1-15-10632/4 · Tartu Maakohus Valga kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12.jaanuaril 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-7509 Kohtukoosseis Kohtunikud Orvi Tali,

Pavel Gontšarov ja Ivi Kesküla Kriminaalasi Z.U s 424

üüdistuses KarS § järgi Apelleeritud kohtuotsus

Pärnu Maakohtu 09.novembri 2015.a otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Prokurör Kaido Tuulemäe Prokurör Kaido Tuulemäe

Süüdistatav

Z.U , isikukood XXX,

kodakondsus: X , haridus: X , emakeel: XX XXXXXXXX

vene keel, elukoht: XXXXXXX XXX XX, XXXXX

XXXX, XXXXX XXXXXXX, töötab alates

12.10.2015.a. M OY, XXXXXXX, varem

kriminaalkorras karistatud Pärnu Maakohtu Pärnu

kohtumaja 14.07.2014.a. otsusega KarS § 424 järgi.

Vabanes kinnipidamiskohast pärast karistuse ära kandmist 28.09.2015.a. Kaitsja Ants Nõmmik Asja läbivaatamise viis Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu KarS § 73 lg 1, 3 sätete 09.novembri 2015. a otsus

kohaldamise osas.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

Karistuse kandmise alguseks lugeda

karistuse kandmisele asumise päev.

2 Prokuröri apellatsioon rahuldada.

Kaitsja taotlus õigusabiga seotud kulutuste kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks jätta läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

SÜÜDISTUS:

1. Z.U-le on esit paiku atud süüdistus selles, et tema juhtis 13.09.2014 kella 01.20 Pärnus Suur Posti tänav maja nr 3 läheduses sõiduautot Honda Civic [registreerimismärgiga -

XXXXXX], olles joobeseisundis, kus tema väljahingatavas õhus oli alkoholi sisaldus mitte vähem kui § 69 lg 4 p 1 kohaselt 1,07 mg/l, milline on joobeseisundiks

LS . Z.U

rikkus joobeseisundis mootorsõidukit juhtides § 69 lg 1 LS ning vastatava kategooria juhtimisõiguse puudumisega LS § 90 lg 1 p 1 sätteid.

Mootorsõiduki juhtimisega joobeseisundis pani Z.U toime KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

PÄRNU MAAKOHTU OTSUS:

2. Z.U 424

1 aasta vangistust. tunnistati süüdi KarS § järgi ja mõisteti karistuseks

KarS § 68 lg 1 kohaselt arvati eelvangistuses viibitud aeg 13.-14.09.2014.a. s.o 2 päeva karistusaja hulka ja kandmisele kuuluvaks karistuseks loeti 11 kuud ja 28

päeva vangistust. KarS § 73 lg 1, 3 alusel mitte pöörata karistust täielikult täitmisele, kui Z.U ei

pane 3 aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja algust arvati alates

09.11.2015.a. 9, Z.U-lt KrMS § 175 lg 1 p 4, § 179 lg 1 p 2 välja mõisteti riigituludesse , kokku 921 eurot. sundraha 585 eurot ja tasu riigi õigusabi eest 336 eurot

APELLATSIOON:

3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni . prokurör Kaido Tuulemäe Prokurör palub tühistada juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 4, § 338 p 4 ning § 340 lg 4 p 4 alusel Pärnu Maakohtu 09.11.2015 otsus Z.U-le mõistetud karistuse osas, mille kohaselt

Z.U-le mõistetud üheaastane vangistus jäeti KarS § 73 lg 1, 3 alusel täielikult

täitmisele pööramata ning mõista talle käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo eest karistuseks üheaastane vangistus. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvata eelvangistuses viibitud

aeg karistusaja hulka ja kandmisele kuuluvaks karistuseks lugeda üksteist kuud ja kakskümmend kaheksa päeva vangistust.

Prokurör leiab, et kohus on süüdistatava karistusest tingimisi vabastamisel rikkunud

materiaalõigust ning sellest tulenevalt kohaldanud karistust ebaõigesti. Nimelt puuduvad

käesoleval juhul alused KarS § 73 kohaldamiseks. Riigikohus on korduvalt viidanud, et kohtuotsusest peab olema jälgitav, milliseid asjaolusid arvestab kohus karistust mõistes ning milliseid süüdlast sellest tingimisi vabastades (3-1-1-18-11 p 8.2, 3-1-1-116-12 p 11).

Karistusest tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo eest mõistetud reaalse kohaldamise

ebaotstarbekus. Maakohus on õigesti märkinud, et tingimisi vabastamise aluseks on kuriteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik. Samas ei ole kohus otsust tehes ise sellest lähtunud.

3

Nimelt on karistusest tingimisi vabastamine toodud alustel siiski võimalik, kui teo toimepanemise tehiolud ja süüdlase isik on märkimisväärsete erisustega (3-1-1-79-03; 3-1-1- 70- - 10). Nimetatud märkimisväärne eripära peab olema kohtuotsuses veenvalt põhjendatud (3 1-1-99-06 p 14) Kuriteo asjaolude arvestamisel tuleb kohtul arvestada kuriteo raskust aga ka

kuriteo tehiolusid. Apellant nõustub, et KarS § 424 kuriteokoosseis on keskmise raskusastmega, aga samas tuleb arvestada antud kuriteo kasvavat probleemi Eesti ühiskonnas.

Eesti liiklusohutuse probleemiks on kõrge joobeseisundis mootorsõidukijuhtide osakaal

liikluses, puudutades kõikide ühiskonnaliikmete turvalisust, nende elu, tervist ja vara.

Riigikohus on viidanud, et olukorras, kus aastast aastasse hukkub purjus juhtide süül riigis

kümneid ja saab vigastada sadu inimesi, nõuavad üldpreventsiooni põhimõtted riigipoolset

reaktsiooni, mis annaksid õiguse adressaatidele selge signaali sellest, et liiklusõigusrikkumiste, sh eelkõige mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise näol on tegemist riigi poolt rangelt karistatavate õigusrikkumistega (3 03). Käesoleva kuriteo asjaolude -1-1-26-

puhul tuleb välja tuua, et Z.U tabati joobes juhtimiselt kaks kuud pärast tema KarS § 424 järgi süüdi mõistmist. Kinnipidamisel tuvastati tal arvestatav joove (1,07 mg/l).

Kuigi Z.U puudus juhtimisõigus, esitas ta kinnipidamisel politseile teise isiku

juhiloa, üritades sel viisil vastutusest vabaneda. Kohtupraktikas on tingimisi vabastamist

aktsepteeritud, kui süüdistatava käitumises esineb mitu kergendavat asjaolu. Kuid ka ühe

kergendava asjaolu esinemisel ei ole vabastamine välistatud. Pärnu Maakohus on ainsa

karistust kergendava asjaoluna välja toonud Z.U puhtsüdamliku kahetsuse.

Prokurör jääb oma süüdistuskõnes toodud seisukoha juurde, et Z.U puhul ei

esine karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Apellandil on alust kahelda

Z.U kahetsuse siiruses, ja seda tulenevalt tema käitumisest nii kuriteo

toimepanemise järgselt kui ka kogu menetluse kestel. Kohtuliku uurimisega leidis

tuvastamist, et 13.09.2014, mil politsei Z.U joobes juhtimiselt tabas, esitas ta politseini nimele. Kuigi politseiametnik sai aru, kule juhtimisõiguse tõendamiseks juhiloa DA et loa esitaja ei ole

DA (kuna tundis viimast tööalaselt), ei tunnistanud Z.U kohe,

et ta ei ole loal nimetatud isik, vaid tegi seda alles pärast pikemat vestlust politseiautos. Patrullpolitseinik

MT kinnitas kohtus: „Pidin teda ikka veenma mitu korda, et ma tunnen DA tööalaselt. Te ei ole tema ja palun tunnistage üles, kes te tegelikult olete… See jutt oli ikka

paar minutit pikk, mitte kohe esimesel ütlemisel ta ei tunnistanud, et jah olen Z.U

.“ Seega ei saa rääkida, et Z.U oleks pärast rikkumiselt tabamist väljendanud mingisugustki kahetsust. Pigem vastupidi, teades, et tal on kehtiv karistus joobes

juhtimise eest ja puudub juhtimisõigus, proovis ta vastutusest vabaneda ning

valedokumendiga vahele jäädes, püüdis ta selle kasutamist eitada, esinedes edasi DA-na. Z.U teojärgne käitumine on kõike muud, kui kahetsust väljendav. Kohtus asus Z.U aga seisukohale, et esitas võõra isiku juhiloa kogemata. Asjaolu, et Z.U

andis nimetatud sündmuse kohta kohtus ebaõigeid ütlusi, näitab veelkord, et tegemist ei ole siira kahetsusega, vaid kahetsus oli kantud nö soovist saada võimalikult väike karistus. Kuigi igal süüdistataval on õigus valida omale sobilik kaitsetaktika, sh menetlusliik ning kasutada õigust ütlusi mitte anda, on Z.U käitumine olnud kogu menetluse

pigem omakasupüüdlik ja obstruktsionistlik. Z.U ei soovinud pärast kuriteo toimepanemist kokkuleppemenetluse kohaldamist, kuna ei tahtnud reaalselt vangi minna ning

soovis varasemaid üldkasuliku töö tunde teha. Selleks ta võimaluse ka sai. Kui kohus talle mõistetud üldkasuliku töö tunnid 2015. aasta mais siiski täitmisele pööras ja ta asus vangitust

kandma, oli ta kokkuleppemenetluse kohaldamisega nõus. Kohtus aga Z.U

keeldus kokkuleppe kinnitamisest, kuna ei tahtnud karistuseks reaalset vangistust. Kuna

vangistuses viibides oleks selline õigusjärelm teda paratamatult ees oodanud (kuritegu oli

toime pandud katseajal), oli tema keeldumine kantud pragmaatilisest soovist vangistus ära

