3-13-2056/52 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel ja Madis Ernits

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

16.12.2015, Tartu

Haldusasja number

3-13-2056

Haldusasi

Aleksandr Suvorovi kaebus Tartu Vangla vastu kahju

hüvitamiseks summas 30 000 eurot ja alternatiivselt

vangla

kohustamiseks

tema

avavanglasse

paigutamiseks või töö võimaldamiseks väljaspool

vanglat

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 25.03.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksandr Suvorovi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksandr Suvorov (endise nimega Denissov)

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebaja apellatsioonkaebus osaliselt ja tühistada Tartu Halduskohtu

25.03.2014. a otsus osas, millega halduskohus jättis lahendamata kaebaja kahju

hüvitamise nõude seoses tema käte naha kahjustada saamisega, ning välja selgitamata

alternatiivselt esitatud kohustamisnõuete lubatavuse eeldused. Saata haldusasi

tühistatud osas tagasi halduskohtule asja uueks läbivaatamiseks.

2. Jätta Tartu Halduskohtu 25.03.2014. a otsuse resolutsioon ülejäänud osas muutmata,

täiendades kahju hüvitamise nõude lahendamisel esitatud põhjendusi käesoleva otsuse

põhjendustega.

3. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s.o hiljemalt 15.01.2016 (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla määras kaebaja 01.06.2007. a käskkirjaga nr 1-4/643 (tl 176) tähtajatult

majandustöödele abitöölise ametikohale. 24.08.2009. a käskkirjaga nr 1-3/98 (tl 177) muutis

vangla käskkirja lisas (tl 177p) nimetatud tähtajatult tööle määratud abitööliste töötamise

tähtajaliseks kehtivusega 3 kuud. Nende kinnipeetavate hulgas oli ka kaebaja, kes keeldus

käskkirjaga tutvumise kohta allkirja andmast. Alates 01.12.2009 pikendati kaebaja töötamise

tähtaegu kolmekuuliste perioodide kaupa (26.11.2009. a, 19.02.2010. a, 17.05.2010. a,

10.08.2010. a, 09.11.2010. a, 07.02.2011. a käskkirjaga) kuni töökorralduse muudatuseni.

06.05.2011. a käskkirjaga nr 1-4/1230 (tl 55, 178) muutis vangla käskkirja lisas nimetatud

tähtaegselt tööle määratud majandusabitööliste töösuhe alates 09.05.2011 tähtajatuks. Nende

kinnipeetavate hulgas oli ka kaebaja. Kaebaja on käskkirjaga tutvumist oma allkirjaga

kinnitanud (tl 55p).

2.

03.02.2011. a käskkirjaga nr 1-4/373 (tl 140, 181) määras Tartu Vangla kaebaja

majandustööle, koosseisuvälisele ametikohale vangla infopunkt-kauplusesse käsitöö- ja

tarbeesemete valmistajana töötasuga 0,64 eurot tunnis alates 26.01.2011. Kaebaja töötas kuni

03.07.2007 vangla sööklas ning perioodil 04.07.2007−25.04.2013 pesumajas, kus tema

tööülesanneteks olid valdavalt õmblus- ja parandustööd, kuid ka triikimine, pakkimine,

koristamine jms (tl 138). Ajavahemikul 26.04.2013−20.05.2013 ei rakendatud kaebajat vangla

majandustöödel ning ta ei valmistanud ka käsitöö- ja tarbeesemeid 03.02.2011. a käskkirja

nr 14/373 alusel (tl 22, 24). Alates 21.05.2013 hakkas kaebaja tegema osakonnas koristustöid.

3.

08.07.2013 esitas kaebaja Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 13-15p), milles

soovis temale tekitatud kahju hüvitamist summas 30 000 eurot. Taotluse kohaselt tekkis

kaebajale materiaalne ja moraalne kahju sellest, et ta vabastati 25.04.2013 õmblustöölt ja ta ei

saanud enam töötasu. Töölt vabastamise tagajärjel on kaebajale tekkinud ka tervisekahju, st

peavalud, vererõhuhüpped, depressioon ning kannatada on saanud käte nahk, kuna varasema

töö asemel pandi teda koristama. Kaebaja kaebas samuti diskrimineerimise ja hea nime

kaotuse üle.

4. Tartu Vangla direktor jättis 30.08.2013. a otsusega nr 1-13/122-2 (tl 16-16p) kaebaja

kahju hüvitamise taotluse rahuldamata. Otsuse põhjenduste kohaselt ei ole Tartu Vangla

kaebajat töölt vabastanud ning käskkirjad, millega teda vangla majandustööle määrati ja

muudeti tema töötamise tähtaeg tähtajatuks, on jätkuvalt kehtivad. Pelgalt asjaolu, et kaebajat

rakendati majandustöödel pesumajas, kus ta tegi õmblustöid, ning hiljem oma osakonnas

koristustöödel, ei tähenda, et teda oleks majandusabitöölise ametikohalt vabastatud. Kuna

vanglal on õigus kasutada kinnipeetavaid majandusabitöödel oma äranägemisel, ei ole Tartu

Vangla õigusvastaselt käitunud. Haldusorgani tegevuses õigusvastasuse puudumine välistab

kahju hüvitamise taotluse rahuldamise.

5.

01.10.2013 Tartu Halduskohtule esitatud ja hiljem täiendatud kaebuses (tl 2-4, 1718p)

taotles kaebaja Tartu Vanglale esitatud kahjunõudes toodud alusel vanglalt kahjuhüvitise

väljamõistmist summas 30 000 eurot, alternatiivselt avavanglasse paigutamist või töö andmist

väljaspool vanglat.

Kaebajale on 25.04.2013 töölt vabastamisega tekitatud materiaalne ja moraalne kahju.

Kaebaja vabastati 25.04.2013 töölt pesumajas, kuigi vangla administratsioonil pretensioone

tema töö kohta ei olnud. Kuna ta vabastati pesumajast õmbleja ametist, siis teised

kinnipeetavad naeravad tema üle, sest arvavad, et ta ei oska tööd teha. Sellega on vangla

alandanud tema väärikust. Kaebajale ei selgitatud, miks ta töölt kõrvaldati, kuigi ta on

põhjuste teada saamiseks vangla ja Justiitsministeeriumi poole pöördunud. Kaebaja töölt

vabastamisega ja tema üleviimisega koristustöödele on teda kui venekeelset kinnipeetavat

diskrimineeritud ning tema au teotatud. Teda on koristustöödele määratud tagantjärele ning ta

ei ole 06.05.2011. a käskkirjaga nr 1-4/1230 tutvunud.

Õmbleja ametikohal töötades sai kaebaja suuremat töötasu kui koristustöödel. Ta töötas 7

tundi päevas esmaspäevast reedeni perioodiliselt kahes vahetuses, vahel ka laupäeval ja

pühapäeval. Koristustööd toimuvad vaid üks tund või vähem päevas. Kaebaja ei saa osta

endale hügieenitarbeid, aluspesu ja jalanõusid. Tema õmblemistöölt vabastamise tagajärjel on

kaebajale tekkinud peavalud, vererõhuhüpped, depressioon ning tema tervis on kahjustunud.

Kaebajale on tekkinud tervisekahju ka seoses tema määramisega koristustöödele, kuna tal on

nahaprobleemid ja ta ei saa töötada keemiaga. Alternatiivina kahju hüvitamisele näeb kaebaja

võimaliku hüvitisena enda paigutamist avavanglasse või lubamist tööle väljaspool vanglat.

6. Tartu Vangla ei nõustunud kaebusele esitatud vastuses (tl 54-55p) ning hilisemates

seisukohtades (tl 83-83p) kaebusega ning palus jätta see rahuldamata.

Kaebajat ei ole tööst vabastatud, vaid ta töötas ka koristustöid tehes jätkuvalt edasi

majandustöödel. Kaebaja jätkuvat töötamist majandustöödel tõendab ka kaebaja väide, et

pesumajas töötades sai ta rohkem palka kui koristajana töötades. Kinnipeetavatele vangla

võimaluste kohaselt töö pakkumise eesmärgiks ei ole suurte tulude teenimine, vaid

kinnipeetavate tööharjumuse jätkumine. Vangla rakendab kinnipeetavaid tööle vastavalt

vajadusele. Kui vajadust ei ole, siis tööle ei viida ja töögraafikuid ette ei tehta. Kui

kinnipeetaval ei ole piisavalt vahendeid, et soetada hügieenitarbeid, siis annab need vangla.

Seega ei jää kinnipeetav väärikust alandavasse olukorda.

Kaebajat ei rakendatud pesumajas õmblustöödele julgeolekukaalutlustel. Ta oli küll heade

oskustega õmbleja, aga hakkas seda ära kasutama teiste kinnipeetavatega suheldes ning tööd

korraldava ametnikuga manipuleerides, soovides saada endale eelistatu staatust. Tegelikkusele

ei vasta kaebaja väited, et talle ei ole teada, mis põhjusel ta enam pesumajas ei tööta.

Julgeolekuosakonna juhataja vestles kaebajaga isiklikult ja selgitas talle põhjuseid.

Kuna vangla pädevusse ei kuulu kinnipeetavatele väljaspool vanglat töö võimaldamine, siis ei

saa kaebaja seda nõuda alternatiivina temale tekitatud kahju hüvitamisele. Vangla pädevus

piirdub kinnipeetavate vanglas majandustöödel rakendamisega ning majandustöödel

osalemisega on kaebaja juba hõivatud. Samuti puudub kaebajal õigus nõuda kahju hüvitamise

alternatiivina enda avavanglasse paigutamist, kuna avavanglasse paigutamise menetlus

toimub vangla algatusel.

7. Tartu Halduskohus jättis 25.03.2014. a otsusega (tl 89-91) kaebaja kaebuse rahuldamata.

Kohtuotsuse kohaselt ei vasta tõele kaebaja väide, et teda on koristustöödele määratud

tagantjärele. Toimiku materjalidega on tuvastatud, et kaebaja on tutvunud Tartu Vangla

06.05.2011. a käskkirjaga nr 1-4/1230, millega oli kaebaja majandusabitöödele määramine

muudetud tähtajatuks alates 09.05.2011, sh ei olnud kaebajat määratud konkreetsele

töökohale. Samuti ei vasta tõele kaebaja väide, et ta vabastati 25.04.2013 töölt, sest käskkiri,

millega kaebaja tööle määrati ning millega muudeti tema töötamine tähtajatuks, kehtisid

jätkuvalt ja olid kehtivad ka kaebuse esitamise ajal. Lähtuvalt vangistusseaduse (VangS) § 38

lg-st 1 ja VangS § 39 lg-st 3 rakendas vastustaja kaebaja tööle pesumajas õmblejana ning

alates 2013. a maist oli ta rakendatud koristustöödel osakonnas, kus ta asus. Töö sisu

muutumine ei tähenda, et kaebajat oleks majandusabitöölise ametikohalt vabastatud. Vanglal

on õigus kasutada kinnipeetavaid majandustöödel oma äranägemisel. Kinnipeetava töötamine

ei toimu mitte eraõigusliku lepingu alusel, vaid teda kohustatakse töötama avalik-õigusliku

võimusuhte kaudu. Vangla on koht, kus viiakse täide kinnipeetava vangistust ja VangS § 37 lg

1 sätestab küll kinnipeetava töökohustuse, kuid ei anna talle õigust vanglalt tööd nõuda.

Majandustööd võivad vanglas vajadusel jooksvalt muutuda ja kinnipeetaval ei ole

subjektiivset õigust nõuda konkreetse töö tegemist. Seetõttu puudub käesolevas asjas Tartu

Vangla õigusvastane tegevus.

Seoses sellega, et kohus menetles kaebaja kaebust Tartu Vangla vastu kahju hüvitamise

nõudes summas 30 000 eurot seoses töölt kõrvaldamisega, jättis kohus tähelepanuta kaebaja

väite, et kaebajale on kahju tekkinud ka sellest, et tema käte nahk on saanud kannatada, kuna

ta pandi varasema töö asemel koristama. Kahju hüvitamise nõudes seoses tervisekahjustusega

on kaebajal läbimata kohustuslik kohtueelne menetlus.

Kuna on tuvastatud, et vangla pädevusse ei kuulu kinnipeetavatele väljaspool vanglat töö

võimaldamine, siis ei saa kaebaja seda nõuda ka alternatiivina temale tekitatud kahju

hüvitamiseks. Seadustest lähtudes piirdub vangla pädevus kinnipeetavate vanglas

majandustöödel rakendamisega ning majandustöödel osalemisega on kaebaja tööga hõivatud.

Samuti puudub kaebajal õigus nõuda kahju hüvitamise alternatiivina enda avavanglasse

paigutamist, kuna avavanglasse paigutamise menetlus toimub vangla algatusel ning

kinnipeetaval puudub selles osas nõudeõigus.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. Kaebaja esitas Tartu Halduskohtu 25.03.2014. a otsuse peale hiljem täiendatud

apellatsioonkaebuse (tl 105-109p, 120-121, 133-134, tõlked tl 111-112, 123, 136), milles

palub halduskohtu otsuse tühistada ja saata haldusasi tagasi halduskohtule uueks

läbivaatamiseks.

Kaebaja sõnul ei edastanud halduskohus enne kohtuistungit kaebajale vastustaja poolt kohtu

küsimustele esitatud vastuseid, mistõttu ei saanud kaebaja kohtuistungiks ette valmistuda.

Vastused loeti küll ette kohtuistungil, kuid kirjalikult edastati need kaebajale pärast

kohtuistungit üksnes eesti keeles.

Kaebaja sõnul ei hõivatud teda ajavahemikul 25.04.2013-20.05.2013 mingite töödega ja ainult

pärast pidevalt esitatud kaebusi anti talle tööd koristajana. Kaebaja hinnangul ei olnud vanglal

õigust seda teha, sest tal on probleeme nahaga ja koristamisel tuleb kokku puutuda keemiaga.

Kaebajalt on ka varem koristajatöö tegemiselt nahaprobleemide tõttu ära võetud, kuigi

vastustaja on väitnud, et see ei ole talle teada.

Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et teda võis üle viia teisele majandustööle ka ilma

tema nõusolekuta. Kaebaja sõnul on ta kirjutanud alla paberile, mille kohaselt töötab ta

pesumajas õmblejana, tal on õmbleja kohustused ning talle tutvustati ka pesumajas töötavate

teiste töötajate kohustusi. Kuigi kaebaja on andnud allkirja vangla 06.05.2011. a käskkirjale

nr 1-4/1230, ei ole ta õmbleja töökohalt koristajaks üleviimisel läbinud arstlikku läbivaatust,

teda ei ole instrueeritud ega tutvustatud ohutustehnikaga. Nendele paberitele alla kirjutamata

ei olnud vanglal õigust teda koristamistööle üle viia. Tõele ei vasta vastustaja väited, et

kaebaja on õmblustööde tegemiselt ära võetud ohutuse kaalutlustel. Vastustaja poolt

kirjeldatud süüdistuste puhul oleks vastustaja pidanud algatama uurimise ja tegema need

põhjused ka kaebajale teatavaks. Kaebaja ühegi vastavasisulise dokumendiga tutvunud ega

sellele allkirja andnud ei ole.

Kaebaja oli lisaks 06.05.2011. a käskkirjale nr 1-4/1230 teise käskkirjaga määratud tegema ka

tööd vangla kauplusele. Kauplusele töötamise kohustus lõpetati alles vangla 18.02.2014. a

käskkirjaga nr 63/32, kuigi töölt kõrvaldati kaebaja alusetult juba 25.04.2013 ja viidi üle

majandustöödele. Tellimused kauplusele olid kaebaja töölt kõrvaldamise ajal tehtud aastaks

ajaks ette ja oli olemas ka igapäevane vajadus vangla teenindamiseks (kinnipeetavate ja

valvurite riiete parandamine). Vangla kauplus suleti alles pool aastat hiljem pärast kaebaja

kõrvaldamist pesumajas tehtavalt töölt. Kaebaja leiab, et tal on ilma igasuguste põhjenduste

esitamiseta töölt kõrvaldamise tõttu õigus kompensatsioonile, mis sisaldab saamata jäänud

töötasu ebaseaduslikult töölt kõrvaldamise hetkest kuni kohtuotsuse jõustumiseni, tulevikus

saamata jäänud tulu ja mittevaralise kahju hüvitist.

Kaebaja ei nõustu vastustaja seisukohaga, et vangla pädevusse ei kuulu kinnipeetavatele töö

võimaldamine väljaspool vanglat ja tema paigutamine avavanglasse.

9. Vastustaja palub apellatsioonkaebusele esitatud

vastuses

(tl 131-131p) jätta

apellatsioonkaebus rahuldamata.

Halduskohus tuvastas, et vastustaja ei ole kaebajat töölt kõrvaldatud, vaid ta viidi üle täitma

teistsuguseid tööülesandeid. Asjaolu, et kaebajale koristamine ei meeldi, ta peab seda

orjatööks ning ta saab selle eest vähem palka kui pesumajas töötades, ei tähenda veel, et

kaebaja eemaldati töölt. Kaebaja tööle määramise käskkiri oli aluseks nii tema töötamiseks

pesumajas õmblejana kui ka töötamiseks oma osakonnas koristajana. Selle käskkirja kehtivust

koristamistööde tegemise osas kinnitab ka kaebaja ise, kuna väidab, et enne koristustöödele

asumist oleks pidanud teda eelnevalt instrueerima ning teostatama arstliku kontrolli.

Kuigi apellatsioonkaebuses sisalduvad eelkõige etteheited vastustajale teatud toimingute

tegemata jätmise kohta, ei nähtu sellest, mis osas asja uuesti läbivaatamine halduskohtus võib

tuua kaasa teistsuguse tulemuse ehk mittevaralise kahjunõude rahuldamise. Seda, milles

kaebajale tekkinud mittevaraline kahju seisneb, ei ole kaebaja veenvalt selgitanud.

Sissetulekute vähenemine, mis kaebajale ilmselgelt kõige rohkem pahameelt valmistab, ei ole

käsitletav riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt hüvitamisele kuuluva mittevaralise

kahjuna. Seega puudub mittevaraline kahju, mida kaebajale hüvitada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. Esmalt otsustab

ringkonnakohus halduskohtu otsuse osalise tühistamise ja asja osaliselt halduskohtule uueks

läbivaatamiseks saatmise (I), lahendab seejärel halduskohtu otsuse peale esitatud

apellatsioonkaebuse ülejäänud osas (II), ning esitab lõppjäreldused ja selgitused

menetluskulude jaotuses osas (III).

I

11. Kaebaja on esitanud kohtule varalise ja mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses

sellega, et tal ei võimaldatud alates 26.04.2013 enam töötada vangla pesumajas õmblejana,

kus ta oli töötanud alates 04.07.2007. Õmblejatöölt vabastamise ning pärast seda koristajana

tööle määramise tagajärjel tekkinud varaline kahju seisnes kaebaja väitel selles, et tal jäi

saamata õmblejatöö eest makstav kõrgem tasu. Mittevaralise kahjuna toob kaebaja välja, et ta

tundis oma väärikust alandatuna, kui teised kinnipeetavad tema üle naersid ja olid arvamusel,

et ta ei osanud teha oma tööd. Kaebaja sõnul sai kahjustatud ka tema tervis, kuna pärast

õmblustöödelt vabastamist on tal tekkinud peavalud, vererõhuhüpped ja depressioon, ning ta

tundis ennast diskrimineerituna. Samuti on kaebaja nii vanglale esitatud kahju hüvitamise

taotluses kui kaebuses kohtule toonud välja selle, et tema koristama asumise tagajärjel on

saanud kannatada tema käte nahk. Halduskohtu 03.12.2013. a määrusest kaebuse menetlusse

võtmise kohta nähtub, et halduskohus on võtnud kaebuse menetlusse kahju hüvitamise nõudes

summas 30 000 eurot seoses kaebaja töölt kõrvaldamisega. 25.03.2014. a otsuses selgitas

halduskohus, et seoses sellega, et kohus menetles kaebust Tartu Vangla vastu kahju

hüvitamise nõudes summas 30 000 eurot seoses töölt kõrvaldamisega, jättis halduskohus

tähelepanuta kaebaja väite, et kaebajale on kahju tekkinud ka sellest, et tema käte nahk on

saanud kannatada, kuna ta pandi varasema töö asemel koristama. Halduskohtu hinnangul oli

kaebajal kahju hüvitamise nõudes seoses tervisekahjustusega läbimata kohustuslik kohtueelne

menetlus. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Nii haldusasja toimikusse liidetud vanglale

esitatud kahju hüvitamise taotlusest (tl 1315p) kui vangla otsusest kaebaja kahju hüvitamise

taotluse rahuldamata jätmise kohta (tl 16-16p) nähtub, et kaebaja on soovinud talle tekitatud

kahju hüvitamist ka seoses sellega, et koristamistööde tegemisega pärast tema õmblustöödelt

eemaldamist sai kahjustada tema käte nahk. Seega on kaebaja selles osas kohustusliku

kohtueelse menetluse läbinud ning puudusid alused kaebaja vastavate väidete tähelepanuta

jätmiseks.

12. Ringkonnakohus ei pea võimalikuks eelnevas punktis välja toodud halduskohtu poolset

menetlusnormide rikkumist apellatsioonimenetluses kõrvaldada. Asja materjalidest nähtuvalt

ei ole kaebaja käte naha kahjustamisega seonduvad asjaolud täielikult välja selgitatud. Samuti

puudub selles osas sisuliselt halduskohtu lahend, mille õiguspärasust saaks ringkonnakohus

apellatsioonimenetluses kontrollida. Seega tühistab ringkonnakohus osaliselt halduskohtu

otsuse ning saadab haldusasja halduskohtule uueks arutamiseks osas, milles kaebaja soovib

kahju hüvitamist seoses sellega, et tema koristustööde tegemisele asumisega alates 21.05.2013

sai kannatada tema käte nahk. Selle nõude lahendamisel tuleb halduskohtul välja selgitada

täpsemad asjaolud ka seonduvalt kaebaja suhtes meditsiinilise kontrolli läbiviimisega ja

kaebaja instrueerimisega enne 21.05.2013 tema koristajana tööle rakendamist. Ülejäänud

kahju hüvitamise nõudes märgitud asjaolude osas saab pidada kaebuse halduskohtu poolt

lahendatuks, mistõttu on ringkonnakohtul võimalik hinnata nende halduskohtu järelduste

õiguspärasust. Samuti ei ole kaebaja käte kahjustada saamisega seonduv kahjunõue

lahutamatult seotud ülejäänud kahjunõudega ning seda on võimalik lahendada ka

eraldiseisvalt, sest käte kahjustamise sai kaasa tuua üksnes koristamistööde tegemine ja

sellega kaasnev keemiliste ainetega kokku puutumine, mitte pelgalt õmblustööde tegemiselt

eemaldamine.

13. Ringkonnakohus ei nõustu ka halduskohtu poolt kohtuotsuses esitatud põhjendustega

seoses kaebuses esitatud alternatiivsete taotlustega kaebaja ümber paigutamiseks

avavanglasse või talle töö võimaldamiseks väljaspool vanglat. Halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 37 lg 3 sätestab järgmist: „Kaebuses võib soovi korral esitada mitu

omavahel seotud nõuet (liitkaebus). Liitkaebuse nõuded võivad olla ka alternatiivsed.

Halduskohus kontrollib liitkaebuse lubatavust iga nõude osas eraldi.“ Antud juhul on

halduskohus leidnud, et kaebajal puudub õigus avavanglasse paigutamise ja väljaspool

vanglat töö võimaldamise nõude esitamiseks, kuna vangla pädevusse ei kuulu

kinnipeetavatele väljaspool vanglat töö võimaldamine ning avavanglasse paigutamise

menetlus toimub vangla algatusel ja kinnipeetaval puudub selles osas nõudeõigus.

Ringkonnakohtu hinnangul on eeltoodud halduskohtu väited vastuolus materiaal- ja

menetlusnormidega.

14. Vastavalt VangS § 16 lg 1 ple 2 nähakse kinnipeetava individuaalses täitmiskavas ette

kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglasse või teise kinnisesse vanglasse. Justiitsministri

30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) § 12 lg 2 järgi on avavangla või

kinnise vangla avavanglaosakonna juhi pädevuses otsustada kinnipeetava väljapoole vanglat

õppima või tööle lubamine VangS § 22 alusel VSkE-s sätestatud korras ja teha otsuse VangS

§ 10 lg 2 alusel. VangS § 22 lg 1 p-s 1 sätestatu kohaselt võib vanglateenistuse ametnik

kinnipeetavale tema nõusolekul kohaldada muu hulgas soodustust, mis seisneb tema

töötamises järelevalve all väljaspool vangla territooriumi. VSkE § 961 esimese lause kohaselt

võib vangla direktor anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale loa järelevalve

all või järelevalveta töötamiseks väljaspool vanglat. Eeltoodust nähtuvalt ei vasta tõele

halduskohtu väide, et vangla pädevusse ei kuulu kinnipeetavatele väljaspool vanglat töö

võimaldamine ning vangla pädevus piirdub kinnipeetavate vanglas majandustöödele

rakendamisega. Nõustuda ei saa halduskohtuga ka selles, et kinnipeetaval puudub õigus

taotleda vanglalt enda avavanglasse paigutamist. Selleks aga, et kinnipeetav saaks pöörduda

vastava kohustamisnõudega halduskohtusse, peab olema eelnevalt esitatud vastav taotlus

toimingu sooritamiseks vanglale. RVastS § 6 lg 1 kohaselt võib isik nõuda haldusakti andmist

või toimingu sooritamist, kui avaliku võimu kandja on kohustatud haldusakti andma või

toimingu sooritama ja see puudutab isiku õigusi. Tulenevalt RVastS § 6 lg-st 3 tuleb taotlus

haldusakti andmiseks või toimingu sooritamiseks esitada selleks pädevale haldusorganile ning

taotluse rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätmise korral võib isik esitada vaide

haldusorganile või kaebuse halduskohtule.

15. Antud juhul ei nähtu haldusasja materjalidest, et kaebaja oleks esitanud vanglale taotluse

tema avavanglasse paigutamiseks või väljaspool vanglat töö võimaldamiseks. Toimikust ei

nähtu ka see, et halduskohus oleks selles osas uurimiskohustust täitnud ning vanglale vastava

taotluse esitamist kontrollinud. Kuna käesoleva otsuse eelnevates punktides on

ringkonnakohus otsustanud haldusasja kahju hüvitamise nõude osaliselt uueks

läbivaatamiseks halduskohtule tagasi saatmise, on ringkonnakohtu hinnangul halduskohtul

asja uuel läbivaatamisel võimalik täiendavalt välja selgitada ka alternatiivselt esitatud nõuete

lubatavuse eelduste täidetus. Seega tuleb halduskohtu otsus tühistada ka osas, milles

halduskohus leidis, et kaebajal puudub alternatiivselt esitatud kohustamisnõuete esitamisel

kaebeõigus, ning asja uuel läbivaatamisel tuleb halduskohtul uuesti otsustada nende nõuete

lubatavuse üle.

II

16. Ringkonnakohus leiab, et osas, milles halduskohus on kaebaja kahjunõude vaidlustatud

otsuses lahendanud, on õigesti jäetud kaebus rahuldamata. Halduskohtu otsuse resolutsioon

tuleb vastavas osas jätta tühistamata, kuid ringkonnakohus peab vajalikuks täiendada neid

põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

17. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui

kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Seega eeldab avaliku võimu kandja vastu esitatud

kahjunõude rahuldamine avaliku võimu kandja õigusvastast tegevust, selle tegevusega

põhjuslikus seoses oleva kahju tekkimist ning seda, et kahju ei olnud võimalik vältida ega ole

võimalik kõrvaldada. Varalise kahju hüvitamise täpsemad tingimused sätestab RVastS § 8

ning mittevaralise kahju hüvitamise eeldused on sätestatud RVastS § 9 lg-s 1, mille kohaselt

võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse

alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi

saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas

asjas esitatud ja halduskohtu poolt lahendatud kahju hüvitamise nõude puhul ei ole

eelnimetatud nõude rahuldamise eeldused täidetud.

18. Kinnipeetavate töötamine vanglas on reguleeritud VangS §-des 37 jj. Kinnipeetava üldine

kohustus töötada tuleneb VangS § 37 lg-st 1, mille kohaselt on kinnipeetav kohustatud

töötama, kui vangistusseadus ei sätesta teisiti. VangS § 38 lg 1 kohaselt kindlustab

vanglateenistus võimaluse korral kinnipeetava tööga, arvestades kinnipeetava füüsilisi ja

vaimseid võimeid ning oskusi, ning kui kinnipeetavat ei ole võimalik tööga kindlustada,

rakendatakse teda võimaluse korral vangla majandustöödel. VangS § 38 lgst 21 tuleneb, et kui

kinnipeetavale on töö andmine võimalik, st on olemas sobilik töö, vormistab vanglateenistus

kinnipeetava tööle. VangS § 38 lg 22 alusel kehtestatud justiitsministri 07.02.2007. a määruse

nr 9 (määrus nr 9) § 4 näeb ette kinnipeetava tööle vormistamise kirjaliku dokumendiga, mis

tehakse kinnipeetavale teatavaks. Haldusasja toimikust nähtuvalt on kaebajat rakendatud

vangla majandustöödel VangS § 38 lg 1 mõttes alates tema abitöölise ametikohale

määramisest 01.06.2007. a käskkirjaga nr 1-4/643 (tl 176). Pärast seda on kaebaja

majandustööde tegemise kohustust pikendatud 24.08.2009. a, 26.11.2009. a, 19.02.2010. a,

17.05.2010. a, 10.08.2010. a, 09.11.2010. a, 07.02.2011. a ning 06.05.2011. a käskkirjadega

(tl 55, 178). Viimase käskkirjaga muudeti kaebaja töösuhe majandusabitöölisena alates

09.05.2011 tähtajatuks. Käskkirja lisast nähtuvalt on kaebaja käskkirjaga tutvumist oma

allkirjaga kinnitanud (tl 55p, 178p), mistõttu ei ole usutavad kaebaja väited, et ta sellega

tutvunud ei ole.

19. 01.06.2007. a käskkirjas ega ka järgnevates kaebaja töökohustuse pikendamise

käskkirjades ei ole täpsustatud, millist konkreetset majandustööd oli kaebaja kohustatud

tegema, vaid ta oli määratud majandustöödele abitöölise kohale. Vangistusseaduse

kommentaarides on selgitatud, et VangS § 38 lg-s 1 sätestatud vangla majandustöid tuleb

mõista kui töid, mis on suunatud vangla enda olmeliste vajaduste rahuldamiseks (köök,

pesumaja, elusektsiooni koristamine) (vt L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus.

Kommenteeritud väljaanne. Juura 2014, lk 117). Seega tuleb nii pesumajas tehtavaid õmblus-

ja parandustöid, triikimist, pakkimist, koristamist, kui ka elusektsiooni koristamist pidada

vangla majandustöödeks VangS § 38 lg 1 mõttes. Neid töid ei eristata ka Justiitsministri

26.05.2008. a määruses nr 25 „Tartu Vangla teenistujate koosseis“ (määrus nr 25), ning

määruse järgi on kõigile erinevatele vangla olmeliste vajaduste rahuldamisele suunatud tööde

tegemisele määratud kinnipeetavad lihttöölistest abitöölised, keda on Tartu Vanglas ette

nähtud 70. Eraldi on nimetatud määruses kinnipeetavatega täidetavate abiteenistuskohtade

seas välja toodud üksnes elektrik-remonditöölise kui oskustöölise, lukksepp-keevitaja kui

oskustöölise ning kingsepa kui lihttöölise ametikohad. Seega tulenes 01.06.2007. a käskkirjast

ja sellele järgnevatest kaebaja majandustöödel töötamise pikendamise käskkirjadest alus nii

kaebaja töötamisele vangla sööklas (kuni 03.07.2007) ja vangla pesumajas (04.07.2007 kuni

25.04.2013) kui ka tema töötamisele osakonna koristajana (alates 21.05.2013).

20. VangS § 39 lg 3 kohaselt rakendatakse vangla majandustöödel töötavat kinnipeetavat

tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel. Sellest sättest ei tulene, et

kinnipeetava rakendamine majandustöödel oleks seotud tema nõusolekuga. Seega puudub

majandustöödele suunatud kinnipeetaval õigus valida endale tööülesandeid ja kohta, kus

määratud tööd teha (vt L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak. Vangistusseadus. Kommenteeritud

väljaanne. Juura 2014, lk 118). Ringkonnakohtu hinnangul puudus ka käesolevas asjas

vaidluse all olevas olukorras vanglal kohustus kaebajale määratud majandusabitöö sisu

muutmisel saada selleks eelnevalt nõusolek kaebajalt. Samuti ei olnud vanglal seadusest

tulenevalt kohustust kaebajat ühelt majandusabitöölise kohalt teisele majandusabitöölise

kohale ümber vormistada. Sisuliselt oli mõlema töö puhul tegemist vangla olmevajaduste

rahuldamisele suunatud töödega ehk majandustöödega VangS § 38 lg 1 mõttes ning tulenevalt

VangS § 39 lgst 3 oli vanglateenistusel võimalik kinnipeetava poolt tehtavate majandustööde

tööpiirkonda muuta oma äranägemisel.

21. Käesolevas asjas on Tartu Vangla julgeolekuosakonna juhataja kohtule esitatud ettekandes

(tl 141) selgitanud, et 2013. a esimesel poolel leidis vangla talle laekunud informatsiooni

kontrollimise tulemusel, et vangla pesumajas oli ühe kinnipeetava ehk kaebaja eelistamisega

tekkinud olukord, kus kaebaja, tunnetades vanglatöötaja tuge, hakkas kaaskinnipeetavatesse

suhtuma üleolevalt. See omakorda tekitas kaaskinnipeetavates viha ja põlgust kaebaja isiku

vastu. Vangla leidis, et eelkirjeldatu tõttu oli olemas reaalne risk, et kaebaja suhtes kasutatakse

füüsilist vägivalda. Raske õigusrikkumise ärahoidmiseks oli vangla hinnangul otstarbekas

muuta kaebaja tööpiirkonda, määrates selleks osakonna koristamise, kuivõrd sel juhul ei

puutu kaebaja enam kokku nende kinnipeetavate ja kõnealuse vangla töötajaga. Ettekande

kohaselt selgitati kaebajale tema õmblustööde tegemiselt eemaldamise põhjuseid temaga

vestlemisel pärast tema teisele töökohale suunamist. Vastavalt VangS § 38 lg-le 22 võib

kinnipeetava töölt kõrvaldada või töökohustusest vabastada, kui kinnipeetav ei ole võimeline

töökohustust täitma või töötamine ohustab kinnipeetava enda või vangla julgeolekut või

töötamine on vangla distsiplinaarkorda ohustav. Kinnipeetava tööle võtmise, töölt

kõrvaldamise ja töölt vabastamise kord on kehtestatud Justiitsministri 07.02.2007. a

määrusega nr 9, mille § 6 lg 2 p 1 kohaselt võib kinnipeetava töölt vabastada ja käitises

töötamise loa kehtetuks tunnistada, kui töötamine ohustab kinnipeetava enda, teiste isikute või

vangla julgeolekut. Seega oli vastutajal julgeolekuosakonna poolt 2013. aastal välja selgitatud

asjaolude alusel võimalus anda ka kaebaja töölt kõrvaldamise või vabastamise kohta

haldusakt. Samas ei ole nimetatud sätetest tulenevalt vanglal imperatiivset kohustust sellist

haldusakti anda, vaid vanglale on selles osas ette nähtud otsustusdiskretsioon ehk haldusakti

andmise osas valiku tegemise õigus.

22. Asja materjalidest nähtub, et vangla on kaebaja töölt kõrvaldamise või vabastamise

asemel pidanud julgeoleku ohu kõrvaldamiseks võimalikuks muuta üksnes kaebaja töötamise

piirkonda. Vangla on kohtule (tl 83) selgitanud, et kuigi ajavahemikul 26.04.2013 kuni

21.05.2013 kaebaja tööd ei teinud, oli vastustaja siiski soovinud teda majandustöödel

rakendada. Vangla selgitas, et pärast seda, kui kaebajat enam õmblustöödel ei rakendatud,

tehti kaebajale 30.04.2013 sissejuhatav ja esmane juhendamine, et kaebaja saaks asuda

tegema koristustöid. Kuna aga kaebaja avaldas, et tal võib keemiliste ainetega töötamisel

tekkida allergia, ei rakendatud teda tööle enne meditsiiniosakonnaga konsulteerimata.

Eeltoodu kinnitab, et vangla soovis pärast pesumajas valitsenud olukorra ilmsiks tulekut

kaebajat siiski ka edaspidi majandustöödel rakendada, leides, et julgeolekuohu

kõrvaldamiseks tuleb seda teha teises tööpiirkonnas. Seega ei saa vangla tegevust kaebaja

majandustöödele rakendamisel ning töö sisu muutmisel õmblustöödelt koristustöödele pidada

õigusvastaseks. Selle osas, kas vangla on toiminud õiguspäraselt kaebaja koristamistöödele

rakendamisel kaebaja terviseseisundi arvesse võtmisel, saab halduskohus võtta seisukoha asja

uuel läbivaatamisel kaebaja käte naha kahjustamisega seonduva kahju hüvitamise nõude

läbivaatamisel. Nimelt on vastustaja õigusvastane tegevus kaebaja terviseseisundi

koristustööde tegemiseks sobivuse hindamisel üheks eelduseks keemiliste

puhastusvahenditega kaebaja käte naha kahjustamises seisneva kahju hüvitamise nõude

rahuldamiseks.

23. Haldusasja toimikust nähtuvalt ei ole kaebaja vangla pesumajas õmblejana töötades

tegelenud aga üksnes tavapäraste vangla olmevajadustest tulenevalt tehtavate õmblustöödega,

vaid on kuni tema õmblustöödelt vabastamiseni 25.04.2013 õmmelnud ka vangla infopunkt-

kaupluses müüdavaid suveniir- ja käsitööesemeid. Seda, et ka kaebaja töötamine vangla

infopunkt-kauplusele suveniiride valmistajana kuulub käesoleva vaidluse esemesse,

kinnitavad mitmed kaebaja poolt kohtumenetluse jooksul esitatud väited. Näiteks on kaebaja

Tartu Halduskohtus 22.01.2014 toimunud kohtuistungil (protokoll tl 75-77) korduvalt

käsitlenud kauplusele õmblustööde tegemisega seonduvaid asjaolusid ning märkinud, et 2013.

a aprillist detsembrini oleks ta saanud seal edasi töötada, kuna tellimused olid tehtud aastaks

ette (tl 76p). Samuti selgitas ta kohtule oma töö sisu avades, et tegi õmblustöid nii Tartu

Vanglale kui ka vangla kauplusele, ning kui kauplusest tuli tähtajaline tellimus, pani ta Tartu

Vangla töö kõrvale ja tegi tööd kaupluse jaoks (tl 87p). Selle kaebaja poolt samuti pesumajas

tehtava töö kohta oli vormistatud Tartu Vangla 03.02.2011. a käskkiri nr 1-4/373 (tl 181),

millega kaebaja oli määratud majandustööle, koosseisuvälisele ametikohale käsitöö- ja

tarbeesemete valmistajana alates 26.01.2011. Tartu Vangla direktori 31.12.2010. a käskkirjaga

nr 1-3/176 (tl 179) kehtestatud infopunkt-kauplusesse kinnipeetavate tööle vormistamise, töö

korraldamise ning töötasu arvestamise ja maksmise korra (tl 180) punkti 1 kohaselt vormistati

suveniiride valmistamisega hõivatud kinnipeetavad vangla suveniirikauplusesse tööle

koosseisuväliste abitöölistena VangS § 37 ja § 38 alusel. Seega tuleneb eeltoodust, et kaebaja

töötas kuni 25.04.2013 vangla pesumajas nii Justiitsministri määruses nr 25 nimetatud

koosseisulise abitöölisena (vangla tavapärased majandustööd) kui ka koosseisuvälise

abitöölisena (majandustööd, mis seisnesid suveniirikauplusele suveniir- ja käsitööesemete

valmistamises), ning kaebuse esitamisega on kaebaja soovinud talle mõlemalt töölt

eemaldamisega tekitatud kahju hüvitamist.

24. Kuigi kaebaja ei tegelenud suveniiride valmistamisega juba alates 26.04.2013, vabastati ta

infopunkt-kaupluse käsitöö- ja tarbeesemete valmistaja kohalt alles 18.02.2014. a käskkirjaga

nr 63/32 (tl 183) seoses infopunkt-kaupluse likvideerimisega alates 18.02.2014. Seega jäi

kaebaja suhtes tehtud 03.02.2011. a käskkiri nr 1-4/373 pärast tema pesumajja tööle

mittelubamist kehtima ning vastav töökohustus lõpetati alles enam kui 9 kuud hiljem.

Olenemata sellest, ei saa ringkonnakohtu hinnangul ka kaebaja eemaldamist suveniiride

valmistamise töölt 2013. a aprillis pidada õigusvastaseks. Nagu kohus on käesolevas otsuses

eelnevalt selgitanud, rakendatakse VangS § 39 lg 3 kohaselt vangla majandustöödel töötavat

kinnipeetavat tööle vastavalt töö eripärale vanglateenistuse äranägemisel. Ka

suveniirikauplusele töö tegemise puhul oli vastavalt 03.02.2011. a kaebaja tööle määramise

käskkirjale tegemist vangla majandustööga, olenemata sellest, et kinnipeetavad määrati sellele

tööle koosseisuväliste abitöölistena. Vastavalt infopunkt-kauplusesse kinnipeetavate tööle

vormistamise, töö korraldamise ning töötasu arvestamise ja maksmise korra (tl 180) punktile

3 hõivati kinnipeetavatest abitöölised suveniiride valmistamisega vastutava ametniku tehtud

tööplaani alusel. Tulenevalt sama korra punktist 4 ning vangla selgitustest valmistasid

kinnipeetavad esemeid müügiks vastutavalt ametnikult saadud tellimuse alusel, mille kohta

koostati igakordselt kirjalik töökäsk. Seega toimus ka vangla suveniirikauplusesse

majandustööle määratud kinnipeetavate tööle rakendamine vanglateenistuse äranägemisel,

ning kui vastavat korraldust kaebajale ei antud, ei tulenenud kaebajale tema tööle määramise

käskkirjast ega seadusest ka õigust tema tööle rakendamist vanglalt nõuda. Kuivõrd 2013. a

esimesel poolaastal sai julgeolekuosakond teadlikuks võimalikust julgeolekuohust seoses

kaebaja töötamisega pesumajas, mille tulemusel eemaldati kaebaja õmblustöödelt, ning

vangla selgituste kohaselt lõpetati suveniiresemete valmistamine faktiliselt juba 2013. a suvel,

ei olnud kaebajale suveniiride õmblemiseks töökäskude andmine faktiliselt enam ka võimalik.

Seega ei ole Tartu Vangla ka kaebajale suveniiride õmblemises seisneva töö mitte

võimaldamisel alates 26.04.2013 õigusvastaselt käitunud.

25. Eeltoodud põhjustel, iseäranis vangla tegevuses õigusvastasuse puudumise tõttu, ei ole

täidetud eeldused kaebaja kahjunõude rahuldamiseks ulatuses, milles halduskohus seda

lahendas. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole halduskohus selles osas kahju hüvitamise nõude

lahendamisel rikkunud ka menetlusnorme. Alusetud on kaebaja poolt apellatsioonkaebuses

esitatud väited selle kohta, et halduskohus ei edastanud kaebajale enne kohtuistungit

vastustaja vastuseid kohtu küsimustele. Kohtuistungi protokollist (tl 87) nähtuvalt on

kohtuistungil osalenud ka tõlk, kes on need vangla vastused kaebajale tõlkinud. Seega on

kaebaja nende vastuste sisuga tutvunud ning tal oli võimalus esitada neile soovi korral

vastuväiteid, hoolimata sellest, et need edastati pärast istungit kaebajale üksnes eesti keeles.

III

26. Eelnevalt esitatud põhjendustest tulenevalt rahuldab ringkonnakohus kaebaja

apellatsioonkaebuse osaliselt ning tühistab Tartu Halduskohtu 25.03.2014. a otsuse osas,

millega halduskohus jättis lahendamata kaebaja kahju hüvitamise nõude seoses tema käte

naha kahjustada saamisega, ning välja selgitamata alternatiivselt esitatud kohustamisnõuete

lubatavuse eeldused. Nende nõuete osas tuleb haldusasi saata tagasi halduskohtule uueks

läbivaatamiseks. Ülejäänud osas tuleb Tartu Halduskohtu 25.03.2014. a otsuse resolutsioon

jätta muutmata, täiendades halduskohtu otsuses kahju hüvitamise nõude lahendamisel esitatud

põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.

27. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastavalt HKMS § 108 lg-le 2 jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 118 lg 2 kohaselt, kui otsus tehakse

menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja

oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult

tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

HKMS § 118 lg 3 esimese lause kohaselt, kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama

menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud

riigi kanda. Kaebaja on olnud menetlusabi korras riigilõivu tasumisest vabastatud. Käesoleva

otsusega on ringkonnakohus apellatsioonkaebuse rahuldanud osas, milles halduskohus jättis

lahendamata kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise nõude seoses tema käte naha kahjustada

saamisega, ning ebaõigesti välja selgitamata alternatiivselt esitatud kohustamisnõuete

lubatavuse eeldused. Halduskohtule esitatud kaebuses nõudis kaebaja lisaks eelnimetatud

kahju hüvitamisele ning tema avavanglasse paigutamiseks ja väljaspool vanglat töö

võimaldamiseks kohustamisele veel töötasu vähenemises seisneva varalise kahju hüvitamist ja

mittevaralise kahju hüvitamist seoses tema väärikuse alandamisega ja tervisekahju

tekkimisega peavalude, vererõhuhüpete ja depressiooni näol. Ringkonnakohus leiab, et

apellatsioonkaebuse rahuldamise proportsiooni ei ole praegusel juhul võimalik täpselt välja

selgitada. Arvestades seda, et Tartu Vangla on Eesti Vabariiki kohtumenetluses esindav

valitsusasutus, puudub ringkonnakohtu hinnangul antud juhul selleks ka otsene vajadus, kuna

HKMS § 118 lg 3 kohaldamine ja HKMS § 118 lg 2 kohaldamine ei tooks sellises olukorras

endaga kaasa sisuliselt erinevaid tulemusi. Seega jätab ringkonnakohus kaebaja

apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud (riigilõiv), mille tasumisest oli ta menetlusabi

korras vabastatud, Eesti Vabariigi kanda. Vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude

väljamõistmist taotlenud, mistõttu jäävad vastustaja menetluskulud tema enda kanda.

Agu Timmi

Tiina Pappel

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/