vähemalt raskest hooletusest, mille tõttu tehti ministrile ettepanek karistada

AL vastavalt ATS § 70 p-le 3 distsiplinaarkorras teenistusest vabastamisega. AL esitas

30.09.2013 ministeeriumi personalijuhile oma arvamuse ja vastuväited DM kokkuvõtte kohta,

asudes

seisukohale,

et

tema

karistamiseks

mistahes

ATS

§-s

nimetatud

distsiplinaarkaristusega puudub alus.

6. Sotsiaalministri 10.10.2013 käskkirjaga nr 107-E määrati ALle ATS § 70 p 3, § 76 lg 1

ja § 94 lg 1 alusel ja kooskõlas ATS § 75 lg-ga 4 teenistuskohustuste olulise rikkumise tõttu

raskest hooletusest distsiplinaarkaristuseks SoM sotsiaalala asekantsleri ametikohalt

teenistusest vabastamine.

Käskkirja põhjenduste kohaselt jättis AL sotsiaalala asekantslerina perioodil 18.04.2013-

29.08.2013 SoM-s ja SoM valitsemisala asutustes korduvalt ja jätkuvalt täitmata asekantsleri

põhiülesande juhtida ja korraldada poliitikakujundamist koostöös ministeeriumiväliste

institutsioonide ja huvirühmadega ning korraldamata lahenduste leidmise sotsiaalala

küsimustes. Hoolimata korduvatest korraldustest ja meeldetuletustest vahetu juhi (kantsler)

poolt ning asekantsleri valitsemisalasse kuuluvate asutuste juhtide ja partnerite pöördumistest

jäid sotsiaalvaldkonnas tekkinud probleemid lahendamata. Teenistuskohustuste korduv ja

jätkuv rikkumine väljendus järgmistes episoodides: erihoolekandeteenuse korralduses

ilmnenud

probleemide

lahendamata

jätmine,

mittetulundusühingute

finantseerimise

korralduse välja töötamata jätmine, välisrahastuse abikõlblikkuse järelevalve teostamata

jätmine, SoM kantsleri juhiste mittejärgimine ja korralduste täitmata jätmine. Rikkumise tõttu

on terviklikult ohustatud SoM eesmärkide ja ülesannete täitmine sotsiaalala küsimustes. Mh

on rikkumise tagajärjel ohustatud SoM valitsemisala ülesannete täitmiseks vajalike rahaliste

vahendite kindlustamine. Käskkirja kohaselt on distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaolud,

neid kinnitavad tõendid, süü, rikkumise olulisuse ning distsiplinaarkaristuse määramise

3-13-70031

3(11)

põhjendused ja kaalutlused esitatud DM kokkuvõtte p-des I-III ning käskkirja lisas. Käskkirja

kohaselt oli AL teenistussuhte viimane päev 11.10.2013.

7. AL esitas 11.11.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles palus sotsiaalministri

10.10.2013 käskkiri nr 107-E õigusvastaseks tunnistada, muuta teenistusest vabastamise alust

ja mõista sõltuvalt vabastamise alusest teenistusest vabastamise etteteatamise tähtaja järgimata

jätmise eest välja palk iga 15 kalendripäeva pikkusest etteteatamise tähtajast puudu jäänud

tööpäeva eest ning mõista õigusvastaselt teenistusest vabastamise eest välja hüvitis ametniku

kolme kuu keskmise palga ulatuses.

Kaebaja sai töötulemuste kokkuvõtte allkirja vastu kätte 29.08.2013 ning sellele arvamuse ja

vastuväidete esitamiseks anti tähtaeg 02.09.2013 kell 9.00 (üks tööpäev), mis on

ebamõistlikult lühike aeg ning mida ei pikendatud.

Käskkiri ei vasta haldusmenetluse seaduse (HMS) §-st 55 tulenevatele vorminõuetele ja on

seetõttu formaalselt õigusvastane ning tuleb juba ainuüksi sel põhjusel õigusvastaseks

tunnistada. Käskkirjas puuduvad põhjendused, millele tuginedes on kaebaja teenistusest

vabastatud. Lisatud ei ole DM kokkuvõtet. Käskkirja lisana esitatud dokumendist ei nähtu,

kelle poolt ja millal on see dokument koostatud ning dokument on allkirjastamata. Vaatamata

HMS § 56 lg-s 1 sätestatule, peavad haldusaktis väljendatud otsustuse põhimotiivid olema

siiski esitatud haldusaktis endas. Antud juhul ei selgu käskkirjast need haldusorgani

põhikaalutlused, millele on otsustuse tegemisel tuginetud. Samuti ei selgu käskkirjast, kas ja

mil viisil on arvestatud AL 30.09.2013 arvamuses esitatud argumentide ning tõenditega.

Seetõttu ei ole kaebajale olnud tagatud ka HMS § 40 lg-s 1 sätestatud õigus olla

haldusmenetluse käigus ära kuulatud. Antud juhul on ilmne, et vorminõuete rikkumine on

ilmselt mõjutanud asja otsustamist.

Käskkiri on ka sisuliselt õigusvastane, kuivõrd selle kaalutlused ei võimalda asjaolusid ja

tõendeid

kogumis

hinnates

jõuda

järeldusele,

et

kaebaja

rikkus

süüliselt

oma

teenistuskohustusi. Käskkiri ei vasta HMS §-s 54 toodud tingimustele. Käskkiri ei sisalda

haldusorgani kaalutlusi diskretsiooniotsuse teostamisel. Haldusorgan ei ole sisuliselt kaalunud

kaebaja esitatud seisukohti, vaid on lakooniliselt märkinud, et need on asjakohatud ega õigusta

distsiplinaarkaristuse määramata jätmist. Käskkirjas, selle lisas ja DM kokkuvõttes esitatud

järeldused on subjektiivsed, otsitud ja alusetud.

