3-12-2610/417 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Oliver Kask ja

Kaire Pikamäe

Otsuse tegemise aeg ja koht

16. detsember 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-12-2610

Haldusasi

Maare Aloe, Margit Jõgeva, Roby Koigi, Rita

Kulbergi, Andrus Miilaste, Silvi Maiste, Eda Mutsi,

Ene Mutsi, Mare Priksi, Ülle Raagi, Heli Sillaotsa, Peet

Teidearu, Eveli Vavrenjuki ja Anneli Tanuma kaebus

perioodil

01.01.2010-30.06.2013

saamata

jäänud

lisatasu ja viivise nõudes;

Madis Kägu kaebus perioodil 01.01.2010-04.10.2012

saamata jäänud lisatasu ja viivise nõudes;

Toomas

Lillsaare

kaebus

perioodil

01.01.2010-

30.06.2013 saamata jäänud lisatasu nõudes;

Zakaria Nemsitsveridze kaebus perioodil 01.04.2011-

04.10.2012 saamata jäänud lisatasu ja viivise nõudes;

Roomet

Sõnna

kaebus

perioodil

08.04.2010-

30.06.2013 saamata jäänud lisatasu ja viivise nõudes.

Menetlusosalised

Kaebajad – Maare Aloe, Margit Jõgeva, Roby Koik,

Rita Kulberg, Madis Kägu, Toomas Lillsaar,

Andrus Miilaste, Silvi Maiste, Eda Muts, Ene Muts,

Mare Priks, Zakaria Nemsitsveridze, Ülle Raag,

Heli Sillaots, Roomet Sõnna, Peet Teidearu, Eveli

Vavrenjuk ja Anneli Tanum

Vastustaja – Justiitsministeerium, volitatud esindaja

Alar Must

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 31. detsembri 2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Maare Aloe, Margit Jõgeva, Roby Koigi, Rita

Kulbergi, Andrus Miilaste, Silvi Maiste, Eda Mutsi,

Ene Mutsi, Mare Priksi, Ülle Raagi, Peet Teidearu,

Eveli Vavrenjuki, Anneli Tanuma, Madis Käo, Toomas

Lillsaare, Zakaria Nemsitsveridze ja Roomet Sõnna

apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

3-12-2610

2(10)

RESOLUTSIOON

1. Jätta Maare Aloe, Margit Jõgeva, Roby Koigi, Rita Kulbergi, Andrus Miilaste, Silvi

Maiste, Eda Mutsi, Ene Mutsi, Mare Priksi, Ülle Raagi, Peet Teidearu, Eveli

Vavrenjuki, Anneli Tanuma, Madis Käo, Toomas Lillsaare, Zakaria Nemsitsveridze ja

Roomet Sõnna apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 31.12.2014

otsus haldusasjas nr 3-12-2610 muutmata.

2. Menetlusosaliste menetluskulud jätta nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 15.01.2016, välja arvatud HKMS § 212 lg 1 teises

lauses sätestatud juhul (HKMS § 212 lg 1).

Vastuseks

esitatud

kassatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS

§ 213 lg 1 p 5). Sõltumata kohtuistungi

soovi märkimisest võib Riigikohus

kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist

vajalikuks (HKMS § 223 lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 19.06.2002 vastuvõetud ja 25.07.2002 jõustunud ning kuni 30.06.2013 kehtinud kohtute

seaduse (KS) § 76 lg 1 p 3 nägi ette, et kohtunikule makstakse lisaks ametipalgale

teenistusaastate eest lisatasu alates kohtunikuna töötamise viieteistkümnendast aastast 15%

ametipalgast. Seejuures ei tohtinud sama paragrahvi lg 5 esimese lause kohaselt kohtuniku

palk koos sama paragrahvi lg-s 1 ettenähtud lisatasuga ületada kõrgema astme kohtu

kohtuniku ametipalka.

2. Tartu Halduskohtu kohtunikud Maare Aloe, Roby Koik, Eda Muts ja Mare Priks ning

Tartu Maakohtu kohtunikud Lea Aavastik, Andrus Miilaste, Ene Muts, Zakaria

Nemsitsveridze, Heli Sillaots, Anneli Tanum, Peet Teidearu ja Eveli Vavrenjuk esitasid

04.10.2012 justiitsministrile taotluse, milles palusid hüvitada riigipoolse tegevusetusega

saamata jäänud lisatasu. Taotlejad leidsid, et KS § 76 lg 5 ls 1 muutmiseks ei ole astutud

vajalikke samme, mistõttu rikutakse nende esimese astme kohtunike, kellel on tekkinud õigus

15% suurusele lisatasule, põhiseaduslikku õigust võrdsele kohtlemisele. Justiitsminister vastas

neile 18.12.2012 kirjaga nr 13-2/9080, et alates 01.07.2013 jõustuvad KS muudatused, mille

tulemusena tõusevad kohtunike ametipalgad ja kaob võimalus lisatasude maksmiseks

teenistusaastate eest. Seejuures kompenseerib kõrgem palk ka seni kehtivat lisatasu

teenistusaastate eest.

3-12-2610

3(10)

3. Maare Aloe, Margit Jõgeva, Roby Koik, Rita Kulberg, Madis Kägu, Toomas Lillsaar,

Andrus Miilaste, Silvi Maiste, Eda Muts, Ene Muts, Zakaria Nemsitsveridze, Mare

Priks, Ülle Raag, Heli Sillaots, Roomet Sõnna, Anneli Tanum, Peet Teidearu ja Eveli

Vavrenjuk esitasid 17.12.2012 Tallinna Halduskohtule ühise kaebuse, mille halduskohus

kaebuse muutmiste järel luges Maare Aloe, Margit Jõgeva, Roby Koigi, Rita Kulbergi,

Andrus Miilaste, Silvi Maiste, Eda Mutsi, Ene Mutsi, Mare Priksi, Ülle Raagi, Heli Sillaotsa,

Peet Teidearu, Eveli Vavrenjuki ja Anneli Tanuma osas esitatuks perioodil 01.01.2010-

30.06.2013 saamata jäänud lisatasu ja viivise nõudes; Madis Kägu osas esitatuks perioodil

01.01.2010-04.10.2012 saamata jäänud lisatasu ja viivise nõudes; Toomas Lillsaare osas

esitatuks perioodil 01.01.2010-30.06.2013 saamata jäänud lisatasu nõudes; Zakaria

Nemsitsveridze osas esitatuks perioodil 01.04.2011-04.10.2012 saamata jäänud lisatasu ja

viivise nõudes ning Roomet Sõnna osas esitatuks perioodil 08.04.2010-30.06.2013 saamata

jäänud lisatasu ja viivise nõudes. Ühtlasi taotlesid kaebajad tunnistada põhiseadusega (PS)

vastuolus olevaks ja jätta kohaldamata KS § 76 lg 5 ls 1. Kaebuse põhjendused olid järgnevad.

KS § 75 alusel sätestatakse kohtuniku ametipalk Riigikogu ja Vabariigi Presidendi poolt

nimetatavate riigiametnike ametipalkade seadusega (NRAPS). KS § 76 lg-s 5 sätestatud

piirangu kohaselt ei tohi kohtuniku palk koos ettenähtud lisatasuga ületada kõrgema astme

kohtu kohtuniku ametipalka. Praeguseks on Eesti kohtusüsteemis oluline arv kohtunikke (k.a

kaebajad), kellel on täitunud 15 teenistusaastat ning on tekkinud õigus 15% suurusele

lisatasule. KS § 76 lg-s 5 sätestatud põhiseadusevastase piirangu tõttu ei maksta kaebajatele

(võrreldes teiste teenistusaastate eest lisatasu saavate kohtunikega (KS § 76 lg 1), sh 15%-list

lisatasu saavate teise astme kohtunikega) seadusega ettenähtud ulatuses lisatasu. Nimetatud

piirang on põhiseadusevastane võrdse kohtlemise põhimõtte rikkumise tõttu. Kaebajate õigust

seaduses ettenähtud lisatasule on alusetult piiratud.

Eesti Kohtunike Ühing (EKoÜ) pöördus 2008. a-l KS § 76 lg 5 põhiseadusele vastavuse kohta

arvamuse saamiseks õiguskantsleri poole. Õiguskantsler Allar Jõks asus vastuses EKoÜ

pöördumisele seisukohale, et KS § 76 lg 5 on vastuolus võrdse kohtlemise põhimõttega. Selle

seisukohaga on nõustunud ka tollane justiitsminister, kes on lubanud astuda samme

põhiseadusevastase olukorra muutmiseks. Õiguskantsler pöördus kahel korral justiitsministri

poole, et Justiitsministeerium astuks samme põhiseadusevastase seadusesätte muutmiseks.

Vajalikke samme aga astutud ei ole. Põhiseadusevastane seadusesäte (KS § 76 lg 5) on

jätkuvalt kehtiv. Seega rikutakse jätkuvalt ka esimese astme kohtunike, kellel on tekkinud

õigus 15%-lisele lisatasule, põhiseaduslikku õigust võrdsele kohtlemisele. Kaebajad pöördusid

04.10.2012 justiitsministri poole taotlusega jätkuv ebaõiglus heastada ja tasuda ettenähtud

lisatasu, kuid justiitsminister ei pidanud vajalikuks sellele vastata.

Seoses vastustaja jätkuva tegevusetusega taotlevad kaebajad lisaks saamatajäänud lisatasule

Justiitsministeeriumile ettekirjutuse tegemist võlgnevuselt viivise summa väljaarvutamiseks ja

väljamaksmiseks võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 ls-s 2 sätestatud määras alates taotluse

esitamisest Justiitsministeeriumile 04.10.2012 kuni võlgnevuse tasumiseni.

4. Justiitsministeerium palus jätta kaebuse rahuldamata.

Kehtiv õiguskord ei võimalda kaebajatele täiendavat lisatasu maksta ka sõltumata KS § 76 lg

5 ls 1 piirangu põhiseadusele vastavusest või mittevastavusest. Alates 01.01.2013

arvestamisele ja väljamaksmisele kuuluvad esimese ja teise astme kohtunike ametipalgad ja

lisatasud on kindlaks määratud justiitsministri 31.12.2012 käskkirjaga nr 421-k „Esimese ja

teise astme kohtunike ametipalga ning lisatasude kinnitamine alates 01.01.2013“. Antud

käskkiri ei näe ette võimalust maksta kaebajatele tagantjärele täiendavat lisatasu, s.o tasu

ringkonnakohtu kohtuniku ametipalka ületavas osas. Täiendavat lisatasu ajavahemiku 2009-

3-12-2610

4(10)

2012 eest ei ole võimalik kaebajatele maksta ka vastava perioodi kohtunike palkade

kinnitamise käskkirjade alusel. Vastustajal ei ole võimalik anda ka uut vastavasisulist

haldusakti, kuivõrd see oleks vastuolus kõnealustes käskkirjades kehtestatud lisatasu

arvestamise aluseks olevate nõuetega.

KS § 76 lg 5 ls 1 on PS-ga kooskõlas. Tõele ei vasta kaebajate väide, mille kohaselt

justiitsminister on nõustunud õiguskantsler A. Jõksi seisukohaga, et KS § 76 lg 5 on vastuolus

PS-s sätestatud võrdse kohtlemise põhimõttega ning on lubanud astuda samme

põhiseadusevastase olukorra muutmiseks. Justiitsministri 28.09.2007 kirjas nr 3-2-04/7936 on

üksnes nõustutud, et KS-s sätestatud lisatasu maksmise regulatsioon ei võimalda kõigile

kohtunikele täies ulatuses väljateenitud aastate eest lisatasu maksta ning 25.02.2008 kirjas nr

10.1-6/2186 on märgitud, et Justiitsministeerium analüüsib lisatasude maksmise regulatsiooni

ja kujundab selle pinnalt enda seisukoha.

NRAPS 29.07.2002 kehtiva redaktsiooni kohaselt oli Riigikohtu esimehe ametipalga

koefitsient 6,0, Riigikohtu liikme ametipalga koefitsient 5,5, ringkonnakohtuniku ametipalga

koefitsient 4,5 ning maa-, linna- ja halduskohtu kohtuniku ametipalga koefitsient 4,0. Seega

järgis palgasüsteem loogikat, et madalama astme kohtuniku ametipalk ei tohi olla kõrgem

kõrgema astme kohtuniku ametipalgast. Ametipalga koefitsiendi määramise aluseks on

ajalooliselt olnud teenistusülesannete iseloom ning vastutuse aste. Samast põhimõttest

tulenevalt on üles ehitatud kogu kohtunike palgasüsteem, sh võimalus lisatasude saamiseks.

Kohtunikele teenistusstaaži eest lisatasu maksmise piirangu eesmärgiks on tagada kohtunike

palgasüsteemi hierarhiline ja edasipürgimist soodustav ülesehitus ning kindlustada

riigieelarveliste vahendite efektiivne ja ökonoomne kasutamine. Kõrgema astme kohtuniku

ametikoht on vastutusrikkam ja talle kehtivad kõrgendatud nõuded, mistõttu on põhjendatud

kõrgema astme kohtunike parem tasustamine. Samuti on teenistusstaaži eest lisatasu

maksmise piirang seletatav kohtunike karjäärimudeliga, mille kohaselt tuleb kõrgema astme

kohtunikuks pürgivatele alama astme kohtunikele tagada piisav motivatsioon suurema

vastutuse võtmiseks ja karjääriredelil edasiliikumiseks paremate sotsiaalsete tagatiste näol.

Olukorras, kus alama astme kohtuniku lisatasu ületab kõrgema astme kohtuniku ametipalka,

kaotab lisatasu maksmine oma esialgse mõtte ja õigustuse.

Vaatamata sellele, et NRAPS näeb ette kindlad astmed kohtunike palkade määramisele, on

kohtunikel võimalik saada juurde ka lisatasusid teenistusaastate eest (KS § 76 lg 1),

juhendamise eest (KS § 76 lg 4) ning lisaks võib KS § 76 lg 2 alusel maksta esimese ja teise

astme kohtu esimehele lisatasu esimehe ülesannete täitmise eest ja KS § 76 lg 3 alusel maksta

kohtumaja juhile lisatasu sõltuvalt sellest, kui palju on kohtumajas alalises teenistuses

kohtunikke. Seejuures üksnes lisatasu teenistusaastate eest on selline regulaarne lisatasu, mis

on ette nähtud kõigile kohtunikele. Seega ei ole muud alternatiivset ja sama tõhusat meedet

kui ametipalgale ja teenistusaastate eest makstavale lisatasule piiri seadmine, saavutamaks

eesmärki, et kohtunike palgasüsteem oleks kujundatud hierarhilisest ja edasipürgimist

soodustavast ülesehitusest (teenistusülesannetest ja vastutuse astmest) ning riigieelarveliste

vahendite efektiivse ja ökonoomse kasutamise kindlustamisest lähtudes. Tegemist on sobiva

meetmega.

Ebavõrdne kohtlemine kohtunike osas, kes saavad KS § 76 lg 1 alusel teenistusaastate eest

15%-list lisatasu ja kohtunike osas, kes ei saa KS § 76 lg 1 alusel teenistusaastate eest 15%-

list lisatasu põhjusel, et see ületaks muidu kõrgema astme kohtu kohtuniku

ametipalka, on põhjendatud ja proportsionaalne. Juhul, kui vastavat piiri ei oleks seatud,

tekiks ebaproportsionaalne ja ebavõrdne kohtlemine madalama astme ja kõrgema astme

kohtunike osas, kus keerukamaid teenistusülesandeid ja suuremat vastutust omav kohtunik

3-12-2610

5(10)

saaks

madalamat

palka

võrreldes

kohtunikuga,

kellel

on

vähemkeerukamad

teenistusülesanded ja väiksem vastutus. Kohtunike ametipalk on ka ilma lisatasudeta piisavalt

kõrge ning tagab piisavalt hea elustandardi, mistõttu seadusega ettenähtud piirang lisatasude

maksmisele ei ole intensiivselt põhiõigusi riivav.

5. Tallinna Halduskohus jättis 31.12.2014 otsusega kaebuse rahuldamata.

KS § 76 lg 5 ls 1 (25.07.2002-30.06.2013 kehtinud redaktsioon) seab piirangu sama

paragrahvi lg-s 1 ettenähtud lisatasu saamisele olukorras, kus alama astme kohtuniku

ametipalk koos lisatasuga teenistusaastate eest ületab kõrgema astme kohtuniku ametipalka.

Erinevalt koheldakse sama kaua teenistuses olevaid kohtunikke, seda juhul, kui kohtuniku

palk võiks lisatasu kohaldamisel olla suurem kõrgema astme kohtu kohtuniku ametipalgast.

Selline olukord avaldus KS kuni 30.06.2013 kehtinud § 76 ning NRAPS §-de 10 ja 12

koosmõjus, kuna esimese astme kohtuniku ametipalgale 15% lisatasu lisamist takistab

ringkonnakohtuniku ametipalga suurus (NRAPS § 12 kohaselt on maa- ja halduskohtuniku

ametipalga koefitsient 4,0, millele 15%-lise lisatasu rakendamisel oleks ametipalga lõplikuks

suuruseks 4,6 koefitsienti (4x1,15). Samas on NRAPS § 10 kohaselt ringkonnakohtuniku

ametipalga koefitsient 4,5. Kuna ringkonnakohtuniku ametipalgale 15%-lise lisatasu

rakendamisel oleks ametipalga lõplikuks suuruseks 5,175 koefitsienti (4,5x1,15) ja NRAPS §

8 kohaselt on Riigikohtu liikme ametipalga koefitsiendiks 5,5, siis ringkonnakohtuniku palka

kõrgema astme kohtuniku palgamääraga ei piirata). Kuna kaebajate lisatasu on väiksem kui

võrreldaval grupil (ringkonnakohtunikud, kes saavad KS § 76 lg 1 alusel teenistusaastate eest

15 %-list lisatasu), siis on tegu võrduspõhiõiguse riivega.

Võrdsuspõhiõigus on piiratav igal PS-ga kooskõlas oleval põhjusel (vt Riigikohtu 07.06.2011

otsus nr 3-4-1-12-10, p 31). Seega tuleb tuvastada riive eesmärk ja kontrollida selle

legitiimsust. On tõsi, et andmed KS § 76 lg 5 ls-s 1 sisalduva piirangu põhjenduse ja eesmärgi

kohta KS eelnõu seletuskirjas (vaidlusalune säte lisati eelnõusse Riigikogu menetluse käigus)

ja stenogrammis puuduvad (vt http://www.riigikogu.ee). Eeltoodust ei saa aga järeldada, et

eelnõu muudatus oli eesmärgitu. Vastustaja väitel oli KS § 76 lg 5 ls-s 1 sisalduva piirangu

eesmärkideks „tagada kohtunike palgasüsteemi hierarhiline ja edasipürgimist soodustav

ülesehitus ning kindlustada riigieelarveliste vahendite efektiivne ja ökonoomne kasutamine“.

Nimetatutest esimene eesmärk koorub välja ka Riigikogu põhiseaduskomisjonis KS eelnõu §

76 muutmise ümber toimunud aruteludest (vt 26.03.2002 istungi protokoll nr 177/246 ja

13.06.2002 istungi protokoll nr 201/273; III kd, tl 143, 159). Mõlemad nimetatud eesmärgid

on PS-ga kooskõlas (vt ka Riigikohtu 22.04.2014 otsus nr 3-3-1-51-13, p 77).

Seadusandjal on lai kaalutlusõigus lisatasude süsteemi kujundamisel. Ametnikel, sh

kohtunikel kõrgemate riigiametnikena puudub põhiõigus nõuda lisatasu staaži eest, sh ka

täiendavalt 20 või 25 aasta täitumisel vastava protsendina oma ametipalgast. Sellise laia

kaalutlusõiguse korral on seadusandjal õigus seada lisatasudele ka piiranguid, nt seada

lisatasude osakaalule ülempiir või piirata lisatasu määra kõrgema astme ametniku sissetuleku

määraga. Kohtunike palgale piirangu seadmine on kohtunike palgasüsteemi hierarhilise ja

edasipürgimist soodustava ülesehituse tagamiseks sobiv (võimaldab eesmärgi saavutada) ja

vajalik (sama eesmärki samas ulatuses ei ole võimalik saavutada teiste, vähem isikute õigusi

riivavate meetmetega) abinõu. Võrdsuspõhiõiguse riive mõõdukuse väljaselgitamiseks tuleb

kaaluda ebavõrdse kohtlemise eesmärki ja tekitatud ebavõrdse olukorra raskust (vt Riigikohtu

30.09.2008 otsus nr 3-4-1-8-08, p 32). Kohus nõustub vastustajaga, et kohtunike palk tagab ka

lisatasudetagi piisavalt hea elustandardi, mistõttu kõnealune piirang lisatasude maksmisele ei

ole iseenesest intensiivne. Samas on kohtunikke suuremat vastutust võtma motiveeriv

palgasüsteem piisavalt kaalukas eesmärk. Abinõu proportsionaalsuse kasuks räägib ka asjaolu,

et kirjeldatud palgasüsteem oli Riigikogu materjalidest nähtuvalt kohtunikkonna enda soov (vt

3-12-2610

6(10)

põhiseaduskomisjoni 26.03.2002 istungi protokoll nr 177/246; III kd, tl 143). Kuna

võrdsuspõhiõiguse riiveks on kohtunike palgasüsteemi hierarhilise ja edasipürgimist

soodustava ülesehituse tagamise eesmärgi näol mõistlik ja asjakohane põhjendus, puudub

vajadus hinnata teise eesmärgi proportsionaalsust. Kaebajate võrdsuspõhiõigust ei ole

ebaproportsionaalselt ja seega põhiseadusevastaselt riivatud, mistõttu puudub alus KS kuni

30.06.2013 kehtinud § 76 lg 5 kohaldamata jätmiseks ning vastustaja kohustamiseks lisatasu

väljaarvutamiseks ja väljamaksmiseks.

Viivise tasumise kohustust kohustamisnõude täitmisel vastustajale kehtivast õigusest, sh

riigivastutuse seadusest, ei tulene. Kaebuses nõude alusena märgitud VÕS § 113 ei ole

käesolevas vaidluses kohaldatav, kuna nimetatud seadus reguleerib eraõigusliku iseloomuga

võlasuhteid.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

6. Maare Aloe, Margit Jõgeva, Roby Koik, Rita Kulberg, Andrus Miilaste, Silvi

Maiste, Eda Muts, Ene Muts, Mare Priks, Ülle Raag, Peet Teidearu, Eveli Vavrenjuk,

Anneli Tanum, Madis Kägu, Toomas Lillsaar, Zakaria Nemsitsveridze ja Roomet Sõnna

paluvad apellatsioonkaebuses Tallinna Halduskohtu 31.12.2014 otsus tühistada ja teha asjas

uus otsus, millega kaebus rahuldada.

Kuni 30.06.2013 kehtinud KS § 76 lg 5 ls 1 on vastuolus PS-ga ja tuleb jätta kohaldamata.

Tegemist on võrdsuspõhiõiguse rikkumisega, kuna ühesuguseid asjaolusid on käsitletud

erinevalt ilma asjakohaste mõistlike põhjusteta. Õiguskantsler A. Jõks on vastuses EKoÜ-le

asunud kindlalt seisukohale, et KS § 76 lg 5 ei ole kooskõlas võrdse kohtlemise põhimõttega.

Kaebajad rõhutavad, et teenistusaastate eest lisatasu maksmise eesmärk on väärtustada

kohtunike tööalast kogemust. Tegemist on lisastiimuliga, mis motiveerib kohtunikuametit

pikaajaliselt pidama.

Riigikogu põhiseaduskomisjoni algatatud ning 17.12.2009-26.03.2011 Riigikogu menetluses

olnud KS eelnõu 649 SE (mis langes menetlusest välja seoses Riigikogu koosseisu

lõppemisega) seletuskirja p-s 3.3.3 märgiti, et nn palgalae sättel, mille kohaselt kohtuniku palk

koos lisatasudega ei võinud ületada kõrgema astme kohtuniku ametipalka ning Riigikohtu

liikme palk ei tohtinud ületada Riigikohtu esimehe palka, puudub mõistlik põhjendus ja tuleb

kahelda selle põhiseaduslikkuses.

Riigikogus 19.06.2002 vastuvõetud KS-st ega selle seletuskirjast selliseid eesmärke, nagu on

tuletanud vastustaja, ja millega kohus on nõustunud, välja ei loe. Veelgi enam – KS § 76 lg 5

viidi seaduseelnõusse sisse eelnõu 607 SE teisel lugemisel 13.06.2002 ilma igasuguse

selgituseta. Põhiseaduskomisjoni 26.03.2002 protokollist nr 177/246 ja 13.06.2002

protokollist ning Riigikogu 19.06.2002 stenogrammist ei kooru välja listasude maksmise

piirangut sisaldava sätte eesmärk. Viidatud materjalidest nähtub üksnes toonase justiitsministri

arvamus, et lähtudes esimese astme kohtunike kõige suuremast töökoormusest, võiks kaaluda

esimese ja teise astme kohtunike palga võrdsustamist, kuid kohtunike endi soov oli

diferentseerida kohtunike palgad, et neil oleks motivatsioon karjääri teha. Nimetatud

materjalidest ega muudest Riigikogu materjalidest ei nähtu seda, et palgasüsteemi hierarhilise

ja edasipürgimist soodustava palgasüsteemi kehtestamine oli kohtunikkonna enda soov.

Esimese astme kohtunike palgale piirangu seadmine ei ole proportsionaalne ehk sobiv, vajalik

ning mõõdukas abinõu kohtunike palgasüsteemi hierarhilise ja edasipürgimist soodustava

ülesehituse tagamiseks. Esimese astme kohtunikele alates viieteistkümnendast teenistusaastast

ettenähtud lisatasu vähendamine ei soodusta kuidagi edasipürgimist ringkonnakohtuniku

3-12-2610

7(10)

ametikohale. Eesti puhul ei ole alust kõnelda kohtunike karjäärimudelist, sest Eestis ei toimu

kohtunike valik ja edutamine karjäärisüsteemi kohaselt. Tegemist on avatud süsteemiga, kus

ringkonnakohtusse võib kandideerida iga kogenud ja tunnustatud jurist ka väljastpoolt

kohtusüsteemi. Esimese astme kohtunike jaoks on karjääri tegemise ja edutamise võimalused

piiratud. Teenistusaastate eest lisatasu maksmine aitab kompenseerida karjääri tegemise

piiratust või juhuslikkust. Vähem koormav ning sama efektiivne oleks võinud olla

ringkonnakohtunike palgamäära tõstmine tasemele, mis võimaldanuks maksta esimese astme

kohtunikele teenistusaastate eest 15%-list lisatasu piiranguteta.

Riivet tuleb pidada intensiivseks. Ametikitsenduste tõttu on kohtuniku ainukeseks

sissetulekuks tema töötasu. Käesoleva vaidluse lahendamisel on asjasse puutumatu see, et

alates 01.07.2013 tõusis kohtunike ametipalk. See ei kompenseeri aastatel 2010-2013 saamata

jäänud lisatasu. Asjaolu, et KS § 76 lg 5 on kohtumenetluse ajal kehtivuse kaotanud, et võta

kaebajatelt õigust nõuda selle sätte kohaldamise tagajärgede kõrvaldamist – õigusvastaselt

saamata jäänud lisatasu väljamaksmist.

7. Justiitsministeerium palub kirjalikus vastuses apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

Võrdsuspõhimõtte rikkumist ei esine, sest piirangul on õigustatud eesmärk ja see on

proportsionaalne. Õiguskantsleri seisukohad antud küsimuses on käsitatavad arvamusena,

mitte tõendina. Seejuures on ilmne, et õiguskantsler ei tutvunud või jättis oma arvamuse

kujundamisel arvestamata 26.03.2002 põhiseaduskomisjoni istungi protokolli ja seal märgitud

komisjoniliikmete seisukohtadega. Oluline on rõhutada, et kogu aja jooksul, mil piirang

kehtis, ei esitanud õiguskantsler Riigikohtule taotlust KS § 76 lg 5 põhiseadusega vastavuse

kontrollimiseks.

KS eelnõu 649 SE seletuskirjas märgitust ei saa teha järeldusi piirangu tegeliku

põhiseaduspärasuse või -vastasuse osas, sest on ilmne, et ka eelnõu väljatöötajad ei teadnud

või

ei

mäletanud

piirangu

seadmise

tagamaid

ega

olnud

tutvunud

2002.

a

põhiseaduskomisjoni istungite protokollidega. Oluline on, et eelnõu 649 SE seadusena ei

jõustunud.

Põhiseaduskomisjoni 26.03.2002 istungi protokollist nähtub selgelt, et vahetult enne lisatasu

piirangu eelnõusse lisamist arutati komisjonis teenistusstaaži eest makstava lisatasu temaatikat

ning esitati seisukohti, millest nähtuvalt peeti oluliseks säilitada kõrgemate riigiametnike

palgasüsteemi hierarhiline ja kõrgemale kohtuastmele pürgima motiveeriv ülesehitus. On

ilmne, et just istungil arutatu ajendas KS eelnõud muutma ja lisatasu piirangu seadma. Antud

eesmärk on õigustatud ja piisavalt kaalukas, et kaaluda üles võrdsuspõhimõtte riive. Kohtuasja

materjalidest nähtuvalt oli kohtunikkond kaasatud nii eelnõu väljatöötamisse kui selle

menetlemisse Riigikogus ning lisatasude piirangu osas vastuseisu ei avaldatud. Oma

subjektiivsete õiguste väidetava rikkumise osas pöörduti õiguskantsleri poole alles 2007. a-l,

s.o viis aastat pärast seaduse vastuvõtmist.

Vastustaja ei nõustu kaebajate väitega, et Eesti kohtusüsteemi puhul ei saa rääkida kohtuniku

erialasest karjäärist. Seadusandlus võimaldab kohtunikul nö karjääriredelil edeneda nii

kohtuasutuse siseselt kui kohtusüsteemisiseselt ning kõrgemale astmele pürgimine on toetatud

suurema palgaga.

Kohtunike ametipalk on alates 2002. a KS muudatustest ka ilma teenistusaastate eest

makstavate lisatasudeta piisavalt kõrge ja tagab piisavalt hea elustandardi, mistõttu ei saa

lisatasude maksmisele seatud 2,5%-list piirangut pidada intensiivselt põhiõigusi riivavaks.

Riive on kohtusüsteemi hierarhilise ja edasipürgimist soodustava ülesehituse ning riigi

rahaliste vahendite efektiivse ja otstarbeka kasutamise eesmärki arvestades proportsionaalne.

3-12-2610

8(10)

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Ringkonnakohus on seisukohal, et halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks

puudub alus. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega, et apellantide nõue

lisatasu maksmiseks on alusetu ning vaidlusalune KS säte on PS-ga kooskõlas.

Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 4 alusel ei korda ringkonnakohus

halduskohtu põhjendusi, märkides vastuseks apellantide väidetele järgmist.

9. Praeguse asja lahendus sõltub sellest, kas kuni 30.06.2013 kehtinud KS § 76 lg 5

regulatsioon, mille kohaselt ei tohtinud kohtuniku palk koos § 76 lg-s 1 ettenähtud lisatasuga

ületada kõrgema astme kohtu kohtuniku ametipalka, oli kooskõlas PS-ga või mitte. Niisiis

tuleb vaidluse lahendamist alustada KS § 76 lg 5 1. lause põhiseaduspärasuse kontrollist.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga selles, et nimetatud vaidlusalune norm oli PS-ga

kooskõlas.

10. KS § 76 lg 5 1. lause põhiseaduspärasuse hindamiseks tuleb esmalt leida riivatud

põhiõigused. Õigus lisatasule kui osale palgast ja kui rahaliselt hinnatav õigus kuulub

olemuslikult omandipõhiõiguse kaitsealasse (PS § 32). Omandipõhiõiguse riive sõltub aga

sellest, kas apellantidel oli kunagi tekkinud õiguspärane ootus 15%-lisele lisatasule

piiranguteta. Kuna KS § 76 lg 5 piirangud kehtisid alates KS jõustumisest 29.07.2002, ei ole

selle seaduse kehtivuse ajal saanud kohtunikel kunagi olla õigustatud lootust, et 15-aastase

teenistusstaaži täitumisel hakkavad nad saama 15%-list lisatasu igasuguste piiranguteta.

Seepärast ei saa KS § 76 lg 5 1. lause riivata apellantide omandipõhiõigust.

11. Apellandid on seisukohal, et KS § 76 lg 5 1. lause riivab nende PS § 12 lg-s 1 sätestatud

võrduspõhiõigust, mis sätestab, et kõik on seaduse ees võrdsed ning et kedagi ei tohi

diskrimineerida rahvuse, rassi, nahavärvuse, soo, keele, päritolu, usutunnistuse, poliitiliste või

muude veendumuste, samuti varalise ja sotsiaalse seisundi või muude asjaolude tõttu. PS § 12

lg 1 riivega saab tegu olla üksnes siis, kui ebavõrdselt koheldakse sarnases olukorras olevaid

isikuid. Võrdsuspõhiõiguse riive tuvastamiseks tuleb leida apellantidega sarnases olukorras

olevate isikute grupp, kellega võrreldes koheldakse neid halvemini (Riigikohtu üldkogu

22.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-51-13, p 69).

12. Halduskohus on põhjendatult võrrelnud apellante kui 15-aastase tööstaažiga esimese

astme kohtunikke 15-aastase tööstaažiga ringkonnakohtunikega, sest nende ühisosaks on see,

et mõlemad omasid KS § 76 lg-st 1 tulenevalt õigust 15%-lisele lisatasule ning seda

sõltumatult nende töö sisust või vastutuse ulatusest esimese või teise astme kohtunikuna.

Erinevus seisnes üksnes selles, et NRAPS palgaregulatsioonist tulenevalt koosmõjus KS § 76

lg 5 1. lausega said ringkonnakohtunikud 15%-list lisatasu, kuid esimese astme kohtunikud

12,5%-list lisatasu. Kuna apellandid said 2,5% lisatasu vähem kui sama staažiga

ringkonnakohtunikud, koheldi neid halvemini kui võrreldavat gruppi. Järelikult on tegu

võrdsuspõhiõiguse riivega.

13. Järgmiseks tuleb analüüsida, kas apellantide võrdsuspõhiõiguse riivel on olnud legitiimne

eesmärk. Halduskohus on korrektselt tuvastanud eesmärgi, miks § 76 lg 5 KS eelnõusse lisati.

Halduskohus on õigesti leidnud, et asjaolust, et andmed KS § 76 lg 5 ls-s 1 sisalduva piirangu

põhjenduse ja eesmärgi kohta KS eelnõu seletuskirjas (vaidlusalune säte lisati eelnõusse Riigikogu

menetluse käigus) ja stenogrammis puuduvad, ei saa järeldada eelnõu muudatuse eesmärgitust.

Justiitsministeeriumi poolt välja toodud KS § 76 lg 5 1. lause piirangu eesmärgi - tagada kohtunike

palgasüsteemi hierarhiline ja edasipürgimist soodustav ülesehitus - saab välja lugeda Riigikogu

põhiseaduskomisjonis KS eelnõu § 76 muutmise ümber toimunud aruteludest (vt 26.03.2002.a

istungi protokoll nr 177/246 ja 13.06.2002.a istungi protokoll nr 201/273; III kd, tl 143, 159), ehkki

3-12-2610

9(10)

sellises formatsioonis seda otsesõnu kuskil tõepoolest väljendatud ei ole. Kõige selgemini nähtub

põhjus 26.03.2002 põhiseaduskomisjoni istungi protokollis fikseeritud M. Raski sõnavõtust,

milles ta märkis, et kuna I astme kohtunikel on kõige suurem töökoormus, võiks kaaluda

võimalust I ja II astme kohtunike palga võrdsustamist, kuid kohtunike endi soov oli

diferentseerida kohtunike palkasid, et neil oleks motivatsioon karjääri teha.

KS § 76 lg 5 1. lause sõnastust ja toimunud arutelusid vaadeldes saab jõuda järelduseni, et

muudatusettepaneku eesmärk oli mitte võrdsustada I ja II astme kohtuniku palka ja säilitada

palgakasvu tendents, kus kohtuastme vahetusega karjääriredelil kasvab ka palk. Sellest eesmärgist

on loogiliselt tuletatav ka eelnõumuudatuse nö kaugem mõju, milleks ongi sellise palgasüsteemi

kaudu kohtusüsteemisisese karjääritegemise soodustamine. Kui mõelda vastupidise situatsiooni

peale, kus I ja II astme kohtunike palgad oleksid võrdsed või esimese astme omad isegi kõrgemad

kui teises astmes, siis kindlasti ei saa väita, et selline olukord soosiks või mõjutaks kohtunikke

asuma esimesest astmest tööle teise astmesse. II astme kohtuniku palk oli suurem kui I astme

kohtuniku palk ning nii oli palganumbri suurusega samas proportsioonis suurem ka 15%-line

lisatasu. Võttes arvesse lisaks, et sama teenistusstaaži puhul suurendas palga ja lisatasu üldsumma

diferentseeritust I ja II astme kohtuniku puhul KS § 75 lg 6 piirang, saab lugeda palgasammu kasvu

I astmest II asumisel oluliseks ja karjäärimuudatust soosivaks.

Asjakohatud on siinjuures apellantide väited sellest, et Eesti kohtusüsteem on avatud nö uutele

tulijatele ega soosi süsteemisisest karjääritegemise võimalust. Asjaolu, et II astme kohtunikuks

võib kandideerida ka tunnustatud ja kogenud jurist, kes ei ole kohtunik, ei välista I astme

kohtuniku võimalust samale ametikohale kandideerida. Palgahierarhia peakski kõrgema palga

kaudu motiveerima ka I astme kohtunikke süsteemisiseselt edasi liikuma. Asjasse puutumatu on ka

apellantide väide, mis seondub võimalusega kaasata I astme kohtunikke ringkonnakohtu töösse –

see väide ei ole kuidagi seotud kohtunikele tööstaaži eest makstavate lisatasudega.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kohtunike palgasüsteemi hierarhilise ja edasipürgimist

soodustava ülesehituse tagamine on legitiimne eesmärk apellantide võrdsuspõhiõiguse riivamiseks

ning seega PS-ga kooskõlas.

14. Eelmises punktis käsitletule lisandub riigieelarveliste vahendite efektiivse ja säästliku

kasutamise tagamise eesmärk. Riigikohtu üldkogu on asjas nr 3-4-1-1-14 asunud seisukohale,

et riik peab kulutama säästlikult, et rahastada kõiki riigi ülesandeid mõistlikul määral (p 112).

Riigi kulutuste säästlikkust on Riigikohus mitmetes asjades pidanud põhiseadusega kooskõlas

olevaks eesmärgiks (näiteks üldkogu 22.04.2014 otsus asjas nr 3-3-1-51-13, p 77). Järelikult

on eesmärk kasutada riigi raha säästlikult legitiimne eesmärk PS § 12 lg-s 1 sätestatud

võrdsuspõhiõiguse riiveks ning selle eesmärgi saavutamisega ei ole kooskõlas apellantide

viited seadusandja võimalusele tõsta I astme kohtunike lisatasu piirangu asemel hoopis

ringkonnakohtunike palka.

15. Järgmiseks tuleks ringkonnakohtul hinnata riive proportsionaalsust legitiimsete

eesmärkide suhtes. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu analüüsiga riive proportsionaalsuse

kohta ega hakka seda üle kordama, vaid lisab täienduseks järgmist. Seadusandja on väljaspool

PS-s ette nähtud kohustuslikku abi (PS § 28) vaba otsustama, milliseid sotsiaalseid tagatisi

luua. Samamoodi on seadusandjal lai sotsiaalpoliitiline kaalutlusruum otsustamaks, millist

palgasüsteemi - kas karjäärisüsteemi või pikaajalist nö astmetruudust või kombineeritult

mõlemat soosivat konkreetsel ajaperioodil ning kohtusüsteemi arengut silmas pidades

eelistada. Vaidlusaluse sätte sisseviimisel KS eelnõusse valiti kombineeritud palga ja

lisatasude mudel, mis ei riivanud pikaaegsete I astme kohtunike võrdsuspõhiõigust

ebaproportsionaalselt. Tähele tuleb panna, et sellise palga- ja lisatasude süsteemiga ei

3-12-2610

10(10)

kaotanud I astme kohtunikud oma 15%-list lisatasu üldse, vaid üksnes 2,5% sellest. Sellist

kaotust ei saa apellantide jaoks pidada oluliseks ega riivet intensiivseks, arvestades I astme

kohtuniku palga suurust ja Eesti elatustaset üldiselt.

16. Arvestades riive vähest intensiivsust ning apellantide ebavõrdse kohtlemise põhjendatust,

leiab ringkonnakohus, et apellantide võrdsuspõhiõigust ei riivatud ebaproportsionaalselt ning

vastav riive on seega kooskõlas PS-ga. Asjaolu, et õiguskantsler on mingil ajahetkel asunud

teistsugusele seisukohale (mis leidis oma väljundi ka KS eelnõus 649 SE), ei ole kohtule

hinnangu andmisel siduv. Määrav on, et vaatamata oma arvamusele, et KS § 76 lg 5 võib olla

PS-ga vastuolus, ei algatanud õiguskantsler ometi põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust

Riigikohtus.

17. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb apellantide võimalikud menetluskulud

jätta HKMS § 108 lg 1 alusel nende endi kanda. Justiitsministeerium ei ole esitanud

ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja ega kuludokumente, mistõttu jäävad ka vastustaja

võimalikud menetluskulud HKMS § 109 lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Maret Altnurme

/allkirjastatud digitaalselt/

Oliver Kask

/allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe