3-15-922/13 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(4)

M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Määruse tegemise aeg ja koht

17.12.2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-922

Haldusasi

Sportland Eesti AS kaebus Tallinna Ettevõtlusameti 11.03.2015

maksuotsuse nr 15-1.1/1 ning Maksu- ja Tolliameti 15.04.2015

otsuse nr 8-3.1/32962 tühistamiseks ning maksuhalduri

müügimaksu tagastusnõude täitmiseks ja intresside maksmiseks

kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja

–

Sportland

Eesti

AS,

volitatud

esindaja

vandeadvokaat Egon Talur

Vastustaja 1 – Tallinna linn, volitatud esindaja Jaak Lindsaar

Vastustaja 2 – Maksu- ja Tolliamet, volitatud esindaja Liisa

Nikkarinen

RESOLUTSIOON

1. Kuulutada menetlus haldusasjas nr 3-15-922 kinniseks.

2. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus küsida Euroopa

Kohtult eelotsust.

3. Vaadata kaebus läbi kirjalikus menetluses.

4. Asja lahendab kohtunik Monika Laatsit.

5. Menetlusosalised võivad esitada täiendavaid avaldusi kuni

05.01.2016 ja vastata teise poole avaldustele kuni

13.01.2016.

6. Kohus teeb kohtuotsuse avalikult teatavaks 11.02.2016 kell

16.00 Tallinna Halduskohtu Tallinna kohtumaja kantselei

kaudu.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa esitada määruskaebust.

ASJAOLUD

1. Tallinna Halduskohtu menetluses on Sportland Eesti AS kaebus Tallinna

Ettevõtlusameti 11.03.2015 maksuotsuse nr 15-1.1/1 ning Maksu- ja Tolliameti 15.04.2015

otsuse nr 8-3.1/32962 tühistamiseks ning maksuhalduri müügimaksu tagastusnõude täitmiseks

ja intresside maksmiseks kohustamiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

I

2. Kaebaja esitas taotluse küsida Euroopa Kohtult eelotsust eesmärgiga selgitada välja,

kas Tallinna müügimaks oli vastuolus käibemaksudirektiiviga, eelkõige selle artikliga 401.

2(4)

Kaebaja väidab, et käibemaksudirektiivi artikli 401 kohaselt ei tohi liikmesriigid kehtestada

muid käibelt arvestatavaid makse peale käibemaksu. Hinnates maksu kooskõla

käibemaksudirektiivi artikliga 401 peab selle direktiivi preambulast tulenevalt analüüsima ka

seda,

kas

liikmesriigis

kehtestatav

käibelt

arvestatav

maks

võib

moonutada

konkurentsitingimusi. Müügimaks vastab enamikele lisandväärtuse maksu põhitunnustele:

müügimaks kohaldub üldiselt tehingutele, mille esemeks on kaubad ja teenused; müügimaks

on proportsionaalne kaupade ja teenuste hinnaga; puudub regulatsioon, mis välistaks

müügimaksu rakendumise tootmis- ja jaotusprotsessi igas etapis; müügimaksu koormus on

lõppastmes tarbijal. Kuid käibemaksudirektiivi artikliga 401 võivad vastuolus olla ka maksud,

millel ei ilmne kõiki põhilisi lisandväärtuse maksu tunnuseid, kui need moonutavad

konkurentsitingimusi. Seega tuleb tõlgendada artiklit 401 laiendavalt. Sellist lähenemist

toetab ka artikli 401 sõnastus, mis ei räägi kitsalt lisandväärtuse maksust, vaid käibelt

arvutatavast maksust. Käibelt arvestatava maksu põhitunnus, mis on nimetatud Euroopa

Kohtu kohtujuristi arvamuses kohtuasjas nr C-385/12 (maksustatav väärtus põhineb käibel),

on müügimaksul olemas. Müügimaks ei ole kooskõlas ühtse lisandväärtuse maksu

süsteemiga, sest see moonutab konkurentsitingimusi ja ei ole kooskõlas neutraalse

maksustamise põhimõttega. Eesti piires ei maksustatud sarnaseid kaupu ja teenuseid müüvaid

kauplejaid ühesuguselt. Maksusüsteem peab majanduslikult sarnaseid tehinguid kohtlema

samaväärselt. Kaebaja leiab, et Euroopa Kohtu praktika käibemaksudirektiivi tõlgendamise

osas ei ole selge. Sellest tulenevalt taotleb kaebaja Euroopa Kohtule järgmiste

eelotsuseküsimuste esitamist:

„a) Kas käibemaksudirektiivi artiklit 401 tuleb tõlgendada koosmõjus käibemaksudirektiivi preambula

punktidega 4 ja 7 (käibemaksudirektiivi eesmärk) selliselt, et selle alusel on keelatud selline käibelt

arvestatav maks, mis võib moonutada või moonutab konkurentsitingimusi siseriiklikul või Euroopa

Liidu tasandil, hoolimata sellest, kas vastaval maksul ilmnevad kõik Euroopa Kohtu praktikas

väljakujunenud põhilised lisandväärtuse maksu tunnused?

b) Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas käibemaksudirektiivi artiklit 401 tuleb

tõlgendada selliselt, et käibelt arvestatava maksuna tuleb käsitleda sellist maksu, mille maksustatav

väärtus põhineb kaupade ja teenuste käibel ning mis on üldiselt kohalduv?

c) Kui vastus esimesele küsimusele on jaatav, siis kas käibemaksudirektiivi artiklit 401 tuleb

tõlgendada selliselt, et maks on üldiselt kohalduv juhul, kui see kohaldub maksuregulatsiooni kohaselt

kohaliku omavalitsuse territooriumil asuvas tegevuskohas või selle kaudu füüsilistele isikutele

jaekaubanduse, toitlustuse või teeninduse valdkonnas müüdud kaupadele ja osutatud teenustele (v.a.

teatud üksikud ja väga piiratud maksuvabastused), arvestades seejuures asjaoluga, et (i) kohaliku

omavalitsuse territooriumil toimub märkimisväärne osa siseriiklikust jaekaubandusest, toitlustusest ja

teenindusest; ning (ii) tulenevalt maksuregulatsiooni puudulikkusest tekib reaalselt olukordi, kus

müügimaksuga maksustatakse kauba müüki ja teenuse osutamist ka juriidilistele isikutele ning

füüsilisest isikust ettevõtjatele nende ettevõtluse tarbeks või vähemalt ei ole seda ühelgi juhul võimalik

välistada, kuna maksukohustuslasel ei ole õiguslikult ega tihtipeale ka faktiliselt võimalik ostja isikut

ega viimase poolt soetatud kaupade ja teenuste kasutamise otstarvet tuvastada?“

3. Tallinna linn ei pea eelotsuse küsimist vajalikuks, sest Euroopa Kohtu senine praktika

on artikli 401 tõlgendamiseks piisav. MTA toetab Tallinna linna positsiooni.

4. Käibemaksudirektiivi artikkel 401 sätestab: „Ilma et see piiraks ühenduse teiste sätete

kohaldamist, ei takista käesoleva direktiivi sätted liikmesriigil säilitamast või kehtestamast

makse kindlustuslepingutele, hasartmängudele ja kihlvedudele, aktsiise, riigilõive ja üldiselt

mis tahes makse, lõive ja makseid, mis ei ole käsitatavad kumuleeruvate käibemaksudena, kui

nimetatud maksud, lõivud ja maksed ei too liikmesriikide vahelises kaubanduses kaasa

formaalsusi piiriületamisel."

3(4)

5. Käibemaksudirektiivi

preambulal

ei

ole

iseenesest

regulatiivset

toimet.

Käibemaksudirektiivi artikli 401 reguleerimiseseme kohta on Euroopa Kohus oma praktikas

korduvalt seisukohta väljendanud. Euroopa Kohus on selgitanud liidetud asjades nr C-283/06

ja C-312/06, viidates oma varasemale praktikale, et hindamaks, kas maks on käsitatav

keelatud maksuna, tuleb eeskätt uurida, kas selle tagajärjel kahjustatakse ühist

käibemaksusüsteemi,

takistades

kaupade

ja

teenuste

liikumist

ja

koormates

kaubandustehinguid nii, nagu seda teeb käibemaks. Euroopa Kohus selgitas, et igal juhul tuleb

kaupade ja teenuste liikumist käibemaksuga võrreldaval määral takistavateks lugeda maksud,

millel on käibemaksu põhitunnused, olgugi et need tunnused ei ole käibemaksu tunnustega

alati igas suhtes identsed. Neid tunnuseid on neli: 1) käibemaksu üldine kohaldamine

tehingute suhtes, mille ese on kaubad või teenused; 2) maksusumma määramine

proportsionaalselt hinnaga, mida maksukohustuslane tarnitud kaupade ja osutatud teenuste

eest sai; 3) selle maksu sissenõudmine igas tootmis- ja turustusetapis, kaasa arvatud

jaemüügietapis, olenemata eelnenud tehingute arvust; 4) tootmis- ja turustusetapile eelnevates

etappides makstud summade maksukohustuslase poolt mahaarvamine tasumisele kuuluvast

käibemaksust selliselt, et maksu kohaldatakse üksnes selles etapis lisandunud väärtuse suhtes

ja et lõplik maksukoormus lasub lõpptulemusena tarbijal. Viidatud kohtuasjast, aga ka

varasemast kohtuasjast C-130/96 saab järeldada, et liikmesriigi kehtestatud maks on

käibemaksudirektiiviga vastuolus ja keelatud, kui esinevad kõik eelnimetatud tingimused

koos. Euroopa Kohus ei ole oma seisukohta muutnud ka kohtuasjas C-385/12, milles antud

kohtujuristi arvamusele kaebaja tugineb.

6. Kohus leiab, et Euroopa Kohtu senist praktikat ja vaidluse eset arvestades ei vaja

käibemaksudirektiivi artikkel 401 edasist selgitamist, sest vastus kaebaja esimesele eelotsuse

küsimusele saab olla vaid eitav. Maks langeb käibemaksudirektiivi artiklis 401 sätestatud

keelu alla juhul, kui see on käsitatav kumuleeruva käibemaksuna või kui see toob

liikmesriikide vahelises kaubanduses kaasa formaalsusi piiriületamisel. Selliste maksude

kehtestamist, mis ei vasta kõigile eelpool nimetatud neljale kriteeriumitele ning mis ei too ka

kaasa formaalsusi piiriületamisel, käibemaksudirektiiv ei keela, sõltumata nende maksude

võimalikust mõjust konkurentsitingimustele või mistahes muule ühiskonnahüvele. Sellised

keelud võivad tulla muudest õigusaktidest, mitte aga käibemaksudirektiivist. Seega ei ole

eelotsuse küsimine vajalik.

II

7. HKMS § 131 lg 1 p 2 kohaselt võib asja läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui kohtu

hinnangul on asja lahendamiseks olulised asjaolud võimalik välja selgitada kohtuistungit

korraldamata ning menetlusosalistel puudub ilmselgelt põhjus kohtuistungi korraldamist

nõuda, arvestades kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu, sealhulgas kui

menetlusosaliste vahel on vaidluse all üksnes õigusküsimused.

8. Kaebaja soovis asja arutamist kohtuistungil. Vastustajad olid nõus asja lahendamisega

kirjalikus menetluses.

9. Asjas on vaidlus eeskätt selle üle, kas kaebajal tuli 2011. a III ja IV kvartali eest tasuda

Tallinnas kehtinud müügimaksu. Vaidlus keskendub sellele, kas müügimaksu tasumise

kohustuse sätestanud õigusaktid on kooskõlas käibemaksudirektiivi ja Eesti Vabariigi

põhiseadusega ning kas müügimaksu määramisel on lähtutud asjakohasest metoodikast.

Kaebaja on esitanud ülimalt põhjalikud vastuväited maksuotsusele ja tema seisukohad on

kohtule arusaadavad. Vastustajad on kaebuse väidetele piisava põhjalikkusega vastanud.

Kohtule on esitatud maksumenetluses kogutud tõendid ja kaebaja ei ole taotlenud täiendavate

tõendite kogumist. Kaalul olevaid õigushüvesid ja vaidluse iseloomu arvestades saab asja

seetõttu kõige kiiremini ja väiksemate kuludega lahendada kirjalikus menetluses.

4(4)

Menetlusosalise põhjendatud avalduse alusel kaalub kohus siiski uuesti kohtuistungi pidamise

vajalikkust.

10. HKMS § 132 lõike 1 alusel määrab kohus tähtaja, mille jooksul on võimalik esitada

täiendavaid menetlusdokumente (sh menetluskulusid puudutavad dokumente), samuti otsuse

avalikult teatavakstegemise aja.

III

11. Kaebaja taotles menetluse kinniseks kuulutamist oma äri- ja maksusaladuse kaitseks,

soovides

vältida

enda

käivet

puudutavate

andmete,

samuti

raamatupidamis-

ja

maksuarvestusega seotud andmete avalikuks tulekut. Tallinna linn nõustus menetluse

kinniseks kuulutamisega. Ka MTA-l ei olnud menetluse kinniseks kuulutamisele vastuväiteid.

12. HKMS § 77 lõikest 1 ning TsMS § 38 lg 1 punktist 6 tulenevalt kuulutab kohus

menetluse või osa menetlusest kinniseks, kui see on ilmselt vajalik ärisaladuse või muu

sellesarnase saladuse hoidmiseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole saladuse kaitse

huvist suurem.

13. Müügimaksu eripärast tulenevalt saab toimikus sisalduvate andmete põhjal teha

järeldusi kaebaja käibe kohta vaidlusalusel maksustamisperioodil. Vastustajatele on need

andmed teada, kuid mõistetav on kaebaja huvi mitte avaldada kõrvalistele isikutele, eeskätt

konkurentidele, oma käibeandmeid rohkem kui see on tingimata vajalik (näiteks

majandusaasta aruandest nähtuvad käibeandmed). Kohtupraktika kujunemine peaks küll

üldjuhul olema avalikult jälgitav, kuid müügimaksu regulatsioon tunnistati alates 01.01.2012

kehtetuks ja müügimaksuga seonduvaid vaidlusi ilmselt rohkem ei teki. Seetõttu peab kohus

käesolevas asjas kaebaja ärisaladuse kaitse vajadust kaalukamaks kui avalikku juurdepääsu

müügimaksu vaidlustega seonduvale kohtupraktikale. Ka teised menetlusosalised ei vaidle

menetluse kinniseks kuulutamisele vastu. Neil põhjustel rahuldab kohus taotluse menetluse

kinniseks kuulutamiseks.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit