3-14-196/48 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

17. detsember 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-196

Haldusasi

Viktor Brussilovi kaebus Tallinna Vangla tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 30. septembri 2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Viktor Brussilov

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 30. septembri 2014. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega

jätta kaebus perioodi 1. juuni 2010 kuni 14. detsember 2010 osas läbi vaatamata.

Ülejäänud osas jätta kaebus rahuldamata.

3. Jätta kaebaja menetluskulu tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 18. jaanuar

2015.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viktor Brussilov viibis alates 1. juunist 2010 kuni 11. jaanuarini 2011 vahistatuna erinevates

Tallinna Vangla kambrites. V. Brussilov esitas 15. detsembril 2013 Tallinna Vanglale kahju

hüvitamise taotluse, milles palus hüvitada talle mittevaraline kahju 3000 eurot seoses sellega, et

sel perioodil oli kambrites isiku kohta vähem ruumi kui 3 m2. Tallinna Vangla direktori 14.

veebruari 2014. a otsusega jäeti kahju hüvitamise taotlus rahuldamata.

2. V. Brussilov esitas kaebuse, milles palus välja mõista talle liiga väikestes kambrites

asumisega tekitatud kahju 3000 eurot. Kaebuse kohaselt alandati sellega, kui teda hoiti kambris,

kus kinnipeetava kohta oli ruumi vähem kui 3 m2, tema inimväärikust.

3. Tartu Halduskohtu 30. septembri 2014. a otsusega rahuldati kaebus osaliselt ja mõisteti

kaebaja kasuks vastustajalt välja 1500 eurot järgmistel põhjendustel.

3.1. Kaebaja isiklik ruum kambrites, kui arvestada sellest välja tualeti pindala vastavalt Euroopa

Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikale, oli vaidlusalusel perioodil 212 päeval alla 3 m2 ja 178

päeval alla 2,5 m2.

3.2. Riigikohutu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium leidis asjas nr 3-4-1-9-14, et 2,5 m2

isiku kohta on niivõrd väike pindala, et sellises kambris pikka aega viibimine on tõenäoliselt

inimväärikust alandav. Poolte vahel ei ole vaidlust selles, et kaebaja pidi olema neis kambrites 23

tundi ööpäevas ja ainuke kambriväline tegevus oli viibida koos teiste kinnipeetavatega 1 tund

jalutusboksis. Selline olukord on inimväärikust alandav. Võttes arvesse kõiki asjaolusid kogumis,

pidas halduskohus mõistlikuks hüvitise suuruseks 1500 eurot.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palus halduskohtu otsus tühistada ja

kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

4.1. Tualeti alla jäävat pinda ei tohiks kambri põrandapinna suuruse arvutamisel välja jätta.

Ruumi pindala tuleb arvestada vastasseinte vahelisest kaugusest. Ka väljaspool vanglat ei arvata

eluruumi pinna arvutamisel tualetti üldpindalast välja. EIK lahendites on tualeti pind arvatud

kambri pindalast välja enamasti seetõttu, et see ei asunud kambris ja ei olnud igal hetkel

kasutatav.

4.2. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirjast

(VSkE) § 6 lg 6, mis kehtis kuni 31. detsembrini 2013, sätestas, et kinnipeetavale on toas ette

nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seega vastasid kambrid siseriiklikes õigusaktides

sätestatule.

4.3. Riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane

halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kohtuotsustes toodud

seisukohtadel ei saa olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

4.4. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud

nõuetele, st tagatud oli kinnipeetavale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda vastavalt tollal kehtinud

VSkE § 6 lg-le 6. Seega ei rikkunud vangla siseriiklikku õigust. Eesti riik sai alles 2013. aastal

teada, et alla 3 m2 kambripinda peetaks EIK praktikas rikkumiseks ning koheselt astuti samme

siseriikliku õiguse kooskõlla viimiseks EIK praktikaga. Tagatud on vähemalt 3 m2 põrandapinda

isiku kohta ning vähendatud on kinnipeetavate arvu.

5. V. Brussilovi vastuses palutakse Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

Vastuse kohaselt ei ole tualett eluruum ja seda ei saa kambri pindala hulka arvata. Vangla oli

ülerahvastatuse probleemist teadlik.

6. Tartu Ringkonnakohtu 7. oktoobri 2015. a määruses leiti, et kaebus võib ajavahemiku 1. juuni

2010 kuni 14. detsember 2010 osas olla lubamatu, kuna kaebaja esitas hüvitisenõude vanglale

alles 15. detsembril 2013 ja seega jääb nimetatud periood välja kolmeaastasest tähtajast, mille

jooksul tuleb kahju tekitamisest arvates esitada taotlus kahju hüvitamiseks. Ringkonnakohus

andis selle asjaoluga seoses menetlusosalistele võimaluse oma seisukohtade ja selgituste

esitamiseks.

Kaebaja seisukohas leitakse, et kaebus on tähtaegne. Hüvitisenõue on loetud tähtaegseks ka

kohtueelses menetluses ja vastustaja ei ole kohtumenetluses leidnud, et nõue pole tähtaegne.

Ringkonnakohus ei saa enam selle küsimuse juurde tagasi pöörduda, sest see ei ole tema

pädevuses ja selline käitumine on vastuolus võimude lahususe põhimõttega. Ka oleks tähtaja

kontrollimine väljumine apellatsioonkaebuse piiridest. Kaebaja kinnipidamine vahistatuna

toimus järjest ühtse toiminguna, mis lõppes 11. jaanuaril 2011 ja sellest hakkas kulgema ka

taotluse esitamise tähtaeg.

Tallinna Vangla seisukohas leitakse, et kaebus on eelnevalt nimetatud perioodi osas

mittetähtaegne. Kaebuses väidetud kannatused pidid avaldama talle mõju koheselt. Lisaks

vähenes vahepeal isikute arv kambris ning sellega toimus kaebaja olukorras oluline muudatus,

mida saab käsitada tähtaja algusena.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus võtab kõigepealt seisukoha perioodi 1. juuni 2010 kuni 14. detsember 2010

suhtes esitatud kaebuse tähtaegsuse suhtes (osa I) ning seejärel lahendab ülejäänud

apellatsioonkaebuse.

I

8. Ringkonnakohus ei nõustu kaebaja väitega, et ringkonnakohus ei saa asuda täiendavalt

kontrollima kohtueelses menetluses esitatud nõude tähtaegsust, kuna selles osas ei ole

apellatsioonkaebuses halduskohtu otsust vaidlustatud ja selle küsimuse lahendamine pole kohtu

pädevuses.

HKMS § 47 lg 1 ls 2 lubab kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude

kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Sellest sättest tuleneb, et kohustuslikus

kohtueelses menetluses esitatud nõude tähtaegsus on oluline kaebuse lubatavuse eeldus. Isik, kes

ei ole järginud kohustuslikus kohtueelses menetluses ettenähtud nõude esitamise tähtaega, ei ole

kinni pidanud kohustuslikust kohtueelsest vaidluse lahendamise korrast. Ning seda ka olukorras,

kus haldusorgan ei pööra tähtaja möödalaskmisele tähelepanu ning lahendab nõude sisuliselt.

Haldusorgani eksitus nõude lahendamisel ei saa olla siduv kohtule. Sellisel juhul ei ole kohus

enam õigusemõistmisel vaba, vaid on seotud haldusorgani eksitusega ning sunnitud menetlema

mittelubatavat kaebust. Samuti määraks haldusorgani eksitus sisuliselt kohtu jaoks ära menetluse

lõpptulemuse. Ringkonnakohtu hinnangul rikuks ka selline olukord võimude lahususe ja

tasakaalustatuse põhimõtet, kuna haldusorgani ekslikud otsustused võtaksid kohtult võimaluse

õigusemõistmise täielikuks teostamiseks. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et niisuguses olukorras

peab kohus saama kontrollida ka kohtueelses menetluses esitatud nõude tähtaegsust ning kui ta

asub seisukohale, et nõue on esitatud tähtaega ületades, on kaebus selles osas HKMS § 47 lg 1

ls-st 2 tulenevalt lubamatu.

Sellist kontrolli saab teha ka ringkonnakohus ning seda hoolimata asjaolust, et

apellatsioonkaebuses ei ole seda küsimust selgelt tõstatatud. Apellatsioonimenetluses kehtib

samuti uurimispõhimõte ning ka ringkonnakohus ei tohi menetleda lubamatut kaebust. Seetõttu

on nende küsimuste lahendamine võimalik ka apellatsioonimenetluses. Apellatsiooni korras tuleb

kontrollida halduskohtu otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest

protsessuaalsetest aspektidest lähtuvalt. Halduskohtu eksitus ei saa mittelubatavat kaebust muuta

lubatavaks. Samasugusele järeldusele orienteerivad ka Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohad

14. mai 2007. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-18-07 (p-d 18-23) ja 29. aprilli 2009. a määruses

haldusasjas nr 3-3-1-19-09 (p 12).

9. Kaebaja seisukoht on, et tema kaebus on tähtaegne, kuna tema kinnipidamine oli jätkuv

toiming, mille kaebetähtaeg hakkas kulgema toimingu lõpust.

Kujunenud olukorras ei saa selle seisukohaga nõustuda. Ringkonnakohus möönab, et Riigikohtu

halduskolleegium on väljendanud seisukohta, et toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude

esitamise tähtaeg võib hakata kulgema toimingu lõppemisest, kuid samas on märkinud, et kui on

ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem kui lõppes jätkuv toiming,

hakkab ka hüvitisenõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist (RKHKm

3-3-1-20-15, p 13, RKHKo 3-3-1-93-13, p 13-14). Ringkonnakohus nõustub vangla seisukohaga,

et väidetud liiga kitsad kinnipidamistingimused pidid kaebajale olema koheselt tajutavad ja

järelikult algas koheselt nende mõju ilmnemisest kulgema kaebetähtaeg. Kahju hüvitamise

kaebusele ettenähtud kolmeaastase tähtaja kontekstis (RVastS § 17 lg 3; HKMS § 46 lg 4)

tähendab see seda, et jätkuva toimingu eest kahju hüvitamist sooviv isik peab arvestama, et ta ei

saa nõuet esitades nõuda kahju hüvitamist pikema perioodi eest kui nõude esitamisele eelneva

kolme aasta eest. Teistsuguse tõlgenduse korral võiks kujuneda olukord, kus jätkuva toiminguga

kahju tekitamise puhul kaotaksid kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud tähtajad

igasuguse mõtte, sest kui toiming veel kestab, oleks kaebus alati tähtaegne (ja oleks seda veel

kolm aastat alates toimingu lõppemisest), kuigi kahju tekitamise algusest on möödunud juba

märksa rohkem aastaid. Selline situatsioon oleks ilmselgelt ebamõistlik ning vastuolus kahju

hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud tähtaegade kehtestamise eesmärgiga. Selline olukord

võib olla lubatav vaid juhul, kui isik tõepoolest ei saanud kahju tekitamise alguses aru sellest, et

toimub talle kahju tekitamine. Käesoleval juhul, nagu mainitud, sellise olukorraga ilmselgelt

tegemist ei ole. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kahju hüvitamise nõude esitamiseks

ettenähtud pikkade tähtaegade (3-10 aastat) üks eesmärk ongi see, et anda isikule võimalus oma

õiguste rikkumises selgusele jõudmiseks. Kolm aastat peab olema selleks ilmselgelt piisav aeg.

Käesolevas asjas ei saa juhinduda ka Riigikohtu poolt antud soovitusest, mille järgi „Kui isiku

kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes

kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel

muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest

toimingu lõppemise hetkel teada saanud“ (RKHKm 3-3-1-20-15, p 13). Ringkonnakohtu arvates

on väga keeruline määratleda seda, millal toimus kinnipidamistingimuste oluline muutumine, kui

kinnipeetavat paigutati ühest kambrist teise, kambrid olid erineva suurusega ning sealjuures

varieerus pidevalt ka kambrites olnud kinnipeetavate arv. Kõik need tegurid omavad tähtsust

selle määratlemisel, kui suur oli konkreetse kinnipeetava isiklik pind kambris. Olukorras, kus

selliseid ümberpaigutamisi ja kambris hoitud kinnipeetavate arvu muutumisi toimub sageli, ning

nende muutujatega võib kaasneda muutusi erinevates suundades ka teistes

kinnipidamistingimustes (nt valgustuse, ventilatsiooni või kütte kvaliteet vms), võib olla

praktiliselt võimatu määratleda seda, millal konkreetselt on toimunud „oluline muudatus

kinnipidamistingimustes“. Selge on, et see ei saa sõltuda üksnes sellest, millal isik ühest kambrist

teise paigutati, vaid hulgast muudest tingimustest (kinnipeetavate arv kambris jne).

Ka selliste keeruliste ning asjatute vaidluste vältimiseks on ringkonnakohtu arvates õige asuda

seisukohale, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul, mille puhul pidi

kahju ilmnema isiku jaoks koheselt, saab kahju hüvitamist nõuda üksnes nõude esitamisele

eelneva kolme aasta eest.

10. Arvestades seda, et hüvitisenõude vanglale esitas kaebaja 15. detsembril 2013, oli

hüvitisenõue ajavahemiku 1. juuni 2010 kuni 14. detsember 2010 eest esitatud seega selleks

ettenähtud kolmeaastast tähtaega ületades. Vastavalt ei ole selles osas kohtueelne menetlus

HKMS § 47 lg 1 ls 2 mõttes nõuetekohaselt läbitud. Kaebus on selles osas seega lubamatu ning

tuleb HKMS § 151 lg 1 p 1 ja 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata jätta.

Mõjuvaid põhjuseid kaebaja selle tähtaja ennistamiseks ei esitanud, mistõttu ringkonnakohus

neid põhjuseid analüüsida ei saa.

II

11. Ülejäänud osas tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus teeb

asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.

12. Kõigepealt määratleb ringkonnakohus, kuidas kambrite suurust mõõta. Vastustaja on

jätkuvalt seisukohal, et tualeti pindala tuleks arvata kambripindala sisse.

Ringkonnakohus osundab siinkohal Riigikohtu halduskolleegiumi viimasele seisukohale, mida

ringkonnakohus mõistab selliselt, et kinnipeetava isikliku ruumi hindamisel ei tule kambri

üldpindalast tualettruumi pindala maha arvata. Riigikohus märkis, et „EIK praktikast ei tulene

aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava

käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla

vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene

kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise

nõudmisel RVastS §de 7 ja 9 alusel.“ (RKHKo 3-3-1-42-15, p 17).

Seega tuleb kambripindala hinnata koos tualeti alla kuuluva pindalaga.

13. Seoses hüvitisenõude sisulise lahendamisega peatub ringkonnakohus kõigepealt esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamise kohustusel. Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et

kaebaja ei esitanud kogu vaidlusaluse perioodi jooksul vanglale pöördumisi seoses ebapiisava

põrandapinnaga (tl 28p) ja ei ole seega kasutanud kahju ärahoidmiseks esmaseid

õiguskaitsevahendeid vastavalt RVastS § 7 lg-le 1. Halduskohus ei ole seda aga oluliseks

pidanud, leides, et kaebaja ei oleks oma tegevuse või taotlustega saanud mõjutada

kinnipeetavatele ette nähtud isikliku ruumi suurust.

Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus jagab vangla

seisukohta, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste

vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kui

kaebaja leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, oli tal

võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise

kambrisse paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vms) ja taotluse

rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel muuhulgas

vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist.

Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Ca pooleteise

aasta jooksul ei võtnud aga kaebaja midagi ette selleks, et endale kahju tekitamist ära hoida

või seda vähendada. Selliselt laskis kaebaja sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda.

Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete

õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et

sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat

rikkumist pikka aega – rohkem kui poolteist aastat. Isegi kui möönda, et oma õiguste

rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib

kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta aastaid. On üheselt

selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi

rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on

RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et

kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise

lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja

kestvust, on ilmne, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis

jõudnud lõpptulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin Riikohtu poolt asjas 3-3-1-90-11 p-s 19

väljaöeldud seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete

rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib

endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lg 1 eesmärgiga.

Halduskohtu seisukoht, et kaebaja ei saanud oma kinnipidamistingimusi mõjutada, ei õigusta

esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Küsimus, kas selliste esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kindlasti kaebaja jaoks positiivse lõpptulemuseni,

ei ole siinkohal oluline. RVastS § 7 lg 1 nõuab isikult vaid selliste õiguskaitsevahendite

kasutamist, mitte seda, et nende õiguskaitsevahendite kasutamine oleks lõppenud positiivselt.

Oluline on see, et isik oleks endale kahju tekitamise suhtes midagi ette võtnud, mitte leppinud

endale kahju tekitamisega. Lisaks on tagantjärgi võimatu prognoosida, kuidas oleks selline

kohtumenetlus võinud lõppeda. Arvestades EIK praktikat selles küsimuses on võimalik, et ka

siseriiklik õiguskaitsemenetlus oleks võinud kaebajale varasemalt lõppeda positiivselt.

Kaebaja väide, et vangla oli ülerahvastatuse probleemist teadlik, ei õigusta samuti esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Nagu märgitud, oli kaebajal võimalik esitada erinevaid

taotlusi ja nende rahuldamata jätmist saanuks ta vaidlustada kohtus. Lisaks ei saa nõustuda ka

seisukohaga, nagu olnuks ruumikitsikus üldteada probleem olnud. Pigem viitavad vastustaja

seisukohad sellele, et kaebaja puhul oli püütud järgida siseriiklikust õigusest tulenevat nõuet

tagada kinnipeetava kohta 2,5 m2 põrandapinda (kui arvata kambri üldpinna hulka ka tualett).

Seega ei saa väita, et ruumikitsikus oli üldteada probleem, millest oldi teadlikud ning mida ei

oleks saanud mingil juhul kõrvaldada ka siis, kui kaebaja oleks ruumipuudust vaidlustanud ja

kaebus oleks rahuldatud. On arvestatav tõenäosus, et kaebaja poolt kohaste õiguskaitsevahendite

kasutamine oleks, eriti EIK asjakohaste lahendite arvestamise korral, kaebaja sihile viinud ja ta

oleks saavutanud avaramad kinnipidamistingimused.

Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hüvitisenõue kuulub rahuldamata jätmisele juba seetõttu, et

kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks.

14. Ringkonnakohus möönab, et hiljutises lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p-s 24) on Riigikohus

leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei

oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida.

Ringkonnakohtu arvates ei saa sellele seisukohale käesolevas asjas tugineda. Riigikohus ei ole

selle seisukoha kujundamisel arvesse võtnud kõike eeltoodut. Lisaks ei nähtu sellest seisukohast,

mille põhjal leidis Riigikohus, et vanglal olid ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks piiratud

võimalused. Ringkonnakohus osundab, et alates 1. jaanuarist 2014 näeb VSkE § 6 lg 6 ette, et

kinnipeetavale peab olema tagatud 3 m2 põrandapinda. Võib eeldada, et selle nõude täitmist

kinnipeetavate suhtes on alates selle kehtestamisest alates ka järgitud. Ringkonnakohus ei näe

mingit põhjust, miks ei oleks vangla (või kõik Eesti vanglad koostöös) suutnud tagada sellise

nõude järgimist juba mõni aasta varem, st siis, kui kaebaja talus väidetavalt liiga kitsaid

kinnipidamistingimusi ega võtnud oma õiguste kaitseks midagi ette. Selle mõne aastaga ei ole

Eesti riigi võimekuses toimunud niivõrd drastilisi muudatusi, et samasuguste tingimuste

tagamine oleks mõni aasta varem olnud täielikult võimatu. Ringkonnakohus peab täiesti

usutavaks, et kui kohtud oleks juba varem kujundanud seisukoha, et kinnipeetavatele peab olema

tagatud rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda, oleksid Eesti vanglad asunud seda tingimust mõistliku

aja jooksul täitma. Seda kinnitab asjaolu, et eelnevalt viidatud muudatus VsKE § 6 lg-s 6

kehtestati väga kiiresti – vaid paar nädalat pärast EIK poolt T. Tunise kaebuse alusel Eesti suhtes

kohtuotsuse tegemist, kus T. Tunise kasuks mõisteti käesoleva asjaga sarnastel asjaoludel välja

Eesti riigilt hüvitis.

Ringkonnakohus ei näe eelneva tõttu põhjust, miks ei oleks kaebaja poolt esmase

õiguskaitsevahendi kasutamine võinud olla edukas ning miks ei oleks võinud see võinud viia

talle avaramate kinnipidamistingimuste saavutamiseni. Seetõttu leiab ringkonnakohus jätkuvalt,

et kaebaja nõue kuuluks rahuldamata jätmisele juba esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata

jätmise tõttu.

15. Lisaks kuuluks kahju hüvitamise kaebus rahuldamata jätmisele isegi siis, kui mitte

arvestada seda, et kaebaja ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Nimelt, kuna kaebus

tagastatakse perioodi 1. juuni 2010 kuni 14. detsember 2010 osas, on ajavahemikuks, mille

suhtes on kaebajal õigus kahju hüvitamist nõuda, 15. detsember 2010 kuni 11. jaanuar 2011.

Nähtuvalt vastustaja esitatud andmetest (tl 72p-73) viibis kaebaja sel perioodil kambrites, kus

tema isiklik pind, kui seda arvestada koos tualetiga, oli kõigil päevadel üle kolme ruutmeetri.

Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, tuleb Riigikohtu uuema praktika kohaselt arvestada

kinnipeetava isiklikku pinda ilma kambri üldpindalast tualeti alla jäävat ala välja arvamata.

Kuna sellise arvestuse järgi ületas kaebaja isiklikus kasutuses olnud pind kolme ruutmeetrit, ei

ole kaebajale selle perioodi jooksul hüvitamisele kuuluvat kahju tekitatud.

16. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud (halduskohtus tasutud

riigilõiv 20 eurot) HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda.

Tiina Pappel

Agu Timmi

Einar Vene

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt