4-15-3189/40 · 4-15-3189/40 · Pärnu Maakohus Kuressaare kohtumaja

4-15-3189

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18.detsember 2015.a. Kuressaare kohtumaja Väärteoasja number 4-15-3189 Kohtunik Reena Undrest Kohtuistungi sekretär Maria Schmuul Väärteoasi

P.I kaebus Politsei- ja Piirivalveameti Lääne

Prefektuuri Kuressaare politseijaoskonna 23.04.2015.a. otsuse peale väärteoasjas nr 2740 15 000527 Istungil osalenud isikud Kohtuistungil osalesid:

Kaebuse esitaja/menetlusalune isik P.I (isikukood xxx, Kaitsja vandeadvokaat Kersti Põld K politseikapten Meelis Juhandi ohtuvälise menetleja esindaja RESOLUTSIOON

1. 23.04.2015.a. otsus Tühistada Lääne Prefektuuri Kuressaare politseijaoskonna väärteoasjas nr 2740 15 000527 P.I-le mõistetud lisakaristuse osas.

2. Teha selles osas P.I-le 224 lg 3 p 2

uus otsus ja mõista LS § järgi

lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine neljaks kuuks. Lisakaristuse so

juhtimisõiguse äravõtmine 4 kuuks tähtaega arvata alates käesoleva otsuse jõustumisest.

3.

Muus osas jätta otsus muutmata.

4. Kaebus rahuldada osaliselt.

5. gionaalse Maanteeameti Saata kohtuotsuse ärakiri peale kohtuotsuse jõustumist Re

liiklusregistri büroole juhtimisõiguse äravõtmise osas registrisse kande tegemiseks.

P.I on kohustatud

viie tööpäeva jooksul otsuse jõustumisest arvates loovutama oma juhiloa Maanteeameti liiklusregistri büroole.

4-15-3189

2

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib kohtumenetluse pool vandeadvokaadist esindaja vahendusel esitada

kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul alates otsuse kuulutamisest ja otsuse

kohtus tutvumiseks kättesaamise päevast. Kassatsioonõiguse soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Pärnu Maakohtu Kuressaare kohtumajale alates kohtuotsuse kuulutamisest.

Kohtuotsus on Maakohtu Kuressaare kohtumaja kantseleis asukohaga kuulutatud ja Pärnu Lossi 2 Kuressaares tutvumiseks kättesaadav alates 18.12.2015.a. Kohtuotsus pööratakse täitmisele selle jõustumise päevast alates 10 päeva jooksul (VTMS § 203 lg 2).

ASJAOLUD,

MENETLUSE KÄIK, KAEBAJA NÕUE, PÕHJENDUS

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) i Kuressaare politseijaoskonna 23.04.2015 Lääne prefektuur

otsusega väärteoasjas nr 2740,15,000527 karistati P.I liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2

alusel rahatrahviga 200 trahviühikut (800 eurot) ning LS § 224 lg 3 p-i 2 alusel kohaldati lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine 9 kuuks. P.I karistati selle eest, et ta 28.03.2015 kell 23.08 juhtis Kuressaare linna ringtee 6-ndal kilomeetril mootorsõidukit seisundis, kus juhi ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,70 mg/l. Tõendusliku alkomeetri mõõtetulem oli 0,75 mg/l, laiendmääramatus 0,05 mg/l, mis ületas lubatud 0,09 mg/l piirmäära.

2. Menetlusalune isik esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale 04.05.2015 kaebuse Pärnu Maakohtule. Kaebuses palub P.I tühistada tema suhtes tehtud otsus määratud lisakaristuse

osas ja jätta lisakaristus kohaldamata või alternatiivselt teha uus otsus ja vähendada temale mõistetavat lisakaristust. Kaebuse põhjenduste kohaselt kohtuvälise menetleja otsuses on märgitud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse esinemine. Sellele vaatam määratud lisakaristus suhteliselt ata on P.I-le karm. Otsuse tegija on jätnud sisuliselt arvestamata, et P.I kahetses süüteo toimepanemist

puhtsüdamlikult. Tegemist on kergendava asjaoluga karistusseadustiku (KarS) § 57 lg 1 p-i 3

järgi. palub muuta talle määratud karistust, kuna see on põhjendamatult raske. P.I

Karistusotsuses on selle põhjendusena toodud üldised asjaolud. Väärteootsusest ei nähtu, et

otsuses tegija oleks arvestanud konkreetse süüteo asjaoludega ning järginud KarS § 56 lg 1 nõuded. P.I leiab, et mõistetud lisakaristus ei ole kooskõlas talle süüks arvatava teo raskuse ja laadiga. leiab, et kohtuvälisel menetlejal ei ole LS § 224 lg 3 p- P.I i 2 järgi kohustust

juhtimisõigust ära võtta. P.I selgitab, et ta töötab põhitöökohaga xxxxxxxxxxxx Juhtimisõiguse olemasolu on talle vajalik tööle ja töölt ära saamiseks. Nädalavahetustel teeb P.I lisateenistuse saamiseks juhutöid erinevates talumajapidamisest. Ilma juhtimisõiguseta jääb

P.I ilma lisasissetuleku teenimise võimalusest ja see paneb tema ning ta perekonna äärmiselt raskesse olukorra. P.I ülalpidamisel on x aastane laps, keda ta kasvatab üksi ning samuti tuleb igakuiselt tasuda majalaenu 187 eurot ja auto liisingumakseid. Lisatööd tegemata ei

suuda P.I kõiki oma rahalisi kohustusi täita. P.I palub esitatud kaebuses tühistada lisakaristuse kohaldamine või alternatiivselt mõista lisakaristus miinimummääras, so 3-ks kuuks.

3. Kohtuväline menetleja esitatud kaebuse jätta rahuldamata palub enda kirjalikus seisukohas

/t.l. 15/. Kohtuväline menetleja märgib, et on karistuse määramisel arvestanud kergendavate

asjaoludena kahetsust. Isik on pannud toime enamohtliku väärteo seades ohtu nii enda kui ka

4-15-3189

3

teiste kaasliiklejate elu ja tervise. Seejuures ei ole oluline ohu realiseerimine. Kohtuväline

menetleja selgitab, et menetlusalust isikut on eelnevalt karistatud joobes mootorsõiduki juhtimise eest (18.07.2014) ning karistus on kehtiv. Oma tegevusega näitab menetlusalune isik,

et varem määratud karistust (rahatrahv) ei ole ilmselgelt täitnud oma eesmärki ja isik jätkab

liiklusreeglite rikkumist. Senise karistuspraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga

süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib

lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalides ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mille alusel võiks lisakaristuse jätta kohaldamata.

Elatise teenimise võimaluse kaotamine ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu, sest KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimise õigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu lahend nr 3-1- 1-26-

10). Kohtuväline menetleja leiab, et määratud karistusel on mh ka üldpreventiivne eesmärk viidates Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-26-03 ning et on seesugust praktikat kasutanud viimase

paari aasta vältel ning see on Maanteeameti poolt kogutava statistika näitel kandnud oma eesmärki. Kohtuväline menetleja leiab eelöeldust tulenevalt, et P.I-le määratud karistus on proportsionaalne isiku süüga.

4. kaebus rahuldamata ning

P.I Pärnu Maakohtu 4.06.2015.a. kohtuotsusega jäeti kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

5. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 21.10.2015.a. otsusega nr 3-1-1- - 92 15 tühistati Pärnu

Maakohtu 4.06.2015 otsus P.I väärteoasjas LS § 22 lg 2 järgi ja saadeti väärteoasi uueks arutamiseks Pärnu Maakohtule teises kohtukoosseisus.

6. kait 12.11.2015.a. esitas P.I sja vandeadvokaat Kersti Põld maakohtule kaebuse täienduse /t.l. 84/. Kaebuse täienduses ei nõustu menetlusalune isik kohtuvälise menetleja poolt kaebusele esitatud

vastuses toodud seisukohaga, et P.I-le 23.04.2015.a väärteootsusega määratud

lisakar karistati väärteoasjas nr 274015000527 tehtud istus on põhjendatud. P.I

otsusega liiklussüüteo eest, mille ta pani toime 28. märtsil 2015.a. Kohtuväline menetleja

tugineb vastuses kaebusele asjaolule, et P.I on eelnev teo alt samaliigilise väär toimepanemise eest karistatud isik, kuid 23.04.2015 kohtuvälise menetleja otsuses puudub

tõendiviide karistusregistri andmetele. P.I esitas kaebuse kohtuvälise menetleja

23.04.2015.a otsuse peale. Kohtuvälise menetleja poolt kohtule esitatud karistusregistri registriteade P.I kohta on koostatud alles 15.05.2015.a.

Ehkki formaalselt on 23.04.2015.a väärteootsuses märgitud karistust kergendava asjaoluna kahetsus, ei ole sisuliselt P.I-le karistuse mõistmisel kergendava asjaoluga arvestatud. Üldine karistuse mõistmise põhimõte on, et juhindutakse sanktsiooni keskmisest määrast, mida

konkreetsele isikule tema poolt toime pandud teo eest karistuse mõistmisel suurendatakse

karistust raskendavate asjaolude esinemise korral ja vähendatakse karistust kergendavate asjaolude esinemisel. Sama põhimõtet tuleb rakendada ka lisakaristuse mõistmisel. Kohtuväline

menetleja määras P.I-le karistuse LS § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritud süüteo toimepanemise eest. LS § 224 lg 3 p s 2 on sätestatud, et kohus või kohtuväline menetleja võib - kohaldada nimetatud paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse

äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem selles paragrahvis

sätestatud süüteo eest karistatud. Sanktsiooni keskmiseks karistusmääraks on seega

juhtimisõiguse äravõtmine 7,5 kuuks. Karistusseadustiku § 56 lg 1 järgi on karistamise alus

isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt

arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Koh väline menetleja ei tu

4-15-3189

4

tuvastanud P.I puhul süüteokoosseisu väliseid karistust raskendavaid asjaolusid.

Vaatama - -kahetsuse tuvastamisele, on ta KarS § 57 lg 1 p s 3 sätestatud kergendava asjaolu

kohtuväline menetleja pidanud vajalikuks määrata temale lisakaristusena juhtimisõiguse

äravõtmine sanktsiooni keskmisest suuremas määras. P.I-le karistuse määramisel

kohtuväline menetleja materiaalõigust (KarS § 56 lg 1, LS § 224 lg 2 ja 3) ebaõigesti kohaldanud. kaebus rahuldada. Menetlusalune isik märgib, et jääb kaebuse juurde ja palub

Kohtuväline menetleja on esitanud ühes kaebuse kohta esitatud vastusega kohtule

karistusregistri registriteate, mis on koostatud 15.05.2015.a. Kohtuväline menetleja ei ole

põhjendanud, millist asjaolu ta esitatud registriteatega tõendada soovib. Kui kohtuväline

menetleja tugines isiku varasemale karistatusele väärteootsuse tegemisel, pidi ta vastavad andmed koguma enne väärteoasjas P.I-le karistuse määramist, s.o hiljemalt 23. aprillil

2015.a ja andmeid tõendav dokument pidi olema paigutatud väärteotoimikusse enne kohtuvälise lahendi tegemist. Peale selle sisaldab 15.05.2015.a seisuga koostatud registriteade

ebaõigeid andmeid. 23.04.2015.a väärteootsuse kohta on registrisse sisse kantud jõustumise

kuupäev 13.05.2015, seda ka lisakaristusena määratud sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise

kohta. Karistusregistri seaduse § 13 lg 1 p järgi esitab otsuse teinud kohtuväline menetleja

KarRS § s 12 nimetatud andmed registri volitatud töötlejale viie tööpäeva jooksul käesoleva - seaduse § s 6 nimetatud otsuse või määruse jõustumisest arvates. Väärteomenetluse seadustiku - § 199 lg s 1 on sätestatud, et kohtuvälises menetluses tehtud otsus jõustub, kui selle peale ei ole -

kaebust esitatud ja kaebuse esitamise tähtaeg on möödunud. Otsus väärteoasjas nr 274015000527 ei ole jõustunud lisakaristuse määramise osas, sest P.I esitas otsusele kaebuse. KarRS § 13 lg 3 järgi vastutab registrile esitatud andmete õigsuse eest andmed

esitanud asutus. Väärteoprotokoll omab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu

süüdistusakt kriminaalmenetluses. VTMS § 2 järgi kohaldatakse väärteomenetluse sätteid,

arvestades väärteomenetluse erisusi. Kriminaalmenetluse seadustiku § 286¹ lg 2 p-s 2 on sätestatud, et kohus võib keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada, kui tõendit ei olnud

