3-13-1885/106 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Agu Timmi, Einar Vene, Maili Lokk Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 16.12.2015, Tartu Haldusasja number 3-13-1885 Haldusasi Vitali Tarasovski kaebus Tallinna Vangla tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 10 000 eurot Vaidlustatud kohtulahend Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a otsus Menetluse alus ringkonnakohtus Tallinna Vangla apellatsioonkaebus, Vitali Tarasovski vastuapellatsioonkaebus Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebaja - Vitali Tarasovski Vastustaja - Tallinna Vangla RESOLUTSIOON

1. Jätta rahuldamata kaebaja taotlus kohustada Tallinna Vanglat esitama ringkonnakohtule täiendavaid andmeid iga mööblieseme kohta kambrites, kus kaebaja viibis ning mööbli alla jääva pindala kogusuurus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a otsuse resolutsiooni punkt 2.

3. Rahuldada Tallinna Vangla apellatsioonkaebus osaliselt.

4. Tühistada Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a otsus osas millega vaadati kaebus sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 24.10.2008-10.06.2010 ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 7061 eurot kohustusega kanda see summa kaebaja vanglasisesele isikuarvele ning riigituludesse menetluskuludena 211,83 eurot.

5. Teha tühistatud osas uus otsus, millega jätta Vitali Tarasovski hüvitamiskaebus läbi vaatamata perioodi 24.10.2008-10.06.2010 osas ning mõista Tallinna Vanglalt Vitali Tarasovski kasuks välja mittevaralise kahju hüvitis summas 200 eurot ja kohustada Tallinna Vanglat kandma see summa vastavalt kaebaja taotlusele O.L. arveldusarvele nr XXXXXXXXXXXXXXXXXXXX . Ülejäänud osas jätta Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a otsus muutmata.

6. Vitali Tarasovski vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse avalikult teatavakstegemise päevast, s.o 16.12.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1). Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Vitali Tarasovski esitas 09.06.2013 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse (I kd, tl 33-35p), milles ta nõudis hüvitist 5000 eurot inimväärikuse alandamise eest. Taotluse kohaselt on vangla rikkunud tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artikleid 3 ja 8 seoses ebapiisava elamispinna tagamisega talle Tallinna Vangla kambrites ajavahemikul oktoober 2008 kuni august 2011 ja 23.04.2013-07.05.2013.

2. Tallinna Vangla tagastas 08.08.2013. a otsustusega (I kd, tl 36-37p) V. Tarasovski kahjunõude perioodi 24.10.2008-10.06.2010 osas läbivaatamatult, kuna leidis, et kahjunõude esitamise tähtaeg on selle perioodi osas mööda lastud. Ülejäänud osas jättis kahjunõude rahuldamata.

3. V. Tarasovski esitas 08.09.2013 Tartu Halduskohtule kaebuse (I kd, tl 1-20), milles ta nõudis inimväärikuse alandamise eest seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vanglas perioodil 24.10.2008-26.07.2011 ja 23.04.2013-07.05.2013 mittevaralise kahju hüvitamist summas 10 000 eurot ning justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 6 lg 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis (VSKE v. r) põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks tunnistamist. Kaebuse põhjenduste kohaselt on vangla ebaõigesti leidnud, et perioodi 24.10.2008-10.06.2010 osas on ületatud kahju hüvitamise taotluse esitamise kolmeaastast tähtaega. EIÕK artiklite 3 ja 8 riive lõppes 26.07.2011, mil kaebaja paigutati ümber Viru Vanglasse. Kaebajale oli Tallinna Vanglas tagatud põrandapinda vahemikus 2,65 m² kuni 3,06 m². Kaebajal oli võimalik vaid üks tund päevas viibida õues ja sedagi kõrgete betoonseintega boksis, mis oli veelgi väiksem, kui kamber. Seoses ebapiisava elamispinnaga ja ebapiisava värskes õhus viibimise võimaluseta rikuti kaebaja arvates 2,6 aasta vältel tema füüsilist, vaimset ja sotsiaalset heaolu ning alandati tema inimväärikust.

4. Tartu Halduskohus jättis 11.03.2014. a otsusega V. Tarasovski kaebuse kahju hüvitamise nõudes seoses privaatsuse ja sportimisvõimaluste puudumisega ning füüsiliste kannatustega läbi vaatamata, tunnistas põhiseadusvastaseks ja jättis kohaldamata VSKE v. r § 6 lg 6 osas, milles see nägi ette, et kinnipeetava isiklik ruum peab kambris olema vähemalt 2,5 m², aga võib olla väiksem kui 3 m². Halduskohus rahuldas kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas 7061 eurot. Halduskohus leidis, et kuna kaebaja ei ole 09.06.2013. a taotluses vastustajalt nõudnud kahjuhüvitist seoses privaatsuse ja sportimisvõimaluste puudumisega ning füüsiliste kannatustega, siis on kaebajal selles osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata ning kaebus tuleb nimetatud osas jätta läbi vaatamata. Kohtu hinnangul oli VSKE v. r § 6 lg 6 olemusest tuleneval välistatud selle sätte tõlgendamine selliselt, et see oleks täies ulatuses põhiseadusega kooskõlas ning sellest tulenevalt tunnistas halduskohus VSKE v. r § 6 lg 6 osas, milles see nägi ette, et kinnipeetava isiklik ruum peab kambris olema vähemalt 2,5 m², aga võib olla väiksem kui 3 m², põhiseadusega vastuolus olevaks ning jättis nimetatud sätte selles asjas kohaldamata. Halduskohtu arvates tuli kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) praktikast tulenevalt kambri üldpindalast maha arvata nii tualeti kui ka mööbli pindala. Sellest tulenevalt leidis kohus, et kaebaja isiklik ruum Tallinna Vanglas viibimise ajal oli vahemikus 1,49-3,3 m². 1007 päeval oli kaebaja isiklik ruum alla 3 m² ja 14 päeval üle 3 m². Halduskohus leidis, et 1007 päeva osas oli vastustaja tegevus seega õigusvastane. 14 päeva osas, mil kaebaja isiklik ruum oli üle 3 m² hindas kohus lisaks isiklikule ruumile ka muid kinnipidamistingimusi. Kuna kaebaja ei olnud välja toonud, et kambrite muud tingimused oleksid tema inimväärikust riivanud, siis leidis kohus, et 14 päeva osas oli vastustaja tegevus õiguspärane. Kohtu arvates oli vastustaja tegevus süüline ning mittevaralise kahju tekkimine eluliselt usutav. Ajavahemiku 24.10.2008-09.01.2009 eest mõistis kohus välja hüvitise

390 eurot (päevamäär 5 eurot), ajavahemiku 23.01. 2009-17.08.2010 eest 4568 eurot (päevamäär 8 eurot), ajavahemiku 18.08.2010-26.07.2011 eest 2058 eurot (päevamäär 6 eurot) ning ajavahemiku 23.04.2013-07.05.2013 eest 45 eurot (päevamäär 3 eurot).

5. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium jättis 20.06.2014. a otsusega Tartu Halduskohtu taotluse rahuldamata ning leidis, et VSKE § 6 lg 6 v. r, mis nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m² põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE regulatsioon kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lg 6 v. r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem põrandapinda kui 2,5 m². Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m²-ga. Kolleegium möönis, et 2,5 m² on sedavõrd väike pindala, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Samas ei ole 2,5 m² kambri põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse alandamist eeldada. Kolleegium leidis, et regulatsioon kogumis ei näinud ette kinnipeetava ega vahistatu pikaajalist vähese põrandapinnaga kambris hoidmise kohustust. Vangistusseadus (VangS) ja määrusega kehtestatud VSKE jätavad vanglale kui haldusorganile kaalutlusruumi kinnipidamistingimuste täpsemaks määramiseks. Kui määrused ja seadused jätavad haldusorganile kaalutlusruumi, siis ei sõltu määruste ega seaduste põhiseaduspärasus sellest, kas haldusorgan rakendab kaalutlusruumi (põhi)seaduspäraselt. Haldusaktide põhiseaduspärasuse kontroll ei kuulu Riigikohtu pädevusse põhiseaduslikkuse järelevalve korras, haldusaktide seadusele ja põhiseadusele vastavust kontrollitakse halduskohtumenetluses.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Tallinna Vangla esitas Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a otsuse peale 18.07.2014 apellatsioonkaebuse, milles nõuab halduskohtu otsuse tühistamist osas, millega kohus mõistis Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 7061 eurot ning riigituludesse menetluskulu 211,83 eurot, ja asjas uue otsuse tegemist, millega jätta kaebus tervikuna rahuldamata. Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

6.1. Halduskohus on eksinud võimaliku kahju tekkimise ajaperioodi määratlemisel. Ajavahemiku 24.10.2008-10.06.2010 osas on mööda lastud kahjunõude esitamise tähtaeg ning nõue on aegunud. Ajavahemikku 24.10.2008-26.06.2011 ei tule vaadelda ühtse kahjuna. Kaebaja pidi praktiliselt esimesest päevast peale aru saama, et valitseb ruumipuudus ja tunnetama sellega kaasnevat mõju.

6.2. Halduskohus on õigusvastaselt jätnud kohaldamata VSKE § 6 lg 6 v. r sätestatu ja vääralt kohaldanud EIK praktikat, arvestades isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpinnast maha WC ja mööblialuse pindala. Kinnipeetavate kambrile kohalduvad eluruumidele kehtestatud nõuded. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ punkti 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapindala vastasseinte vahelisest kaugusest. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses asuvad WC-d kambris. Kaebajale oli kogu Tallinna Vanglas viibimise aja tagatud VSKE § 6 lg-s 6 v. r sätestatud minimaalne põrandapind isiku kohta ja periooditi oli põrandapind miinimumist suurem.

6.3. Halduskohus ei ole inimväärikuse alandamise kontekstis hinnanud kogumis kinnipeetava tegelikku liikumisvõimalust ja muid kinnipidamistingimusi. 1007 päeva osas on kohus lähtunud vaid seisukohast, et alla 3 m² jääv isiklik ruum kambris on igal juhul inimväärikust alandav. Kaebajale oli teatud ajaperioodidel tagatud võimalus liikuda kambrist väljas, mis kompenseerib vähest liikumisvõimalust kambris. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas viibitud ajast avatud sektsioonis 343 päeva. Avatud sektsioonis kambrites nr 42 ja 48 viibimise ajal sai kinnipeetav kambrist väljas liikuda 12 tunni vältel ööpäevas. Avatud sektsiooni kambris nr 229 viibimise ajal sai kinnipeetav kambrist väljas liikuda 4 tundi ööpäevas. Lisaks oli iga päev kinnipeetavale tagatud ühetunnine jalutuskäik vabas õhus ja võimalus külastada spordisaali vastavalt graafikule. Ajavahemikul 15.09.2010-13.12.2010 osales kaebaja riigikeele kursustel, mille tunnid toimusid kestvusega minutit kolmel korral nädalas. Ajavahemikul 24.10.2008-18.08.2010 ja 23.04.2013-07.05.2013 oli kaebajal kambrivälist aega üks tund ööpäevas. Ajavahemikul 18.08.2010-26.07.2011 oli kaebajal kambrivälist aega vähemalt viis tundi ööpäevas.

6.4. Vastustaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et Tallinna Vangla käitumine on olnud süüline. Halduskohus on jätnud täielikult arvestamata inimõiguste dünaamilise iseloomu ja riigi tegevuse pärast rikkumisest teadasaamist. Inimõiguste dünaamiline iseloom tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks või täieneb ning konventsiooni tuleb tõlgendada elava instrumendina. Õiguse üldpõhimõtteid ja inimõiguste dünaamilist arengut arvestades ei saa kohtuotsustes toodud seisukohtadel olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv. Eesti kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna minimaalmäära 2,5 m² ei saanud selle kehtestamise ajal pidada Euroopa vangistusõiguse praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavale tagada. Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m² kambripinda ühe kinnipeetava kohta peetakse EIK praktikas iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt astuti samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks.

6.5. Halduskohus ei ole arvestanud, et kaebaja ei ole ise püüdnud võimalikku kahju tekkimist ära hoida ja mittevaralise kahju hüvitamise nõudeõiguse tekkimise asjaolud on tõendamata.

6.6. Halduskohus on mõistnud hüvitise välja põhjendamatult ning väljamõistetud hüvitis on ebamõistlikult suur. Kohus ei ole nõude rahuldamisel arvestanud, kui pika perioodi jooksul oli kaebaja kohta kui palju põrandapinda. Halduskohus on põhjendamatult jätnud arvestamata EIK 17.10.2013. a otsuse asjas Vladimir Belyayev vs. Venemaa, kus EIK leidis, et kaebuses toodud asjaoludel vähem kui 3 m² isikliku pinna tagamine ei ületanud minimaalset raskusastet, et kohtlemine oleks olnud ebainimlik või inimväärikust alandav. Ajaperioodi 18.08.2010-26.07.2011 eest hüvitise määramisel on kohus arvestanud päevamääraks 6 eurot. Nimetatud perioodil viibis kaebaja avatud osakonnas, kus ta sai viibida iga päev vähemalt viis tundi kambrist väljas, sai käia regulaarselt spordisaalis ja ajaperioodil 15.09.2010-13.12.2010 osales riigikeele kursustel. Riigikohus on leidnud, et alusetult kartseris viibimise eest on proportsionaalseks hüvitiseks 6,39 eurot ööpäeva eest. Seetõttu ei ole olukorras, kus kinnipeetavale ei ole kartseris viibimisega sarnaseid piiranguid kaasnenud, 6 euro suuruse päevamääraga hüvitise määramine õigustatud. Kohtuotsusest ei nähtu, missugustest konkreetsetest kaalutlustest kohus hüvitise summa suuruse määramisel juhindus. Eesti ühiskonna üldist jõukust arvestades on 7061 euro suurune hüvitis selline, mis ületab vanglas mitteviibivate inimeste õiglustunde piire.

7. Kaebaja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles vaidlustab Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a otsuse resolutsiooni punkti 1 tervikuna ning punkti 3 osas, millega kohus jättis kaebuse tervikuna rahuldamata. Samuti vaidlustab kaebaja kohtuotsuse põhjendusi osas, mis puudutab VSKE § 6 lg 6 v. r asjas kohaldamata jätmist. Vastuapellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

7.1. VSKE § 6 lg 6 v. r tuleb jätta kohaldamata vastuolu tõttu EIÕK artikliga 3 ja seda täpsustava EIK praktikaga.

7.2. Halduskohus on jätnud kaebuse ebaõigesti läbi vaatamata seoses privaatsuse ja sportimisvõimaluste puudumisega perioodil 24.10.2008-18.08.2010, samuti füüsiliste kannatustega. Halduskohus on ekslikult leidnud, et eeltoodud kirjeldused on iseseisvad kaebuse nõuded ja et need ei hõlma ruumipuudusega kaasnevaid kannatusi. Kaebaja 09.06.2013. a taotlusest saab järeldada, et kaebajal esinesid füüsilised kannatused ja et ta kaebas sportimisvõimaluste puudumise üle. EIK otsuses Tunis vs. Eesti on öeldud, et EIÕK artikli 3 rikkumise tuvastamist ei mõjuta asjaolu, et kaebaja ei kaevanud kambris või vanglas üldiselt valitsevate kinnipidamistingimuste muude aspektide üle.

7.3. Halduskohus on ebaõigesti tuvastanud, et kaebaja isiklik ruum oli 10.01.2009-22.01.2009 ilma WC ja mööbli alla jääva alata 3,33 m². Ilma mööblita oli vaba põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 1 m² või alla selle.

7.4. Halduskohus ei taganud kaebajale võimalust Tallinna Vangla esitatud tõendi osas arvamuse ja vastuväidete esitamiseks. Tallinna Vangla on esitanud halduskohtule ebaõigeid andmeid seoses kambris mööbli alla jääva pindalaga. Mööbli alune pindala ei ole mitte 4,75 m², nagu on märgitud Tallinna Vangla esitatud tabelis, vaid 7 m². Seega on halduskohus tuginenud otsuse tegemisel ebaõigetele andmetele. Kaebaja taotleb juhul, kui Tallinna Vangla ei nõustu, et mööbli alune pindala oli vaidlusalusel perioodil 7 m², et ringkonnakohus kohustaks Tallinna Vanglat esitama ringkonnakohtule täpsed andmed iga mööblieseme kohta ning mööbli alla jääva pindala kogusuuruse.

7.5. Kaebaja leiab, et välja mõistetud hüvitis on liiga väike. EIK praktika kohaselt on päevamäärad 17-20 eurot. Perioodide 24.10.2008-17.08.2010 ja 23.04.2013-07.04.2013 osas tuleb päevamääraks arvestada 12 eurot. Kaebaja nõustub halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitise suurusega perioodi 18.08.2010-26.07.2011 eest.

8. Kaebaja vaidleb vastuses vastustaja apellatsioonkaebusele sellele vastu ja leiab, et halduskohus on õigesti kohaldanud seadust ja EIK otsust asjas Tunis vs. Eesti ning mõistnud Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja 7061 eurot. Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et perioodi 24.10.2008-10.06.2010 osas on mööda lastud kahjunõude esitamise tähtaeg, sest tegemist oli jätkuva toiminguga, mille kaebetähtaeg hakkab kulgema toimingu lõppemisel. Kaebaja ei nõustu vastustajaga, et halduskohus on ebaõigesti isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpinnast WC ja mööbli aluse pinna maha arvanud. Kaebaja leiab, et avatud osakonnas viibitud aeg ei leevendanud ülerahvastatusest tulenevaid negatiivseid tagajärgi. Halduskohus ongi selle perioodi eest mõistnud välja väiksema päevamääraga hüvitise. Avatud osakonnas viibimise ajal oli kaebajal võimalik väljaspool kambrit liikuda u 25-30 m² suuruses koridoris, mida tuli jagada u 50 kinnipeetavaga. Kord nädalas üks tund sai terve osakond (50 inimest) käia spordisaalis, mis koosnes umbes poole korvpalliplatsi suurusest väljakust. 22.10.2010-26.07.2011 viibis kaebaja eelvangistushoones, mil võimaldati päevas viibida neli tundi 20 m² suuruses koridoris koos 50-60 kinnipeetavaga, lisaks üks tund jalutusboksis koos viie-kuue kambrikaaslasega. Riigikeele kursustel käimise aeg kattus pooles ulatuses osakonna lahtioleku ajaga.

9. Tallinna Vangla vaidleb vastuses kaebaja vastuapellatsioonkaebusele vastu. Vastustaja märgib, et kaebaja on ise halduskohtule esitatud kaebuses taotlenud VSKE § 6 lg 6 v. r põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist ning jääb arusaamatuks, miks kaebaja sellise taotluse esitas, kui leidis, et nimetatud säte on vastuolus üksnes EIÕK artikliga 3 ja tuleb seetõttu jätta kohaldamata. Halduskohus on õiguspäraselt jätnud kaebuse privaatsuse ja sportimisvõimaluste puudumise ning füüsiliste kannatustega tekitatud mittevaralise kahju nõudes läbi vaatamata. Vastustaja ei ole kohtule väitnud, et kõigis kambrites on mööblialune pind 4,75 m². Mööblialune pind on kambrites erinev ning sõltub ka kambrites olevast kohtade arvust. Mööblialuse pinna ruutmeetrid olid lähteandmed, millega kaebaja oli saanud tutvuda. Isikliku ruumi andmete parandustega mittetutvumine ei saanud kaebaja olukorda menetluslikult halvendada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab esmalt, et tulenevalt RKPSJVK 20.06.2014. a otsusest asjas nr 3-4-1-9-14, millega jäeti rahuldamata Tartu Halduskohtu poolt käesolevas asjas tehtud 11.03.2014. a lahendis toodud taotlus tunnistada põhiseadusvastaseks VSKE v. r § 6 lg 6 osas, milles see nägi ette, et kinnipeetava isiklik ruum peab kambris olema vähemalt 2,5 m², aga võib olla väiksem kui 3 m², tuleb halduskohtu vaidlusaluse otsuse resolutsiooni p 2 tühistada.

11. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Tartu Halduskohtu 11.03.2014. a otsus tuleb tühistada osas millega vaadati kaebus sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 24.10.2008-10.06.2010 ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 7061 eurot ning riigituludesse menetluskuludena 211,83 eurot. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab

V. Tarasovski hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 24.10.2008-10.06.2010 osas ning mõistab Tallinna Vanglalt V. Tarasovski kasuks välja mittevaralise kahju hüvitise summas

200 eurot. Vitali Tarasovski vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata.

12. Tartu Halduskohus rahuldas 11.03.2014. a otsusega V. Tarasovski kaebuse osaliselt ja mõistis V. Tarasovski kasuks Tallinna Vanglalt välja mittenõuetekohastes tingimustes kinnipidamisega ajavahemikel 24.10.2008-09.01.2009, 23.01.2009-17.08.2010, 18.08.2010-26.07.2011 ja 23.04.2013-07.05.2013 tekitatud mittevaralise kahju eest 7061 eurot. Tartu Halduskohus võttis kaebuse menetlusse ja mõistis välja hüvitise ka ajavahemiku 24.10.2008-10.06.2010 eest leides, et ajavahemikul 24.10.2008-26.07.2011 tekkinud mittevaralist kahju tuleb vaadelda ühtse kahjuna. Ringkonnakohus nõustub Tallinna Vangla seisukohaga, et ajavahemiku 24.10.2008-10.06.2010 osas on kaebaja mööda lasknud vanglale kahjunõude esitamise kolmeaastase tähtaja, mistõttu tagastas vangla selles osas kaebaja kahjunõude oma 08.08.2013. a otsusega õigesti läbivaatamatult. Kuna tähtaja ennistamiseks puudusid objektiivsed põhjused, oleks eelnimetatud osas tulnud ka halduskohtule esitatud kaebus tagastada või jätta läbi vaatamata kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Asja materjalidest nähtuvalt esitas kaebaja kahju hüvitamise taotluse vanglale 09.06.2013 ja see registreeriti vanglas 11.06.2013. Haldusorganile kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg on RVastS § 17 lg 3 kohaselt kolm aastat kahjust või selle põhjustanud isikust teada saamisest või ajast, mil isik pidi sellest teada saama. Arvestades V. Tarasovski poolt kirjeldatud kannatuste iseloomu, pidid need talle mõju avaldama hakkama praktiliselt esimesest päevast alates, kui kaebaja paigutati Tallinna Vanglasse. Vangla selgitustest nähtuvalt paigutati ta 2008. a Tallinna Vanglasse saabudes kambrisse nr 216, kus paiknes sel hetkel peale tema veel viis kinnipeetavat ja tualettruumi pindala välja jättes oli vaba põrandapinda ühe isiku kohta kambris 2,55 m2. Seega pidi

V. Tarasovski koheselt tajuma ruumipuudust ja tunnetama sellega kaasnevat mõju. Olenemata sellest esitas ta kahju hüvitamise nõude vanglale alles 2013. a juunis, s. h perioodi eest, mis algas 2008. a. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja välja toonud ka ühtegi mõistlikku põhjust, mis takistas tal pöörduda pideva ruumipuudusega seotud väidetava inimväärikuse alandamise eest kahju hüvitamise nõudega vangla poole varem, kui 2013. a. Ka ringkonnakohus ei pea usutavaks seda, et kaebaja hakkas mittevaralise kahju nõude aluseks olevat ängi, meeleolulangust ja inimväärikuse alandamist tunnetama alles siis, kui oli Tallinna Vanglast lahkunud. Eeltoodu tõttu on õigustatud piiritleda kahjuhüvitise nõudeõiguse tähtaeg kolme aastaga, nii nagu RVastS § 17 lg 3 ette näeb. Ka HKMS § 47 lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (Riigikohtu 28.04.2014. a määrus nr 3-3-1-78-13, p 19). Tallinna Vangla leidis õigesti, et tähtaegseks saab lugeda kahju hüvitamise nõude selle esitamisele eelneva kolme aasta osas ehk alates 11.06.2010.

Oma 15.06.2015. a määruses asjas nr 3-3-1-20-15 märkis Riigikohus, et RVastS § 17 lg 3 ei seo kahjunõude esitamise tähtaega sellega, milline oli väidetavalt kahju tekitanud tegevuse iseloom – kas tegemist oli ühekordse, korduva või jätkuva toiminguga. Nõude esitamise tähtaja kulgemise algus on määratletud päevaga, mil kannatanu sai kahjust ja selle põhjustanud isikust teada. Sealjuures pole oluline, et kannatanu teaks kõiki kahju tekitamise või kahjuga seonduvaid asjaolusid. Määrav on, et kannatanul oleksid teada kahjunõuet õigustavad asjaolud sellisel määral, et koostada piisava edulootusega kaebus.

Kaebuse esitamise tähtaeg võib erandina hakata kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist, kui on ilmne, et isik sai või pidi saama kahju lõplikust ulatusest teada varem (vt 6. märtsi 2014. a otsus asjas nr 3-3-1-93-13, p-d 13 ja 14). Kolleegium leidis ka seda, et kui isikut hoitakse pikaajaliselt kinnipidamiskohas väidetavalt ebainimlikes tingimustes, võib eeldada, et ta adub tingimuste inimväärikust rikkuvat iseloomu mõistliku aja jooksul, sõltumata kahjustava tegevuse jätkumisest. Kui mittevaralise kahju nõude aluseks olevad asjaolud on isikule teada, ei takista miski piisava edulootusega kahjunõude koostamist, sest kahju põhjustanud isikus kaebajal kahtlust olla ei saanud.

Ringkonnakohus leiab, et isik, kes viibib vangistuses (väidetavalt) inimväärikust alandavates tingimustes pikema perioodi vältel, peab juba vastavates tingimustes viibides aru saama nende võimalikust õigusvastasusest ja kahju tekkimisest. Kui isik viibib pikemat aega kinnipeetuna vanglas, siis mingil hetkel peab talle selguma, et talle on tekitatud kahju ning hakkab kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg. Vastavalt RVastS § 7 lg-le 4 kohaldatakse avaliku võimu teostamisel tekitatud kahju hüvitamisel lisaks RVastS-le ka eraõiguse kahju hüvitamise sätteid.

Võlaõigusseaduse § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Mittevaralise kahju olemusest tuleneb, et kahju kaasneb vahetult kahju tekitanud teoga ning isik on kahju tekkimisest üldjuhul kohe teadlik. Kahjust ja selle põhjustanud isikust teadasaamise hetkeks ei saa lugeda hetke, mil kannatanule selgus, et tal on võimalik kahju eest hüvitist nõuda. Kuna eeldatavad kannatused kaasnesid kaebaja väitel vahetult inimväärikust alandavates tingimustes viibimisega, sai kaebaja kahjust ja selle põhjustanud isikust ilmselt teada juba varasemalt vastavates tingimustes viibides.

Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus halduskohtu otsuse ka osas, mis puudutas hüvitamisnõude esitamist ja selle sisulist läbivaatamist perioodi eest 24.10.2008-10.06.2010 ja jätab V. Tarasovski kaebuse nimetatud osas samuti HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

13. Eeltoodust tulenevalt saab kaebaja kinnipidamistingimuste õiguspärasust hinnata üksnes ajavahemike osas 11.06.2010-26.07.2011 ja 23.04.2013-07.05.2013 (kokku 426 päeva). Halduskohus jättis vaidlustatud otsusega esmalt kohaldamata VSKE v. r § 6 lg 6 osas, milles see nägi ette, et kinnipeetava isiklik ruum peab kambris olema vähemalt 2,5 m², aga võib olla väiksem kui 3 m², pidades seda PS-ga vastuolus olevaks ja hinnates kinnipidamistingimuste õigusvastasust leidis, et EIK praktikast tulenevalt tuleb kambri üldpindalast maha arvata nii WC kui ka mööbli pindala. RKPSJVK ei tuvastanud aga oma 20.06.2014. a otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 vastuolu PS-ga ja märkis, et „/…/ Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga. Tuvastavamaks või välistamaks inimväärikust alandavat kohtlemist ajal, kui kaebajale oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ette nähtud kambri põrandapind, tuleb hinnata seda, milline oli kinnipeetava tegelik liikumisvõimalus ja millised olid muud kinnipidamistingimused sel perioodil.“ Riigikohus jättis seega rahuldamata halduskohtu taotluse tunnistada VSkE § 6 lg 6 põhiseadusega vastuolus olevaks, mistõttu saab käesoleva asja lahendamisel kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-t 6 iseenesest kohaldada.

Samuti ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga, et EIK praktika näeb selgelt ette, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpinnast tingimata maha arvata nii WC kui ka mööblialune pind. Mõiste „põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Tulenevalt VangS § 45 lg-st 1 kuni 30.06.2015 kehtinud redaktsioonis, pidi kinnipeetava kamber vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele ning Vabariigi Valitsuse 26.10.1999. a määrusega nr 38 kinnitatud „Eluruumidele esitatavad nõuded“ p 4 kohaselt arvestatakse eluruumi põrandapinda lähtudes toa laiusest (vastasseinte vahelisest kaugusest).

EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt nt otsus asjas Jirsak vs Tšehhi). Mööblit on EIK arvesse võtnud vaid täiendava argumendina olukorras, kus kohus leidis, et kambris oli ruumi vähe (vt nt EIK otsus asjas Tunis vs. Eesti p 46 ja Jevšnik vs. Sloveenia p 21). EIK on seega osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikkel 3 rikkumist.

Kuna kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel ei tule kambri põrandapinnast välja arvata mööblialust pinda, ei tule sellest välja arvata ka mööbliesemete vahelisi alasid ja tühikuid. Riigikohtu halduskolleegiumi 09.12.2015. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-42-15 on märgitud, et kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordenciu/Rumeenia, p-d 9–17), on ta teistes asjades jällegi arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12: Gégény/Ungari, p-d 6; 29334/11:

Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02: Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39). EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m2. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest.

Eeltoodust võib järeldada, et ka WC alust pinda ei pea alati kambri üldpinnast maha arvama.

14. Vaidlust ei ole selles, et kaebaja viibis Tallinna Vanglas vahistatuna ajavahemikel 11.06.2010-17.08.2010 ja 23.04.2013-07.05.2013 (kokku päeva). Perioodil 18.08.2010-26.07.2011 (kokku 343 päeva) oli kaebaja süüdimõistetu ja viibis vangla avatud osakonna kambrites. Eeltoodut kinnitavad ka vastustaja poolt 06.03.2014 halduskohtule esitatud tabel (I kd, tl 189-203) ja 26.11.2013. a vastus (I kd, lk 56-60). Sellele, et kaebaja viibis vahepeal vangla avatud osakonnas, ei vaidle vastu ka kaebaja ise (vt näit. kaebaja vastus vangla apellatsioonkaebusele). 15. Samast tabelist nähtuvalt viibis V. Tarasovski vahistatuna (perioodid 11.06.2010-17.08.2010 ja 23.04.2013-07.05.2013) kambrites, kus WC-ta oli ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m2 põrandapinda 13-l päeval; kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta 2,5-3,0 m2 62-l päeval ja kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta 3,0-4,0 m2 8-l päeval. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite pinda koos WC-ga, siis saab sama tabeli alusel järeldada, et sellisel juhul kaebaja vahistatuna alla 2,5 m2-se pinnaga kambrites ühe kinnipeetava kohta ei viibinud; kambris kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 2,5-3,0 m2 viibis kaebaja sel juhul 34-l päeval ja kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta 3,0-4,0 m2 viibis kaebaja 50-l päeval.

Kuigi käesoleva asja lahendamisel saab kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg-t 6 iseenesest kohaldada, ei tähenda see aga, et V. Tarasovski hüvitamiskaebuse saaks üksnes sellele sättele tuginedes tervikuna rahuldamata jätta ja seda eriti kambri põrandapinna küsimuses olukorras, kus kaebaja oli vahistatu ja pidi vahistatu staatusest tingituna (VangS § 90) viibima kambris

23 tundi ööpäevas. RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju. Eelpoolviidatud 09.12.2015. a lahendis märkis ka Riigikohus, et nende sätete alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (kolleegiumi 20. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma seaduse või määruse kohaldamata ning halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna veel garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes.

VSkE § 6 lg 6 v. r osas märkis Riigikohus, et see säte nägi ette vaid põrandapinna alampiiri, mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad ühelgi juhul nõuda poleks saanud ja lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid õigusnorme, sh PS §-e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41). Seepärast ei eeldanud EIK praktika arvestamine põrandapinna kaasustes Riigikohtu hinnangul VSkE § 6 lg 6 v. r kohaldamata jätmist.

EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §-s 10 nimetatud inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lg-s 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse tõlgendamisel. Riigikohus viitas ka sellele, et RVastS § 7 lg 21 teine lause näeb muu hulgas ette õiguse nõuda kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada EIK-le individuaalkaebus asjas, mis on sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud individuaalkaebuse, juhul kui EIÕK-s sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad muud võimalused oma õiguste taastamiseks.

Eeltoodut arvestades tuleb kambri põrandapinna suuruse määramisel arvestada lisaks siseriiklikule õigusele ka EIKi poolt esile toodud kriteeriumeid. EIK on nimelt leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2 isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Asjades, kus isiklik ruum jääb vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega, juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega, tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaarja hügieeninõuetega (nt EIK otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08:

Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi, p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). Samas on EIK leidnud, et ka 3 m2-st väiksema kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, p-d 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 56). Riigikohtu halduskolleegium on oma 09.12.2015. a lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p 19) samuti märkinud, et olenemata isiku vahistatu staatusest ei ole alust tema kambripinna vähesusest tulenevat hüvitamiskaebust rahuldada osas, kui isikule oli kambris tagatud isiklikku ruumi 3-4 m2 ja tema elutingimusi ei raskendanud muud ebakohased olmetingimused kambris.

Kuna nimetatud olukorda ei pidanud Riigikohus kinnipeetava inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, siis saab käesoleval juhul perioodide 11.06.2010-17.08.2010 ja

23.04.2013-07.05.2013 osas V. Tarasovski inimväärikust alandavaks pidada neid ajavahemikke, kui kaebaja pidi viibima praktiliselt ööpäevaringselt kambris, kus tal oli isiklikku ruumi alla 3 m2. Mis puudutab konkreetses asjas hüvitise määramist, siis teeb kohus mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu halduskolleegiumi 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15). Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIK praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest, sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse (Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1). EIK on oma kohtupraktikas samuti märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“ (EIK 07.05.2013. a otsus asjas Mets vs. Eesti, avaldus nr 38967/10, p 31).

Ringkonnakohus peab eeltoodust tulenevalt mõistlikuks ja kohaseks summaks, mis viidatud ja kaebaja jaoks ilmselt inimväärikust alandavate kambritingimustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitisena tuleb Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja mõista, 200 eurot.

16. Kaebaja hüvitamiskaebuse tervikuna rahuldamata jätmise aluseks ei saa olla kaebaja väited selle kohta, et tegemist pole olnud Tallinna Vangla süülise käitumisega ja kaebaja ei ole ise teinud midagi selleks, et kahju tekkimist ära hoida. Käesolevas asjas esitatud vastustaja seisukohtadest nähtub, et vastustaja oli teadlik vangla ülerahvastatuse probleemist, samuti EIK praktikast selles küsimuses. Isegi kui EIK ei olnud enne 2013. aastat sõnaselgelt seadnud arvuliselt väljendatud isikliku ruumi miinimumnõuet, mille rikkumine on kvalifitseeritav inimväärikust alandavaks kohtlemiseks, siis on EIK praktika ülerahvastatuse küsimuses olnud järjepidev, mistõttu nn 3 m2 reeglit ei saa pidada vastustaja jaoks üllatavaks. Seega on kaebaja jätkuv kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates tingimustes olnud vangla teadlik valik. Vastavalt eeltoodule tuleb vastustaja tegevus lugeda süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis (vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine, VÕS § 104 lg 4). Ringkonnakohus leiab, et kuigi Tallinna Vangla vastusest kaebaja kahju hüvitamise taotlusele ning vastusest kaebusele ei nähtu, et kui kaebaja oleks Tallinna Vanglas viibimise ajal pöördunud Tallinna Vangla poole taotlusega võimaldada talle kambris rohkem isiklikku ruumi, siis oleks Tallinna Vangla kaebajale saanud seda võimaldada. Seega ei ole antud juhul RVastS § 7 lg-s 1 viidatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine kaebajale etteheidetav, sest kaebaja ei oleks saanud õigeaegse vangla poole pöördumisega kahju tekkimist ära hoida.

17. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast 2013. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga kooskõlas.

Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on 10.09.2009. a otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 p-s 9 märkinud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Asjaolu, et Eesti riik on pärast 2013. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, ei muuda toimunud rikkumist olematuks.

18. Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega inimõiguste dünaamilise arengu kohta, sest ka näiteks Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba toimunud situatsioonile ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ka kambri suurust puudutavates EIK lahendites 2013. a järgnevast perioodist on hinnatud kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et kinnipeetavate kambri suuruste osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on minimaalne põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et rikkumist ei olnud.

19. Süüdimõistetuna (periood 18.08.2010-26.07.2011) viibis kaebaja kambrites, kus kambri üldpind oli 15,3-16,9 m2 ning kambrites oldi kolmekuni kuuekesi. Kui sel juhul kambri üldpindalast WC maha arvata, oli ühe kinnipeetava kohta kambrites põrandapinda 2,52-5,04 m2 olenevalt sellest, mitu kinnipeetavat kambris oli ja kambrites, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m2 viibis kaebaja väiksemate ajavahemike jooksul kokku 129-l päeval. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite pinda koos WC-ga, siis saab sama tabeli alusel järeldada, et sellisel juhul oli iga kinnipeetava kohta kambrites põrandapinda 2,67-5,63 m2 ja kaebaja viibis kambrites, kus kinnipeetava kohta oli põrandapinda alla 3 m2 kokku 206-l päeval. Samas tuleb ajavahemiku 18.08.2010-26.07.2011 puhul arvestada täiendavalt seda, et kuna kaebaja viibis vangla avatud osakonna kambrites, olid talle samal ajal tagatud täiendavad võimalused liikuda kambrist väljaspool, mis kompenseeris ringkonnakohtu hinnangul periooditi esinenud võimalikku vähest liikumisvõimalust kambris. Nimelt on vastustaja oma vastuses kaebusele selgitanud, et kaebaja avatud sektsiooni kambrites nr 42 ja

48 viibimise ajal olid kambrite uksed avatud äratusest öörahuni (6.00 - 22.00) ja kinnipeetav sai kambrist väljas liikuda 12 tunni vältel ööpäevas. Avatud sektsiooni kambris nr 229 olles sai kaebaja kambrist väljas liikuda 4 tundi ööpäevas. Lisaks oli kaebajale iga päev tagatud ühetunnine jalutuskäik ja võimalus külastada spordisaali vastavalt graafikule. Ajavahemikul 15.09.2010-13.12.2010 osales V. Tarasovski ka riigikeele kursustel mis kokku kestis 80 tundi ja tunnid toimusid kestvusega 90 minutit kolmel korral nädalas. Peale põrandapinna suuruse ei ole V. Tarasovski muude kambri tingimuste üle kaevanud ning seega võib lugeda õigeks ja tõendatuks ka Tallinna Vangla selgitused selle kohta, et kaebuse esitaja oli paigutatud kambritesse, kus oli osaliselt avatav aken mis tagas ka kambri loomuliku valgustatuse ning täiendava kunstliku valgusallikana olid kambrite laes valgustid. Lisaks avatavale aknale oli kambrites sundventilatsioon ja nõutava temperatuuri kindlustas keskküttesüsteem. Samuti oli kambrites olemas kraanikauss ja tagatud pidevalt külm vesi ning vee soojendamiseks oli isikutel õigus taotleda kambrisse veekeetjaid. Lisaks võimaldati kinnipeetavateleduši kasutamist, igal kinnipeetaval oli oma voodikoht, oma padi, tekk, madrats ja voodipesu, mida regulaarselt vahetati. EIKi praktika kohaselt on soovitav minimaalne põrandapind kambris ühe kinnipeetava kohta

4 m² ning juhul, kui põrandapinda on isiku kohta vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.2013. a otsus asjas Blejuşcă vs. Rumeenia (avaldus nr 7910/10), p 41; 19.12.2013. a otsus asjas Tunis vs. Eesti (avaldus nr 429/12), p-d 43-49; 10.01.2012. a otsus asjas Ananyev jt vs. Venemaa (avaldused nr 42525/07 ja 60800/08), p 145; 11.02.2010. a otsus asjas Salakhutdinov vs. Venemaa (avaldus nr 43589/02), p 66). Samas on EIK 12.03.2015. a otsuses asjas Muršič vs. Horvaatia (avaldus nr 7334/13, p 68) asunud seisukohale, et juhul, kui kinnipeetava isiklik ruum kinnipidamisasutuses on alla 3 m², võib muude tingimuste kompenseeriv mõju välistada artikli 3 rikkumise. Asjas Muršič vs. Horvaatia eitas EIK art 3 rikkumist näiteks juhul, kui kinnipeetaval oli võimalus iga päev 3 tundi liikuda väljaspool kambrit, kambrisse oli loomuliku valguse ja värske õhu juurdepääs, kambris oli joogivesi ja kaebajal oli isiklik voodi. Ka Riigikohus pidas vajalikuks seoses kambri põrandapinnaga isiku väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes viibimisele hinnangu andmisel arvestada isiku tegelikku liikumisvõimalust ja muid kinnipidamistingimusi antud perioodil. Eelpoolviidatud otsuses asjas nr 3-4-1-9-14 leiti, et isegi 2,5 m² põrandapinda ühe kinnipeetava kohta ei ole niivõrd väike pindala, mille puhul saab inimväärikust eeldada, sest kambri vähest põrandapinda on võimalik kompenseerida muude meetmetega. Eeltoodust tulenevalt ei pea ringkonnakohus võimalikuks kaebajale perioodi 18.08.2010-26.07.2011 eest mittevaralise kahju hüvitist välja mõista, sest arvestades kambrite põrandapinna suurust kinnipeetava kohta, kus kaebaja viidatud perioodil viibis koostoimes isiku tegelike liikumisvõimaluste ja muude kinnipidamistingimustega, ei ole alust pidada mõningast ülerahvastatust ja kohatist vähest põrandapinna suurust EIÕK art 3 rikkumiseks Tallinna Vangla poolt ja seega kambrite tingimusi põrandapinna suuruse mõttes sellest tulenevalt õigusvastasteks.

20. V. Tarasovski leiab esitatud apellatsioonkaebuses, et halduskohus pidanuks kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lg 6 jätma kohaldamata EIÕK art-ga 3 vastuolu tõttu, mitte PS-iga vastuolu tõttu. Samas on V. Tarasovski Tartu Halduskohtule 08.09.2013 esitatud kaebuses ise taotlenud VSkE § 6 lg 6 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist. Mis puudutab veel eraldi nõuet jätta VSkE § 6 lg 6 kohaldamata EIÕK art-ga 3 vastuolu tõttu, siis asja materjalidest nähtuvalt tagastas halduskohus 11.11.2013. a määrusega kaebuse nõudes tuvastada, et VSkE § 6 lg 6 on vastuolus EIÕK art-ga 3 ning seda täpsustavate EIK lahenditega (kd I, lk 43-44). Kaebaja sai viidatud määruse kätte 18.11.2013 ning ei vaidlustanud halduskohtu määrust, kuigi määrus sisaldas ka korrektset vaidlustamisviidet. Kuna halduskohus tagastas kaebuse selle nõude osas ja tagastamise määrus on jõustunud, ei saa iseenesest olla halduskohtule etteheidetav, et ta ei lahendanud tagastatud nõuet siiski oma otsuses sisuliselt.

21. V. Tarasovski on samuti arvamusel, et halduskohus on õigusvastaselt jätnud läbi vaatamata kahju hüvitamise nõude seoses privaatsuse ja sportimisvõimaluste puudumisega ja füüsiliste kannatustega ning leiab, et neid tulnuks eeldada. Ringkonnakohus kaebajaga ei nõustu ja on seisukohal, et halduskohus on õiguspäraselt kaebuse privaatsuse ja sportimisvõimaluste puudumisega ning füüsiliste kannatustega tekitatud mittevaralise kahju hüvitamise nõudes jätnud läbi vaatamata, sest sellist nõuet hüvitise saamise alusena kaebaja vanglale 09.06.2013 esitatud kahju hüvitamise taotluses välja toonud ei ole.

22. Kuna EIK praktika ega vastavasisulised Riigikohtu lahendid ei näe kambripinna arvutamisel ette kohustust mööblialune pind kambri pindalast välja arvata, siis ei anna kaebaja apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust ka apellatsioonkaebuse väites selle kohta, et halduskohus tuvastas temale kambris isiklikuks kasutuseks jäänud ruumi ilma WC ja mööbli alla jääva alata ebaõigesti ning Tallinna Vangla on esitanud halduskohtule ebaõiged andmed seoses kambris mööbli alla jääva kambri pinnaga. Samal põhjusel puudub ringkonnakohtul ka alus rahuldada kaebaja taotlus kohustada Tallinna Vanglat esitama ringkonnakohtule täpsed andmed iga mööblieseme kohta kambrites ning mööbli alla jääva pindala kogusuurus.

23. Arvestades seda, et ringkonnakohus rahuldab Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistab halduskohtu 11.03.2014. a otsuse osas, millega vaadati kaebus sisuliselt läbi hüvitamisnõudes, mis puudutab perioodi 24.10.2008-10.06.2010 ja mõisteti vastustajalt kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitisena välja 7061 eurot ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega jätab V. Tarasovski hüvitamiskaebuse läbi vaatamata perioodi 24.10.2008-10.06.2010 osas ja mõistab kaebaja kasuks hüvitise välja üksnes käesoleva otsuse p-s 15 toodud alustel ja summas, ei ole ringkonnakohtul alust rahuldada kaebaja apellatsioonkaebust ka selles osas, milles nõuti halduskohtu poolt väljamõistetud hüvitisesumma suurendamist kaebaja poolt nõutud 10 000 euroni.

Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/