3-14-52552/53 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Madis Ernits, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

16.12.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-52552

Haldusasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla 28.08.2014. a

haldusakti nr 6-10/41435-4 tühistamiseks ja

ettekirjutuse tegemiseks kaebaja 03.12.2013. a taotluse

uueks läbivaatamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20.05.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Romeo Kalda apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Romeo Kalda

Vastustaja ViruVangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 20.05.2015. a otsus ja saata asi samale

halduskohtule tagasi uueks läbivaatamiseks.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 16.12.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Romeo Kalda esitas 03.12.2013 Viru Vanglale taotluse, mille

kohaselt soovis, et talle võimaldataks lühiajalisel kokkusaamisel 05.12.2013 ning edaspidi

oma abikaasaga kohtuda ühes ruumis ilma klaasist vaheseina- ja sisetelefonita.

2. Viru Vangla jättis 12.12.2013 R. Kalda 03.12.2013. a taotluse justiitsministri

30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VsKE) § 31 lg-te 1 ja 2 alusel

rahuldamata ning märkis selgituseks veel, et ehituslikult on Viru Vangla lühiajaliste

kokkusaamiste ruumidesse paigaldatud eraldi klaas ja suhtlemine toimub läbi sisetelefoni ning

Viru Vanglal ei ole lühiajalisteks kokkusaamisteks ette nähtud ilma klaasist vaheseina- ja

sisetelefonita ruume. Vangla selgitas, et lähedastega on Viru Vanglas võimalik ilma klaasist

vaheseina- ja sisetelefonita kohtuda pikaajalistel kokkusaamistel vangistusseaduse (VangS) §

25 lg-te 1 ja 2 kohaselt.

3. R. Kalda esitas 27.12.2013 vaide Viru Vangla, mille Viru Vangla rahuldas 20.01.2014. a

vaideotsusega nr 6-12/319-2 osaliselt, tunnistades vaidlustatud otsuse kehtetuks ja tegi

ettekirjutuse asja uueks otsustamiseks.

4. Viru Vangla jättis 05.02.2014. a otsusega nr 6-10/41435-3 R. Kalda 03.12.2013. a taotluse

uuesti rahuldamata.

5. R. Kalda esitas 07.02.2014 vaide, mille Viru Vangla jättis 03.03.2014. a vaideotsusega

nr 6-12/26-2 rahuldamata.

6. Tartu Halduskohtu 26.06.2014. a otsusega haldusasjas nr 3-14-50429 tühistati Viru Vangla

05.02.2014. a otsus ja kohustati vanglat kaebaja 03.12.2013. a taotlust uuesti läbi vaatama.

Halduskohtu otsus jõustus 28.07.2014.

7. Viru Vangla jättis 28.08.2014. a haldusaktiga nr 6-10/41435-4 kaebaja 03.12.2013. a

taotluse rahuldamata (tl 50-50p).

8. R. Kalda esitas 17.09.2014 vaide Viru Vangla 28.08.2014. a haldusakti peale.

9. Viru Vangla jättis 17.10.2014. a vaideotsusega nr 6-12/218-2 vaide rahuldamata

(tl 19-21).

10. R. Kalda esitas 20.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse (tl 1-4), milles palus tühistada

Viru Vangla 28.08.2014. a otsus nr 6-10/41435-4 ja teha ettekirjutus tema 03.12.2013. a

taotluse uueks läbivaatamiseks. Kaebaja märkis, et ta jääb kõigi oma vaides ning haldusasjas

nr 3-14-50429 esitatud seisukohtade juurde ja palus kohtul nendega arvestada.

Kaebaja leidis, et vaidlustatud haldusakt on kaalutlusvigadega ja õigusvastane. Haldusaktis

puuduvad põhjendused miks just kaebaja ja tema abikaasa vahel tuleb lühiajalistel

kokkusaamistel kohaldada klaasist vaheseina ja suhtlemine peab toimuma sisetelefoni

vahendusel. Kaebaja arvates riivab vaidlustatud haldusakt kaebaja põhiõigust era- ja

perekonnaelule ning et haldusorgan ei ole kaalutlusõigust teostanud, sest neil puudub

kokkusaamiste ruum, kus ei ole klaasist vaheseina. Halduskohtu 26.06.2014. a otsuse kohaselt

asjas 3-14-50429 peab piirangu kohaldamisel lähtuma kokkusaajatega seonduvatest

julgeolekuriskidest. Viru Vangla ei ole vaidlustatud haldusaktis viidanud kaebaja ja tema

abikaasaga seonduvatele riskidele. Viited vangla üldisele julgeolekule ei ole kaebaja arvates

tema ja tema abikaasa kokkusaamisel piirangute kohaldamise piisavaks aluseks.

11. Viru Vangla palus vastuses kaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja leidis, et

tühistamiskaebus on võetud ebaõigesti kohtu menetlusse. Vastustaja arvates on vaidlustatud

otsuse näol tegemist otsusega, mille mõju on igal juhul lõppenud ning seetõttu ei saa selle

tühistamine aidata kaasa kaebaja õiguste kaitsele. Samuti on sisutu kaebuse nõue uue otsuse

tegemiseks, kuivõrd alates 01.01.2015 kehtima hakanud VSkE uus redaktsioon näeb

lühiajalise kokkusaamise viisina ette kokkusaamist vaheseinata eraldatud ruumis. Vastustaja

arvates tuleks kaebus sellisel kujul tagastada. Teoreetiliselt võib võimalik olla

tuvastamiskaebuse esitamine.

12. Tartu Halduskohus jättis 20.05.2015. a otsusega kaebuse rahuldamata. Halduskohus

märkis otsuses, et olles tutvunud kaebuse ja haldusasja toimiku materjalidega leiab ta, et

kaebus tuleb jätta rahuldamata. Halduskohus selgitas, et alates 01.01.2015 kehtivas

redaktsioonis VSkE § 31 lg 2 kohaselt eraldatakse kokkusaamisruumis või muus

kokkusaamiseks ettenähtud kohas kinnipeetav ja temaga kokkusaamisele tulnud isik klaasist

vaheseinaga ning seega nähtub nimetatud sättest, et kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka

vangla sisekorraeeskirja muudetud sätted.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

13. Kaebaja esitas 19.06.2015 apellatsioonkaebuse Tartu Halduskohtu 20.05.2015. a

kohtuotsuse peale, milles palub halduskohtu otsuse tervikuna tühistada ja teha asjas uus otsus,

millega kaebus rahuldada. Kaebaja leiab, et halduskohus on ebaõigesti kohaldanud nii

materiaal- kui menetlusõiguse norme. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

13.1.

Kaebaja jääb kõigi käesolevas asjas ja haldusasjas nr 3-14-50429 esitatud põhjenduste

juurde ning palub ringkonnakohtul nendega arvestada.

13.2.

Halduskohus on rikkunud kohtumenetluse norme, sest ei ole vastanud kõigile kaebaja

esitatud väidetele ja põhjendustele.

13.3.

Piirang, millega kaebaja on kokkusaamisel oma abikaasast eraldatud klaasist

vaheseinaga, on ebaproportsionaalne, inimväärikust alandav ja riivab õigust

perekonnaelule ja põhiseaduslikku abielu garantiid. Piinamise ja Ebainimliku või

Alandava Kohtlemise või Karistamise Tõkestamise Euroopa Komitee (CPT) on 2014. a

avaldatud raportis p-s 94 leidnud, et lühiajalistel kokkusaamistel peaks olema reegliks nn

avatud kokkusaamised, st nii, et kinnipeetavad ja külalised istuvad laua ääres. Nii

Riigikohus kui Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) arvestavad CPT raportitega.

13.4.

Halduskohus on rikkunud selgitamise kohustust, kuna ei ole kaebajat informeerinud

sellest, et tühistamisnõue ei ole antud juhul tõhus õiguskaitsevahend. Kaebaja palub

vaidlustatud haldusakt tunnistada õigusvastaseks. Põhjendatud huviks on preventiivne

eesmärk ja edaspidiselt kahjunõude esitamine Viru Vanglale. Kaebaja leiab, et

05.12.2013. a lühiajalisel kokkusaamisel abikaasaga nende klaasist vaheseinaga

eraldamisega ning läbi sisetelefoni suhtlemise nõudega alandati kaebaja inimväärikust.

13.5.

01.01.2015 kehtima hakanud VSkE § 31 lg 2 redaktsioon, milles ei ole sätestatud

ametivõimude diskretsiooni piire kinnipeetava õiguste piiramiseks perekonnaga

suhtlemisel seose klaasist vaheseinaga on vastuolus põhiseadusega ja Euroopa

inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga (EIÕK). Halduskohus oleks

pidanud tunnistama VSkE § 31 lg 2 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätma selle

normi kohaldamata ning kaebuse rahuldama. Kaebaja taotleb põhiseaduslikkuse

järelevalve menetluse algatamist VsKE § 31 lg 2 alates 01.01.2015. a redaktsiooni osas.

13.6.

Viru Vangla on rikkunud EIÕK art 13, kuna ei ole taganud tõhusat ja efektiivset

põhiõiguste kaitset.

13.7.

EIK on 23.02.2012. a otsuses asjas Trosin vs. Ukraina leidnud, et kinnipeetavate

kohtumisel külalistega klaasist vaheseinaga piirati kinnipeetava kontakti välismaailmaga

ebaproportsionaalselt. Ka käesolevas asjas ei ole vangla esitanud mitte ühtegi

tõsiseltvõetavat ja kaebaja või tema abikaasaga seotud julgeolekuohtu, mis kaalub üles

kaebaja põhiõiguse perekonnaelule, st suhelda kokkusaamisel abikaasaga ilma klaasist

vaheseinata. Viru Vangla ei ole otsuse tegemisel viidanud kaebaja ja tema abikaasaga

seonduvatele julgeolekuriskidele. Viited üldistele vangla julgeolekuriskidele ei ole

piisavad.

13.8.

Vangla väited läbiotsimiste kohta ei ole asjakohased, sest kaebaja ja tema abikaasa

otsitakse alati täielikult läbi ka enne pikaajalist kokkusaamist. Kaebaja otsitakse ka

praegu täielikult läbi pärast lühiajalist kokkusaamist. Mitteasjakohased on ka viited, et

kaebaja ja abikaasa eraldamine klaasist vaheseinaga tagab suurema privaatsuse, kuna

kokkusaamist ei jälgita samas ruumis. Kaebaja ei ole selliseks privaatsuseks soovi

avaldanud.

13.9.

Vaidlusalune otsus on kaalutlusveaga ning tuleb tühistada.

13.10. Halduskohus on ebaõigesti jätnud kaebajale tagastamata määruskaebuselt 16.01.2015

tasutud riigilõivu 15 eurot. Kuna kohus rahuldas 01.04.2015 ise kaebaja määruskaebuse,

siis pidanuks kohus riigilõivu kaebajale tagastama.

14. Vastuseks kohtunõudele andis kaebaja teada, et ta ei muuda kaebust ja jääb oma esialgse

kaebuse juurde. Kaebaja märgib, et esitas apellatsioonkaebuses alternatiivse nõude juhuks, kui

ringkonnakohus oleks nõustunud halduskohtuga, et tühistamisnõue on sisutu. Kaebaja leiab,

et kohustamisnõue on jätkuvalt tõhus õiguskaitsevahend, sest kaebaja 03.12.2013. a taotlus oli

suunatud ka tulevikus toimuvatele kokkusaamistele.

15. Tartu Vangla palub vastuses apellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja

märgib, et ta jääb oma varem esitatud seisukohtade juurde. Vastustaja märgib, et põhjendatud

ei ole kaebaja 03.12.2013. a tulevikku suunatud nõue, et edaspidiselt võimaldataks alati

kaebajale lühiajaline kokkusaamine ilma klaasist vaheseinata. Kuivõrd tänaseks on VSkE §

31 lg 2 regulatsioon taotluse esitamise ajaga võrreldes muutunud, peab vangla lähtuma

kehtivast regulatsioonist ning kaebaja ei saa esitada tulevikku suunatud korduvate toimingute

sooritamise nõuet. Kuivõrd kaebaja on jäänud kindlaks tühistamis- ja kohustamisnõudele, on

vastustaja seisukohal, et kaebaja nõue on alusetu. Vastustaja on seisukohal, et VSkE § 31 lg 2

kehtiv regulatsioon on põhiseaduspärane. Samas leiab, et kuna 03.12.2013. a kokkusaamise

taotluse mõju on lõppenud, ei ole VSkE § 31 lg 2 alates 01.01.2015. a kehtiv redaktsioon ka

asjassepuutuv norm.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

16. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 20.05.2015. a otsus tuleb HKMS § 199 lg 2

p-de 2 ja 3 alusel olulise menetlusnormi rikkumise tõttu tühistada ning kaebaja

apellatsioonkaebus seega osaliselt rahuldada.

Kaebaja leiab apellatsioonkaebuses, et halduskohus on rikkunud menetlusnormi, sest

kohtuotsuse põhjendav osa ei vasta HKMS § 157 lg-s 1, § 158 lg-tes 1, 2 ja 3 ning § 156 lg-s

1 sätestatud nõuetele. Ringkonnakohus nõustub kaebaja seisukohaga, kuid leiab, et

ringkonnakohtul ei ole võimalik selliseid puudusi ise kõrvaldada ja asjas uut otsust teha,

mistõttu tuleb asi saata halduskohtule uueks läbivaatamiseks (HKMS § 200 p 2).

17. HKMS § 157 lg 1 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

Kohtulahendi põhjenduste puudumine tähendab HKMS §

18. 165 rikkumist. HKMS § 165 lg 1 p-de 1-3 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas

asjaolud ja tõendid, millele kohus otsuse tegemisel tugineb ning lg-te 4-6 kohaselt

põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega, õigus, mida kohus kohaldas ja

kohtu järeldused.

Kohtuotsuse põhjendamise kohustus tähendab kohtu kohustust esitada kohtuotsuse

põhjendavas osas resolutsiooni kohta selged, ammendavad, vastuoludeta ja veenvad

põhistused, mille aluseks oleks kohtu siseveendumuse kujunemine otsuse lugejale jälgitav

(I. Pilving. Kohtulahend. – K. Merusk, I. Pilving. Halduskohtumenetluse seadustik.

Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 523). Riigikohtu praktika kohaselt peavad

menetlusosalistele kohtuotsuse põhjendavast osast selguma põhjused, miks kohus lahendas

asja kohtuotsuse resolutsioonis märgitud viisil (Riigikohtu halduskolleegiumi 12.12.2007. a

otsus asjas nr 3-3-1-70-07, p 10).

Kohtulahendi põhjendamise kohustus loob tingimused seaduslikkuse nõudest kinnipidamise

kontrollimiseks nii järgmise kohtuastme kui ka avalikkuse poolt. Otsuse põhjendav osa peab

võimaldama jälgida otsuse resolutsiooni kujunemist ja on seetõttu otsuse kontrollitavuse

seisukohalt määrava tähtsusega. Kohtuotsuse põhjendava osa peamine eesmärk on selgitada

otsuse resolutsioonis esitatud otsuste kujunemist ja teha seeläbi otsus arusaadavaks ning

edasikaebemenetluses kontrollitavaks (T. Saar. Kohtulahend. - K. Merusk, I. Pilving.

Halduskohtumenetluse seadustik. Kommenteeritud väljaanne, Juura 2013, lk 560).

18. Vaidlustatud halduskohtu otsusel on vormiliselt küll olemas põhjendav osa, kuid sisuliselt

kohtu enda põhjendused otsuses puuduvad. Halduskohtu otsuse põhjendav osa koosneb vaid

menetlusosaliste seisukohtade ja õigusnormide ülekordamisest, ilma kohtuniku enda

põhjenduste ning analüüsita. Mõned üksikud laused või lauseosad, mis võivad olla kohtu enda

koostatud, kujutavad endast kas seadusesätete refereeringut või siis kokkuvõtet eelnevalt

põhjenduste sildi all esitatust.

19. HKMS § 165 lg 1 p 4 järgi peab kohus otsuse põhjendavas osas märkima muuhulgas

põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega. Olukorras, kus kohus jätab

kaebuse rahuldamata, peab kohus seega põhjendama eeskätt seda, miks ta ei nõustu kaebaja

poolt menetluse käigus esitatud seisukohtadega.

Erandina sätestab HKMS § 165 lg 2, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt

kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata

jätmist on vaidlustatud haldusaktis või vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda

põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata

põhjendusega nõustumisele. Selle sätte kohaldamine eeldab aga, et kaebaja on

kohtumenetluses esitatud väite esitanud juba haldusmenetluses ning seda väidet on

haldusaktis juba käsitletud. Sellisel juhul saab kohus viidata väite korduvusele ning sellele, et

ta nõustub selle väite osas haldusmenetluses juba võetud seisukohaga.

Käesoleval juhul ei nähtu aga mitte kuskilt otsuse põhjendustest kaebuse väidete käsitlemist

ega nende ümberlükkamist. Seega on halduskohus rikkunud HKMS § 165 lg 1 p-s 4

sätestatud põhjendamiskohustust. Samuti ei viidata vaidlusaluses otsuses sellele, et

kohtumenetluses esitatud väited oleksid kattuvad haldusmenetluses esitatud väidetega, ja et

nende arvestamata jätmist oleks põhjendatud haldusmenetluses juba varasemalt. Seega ei ole

põhjendamiskohustuse järgimata jätmise aluseks ka HKMS § 165 lg 2.

Samuti märgib ringkonnakohus siinkohal, et vaidlusaluse kohtuotsuse põhjenduste pinnalt

tekib kahtlus, et põhjenduste koostamisel ei ole kohus kaebuse ja kaebaja poolt

kohtumenetluses esitatud seisukohtadega üldse tutvunudki. Ilmselge on aga see, et isegi

nendega tutvumise korral on kohus neid täielikult ignoreerinud, sest ühestki kohtuotsuse

põhjendava osa lausest ei saa järeldada põhjendust selle kohta, miks kohus ei nõustu mõne

kaebaja väitega.

20. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et halduskohus on oluliselt rikkunud

kohtumenetluse norme. HKMS § 199 lg 2 p 3 järgi võib ringkonnakohus olenemata

apellatsioonkaebuse ja selle vastuväidete põhjendustest kohtulahendi tühistada ja saata asja

uueks arutamiseks halduskohtule, kui kohtumenetluse normide olulisi rikkumisi ei ole

võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

21. Ringkonnakohus leiab, et tal ei ole endal võimalik kõrvaldada halduskohtu otsuse

puudust, sest halduskohus ei ole sisuliselt täitnud esimesele kohtuastmele pandud ülesannet.

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole võimalik halduskohtu otsuse puudusi

apellatsioonimenetluses kõrvaldada, sest sisuliselt on kõik kaebaja esitatud väited

tähelepanuta jäetud ning tänu sellele on halduskohtule esitatud kaebus täies ulatuses

lahendamata jäänud. Sellises olukorras ei ole ringkonnakohtul võimalik täita

apellatsiooniastme ülesannet - kontrollida esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust, kuna

halduskohus pole oma seisukohti kaebuse väidete osas üldse väljendanudki.

Kui ringkonnakohus hakkaks olukorras, kus halduskohtu põhjendused kohtuotsuses

puuduvad, seda puudust ise kõrvaldama, peaks ta asja lahendades asuma analüüsima kaebuse

väiteid ja vastuväiteid, asudes sellega kaebust lahendama esimese astme kohtuna. Sellisel

juhul ei eksisteeriks kolmeastmelist kohtusüsteemi, mis omakorda piiraks oluliselt

menetlusosaliste edasikaebeõigust (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 27.04.2012. a otsus asjas nr

3-10-541, p 13 ja 07.02.2012. a otsus asjas nr 3-08-2411, p 12). Halduskohtu otsuses sisuliste

põhjenduste puudumine ei võimalda ringkonnakohtul tegelikult ka otsuse resolutsioonis

esitatud otsustuse kujunemist kontrollida.

Kuna halduskohtu otsus ei ole kohtupoolsete põhjenduste puudumise tõttu

edasikaebemenetluses kontrollitav, tühistab ringkonnakohus HKMS § 199 lg 2 p-de 2 ja 3

alusel halduskohtu otsuse ja saadab HKMS § 200 p 2 alusel asja uueks lahendamiseks

halduskohtule tagasi. Sellest tulenevalt ei anna ringkonnakohus käesolevas otsuses hinnangut

apellatsioonkaebuse ülejäänud väidetele ning ei lahenda ka menetluskulude jagamise

küsimust.

22. Ringkonnakohus märgib siiski täiendavalt, et asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul

teha kindlaks, kas tühistamis- ja kohustamisnõue on käesolevas asjas kaebaja jaoks

võimalikud ja tõhusad vahendid kaebuse eesmärgi saavutamiseks. Vastustaja on vastuses

kaebusele leidnud, et vaidlustatud otsuse mõju on lõppenud ning selle tühistamine ei saa

kaasa aidata kaebaja õiguste kaitsele. Samuti on vastustaja märkinud, et alates 01.01.2015 on

muutunud ka VSkE lühiajalise kokkusaamise regulatsioon ning seetõttu on kaebuse

nõue uue otsuse tegemiseks muutunud sisutuks. Halduskohus ei ole nende väidete osas

seisukohta võtnud.

HKMS § 158 lg 2 teise lause kohaselt hindab kohus haldusakti või toimingu õiguspärasust

haldusakti andmise või toimingu tegemise aja seisuga. Samas jääb Riigikohtu praktika

kohaselt kohustamiskaebus rahuldamata, kui kohtumenetluse kestel muutunud õiguse või

faktiliste asjaolude tõttu oleks nõutava toimingu tegemine võimatu või õiguslikult lubamatu

(Riigikohtu halduskolleegiumi 20.03.2013. a otsus asjas nr 3-3-1-64-12, p 36).

Riigikohus on korduvalt selgitanud, et kui kaebusega taotletav eesmärk ei ole saavutatav, on

kohtul uurimispõhimõttest tulenev kohustus juhtida kaebaja tähelepanu tema õiguste kaitseks

tulemuslikuma taotluse esitamise võimalusele (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi

11.10.2012. a otsus asjas nr 3-3-1-35-12, p 18; 21.01.2011. a otsus asjas nr 3-3-1-80-10, p 22;

25.11.2010. a määrus asjas nr 3-3-1-77-10, p 11). Kohtul lasub selgitamiskohustus ka siis, kui

ilmneb, et kohtumenetluse ajal muutunud asjaolude tõttu ei oleks vastustajal kaebuses esitatud

kohustamisnõuet enam võimalik täita ja kaebus tuleks pelgalt sellel põhjusel jätta

rahuldamata. Sellises olukorras võib kohus anda kaebajale võimaluse nõuet täpsustada või

muuta, näiteks minna kohustamiskaebuselt üle tuvastamiskaebusele, kui kaebaja näitab ära

põhjendatud huvi haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamiseks, ning selgitada

kaebajale nõude täpsustamata või muutmata jätmise tagajärgi (Riigikohtu halduskolleegiumi

14.12.2009. a otsus asjas nr 3-3-1-77-09, p 12).

Käesolevas haldusasjas on kohus otsuses öelnud, et alates 01.01.2015 kehtivas redaktsioonis

VSkE § 31 regulatsioonist nähtub, et kaebuse rahuldamiseks ei anna alust ka vangla

sisekorraeeskirja muudetud sätted. Sellest saab järeldada, et halduskohus ei ole VSkE § 31 lg

2 uue redaktsiooni kohaselt pidanud kohustamisnõuet muutunud õigusliku olukorra tõttu

enam võimalikuks täita, kuid asja materjalidest ei nähtu, et halduskohus oleks täitnud

selgitamiskohustust ja andnud kaebajale võimaluse nõuet muuta.

23. Ringkonnakohus juhib halduskohtu tähelepanu ka asjaolule, et käesoleva asja asjaolud on

osaliselt sarnased haldusasjaga nr 3-13-23, kus vaidluse all oli Viru Vangla otsus, millega

vangla oli jätnud rahuldamata kaebaja taotluse võimaldada talle lühiajalist kokkusaamist ilma

vaheseinata ruumis kahe õega korraga. Riigikohus leidis nimetatud haldusasjas esitatud

määruskaebust lahendades, et kuna kaebuse esitamise ajaks oli lühiajaline kokkusaamine juba

toimunud ja vangla otsus seetõttu täidetud, siis haldusmenetluse seaduse § 61 lg 2 kohaselt oli

vangla otsuse kehtivus kaebuse esitamise ajaks lõppenud (Riigikohtu halduskolleegiumi

08.05.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-12-14, p 9). Kuna tühistamiskaebus on suunatud

haldusakti kehtivuse muutmisele, siis üldjuhul ja eelduslikult ei ole tühistamiskaebus kehtetu

haldusakti vaidlustamisel kaebaja õiguste kaitseks tõhus vahend. Viimati nimetatud

haldusasjas leidis Riigikohus, et tühistamiskaebuse esitamine olukorras, kus lühiajaline

kokkusaamine on juba toimunud, ei ole tühistamiskaebus kaebaja õiguste kaitseks tõhus

vahend, kuna vaidlustatud otsustusel puudub jätkuv negatiivne mõju kaebaja õigustele.

24. Ringkonnakohtu arvates ei ole olukord teistsugune ka olenemata sellest, et kaebaja on

käesolevas asjas 03.12.2013. a taotluse sõnastanud selliselt, et tal võimaldataks lühiajalisel

kokkusaamisel tema abikaasaga kohtuda ilma klaasist vaheseina- ja sisetelefonita ruumis

lisaks 05.12.2013. a toimuvale lühiajalisele kokkusaamisele ka edaspidi. Riigikohus on kuni

31.12.2014. a redaktsioonis kehtinud VSkE § 31 lg 2 kohaldamise kohta selgitanud, et vanglal

oli lühiajalise kokkusaamise korraldamisel lai kaalumisruum (Riigikohtu halduskolleegiumi

08.05.2014. a määrus asjas nr 3-3-1-12-14, p 14) ning VSkE §-ga 31 antud diskretsiooni

kasutamisel tuli hinnata konkreetse lühiajalise kokkusaamisega kaasnevat ohuriski

(Riigikohtu halduskolleegiumi 30.01.2015. a otsus asjas nr 3-3-1-40-14, p 16). Seega tuli

vanglal kuni 31.12.2014 kehtinud VSkE § 31 lg 2 alusel lühiajalise kokkusaamise taotlust

hinnata iga konkreetse kokkusaamise osas eraldi. Ringkonnakohtu hinnangul ei saanud

03.12.2013. a taotluses märgitud „ja edaspidi“ kohustada vanglat võtma sama taotluse osas

iga järgmist lühiajalise kokkusaamise taotlust lahendades uuesti seisukohta.

25. Ringkonnakohus selgitab, et eelnevaga ei ole ringkonnakohus võtnud siiski seisukohta

selles, kas kaebus võiks rahuldamisele kuuluda või mitte. Halduskohtul tuleb see küsimus

endal sisuliselt lahendada, arvestades menetlusosaliste poolt kohtumenetluses esitatud

seisukohti.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/