4

kanda ja loota, et vabaduses olles kohus uut vangitust enam ei mõista. Seega on Z.U käitumine kantud kogu menetluse läbivalt soovist vältida vangistusse sattumist.

Riigikohus on välja toonud, et karistuse kergendamiseks ei piisa paljasõnalisest kahetsuse avaldamisest, vaid kahetsus peab olema siiras ja kajastuma ka süüdistatava hoiakus tema poolt

toimepandud teo suhtes (3-1-1-18-14 p 11). Apellant leiab, et arutatava kuriteo tehiolude pinnalt puudus süüdistataval igasugune võimalus eitada toimepandut ning arvestades ka seda, et varasemalt on süüdistatav juba kohtu usaldust kuritarvitanud, ei saa käesoleval juhul selline kergendav asjaolu omada sellist jõudu, et peaks kaasa tooma ilma kontrollnõueteta karistusest vabastamise.

Süüdlase isikut arvestades peab kohus kindlasti arvestama süüdlase isikuomadusi ja nende

avaldumist enne ja -1-1-47-98; 3-1-1-13-99). Apellandi pärast kuriteo toimepanemist (3

hinnangul ei esine Z.U isiku puhul selliseid erakorralisi asjaolusid, mis

võimaldaksid ilma käitumiskontrollita katseaja kohaldamise. Z.U ei pannud kuritegu toime esmakordselt. Vastupidi. Olles äsja Pärnu Maakohtu 14.07.2014 otsusega

süüdi mõistetud joobes juhtimise eest KarS 424 järgi (joove 1,10 mg/l), sõitis ta juba kaks kuud hiljem järjekordselt kriminaalses joobes, omades seejuures märkimisväärset joovet (1,07

mg/l). Seega pani Z.U uue samalaadse kuriteo toime eelmise kuriteo eest

mõistetud karistuse katseajal. Kohtuotsuses on Z.U õigustava asjaoluna välja

toodud uute õigusrikkumiste puudumine. Tegelikkuses on Z.U jätkanud süütegude toimepanemist nii kuriteo toimepanemise järgselt kui ka vangistusest vabanemise järgselt. Nimelt pärast viimase kuriteo toimepanemist so 13.09.2014 ja enne vangistusse

minekut so 11.05.2015 on Z.U toime pannud k

uus väärtegu. Aga ka pärast vangistusest vabanemist, so pärast 28.09.2015, ei ole Z.U asunud

õiguskuulekale teele, kuna juba 07.10.2015 pani ta toime järjekordse varavastase väärteo KarS § 218 lg 1 järgi, jätkates seega süütegude toimepanemist. Tõe huvides peab mainima, et kuna nimetatud väärteootsus tehti 09.11.2015, siis ei saanud Pärnu Maakohus otsust tehes ka seda arvestada. Küll aga tuleb seda arvestada käesoleva apellatsiooni arutelul. Eeltoodu juures

on märkimisväärne, et Z.U , kes tabati lühikese aja jooksul teistkordselt

kriminaalse joobega ja tal puudus juhtimisõigus, sõitis karistuse katseajal so 17.02.2015

järjekordselt ilma juhtimisõiguseta ning selle eest mõistis Pärnu Maakohus talle 15 päeva aresti. nud ka Z.U noorele eale. Pärnu Maakohus on vaidlusaluses otsuses viida Apellandi hinnangul ei ole süüdistatava vanus so 22 aastat, selline vanus, mis tingiks a priori

tema suhtes kergema karistuse kohaldamise. Tegemist ei ole alaealisega, kelle puhul oleks erikohtlemine igati põhjendatud. Z.U on varasemalt kahel korral kriminaalkorras

karistatud. Lisaks juba välja toodud joobes juhtimisele, ka varguse toimepanemise eest –

26.08.2010 mõistis Pärnu Maakohus talle KarS § 199 lg 2 p 9 järgi lühimenetluses

vähendatuna 4 kuud vangistust. Samuti on tal rohkelt väärteokaristusi. Seega on tegemist

staažika õigusrikkujaga. Vanusest rääkides tuleb välja tuua, et käesoleva aasta

Justiitsministeeriumi uuringu kohaselt oli 2011. aastal absoluutarvudes joobes juhtimise

süütegude arv suurim jus – aastaste vanuserühmas. Samas uuringus on jõutud t 20 24- järeldusele, et uue süüteo toimepanemise tõenäosus on seda suurem, mida raskemas joobes on toime pandud senised süüteod; näiteks on KarS § 424 kuriteo toime pannud isikutel märksa

suurem risk uueks niisuguseks kuriteoks kui neil, kes on toime pannud vaid kergemaid süütegusid. Eeltoodut arvestades jääb selgusetuks, mis tekitas kohtus Z.U isiku

suhtes sellise usalduse, mis lubas arvata, et ta uusi rikkumisi toime ei pane. Prokuröri

hinnangul süüdistatava senine käitumine kuriteo eelselt, toimepanemise järgselt ja ka

menetluse kestel selliseid järeldusi teha ei luba. Apellant ei nõustu kohtu viitega Z.U

Soomes töötamisele, kuna tegemist on paljasõnalise väitega, mille kohta puudub

kriminaalasjas vähimgi tõend. Ristküsitlusel antud valeütluste tõttu on Z.U

ütluste usaldusväärsus tõsiselt küsitav, mistõttu ei ole kohane käesoleval juhul karistusest

5 tingimisi vabastamisel nimetatud argumendile tugineda. Apellandi hinnangul ei ole korrektne

kohtuotsuses tehtud viide sellele, et Z.U olid kohtus Soomes töötamist kinnitavad dokumendid, aga kuna need olid soomekeelsed, siis puudus kohtul KrMS § 10 lg 3 kohaselt alus neid kriminaalasja juurde võtta. Apellant rõhutab, et kohtuotsuses võib tugineda ainult kohtuistungil esitatud ja uuritud tõenditele. Otsuses toodud argumentatsiooniga kohus tegelikult kaudselt kinnitas väidetavat Z.U Soomes töötamist. Kui kohus ei ole

dokumendi sisuga tuttav ja seda ei ole kohtutoimikus, siis ei ole korrektne väita, et

„eelnimetatud asjaolu kinnitavad dokumendid olid kohtuistungi toimumise ajal olemas“.

Kohus ei saa väita, et dokument midagi kinnitab, kui ta ei ole selle sisuga tutvunud. Karistusseadustiku kommentaarides on Priit Pikamäe pidanud vajalikuks viidata vanematele Riigikohtu seisukohtadele, mille kohaselt „karistusest tingimisi vabastamine on välistatud, kui

süüdlast ei ole varem tahtliku kuriteo eest karistatud vangistusega, vaid mõne kergema

karistusega, kuid isik on pärast süüdimõistmist jätkanud endiselt õigusvastaste tegude

toimepanemist“. Käesoleval juhul on olukord aga tunduvalt tõsisem ja raskem – Z.U on varem kahel korral karistatud vangistusega, ning viimase karistuse katseajal on ta pannud toime uue samalaadse kuriteo (ning lisaks liiklusalase väärteo). Sellises olukorras

ilma käitumiskontrollita katseaja kohaldamine ei ole karistuspoliitiliselt õige. Kui Z.U

ei täitnud kriminaalhooldaja järelevalve all olles talle mõistetud üldkasuliku töö kohustust, ning veel enam, ta pani katseajal toime uue tahtliku kuriteo s.o järjekordse joobes

juhtimise, siis kuidas saab teda õiguskuulekale teele suunata vangistusest tingimisi ilma hoolduseta katseaja kohaldamine? Kohtuotsuses sellekohane põhjendus puudub. Apellant ei saa nõustuda sellise karistuspraktikaga, kui isikut, kes paneb toime samalaadseid kuritegusid, koheldakse uute tegude eest sedavõrd leebelt. Kehtiva karistusõiguse kohaselt ei

ole kuritegude varasem toimepanemine vaadeldav iseseisva raskendava asjaoluna. Kohus võib varasemat kuritegu arvestada siis, kui see on uue kuriteoga seotud ning näitab süüdlase

hoolimatut suhtumist eelmisesse karistamisse. Seda põhimõtet toetab ka Riigikohtu

kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-1-76-12, mille kohaselt isiku poolt regulaarselt ja

süstemaatiliselt kuritegude toimepanemine, samuti tema teos väljenduv ükskõiksus ja

lugupidamatus õiguskorra suhtes on eelduseks tema suhtes preventiivsetest kaalutlustest

lähtuvalt range karistuse mõistmiseks. di hinnangul ei täida käesoleval juhul Z.U Apellan

vangistusest tingimisi vabastamine karistuse eripreventiivseid ega

üldpreventiivseid eesmärke. Selline karistusõiguslik kohtlemine pigem tekitab isikus karistamatusetunde, kui tahtmise edaspidi kuritegude toimepanemisest loobuda.

Seega tuleb tõdeda, et Pärnu Maakohtu poolt nimetatud argumendid vangistusest tingimisi

vabastamisel ei päde. Kokkuvõtvalt tuleb välja tuua, et Pärnu Maakohus ei ole veenvalt

põhjendanud, millised olid vaidlusaluse kuriteo toimepanemise tehiolude ja Z.U isiku puhul need märkimisväärsed erisused, mis tõid kaasa ilma käitumiskontrollita karistusest

tingimisi vabastamise. Kahetsusväärselt ei ole Pärnu Maakohus isegi kaalunud Z.U-le

uuesti üldkasuliku töö või käitumiskontrolliga katseaja kohaldamist, mis oleks

omakorda võimaldanud panna täiendavaid kohustusi (nt alkoholi ja narkootikumide

tarvitamise keeld, sotsiaalprogrammi läbimine). Seetõttu palub apellant ringkonnakohtul

tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse kohaldamise osas ning teha uus kohtuotsus,

millega mõistetakse Z.U karistuseks käesoleva kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo toimepanemise eest üheaastane reaalne vangistus.

KAITSJA SEISUKOHT:

4. Kaitsja on seisukohal, et Pärnu Maakohtu kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning ei

kuulu tühistamisele. Prokuröri seisukoht, et

Z.U puhul ei esine karistust

kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust, on ebaõige ja ei põhine sh kohtulikul

6

uurimisel tuvastatuga. Seda, et apellant kahtleb süüdistatava kahetsuse siiruses, ei saa

samastada esimese astme kohtu ebaõige otsusega. Kuna Z.U-le ei ole esitatud

süüdistust teadvalt võõra juhiloa/ dokumendi esitamises, siis erinevalt apellandist olen

seisukohal, et prokuröri käsitlus antud episoodi kohta tuleb esitatud apellatsioonkaebuses

jätta täielikult tähelepanuta. Arusaamatu on apellandi seisukoht, et Z.U

kaitsetaktika, sh menetlusliik, on menetluse ajal olnud pigem omakasupüüdlik ja

obstruktsionistlik. Kaitsjale on teadmata fakt, et seadusandlust oleks sellisel olulisel määral

muudetud, välistamaks seadusemuudatusega iga inimese võimaluse ennast kaitsta kõigi

seadusest tulenevate vahendite ja võimalustega. Nimelt kumab käesolevast

apellatsioonkaebusest korduvalt läbi apellandi seisukoht, et kuna Z.U muutis

korduvalt enda seisukohti menetlusliigi osas, soovides vältida reaalset vangistust, siis see

näitabki süüdistatava pahatahtlikku , kuigi ennast kaitsvat, tegutsemist. Seetõttu ei

ole

võimalik aktsepteerida apellandi avaldatud arvamust, nagu oleks Z.U mingilgi viisil ja määral kuritarvitanud kohtu usaldust. Vastupidiselt apellandi arvamusele, on kaitsja seisukohal, et käesoleval juhul olid esimese astme kohtul olemas erakorralised asjaolud, mis

omakorda andsid kohtule seadusliku aluse karistada süüdistatavat ilma käitumiskontrollita

katseajaga. Pärnu Maakohus, erinevalt apellandi arvamusest, on otsuses igati põhjendanud,

millistel asjaoludel pidas kohus võimalikuks Z.U

karistada ilma käitumiskontrollita katseajaga. Käesoleval juhul puudub vaidlus faktis, et Z.U töötab

alates 12.10.2015 a alaliselt Soome Vabariigis XXXXXXXXXXX, omades samas ka kindlat

elukohta XXXXXXXX XX XXXXX XXXXXX Soome Vabariigis. Seega on süüdistatav

Z.U ka enda käitumisega ja tegutsemisega peale vangistusest vabanemist

näidanud, et ta suudab ja soovib igati enda elu korraldada seaduskuulekalt väljaspool

kinnipidamisasutust, mistõttu täidabki käesoleval juhul Z.U vangistusest

tingimisi vabastamine temale mõistetud karistuse eripreventiivseid ja üldpreventiivseid eesmärke. Esimese astme kohtu istungil soovis kaitsja kohtulikul arutamisel esitada kirjalike

tõenditena süüdistatava töölepingu ja Soome Maksuameti kaardi väljatrüki, kuid riikliku süüdistuse vastuseisu tõttu kohus soomekeelseid kirjalikke tõendeid vastu ei võtnud. Arvesse võttes asjaolu, et kaitsealune esitas nimetatud soomekeelsed tõendid kaitsjale Z.U vahetult enne istungit, puudus kaitsjal võimalus nende esitamiseks koos eesti keelse tõlkega, mistõttu sarnaselt apellandiga esitab kaitsja kohtule taotluse kooskõlas KrMS 335 lg 1 ja 297

sätestatuga koguda täiendavalt kriminaaltoimikusse Z.U iseloomustavate

tõenditena tööleping, so tõlge eesti keelde ning töölepingu soomekeelne ekspemplar Soome

Vabariigi Maksuameti maksukaardi eestikeelne tõlge ning soomekeelne koopia Z.U kohta 12.10. Z.U on Soome maksukohuslaste 2015a, millest nähtub, et registris alates 12.10.2015 a. Nimetatud kirjalikud tõendid kinnitavad kaitsealuse sõnu , et ta

elab ja töötab statsionaarselt Soome Vabariigis ning ka seetõttu on igati põhjendatud Z.U

karistamine tingimisi ilma käitumiskontrollita.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

5. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, apellatsiooni prokuröri motiividega ja kaitsja seisukohaga, leiab, et apellatsioonis märgitu väärib tähelepanu.

Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et süüdistatavale mõistetud karistuse

muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele või süüdimõistetu isikule või kui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti kriminaalseadust.

Kolleegium nõustub prokuröri apellatsioonis tooduga, et maakohus on rikkunud KarS § 73

sätte kohaldamisel materiaalõiguse norme jälgitavalt ning maakohus ei ole ja veenvalt põhjendatud KarS § 73 sätte Apellatsioonis on toodud ära valiku aluseks olevaid asjaolusid.

7

asjaolud ja seda , mis annavad aluse otsuse osaliseks tühistamiseks KarS § 73 sätte kohaldamise osas.

Kriminaalkolleegium nõustub siinkohal apellandiga, et Z.U suhtes karistusest

tingimisi vabastamine nagu seda on teinud maakohus ei vasta kuriteo toimepanemise – – asjaoludele ja Z.U isikule. süüdistatava

Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase

isik, mis kas iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks (RKKK nr 3-1-1-40-04). Kohtupraktikas on korduvalt asutud seisukohale, et

vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse

kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 3-1-

1-99-06). Silmas tuleb pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev

karistusliik, vaid see on üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Kohaldades karistusest tingimisi vabastamist tuleb kohtul kohtuotsuses veenvalt põhjendada

kas kuriteo toimepanemise asjaolusid või süüdlase isikut iseloomustavate tunnuste märkimisväärset eripära, mis iseseisvalt või koostoimes tingisid süüdlase karistusest tingimisi vabastamise (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20. veebruari 2007. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-99-06, p-d 14, 16-17, 3-1-1-10-09 p 30, 3-1-1-11-10 p 6.1, 3-1-1-18-11 p 8.2).

Kolleegium leiab, et maakohus ei ole ülalnimetatud põhimõtteid järginud ja Riigikohtu praktika valguses oli maakohus kohustatud põhistama, miks ta süüdistatava Z.U mõistetud vangistusest vabastab. Praegusel juhul ei ole maakohus põhistanud jälgitavalt, miks süüdistatav karistusest tingimisi vabastatakse ning millised on märkimisväärsed eripärad, mis iseseisvalt või koostoimes tingisid süüdlase karistusest tingimisi vabastamise. KarS § 73 sätte kohaldamisel on analüüsitud ainult süüdistatava isikuandmeid ning maakohtu

poolt on jäetud täielikult põhistamata, millised süüdistatava poolt toimepandud teo tehiolud tingisid KarS § sätete kohaldamise. 73 Kolleegium leiab, et hinnata tuleb ka konkreetse teo sisemist ebaõigust

06 märkinud, et . Riigikohtu kriminaalkolleegium on lahendis nr 3-1-1-12- süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on

öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava

põhjendatud karistusõigusliku hinnangu Tähendust toimepandud kuriteole (otsuse p 14).

omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis ebaõigus), -

kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Antud kvalifikatsiooni, s.o KarS § 424 puhul tuleb silmas pidada,

et mootorsõiduki juhtimisel joobeseisundis on oluline vahe, kui suures konkreetses alkoholijoobes mootorsõidukit juhiti. Käesoleval juhul on tuvastatud, et Z.U juhis

mootorsõidukit alkoholijoobes lõpliku tulemusena 1,07 mg/l, (2,14‰), seega KarS § 424

mõttes mitte miinimumi lähedaselt. Arvestades kuriteo toimepanemise asjaolusid, ei ole

tegemist nn erandliku süüteo toimepanemise asjaoluga ning seda ei iseloomusta

märkimisväärne eripära. Kolleegium nõustub apellatsioonis tooduga, et süüdistatava Z.U

süü suurust silmas pidades tuleb tema karistamist reaalse vangistusega pidada õigustatuks.

Kolleegiumi hinnangul on maakohus küll märkinud ära süüdistatava varasema samasuguse

rikkumise, kuid on sisuliselt jätnud selle arvesse võtmata.

Varem on Z.U

analoogilise kuriteo eest juba karistatud vangistusega, mis asendati üldkasuliku tööga, kuid mis eripreventiivset mõju ei avaldanud. Peale vangistuse asendamist üldkasuliku tööga pani

süüdistatav vaid kahe kuu möödumisel toime käesoleva kuriteo. Seejuures on ekslik

maakohtu poolt märgitu, et süüdistatav on teinud eelnevast karistusest õiged järeldused,

kuivõrd eelmise kohtuotsusega mõistetud karistus pöörati täitmisele Pärnu Maakohtu

8

20.05.2015 kohtumäärusega, seega

8 kuud pärast käesolevas asjas toimepandud tegu. alles

Kolleegiumi arvates näitab karistuse täitmisele pööramine süüdistatava suht pigem umist

temale pandud kohustustesse, s.o üldkasuliku töö tegemisse ning tegemist ei ole õigustava

asjaoluga, nagu maakohus on seda käsitlenud. leb märkida põhikaristuse Seega tu , et eelnev

võimalikest individualiseerimise viisidest ei mõjutanud süüdistatavat edaspidi käituma

õiguskuulekalt.

Kohtukolleegiumi arva kohtupraktika on asunud seisukohale, et tes ei ole vähetähtis, et üldkasulik töö on karistuse reaalse ärakandmise vältimise nn viimaseks võimaluseks, sellele

eelneb isiku tingimisi vabastamine käitumiskontrollile allutamisega ja isiku tingimisi vabastamine ilma käitumiskontrollita. Riigikohus on oma lahendis 3

03 märkinud, et -1-1-84-

üldkasulik töö on vangistuse alternatiiviks ja tähendab sisuliselt isiku vabaduse ulatuslikku piiramist. Üldkasulik töö paigutub oma võrdlevalt raskuselt sanktsioonisüsteemis vangistuse

ja tingimisi käitumiskontrolliga vangistusest vabastamise vahele. Seega on vangistuse

asendamisel üldkasuliku tööga tegemist (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast

isoleerimise vältimiseks. Seega on süüdistatav Z.U isikuks, kelle suhtes on

kohaldatud eelnevalt kõige raskemat karistuse individualiseerimise viisi ning kolleegium ei

nõustu sellise praktikaga, et isikule kes jätkuvalt paneb toime samalaadseid kuritegusid,

koh Selline aldatakse järjest leebemaid karistuse individualiseerimise viise. süüdistatava

kohtlemine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta ilmselgelt süüdlast hoiduma süütegude

toimepanemisest. Jätkuvalt samalaadsete kuritegude toimepanemine näitab üheselt, et süüdistataval on tekkinud karistamatuse tunne. Varem kriminaalkorras karistatud isiku poolt

uue samalaadse kuriteo toimepanemine nõuab eripreventiivsel kaalutlusel süüdlasele range meetmete kohaldamist. Kolleegium nõustub täielikult apellandiga ning leiab üksmeelselt, et süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra

huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid reaalne vanglakaristus. Kuigi ka

varasemalt vangistusega karistatud isiku karistusest tingimisi vabastamine ei ole välistatud, tuleb seda kohaldada vaid ikkagi juhul kui seda tingivad kuriteo asjaolud.

Kolleegium nõustub apellandiga, et ei ole tuvastatud ka süüdlase isikut iseloomustavaid

selliseid andmeid, mis võimaldaksid järeldada, et karistuse reaalne ärakandmine on ebaotstarbekas. Kolleegium nõustub valdavas osas prokuröri poolt apellatsioonis märgituga, kuid ei nõustu apellatsiooniga osas, milles märgitakse, et Z.U on isikuks keda on

varasemalt korduvalt kriminaalkorras karistatud. karistusregistri andmetest on Nähtuvalt Z.U kehtivaid kriminaalkaristusi 1 (lk 28, 91 ), mistõttu ei ole kohane prokuröril viidata varasematele karistustele, kuivõrd tegemist on KarRS § 24 lg 1 p 1 mõttes registrist kustutatud karistusandmetega, mis on kantud arhiivi. Samas väärib märkimist, et süüdistatavat

on korduvalt karistatud ka erinevate väärtegude eest, mille eest määratud rahatrahvid on

tasumata. Samuti jätkas süüdistatav ka peale vangistusest vabastamist uute süütegude toimepanemist.

Maakohus on märkinud KarS § 73 sätte kohaldamisel, et süüdistatav Z.U on kinnitanud, et ta on karistustest järeldused teinud ning kahetseb, ei soovi rohkem vanglasse

sattuda, Soome Vabariigis ja ka elab seal ning on 22 aastane. Kaitsja esitas töötab

ringkonna tatava kohtule ka vastavad dokumendid, millega on tõendamist leidnud süüdis töökoha olemasolu Soome V Küsimusele, kas töökoha abariigis. olemasolu, kahetsus ja isiku vanus ja see, et eelnev vangistus on kantud jaoludena karistusest , on käsitatavad erandlike as tingimisi kolleegiumi hinnangul vastata eitavalt. Nii elukoha kui ka vabastamise mõttes, tuleb

töökoha tavapärane asjaolu dub igasugune alus käsitada töökoha olemasolu on , siis puu

olemasolu kuidagi erandlikuna muuhulgas ka karistusest Ka tingimisi vabastamise mõttes.

tööko ei anna alust kohaldada KarS § 73 sätteid. ha asukoht teises riigis ning isiku vanus

9

Vajab märkimist, et tegemist on täisealise isikuga ning maakohtu arusaam, et kuriteo toimepanemine 22 aastaselt tingib automaatselt Kars § 73 sätte kohaldamise on ekslik. Ka ei

ole eelneva vangistuse kandmine erandlikuna käsitatav, kuna isik ise hoidus kõrvale üldkasuliku töö tegemisest põhjustades sellega tema karistuse täitmisele pööramise

.

Kokkuvõtvalt tuleb kolleegiumil märkida, et Z.U suhtes ole otstarbekas ega ei

võimalik kohaldada KarS § 73 sätteid, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub.

Karistusest tingimisi vabastamine ei omaks ilmselgelt Z.U suhtes kasvatavat

mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses, mistõttu Z.U karistamine reaalse vangistusega on põhjendatud. Käesolevas asjas puuduvad Z.U puhul erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ning süüdistatavat iseloomustavad andmed ei evinud selliseid märkimisväärseid erisusi, mis pidanuks kaasa tooma tema karistusest tingimisi vabastamise KarS § 73 sätestatud alustel, peab kohtukolleegium põhjendatuks prokuröri taotlust tühistada

maakohtu otsus kohaldatud Ka osas. rS § 73 sätte

6. Kaitsja on esitanud ringkonnakohtule taotluse õigusabi osutamisega seotud kulutuste

hüvitamiseks. Kolleegium leiab, et nimetatud taotlus tuleb jätta läbi vaatamata ja seda alljärgneva põhjendusega.

Kaitsja on koostanud apellatsiooni vastuse ning on selle ringkonnakohtule edastanud

06.jaanuaril 2016. Koos apellatsiooni vastusega kirjalikku taotlust kaitsjatasu kindlaksmääramiseks ja hüvitamiseks pole kaitsja esitanud.

Ringkonnakohus määras kriminaalasja apellatsioonikorras läbivaatamisele kirjalikus menetluses 28.detsembril 2015 aastal. Oma määruses ringkonnakohus andis menetluspooltele aega seisukohtade, taotluste esitamiseks 06.jaanuarini 2016. Seega oli kaitsjal õigus esitada taotlust tasu saamiseks kuni nimetatud tähtajani. Määrus oli kaitsjale saadetud ning kaitsja on kinnitanud ka määruse kättesaamist.

Riigikohus on oma lahendites ( nt RKKKo 3-1-1-35-13) korduvalt märkinud, et vastavalt KrMS § 189 lg le 2 ja § 306 lg 1 p le 14 tuleb õigusabiga seotud kulutuste hüvitamise taotlus - - esitada kaitsja poolt kohtule enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa. Lahendis nr 3-1-1-89-13

esitatud põhimõttest järeldub, et kirjaliku menetluse puhul on kõnealuses kontekstis kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 331 lg 11 teise lause alusel kindlaks määratud tähtaeg. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata.

Antud juhul on tegemist olukorraga, kus koos apellatsiooni vastusega ega ka eraldi

ringkonnakohtu poolt esitatud tähtajal pole kaitsja tasutaotlust esitanud vaid kaitsja on ringkonnakohtule nimetatud taotluse esitanud ja ka koostanud alles 07.jaanuaril 2016 ehk ajal,

mil kohus oli juba nõupidamistoas. Seega on kaitsja poolt esitatud taotlus väljaspool

ettenähtud tähtaega, mistõttu jätab kolleegium kaitsja taotluse läbi vaatamata. Ennistamise taotlust ega ka

põhjendust hilinemisele pole kaitsja esitanud.

7. Eeltoodu alusel ja 337 lg 1 p- 338 p- 2; -st 4 juhindudes KrMS § st 4; § st § 340 lg 4 p tühistab kohtukolleegium Pärnu KarS § 73 lg 1, 3 sätete Maakohtu 09.novembri 2015. otsuse a

kohaldamise osas. Prok apellatsiooni kohtukolleegium rahuldab. uröri

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali Pavel Gontšarov Ivi Kesküla