Ükski käskkirjas viidatud episoodides kaebajale süüks arvatud asjaolu ei õigusta tema

teenistusest vabastamist teenistuskohustuse rikkumise tõttu. Kaebaja ei ole jätnud

lahendamata erihoolekandeteenuse korralduses

ilmnenud probleeme. Kaebajale on

põhjendamatult heidetud ette selliste probleemide lahendamata jätmist, mis ei kuulu kaebaja

pädevusse või mida ei olegi võimalik pooleaastase perioodi jooksul lahendada. Vastustaja ei

ole arvestanud kaebaja 30.09.2013 seisukohas osundatuga, et erihoolekandeteenuse osutamine

riigi poolt on olnud väga ebaefektiivne juba aastaid enne kaebaja SoM-i tööle asumist

03.12.2012. Alusetu on käskkirjas teenistustest vabastamise põhjendusena välja toodud

asjaolu, et väidetavalt ei tunne asekantsler riigieelarve arutelude ja planeerimise protsessi ning

perioodi. Kaebaja on lähtunud oma tegevuses ministri poolt konkreetselt ette antud suunistest.

Lisaks on tegemist uue väitega, mida distsiplinaarmenetluse käigus varasemalt esitatud ei ole.

Seetõttu ei ole kaebaja saanud selle väite osas eelnevalt esitada oma seisukohti.

Põhjendamatud on vastustaja etteheited seoses mittetulundusühingute finantseerimise

korralduse väidetava välja töötamata jätmisega. Käskkirja lisast ega DM kokkuvõttest ei

nähtu, millistele tõenditele on vastustaja sellise väite esitamisel tuginenud. Arvestades

tõsiasja, et mittetulundusühingute finantseerimise korralduse väljatöötamine ei olnud seotud

konkreetse tähtajaga ega ka asekantsleri valdkonna kõige prioriteetsem küsimus, on vastustaja

3-13-70031

4(11)

etteheited seoses

kaebaja väidetavate töökohustuste rikkumisega täiesti alusetud.

Põhjendamatu on kaebajale süüks panna välisrahastuse abikõlblikkuse järelevalve teostamata

jätmist. Kuna kõnealuste töödega jõuti õigeaegselt valmis, siis on ilmne, et kaebaja ei saanud

rikkuda raskest hooletusest oma teenistusülesandeid. Kaebaja ei ole jätnud järgimata ega

täitmata SoM kantsleri juhiseid. Ükski kolmest episoodist, millele vastustaja on tuginenud, ei

tõenda eraldiseisvalt ega kogumis kaebaja poolt teenistuskohustuste täitmata jätmist raskest

hooletusest.

Vastustaja on teostanud kaalutlusõigust tähtsust omavaid asjaolusid valikuliselt arvesse võttes

ega ole pööranud mingisugust tähelepanu kaebajat positiivselt iseloomustavatele asjaoludele.

Samuti ei nähtu käskkirjast, kas ja mil määral on hinnatud kaebaja tegevust eelneval perioodil

(s.o ajavahemikus 03.12.2012-17.04.2013). Käskkirjas ning selle lisas esitatud seisukohad

viitavad üheselt sellele, et vastustaja on algatanud kaebaja suhtes distsiplinaarmenetluse

otsitud alusel ning teenistussuhte lõpetamise tegelikud motiivid olid hoopis teised.

Käskkirja lisast nähtuvalt on põhilised etteheited kaebajale seotud tema isikuomadustega.

Kaebajale heidetakse ette, et teda ei peeta autoriteediks ning tunnustatud partneriks, samuti et

ta ei oska eristada eesmärgi suhtes olulist ja ebaolulist informatsiooni ega ole võimeline

efektiivselt ning eesmärgipäraselt juhtima inimesi ja ressursse jne. Need etteheited ei vasta

tõele, samuti ei ole nende näol tegemist teenistuskohustuste rikkumisega. On ilmne, et antud

juhul ei olnud kaebaja teenistusest vabastamise tegelikuks põhjuseks teenistuskohustuste

raskest hooletusest täitmata jätmine, vaid vastustaja hinnangul ta lihtsalt ei sobinud sellele

tööle. Samas on tegemist kahe täiesti erineva teenistussuhte lõpetamise alusega. Kaebaja

vastas kõikidele SoM asekantsleri ametikohale esitavatele nõudmistele ning läbis edukalt kõik

konkursi raames korraldatud testid. Seega oli vastustajal võimalus veenduda, et kaebaja

oskused, võimed ja isikuomadused vastavad asekantslerile esitatavatele nõuetele. On ilmne, et

kaebajast sooviti iga hinna eest vabaneda subjektiivsetel kaalutlustel, mistõttu hakati alles

sellel eesmärgil alustatud distsiplinaarmenetluse käigus otsima faktilisi aluseid, millele rajada

teenistuskohustuste rikkumise süüdistus.

Kaebaja tegevuses puudub süü. Ükski DM kokkuvõttes ning käskkirja lisas väljatoodud

asjaolu ei võimalda järeldada, et ta on rikkunud oma teenistuskohustusi süüliselt. ATS § 74 lg-

st 1 tulenevalt saab ametnik vastutada distsiplinaarsüüteo eest üksnes süü olemasolul, mistõttu

on kaebaja distsiplinaarkorras karistamine põhjendamatu ja õigusvastane. Isegi kui kaebaja

teenistuskohustuste täitmisel oleks ilmnenud mingisugused süüteo tunnused (millega kaebaja

ei nõustu), on ATS-s sätestatud kõige raskema distsiplinaarkaristuse määramine teenistusest

vabastamise näol antud juhul ilmselgelt ebaproportsionaalselt raske karistus.

Antud juhul ei esine ATS § 75 lg-tes 4 ja 5 ega ATS § 75 lg-s 6 nimetatud asjaolusid, mille

alusel saaks olulist rikkumist eeldada. Käskkirjast ei nähtu üksikjuhtumi asjaolusid ning

süüteo toime pannud isikut arvestavat kaalumist. Käskkirja põhjendustest ei selgu, kas ja

kuidas kaebajat iseloomustavad asjaolud on mõjutanud karistuse valikut. Kirjeldatud

kaalumisvea tõttu on kaevatav haldusakt õigusvastane ning tuleb tühistada.

8. Sotsiaalminister vaidles kaebusele vastu ja palus selle rahuldamata jätta.

Käskkiri vastab vorminõuetele. Isegi kui selles osas esineks mingisuguseid minetusi, siis

vastavalt HMS §-le 58 ei annaks need alust käskkirja õigusvastaseks tunnistamiseks.

Ebaõige on väide, et käskkiri ei ole nõuetekohaselt põhjendatud. Käskkirja põhilised motiivid

(sh peamised kaalutlused) sisalduvad käskkirja p-s 1. Samuti viidatakse käskkirjas DM

kokkuvõtte p-dele 1-3 ning käskkirja lisale, kus sisalduvad täiendavad käskkirja põhjendused.

DM kokkuvõtte p-des 1-3 on selgelt välja toodud distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaolud,

3-13-70031

5(11)

neid

asjaolusid

kinnitavad

tõendid,

kaebaja

süü,

rikkumise

olulisuse

ning

distsiplinaarkaristuse määramise põhjendused ja kaalutlused.

Asjakohatud ja otsitud on kaebaja väited selle kohta, et talle on arusaamatu, mida kujutab

endast käskkirja lisa. Tegemist on haldusorgani seisukohtadega kaebaja enda poolt

distsiplinaarmenetluse kohta esitatud vastuväidetele, mis on käskkirja lahutamatu osa.

Käskkirja lisal on käskkirjaga samad „rekvisiidid“. Käskkiri on ministri poolt allkirjastatud,

seega vastab vorminõuetele ka käskkirja lahutamatuks lisaks olev dokument. Isegi kui asuda

seisukohale, et käskkirja lisast ei nähtu selle koostaja ja allkirjastaja, siis ei saanud nimetatud

asjaolu kuidagi mõjutada asja otsustamist (HMS § 58) ega käskkirja õiguspärasust.

Ebaõige on kaebaja väide, et käskkirjast ja selle lisast ei selgu, kas ja mil viisil on arvestatud

kaebaja 30.09.2013 arvamuses esitatud tõendite ja argumentidega. Nimetatud argumente ja

tõendeid on käskkirja lisas käsitletud. Seega on olnud kaebajale faktiliselt tagatud

ärakuulamisõiguse kasutamine ja HMS § 40 lg-t 1 ei ole rikutud.

Menetlusnõudeid ei ole rikutud ka tulenevalt kantsleri 29.08.2013 kirjast kaebajale. Nimetatud

kiri ei olnud distsiplinaarmenetluse osa, vaid kantsleri vabas vormis tagasiside kaebajale tema

teenistuskohustuste täitmise kohta. Seega ei saa asjaolu, kas ja mil määral võimaldati kaebajal

avaldada seisukohta selle kirja osas või millised õiguslikud ja faktilised põhjendused kirjas

olid, kuidagi mõjutada käskkirja õiguspärasust.

Kaebaja on oma teenistuskohustusi rikkunud süüliselt ning talle määratud karistus on

proportsionaalne. Vastustaja ei ole karistuse määramisel kaalutlusõigust rikkunud. Kaebaja

teenistuskohustuste rikkumine on toime pandud raske hooletusega. Karistuse valiku

kaalutlused on põhjalikult esitatud DM kokkuvõtte p-s 3.

Ebaõige on kaebaja seisukoht, et ta on teenistusest vabastatud hoopis ATS § 92 lg 1 alusel,

mis käskkirja andmise ajal veel ei kehtinud. Käskkirjas ei ole sellele sättele viidatud ega

sellele tuginetud. Asjaolu, et nimetatud sättele on viidatud ministeeriumi kantsleri 29.08.2013

kirjas kaebajale, ei oma käesolevas vaidluses tähendust, kuna viidatud kirja saatmise hetkeks

ei olnud distsiplinaarmenetlust veel alustatud. Tegemist on kantsleri hinnanguga kaebaja

töötulemustele ja teenistuskohustuste täitmisele.

Ametist vabastamise aluseks olnud rikkumised on kaebaja puhul põhjustatud kaebaja

sobimatutest isikuomadustest. Isikuomadused on paratamatult tugevas seoses näiteks

sooritusvõimega, sh võimega täita hoolikalt oma teenistusülesandeid. Kui ametnik on

olemuselt hooletu, siis ilmselgelt on ka suurem risk teenistuskohustuste mittenõuetekohasele

täitmisele raskest hooletusest. Samas ei ole süülise teenistuskohustuse rikkumise esinemisel

lõppkokkuvõttes oluline, kas rikkumine oli põhjustatud sobimatutest isikuomadustest või

millestki muust. Kaebaja näited nõuetekohasest teenistuskohustuse täitmisest ei puuduta

käesoleva vaidluse asjaolusid ega ole asjakohased.

9. Tallinna

Halduskohus

jättis

31.12.2014

otsusega

kaebuse

rahuldamata

ja

menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

Halduskohus nõustus põhimõtteliselt vastustaja põhjenduste ja järeldustega, mis on esitatud

vaidlustatud

haldusaktis

(koos

selle

lahutamatute

lisadega),

ning

vastustaja

argumentatsiooniga kaebuse kohta esitatud vastuses ja kohtuistungil. Kaebaja ei ole esitanud

kohtumenetluses uusi väiteid, millele vastustaja ei oleks reageerinud/vastanud juba eelnevas

menetluses või kohtumenetluses. Lisaks nõustumisele vastustaja argumentatsiooniga

distsiplinaarmenetluses, nõustus kohus vastustajapoolsete vastuväidete ja tunnistajate ütluste

analüüsiga, mida vastustaja on esitanud ka kohtumenetluses.

3-13-70031

6(11)

AL suhtes on sotsiaalministri 04.09.2013 käskkirjaga nr 97-E algatatud ja läbi viidud

distsiplinaarmenetlus, ajendatuna sotsiaalala asekantsleri 03.12.2012-29.08.2013 töötulemuste

kokkuvõttest. Distsiplinaarmenetluse algatamisel on täidetud ATS § 72 nõuded, menetluse

läbiviimisel on täidetud ATS § 73 nõuded, sh on olnud kaebajale tagatud ärakuulamisõigus (vt

ka HMS § 40) - 10.09.2013 on kaebaja esitanud distsiplinaarmenetluse raames oma arvamuse

ning 30.09.2013 on AL esitanud ministeeriumi personalijuhile oma arvamuse ja vastuväited

DM kokkuvõtte kohta, mis anti kaebajale allkirja vastu kätte 23.09.2013. Lisaks kaebaja

formaalsele ärakuulamisele on kaebaja ära kuulatud ka sisuliselt – kaebaja selgitustele ja

vastuväidetele on antud hinnang DM kokkuvõttes osas, kus menetleja on teinud ettepaneku

karistuse määramiseks, ning neid on analüüsitud ja neile on vastatud põhjalikumalt käskkirja

lisas. Asjaolu, et lisal puudub selle koostaja nimi ja käskkirja andja allkiri, ei ole tulenevalt

HMS §-st 58 vaadeldav käskkirja tühistamise alusena. Samuti ei oma käskkirja õiguspärasuse

hindamisel mitte mingit tähtsust asjaolu, et kaebajale anti 29.08.2013 kätte saadud

töötulemuste kokkuvõtte kohta arvamuse ja vastuväidete esitamiseks üks tööpäev, kuna see ei

toimunud distsiplinaarmenetluse raames. Et vastustaja on asunud seisukohale, et SoM

sotsiaalala asekantsler on rikkunud oluliselt oma teenistuskohustusi raskest hooletusest, ning

vabastas kaebaja distsiplinaarkaristusena teenistusest, siis on käskkirjas toetutud asjakohastele

õigusnormidele.

Kohus viitas HMS § 4 lg-le 1 ja 2, § 54 lg-le 1, § 55 lg-tele 1 ja 4, § 56 lg-tele 1-3 ning ATS §

75 lg-le 2, leides, et käskkiri vastab formaalselt sisu- ja vorminõuetele. Käskkirjas on

selgesõnaliselt märgitud, et distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaolud, neid kinnitavad

tõendid, süü, rikkumise olulisuse ning distsiplinaarkaristuse määramise põhjendused ja

kaalutlused on esitatud DM kokkuvõtte p-des I-III ning käskkirja lisas. Kuivõrd DM

kokkuvõte oli AL-le 23.09.2013 allkirja vastu teatavaks tehtud ja käskkirja lisa sai kaebaja

kätte koos käskkirjaga, siis on ta sellega teadlik ka kõigist käskkirja andmise faktilistest ja

õiguslikest alustest ning kaalutlustest. Haldusakti motiveerimise nõue ei ole asi iseeneses, vaid

see peab tagama haldusakti adressaadile haldusaktist arusaadavuse ja haldusakti vaidlustamise

võimaluse ning teisalt võimaldama kohtul kontrollida haldusakti õiguspärasust. Kuivõrd AL

on saanud käskkirja põhjalikult ja motiveeritult vaidlustada ning halduskohus selle

seaduslikkust kontrollida, siis järelikult on kaebaja väited käskkirja motiveerimispuudustest

põhjendamatud. AL-le on distsiplinaarkaristus määratud seaduses ettenähtud tähtajal ja

seaduses ettenähtud karistuste hulgast (ATS § 70) selleks pädeva isiku poolt. Kohus ei ole

tuvastanud HMS §-s 6 toodud rikkumist ega diskretsiooniviga. Asjaolu, et kaebaja on teatud

ülesandeid täitnud eeskujulikult, ei vabasta teda vastutusest muude ülesannete täitmata jätmise

(distsiplinaarsüüteo toime panemise) eest ja seda ei tule käsitada ka kergendava asjaoluna.

Isiku distsiplinaarvastutusele võtmine võimaldab haldusorganile väga laialdast ja

mitmekülgset diskretsiooni, alates sellest, kas on üldse vaja distsiplinaarmenetlust alustada,

kas tuvastatud distsiplinaarsüüteole on vaja reageerida karistamisega ja lõpetades sellega,

milline distsiplinaarkaristus valida. Kaalutlusõiguse alusel tehtud otsus allub halduskohtu

kontrollile üksnes piiratud ulatuses. Kohtu pädevuses ei ole hinnata isiku karistamise

otstarbekust, vaid üksnes õiguspärasust.

Käskkirja näol on tegemist formaalselt õiguspärase haldusaktiga. Käskkiri on ka sisuliselt

(materiaalselt) õiguspärane. Vastustaja on õigesti tuvastanud, et kaebaja on süüliselt raskest

hooletusest rikkunud mitmeid oma teenistuskohustusi (sealjuures on kaebaja tegelikult

mitmed rikkumised ka omaks võtnud), ning kohus nõustus vastustajaga, et käesoleva asja

tehiolusid arvestades oli selle eest proportsionaalne kohaldada AL-le raskeimat

distsiplinaarkaristust.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

3-13-70031

7(11)

10. AL palub apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 31.12.2014 otsus tühistada ja teha

asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada ning jätta menetluskulud vastustaja kanda.

Halduskohus on rikkunud oluliselt kohtumenetluse normi, jättes võtmata põhjendatud

seisukoha kaebaja esitatud faktiliste väidete ja asjaolude esinemist kinnitavate tõendite kohta

ning selgitamata, miks kaebaja osundatud asjaolud ei oma asja lahendamisel tähendust.

Riigikohus on 02.06.2014 otsuses nr 3-3-1-27-14 (p 12) selgitanud, et kohtul tuleb HKMS §

157 lg-st 4 tulenevalt nõudeid uuesti hinnata, kui kaebaja on nende tõendite alusel tuvastatud

asjaolud vaidlustanud. Kui kaebaja esitab kohtule asjaolude tuvastamise kohta uued

argumendid või kordab varasemaid, mida haldusmenetluses ei ole piisaval määral ümber

lükatud, peab kohus, hoolimata HKMS § 165 lg-st 2, põhjendama, miks ta ei nõustu kaebaja

väidetega (HKMS § 165 lg 1 p 4). Kaebajal ei olnud objektiivselt võimalik kõigile vastustaja

distsiplinaarmenetluse käigus esitatud väidetele haldusmenetluse käigus omapoolseid

vastuväiteid esitada, kuna osa neist esitati alles vaidlustatud käskkirja lisas. Lisaks esitas

vastustaja osad faktiväited alles kohtumenetluses. Kohus oleks pidanud igal juhul tõendeid

hindama ning kaebaja väidetega mittenõustumist põhjendama.

Halduskohus eiras otsust tehes põhimõtet, et diskretsiooniõiguse alusel antud haldusakti

põhjendamine tagantjärele kohtumenetluse ajal ei ole lubatav. Kohus on nõustunud vastustaja

vastuväidete ja tunnistajate ütluste analüüsiga, mida vastustaja on esitanud ka

kohtumenetluses. Seega on kohus kõnealuse põhimõtte vastu eksinud.

Halduskohus on tõendeid ebaõigesti hinnates ja materiaalõigust ebaõigesti kohaldades

jõudnud ekslikule järeldusele, et kaevatava käskkirja näol on tegemist formaalselt õiguspärase

haldusaktiga. Käskkirjas puuduvad põhjendused, millele tuginedes kaebaja teenistusest

vabastati. DM kokkuvõtet käskkirjale lisatud ei ole, käskkirja lisana esitatud dokumendist ei

nähtu, kelle poolt ja millal see on koostatud, dokument on allkirjastamata ja dateerimata. Kuna

käskkirjale ei ole lisatud ühtegi dokumenti, millest nähtuks, mil viisil on vastustaja

kaalutlusõigust teostanud, kuidas on arvestatud kaebaja 30.09.2013 esitatud vastuväidetega,

millises ulatuses on võetud arvesse DM kokkuvõttes esitatud seisukohti, on tegemist olulise

motiveerimiskohustuse rikkumisega, mis pidanuks kaasa tooma käskkirja tühistamise.

Kohus on ekslikult leidnud, et kaebajale tagati distsiplinaarmenetluses nii formaalne kui

sisuline õigus olla ära kuulatud. Kaebaja möönab, et osaliselt talle see õigus tagati – tal oli

võimalik esitada 10.09.2013 distsiplinaarmenetluse raames oma arvamus ning lisaks veel

30.09.2013 arvamus ja vastuväited DM kokkuvõtte kohta. Samas esitas SoM osa väiteid alles

vaidlustatud käskkirja allkirjastamata lisas ning mitmed kaebajale teadmata tõendid alles

kohtumenetluses kaebuse vastuse lisana. Selles osas ei ole kaebajale ärakuulamisõigust

distsiplinaarmenetluse käigus tagatud.

Faktilised

asjaolud

ei

kinnita

vastustaja

väidet,

et

kaebaja

jättis

lahendamata

erihoolekandeteenuse

korralduses

ilmnenud

probleemid

ja

rikkus

seeläbi

oma

teenistuskohustusi. Kohus on ekslikult hinnanud õigeks vastustaja väite, et kaebaja ei täitnud

oma kohustusi seoses erihoolekande valdkonna strateegia koostamisega. Strateegia valmimise

tähtaeg saabus alles pärast kaebaja teenistusest kõrvaldamist. Käesolevaks ajaks on jõustunud

Tallinna Halduskohtu 30.06.2014 otsus haldusasjas nr 3-13-2144, millega kohus tegi kindlaks

teenistusest kõrvaldamise käskkirja õigusvastasuse. Tõendid ja faktilised asjaolud ei kinnita

vastustaja väidet, et kaebaja rikkus süüliselt oma teenistuskohustusi, kuna jättis välja

töötamata mittetulundusühingute finantseerimise korralduse ning jättis välisrahastuse

abikõlbulikkuse üle järelevalve teostamata. Kohus on lugenud ekslikult põhjendatuks

vastustaja väited, et kaebaja ei järginud ministeeriumi kantsleri antud juhiseid ning jättis

täitmata tema korraldused.

3-13-70031

8(11)

Kohus on jätnud tähelepanuta kõik kaebaja põhjendused distsiplinaarsüüteo koosseisu

mittetäidetuse ja kohaldatud karistuse ebaproportsionaalsuse osas.

11. Sotsiaalminister palub kirjalikus vastuses jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ning

jääb kõigi varasemate seisukohtade juurde. Halduskohtu otsus on nõuetekohaselt põhjendatud.

Kohus on tõendeid hinnanud kogumis ning nõustunud vastustaja järeldustega tõendite kohta.

Vastustaja ei ole käskkirja tagantjärgi lubamatult põhjendanud. Kaebuse vastuses esitatud

seisukohad ja lisatud dokumentaalsed tõendid üksnes selgitavad täiendavalt vastustaja

kaalutlusi tulenevalt kaebuses esitatust. Vastustaja ei ole kohtumenetluses esitanud väiteid,

millele poleks käskkirjas, selle lisas või DM kokkuvõttes viidatud.

Halduskohus on õigesti leidnud, et käskkiri on formaalselt õiguspärane. Käskkiri on

nõuetekohaselt põhjendatud.

Halduskohus on õigesti leidnud, et ärakuulamisõigust pole rikutud. Ärakuulamist on

võimaldatud nii formaalselt kui sisuliselt. Käskkirja lisas vastuseks kaebaja esitatud

seisukohtadele antud seisukoha osas ei pidanud vastustaja uuesti ärakuulamisõigust

võimaldama. Kaebaja 30.09.2013 esitatud seisukohti on käsitletud käskkirja lisas, kust nähtub,

millises ulatuses on nendega nõustutud.

Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja rikkus oma teenistuskohustusi seoses

erihoolekandeteenuse korralduses ilmnenud probleemidega, seoses erihoolekande valdkonna

strateegia koostamisega, mittetulundusühingute finantseerimise korralduse välja töötamata

jätmisel, välisrahastuse abikõlblikkuse üle järelevalve teostamata jätmisel ning kantsleri

juhised ja korraldused täitmata jättes. Distsiplinaarsüüteo koosseis on täidetud ning kaebajale

määratud karistus on proportsionaalne.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust halduskohtu otsuse

muutmiseks ega tühistamiseks. Põhjendatud on apellandi väide, et halduskohus oleks pidanud

otsuses lisaks kaevatud käskkirjas tooduga nõustumisele hindama tulenevalt HKMS § 157

lõikest 4 kaebaja neid väiteid, mille kohta oli esitatud uusi tõendeid või mida käskkirjas ei

olnud käsitletud. Sellest hoolimata on halduskohus jõudnud õigele lõppjäreldusele ning

ringkonnakohtu poolt nimetatud puudused on kõrvaldatavad apellatsiooniastmes. Vastuseks

apellatsioonkaebuse väidetele ja täienduseks halduskohtu otsusele märgib ringkonnakohus

järgmist.

13. Kaebaja poolt 16.10.2014 kohtuistungil esitatud tõendid – sotsiaalvaldkonna sotsiaalala

asekantsleri abi ametijuhend, erihoolekandeteenuste osutamise riikliku järelevalve akt nr 18-

6/4917, erihoolekandeteenuste osutamise riikliku järelevalve akt (Võisiku), SoM septembri

2014 kiri AL-le ega AL 26.03.2013 koosolekukutse (II kd tl 167-187) ei väära halduskohtu

otsuses tuvastatut. Esitatud riikliku järelevalve aktid ei oma distsiplinaarmenetlusega mingit

puutumust, sest ühestki asjas esitatud tõendist ega väitest ei nähtu, et AL-le oleks midagi

süüks pandud aktides kirjeldatud juhtumite toimumisega seoses. Distsiplinaarmenetluse

etteheited seonduvalt erihoolekandeteenustega on kaevatud käskkirjast ja DM kokkuvõttest

tulenevalt olnud seotud hoopis nende sündmuste järgse perioodi passiivsuse ja tegevusetusega

probleemidele lahenduste leidmisel, rahataotluste esitamata jätmisega riigieelarve menetlustes

ning ebaõnnestunud erihoolekande valdkonna strateegia koostamisega.

Asjaolu, et mõni teine AL alluvuses töötanud ametnik võis samuti oma töökohustusi

ebakorrektselt või puudulikult täita, ei vabasta AL vastutusest enda tegematajätmiste eest,

3-13-70031

9(11)

vaid pigem viitab omakorda puudulikule järelevalvele oma valdkonna ametnike ja

töökohustuste üle.

SoM septembri 2014 kirjast nähtuvalt tutvustati erihoolekande arengukava Vabariigi Valitsuse

valitsuskabineti nõupidamisel 07.08.2014. Nimetatud kiri koosmõjus 16.10.2014 kohtuistungil

tunnistajana üle kuulatud ME ütlustega kinnitavad vastustaja väidet erihoolekande valdkonna

strateegia koostamise täielikust ebaõnnestumisest, kuna pärast AL teenistusest eemaldamist ja

tema ülesannete ülevõtmist SoM kantsleri poolt ilmnes, et strateegia koostamist tuleb

praktiliselt alustada nullist ning seetõttu võttis selle koostamine täiendava kolmveerand aastat.

AL 26.03.2013 koosolekukutsest ei saa õigupoolest üldse midagi järeldada. Küll aga

ilmestavad tema juhtimisel toimunud koosolekuid otsekohesed partnerite vastukajad, nt MM

22.04.2013 tagasiside 18.04.2013 toimunud koosolekule (II kd tl 52) ja JS 23.08.2013 pikem

analüüs tervele vaidlusalusele perioodile (II kd tl 75-76).

14. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole vastustaja esitanud kohtumenetluses selliseid uusi

seisukohti, mida distsiplinaarmenetluses üldse ei puudutatud. Apellatsioonkaebuses ei ole ka

välja toodud, millised on need väidetavad uued kaalutlused või asjaolud, millele vastustaja

kohtumenetluses tugines, kuid mida kaevatud käskkirjas või DM kokkuvõttes ei esitatud.

Vastuseks isiku seisukohtadele distsiplinaarmenetluses on haldusorganil õigus esitada oma

argumenteeritud väiteid (konkreetsel juhul kaevatud käskkirja lisa) ning samamoodi on

vastustajal õigus kohtumenetluses esitada tõendeid ja vastuväiteid kaebaja väidete

ümberlükkamiseks. Vastustaja poolt kohtumenetluses 07.03.2014 esitatud seisukohad ei

muuda olemuslikult käskkirja ega DM kokkuvõtte põhjendusi, vaid selgitavad vastustaja

kaalutlusi täiendavalt tulenevalt sellest, mida apellant oma kaebuses esitas. Ringkonnakohus

nõustub vastustajaga selles, et esitatud seisukohad olid oma olemuselt sellised, mis on

Riigikohtu lahendi 3-3-1-29-12 valguses lubatavad, sest ühtegi uut sisulist põhjendust või

kaalutlust vastustaja kohtumenetluse käigus ei esitanud.

15. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega osas, mis puudutavad

kaevatud haldusakti põhjendamiskohustuse täitmist ning AL ärakuulamisõiguse tagamist.

Käskkirja põhjendused ja kaalutlused on selgelt ja ühemõtteliselt ära toodud käskkirjas endas,

DM kokkuvõttes ja käskkirja lisas. Kõik need dokumendid on apellandile teatavaks tehtud

ning ta on nende suhtes saanud esitada argumenteeritud seisukohti, s.t ta on käskkirja põhjusi

mõistnud. Tähendust ei oma, et DM kokkuvõtet ei esitatud apellandile uuesti koos

käskkirjaga. Selleks puudus igasugune vajadus, kuna vaidlus puudub selles, et DM kokkuvõte

oli apellandile allkirja vastu juba varem teatavaks tehtud ning selle sisu ei ole hiljem

muudetud. Asjakohatu on apellandi arutlus sellest, mida kujutab endast käskkirja lisa.

Tegemist on käskkirja osaga, mis moodustab käskkirjaga lahutamatu terviku, s.t on

allkirjastatud sotsiaalministri poolt ja on haldusorgani ametlik seisukoht sõltumata sellest,

milline ametnik selle faktiliselt ette valmistas.

Halduskohus on õigesti leidnud, et ärakuulamisõigust pole rikutud. Õige on vastustaja

seisukoht, et ärakuulamisõiguse andmine ja vastastikune vastuväidete esitamine ei saa jääda

lõputult kestma, vaid peab mingil hetkel päädima haldusakti andmisega, kui selleks on

seaduslik alus. Apellandile anti distsiplinaarmenetluses kahel korral võimalus oma seisukohti

esitada ning apellandi 30.09.2013 seisukohtadele on haldusorgan vastanud käskkirja lisas.

Seega on olnud faktiliselt tagatud ärakuulamisõiguse kasutamine ning HMS § 40 lg-t 1 ei ole

rikutud.

16. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja on õigesti tuvastanud apellandi

teenistuskohustuste rikkumised. Vaidlus puudub selles, et apellandi tööülesanneteks SoM-is

olid mh valdkonna esindajana koordineerida juhitava valdkonna arengukavade ja

3-13-70031

10(11)

kontseptsioonide (sh erihoolekande strateegia) väljatöötamist ja elluviimist; korraldada temale

alluvate osakondade ning ministeeriumiväliste institutsioonide (sh Sotsiaalkindlustusameti ja

AS Hoolekandeteenused) ning huvirühmade koostööd teadmistepõhise poliitika kujundamisel,

valdkonna arengukavade ja kontseptsioonide koostamisel ning nende elluviimisel; juhtida

osakonnajuhatajate kaudu talle alluvate osakondade tööd; teha ettepanekuid ministeeriumi

tulude ja kulude aastaeelarve eelnõu ning vajaduse korral lisaeelarve eelnõu koostamiseks ja

eelarvevahendite kasutamise kohta ning täita ministri või kantsleri antud ülesandeid.

Sisuline vaidlus puudub tegelikult ka järgnevas:

 erihoolekande valdkonna strateegia ei valminud ettenähtud tähtajaks, strateegia

koostamise vahetähtaegadest ei peetud kinni ning selle ettevalmistusse ei kaasatud

Rahandusministeeriumi esindajat, kuigi selleks andis korralduse SoM-i kantsler;

 apellant ei esitanud erihoolekande teenuste osutamisega seonduvat rahataotlust 2014. a

riigieelarve menetluses ega taotlust 2013. a eelarve muutmise menetluses;

 apellandi poolt välja pakutud lahendus erihoolekande probleemidele oli rahaliste

vahendite suurendamine (kuigi selleks oli ka oluliselt kiiremaid ja suuri

investeeringuid mittenõudvaid võimalusi, nagu selgitas kohtuistungil tunnistaja ME);

 apellant jättis välja töötamata mittetulundusühingute finantseerimise korralduse (kuigi

pidi seda organiseerima 03.07.2013 koosolekul kokkulepitust tulenevalt, II kd tl 87-

89);

 apellant ei osalenud mingilgi moel Vabariigi Valitsuse korralduse (seonduvalt

Kuressaare Väikelastekodu ja Narva Lastekodu reorganiseerimise investeeringute

abikõlblikkuse tähtaja pikendamisega) muutmise menetluses (kuigi see kuulus tema

vastutusalasse);

 apellant ei korraldanud koostöökokkuleppe sõlmimist Valka asenduskodu hoone

rajamiseks (kuigi oli saanud selleks kantslerilt korralduse, II kd tl 96).

Seonduvalt koosolekute ette valmistamata jätmisega on apellant ise möönnud 16.08.2013

koosoleku nurjumist ning ringkonnakohus viitas juba varasemalt MM ja JS kirjadele seoses

ebaõnnestunud ja süsteemitute ning aegaraiskavate koosolekutega. Sellele lisanduvad

tunnistaja AT kohtuistungil antud ütlused 15.07.2013 toimunud Justiitsministeeriumi ja SoM-i

kohtumise kohta, millest nähtuvalt tuli AL sellele kohtumisele ette valmistamata, ei võtnud

seal kordagi sõna ja jättis nii esindamata SoM-i huvid.

Ringkonnakohtu arvates ei anna apellandi poolt esitatud argumendid alust seisukohaks, et

ülalkirjeldatud vajakajäämised oleksid ühel või teisel põhjusel olnud vabandatavad. Pigem

näitavad need puudujäägid apellandi süsteemset tegevusetust ja hoolimatust oma

töökohustuste suhtes. Ringkonnakohus nõustub vastustajaga, et apellandi põhjendustest

nähtuvalt üritab apellant omapoolseid tegematajätmisi läbivalt õigustada sellega, et

ebaõnnestumistes ja rikkumistes oli süüdi keegi teine (minister, kolleegid, alluvad jne) või et

ta ei mõistnud talle antud korralduse sisu, selle olulisust või täitmise tähtaega. Need väited on

ennastõigustavad ega muuda apellandi teenistuskohustuste rikkumisi olematuks. Isegi kui

apellandi teenistuskohustuste rikkumiste toimepanekute jadas oli mingi kaal ka tema alluvuses

töötavate ametnike tegematajätmistes, näitab see omakorda vähest ja ebapiisavat järelevalvet

apellandi poolt tema alluvuses toimetanud ametnike tegevuse üle. Ilmekaks näiteks sellest on,

kuidas osad kriitilised rikkumised ilmnesid ja said reageeringu hoopis kantsleri (erihoolekande

valdkonna strateegia) või teise osakonna ametniku (Vabariigi Valitsuse korralduse eelnõu

3-13-70031

11(11)

menetlus) eestvedamisel, kuigi järelevalve nende kohustuste täitmise üle oli ühemõtteliselt

apellandi tööülesanne. Kui tippjuhi ülesandeid täitev isik ei saa millestki aru või midagi jääb

talle ebaselgeks, siis on elementaarne täiendavate selgituste ja juhiste küsimine, mitte

ülesande ignoreerimine.

Alusetud on apellandi viited ATS § 92 lg-le 1. Sellel õiguslikul alusel ei ole apellanti töölt

vabastatud. Ringkonnakohus nõustub vastustaja aruteluga sellest, kuidas isikuomadused on

paratamatult tugevas seoses isiku sooritusvõimega, sh võimega täita hoolikalt oma

teenistusülesandeid. Kui ametnik on olemuselt hooletu, siis on ilmselgelt ka risk

teenistuskohustuste mittenõuetekohasele täitmisele hooletuse tõttu. Kui asekantsleril pole

tippjuhilt nõutavaid isikuomadusi, siis varem või hiljem jääb ta oma teenistuskohustuste

nõuetekohasel täitmisel hätta. Õige on ka see, et süülise teenistuskohustuse rikkumise

esinemisel ei ole oluline, kas rikkumine oli põhjustatud sobimatutest isikuomadustest või

millestki muust.

17. Vastustaja on apellandi süü ja karistuse proportsionaalsuse osas võtnud õigustatult aluseks

ministeeriumi asekantslerile kui tippjuhile seatud eesmärgid. Tippjuht peab olema võimeline

iseseisvalt vastu võtma otsuseid ning tagama temale eesmärgiks seatud tulemuste

saavutamise, st vastutama reaalsete tulemuste eest. Neid põhimõtteid aluseks võttes tuleb

asuda seisukohale, et apellandile omistatud süü vorm – raske hooletus – on olnud põhjendatud

ning karistusena määratud teenistusest vabastamine proportsionaalne.

Rikkumiste iseloom viitab selgelt, et asekantsler oli oma teenistusülesannete teostamisel

vähemalt hooletu ning asjaolu, et vajakajäämistele tema töös viidati juba vestlusel temaga

katseaja lõppedes 20.03.2013 (töötulemuste arutelude kokkuvõte I kd tl 32-39 ja DM

kokkuvõtte p II), kuid sellest hoolimata midagi ei paranenud, viitab hooletuse raskele vormile.

Karistuse valikut on vastustaja põhjendanud DM kokkuvõtte p-s III. Põhjendus on

ringkonnakohtu hinnangul adekvaatne. Asjaolu, et asekantsler oli mingites töölõikudes oma

ülesandeid täitnud, ei muuda seda, et puudujäägid teistel töölõikudel olid kvalifitseeritavad

oluliste teenistuskohustuste rikkumisena ATS § 75 lg-te 4 ja 5 tähenduses ning olid tekitanud

haldusorganis veendumuse, et ametnik ei suuda ka edaspidi tagada teenistuskohustuse

täitmist. Viimast veendumust süvendas asjaolu, et AL suhtes oli juba katseaja lõppedes

tõsiselt kaalutud teenistussuhte lõpetamist katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu ning sellest

ka isikut teavitatud, kuid paranemist teenistusülesannete täitmisel ei järgnenud.

18. Kõike eelnevat arvesse võttes on ringkonnakohus seisukohal, et apellatsioonkaebus tuleb

jätta rahuldamata, halduskohtu kaevatud otsus muutmata ning apellandi menetluskulud

vastavalt HKMS § 108 lg-le 1 apellandi enda kanda. SoM-i menetluskulud jäävad

haldusorgani enda kanda HKMS § 109 lg 1 alusel.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe