2-14-16067/29 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. detsember 2015.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-14-16067

Tsiviilasi

Marina Marinina hagi OÜ Paski Varad vastu võla

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

22 817,20 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 23. oktoobri 2014.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marina Marinina apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

08. detsember 2015.a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant

(hageja):

Marina

Marinina

(isikukood

XXXXXXXXXX), esindaja advokaat Marko Paabumets;

Vastustaja

(kostja):

OÜ

Paski

Varad

(registrikood

11108150), esindaja vandeadvokaat Karina Lõhmus-Ein

RESOLUTSIOON

Jätta Tartu Maakohtu 23. oktoobri 2014.a otsus

muutmata ja Marina Marinina apellatsioonkaebus

rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Jätta

maakohtus

ja

ringkonnakohtus

kantud

menetluskulud Marina Marinina kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Marina Marinina esitas Tartu Maakohtule 14.04.2014.a OÜ Paski Varad vastu hagi, milles

palus kostjalt välja mõista 13 710,56 eurot ja viivised.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 01.02.2007.a suulise tähtajatu laenulepingu, millega

hageja andis kostjale laenu 2007. aastal seitsmel korral kogusummas 47 869,82 eurot. Hageja

kandis laenusummad üle kostja arveldusarvele. Kostja on laenu tagastanud 2007.a viie maksega

ja 2009.a kolme maksega. Kokku on kostja hagejale tasunud 34 159,26 eurot. Seega on kostja

hagejale võlgu 13 710,56 eurot. Hageja esitas kostjale 09.09.2013.a avalduse laenulepingu

ülesütlemiseks ning nõudis võla viivitamatut tagastamist. Hageja loeb laenulepingu üles

öelduks alates 12.11.2013.a ning nõuab laenu tagastamist VÕS § 398 lg 1 alusel. Lisaks palub

hageja kostjalt välja mõista seadusjärgne viivise määr VÕS § 113 lg 1 ja § 94 alusel alates

12.11.2013.a kuni võla tasumiseni.

Kostja vastuväited hageja ja Eero Saare ühise äritegevuse kohta ei ole tõendatud. Laenulepingu

esialgne summa oli 503 000 krooni ning hiljem seda summat suurendati. Kostja ei ole

tõendanud, et laenuleping oli tähtajaline. Väide, et hageja majanduslik seis ei võimaldanud

hagejal laenu anda, on põhjendamatu. Hageja nõue ei ole aegunud. Kuna kostja räägib

laenulepingu tähtajalisusest, võtab ta omaks, et poolte vahel oli sõlmitud laenuleping.

Hageja esitas alternatiivse nõude alusetu rikastumise või käsundita asjaajamise sätete järgi.

Hageja palus mõista kostjalt 13 710,56 eurot välja VÕS § 1028 lg 1 või VÕS § 1023 lg 1 alusel.

Käsundita asjaajamise aluseks on, et hageja finantseeris kostja äritegevust. Raha ülekandmine

toimus kostja huvides ja tema teadmisel. Hageja sai 26.05.2014.a teada, et kostja laenulepingu

olemasolu ei tunnista ja tal on kostja vastu alusetust rikastumisest tulenev nõue ja nõue ei ole

aegunud. Lisaks palub hageja välja mõista intress 8690,40 eurot VÕS § 1035 lg 3 p 2 alusel

ning edasine intress TsMS § 367 alusel.

2. Kostja vaidles hagile vastu.

Poolte vahel ei ole sõlmitud laenulepingut. Hageja on kandnud kostja arvele raha ja kostja

hageja arvele, kuid see on seotud hageja ja kostja juhatuse liikme Eero Saare ühise

äritegevusega. Hageja ei ole tõendanud, et pooled oleksid sõlminud laenulepingu, samuti ei ole

tõendanud laenulepingu tingimusi. Laenulepingu sõlmimise seab kahtluse alla ka see, et uute

laenusummade saamine ja laenu tagastamine toimus samaaegselt. Kostja kandis hagejale raha

juba kaks nädalat pärast esimest hageja tehtud makset, enamus summadest kanti üle viie kuu

jooksul. Seega on hageja väited laenulepingu tähtajatuse osas ebausutavad. Laenu tagastamine

ei oleks ka laenulepingu puhul saanud olla pikem kui 1 aasta väljamakse tegemisest. Lisaks ei

võimaldanud hageja majanduslik seis kostjale vaidlusaluses summas laenu anda.

Kostja leidis, et lepingu puudumisel on tegemist alusetust rikastumisest tuleneva nõudega ning

hageja nõue on aegunud. Hageja pidi oma nõude olemasolust aru saama kohe pärast ülekande

tegemist ning viimane nõue aegus 02.04.2010.a. Kui poolte vahel oli laenuleping, pidi see

olema tähtajaga 1 aasta ning viimase makse tagastamise nõue aegus 02.04.2011.a.

Kostja tegi hagejale viimased ülekanded 2009.a veebruaris, 2013.a ei ole kostja hagejale

ülekandeid teinud. Kostja ei teadnud hageja nõudest midagi enne 2013.a septembrit, hageja

nõuab intressi alates 02.04.2007.a. Tegemist ei ole käsundita asjaajamisega.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohtu 23.10.2014.a otsusega jäeti hagi rahuldamata seoses nõude aegumisega.

Poolte menetluskulud jäid hageja kanda.

3.1. Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust järgmiste asjaolude üle:

1) hageja kandis kostjale arveldusarvele järgmised summad:

01.02.2007.a – 31 572,35 eurot;

01.02.2007.a – 575,20 eurot;

10.02.2007.a – 7988,96 eurot;

12.03.2007.a – 383,47 eurot;

12.03.2007.a – 255,65 eurot;

12.03.2007.a – 639,12 eurot;

02.04.2007.a – 6455,08 eurot;

2) kostja kandis hagejale arveldusarvele järgmised summad:

16.02.2007.a – 8564,16 eurot;

18.02.2007.a – 12 782,33 eurot;

26.02.2007.a – 4473,82 eurot;

15.05.2007.a – 1917,35 eurot;

24.07.2007.a – 1278,23 eurot;

26.01.2009.a – 2556,47 eurot;

29.01.2009.a – 639,12 eurot;

10.02.2009.a – 1597,79 eurot.

Kostja vastuväite tõttu loobus hageja väitest, et kostja kandis hagejale summad 05.10.2013.a ja

03.11.2013.a. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et neid makseid ei toimunud.

Maakohus luges TsMS § 231 lg 4 alusel ning toimikus olevate pangaväljavõtetega (tl 8-18)

tõendatuks, et ülekanded on tehtud.

Pooled vaidlevad selle üle, kas ülekanded tehti poolte vahel sõlmitud laenulepingu alusel ning

kas hageja nõue on aegunud.

4. Hageja on kasutanud rahasummade ülekannete puhul selgitust „laen“ ning kostja „laenu

osaline tagastamine“. Maakohus leidis, et ainuüksi ülekandele lisatud selgitusega ei ole

võimalik tõendada lepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldusi. Ülekande selgitus ei tõenda,

millise lepingu sõlmimisele oli suunatud poolte tahe ning milline oli teisele poolele esitatud

tahteavalduse sisu. Samale seisukohale on asunud ka Riigikohus 24.11.2011.a määruses nr 3-2-

1-109-11 p 11.

Maakohus leidis, et hageja tehtud ülekannete ja hageja väidete põhjal saab lugeda tõendatuks, et

hageja sooviks oli anda kostjale laenu, kuid tõendatud ei ole hageja poolt sellekohase tahte

väljendamine kostjale. Ülekannete selgitusi ei saa käsitleda otseste või kaudsete

tahteavaldustena, kuna laenuleping tuli sõlmida ning tahteavaldused teisele poolele teha enne

raha ülekandmist. Hagejale pidi juba raha üle kandmisel olema selge, millisel õiguslikul alusel

ta toimingu teeb. Samuti ei saa kostja ülekannete selgitusi käsitleda tahteavaldustena, kuna need

tahteavaldused tuli teha enne raha saamist. Lepingu saab lugeda sõlmituks alles pärast

mõlemapoolsete tahteavalduste vahetamist.

5. Hageja ei esitanud maakohtu ettepanekust hoolimata lepingu sõlmimise tõendamiseks ühtegi

muud dokumenti, seega luges maakohus, et poolte vahelise lepingulise suhte olemasolu ei ole

tõendatud. Kostja ei ole hagi rahuldamata jätmise alusena viidanud mõnest lepingulisest suhtest

tulenevale vastuväitele. Seega ei ole kostjal kohustust tõendada, et pooled oleksid sõlminud

lepingu.

Kuna maakohus ei lugenud laenulepingu olemasolu tõendatuks, ei käsitlenud maakohus

laenulepingu tähtajalisust ning hageja võimet laenu anda.

6. Maakohus leidis, et tegemist ei saa olla ka käsundita asjaajamisega (VÕS § 1018 lg 1). Kuna

hageja soovis enda kinnitusel ülekannet tehes raha tagasi saada, ei tegutsenud ta kostja huvides.

Käsundita asjaajamine sarnaneb tegutsemisega käsunduslepingu alusel, kui leping oleks

sõlmitud. Teisele isikule raha ülekandmine tagasisaamise sooviga ei saa olla käsunduslepingu

esemeks.

7. Maakohus tuvastas, et poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et hageja on kostja arveldusarvele

üle kandnud 47 869,83 eurot. Pooled ei ole tõendanud, et tegemist oleks lepingulisel alusel

tasutud summaga, seega on kostja hageja arvel alusetult rikastunud. Hagejal on õigus nõuda

kostjalt saadu tagastamist VÕS § 1028 alusel. Kostja on hagejale tasunud 33 809,27 eurot (ilma

2013.a makseteta). Kuna kostja ei ole väitnud ega tõendanud, et tegemist oleks lepingulisel

alusel tehtud maksetega või muu õigussuhtega, mis on eraldiseisev hageja tehtud maksetest,

luges maakohus need maksed hageja tasutud raha tagastamiseks. Seega ei ole hageja kostjalt

tagasi saanud 14 060,56 eurot ning tal on õigus nõuda selle tagastamist VÕS § 1028 alusel.

Hageja on palunud kostjalt põhisummana välja mõista 13 710,56 eurot.

8. Maakohus leidis, et hageja pidi raha üle kandes aru saama, et tal ei ole kostjaga sõlmitud

laenulepingut või et ta ei suuda lepingu olemasolu tõendada. Aegumistähtaja kulgema

hakkamine ei saa sõltuda sellest, millal ja kuidas kostja hagiavaldusele vastas. Üldjuhul saab

TsÜS § 151 lg 1 esimese lause järgi lugeda nõude aegumise algusajaks aega, mil isik pidi teada

saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumist

ja rikastumise põhjustaja isikut. Oluline ei ole, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude

olemasolust. Hageja pidi juba makseid tehes aru saama, et tal on õigus nõuda nende

tagastamist. Iga tasutud summa puhul algas aegumine makse tegemisega.

Kostja tegi hagejale tagasimakseid erinevates summades, viimane ülekanne toimus

10.02.2009.a. Kuna maakohus tuvastas, et kostja maksed on hageja tehtud rahaülekannete

tagastamiseks, katkes hageja nõude aegumine TsÜS § 158 alusel iga kostja tehtud maksega.

Viimati katkes hagi aegumine 10.02.2009.a ning algas uuesti. Seega hakkas hagi aegumine

kulgema alates 11.02.2009.a ning viimaseks hagi esitamise päevaks on 10.02.2012.a. Pärast

seda esitatud hagi loetakse kostja taotlusel aegunuks. Hagiavaldus on esitatud 14.04.2014.a.

Maakohus leidis, et hageja nõue on aegunud.

Maakohus leidis, et kuna põhinõue on aegunud, on TsÜS § 144 alusel aegunud ka intressi

väljamõistmise nõue.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

9. Marina Marinina esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja

uue otsuse tegemist, millega mõista välja OÜ-lt Paski Varad Marina Marinina kasuks:

1) võlgnevus summas 13 710,56 eurot; 2) hagi esitamise seisuga 14.04.2014.a sissenõutavaks

muutunud viivis summas 425,25 eurot, viivis 0,023 % päevas kindla summana alates

15.04.2014.a kuni otsuse tegemiseni ning 0,023% päevas otsuse tegemisest kuni kohase

täitmiseni; 3) hagi esitamise seisuga 14.04.2014.a intress 7955,64 eurot, intress 0,023% päevas

kindla summana alates 15.04.2014.a kuni otsuse tegemiseni ning 0,023 % päevas otsuse

tegemisest kuni kohase täitmiseni.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) ei nõustu apellant maakohtu tõendite hindamisega. Hageja poolt tahteavalduse esitamist

kostjale ja viimase poolt sellega nõustumist tõendavad kostja poolt tehtud rahaülekanded

hagejale selgitusega “laenu osaline tagastamine”, mis väljendab ja tõendab laenusuhte

olemasolu hageja ja kostja vahel;

2) olid hageja ja kostja elukaaslased alates 2005.a kuni 2013.a. Maakohus ei ole põhjendanud,

miks hageja ja kostja vahel ei saanud olla selge, millisel õiguslikul alusel hageja

rahaülekanded tegi, kui pooled olid elukaaslased ning rahaülekanded olid süstemaatilised

selgitustega “laen” ja “laenu osaline tagastamine”, tehtud 01.02.2007.a-10.02.2009.a;

3) on maakohus vääralt kohaldanud materiaalõigust ja jätnud kohaldamata TsÜS § 67 ja § 75

hindamaks poolte tahteavaldusi toimingute kaudu õigussuhte tuvastamisel. Väär on

maakohtu seisukoht, et ülekannete selgitusi ei saa käsitleda otseste või kaudsete

tahteavaldustena. Vastastikused rahaülekanded on vaieldamatult toimingud ja maakohus

oleks pidanud hindama nende õiguslikku tähendust lähtuvalt nende sisust. Maakohus ei ole

põhjendanud, miks jätab ta arvestamata rahaülekannete tähenduse õigussuhte tuvastamisel,

mis on oluline menetlusõiguse rikkumine otsuse põhjendamatuse tähenduses TsÜS § 442

lg 8 järgi;

4) ei põhjenda maakohus, miks ta ei arvesta otsuse tegemisel kostja vastuväitega laenulepingu

tähtajalisuse kohta, ega hinda selle vastuväite tõendatust kostja poolt ning jätab tähelepanuta

kostja seisukoha lepingulise suhte olemasolu kohta. Kostja on kohtule esitatud

seisukohtades möönnud, et kui lugeda poolte vahel sõlmituks laenuleping, siis ei olnud see

tähtajatu vaid tegemist oli tähtajalise laenulepinguga pikkusega 1 aasta, kuivõrd laenu anti

lühikeseks ajaks. Seega lasus kostjal kohustus tulenevalt TsMS § 231 lg-st 1 tõendada

laenulepingu tähtajalisust. Kostja ei ole tõendanud laenulepingu tähtajalisust, mistõttu saab

järeldada, et tegemist oli hageja ja kostja vahel tähtajatu laenulepinguga;

5) on apellant seisukohal, et kostja poolt vastuväite väljatoomine laenulepingu tähtajalisuse

osas tähendab kostja omaksvõttu TsMS § 231 lg 2 järgi faktilise asjaolu suhtes, milleks on

poolte vahel lepingulise suhte olemasolu. Maakohus on menetluses kostjat põhjendamatult

ja ebaseaduslikult soosinud ja eelistanud;

6) on hageja alternatiivnõude rahuldamata jätmine maakohtu poolt täielikult põhjendamata.

Maakohus ei ole märkinud, millistel asjaoludel ta järeldab, et raha ülekandmine toimus

sooviga see tagasi saada. Käsundita asjaajamise nõudes hageja sellist väidet esitanud ei ole.

Maakohus ei nimeta, milliste tõendite pinnal on ta jõudnud järeldusele, et kostja sooviks oli

raha ülekandmisel selle tagasisaamine, arvestades seda, et laenulepingust tulenev nõue jäi

hagis rahuldamata ja kohus lahendas nõuet VÕS § 1028 alusel;

7) kuuluks hageja nõue rahuldamisele ka VÕS § 1023 lg 1 alusel, kuivõrd rahaülekanded olid

tehtud kostja huvides, kostja ei ole, tulenevalt tema vastuväidetest, andnud hagejale õigust

või kohustanud teda rahaülekandeid tegema. Maakohtu otsus selles osas on põhjendamatu,

maakohus on vääralt hinnanud tõendeid, kohus on vääralt kohaldanud materiaalõigust

õigussuhte määratlemisel;

8) ei selgita ega põhjenda maakohus oma järeldust, mille kohaselt hagejale oli selge või pidi

olema selge, et tal ei ole sõlmitud laenulepingut või et ta ei suuda lepingu olemasolu

tõendada. Hageja on esitanud asjaolud ja tõendid, mis kinnitavad vastupidist. Hageja poolt

kostjale tehtud rahaülekanded selgitusega “laen” ja kostja poolt hagejale tehtud

rahaülekanded selgitusega “laenu tagastamine” tõendavad laenulepingu olemasolu;

9) on maakohus, kohaldades TsÜS § 158 lg 1, jätnud tuvastamata, millist hagejat nõuet kostja

tunnustas rahaülekannete tegemisega. Maakohus märgib, et kostja maksed on hageja tehtud

rahaülekannete tagastamiseks, kuid jätab märkimata millisel õiguslikul alusel on need

toimunud. Hagejal puudus igasugune põhjus ja alus arvata, et laenu andmine kostjale ja

laenu osalised tagastamised kostja poolt võiksid tähendada alusetust rikastumisest tuleneva

nõude olemasolu hagejal. Maakohus ei ole ümberhinnanud kostja rahaülekannete selgitusi

seoses alusetu rikastumise nõudega, seega tunnustas kostja laenulepingust tulenevat nõuet;

10) ei kehtesta alusetu rikastumise sätted aega, millest alates muutub alusetust rikastumisest

tulenev nõue sissenõutavaks (s.o mis ajast tuleb täita alusetust rikastumisest tulenev

kohustus). Seega tuleb kohaldada VÕS § 82 lg 7 kolmandat lauset. Maakohus ei ole

tuvastanud, millal sai alusetult rikastunud isik (kostja) teada alusetust rikastumisest

tulenevast kohustusest. Kostja sai teada alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest

seoses hagiga, kui esitas vastuväite hagile 26.05.2014.a, milles nimetas muuhulgas, et

tegemist on alusetust rikastumisest tuleneva hageja nõudega, mis on aegunud. Kostja ei ole

tõendanud, et teadis alusetust rikastumisest tulenevast kohustusest hageja ees enne

26.05.2014.a, mistõttu muutus hageja nõue sissenõutavaks alates 26.05.2014.a ja hageja

nõue VÕS § 1028 alusel ei ole aegunud. Maakohus on jätnud aegumise üle otsustamisel

kohaldamata VÕS § 82 lg 7, millega on vääralt kohaldanud materiaalõigust ja vääralt

leidnud, et hageja nõue VÕS § 1028 alusel on aegunud.

10. Paski Varad OÜ vaidleb Marina Marinina apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see

rahuldamata ning menetluskulud kaebaja kanda. Vastuse kohaselt:

1) on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud ning otsuse tühistamiseks puudub alus;

2) ei ole apellant tõendanud, et pooled oleksid sõlminud laenulepingu tunnustele vastava

lepingu, ega väidetava laenulepingu tingimusi;

3) vaidleb vastustaja vastu apellandi väitele, et maakohus on ebaõigesti osundanud Riigikohtu

24.11.2011.a määrusele nr 3-2-1-109-11, mille kohaselt vaidluse korral lepingu olemasolu

üle tuleb tõendada vastastikuste tahteavalduste tegemist lepingu sõlmimiseks. Käesoleval

juhul ei ole apellant vastavate tahteavalduste tegemist tõendanud;

4) märgib maakohus õigesti, et tahteavaldused lepingu sõlmimiseks tuli teha ning laenuleping

tuli sõlmida enne raha ülekandmist. Ühtegi tõendit laenulepingu sõlmimise kohta apellant

esitanud ei ole;

5) ei ole apellant ja vastustaja olnud ega saa olla elukaaslased, sest vastustajaks on juriidiline

isik. Elukaaslased olid apellant ja vastustaja seaduslik esindaja Eero Saar. Apellant ei ole

apellatsioonkaebuses täpsemalt selgitanud, millised erisused esinevad tahteavalduste

tegemisel ja lepingute sõlmimisel isikute vahel, kes on elukaaslased;

6) ei nõustu vastustaja apellandi väitega, et maakohus on jätnud täielikult hindamata kostja

rahaülekanded ja nende selgitused, mis on oluline menetlusõiguse rikkumine. Apellandi

poolt kohtu järeldustega mittenõustumine ei anna alust väita, et kohus ei ole neid teemasid

käsitlenud;

7) ei nõustu vastustaja apellandi poolse pooltevaheliste rahaülekannete ning TsÜS § 67 ja 75

lg 1 käsitlemisega. Kuna laenulepingu on kahepoolne leping ning eeldab mõlema poole

tahteavaldust lepingu sõlmimiseks, siis ei piisa lepingu sõlmimiseks ühest tahteavaldusest,

milleks apellandi väitel on apellandi poolt ülekande tegemine selgitusega „laen“. Vaja on

seega teist tahteavaldust, milleks apellandi väitel on ülekanne selgitusega „laenu

tagastamine“. Apellandi kontseptsioonist lähtudes ei ole nendel juhtudel, kus ülekannet

„laenu tagastamine“ ei ole toimunud, s.o pole tehtud vastastikuseid ülekandeid,

laenulepingut sõlmitud, sest ühe poole tahteavaldus puudub;

8) ei ole vastustaja laenulepingu sõlmimist ega olemasolu omaks võtnud. Omaksvõtuna TsMS

§ 231 lg 2 tähenduses ei saa käsitada vastustaja poolt menetluses esitatud alternatiivseid

seisukohti. Vastustaja on nii vastuses kui kohtuistungitel selgelt märkinud, et vaidleb vastu

väitele laenulepingu sõlmimise ja olemasolu kohta. Alternatiivne vastuväide on esitatud

juhuks, kui kohus peaks apellandi väitega laenulepingu olemasolust nõustuma;

9) on apellant ise lisaks laenulepingust tulenevalt nõudele esitanud kaks alternatiivset nõuet,

s.o alusetust rikastumisest tuleneva nõude ja käsundita asjaajamisest tuleneva nõude.

Nõustudes apellandi väitega omaksvõtu kohta saab asuda seisukohale, et alusetust

rikastumisest tuleneva nõude esitamisega võtnud omaks, et poolte vahel ei olnud

laenulepingut. Esitades käsundita asjaajamisest tuleneva nõude on apellant omakorda

võtnud omaks selle, et tal ei ole vastustaja vastu ka alusetust rikastumisest tulenevat nõuet;

10) on eluliselt ebausutav, miks oleks kostja pidanud 2007.a veebruaris laenu tagastama asuma

ja samaaegselt uusi laenusummasid välja võtma;

11) ei ole apellant tõendanud, et pooled sõlmisid 01.02.2007.a laenulepingu, mille kohaselt pidi

apellant andma vastustajale 749 000 krooni laenu osade kaupa nii, et 01.02.2007.a kantakse

vastustajale üle 503 000 krooni, 10.02.2007.a 125 000 krooni, 12.03.2007.a 20 000 krooni

ja 02.04.2007.a 101 000 krooni;

12) olid apellandi ülekanded vastustaja arveldusarvele seotud apellandi, apellandi endise

elukaaslase ja vastustaja juhatuse liikme Eero Saare ning vastustaja vahelise ühise

äritegevusega kinnisvara valdkonnas. Vastustaja ja Eero Saare kooselu kestis 2005.a kuni

2013.a suveni. Kooselu ajal sõlmiti mitmeid tehinguid, millega seoses tehti muuhulgas

sularaha sissemakseid apellandi arveldusarvele. Apellant omakorda kandis osa raha hiljem

Eero Saarele ja osa vastustajale. Apellandi pangakonto väljavõttest nähtuvalt on erinevatel

aegadel tehtud apellandi arveldusarvele tema enda poolt suuremates summades

sissemakseid ja ülekandeid;

13) ei saa ühte ja sama õigussuhet samaaegselt kvalifitseerida alusetu rikastumise ja käsundita

asjaajamisena. Raha ülekandmine apellandi arvelt vastustaja arvele ei ole käsitatav

käsundita asjaajamisena. Riigikohus on otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-11-08 asunud

seisukohale, et kui esitatud on laenulepingust tulenev nõue, kuid laenuleping ei osutu

tõendatuks, siis on õigussuhe võimalik kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva

nõudena. Kui vaidlus on laenulepingu olemasolu üle, siis laenulepingu puudumise korral

tuleb alternatiivselt kõne alla alusetust rikastumisest, mitte käsundita asjaajamisest tulenev

nõue;

14) on maakohus kohaldanud apellandi alusetust rikastumisest tuleneva nõude suhtes õigesti

aegumist. Kui apellant kandis ilma õigusliku aluseta vastustaja arveldusarvele raha, siis

algas nõude aegumine ülekande tegemisest. Tähtsust ei oma, millal „apellandile oli selge

või pidi olema selge, et tal ei ole sõlmitud laenulepingut või ta ei suunda lepingu olemasolu

tõendada“. Järelikult ei pidanud maakohus neid asjaolusid otsuses ka selgitama;

15) puudus maakohtul puudus vajadus ja alus rahaülekannete selgituste ümberhindamiseks.

Kohus asus ühemõtteliselt seisukohale, et poolte vahel ei olnud sõlmitud laenulepingut.

Seda seisukohta arvestades on põhjendamatu apellandi väide, et kuna rahaülekannete

selgitusi pole ümber hinnatud, siis on vastustajale ikkagi kuni 10.02.2009.a tehtud laenu

tagasimakseid ning aegumise kohaldamisel tuleb lähtuda sellest, et vastustaja maksis tagasi

laenu.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks ega tühistamiseks.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1

p 1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt antud õigusliku kvalifikatsiooniga pooltevahelisele

õigussuhtele ning ka maakohtu hinnanguga tõenditele ega korda TsMS § 654 lg 6 alusel kõiki

maakohtu otsuses sisalduvaid põhjendusi.

9. Maakohus leidis õigesti, et hageja poolt kostja arveldusarvele erinevates summades

ülekannete tegemine ning kostja poolt hageja arveldusarvele tagasimaksete tegemine perioodil

01.02.2007.a kuni 10.02.2009.a ei võimalda lugeda tõendatuks poolte vahel laenulepingu

olemasolu vaatamata sellele, et hageja märkis ülekannete selgituseks „laen“ ja kostja omakorda

„laenu osaline tagasimakse“.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega,

samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et

lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Käesoleval juhul ei ole hageja suutnud esile tuua ega

tõendada, missuguses summas laenu andmises olid pooled saavutanud kokkuleppe ning

missugustel tingimustel pidi toimuma laenulepingu mõlemapoolne täitmine. Pakkumusena

laenulepingu sõlmimiseks ei ole käesoleval juhul võimalik käsitada hageja poolt teostatud

igakordset ülekannet selgitusega „laen“, samuti ei ole nõustumusena käsitatavad kostja poolsed

rahasummade tagasimaksed hageja arveldusarvele. Vastastikuste ülekannete suurused

varieeruvad ja nende põhjal ei ole võimalik välja selgitada poolte tahet väidetava laenulepingu

oluliste tingimuste osas.

10. Hageja on menetluses viidanud, et pooled sõlmisid nn raamlepingu, mille alusel hageja

andis kostjale jooksvalt laenu erinevates summades ja kostja teostas jooksvalt ka tagasimakseid.

Ringkonnakohus leiab, et hageja ei ole niisuguse raamlepingu olemasolu kohta esitanud

tõendeid. Raamlepingu sõlmimise tõendamiseks ei piisa erinevates summades vastastikuste

pangaülekannete tegemisest, kuna need ei väljenda väidetava raamlepingu tingimusi ega

sisuliselt ka kummagi poole tahet olla seotud kindlate õiguslike tagajärgedega (TsÜS § 67 lg 1,

VÕS § 9 lg 1, § 16 lg 1 ja § 20 lg 1). Maakohus on õigesti märkinud, et pakkumus lepingu

sõlmimiseks peab olema piisavalt määratletud ja selge, väljendades ühtlasi pakkumuse esitaja

(oferendi) tahet olla ettepanekule nõustumuse andmise korral sõlmitava lepinguga õiguslikult

seotud. Sellekohaseid tahteavaldusi ei tulene vastastikustest pangaülekannetest.

Ehkki lepingu sõlmimisele suunatud tahte avaldamine on iseenesest võimalik ka lepingu

täitmisele asumisega, ei muuda see järeldust, et käesoleval juhul ei ole laenulepingu

sõlmimiseks (VÕS § 396 lg 1) piisavalt määratletud sisuga pakkumuse tegemine (sh kostjale

edastamine) ja kostja poolt sellega nõustumine asjas tõendamist leidnud.

11. Põhjendatud ei ole apellandi etteheited, mille kohaselt jättis maakohus andmata hinnangu

rahaülekannete õiguslikule tähendusele. Kohus on ülekannete teostamise õiguslikku tähendust

asjakohasel viisil analüüsinud ning ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste

põhjendustega.

Asjakohased ei ole apellandi väited selle kohta, et hageja ja kostja juhatuse liige olid aastatel

2005 – 2013 elukaaslased. Pigem on elukaaslaste puhul usutav, et omavahelised varalised

suhted jäetakse õiguslikult täpsemalt määratlemata, kuna lähtutakse sellest, et tegemist on

ühiste vahenditega.

12. Kostja ei ole laenulepingu sõlmimist TsMS § 231 lg 2 tähenduses (faktilise väitega

tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine) omaks võtnud, vaid on laenusuhte olemasolu läbivalt

eitanud. Vastustaja alternatiivset vastuväidet laenulepingu tähtajalisust puudutavas osas ei saa

käsitada omaksvõtuna. Olles jõudnud järeldusele, et poolte vahel ei ole laenulepingu sõlmimine

tõendamist leidnud, ei pidanud maakohus täiendavalt käsitlema kostja alternatiivset vastuväidet

selle kohta, et kui ka poolte vahel oli laenuleping, siis ei olnud see tähtajatu, vaid tähtajaline. Ka

tekkinuks kostjal vajadus tõendada oma väiteid laenulepingu tähtajalisuse kohta vaid juhul, kui

laenulepingu olemasolu oleks kinnitust leidnud.

Alusetud on apellandi etteheited maakohtule seoses poolte ebavõrdse kohtlemisega. Tsiviilasja

materjalidest nähtuvalt on maakohus täitnud selgitamiskohustust ja selgitanud pooltele

tõendamiskoormise jaotust (TsMS § 351 lg 1, § 392 lg 1 p 3 ja 4, lg 3). TsMS § 230 lg 2

kohaselt võib kohus teha menetlusosalistele ettepaneku esitada täiendavaid tõendeid.

13. Maakohus on otsuses asunud selgelt seisukohale, et poolte vahel oli tegemist alusetust

rikastumisest tuleneva võlasuhtega (kohtuotsuse p-d 6 ja 7). Ringkonnakohus nõustub selle

õigusliku kvalifikatsiooniga. Alusetust rikastumisest tuleneva võlasuhte olemasolu on möönnud

ka kostja (vastustaja), kes on selle nõude osas esitanud üksnes aegumise vastuväite.

Seega on põhjendamatud apellandi etteheited, nagu oleks kohus hageja nõudele aegumise

kohaldamisel jätnud selgitamata, missugust hageja nõuet kostja oma tagasimaksetega tunnustas.

Ringkonnakohus märgib, et alusetu rikastumise võlasuhte puhul ei oma tähtsust, kas kostja

omalt poolt nõuet mingil kujul tunnustas või mitte, kuna tegemist ei ole lepingulise suhtega

ning järelikult ei eelda selline võlasuhe poolte vahel tahteavalduste vahetamist.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga ka selles, et alusetu rikastumise nõude aegumise

algusajaks tuleb lugeda aega, mil isik (hageja) pidi teada saama asjaoludest, millest saab

järeldada rikastumisnõude olemasolu, s.o rikastumise toimumist ja rikastumise põhjustaja isikut

(sellel seisukohal on ka Riigikohus otsuses nr 3-2-1-162-13, p 43). Seega algas iga tasutud

summa puhul aegumine makse tegemisega. Aegumistähtaeg ei pikene seoses sellega, et hageja

arvas endal olevat õiguse nõuda rahasummasid tagasi suuliselt ja tähtajatuna sõlmitud

laenulepingu alusel. Ringkonnakohus rõhutab, et aegumistähtaja algust saab TsÜS § 151 lg 1

järgi hakata arvestama alates ajast, mil hageja (õigustatud isik) sai või pidi saama teadlikuks

asjaoludest, mille kohaselt teine isik (kostja) on tema arvel alusetult rikastunud. Nõude

aegumist ei mõjuta asjaolu, millal sai rikastumisest teada kostja. Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-54-

08 (p 10), millele apellant viitab, käsitletakse viivise arvestamist alusetu rikastumise nõude

puhul, mis ei puutu käesoleva vaidluse kontekstis asjasse.

Alusetust rikastumisest tuleneva nõude sissenõutavaks muutumist ja sellega seoses

aegumistähtaja algust ei mõjuta käesoleval juhul ka VÕS § 82 lg 7 kolmas lause, mille kohaselt

võib võlausaldaja juhul, kui kohustuse täitmise aega ei ole kindlaks määratud ja see ei tulene ka

võlasuhte olemusest, nõuda kohustuse täitmist pärast mõistlikult vajaliku aja möödumist (VÕS

§ 82 lg 3). Nimetatud säte võimaldab hinnata eelkõige seda, kas kohustatud isik on sattunud

kohustuse täitmisega viivitusse. See omakorda annaks aluse kasutada asjaomaseid

õiguskaitsevahendeid (nt esitada viivise nõue). Käesoleval juhul puudub vajadus käsitleda

viivise kohaldamist, kuna alusetust rikastumisest tulenev nõue on aegunud.

15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei saa vaidlusaluse

võlasuhte puhul olla tegemist käsundita asjaajamisega, kuna puuduvad VÕS § 1018 lõikes 1

sätestatud tunnused.

Hageja nõue põhineb tervikuna eeldusel, et (kokkuleppel kostjaga) pidi kostja raha talle

tagastama. Hageja tugines esmajärjekorras poolte vahel sõlmitud laenulepingule, mille

olemuseks on laenusaaja kohustus laenuks saadud raha hiljem tagastada. Raha ülekandmine

kostjale kavatsusega see hiljem tagasi nõuda ei vasta käsundita asjaajamisest tuleneva võlasuhte

tunnustele, nagu on õigesti järeldanud ka maakohus.

Kui hageja oleks kandnud raha kostjale üle ilma kavatsuseta seda hiljem tagasi nõuda, siis ei

saaks samuti tegemist olla käsundita asjaajamise suhtega. Raha ülekandmine oleks sel juhul

käsitatav tasuta käsutusena (kinkena).

Samuti ei tulene käsundita asjaajamise sätetest, et teisele isikule (soodustatule) raha maksnud

isikul oleks õigus nõuda kogu oma soorituse tagastamist. VÕS § 1023 lg 1 järgi võib käsundita

asjaajaja nõuda, et soodustatu hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused ja vabastaks ta

asjaajamisel võetud kohustustest. Seega tuleks kõne alla nt pangaülekannete teenustasude

hüvitamise nõue. VÕS § 1023 lg 2 järgi võib oma majandus- või kutsetegevuses tegutsenud

käsundita asjaajaja nõuda soodustatult asjaajamise eest ka mõistlikku tasu. Käesoleval juhul ei

ole niisuguseid nõudeid esitatud ning hageja ei ole ka tuginenud sellele, nagu oleks ta suhetes

kostjaga tegutsenud oma majandus- või kutsetegevuses.

16. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta asjas

kantud menetluskulud apellandi kanda.

Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna

käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015. a, ilma et selles menetluskulud

oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus

pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning

kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14,

p 22). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja

või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause

kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel.

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/