3-15-1011/50 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Halduskohus Kohtukoosseis Kohtunik Elle Kask Otsuse kuulutamise aeg ja koht 14.12.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-1011 Haldusasi MS RP Büroo OÜ kaebus Maksuja Tolliameti 20.03.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/017644-19 osaliseks tühistamiseks. Menetlusvorm Suuline, kirjalik. Menetlusosalised Kaebuse esitaja MS RP Büroo OÜ, lepinguline esindaja vandeadvokaat Robert Sarv ning vastustaja Maksuja Tolliamet, volitatud esindaja Margo Karu.

Resolutsioon 1. Jätta MS RP Büroo OÜ kaebus rahuldamata. 2. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul selle avalikult teatavaks tegemisest arvates esitada apellatsioonkaebuse vahetult Tallinna Ringkonnakohtule (HKMS § 180 lg 1, § 181 lg 1, § 182 lg 1). Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus. Kui apellant ei taotle apellatsioonkaebuse lahendamist kohtuistungil, eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Maksuja Tolliamet (MTA) kontrollis 05.08.2013 teate ja 05.09.2013 korralduse alusel MS RP Büroo OÜ maksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsust perioodil juuni 2013. Kontrolli käigus selgitas MTA välja, et juunis 2013 võõrandatud korteriomandiga, asukohaga Merirahu 6-38, Tallinn, seoses on MS RP Büroo OÜ teinud kulutusi korteriomandi soetamiseks varasemal perioodil, so jaanuaris 2013, mille osas on MTA varasemalt läbi viinud kontrolli 27.02.2013 teate nr 12.2-3/13800-

2 1, 14.03.2013 korralduse nr 12.2-3/13800-2 ja 15.03.2013 korralduse nr 12.2-3/13800-3 alusel. Kontrolli käigus tuvastatud maksustamise seisukohalt tähendust omavad faktilised ja õiguslikud asjaolud kajastati MTA 17.11.2014 kontrollaktis nr 12.2-3/017644-18, mis esitati maksukohustuslasele tutvumiseks ja arvamuse esitamiseks. MS RP Büroo OÜ esitas 05.12.2014 taotluse eriarvamuse esitamise tähtaja pikendamiseks kuni 08.12.2014. MTA andis 08.12.2014 otsusega võimaluse esitada vastuväiteid hiljemalt 08.12.2014. MS RP Büroo OÜ ei esitanud kontrollaktile arvamust ega vastuväiteid. Maksumenetluses MTA-le esitatud dokumentidest nähtus, et MS RP Büroo OÜ soetas jaanuaris 2013 võlaõigusliku lepingu alusel korteri asukohaga Merirahu 6-38, Tallinn, koos panipaiga ja parkimiskohaga Ektornet Residential Estonia OÜ-lt. Kuna tegemist oli valmimisjärgus majaga, siis MS RP Büroo OÜ-d kinnistusraamatusse omanikuna ei kantud. Korteri soetuselt arvas MS RP Büroo OÜ jaanuaris 2013 sisendkäibemaksuna maha 34 667 eurot. Lisaks arvas MS RP Büroo OÜ korteri ostmisega seotud notaritasudelt 134,02 eurot. Kinnistusraamatust nähtuvate andmete kohaselt on MS RP Büroo OÜ võõrandanud korteri 27.06.2013 eraisikule S.V.le. MTA tuvastas, et Merirahu 6-38 korteri tegelikuks soetajaks oli eraisik S.V. (mitte MS RP Büroo OÜ) ning äriühingu juhatuse liige Milvi Selter andis MTA-le teadlikult valeütlusi selle kohta, et korter on ostetud MS RP Büroo OÜ ettevõtluse tarbeks eesmärgiga äriühingu nimel riigilt alusetult sisendkäibemaksu tagasi küsida. MTA leidis, et MS RP Büroo OÜ-l ei olnud õigust jaanuaris 2013 kajastada käibemaksuarvestuses Merirahu 6-38 korteri soetamisel tasutud käibemaksu, kuna korteri tegelikuks soetajaks oli S.V.. MS RP Büroo OÜ ei soetanud Merirahu 6-38 korterit. MTA tuvastas, et MS RP Büroo OÜ-l oli täitmata sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused ja MS RP Büroo OÜ-l puudus korteri müügihinnalt ja notaritasudelt arvestatud käibemaksu mahaarvamise õigus. Maksumenetluse käigus selgus, et MS RP Büroo OÜ deklareeris juunis 2013 aastal 20% määraga maksustatavat käivet 212 206,96 eurot, tasumisele kuuluvat käibemaksu summas 42 441,33 eurot, sisendkäibemaksu summas 42 390,67 eurot ja ühendusesisest soetust kokku summas 15 165 eurot. MTA märgib, et MS RP Büroo OÜ jättis MTA 05.09.2013 korralduse nr 12.2-3/17644-2 täitmata ning ei esitanud teavet ega dokumente juuni 2013 käibedeklaratsioonil kajastatud andmete kohta. MTA leidis, et MS RP Büroo OÜ on juuni 2013 käibedeklaratsuoonil esitanud valeandmeid. MTA tuvastas, et ei ole tõendatud MS RP Büroo OÜ 2013 aasta juuni käibedeklaratsioonil kajastatud andmed. MTA asus seisukohale, et MS RP Büroo OÜ-l puudub õigus kajastada juuni 2013 käibedeklaratsioonil 20% määraga maksustatavat käivet, tasumisele kuuluvat käibemaksu, sisendkäibemaksu ning ühendusesisest soetust. 20.03.2015 tegi MTA maksuotsuse nr 12.2-3/017644-19, millega kohustati MS RP Büroo OÜ-d tasuma maksusumma 34 750,36 eurot. Kontrolli tulemusel koostatud maksuotsuse resolutsiooni kohaselt: a) vähendas MTA jaanuar 2013 sisendkäibemaksu summas 34 801,02 eurot, b) nõudis MTA tagasi alusetult MS RP Büroo OÜ ettemaksukontole kantud jaanuar 2013 käibemaksu enammakse summas 34 801,02 eurot, c) vähendas MTA juuni 2013 käibedeklaratsioonil 20% määraga maksustatavat käivet summas 212 206,96 eurot, tasumisele kuuluvat käibemaksu summas 42 441,33 eurot, sisendkäibemaksu summas 42 390,67 eurot ja ühendusesisest soetust kokku summas 15 165 eurot ning tasumisele kuuluvat soetust kokku summas 50,66 eurot, d) vähendas tasumisele kuuluvat käibemaksu MS RP Büroo OÜ poolt varem tasutud 50,66 euro võrra. 21.04.2015 esitas MS RP Büroo OÜ Tallinna Halduskohtule kaebuse MTA 20.03.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/017644-19 tühistamiseks. Koos kaebusega esitas MS RP Büroo OÜ ka esialgse õiguskaitse taotluse vaidlustatud maksuotsuse täitmise peatamiseks. 23.04.2015 määrusega peatas Tallinna Halduskohus MTA 20.03.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/017644-19 täitmine 30 päevaks (23.04.2015 – 23.05.2015). 05.05.2015 esitas MTA Tallinna Halduskohtu 23.04.2015 kohtumääruse peale määruskaebuse. Tallinna Ringkonnakohtu 14.05.2015 kohtumäärusega jäeti MTA määruskaebus rahuldamata ning

3 Tallinna Halduskohtu 23.04.2015 määrus muutmata. 22.05.2015 kohtumäärusega rahuldas kohus MS RP Büroo OÜ esialgse õiguskaitse kohaldamise taotluse ning peatas MTA 20.03.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/017644-19 täitmise kuni käesolevas haldusasjas kohtulahendi jõustumiseni. 04.08.2015 kohtumäärusega kohus määras kaebuse läbivaatamise suulises menetluses kohtuistungil 13.10.2015 ning kuulata kohtus tunnistajana üle Milvi Selter ja O. V. 06.11.2015 esitas kaebaja kaebusest osalise loobumise avalduse, mille kohaselt soovib kaebaja loobuda kaebusest osas, milles vaidlustas maksuotsuse resolutsiooni punkti c. 10.11.2015 kohtunõudega palus kohus vastustajal vastata osaliselt kaebusest loobumise avaldusele. Vastustaja täitis kohtunõude 16.11.2015, avalduse vastu ei vaielnud. 18.11.2015 kohtumäärusega lõpetas kohus haldusasja nr 3-15-1011 menetluse MTA 20.03.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/017644-19 resolutsiooni punkti c osas ning jätkas menetlust MTA 20.03.2015 maksuotsuse nr 12.2-3/017644-19 resolutsiooni punktide a ja b osas.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

Kaebuse esitaja: Poolte vahel ei ole vaidlust faktilistes asjaoludes, mis puudutavad korteriomandi soetamist kaebaja poolt ning selle edasimüüki S.V.le. Poolte vahel seisneb vaidlus üksnes selles, kas korteriomandi soetamine kaebajale oli fiktiivne tehing eesmärgiga jätta käibemaks tasumata. Tegemist on tõendite hindamise küsimusega. Vastavalt senisele kohtupraktikale tuleb teatud tehingu Makuskorralduse seaduse (MKS) § 84 järgi ümberkvalifitseerimiseks tuvastada maksukohustuslase subjektiivsed kaalutlused ehk tahe. MKS § 84 saab kohaldada, kui on tehtud majandusliku sisuta tehinguid, mille eesmärk on vältida maksude tasumist (vt otsus asjas nr 3-3-1-23-09, p 12; otsus asjas nr 3-3-1-15-11, p 12 ja otsus asjas nr 3-3-1- 23-09, p 15). Eelviidatud lahendis märkis kolleegium, et tehinguosaliste tegeliku eesmärgi tõendamiseks peab maksuhaldur tuvastama maksukohustuslase subjektiivsed kaalutlused tehingu tegemisel. Alles siis, kui subjektiivsete kaalutluste väljaselgitamine ei ole võimalik (maksukohustuslane ei ole täitnud maksumenetluse käigus kaasaaitamiskohustust ning on sellega muutnud toimingute eesmärgi tuvastamise võimatuks), võivad määravaks osutuda faktilised asjaolud, mis kinnitavad maksust kõrvalehoidumist. Kaebuses on maksuhaldurile ette heidetud uurimispõhimõtte olulist rikkumist läbi selle, et maksuhaldur ei tuvastanud kaebaja tegelikku tahet vaidlusaluse tehingu puhul. Kuna kaebaja tegelik tahe jäi välja selgitamata (sh ei võetud seletusi O. ja S.V.lt; Milvi Selterilt seletuste andmisel rikuti oluliselt seletuste võtmise nõudeid), siis ei polnud maksuhalduril võimalik asuda seisukohale, et kaebaja tehingute eesmärk oli jätta käibemaks tasumata. Maksuhaldur ignoreeris teadlikult võimalust koguda kaebajale soodsaid tõendeid. Maksuhaldur ei ole vaidlustatud otsuses tõendatult tuginenud sellele, et O. V.lt ja S.V.lt ei olnud objektiivselt võimalik seletusi võtta. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et mõlemale eelnimetatule esitatud korraldused on maksuhaldurile tagastatud. Maksuhaldur möönis kohtuistungil, et ei edastanud korraldusi e-postiga, kuigi maksuhaldurile on mõlema isiku epostiaadressid teada (mh olid need avalikult kättesaadavad ka Rewilo Raamatupidamine OÜ veebilehel, millelt on maksuhaldur andmeid kogunud). Viimasest järeldub, et maksuhaldur lõi korraldusi postiga edastades teadvalt mulje, justkui ta oleks püüdnud tõendeid koguda. Sellega rikkus maksuhaldur teadvalt kohustust välja selgitada kaebaja tehinguga seonduvad asjaolud. Rõhutamist väärib, et kolmandate isikute O. ja S.V. nimed ning nende poolse info sisu andis maksuhaldurile edasi kaebaja varasem seaduslik esindaja M. Selter. Seega ei varjanud keegi maksuhalduri eest infot, mis oli oluline maksustamise seisukohalt. Kõige olulisem on kindlaks teha kaebaja ja tema tehingupartneri tegelik tahe tehingu tegemisel. Vastavalt kohtupraktikale loeb tehingu majandusliku sisu tuvastamisel eeskätt tehinguosaliste (või nende esindajate) tegelik tahe. Kui tahet pole subjektiivses plaanis võimalik välja selgitada, siis tuleb asuda dokumentaalsete tõendite hindamisele. Kui dokumentaalsed tõendid ei välista tehinguosaliste

4 poolt antud seletusi, tuleb lugeda, et tehinguosaliste seletused on tõesed ja usaldusväärsed. Praegusel juhul ei ole maksuhaldur veenvalt tõendanud ega põhistanud, miks kaebaja enda ja kolmandate isikute poolt antud seletused ei ole eluliselt usutavad ega tõesed. Seega tuleb lugeda, et tehinguosaliste tahe on tuletatav eelkõige nende poolt antud seletuste pinnalt. Ektornet Residential Estonia OÜ (korteriomandi müüja) tahe oli sõlmida korteriomandi müügileping. Müüjal oli ükskõik, kes korteriomandi omandab. Seega ei oma tema tahe tehingu MKS § 84 järgi ümberkvalifitseerimisel tähendust. Oluline on tuvastada, missugustel asjaoludel ostsid korteriomandi M. Selter kaebaja tolleaegse seadusliku esindajana ning S.V. kaebajalt. Kaebaja tegeliku tahte osas on M. Selter andnud ütluseid, mis kattuvad täielikult teiste tõenditega. M. Selter selgitas, et tema eesmärk oli leida endale kontoripind raamatupidamisteenusega Tallinnasse laienemiseks. Ta soovis hoida raamatupidamisteenuse ja auditeerimise lahus, sest tegemist on erinevaid äririske sisaldavate valdkondadega ning ta ei soovinud juba eksisteerivat auditeerimise ettevõtet rajatava raamatupidamissuunaga n-ö ohtu seada. Ruume raamatupidamisbüroo avamiseks aitas tal leida O. V., kes elas Tallinnas ning kes tundis paremini Tallinna olusid. Selleks asus O.V. otsima sobivaid ruume ning valis välja korteriomandi Merirahu tänaval. M. Selter kiitis korteriomandi valiku heaks. M. Selter selgitas ja tõendatud on, et M. Selteril olid olemas vahendid sissemaksu tegemiseks ning ülejäänud osas kavatses ta rahastada laenuga. Kuna M. Selter on vanemas eas proua, siis keeldusid pangad talle raha laenamast (vanuseriski tõttu). M. Selter taotles laenu AS-st SEB Pank. Kuna M. Selter ei saanud laenu, siis nõustus S.V. talle selle raha ise eluasemelaenuna võtma ja edasi laenama. Asjaolu, et S.V. poolt laenu taotlemise juures viibis O. V., on nii M. Selter kui ka O. V. selgitanud usutavalt sellega, et O. V. soovis ka ise laenu taotleda ning Nordea laenu taotletigi eesmärgiga see M. Selterile edasi laenata. Kuna Nordea pank välistas võimaluse, et eluasemelaenu korral saab korteri omanikuks juriidiline isik, siis langes nii M. Selteril kui ka S.V.l ära võimalus tasuda Ektornetile korteri eest ülejäänud müügihinna osa. Eelnevalt vajab rõhutamist, et Ektornet kui Swedbanki gruppi kuuluv kinnisvarafirma maakler kinnitas, et selline korteriostu finantseerimise võimalus on Eestis täiesti olemas (vt O. V. ütluseid). Järelikult tugines M. Selter põhjendatult talle kinnisvaramaakleri kui asjatundja poolt usaldatud infole. Kui maakler poleks sellist väärinfot jaganud, poleks M. Selter üleüldse korteriomandit ostma asunud. Kuna M. Selteri jaoks langes ära võimalus rahastada büroopinna ostu läbi eluasemelaenu ning ta oli juba Ektornetiga võlaõigusliku müügilepingu sõlminud, oli M. Selteril valida, kas ta jääb ilma sissemaksust summas 12 000 eurot (24.01.2013 võlaõiguslik müügileping, p 7.6) või leiab korteriomandile teise ostja. Kuna Nordea pank oli juba S.V.le laenu andmise valmidusest teatanud, siis otsustas M. Selter kahju vältimiseks raamatupidamisbüroo avamisest loobuda ning kaebaja osa edasi võõrandada. M. Selteri tahe oli samuti kantud sellest, et tal ei õnnestunud kevadeks 2013 leida piisavalt kliente, et raamatupidamisbüroo käivitada. Negatiivsete asjaolude kokkulangemisel otsustas M. Selter kaebaja osa müüa ning sellest ärist väljuda. Tegemist on majandusliku kaalutlusega (ärilise otsusega), mille osas ei saa maksuhaldur kaebajale etteheiteid teha või talle sellest tulenevalt negatiivseid tagajärgi omistada. M. Selter müüs kaebaja osa T.R.ile maha kasumiga 6000 euro eest. Järelikult väljus M. Selter OÜ müügil sellest kasumiga ning see näitab, et tehing oli tegelik. Samuti toimis M. Selter kaebaja huvides siis, kui vältis kaebajal 12 000 euro suuruse leppetrahvi tasumise kohustuse tekkimist. Seega toimis M. Selter juhatuse liikmelt nõutava hoolsusega, kui vältis kaebaja suhtes negatiivsete tagajärgede tekkimist. Maksuhaldur ei ole tõendanud kaebaja hinnangul kõige olulisemat „lüli“: et T. R. ja S.V. kavandasidki selliselt korteriomandi ostmise. T. R. ei ole käesolevas asjas seletusi andnud, mistõttu ei saa eeldada, et tema, S.V. ja/või M. Selteril oli kokkulepe maksude tasumata jätmiseks. Maksuhalduri positsiooni saaks tõsiselt võtta siis, kui maksuhaldur suudaks tõendada fakti, et kõigi asjassepuutuvate isikute eesmärk oli algusest peale maksud maksmata jätta. Sellist järeldust aga kogutud tõendite pinnalt teha ei saa. Kõik isikud on võõrad, s.o T. R. ja M. Selteri varasema tutvuse kohta pole tõendeid, sama kehtib ka O. V. ja T. R. kohta. Asjaolu, et O. V. ja S.V. on vennad, siinses asjas tähtsust ei oma, sest nende

5 vahel ei ole tehinguid toimunud. T.R.poolt seletuste andmata jätmine ei ole siinses asjas oluline, kuivõrd tema tahe tehingute majandusliku sisu hindamisel pole määrava tähendusega (vaatluse all on korteriomandi võõrandamistehingud, mitte kaebaja osa müügitehing). T. R. soovis osta äriühingu, et osutada selle kaudu teenuseid kolmandatele isikutele. Eeltoodust tulenevalt seisnes esimese korteri müügitehingu (Ektorneti ja kaebaja vahel) mõte selles, et kaebaja soovis omandada büroopinna äri alustamiseks. Antud asjaolu on tuvastanud ka maksuhaldur, kui viis läbi kontrolli antud tehingu suhtes. Seda on kinnitanud nii O. V. kui ka M. Selter. Teise tehingu puhul oli kaebaja (ja M. Selteri) eesmärgiks vältida kahju, mis oleks seisnenud leppetrahvi tasumise kohustuses. Kuna M. Selter laenas kaebajale korteri sissemaksu raha, oleks see tähendanud kahjulikku tagajärge eelkõige temale. Kuna M. Selteril puudusid alternatiivid korteriostu lõpuleviimiseks, siis otsis ta lahenduse, kuidas kaebaja kahju vähendada ning korteriomand tähtaegselt Ektornetilt omandada. Tehingu tegelikku toimumist kinnitab asjaolu, et S.V. oli „sunnitud“ laenu juurde võtma ka n-ö esimese sissemakse tasumiseks – kui isikute tegelik tahe oleks olnud algusest peale suunatud maksude tasumata jätmisele, siis poleks S.V. pidanud laenu juurde võtma (tasuma suuremat lepingutasu ning rohkem intressi), vaid antud rahasumma poleks isikute vahel liikunud. Praegusel juhul on aga tõendatud, et S.V. tasus kaebajale täielikult ka n-ö esimese sissemakse. Seega sai kaebaja tagasi kogu tema poolt tasutud summa ning mingit kahju kaebaja seoses antud tehinguga ei kandnud. Seega on siinsel juhul – just eelkõige M. Selteri ja O. V. ütlustega – tuvastatud kaebaja subjektiivsed kaalutlused antud tehingute tegemisel. Kõik selgitused on eluliselt usutavad ning klapivad täielikult kõigi dokumentaalsete tõenditega. Kaebaja arvates maksuhaldur on vaidlustatud otsuses hinnanud tõendeid erapoolikult ning jätnud objektiivselt põhjendamatult kõrvale kaebaja kasuks kõnelevad tõendid. Samuti rikkus maksuhaldur teadlikult uurimispõhimõtet ning jättis M. Selteri ja O. V. seletused võtmata – M. Selterilt seletuste võtmine toimus aga kõiki nõudeid rikkudes, sest M. Selteril puudusid seletuste andmise ajal prillid ning ta ei saanud seega tuvastada, mida ametnikud kirja panid.

Vastustaja: Maksu-ja Tolliamet jääb kontrollaktis, maksuotsuses ja kohtule esitatud vastuses toodud seisukohtade juurde ning neid täies mahus ei korda. Kaebaja lepinguline esindaja teavitas vastuseks vastustaja küsimusele seoses maksuotsuse punkt 2.2., et kaebaja seaduslik esindaja T. R. jättis maksumenetluses juunit 2013 puudutavad dokumendid esitamata, et kasutab õigust ennast mitte süüstada. Kaebaja lepinguline esindaja tugineb Eesti Vabariigi Põhiseaduse (PS) §-le 22. Vastustaja leiab, et tegemist on uue asja oluga, mille kaebaja ei ole tuginenud ei maksumenetluses ega kohtule esitatud kaebuses. PS § 22 sätestab kaks olulist menetluslikku põhiõigust karistusasjades: süütuse presumptsiooni (PS § 22 lõiked 1 ja 2) ning nn enese mittesüüstamise privileegi (PS § 22 lg 3). PS § 22 lõikest 3 tuleneva enese mittesüüstamise õiguse idee seisneb selles, et igaühele peab süüteomenetluses olema tagatud õigus keelduda tunnistuse andmisest1 enda või oma lähedaste vastu. Maksukorralduse seaduses väljendub see põhimõte § 64 lg 1 p-des 5 ja 6. MKS § 64 lg 1 p 5 sätestab, et maksukohustuslase abikaasal, otsejoones sugulasel, õel või vennal, õe või venna alanejal sugulasel, abikaasa otsejoones sugulasel, abikaasa õel või vennal, välja arvatud juhul, kui ta peab antud asjas teavet andma ja dokumente esitama seoses enda maksukohustusega ning sama sätte punkt 6 kui küsimustes, millele vastamine tähendaks enda või käesoleva lõike punktis 5 nimetatud isiku õigusrikkumises süüditunnistamist. Õigusrikkumiste all tuleb seejuures mõista väärtegu või kuritegu, mitte igasugust maksuseaduse nõude täitmata jätmist1. MKS § 64 lg 1 punktist 6 tuleb aru saada nii, et maksukohustuslane ei saa tugineda maksumenetluses enese mittesüüstamise privileegile eesmärgiga vältida tasumisele kuuluva maksu määramist, vaid üksnes siis, kui tõendite esitamine tähendaks enese või lähedase süüstamist väärteos või kuriteos. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et maksukohustuslane MS Büroo OÜ on juriidiline isik. Isiku enese mittesüüstamise privileegile tuginev teabe ja dokumentide võimalik mitteesitamine peab olema

6 suunatud T.R.i poolt eelnevalt toime pandud süüteo varjamisele, mille ilmsikstulek ähvardaks esitada isikule süüdistuse. Vaikimisõiguse kasutamiseks peab isik põhistama väidetud ohtu, et teavet võidakse kasutada tema süüdistamiseks. Vastasel juhul jääb isiku soov tugineda vaikimisprivileegile pelgalt teoreetiliseks. Käesoleval juhul ei ole T. R. teavitanud MTA-d soovist keelduda teabe andmisest MKS § 64 lg 1 p 6 alusel. MKS § 64 lg 1 p-le 6 saab iseäranis tugineda siis, kui süüteomenetlus on alanud, st tehtud on esimene uurimisvõi menetlustoiming ning menetluse alustamiseks on olemas ajend ja alus ning puuduvad menetlust välistavad asjaolud. T.R. ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et tema suhtes oleks käimas või kavandataks tema suhtes alustada süüteomenetlust. Veelgi enam, kaebaja lepingulise esindaja põhjendused on üldsõnalised selles osas, millele tuginevalt tekkis T.R.il kahtlus, et MTA võiks tema suhtes süüteomenetluse alustada, kui T.R. esitab MS RP Büroo OÜ juuni 2013 käibemaksudeklaratsiooni puudutavate asjaolude (korteriga seotud tehingu) kohta teabe st perioodi osas, kus ta ei olnud kaebaja juhatuse liige. Seda enam, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on 03.11.2011 määruses haldusasjas nr 3-4-1-15-10 asunud seisukohale: maksumenetluses kaasaaitamiskohustusele tuginedes saadud süüdistavad ütlused ei ole aga kriminaalmenetluses lubatavad ja seda ka siis, kui isik maksumenetluses MKS § 64 lg 1 punktidele 5 ja 6 vaikimisõigusele ei tuginenud. Tulenevalt eeltoodust vastustaja leiab jätkuvalt, et kaebaja on põhjendamatult jätnud täitmata maksuhalduri 05.09.2014 korralduse (kus viidati maksukohustuslaste õigustes ja kohustustes MKS § 64), millega kaebajalt sooviti teavet 2013 juunikuu käibemaksuarvestuse osas (Riigikohtu 07.05.2015 lahend kohtuasjas nr 3-3-1-17-15 p 23. Üksnes käibemaksudeklaratsioonide esitamine ei tõenda ettevõtlusega tegelemist). Seega on maksuhaldur õigesti vähendanud juuni 2013 käibedeklaratsioonil ühendusesisest soetuse vähendamisega kokku summas 15 165 eurot (Riigikohtu 20.11.2012 lahend kohtuasjas nr 3-3-1-40-12. Ühendusesisest käive toimumist peab tõendama kaebaja). Kaebaja põhjendab, et S.V. pangakonto väljavõte esitati põhjusel, et menetlusosalisel on õigus valida neid tõendeid, mida esitada kohtule. Tähtis on tõendada, et rahasumma kanti kaebajale üle. Siinkohal vastustaja asub seisukohale, et S.V. pangakonto väljavõtte esitamise asemel oleks olnud loogilisem, kui kaebaja oleks esitanud maksumenetluses maksuhaldurile ja kohtumenetluses kohtule enda 2013. aasta juulikuu (ajavahemik 01.07-31.07) pangakonto väljavõtte, sest tehingu toimumisest mulje jätmiseks on võimalik teha pangaülekandeid. Seda enam, et kaebaja juhatuse liige on ise oma äriühingu esindajaks Nordea Pangas. Seega ei tohiks olla kaebajal raskusi 2013. aasta juulikuu (ajavahemik 01.07-31.07) pangakonto väljavõtte esitamisega. Seda enam, et kaebaja ei ole kohtule esitanud raamatupidamise dokumente, et S.V. oleks juunis 2013 kaebajale tasunud 22 400 eurot enne vaidlusaluse korteromandi asjaõiguslepingu sõlmimist. Käesolevas asjas on tuvastatud Milivi Selteri ja T.R.i omavaheline seotus ning võib pidada usutavaks ja tõenäoliseks raha jõudmist tagasi ülekande tegijale (Riigikohtu otsus nr 3-3-1-15-13, p 9). Vastustaja leiab, et Milvi Selteri ja O.V. poolt kohtuistungil tunnistajatena antud ütlused ei anna alust kaebaja kaebuse rahuldamiseks. Milvi Selteri kohtuistungil antud ütluste põhiteesiks on väide, et korteriomandi Merirahu 6-38 finantseerimise skeemiks oli, et S.V. võtab füüsilise isikuna laenu ning S.V. laenab eeltoodud summa kaebajale korteriomandi ostu finantseerimiseks. Vastustaja leiab, et Milvi Selteri eelpool kohtuistungil esitletud tees finantseerimise kohta ei vasta tegelikkusele ning on välja mõeldud toimepandud maksupettuse õigustamiseks, sest Milvi Selter on kohtuistungil muutnud enda poolt maksumenetluses antud ütlusi. Milvi Selter on maksumenetlus andnud selgitusi, mis seonduvad korteriomandi Merirahu 6-38, kirjaliku vastusena 28.02.2013, suuliste selgitustena kaebaja seadusliku esindajana 28.03.2013, suuliste selgitustena protokollis 24.05.2013 ning kolmanda isiku selgitustena 23.10.2013. Käesolevas asjas ei ole vaidlust, et S.V. sõlmis 15.01.2013 laenulepingu Nordea pangaga koretriomandi Merirahu 6-38 soetamiseks. 28.03.2013 seletuste punktis 14 esitati Milvi Selterile küsimus, et mis vahenditest finantseerisite kinnisvara soetust? Milvi Seltetr vastas: „Oli omaniku laen ja pärast võtan pangast laenu juurde. Mina ise füüsilise isikuna laenasin.“ Järelikult esitas maksuhaldur kaebaja seaduslikule esindajale otsese küsimuse, kuidas toimub vaidlusaluse korteriomandi

7 finantseerimine. 24.05.2013 seletuste punktile 9 vastates käsitles Milvi Selter korteriomandi soetamisega seonduvad finantseerimist selgitades, et „tegelen raha saamisega, taotluse esitan esmalt SEB-sse. Nüüd ma taotlen ettevõttele laenu … jätsin laenutaotluse seisma.“ Milvi Selter ei rääkinud 28.03.2013 ja 24.05.2013 maksuhaldurile antud seletustes midagi väidetavast S.V. seonduvatest finantseerimist skeemist, seda vaatama sellele, et S.V. sõlmis 15.01.2013 laenulepingu Nordea pangaga. Samas nähtub 23.03.2013 seletuse punkt 14 maksuhalduri küsimusest, et Milvi Selterilt on küsitud, kuidas toimus vaidlusaluse korteriomandi finantseerimine. Järelikult Milvi Selter vastates vastustaja esindaja küsimusele: „ma ei rääkinud skeemist S.V.ga, kuna seda maksuhaldur ei küsinud“ on Milvi Selter tunnistajana andnud kohtuistungil ütlusi, mis ei vasta tegelikkusele, sest maksuhaldur on maksumenetluses küsinud, kuidas toimus vaidlusaluse korteriomandi finantseerimine. Seda enam, et Milvi Selter väitis kohtuistungil, et maksuhaldurile antud ütlused on õiged. Seetõttu ei vasta ka tegelikkusele Milvi Selteri kohtuistungil esitatud väited nö skeemiga, mis seondub S.V.ga. Seega Milvi Selter ei ole maksuja kohtumenetluses tõendanud, S.V. poolt pangaga peetud läbirääkimised oleksid olnud peetud kaebaja jaoks. Tulenevalt eeltoodust ei ole eluliselt usutavad O.V. poolt kohtuistungil antud ütlused. Vastustaja jääb kontrollaktis, maksuotsuses ja kohtule esitatud vastustes toodud seisukohtade juurde ning täies mahus neid ei korda. Vastustaja leiab, et maksumenetluses kogutud tõendite kogumina on tuvastatud, et kaebaja on asutatud üksnes selleks, et registreerides äriühingu käibemaksukohustuslaseks ning äriühingu nimel korterit soetades saada riigilt alusetult tagasi korteri otsmisel tasutud käibemaks. Milvi Selter avaldas, et kaebaja tegevusalaks saab olema raamatupidamine ja maksualane nõustamine. Tegelikkuses on Milvi Selter koos O.V.ga tegutsenud selle nimel, et S.V. saaks omandada korteri käibemaksu võrra odavamalt (O.V. kohtuistungil antud selgituste kohaselt kasutab korterit O ja S.V. ema K. V.). Kokkuvõtvalt leiab vastustaja, et kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud selliseid tõendeid ja asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et käesoleval juhul oleks maksuhaldur vaidlustatud maksuotsusega määranud maksusumma valesti.

KOHTU PÕHJENDUSED

Kohus, tutvunud kaebusega ja vastustaja kirjaliku seletusega, kuulanud menetlusosaliste suulisi selgitusi, tunnistajate vande all antud ütlusi, hinnanud käesolevas haldusasjas esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leiab, et kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata.

Käesolevas haldusasjas pooled vaidlevad selle üle, kas korteriomandi Merirahu 6-38, Tallinn soetamise eesmärgiks oli käibemaksu tasumata jätmine. Nimetatud korteri ostis äriühing MS RP Büroo OÜ ning müüs selle koheselt edasi eraisikule S.V.le, kes seda korterit ise ei kasuta (väidetavalt elab korteris tema ema K. V.).

Kaebuses heidab kaebaja maksuhaldurile ette uurimispõhimõtte olulist rikkumist, kuna maksuhaldur ei tuvastanud kaebaja tegelikku tahet vaidlusaluse tehingu puhul ning maksuhalduril polnud seega võimalik asuda seisukohale, et kaebaja tehingute eesmärk oli jätta käibemaks tasumata. Praegusel juhul ei ole maksuhaldur veenvalt tõendanud ega põhistanud, miks kaebaja enda ja kolmandate isikute poolt antud seletused ei ole eluliselt usutavad ega tõesed. Kaebaja arvates maksuhaldur on vaidlustatud otsuses hinnanud tõendeid erapoolikult ning jätnud objektiivselt põhjendamatult kõrvale kaebaja kasuks kõnelevad tõendid. Vastustaja seevastu leiab, et maksumenetluses kogutud tõendite kogumina on tuvastatud, et MS RP Büroo OÜ on asutatud üksnes selleks, et registreerides äriühingu käibemaksukohustuslaseks ning äriühingu nimel korterit soetades saada riigilt alusetult tagasi korteri otsmisel tasutud käibemaks. Milvi Selter avaldas, et kaebaja tegevusalaks saab olema raamatupidamine ja maksualane nõustamine. Tegelikkuses on Milvi Selter koos O.V.ga tegutsenud selle nimel, et S.V. saaks omandada korteri

8 käibemaksu võrra odavamalt (O.V. kohtuistungil antud selgituste kohaselt kasutab korterit O ja S.V. ema K. V.).

Käibemaksuseaduse (KMS) § 29 lg 1 kohaselt maksukohustuslase poolt tasumisele kuuluv käibemaksusumma on maksustamisperioodil käesoleva seaduse § 3 lõikes 4 ning lõike 6 punktides 5 ja 6 nimetatud tehingutelt või toimingutelt arvestatud käibemaks, millest on maha arvatud maksustatava käibe tarbeks, samuti ettevõtlusega seotud § 4 lõikes 2 nimetatud tehingute või toimingute või välisriigis toimuva ettevõtluse, välja arvatud maksuvaba käibena käsitatavad tehingud (§ 16), tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaks. Maha võib arvata ka ühendusevälise riigi isikule osutatava käesoleva seaduse § 16 lõike 2 punktides 1 ja 6 või lõikes 21 nimetatud teenuse tarbeks kasutatava kauba või teenuse sama maksustamisperioodi sisendkäibemaksu. KMS § 31 sätestab sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused, mille lg 1 ütleb, et teiselt maksukohustuslaselt kauba soetamise või teenuse saamise korral arvatakse sisendkäibemaks maha käesoleva seaduse §-s 37 sätestatud nõuete kohase arve alusel. Vastustaja arvates kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud selliseid tõendeid ja asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, et käesoleval juhul oleks maksuhaldur vaidlustatud maksuotsusega määranud maksusumma valesti, millega nõustub ka kohus.

Kohtus tunnistajana üle kuulatud Milvi Selter andis järgmised ütlused (lühendatud): M. Selter oli MS RP Büroo OÜ juhatuse liige ajavahemikus jaanuar-juuni 2013, täpseid kuupäevi ta ei mäletanud. Ta on seotud ka Aami Audiitorbüroo OÜ-ga, rohkem firmasid tal ei ole. M. Selter on Aami Audiitrobüroo OÜ-s juhatuse liige, ainuomanik ja asutaja. Juunis 2013 müüs ta oma osaluse MS RP Büroo OÜ-s T.R.ile. M. Selter oli T.R.iga varem kohtunud O.V. kaudu. O.V. ütles, et tal on keegi, kes tahab osta M. Selteri firma. M. Selter tahtis hoida eraldi audiitorteenuse ja raamatupidamisteenuse ja tegi selleks uue firma MS RP Büroo OÜ, et oleks koht, kus raamatupidamisteenust pakkuda. Audiitorteenust osutab M. Selter Paides, firma on registreeritud Aiavilja 19-14 asuvasse 4-toalisse korterisse, mis on firma korter ning kus elab ka M. Selter ise. M. Selter väitis, et soovis osta korteri Tallinnas, sest tahtis olla klientidele lähemal, lootis saada kliente Tallinnast. O.V.l on raamatupidamisteenust osutav firma Rewilo OÜ, neil on palju kliente ning ta oli nõus loovutama M. Selterile oma väiksemaid kliente, nimesid ei osanud tunnistaja nimetada. Merirahu 6-38, Tallinn asuva 3-toalise korteri pidi M. Selter ostma enda firmale, väidetavalt soovis ta laiendada firmat ja värvata töötajaid. Teisi kortereid peale Merirahu 6-38 M. Selter ei vaadanud, selle korteri valis välja O.V., tunnistaja ei mäletanud, kas O.V. selgitas talle, miks valis just selle korteri. Hinnapakkumine oli üle 200 000 euro (koos k/m-ga), M. Selterile ei tundunud see kallis. Esialgu oli tal selline plaan, et S.V. võtab laenu MS RP Büroo OÜ-le laenamiseks korteri ostmiseks ja firma peaks hakkama laenu tagasi maksma eraisikule S.V.le. S.V. füüsilise isikuna pidi laenama raha MS RP Büroo OÜ-le korteri ostmiseks. Pangas selgus, et S.V. ei saa füüsilise isikuna laenu, kuna laenu tagatiseks pakkus ta äriühingule kuuluvat vara, tagatiseks oli juriidilisele isikule kuuluv korter. Kuna see skeem ei töötanud ja MS RP Bürood ei olnud mõtet hoida, siis soovis M. Selter osaühingu maha müüa. O.V. ütles, et tal on olemas huviline, kes soovib seda firmat osta. M. Selteri väitel on ta V. peretuttav juba pikemat aega. O.V. leidis M. Selterile ostja. M. Selter käis laenu taotlemas MS RP Büroo OÜ-le. Kuna see firma oli alles loodud, siis pank keeldus laenu andmast. M. Selter müüs 100% oma osalusest MS RP Büroo OÜ-s T.R.ile, kellega ta varem kokku puutunud ei ole. Arveldamine toimus sularahas – 6000 eurot oli müügihind. M. Selter väitis, et tema jaoks ei olnud vahet, kas tasutakse sularahas või pangaülekandega. Samas M. Selter ei mäletanud, kus raha üleandmine toimus, kuid seda ta mäletas, et raha andis üle T.R.. Maksuhaldur küsitles M. Selterit, mille kohta koostas protokolli. M. Selter ütles, et ta ei näe seda lugeda, kuna tal ei olnud prille kaasas. Seepeale loeti M. Selterile protokoll ette ja ta kirjutasin sellele alla. M. Selter kinnitas kohtule, et maksuhaldurile antud ütlused on õiged.

9 Kohus ei nõustu kaebaja väitega, et maksuhaldur on meelevaldselt hinnanud Milvi Selteri ütlusi. Vastustaja on hinnanud M. Selteri maksuhaldurile antud ütlusi koostoimes teiste tõenditega ning sellest tulenevalt teinud oma järeldused. Kohus märgib, et nende järeldustega mittenõustumine ei tähenda ütlustele meelevaldse hinnangu andmist.

Kohus ei nõustu kaebajaga, et maksuhaldur on rikkunud maksumenetluses uurimispõhimõtet. Maksuhaldur on pöördunud isikute poole teabe saamiseks ning on kogunud asjakohaseid tõendeid. Kohus nõustub vastustajaga, et kui kaebaja ise ja kolmandad isikud ei täida maksuhalduri korraldusi, ei tähenda see uurimispõhimõtte mittetäitmist.

Kohtus tunnistajana üle kuulatud O.V. andis järgmised ütlused (lühendatud): Merirahu 6-38 korteri leidis tema, see oli 2012 lõpus või 2013 alguses. Otsis korterit M. Selterile, et ta saaks teha Tallinnasse büroo, M. Selter soovis teha Tallinnas raamatupidamis-audiitorbüroo. M. Selter ei rääkinud oma äriplaanist O.V.le, see oli mitteametlik jutt. O.V. sai aru, et ta pidi osutama Tallinnas raamatupidamisaudiitorteenuseid. M. Selter soovis, et korteri asukoht oleks Rocca Al Mares või Mustamäel, korter pidi olema 3-toaline, et ruumi oleks sekretäri jaoks ja paar tööruumi veel. O.V. väitel tema otsis võimalikud korterivariandid välja ja M. Selter valis. O.V. ei mäletanud, milliseid kortereid ta veel vaatas, O.V. väitel M. Selteri tahe oli osta korter, mitte büroopind. O.V. väitel M. Selter ütles talle, et ta soovib osta korteri, aga laenu talle ei anta. O.V. kinnitas, et andis M. Selterile idee, et S.V. võib pangast laenu võtta. O.V. väitel oli tal asjaajamiseks M. Selteri suuline volitus. Kuna M. Selter ise laenu ei saanud, siis S.V. oli nõus laenu võtma selleks, et tasuda Merirahu 6-38 korteri eest. Korteri eest pidi maksma M. Selter, selleks pidi ta raha laenama füüsiliselt isikult S.V.lt, kes omakorda pidi raha laenama pangast. Kõik oli selge selle ajani, kui notar ütles, et äriühingule kuuluv kinnisvara ei saa olla eraisiku laenu tagatiseks. S.V. oli saanud pangast laenu ja see summa pidi panga poolt kantama otse arendajale üle. Notaris oli sõlmitud võlaõigusleping aasta alguses, poolteks olid MS RP Büroo OÜ ja korteri omanik-arendaja Ektorned Residential Estonia OÜ. Asjaõigusleping sõlmiti juunis, müüjaks oli arendaja ja ostjaks oli MS RP Büroo OÜ, kes koheselt sama lepinguga müüs Merirahu 6- 38 korteri edasi füüsilise isikule S.V.le. Ettemaksuna tasus S.V. 18000 eurot või 22000 eurot. MS RP Büroo OÜ oli eelnevalt tasunud 40000 eurot arendajale. Merirahu 6-38 korterit S.V. üürib välja oma emale K. V.le. S.V. ei ole selles korteris elanud, sinna kolis nende ema. M. Selterit tunneb O.V. ca 10 aastat. O.V. kinnitas, et tema viis kokku M. Selteri ja T.R.i. T.R. oli nõus M. Selteri firmat ostma, nad on talle ka varem firmasid otsinud. M. Selter soovis korterit uuemas ja esinduslikumas majas. O.V. väitel ta lihtsalt aitas M. Selterit. O.V. väitel oli tal endal plaan vahetult peale M. Selterile korteri ostmist endale kodu muretseda. Ta käis koos oma venna S.V.ga pangas, neil on sama laenuhaldur, kellega ta ajas ka oma laenuasju. T.R.it tunneb O.V. tööalaselt oma äia R. P. kaudu.

Kohus märgib, et tunnistajate ütlused on vastuolulised korteri valiku osas. Tunnistaja M. Selteri ütluste kohaselt teisi kortereid peale Merirahu 6-38 ta ei vaadanud, selle korteri valis välja O.V., M. Selter ei mäletanud, kas O.V. selgitas talle, miks ta valis just selle korteri. Tunnistaja O.V. ütluste kohaselt M. Selter soovis, et korteri asukoht oleks Rocca Al Mares või Mustamäel (seda M. Selter oma ütlustes ei ole väitnud) ning O.V. otsis võimalikud korterivariandid välja ja M. Selter valis (M. Selteri ütlustest nähtub, et muudest korteritest juttu ei olnud, O.V. valis välja ja pakkus talle Merirahu 6-38 korterit). Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et alles loodud äriühing, millel ei ole piisavalt raha 3-toalise korteri ostmiseks (mõlemad tunnistajad kinnitasid, et sooviks oli M. Selteri äritegevuse laiendamiseks omandada just 3-toaline korter, mitte büroopind (mida oleks võinud ka üürida), (odavama) korteri üürimise võimalust M. Selter isegi ei kaalunud. M. Selteri väitel äritegevuse eesmärgil korteri soetamise ajal tal veel mingit kindlat äriplaani ei olnud, see oli vaid mõttes, ka klientide osas oli küsimus lahtine. M. Selter, kelle firmal MS RP Büroo OÜ raha 3-toalise korteri soetamiseks ei olnud, väitis kohtule, et temale ei tundunud korteri müügihind üle 200 000 euro liiga kallis (pank keeldus MS RP Büroo OÜ-le laenu andmast). Samuti ei suutnud tunnistaja M. Selter kohtule veenvalt selgitada,

10 milleks oli talle vaja osta raamatupidamisteenust osutama hakkava firma jaoks Tallinnas kallis 3- toaline korter, kui ei olnud veel kindlat äriplaanigi ning soovitud äritegevuse perspektiivi ei olnud võimalik sel ajal prognoosida. Sellises olukorras oleks mõistlikum olnud üürida büroopind või (väiksem) odavam korter, mida võib alati suurema vastu välja vahetada, kui äri hakkab edenema. Samuti ei suutnud M. Selter kohtule usutavalt selgitada, miks oli vaja lisaks audiitorteenust pakkuvale äriühingule Aami Audiitorbüroo OÜ luua veel eraldi raamatupidamisteenust pakkuv firma Tallinnas, mille tarbeks soetada Tallinnas kallis, üle 200 000 euro maksev, 3-toaline korter. M. Selteri selgitused, mida kohus ei hakka üle kordama, ei olnud kohtu jaoks veenvad.

Kohus, analüüsides esitatud tõendeid, sh hinnates tunnistajate ütlusi, asub sarnaselt vastustajaga seisukohale et Merirahu 6-38, Tallinn korterit soetades MS RP Büroo OÜ tegutses O.V. kaudu tema venna S.V. huvides, kes oli ka korteri tegelikuks ostjaks (S.V. oli korteri soetamiseks taotlenud pangalt eluasemelaenu, asjaõiguslepinguga on korteri omanikuks S.V., kes väidetavalt üürib oma korterit emale K. V.le). Kohus kordab, et tunnistaja Milvi Selteri ütlused korteri soetamise vajaduse kohta ei ole kohtu jaoks veenvad. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et MS RP Büroo OÜ oli 07.01.2013 asutatud selleks, et registreerides äriühingu käibemaksukohustuslaseks ning äriühingu nimel korterit, asukohaga Merirahu 6-38, Tallinn, soetades saada riigilt alusetult tagasi korteri ostmisel tasutud käibemaksu. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et Milvi Selter ja O V., kes on omavahel tuttavad (M. Selter on V. peretuttav), tegutsesid koos selle nimel, et S.V. saaks omandada korteri käibemaksu võrra soodsamalt. Maksuhaldur on õigesti leidnud, et kaebaja juhatuse liige (nii M. Selter kui T.R.), O.V. ja S.V. on seotud isikud.

Kohus nõustub maksuhalduri väitega, et Milvi Selter MS RP Büroo OÜ juhatuse liikmena, kes äriühingu nimel allkirjastas kõik notariaalsed korteri ostu-müügi lepingud, pidi väga hästi teadma miks ja kelle tarbeks firma Merirahu 6-38 korteri omandab. Kohus nõustub vastustajaga, et ei ole eluliselt usutav, et lepingute allkirjastamisel M. Selter ei teadnud korteri omandamise tegelikke asjaolusid. Korteri leidmisel, hinnapakkumiste küsimisel ja müüjaga suhtlemisel oluline roll oli O.V.l ning Milvi Selter teadlikult andis O.V.le võimaluse ostu-müügi tehingutega seotud tingimuste kokkuleppimiseks.

Kohus sarnaselt vastustajaga leiab, et MS RP Büroo OÜ-l ei olnud õigust jaanuaris 2013 kajastada käibemaksuarvestuses Merirahu 6-38, Tallinn korteri ostmisel tasutud käibemaksu, kuna korteri tegelikuks soetajaks oli S.V. (MS RP Büroo OÜ müüs koheselt korteri edasi S.V.le). Maksuhaldur on õigesti leidnud, et kuna MS RP Büroo OÜ ei soetanud Merirahu 6-38 korterit, siis on osaühingul täitmata sisendkäibemaksu mahaarvamise tingimused ning MS RP Büroo OÜ-l puudub kõnealuse korteri müügihinnalt ja notaritasudelt arvestatud käibemaksu mahaarvamise õigus. Käibemaksu arvestamise metoodika perioodi jaanuar kuni juuni 2013 osas on toodud maksuotsuse lisas nr 1, millega on tutvunud ka kaebaja pool. Kohus leiab, et kaebaja ei ole kohtumenetluses esitanud tõendeid, mis lükkaksid ümber maksuhalduri seisukohad ning mille alusel võiks jõuda järeldusele, et maksuhaldur on maksuotsuses määranud tasumisele kuuluva maksusumma ebaõigesti. Kohus, analüüsinud mõlema poole argumente koos kohtule esitatud tõenditega kogumis, asub seisukohale, et maksuhaldur on õigesti hinnanud asjaolusid ning jõudnud õigetele järeldustele. Kohus ei hakka siinkohal üle kordama kõiki maksuhalduri seisukohti, millega on tutvunud ka kaebaja pool.

Kohus on ülaltoodu põhjal jõudnud järeldusele, et kaevatav maksuotsus on kaevatavas osas õiguspärane ning puudub alus selle osaliseks (resolutiivosa p-d a ja b) tühistamiseks. Kohus ei ole käesolevas maksuvaidluses tuvastanud menetlusnormide rikkumist, millest tulenevalt oleks maksuhaldur võinud teha ebaõige otsuse.

11 Vastavalt Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §-le 108 lg 1 menetluskulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud. Menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ Elle Kask Kohtunik