2-12-1479/63 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar Roostoja, Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

14. detsember 2015.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-1479

Tsiviilasi

J.V.

hagi

M.V.

vastu

7030,28

euro

ja

viiviste

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

7030,28 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 17. novembri 2014.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.V. apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

24. november 2015.a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): M.V. (isikukood XXXXXXXXX), esindaja

vandeadvokaadi vanemabi Janar Kuus;

Vastustaja (hageja): J.V. (isikukood XXXXXXXX), esindaja

Erki Casar

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tartu Maakohtu 17. novembri 2014.a otsus

muutmata.

2. Jätta M.V. apellatsioonkaebus rahuldamata.

MENETLUSKULUDE

JAOTUS

Jätta maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

M.V. kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes

vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või

riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab

kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist,

kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja

pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. J.V. esitas 11.01.2012.a maakohtule hagi M.V. vastu 7030,28 euro ja viiviste

väljamõistmiseks.

Hagiavalduse kohaselt ostis hageja Rotal-Kaubanduse OÜ-It 17.07.2009.a sõiduki Ford Transit

300L, registreerimisnumbriga XXX, tasudes selle eest 13 101,88 eurot (205 000 krooni).

Hageja tasus müüjale ka sõiduki ümbervormistamisega seotud kulud. 2010.a juunis teatas

kostja hagejale, et tema on kolmandalt isikult ostetud sõiduki (Ford Transit) omanik. Sõiduk oli

temalt välja petetud ning hagejal ei ole võimalik seda autot kolmandatele isikutele müüa.

Esialgu nõudis kostja sõiduki tagastamist, kuid hiljem teatas, et on nõus sõiduki jätma/müüma

hagejale, kui viimane tasub kostjale 7030,28 eurot (110 000 krooni). Kostja lubas, et peale raha

tasumist võetakse maha sõidukile seatud arest ning hagejale edastatakse dokument, mis

kinnitab, et politsei ei nõua temalt sõiduki tagastamist. Hageja, soovides jääda sõiduki

omanikuks, tasus heauskselt 14.07.2010.a kostjale 7030,28 eurot. Lubatud dokumente kostja

hagejale ei edastanud.

Kostja ei ole hagejale tagastanud ka alusetult saadud raha. Kostjal puudus alus nõuda hagejalt

7030,28 euro tasumist, kuna kostja oli andnud sõiduki komisjonimüüki kolmandale isikule, kes

selle hagejale võõrandas. Kostjal puudus õigus ja võimalus sõiduki (teistkordseks)

võõrandamiseks, kuna 2010.a juuliks oli sõiduki seaduslik omanik hageja. Hageja on

pöördunud politseisse, kes alustas 30.06.2010.a menetlust, kuid 19.07.2011.a otsustas Põhja

Politseiprefektuur menetluse lõpetada.

Lähtudes kostja vastutusest VÕS § 1035 lg 3 p 2 järgi nõuab hageja intressi asemel viivist VÕS

§ 113 lg 1 nimetatud suuruses, s.o summas 843,82 eurot (periood 14.07.2010.a kuni

04.01.2012.a) ning lisanduvat viivist alates hagiavalduse esitamisest kuni põhinõude täitmiseni.

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja palus jätta selle rahuldamata.

Kostja

sõlmis

hagejaga

sõiduki

Ford

Transit

300L

(registreerimisnumber

XXX)

omandiõigusega seotud vaidluse ärahoidmiseks kompromissilepingu VÕS § 578 lg 1 mõistes.

Poolte vahel sõlmitud kompromissilepingu kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale sõiduki

eest 7030,28 eurot ning kostja omakorda loobus sõiduki omandiõiguse osas kohtusse

pöördumisest. Sisuliselt nõustus hageja kostjale ülekannet tehes asjaoluga, et tegelikult oli

kokkuleppe sõlmimise hetkel sõiduki omanikuks hageja ja ta soovis omandiõigusega seotud

kohtuvaidlust vältida. Kompromissilepingu võib sõlmida vormivabalt.

Kostja ei ole teinud hagejale takistusi seoses sõiduki valdamise, kasutamise ja käsutamisega,

mistõttu on täielikult alusetud hageja poolsed väited, nagu oleks sõiduk arestitud või selle

väljanõudmisega tegeleks politsei. Sõiduki omandiõigus on hagejale üle läinud. Hageja poolt

tasutud ostuhinna tagasinõudmine kostjalt ilma viimasele sõidukit tagastamata ei ole kooskõlas

hea usu põhimõttega.

Hagejal ei oleks ka deliktiõiguse sätete alusel võimalik nõuda eelmainitud rahasumma

tagastamist. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise eelduseks on see, et võlgnik peab olema rikastunud

võlausaldaja arvel ning rikastumine on toimunud võlausaldaja soorituse kaudu. Antud juhul

oleks kostja rikastunud hageja arvelt vaid sellisel juhul, kui ta oleks saanud hagejalt raha ning

ka sõiduk oleks jäänud kostja kätte. Kuna hageja on sõiduki omanik ning ka sõiduk ise on

hageja valduses, siis ei ole kostja hageja arvelt rikastunud.

Kostja leiab, et hagejal puudub õigus nõuda intresse ja viiviseid. VÕS § 113 lg 1 kohaselt on

viivisenõude esitamise eelduseks kostja poolse rahalise kohustuse olemasolu, mida käesoleval

juhul kostja arvates ei ole. Intressi nõudmine VÕS § 1035 lg 3 p 2 alusel ei ole õigustatud, kuna

see eeldab alusetu rikastumise tuvastamist, mis antud vaidluses puudub.

MAAKOHTU LAHEND

3. Tartu Maakohus rahuldas 17.11.2014.a otsusega J.V. hagi M.V. vastu ja mõistis välja M.V.lt

J.V. kasuks 7030,28 eurot ning viivised alates 29.07.2010.a kuni kohtuotsuse tegemiseni

2463,77 eurot. M.V.lt mõisteti J.V. kasuks alates 18.11.2014.a kuni põhinõude 7030,28 eurot

täieliku tasumiseni viivis VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras. Viivisenõue koos

sissenõutavaks muutunud viivisega (2463,77 eurot) ei tohi ületada põhinõude suurust. J.V.

menetluskulud jäeti M.V. kanda.

4. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja ostis Rotal-Kaubanduse OÜ-lt juulis 2009.a sõiduki

Ford Transit, tasudes selle eest 205 000 krooni (13 101,88 eurot) ning 14.07.2010.a kandis

hageja kostjale sama sõidukiga seoses üle 110 000 krooni (7030,28 eurot).

Poolte vahel on vaidlus, kas pooled on sõlminud suulises vormis kompromisslepingu VÕS

§ 578 lg 1 tähenduses, mille kohaselt kohustus hageja tasuma kostjale sõiduki eest 7030,28

eurot ning kostja omakorda loobus sõiduki omandiõiguse osas kohtusse pöördumisest.

4.1. Maakohus hindas poolte käitumist TsÜS §-s 75 sätestatud tahteavalduse tõlgendamise ja

VÕS § 29 sätestatud lepingu tõlgendamise reeglite kohaselt.

Maakohus leidis, et käesoleva asja lahendamisel ei oma määravat tähtsust komisjonileping

kostja M.V. ja OÜ Rotal-Kaubanduse vahel. Kohtuvaidluse esemeks ei ole vaidlus väidetava

komisjonilepingu rikkumise kohta komisjonäri poolt, mis seisnes sõiduki nn tagaselja

müümises ja raha osalises maksmises, sest vastavasisulist nõuet ei ole kohtule esitatud ja hageja

ei ole komisjonilepingu pool. Kostja on vande all kinnitanud, et pärast seda kui sõiduk oli ära

müüdud, maksti talle 80 000 krooni. Sõiduk müüdi maha kostjat sellest teavitamata. Põhja

Politseiprefektuuri menetluses on kriminaalasi KarS § 201 lg 1 tunnustel selle kohta, et M.V.

sõlmis 09.10.2008.a komisjonimüügi lepingu Rotal-Kaubanduse OÜ esindaja Janno Kalaga,

sooviga müüa sõiduk Ford Transit 300L Kombi hinnaga 287 000 krooni, Rotal-Kaubanduse

OÜ poolt on M.V.le tasutud auto müügi eest 80 000 krooni, tasumata on 139 000 krooni,

milline on Rotal-Kaubanduse OÜ poolt omastatud. M.V. on esitanud 25.08.2009.a rahalise

nõude automüügifirma Rotal-Kaubanduse OÜ juhatusele ja hiljem avalduse politseile Rotal-

Kaubanduse OÜ juhataja poolt toimepandud kelmuse lahendamiseks.

4.2. Maakohus ei nõustunud kostjaga, et kui hageja on hagiavalduses kinnitanud mingisuguse

kokkuleppe olemasolu, siis on tegemist TsMS § 231 lg 2 mõttes faktilise asjaolu omaksvõtuga.

TsMS § 231 lg 2 esimese lause järgi ei ole poole faktilise asjaolu kohta esitatud väidet vaja

tõendada, kui vastaspool võtab selle omaks. Hageja ei eita sisuliselt kokkulepet, kuid selle

nimetamine kompromissilepinguks (kohustustehinguks) kujutab endast asjaolude õiguslikku

hindamist, mitte aga omaksvõttu TsMS § 231 lg 2 tähenduses. Nõuetest loobumises või nõuete

puudumises võivad pooled kokku leppida ka ilma kompromissilepingut sõlmimata. Maakohus

möönis, et omandiõiguse küsimuses on kompromissilepingu sõlmimine põhimõtteliselt

võimalik. Käesolevas asjas ei ole kompromissilepingu olulised tunnused tuvastatud (VÕS

§ 578, § 207 lg 1, § 30, Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-44-08).

4.3. Maakohus leidis, et pooltevaheliste läbirääkimiste käigus (kohtumine, telefoni teel) tegi

hageja ettepaneku, et kui kostja tasub sõiduki eest 7030,28 eurot, siis kostja loobub sõiduki

omandiõiguse osas kohtusse pöördumisest ja kostja aktsepteeris hageja ettepanekut, kandes

talle üle 7030,28 eurot, mistõttu on pooled väljendanud tahet kokkuleppe saavutamiseks. Asja

materjalidest nähtuvalt on hageja raha ülekandmisest 1-2 nädala möödudes pöördunud kostja

poole ja avaldanud, et ta ei ole nõus ning nõudnud raha tagastamist, lubades vastasel juhul

pöörduda politsei poole. Prokuratuuri loal kriminaalasjas menetluse lõpetamise määrusest

nähtub, et J.V. avalduse alusel on alustatud kriminaalasja menetlust KarS § 209 lg 1 tunnustel.

Hageja on seisukohal, et kostjal puudus seaduslik õigus sõiduki (teistkordseks)

võõrandamiseks, kuna 2010.a juuliks oli sõiduki seaduslik omanik hageja, olles tasunud nõutud

ostusumma.

Maakohus leidis, analüüsides TsÜS § 75 lg 1 alusel hageja käitumist ja tahteavaldusi, et hageja

tahtis kokkulepet tühistada ning hageja poolt kostjale esitatud tahteavaldus on tõlgendatav

tehingu tühistamise avaldusena. TsÜS § 90 lg 1 kohaselt võib tehingu, mis on tehtud olulise

eksimuse (TsÜS § 92), pettuse, ähvarduse või vägivalla mõjul, seaduses sätestatud korras

tühistada. TsÜS § 98 lg 1 kohaselt toimub tehingu tühistamine avalduse tegemisega teisele

poolele, kusjuures on võimalik tehingu tühistamine on võimalik ka suulises vormis.

4.4. Maakohus tuvastas, et müüja on hagejale vaidlusaluse sõiduki valduse 2009.a juulis üle

andnud, hageja on müüjale sõiduki eest tasunud ning hageja ja müüja on kokku leppinud

omandi üleminekus (AÕS § 92 lg 1). Sõiduki müügilepingut ei ole tühistatud ja pooled ei ole

tuginenud müügilepingu tühisusele. Kohus asus seisukohale, et hageja on sõiduki omandanud

heauskselt. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole sõiduk läinud kostja valdusest välja tema tahte

vastaselt, vaid ta oli andnud sõiduki lepingu alusel komisjonimüüki (AÕS § 95 lg 1-3).

Asja materjalidest nähtuvalt tingisid hageja ja kostja vahel täiendava raha maksmisele suunatud

kokkuleppe sõlmimise kostja poolt teatavaks tehtud asjaolud hageja poolt ostetud sõiduki

valdusest väljamineku ja omandiõiguse kohta. Maakohus leidis, et hageja poolt oli tehing

(kostjale raha maksmine) tehtud olulise eksimuse mõjul, sest hagejaga sarnane mõistlik isik ei

oleks samasuguses olukorras sellist tehingut teinud. Maakohus märkis, et hageja on raske

tervisliku seisundiga eakas isik.

4.5. Maakohus nõustus hagejaga, et sooritusega VÕS § 1028 tähenduses võib olla tegemist ka

juhul, kui soorituse tegija arvab ekslikult, et täidab sooritusega oma kohustust. Maakohus ei

nõustunud kostjaga, et deliktiõiguse sätteid kohaldades saaks käesolevas asjas kostja

rikastumine toimuda ainult olukorras, kus kostja oleks saanud hagejalt raha ja sõiduk oleks ka

jäänud kostja kätte.

Maksekorraldustega on tõendatud, et hageja on 14.07.2010.a üle kandnud M.V.le 110 000

krooni. Maakohus nõustus hagejaga, et hagejal puudus kohustus tasuda kostjale 7030,28 eurot,

kuna oli tasunud sõiduki ostuhinna Rotal-Kaubanduse OÜ-le. Kostja on alusetult rikastunud,

kuna sai hagejalt alusetult 7030,28 eurot, mille tasumise kohustust hagejal ei olnud ning mille

tasumise nõudmise õigust ei olnud kostjal. Hageja tasus summa, sest kostja väitis et on auto

omanik, auto on müüdud pettusega ning kui hageja soovib sõidukit käsutada ja kasutada, siis on

viimane kohustatud talle selle summa tasuma. Maakohus nõustus hagejaga, et asjaolu, et kostja

ei saanud raha kätte isikult, kellele hageja ostuhinna tasus, ei anna kostjale õigust nõuda

puuduolevat summat hagejalt. Komisjonimüügilepinguga on tõendatud, et kostja andis sõiduki

valduse viimase müügiks üle Rotal Kaubanduse OÜ-le, mistõttu oli viimasel õigus müüa

kostjale kuuluvat sõidukit. Seega kuuluks hagi ka poolte kokkuleppe puudumisel

deliktiõiguslikul alusel rahuldamisele.

Maakohus nõustus hagejaga, et kuna hageja kandis kostjale üle 110 000 krooni (7030,28 eurot),

on kostja alusetult hageja arvel rikastunud. Maakohus leidis, et kostjalt tuleb hageja kasuks

välja mõista 7030,28 eurot.

4.6. Maakohus nõustus hagejaga, et kostja käitumist võib pidada pahauskseks. TsÜS § 138 lg 1

kohaselt tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Asja materjalidest

nähtuvalt pöördus kostja hageja poole alles 2010.a. suvel, kui nägi vaidlusaluse sõiduki

müügikuulutust (230 000 krooni eest) veebilehel, kuigi oli vande all antud ütlustest nähtuvalt

juba 2009.a. suvel teadlik, et sõiduki ostjaks ja uueks omanikuks oli hageja.

4.7. Maakohus ei nõustunud hageja nõudega kostjalt viivise välja mõistmiseks alates raha

ülekandmisest 14.07.2010.a. Kostja vande all antud ütlustest nähtuvalt on hageja nõudnud raha

tagastamist 1-2 nädala möödumisel raha ülekandmisest. Maakohus leidis, et viivised tuleb välja

mõista mõistliku aja möödumisel kostja alusetust rikastumisest, s.o 2 nädala möödumisel

hageja poolt kostjale raha ülekandmisest, alates 29.07.2010.a, mil kostja oli saanud teada

alusetust rikastumisest tulenevast hageja nõudest (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-54-08).

VÕS § 113 lg 1 alusel on sissenõutavaks muutunud viiviste summa kohtuotsuse tegemise ajaks

2463,77 eurot. Asja materjalidest nähtub, et viivised on arvestatud seadusega ettenähtud määras

ja nende suurus on tunduvalt väiksem põhivõla suurusest.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

5. M.V. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 17.11.2014.a kohtuotsuse

tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta J.V. hagi M.V. vastu rahuldamata.

Menetluskulud jätta vastustaja kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on maakohus otsuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust ning oluliselt

rikkunud protsessiõiguse norme;

2) ei nõustu apellant maakohtuga, et kompromissilepingu võib sõlmida ainult niisuguses

õigussuhtes, millest on mõlemad pooled omandanud kohustusi ja asjas esitatud asjaoludest

ei nähtu, et hageja ja kostja vahel olnuks mingit ebaselgust nendevaheliste õigussuhete osas.

Käesolevas vaidluses võttis apellant endale vastustaja suhtes kohustuse mitte teha

vastustajale takistusi sõiduki kasutamisel (sh mitte pöörduma kohtusse), vastustaja aga

kohustus tasuma apellandile 110 000 krooni. Maakohus on ebaõigesti kohaldanud VÕS

§ 578 lg 1 ja 2;

3) on maakohus sisustanud ebaõigesti VÕS § 578 lg 1 ka selles osas, mis puudutab

vastastikust järeleandmist. Poolte järeleandmised seisnesid selles, et apellant loobus sõiduki

omandiõiguse teemal kohtusse pöördumisest ning vastustaja tasus seoses omandiõigust

puudutava vaidluse lõpetamisega apellandile 110 000 krooni;

4) ei eelda kompromissilepingu sõlmimine, et poolte järeleandmised oleksid samaväärsed,

samuti et järeleandmised oleksid vastastikku seotud (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-

118-10). Maakohus möönis, et omandiõiguse küsimuses on kompromissilepingu sõlmimine

põhimõtteliselt võimalik. Järelikult võisid pooled sõlmida kompromissi ka vaidlusaluse

sõiduki omandiõiguse küsimuses ja seda sõltumata sellest, kas neil omavahel oli seoses

sõidukiga eelnevalt mingisugune õigussuhe esinenud või mitte. Kui üks pooltest ei oleks

teinud järeleandmisi, ei tähenda selline asjaolu automaatselt seda, et kokkulepet ei pea

täitma;

5) on maakohus ebaõigesti jätnud kohaldamata VÕS § 9 lg 1. Lepingu sõlmimisel tuleb

muuhulgas arvestada, et oferent on see isik, kes määrab ära lepingu sõlmimise korra,

tahteavalduste tegemise vormi, aja ja sisu. Viimast toetab ka TsÜS § 71. Apellant tegi

vastustajale ettepaneku lahendada sõiduki omandiõiguse vaidlus selliselt, et vastustaja tasub

apellandile 7030,28 eurot ja apellant omakorda loobub sõiduki omandiõiguse osas

vaidlemast (sh ei pöördu kohtusse ja ei tee takistusi sõiduki võõrandamisel). Vastustaja

tasus peale kokkuleppe sõlmimist apellandile kokkulepitud summa, seega oli poolte tegelik

tahe lõpetada sõiduki omandiõigusega tekkinud probleem. TsÜS § 68 lg 3 järgi võib

tahteavalduseks olla kaudne tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet

tuua kaasa õiguslik tagajärg;

6) on maakohus ebaõigesti kohaldanud TsÜS § 92 lg-d 1-3, sest apellant ei ole esitanud

vastustajale ebaõigeid andmeid või muul viisil teda eksitanud. Kohtuotsusest ei nähtu, et

millise TsÜS § 92 lõike alusel on maakohus jõudnud järeldusele, et leping on sõlmitud

vastustaja poolt olulise eksimuse tõttu. Vastustaja ei kandnud raha üle koheselt, vaid peale

kokkuleppe sõlmimist üle kahe nädala hiljem. Vastustajal oli võimalik asjaolusid selgitada

ja tehingu osas rahulikult läbi mõelda. On vähe usutav, et vastustaja ei selgitanud välja

sõiduki omandiõigusega seotud probleeme ja ei küsinud nõu teistelt. Seda, et sõiduki

omandiõiguse küsimus oli ebaselge ka vastustajale, tõendab asjaolu, et vastustaja väitis

17.06.2014.a toimunud ärakuulamisel, et ei teadnud, kes oli sõiduki omanik. Vastustaja tegi

kokkulepitud summas apellandile ülekande, siis võib järeldada, et vastustaja tegelik tahe oli

sõlmida kompromissileping apellandi poolt tehtud tingimustel;

7) oleks vastuolus hea usu põhimõttega käitumine, kus isik sõlmib kompromissilepingu

eesmärgiga seda mitte täita. Maakohus on tuvastanud, et pooltevaheliste läbirääkimiste

käigus tegi kostja (kohtuotsuses on ekslikult märgitud hageja) ettepaneku, et kui hageja

tasub sõiduki eest 7030,28 eurot, siis kostja loobub sõiduki omandiõiguse osas kohtusse

pöördumisest. Miks peab maakohus apellandi käitumist sõiduki omandiõiguse küsimuse

lahendamisel vastustaja eksimusse viimiseks, jääb apellandile arusaamatuks. Apellant

selgitas vastustajale, et temalt peteti sõiduk välja ning tal on plaanis vaidlustada Rotal-

Kaubanduse OÜ ja vastustaja vahel sõlmitud sõiduki müügileping. Selline plaan apellandil

ka oli, mistõttu ei saa maakohus järeldada, et apellant põhjustas vastustaja eksimusse

viimise. Poolte teadmiste puudumine omandiõigusega seotud küsimustes (sh heausksest

omandamisest), ei tähenda seda, et apellant oleks vastustajat eksimusse viinud. Riigikohus

on tsiviilasjas nr 3-2-1-5-99 leidnud, et eksimuseks pole seaduse mittetundmine ja ebaõige

ettekujutus tulevikus saabuvatest asjaoludest;

8) ei ole apellant kohustust rikkunud seoses kompromissilepingu sõlmimisega. Vastustaja

käitumine on viivisenõude esitamisel pahatahtlik, sest ta on nõude esitamisega nii kaua

viivitanud. Vastustaja viivisenõudel puudub õiguslik alus. Maakohus pole sellele tähelepanu

pööranud;

9) on maakohus ebaõigesti kohaldanud VÕS § 1028 lg 1 ja jõudnud järeldusele, et apellant on

alusetult rikastunud. Kui maakohus leidis, et poolte vahel sõlmitud kokkulepe ei ole oma

sisult kompromissileping, siis oleks maakohus pidanud käsitlema ka seda, kas tegemist võib

olla mõne muu võlaõigussuhtega;

10) on maakohus ebaõigesti käsitlenud tõendamisega seonduvat (TsMS § 230 lg 1). Vastustaja

peab tõendama, et tema tegelik tahe ei olnud sõlmida kompromissilepingut kokkulepitud

tingimustel. Lisaks peab vastustaja tõendama seda, milline konkreetne apellandi väide teda

eksimusse viis. Asjaolu, et apellant soovis ära hoida kohtuvaidlust seoses sõiduki

omandiõiguse küsimusega, ei ole vastustaja eksimusse viimine;

11) ei nähtu kohtuotsusest (TsMS § 436 lg 1), millise tõendi alusel leiab maakohus, et vastustaja

tegelik tahe ei olnud sõlmida kompromissilepingut. Kohtuotsus ei tohi olla vastuoluline.

Maakohus on leidnud, et pooled on väljendanud tahet kokkuleppe saavutamiseks, teisest

küljest aga on maakohus leidnud, et vastustaja tegelik tahe ei olnud sõlmida

kompromissilepingut. Piisavaks ei saa pidada sellist põhjendamist, kus kohus üksnes viitab,

et eeltoodud tõendite alusel leiab kohus, et hageja poolt oli tehing (kostjale raha maksmine)

tehtud olulise eksimuse mõjul. Kohtuotsusest peaks tulenevalt TsMS § 442 lg 8 selgelt

olema nähtav, millise konkreetse tõendiga kohus loeb asjaolu tõendatuks.

6. J.V. vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja

menetluskulud apellandi kanda.

Vastuväidete kohaselt:

1) on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud, mistõttu puuduvad alused maakohtu otsuse

tühistamiseks või muutmiseks;

2) on vastustaja nõus lahendama vaidluse kompromissiga, mille tulemusena apellant tasub

üksnes põhinõude mõistliku graafiku alusel;

3) ei ole apellant tõendanud kompromissilepingu sõlmimist vastustajaga. Maakohus on antud

osas teinud õige järelduse ning selle tegemist ka põhjendanud;

4) ei ole maakohus valesti kohaldanud TsÜS § 90 lõikeid 1-3. Maakohus on sätte kohaldamist

nõuetekohaselt põhjendanud ning tuginetud on mh tunnistaja Sirje Veelma kui ka apellandi

enda ütlustele;

5) ei ole maakohus valesti kohaldanud VÕS § 1028 lg 1. Kaebusest ei selgu, millistele

asjaoludele tuginedes apellant seda järeldab. Kui apellant leiab, et tegemist oli mingi muu

võlasuhtega, siis tuleks tal selgitada, millisega nimelt.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse

muutmiseks ega tühistamiseks.

Maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p

1 alusel apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.

8. Vaidluse lahendamiseks tuleb kohtul võtta seisukoht selles, kas hageja poolt kostjale sõiduki

eest

täiendavalt

7030,28

euro

tasumine

14. juulil

2010.a

on

kvalifitseeritav

kompromissilepinguna VÕS § 578 lg 1 mõttes ning kas selline kokkulepe on pooltele siduv.

Apellant (kostja) on seisukohal, et pooled sõlmisid juulis 2010.a kompromissilepingu, mille

alusel on hageja (vastustaja) kandnud kostjale (apellandile) 14. juulil 2010.a kahes osas üle

110 000 krooni (60 000 + 50 000 kr). Apellandi käsitluse kohaselt seisnes J.V. poolne

järeleandmine endale täiendava rahalise kohustuse võtmises, s.o M.V.’le sõiduki eest 110 000

krooni tasumises. Apellandi enda (M.V.) poolne järeleandmine aga seisnes selles, et apellant

kohustus loobuma edasistest toimingutest sõiduki J.V. valdusest väljanõudmiseks või muul

viisil enda omanikuõiguste taastamiseks. Hageja (vastustaja) seevastu leiab, et ta tasus kostjale

110 000 krooni ekslikel ajenditel ega soovinud sellega sõlmida kostjaga mingit lepingut.

9. Vaidlust ei ole asjaolude üle, mille kohaselt hageja J.V. ostis 17.07.2009.a Rotal-Kaubanduse

OÜ-lt kaubiku Ford Transit 300L, mis kuulus kostjale M.V.le ja mille viimane oli ise toonud

Rotal-Kaubanduse OÜ-sse komisjonimüüki. Kostja ei ole käesolevas menetluses sisuliselt

vaidlustanud asjaolu, et Rotal-Kaubanduse OÜ-l oli volitus kaubiku võõrandamiseks ning et ka

volituse puudumisel saanuks hageja sõiduki omanikuks AÕS § 95 lg 1 alusel. Samuti ei saanud

hagejal kaubiku suhtes omandiõiguse tekkimist mõjutada asjaolu, kas kostjale tasuti sõiduki

eest kogu selle hind või üksnes osa sellest. Kostja (apellant) on möönnud, et tal puudus

mistahes muu alus saada hagejalt (J.V.lt) 110 000 krooni (7030,28 eurot) kui 2010.a juulis

sõlmitud väidetav kompromissileping.

Seega ei olnud enne 14. juuli 2010.a rahaülekannet poolte (hageja ja kostja) vahel lepingulist

õigussuhet. Ei komisjonisuhte (VÕS § 692 lg 1) ega ka heauskse omandamise (AÕS § 95)

korral ei teki vahetut lepingusuhet asja algse omaniku ning ostja kui hilisema omaniku vahel.

Vaidlusalust võlasuhet, mida apellandi (kostja) väitel sooviti kompromissiga vaieldamatuks

muuta, on võimalik kvalifitseerida seadusest tuleneva võlasuhtena, s.o kostja kui sõiduki algne

omanik arvas endal olevat õiguse nõuda sõidukit selle otseselt valdajalt tagasi, kuna talle ei

tasutud sõiduki kogu maksumust.

10. Maakohus on iseenesest õigesti asunud seisukohale, et omandiõiguse küsimuses on

kompromissilepingu

sõlmimine

põhimõtteliselt

võimalik.

Samuti

on

võimalik

kompromissilepingu sõlmimine olukorras, kus on ebaselge, kas ühel isikul (poolel) on teise

vastu mingi nõudeõigus või mitte. Kompromissi sõlmimine tähendaks sellises olukorras, et

hageja pidas vähemalt võimalikuks, et kostjal võib olla õigus kaubik temalt tagasi nõuda, ning

eesmärgiga vältida sõiduki potentsiaalset kaotamist, nõustus tasuma kostjale vaidlusaluse

rahasumma (110 000 kr). Maakohus on ühtlasi tuvastanud, et poolte vahel toimusid

läbirääkimised, mille käigus tegi kostja ettepaneku, et kui hageja tasub sõiduki eest 7030,28

eurot, siis loobub kostja sõiduki omandiõiguse osas kohtusse pöördumisest. Hageja aktsepteeris

kostja ettepanekut, kandes vaidlusaluse summa kahe maksena üle kostja pangaarvele.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, mille kohaselt ei ole kirjeldatud asjaoludel

siiski tegemist kompromissilepinguga VÕS § 578 lg 1 tähenduses. VÕS § 9 lg 1 kohaselt

sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil

vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on

saavutanud kokkuleppe. Lepingu sõlmimisele suunatud tahteavaldused peavad väljendama

vastastikust tahet olla sõlmitava lepingu ja selle kõigi õiguslike tagajärgedega õiguslikult

seotud. Käesoleval juhul ei ole hageja väljendanud oma tahet sõlmida kostjaga

kompromissileping otsese tahteavalduse tegemisega, vaid ta on teinud faktilise teo, s.o kandnud

kostja pangaarvele rahasumma. Teo tegemine võib, kuid ei pruugi, sõltuvalt asjaoludest olla

kvalifitseeritav tahteavaldusena.

11. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud asuda seisukohale, et kostja pangaarvele raha

tasumisega kinnitas hageja oma soovi olla õiguslikult seotud ning luua kostjale iseseisev ning

tegelikust õiguslikust olukorrast sõltumatu alus 110 000 krooni saamiseks. Niisugune

tahteavaldus oleks sisuliselt võrreldav konstitutiivse võlatunnistuse (VÕS § 30 lg 1) andmisega,

mille tulemusena tekib iseseisev abstraktne kohustus, mis ei vaja mistahes muud võlaõiguslikku

alust ja mis kehtib sõltumata sellest, kas ilma selle kokkuleppeta olnuks poolel kohustus tasuda

teisele poolele vaidlusalune rahasumma või mitte. Samas on isegi abstraktse võlatunnistuse

puhul võlgnikul võimalik nõuda võlatunnistuse alusel tasutu tagastamist alusetu rikastumise

sätete järgi, kui võlatunnistus on antud sellise kohustuse kohta, mida ei ole või mis on ära

langenud.

Ringkonnakohtu hinnangul ei olnud niisuguste õiguslike tagajärgede kaasatoomiseks piisav

hageja poolne kaudse tahteavaldusena käsitatav toiming, s.o 14. juulil 2010.a kostja

pangaarvele raha kandmine. Kaudsel viisil sõlmitud kokkulepe ei ole samastatav ka

tsiviilkohtumenetluses sõlmitava kompromissiga (TsMS § 430), mis on võimalik üksnes otseste

tahteavalduste vahetamise teel ja mille kinnitamisel kohus selgitab pooltele kompromissi

õiguslikke tagajärgi (TsMS § 432). Raha ülekandmine kui toiming ei väljenda tahet loobuda

igasugustest võimalikest vastuväidetest ning õiguskaitsevahenditele tuginemisest.

Maakohtu seisukoht, mille kohaselt võib kompromissilepingu sõlmida ainult niisuguse

õigussuhte suhtes, millest on mõlemad pooled omandanud kohustusi, tuleneb erialakirjandusest

(vt Varul, P., Kull, I. jt, Võlaõigusseadus II, Tallinn 2007, § 578 kommentaar 3.2, lk 633).

Samas märgitakse, et kui võlasuhtest tulenevalt omandab ainult üks pool kohustusi, siis ei saa

selle suhtes kompromissilepingut sõlmida. Selline tõlgendus on kaudselt tuletatav VÕS § 578

lg-te 1 ja 2 koostoimest. Käesoleval juhul ei olnud poolte vahel enne juuli 2010.a vaieldavat

kokkulepet niisugust võlasuhet, millest oleksid tulenenud kohustused mõlemale poolele.

Eeltoodut arvestades on maakohus jõudnud õigele järeldusele, et poolte käitumise ja toimingute

põhjal ei ole alust lugeda sõlmituks kompromisslepingut VÕS § 578 tähenduses, millega loodi

iseseisev alus M.V.’le J.V.’lt 110 000 krooni saamiseks.

12. Maakohus on alternatiivselt käsitlenud ka tehingu hageja poolt tühistamise aluseid juhul,

kui lugeda, et pooled siiski sõlmisid juulis 2010.a kompromissilepingu, millega loodi J.V.’le

abstraktne kohustus M.V. ees. Samas ei ole maakohus selgelt väljendanud, millise TsÜS § 92 lg

3 punkti alusel ta leidis olevat hagejal õiguse kompromissileping tühistada.

Ringkonnakohtu arvates tuleb käesoleval juhul kõne alla eelkõige TsÜS § 92 lg 3 p 3

kohaldamine. Nimetatud sätte kohaselt võib tehingu teinud isik olulise eksimuse mõjul tehtud

tehingu tühistada, kui tehingu teine pool lähtus tehingu tegemisel samadest ekslikest

asjaoludest, välja arvatud juhul, kui teine pool oleks asjaoludest õiget ettekujutust omades

võinud eeldada, et eksinud pool oleks eksimusest teades tehingu siiski teinud.

Asja materjalidest nähtub, et ka kostja ise lähtus hagejaga läbirääkimisi pidades ekslikust

eeldusest, et tal on õiguslik alus kaubiku hageja valdusest väljanõudmiseks ja/või hagejalt selle

eest täiendava rahasumma saamiseks. Kostjale puudub seejuures alus heita ette pahauskset

käitumist, kuna tema enda kinnitusel sai ta soovitusi pöörduda omandiõiguse küsimuste

selgitamiseks kaubiku valdaja (hageja) poole nii politseilt kui ka advokaadilt.

Hageja kandis kostjale rahasumma üle ekslikul eeldusel, et kostjal võib tõepoolest olla kaubiku

tagasisaamise nõudeõigus. Seega oli tegemist ühise eksimusega TsÜS § 92 lg 3 p 3 tähenduses

ning see mõjutas mõlema poole tahet tehingut teha. Järelikult oli juhul, kui lugeda

kompromissileping sõlmituks, hagejal õigus tehing sellel alusel tühistada.

13. Maakohus on põhjendatult rahuldanud hagi VÕS § 1028 lg 1 alusel. Nimetatud säte

võimaldab nõuda tagasi alusetult tasutud rahasumma nii juhul, kui soorituse tegemiseks puudus

algusest peale õiguslik alus, kui ka juhul, kui see alus langes hiljem ära nt tehingu tühistamise

tagajärjel.

Apellant ei ole esile toonud, missugune muu võlaõigussuhe võis poolte vahel olla, kui sõlmitud

kokkulepe ei vasta kompromissilepingu tunnustele. Ringkonnakohtu hinnangul ei võimalda

menetluses kinnistu leidnud faktilised asjaolud kvalifitseerida pooltevahelist suhet ühegi

kehtiva õigussuhtena, mille järgi olnuks kostjal õigus saada hagejalt seoses vaidlusaluse

kaubikuga 110 000 krooni ning mis ei võimaldaks hagejal kostjalt alusetult saadud rahasummat

välja mõista.

Alusetu rikastumise sätete alusel nõude lahendamisel ei oma tähtsust asjaolu, et ka vaidlusalune

sõiduk jääb hageja omandisse. Käesolevas asjas ei ole sõiduki kuuluvus vaidluse esemeks.

Toimiku materjalidest nähtuvalt tasus hageja sõiduki eest 17.07.2009.a OÜ-le Rotal Kaubandus

juba 205 000 krooni (13 101,88 eurot), seega ei saanud hageja sõidukit tasuta. Alusetu

rikastumise nõude lahendamisel omab seega tähtsust üksnes küsimus, kas M.V.’l oli õiguslik

alus saada J.V.’lt 110 000 krooni või mitte.

14. Apellant vaidlustas temalt viivise väljamõistmise. Raha on kostjale üle kantud 14. juulil

2010.a, kuid hageja on nõudega kohtusse pöördunud alles jaanuaris 2012.a. Maakohus mõistis

viivise välja alates 29. juulist 2010.a, s.o kahe nädala möödumisel hageja poolt kostjale raha

ülekandmisest.

Ringkonnakohtu arvates puudub alus heita maakohtule ette õigusnormi ebaõiget kohaldamist

viivise väljamõistmisel. Vaidlust ei ole selle üle, et hageja nõudis kostjalt raha tagastamist 1-2

nädala möödumisel raha ülekandmisest. Seega vastab viivise arvestamise aeg ka alates

05. aprillist 2011.a kehtivale VÕS § 113 lg 2 redaktsioonile, mille kohaselt alusetu rikastumise

nõude puhul arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas

võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi või maksekäsu kiirmenetluse

avalduse. Hageja ei viivitanud nõude esitamisega ülemääraselt, pöördudes kohtusse ca 1,5

aastat

pärast

nõude

tekkimist,

seega

aegumistähtaja

piires.

Hageja

oli

ka

apellatsioonimenetluses valmis loobuma kompromissi korras viiviste nõudest ning puudub alus

pidada hageja käitumist viivisenõude esitamisel pahatahtlikuks.

15. Seoses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisega tuleb TsMS § 171 lg 1 alusel jätta asjas

kantud menetluskulud M.V. kanda.

Alates 1. jaanuarist 2015. a on muutunud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Kuna

käesolevas asjas on lõpplahend tehtud enne 1. jaanuari 2015.a, ilma et selles menetluskulud

oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus

pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse

jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja

menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning

kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks (Riigikohtu tsiviilasi nr 3-2-1-147-14,

p 22). Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja

või ei teata, et ta kulude hüvitist ei soovi, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause

kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata asja materjalide alusel

(eelkõige riigilõiv).

Üllar Roostoja

Kersti Kerstna-Vaks

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/