loetletud süüdistus- ega kaitseaktis ning kohtumenetluse pool ei ole nimetanud olulisi põhjuseid, miks ta ei saanud taotlust varem esitada. Sama paragrahvi 2. lõike p 3 kohaselt võib kohus keelduda tõendi vastuvõtmisest ja selle tagastada ka juhul, kui tõendi esitamise vajadust ei ole põhjendatud. Leiame, et praegusel juhul esineb nii KrMS § 286¹ lg 2 p-s 2 kui ka p-s 3

nimetatud alus tõendi vastuvõtmisest keeldumiseks. Menetlusalune isik palub kohtuvälise

menetleja poolt esitatud karistusregistri registriteate, mis on koostatud 15.05.2015.a, jätta väärteoasja materjalide juurde võtmata ja tagastada see tõendi esitajale.

7. Kohtuistungil jäi menetlusalune isik oma kaebuse juurde. Menetlusalune isik kahetses

väärteo toimepanemist puhtsüdamlikult ning palus kergemat karistust, kuna talle on juhtimisõigus väga vajalik.

8. Kohtu

väline menetleja lisab kaebuse täiendusele, et jääb 15.05.2015 esitatud seisukohtade

juurde. Lisaks peab vajalikuks selgitada, et kohtuväline menetleja oma otsuses antud

väärteoasjas võttis karistuse määramisel arvesse menetlusaluse isiku eelnevaid kehtivaid

karist - eurot) kasutades usi (liiklusseaduse § 224 lg 2, karistuseks määratud rahatrahv 700.

selleks digitaalseid karistusregistri andmeid. Kuigi see otsusest ei nähtu, on alati otsuse tegemisel vajalik vaadata varasema karistuse eriti, kui tegemist on samalaadilise liiki ja määra

süüteoga. Antud juhul on toime pandud tegu ja eelnevalt karistatud tegu seotud sama õigushüve Karistuse valikul ei saa olla eesmärgiks ainult kasu so liiklusohutuse rikkumisega.

kogukonnale, vaid eesmärk on isiku mõjutamine paranemise teele. Kasu kogukonnale on

karistu kogukond se määramisel kaudne – ootab, et liikleja järgib edaspidi liiklusreegleid, hoiab ära ohu ja kahju tekke. Liiklusseadus on andnud liiklejale selleks eelduse - § 14 lg 2 kohaselt iga liik klusalaste leja peab järgima lii õigusaktide nõudeid. Mootorsõiduki juhtimine

organismis alkoholi piirmäära ületades on ühiskonnale ohtlik, kuna üldteada statistika

4-15-3189

5

kohaselt seesuguses seisundis mootorsõiduki juhtimise tagajärjel on saanud isikud viga või hukkunud, rääkimata varalistest kahjudest.

Ühe karistusteooria kohaselt karistus peab mõjutama sotsiaal eetilist käitumisväärtust. - Menetlusalusel isikul on kehtiv karistus liiklusalase rikkumise eest. Seega varasem karistus ei

ole oma eesmärki täitnud. Karistusseadustiku § 56 lg 1 kohaselt on karistuse määramise

aluseks isiku süü, lisaks arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid võimalust mõjutada isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Menetlusalusele isikule määratud varasem karistus ei ole mõjutanud teda edaspidi liiklusalaste süütegude toimepanemisest hoiduma, mistõttu on temale määratud karistusmäär kõrgem, kui esmakordsel või ettevaatamatusest teo toime pannud rikkujal. Karistusemäära ei

määra üksnes id ka isiku süü, perspektiiv tema mõjutamiseks. kergendav asjaolu va

Ülaltoodule tuginedes peab kohtuväline menetl määratud karistust

eja menetlusalusele isikule proportsionaalseks isiku

süüga.

9. Kohtuistungil jäi kohtuväline menetleja oma eeltoodud kirjalike seisukohtade juurde ja palus jätta kaebuse rahuldamata.

KOHTU SEISUKOHT 10. 224 lg-s

pani toime LS § Väärteoasjas ei vaielda selle üle, et P.I 2 sätestatud

väärteo. Küll aga on menetlusaluse isiku kaitsja seisukohal, et P.I lisakaristus ei ole seadusega kooskõlas ning on ebaõiglaselt karm.

11. KarS § 1 esimese lause kohaselt on karistamise alus isiku süü. Süü suuruse 56 lg kindlakstegemisel tuleb lähtuda eeskätt kuriteo asjaoludest, ent tähelepanuta ei saa jätta ka teo

toimepanija isikut (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr , p-d 14 15.1 ja 19. juuni 2003. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1- -06 99 – 3-1-1-

79-03, p 14). Seega sõltub isiku süü suurus konkreetse juhtumi asjaoludest ning õiguslikke

piire arvestav konkreetse karistusmäära valik on kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-79-03,

p 11). Sama põhimõte kehtib ka väärteokaristust määrava kohtuvälise menetleja ametniku jaoks.

12. 224 lg-s Kohus asub seisukohale, et antud juhul on P.I süü LS § 2 sätestatud teo

toimepanemisel keskmisest suurem. Süü suurusele viitab eelkõige see, et P.I

väljahingatavas õhus oli LS § 2 sätestatud vahemiku ülemisele määrale lähedane 224 lg-s alkoholisisaldus. Süü suurust mõjutab ka asjaolu, et P.I teol ei ole olnud raskeid tagajärgi ning muid liiklusseaduse rikkumisi pole kaasnenud. P.I näol on tegemist isikuga, kes on

mootorsõidukit alkoholijoobe seisundis juhtinud ka varem. Karistusregistri teatisest nähtub

/t.l. 16/, et P.I on Lääne Prefektuuri Kuressaare politseijaoskonna 5.08.2014.a.

otsusega karistatud LS § 224 lg 2 järgi rahatrahviga 175 trahviühikut so 700 eurot alkoholi

joobes juhtimise eest 18.juulil 2014.aastal. Uue, alkoholi tarvitatuna mootorsõiduki

juhtimisega seonduva süüteo toimepanemine viitab as ei ole jaolule, et P.I varasemast karistusest vajalikke

järeldusi teinud.

P.I karistust kergendavaks asjaoluks on süü puhtsüdamlik kahetsus, karistust raskendavad asjaolud antud juhul puuduvad. 13. Liiklusseaduse § 224 lg 2 sanktsioonis on põhikaristustena ette nähtud rahatrahv kuni

300 trahviühikut, arest või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni kaheteistkümne kuuni. Liiklusseaduse § 224 lg 3 p 2 kohaselt võib käesoleva paragrahvis sätestatud süüteo eest

4-15-3189

6

lisakaristusena kohaldada sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Antud juhul on P.I karistatud rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o sanktsiooni

keskmises kuuks, s.o t suuremas määras ja sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega üheksaks samuti sanktsiooni keskmisest suuremas

määras.

Kohus leiab, et ne menetleja P.I kohtuväli võis LS § järgi karistada 224 lg 3 p 2

lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega. Sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine

teenib eeskätt eripreventiivseid eesmärke: see peab tagama, et isik ei saaks enam

samalaadseid rikkumisi toime panna (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. detsembri 2013. , p-d 9 ja 11). a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-122-13

Samas nõustub kohus menetlusaluse isiku kaitsjaga selles, et mõistetud lisakaristus ei ole kooskõlas P.I-le süüks arvatava teo raskuse ja laadiga.

14. Lisakaristus on üks osa karistusest ning menetleja peab ka seda mõistes või määrates

lähtuma teo toimepanija süüst. Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada

üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus väärteoasjas nr , p 9). 3-1-1-122-13 Maakohtu hinnangul on lisa

kohtuväline menetleja P.I-le karistuse mõistmist põhjendades tuginenud peamiselt üldpreventiivsetele kaalutlustele. Antud juhul on tuvastamist leidnud küll

keskmisest suurem teosüü, mis annab aluse lisakaristuse kohaldamiseks, kuid kohtuvälise

menetleja o P.I-lt tsusest ei nähtu eripreventiivseid kaalutlusi, mille tõttu tuleb juhtimisõigus ära võtta üheksaks kuuks.

Sõiduki juhtimise eest lubatud alkoholi piirmäära ületades on seadusandja ette näinud karistuse, mistõttu ei saa karistusnormile vastavat käitumist heita rikkujale ette tema karistuse

suuruse puhul. kahetseb oma tegu. Olukorras, kus toimepandud Käeoleval juhul P.I väärteo eest on sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine nähtud ette ka põhikaristusena, isikule on

põhikaristusena mõistetud keskmisest kõrgem rahatrahv ning puuduvad kaalukad eripreventiivsed kaalutlused lisakaristuse kohaldamiseks üle selle keskmise määra, ei saa P.I-le Kohus on seisukohal, mõistetud lisakaristuse pikkust lugeda tema süüle vastavaks. et mõistetud põhikaristus ja lisakaristus kokku ületavad praegu süü suurust. sel juhul P.I

LS § 2 vastava teo toime pannud isiku süü võib olla märksa suurem kui 224 lg- le P.I praeguses asjas. Nii on võimalik ületada alkoholi lubatud piirmäära veel suuremas ulatuses,

samuti on LS § 2 sätestatud tegu toime pannes võimalik ohustada, häirida või 224 lg-s takistada liiklust või ohustada inimeste elu, tervist, vara või keskkonda.

15. hus leiab, et otsus tuleb P.I l Ko kohtuvälise menetleja isakaristuse osas tühistada.

Kohtu h stusega karistatud P.I-le kohaldada innangul tuleb keskmisest raskema põhikari

lisakaristust kohus P.I-le sanktsiooni keskmisest väiksemas määras. Seetõttu mõistab

lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise põhikaristuse neljaks kuuks. P.I vähendamiseks ei ole alust § 2 järgi ning seda ei ole ka taotletud. Selles osas vastab LS 224 lg mõistetud 2 trahviühiku suurune rahatrahv menetlusaluse isiku süüle. 00

16. Seoses menetlusaluse isiku väitega, et juhtimisõigus on vajalik talle tööle ja töölt ära saamiseks ja et ilma juhtimisõiguseta jääb ta ilma lisasissetuleku teenimise võimalusest, mis

4-15-3189

7

paneb ta pere raskesse olukorda, märgib kohus järgmist. Kohus nõustub menetlusaluse isikuga selles, et juhtimisõiguse äravõtmine raskendab tema tööle ja töölt ära saamist ning

võib avaldada ka mõju menetlusaluse isiku sissetulekutele ning seeläbi ka tema

majanduslikule toimetulekule. Ent majandusliku olukorra võimalik halvenemine ei anna kohtu hinnangul käesoleval juhul alust jätta lisakaristus kohaldamata. Lisakaristuse mõistmist on käsitletud põhjalikult Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.12.2013 kohtuotsuses asjas 3-1-1-122-13. Riigikohus on selgitanud, et lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka

ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine

juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane

võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg

isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus või juhusesüüteoga). -

Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Riigikohus on selgitanud, et

võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei

saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel

näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes

abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema

isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Nagu kohus eespool tuvastas, omab P.I kehtivat väärteokaristust mootorsõiduki juhtimise

eest joobeseisundis 18.07.2014 ning juba 28.03.2015 asus ta jälle mootorsõidukit joobes

juhtima. Selline käitumine osutab selgesti asjaolule, et P.I ei ole teinud eelmisest karistusest vajalikke järeldusi. Eelmine rahaline karistus oli 700 eurot ning lisakaristust siis ei kohaldatud. Uue süüteo toimepanemine annab alust asuda seisukohale, et üksnes rahatrahv ei täida puhul ühte KarS § s 56 lg 1 loetletud eesmärkidest, s.o mõjutada süüdlast P.I -

edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samalaadiliste rikkumiste korduv toimepanemine osutab sellele, et P.I puhul esineb uute süütegude toimepanemise

oht ka edaspidi, seda olenemata asjaolust, et P.I on süüteo toimepanemist kahetsenud. Seetõttu kohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine käesoleval juhul on kindlasti

põhjendatud.

17. Eel . a otsuse toodud põhjendustel tühistab maakohus kohtuvälise menetleja 23.04.2015

P.I väärteoasjas LS § 2 järgi lisakaristuse osas ning mõistab menetlusalu 224 lg sele isikule uue lisakaristuse. Kaebus rahuldatakse osaliselt.

Kaevatavas otsuses on juhtimisõiguse äravõtmise tähtaja lõpp määratud kuupäevaliselt

(12.02.2016) eeldusel, et kohtuvälise menetleja otsus jõustub edasikaebamata. Kuna kohtuvälise menetleja otsus ei ole käesoleva ajani jõustunud, tuleb otsuse täitmise huvides seda muuta ka lisakaristuse kandmise tähtaja osas, seostades lisakaristuse kandmise tähtaja alguse käesoleva otsuse jõustumisega.

/allkirjastatud digitaalselt/ Reena Undrest kohtunik