3-15-2501/16 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 22. detsember 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-2501 Kohtuasi I.Š.i kaebus Viru Vangla 23.07.2015 käskkirja nr 6-3/854 tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: I.Š. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Olga Hodakovskaja Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta I.Š.i kaebus täies ulatuses rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 21.01.2016. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 18.05.2015 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-2/810 (tl 37), millega määrati kinnipeetav I.Š. (edaspidi kaebaja) finants-ja majandusosakonda majandustööde abitööliseks üldkasutatavate ruumide koristajana alates 19.05.2015 kuni 19.08.2015. Käskkirjas märgiti lisaks, et vastavalt arsti ettekirjutusele võib kaebaja töötada kuni 2 tundi päevas ega või tõsta raskusi üle 5 kg. 23.07.2015 koostati samas vanglas käskkiri nr 6-3/854 (tl 17-19), millega määrati kaebajale 28.06.2015 ja 06.07.2015 toime pandud vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele mitteallumise ja töökohustuse mittetäitmise eest distsiplinaarkaristusteks kaks kaheteistkümne ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist. Selle käskkirja peale koostas kaebaja 11.08.2015 kehtetuks tunnistamise nõudega vaide (tl 20-22), kuid see jäeti 10.09.2015 koostatud vaideotsusega nr 6-12/217-2 (tl 23) täies ulatuses rahuldamata.

Veel on toimikusse esitatud vanglaametnike 28.06.2015 ja 06.07.2015 ettekanded (tl 43p ja 47p), teated distsiplinaarmenetluse algatamise kohta (tl 46 ja 48p), kaebaja 13.07.2015 ja 22.07.2015 seletused (tl 50-51), distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 38-39), meditsiiniosakonnas 03.03.2015, 06.07.2015 ja 20.07.2015.2015 vormistatud tõendid (tl 36, 52-53), meditsiiniosakonna juhataja poolt kaebaja selgitustaotluse kohta 23.07.2015 antud vastus (tl 54), Ida-Tallinna Keskhaiglas 25.10.2013 vormistatud kaebaja haiguslugu (tl 55) ning väljavõte tervisekaardist (tl 65-72).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 01.10.2015 koostatud kaebuses (tl 1-8) palus kaebaja Viru Vangla 23.07.2015 käskkiri nr 6- 3/854 tühistada ning leidis, et see on õigusvastane, kaalutlusvigane, ebaproportsionaalne ja rikub tema õigust mitte olla karistatud tegude eest, mida ta ei ole toime pannud ja mis pole õigusaktide kohaselt distsipliinirikkumised. Neid seisukohti põhjendas ta väidetega, et korralduse andmisel ei selgitatud talle töökohustusi, et tema probleemi ja operatsiooni vajadust küll tunnistatakse, kuid seda ja taastusravi pole õigeaegselt võimaldatud, et ebapädevate tervishoiutöötajate seisukohtadele tuginedes sunnitakse teda töötama vasaku käega ja valu kannatades ning et menetleja ei võtnud töövõimelisusega seotud asjaolude selgitamiseks ühendust talle operatsiooni teostanud ja edasised ravisuunised andnud kirurgiga. Ta väitis, et omab õigust keelduda tööst, mille täitmine seab ohtu tervise ega ole seetõttu talle süüks pandud rikkumist toime pannud. Veel väitis kaebaja, et rikuti ärakuulamisõigust, kuna tema emakeeleks on vene keel, kuid vaatamata vastavale soovile talle distsiplinaarmenetluse materjale sellesse keelde ei tõlgitud ega kaasatud ka tõlki, mistõttu ei saanud ta esitada neile oma seisukohti.

3. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 33-34) leiti, et kaebuse rahuldamiseks puudub alus ning märgiti kinnipeetava töökohustusega seotud seadusesätetele tuginedes, et terviseprobleemide esinemine ei tähenda igal juhul alati töökohustusest vabastamist. Vastuseks kaebuse väidetele märgiti, et vangla on taganud arstiabi kättesaadavuse, tal on väga hea ülevaade kinnipeetavate tervislikust seisundist, kaebaja tervist on kontrollinud erinevad tervishoiutöötajad, tema seisundiga on arvestatud juba tööle määramisel ning lisati, et ka tavaelus pole võimalik koheselt eriarsti juurde saada. Veel märgiti, et kaebajale on koos käskkirjaga väljastatud koristaja tööjuhend ja ta on selle kättesaamist allkirjaga kinnitanud ning lisati, et kaebaja taotles tõlgi kaasamist alles distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja tutvustamisel, varem ta sellekohaseid avaldusi ei esitanud ja on andnud eesti keelseid seletusi.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas pole pooltel vaidlust selle üle, et kaebajal on terviseprobleemid. Seega on vaja lahendada üksnes küsimused, kas vastustajal olid vaatamata sellele olemas piisavad alused selleks, et karistada teda tööle asumiseks antud korralduste täitmata jätmise eest ning kas vastav menetlus viidi läbi kõigi selleks ette nähtud nõuete kohaselt.

5. Vangistusseaduse (VangS) § 37 lg-st 1 tulenevalt peab kinnipeetav üldreeglina töötama ning juhud, millistel tal seda kohustust ei ole, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. Muuhulgas on kehtestatud, et vastavast kohustusest on vaba kinnipeetav, kes pole võimeline töötama tervislikel põhjustel. VangS § 37 lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst.

Meditsiiniosakonna 03.03.2015 tõendi kohaselt on arst tunnistanud kaebaja võimeliseks sooritama osalise tööajaga niisuguseid töid, mis ei eelda üle 5 kg suuruste raskuste tõstmist. Tervisekaarti kirurgi poolt 29.01.2015 tehtud kande nr 60 kohaselt on tema küünarliigese liikuvus rahuldav ja implantaat seda ei sega. 23.07.2015, 13.08.2015 ja 24.09.2015 tehtud kannetes nr 87, 90 ja 99 pole kirurg seda seisukohta muutnud ega mingit põhjust valu üle kurtmiseks leidnud. Tervisekaardi nimetatud kannete ja arsti poolt väljastatud tõendi ehtsuses ja sisulises õigsuses kahtlemiseks puudub vähimgi alus. Samuti pole mingit põhjust arvata, et vanglas töötavad arstid ei tea, milliseid tööülesandeid peab kinnipeetav vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma ega oska hinnata oma patsiendi võimalusi nendega ilma tervist ohtu seadmata ja ülemäärast valu kannatamata hakkama saada. Siinkohal on oluline ka see, et mitte igasugune terviseprobleem või valuaisting ei ole käsitletav töökohustusest vabastava töövõimetusena. Ruumide koristamist ei peeta üldreeglina raskeks füüsiliseks tööks ja seda saab teha ka terviseprobleemidega isik, kui ta järgib arsti poolt selleks antud soovitusi, kasutab oma seisundiga sobivaid töövõtteid ning arvestab tööga kaasneda võivate riskidega. Antud juhul nähtub arsti poolt kaebaja töötamisele seatud piirangutest selgelt, et tema terviseprobleemidest ollakse teadlikud ja nendega on arvestatud.

6. Kinnipeetava distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Kohus saab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 tulenevalt uurida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks kõigile vorminõuetele.

7. VangS § 67 p 1 sätestatu kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud ainult selle ilmselge tühisuse puhul. Kinnipeetava teistsugune arusaamine oma kohustustest ja sellest tulenev seisukoht korralduse õiguspärasusest ei anna talle õigust keelduda vanglaametniku korraldust täitmast, sest vastasel juhul muutuks distsipliini tagamine vanglas raskendatuks. Niisugust seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium ühemõtteliselt väljendanud oma lahendis nr 3-3-1-103-06 ning see on täiel määral kohaldatav ka käesoleval juhtumi puhul. Mõlemad kaebajale antud korraldused rajanesid põhiseaduse § 29 ja VangS § 37 lg 1 kehtestatud töötamise kohustusel ning tema tööle määramise kohta 18.05.2015 antud käskkirjal nr 6-2/810, mida polnud enne distsiplinaarmenetluste alustamist kehtetuks tunnistatud ega tühistatud. Seega oli tegemist õiguspäraste korraldustega ning tal tuli neile vaatamata oma teistsugusele seisukohale alluda. Ida-Tallinna Keskhaigla haigusloost ja tervisekaardi kannetest nähtuvalt on kaebajal küll olemas kunagise käevigastusega seotud terviseprobleemid, kuid distsiplinaarmenetluse protokolli lisadena ära nimetatu kinnitab, et menetluse käigus on kontrollitud tema tervisliku seisundi kohta antud tõendite olemasolu. Menetlejal puudus alus kahelda, et vangla tervishoiutöötajad ei oska hinnata kinnipeetava tervise seisundit või arvata, et nad väljastavad tegelikkusele mittevastavaid tõendeid.

8. VangS § 63 lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü tööle asumiseks antud korralduste täitmata jätmises on tõendatud vanglateenistuse ametnike ettekannete ja distsiplinaarmenetluses kogutud meditsiiniosakonna tõenditega. Ta pole oma ütluses, vastuväites ega kaebuses ka ise tööle mitteasumist eitanud, kuid arvab, et selleks oli olemas tervisest tulenev põhjus. Meditsiiniosakonna 06.07.2015 ja 20.07.2015 tõendid kinnitavad, et mõlemal vaidlustatud käskkirjas käsitletud juhtumil on tervishoiutöötaja hinnanud kaebaja tervislikku seisundit, kuid ajutist tööst vabastust ei ole talle antud.

9. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on kaebaja karistamisel järgitud kõiki VangS § 64 lg-test 1, 2, 3, 4 tulenevaid nõudeid. Menetluse käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt protokollitud, karistatut on teavitatud menetluste algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta ning karistus on talle määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 17 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on piisava põhjalikkusega käsitletud nii süütegude asjaolusid kui karistatu seletustest ja tervislikust seisukorrast tulenevat ning arusaadavalt on põhjendatud ka seda, miks on just kaheteistkümne ööpäeva pikkused kartserisse paigutamised iga rikkumise eest võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige otstarbekamad. Kohtul puudub õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud distsiplinaarkaristuse sisulist otstarbekust, kuid kuna VangS § 63 lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saavad niisuguse pikkusega karistused arvestada kaebaja isikut, tema varasemat karistatust ja vanglateenistuse ametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumiste olulist tähendust vangla julgeolekule, ei ole ülemäärase raskusega ning võivad võrreldes teiste karistusvahenditega kõige paremini kaasa aidata tema õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele.

10. VangS § 38 lg 22 kehtestatu lubab kinnipeetava töökohustusest vabastada, kui ta pole võimeline seda täitma. Tegemist on ajutist iseloomu omava töövabastusega. Eelnevalt käsitletud ettekannetest, meditsiiniosakonna tõenditest ja tervisekaardi kannetest nähtub, et kaebaja on saanud esitada tööle asumise korralduse saamisel oma tervise seisundist lähtuvaid vastuväiteid ning tervishoiutöötajad on seejärel tema seisundit ka kontrollinud. Kuna kaebajat pole ühegi teda läbi vaadanud arsti poolt alaliselt töövõimetuks tunnistatud, sai tervishoiutöötaja vastava kaebuse korral hinnata üksnes tema konkreetse hetke tegelikku tervisliku seisundit ning tähtsust ei oma see, kuidas ta ise oma töövõimet hindas. Riigikohtu halduskolleegium on lahendis nr 3-3-1-53-14 leidnud, et olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tööle määramisel, saab tema ootamatu terviserikkega seotud seisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde.

11. Miski ei tõenda ka seda, et distsiplinaarmenetluse käigus oleks rikutud mõnda õiguse üldist põhimõtet või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuet. Kaebaja küll väidab, et eesti keeles vormistatud dokumentide sisu polnud talle arusaadav ja ta ei saanud tõlgi kaasamata jätmise tõttu oma seisukohti esitada, kuid kohtule esitatud seda ei kinnita. Menetluse käigus on ta andnud eesti keeles kirjutatud selgitusi ega ole seejuures väitnud, et ei saanud mõnest menetlusdokumendist aru ja vajab seetõttu tõlki. Distsiplinaarmenetluse algatamise teated, distsiplinaarmenetluse protokoll ning karistuse määramise käskkiri on talle kätte antud ning ühelgi juhul pole ta pidanud vajalikuks sellekohase allkirja andmisel märkida, et ei saa esitatust aru. Vastava etteheite on ta välja toonud alles distsiplinaarmenetluse käskkirjale tehtud märkes. Keeleseaduse § 10 lg 1 ja 12 lg 3 kohaselt toimub riigiasutuste asjaajamine eesti keeles. Haldusmenetluse seaduse § 21 lg-tes 1 ja 2 sätestatu võimaldab küll tõlgi kaasamist, kuid see saab toimuda üksnes vastava taotluse alusel ja taotleja kulul. Üldse arusaamatuks jääb kaebuse väide koristaja töökohustuste tutvustamata jätmisest korralduse esitamisel. Koos tööle määramise käskkirjaga on kaebajale allkirja vastu kätte antud ka E8 koristaja tööjuhend. Selle järgi pidi talle olema arusaadav, milliste tööülesannete täitmist vastav amet eeldab ning milliseid õigusi ja kohustusi see kaasa toob.

12. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane