3-15-1235/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

10.12.2015, Tartu

Haldusasja number

3-15-1235

Haldusasi

Remo Ainsari (Ainsar) kaebus Tartu Vangla

08.04.2015. a käskkirja nr 6-2/420 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 02.09.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Remo Ainsari apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Remo Ainsar

Vastustaja Tartu Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Remo Ainsari apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu

Halduskohtu 02.09.2015. a otsus muutmata.

2. Jätta Remo Ainsari menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 10.12.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tartu Vangla inspektor-kontaktisiku R. Adari 08.04.2015. a käskkirjaga nr 6-2/420

karistati R. Ainsarit kartserisse paigutamisega vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 rikkumise

eest. Käskkirja kohaselt seisnes rikkumine selles, et 23.03.2015 kella 08.20 paiku eiras

R. Ainsar vanglateenistuse ametnike korduvaid korraldusi avada pärast ravimite manustamist

suu.

2. Tartu Vangla inspektor-kontaktisik üksuse juhi ülesannetes E. Kraav jättis 13.05.2015. a

vaideotsusega nr 1-11/208-2 rahuldamata R. Ainsari vaide Tartu Vangla 08.04.2015. a

käskkirja nr 6-2/420 tühistamiseks.

3. 14.05.2015 saabus Tartu Halduskohtusse R. Ainsari kaebus, milles ta palub tühistada Tartu

Vangla 08.04.2015. a käskkiri nr 6-2/420.

Kaebaja märkis, et tema avaldust pealkirjastatuna „Avaldan rahulolematust“ mõistetakse

ekslikult seletusena distsiplinaarkaristusega päädinud intsidendile. Kaebaja leidis, et ta ei ole

seletust andnud. Seetõttu ei saa vangla väita, et kuivõrd kaebaja ei ole vastupidist väitnud, siis

pidi ta korraldusest aru saama. Kaebaja märkis, et avalduse oma rahuolematuse näitamiseks

tegi ta 1,5 tundi hiljem, kui oli saanud analüüsida sündmuste käiku, ning aimas, et valvur

soovis ilmselt näha tema suud. Kaebaja leidis, et vanglaametniku poolt öeldud sõna „näita“ ei

ole korraldus ning on väga raske aru saada, mida ta konkreetselt näitama peab. Kaebaja

märkis, et ettekandes nr 1582 on küll välja toodud, et talle on antud võimalus seletuse

kirjutamiseks, kuid kaebaja väitel ei ole ta seda kirjutanud ning kuni 26.03.2015 ei teavitatud

teda üldse võimalusest kirjutada seletus.

4. 16.07.2015 saabus Tartu Halduskohtusse R. Ainsari täiendav seisukoht, milles ta märkis,

et tema avaldus pealkirjastatuna „Avaldan rahulolematust“ ei ole tema selgitus. Lisaks ei ole

tema käest suuliselt keegi selgitusi küsinud. Seega on vangla rikkunud haldusmenetluse

seaduse (HMS) §-s 40 sätestatud ärakuulamisõigust. Kaebaja märkis, et ta on küll

distsiplinaarmenetluse protokollile märkinud, et ta on sellega tutvunud ja lisaselgitusi anda ei

soovi, kuid sel hetkel, kui ta protokollile allkirja andis, ei olnud tal ettekujutust, mida

selgituseks peetakse, ja kaebaja arvas ekslikult, et ta on selgitused juba andnud.

5. Tartu Vangla esitas 17.07.2015 vastuse, milles ta palub jätta R. Ainsari kaebus

rahuldamata.

Vastustaja oli jätkuvalt seisukohal, et kaebaja pidi talle antud korraldusest aru saama.

Vastustaja märkis, et vastavalt Tartu Vangla kodukorra p-le 20.7 annavad ravimeid

kinnipeetavale vangla poolt ette nähtud aegadel osakonna valvurid. Kinnipeetavad on

kohustatud võtma kätte veekruusi ning ravimid manustama koheselt vanglaametniku

juuresolekul, avama ametnikele manustamise kontrollimiseks suu ning vajadusel liigutama

keelt. See tähendab, et ravimi manustamine vanglas on eraldi rutiinne toiming, mis algab

kinnipeetavale tableti ulatamisega ning lõppeb suu avamisega. Kui ametnik ei ole ravimi

allaneelamises siiski kindel, on tal õigus anda korraldus suu avamiseks. Vastustaja märkis, et

nagu kaebaja on vanglale 23.03.2015 esitatud selgitustes tunnistanud, võttis ta vaidlusaluse

sündmuse toimumise ajaks hommikuse loenduse ajal ravimeid juba kolmandat nädalat.

Vastustaja hinnangul ei ole usutav, et täiskasvanud inimene, kes on korduvalt vanglas

ravimeid manustanud, ei saa vahetult peale vanglaametniku käest vastuvõetud tableti

allaneelamist aru, mida vanglaametnik korraldusega „näita“ temalt soovib. Tuginedes oma

varasemale ravimi manustamise kogemusele ning teadmistele vangla kodukorrast, pidi

vanglaametniku korraldus kõigi eelduste kohaselt mõistetav olema. Vastustaja märkis, et

seejuures ei ole kaebaja väitnud, et vanglaametniku poolt teostatav kontroll ravimi

manustamise üle tuleks talle üllatusena. Vastustaja lisas, et isegi kui valvuri antud korraldus

oleks kaebajale tõesti mingil põhjusel arusaamatuks jäänud, oli kaebajal võimalik küsida

valvurilt selgitust ning vastava tahte olemasolul ka korraldus täita. Vastustaja hinnangul

nähtub kaebaja vahetult peale sündmust esitatud seisukohast üheselt, et kaebaja ei pidanud

valvuri antud korralduse täitmist üleüldiselt võimalikuks. Vastustaja märkis veel, et olenemata

sellest, milline oli kaebaja enda konkreetne eesmärk 23.03.2015 pöördumise esitamisel, on

tegemist R. Ainsari enda antud hinnanguga toiminud sündmuste kohta, mis on esitatud

vanglale vahetult pärast vaidlusalust sündmust ning kaebaja ettekande koostamisest

teavitamist. Kui kaebaja soovis esitada toimunu kohta täiendavaid seletusi, oli tal selleks

menetluse käigus piisavalt võimalusi. Seejuures ei ole ka kaebaja väitnud, et tal vastav

võimalus puudus. Nagu kaebajale kohtule esitatud kaebuses osutab, teavitati talle vahetult

peale sündmust ettekande koostamisest ning uuesti 26.03.2015. Vastustaja täpsustas, et

26.03.2015 teavitati kaebajat distsiplinaarmenetluse algatamisest, mille R. Ainsar kinnitas

ettekandele nr 1582 oma allkirja ning teavitamise kuupäeva märkimisega. Kuivõrd kaebaja

järgneva menetluse käigus selgitusi ei andnud, ei pidanud ta seda järelikult vajalikuks.

6. 19.08.2015 saabus Tartu Halduskohtusse R. Ainsari täiendav selgitus, milles ta märkis, et

ta jääb oma seisukoha juurde, et ametniku korraldus „näita“ ei olnud talle arusaadav ning

vangla pole taganud talle võimalust anda omapoolseid selgitusi. Kaebaja märkis täiendavalt,

et ta oli küll 3 nädalat enne intsidenti tablette võtnud, kuid varem ei ole keegi talle andnud

korraldust avada suu. Lisaks on kaebaja hinnangul vastustaja väide meelevaldne, et kaebaja ei

pidanud ametniku korralduse täitmist üleüldse võimalikuks, kuna pärast 23.03.2015 on

kaebaja tablette edasi manustanud ja sellega seoses ei ole ühtegi probleemi esinenud. Kaebaja

rõhutas, et tema avaldus, milles ta soovis näidata rahuolematust, oli mõeldud psühhiaatrile.

7. Tartu Halduskohus jättis 02.09.2015. a otsusega R. Ainsari kaebuse rahuldamata. Otsuse

põhjendused:

Halduskohus märkis, et vaidlust ei ole selles, et valvur andis kaebajale 23.03.2015 pärast rohu

manustamist korralduse „näita“ ning kaebaja ei küsinud täpsustust, vaid keeldus korraldusele

allumast. Poolte vahel on vaidlus selle üle, kas kaebajale antud korraldus oli arusaadav ning

kas talle tagati ärakuulamisõigus

distsiplinaarmenetluses. Halduskohus leidis, et

vanglateenistuse ametniku antud korraldus oli õiguspärane ning käesoleval juhul ei vastanud

kaebajale antud korraldus ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele. Kaebaja kinnitusel oli ta

vaidlusalusele intsidendile eelnevalt kolme nädala vältel ravimeid saanud. Kaebaja ei küsinud

selgitust talle antud korralduse kohta ning kirjeldas samal päeval esitatud selgituses, et ta ei

soovi näidata valvurile, et ta ikka võtab tablette. Eelnev viitas halduskohtu hinnangul sellele,

et kaebaja mõistis talle antud korralduse sisu. Halduskohus nõustus vastustaja seisukohaga, et

tuginedes varasemale ravimi manustamise kogemusele ning teadmistele vangla kodukorrast,

pidi vanglaametniku korraldus olema kaebajale arusaadav. Lisaks leidis halduskohus, et

asjakohatu on kaebaja väide, et 23.03.2015. a pöördumine „Avaldan rahulolematust“ ei ole

tema selgitus vaidlusaluses distsiplinaarmenetluses. Halduskohus märkis, et sõltumata kaebaja

eesmärgist 23.03.2015. a pöördumise kirjutamisel, oli vastustajal õigus arvestada pöördumises

märgitud selgitusi vaidlusaluse sündmuse kohta. Muuhulgas nähtub kaebaja 23.03.2015. a

pöördumisest, et kaebaja keeldus korraldusele allumast teadlikult. Lisaks selgitas

halduskohus, et kaebajale pidi hiljemalt 26.03.2015 olema selge, et tal on võimalus anda

selgitusi seoses 23.03.2015 hommikuse loenduse ajal toimunud sündmusega, kuna ta kinnitas

oma allkirjaga ettekandel, et teda on sellest teavitatud. Samuti oli kaebajale hiljemalt

07.04.2015 teada, et sama sündmuse kohta on algatatud distsiplinaarmenetlus (kaebaja allkiri

distsiplinaarmenetluse protokollil). Halduskohus lisas, et ärakuulamisõigus ei pea olema

tagatud suulises vormis. Halduskohus märkis, et kohtule esitatud distsiplinaarmenetluse

materjalidest nähtub, et vastustaja on enne distsiplinaarkaristuse määramist selgitanud

kaebajale võimalusest kirjutada seletus seoses 23.03.2015 suu avamise korraldusele allumata

jätmisega. Seega on kaebajale tagatud ärakuulamisõiguse kasutamine. Asjaolu, et kaebaja ei

soovinud esitada täiendavaid kirjalikke selgitusi peale esialgse 23.03.2015. a pöördumise, ei

tähendanud halduskohtu hinnangul seda, et vastustaja oleks rikkunud ärakuulamisõigust.

Halduskohus märkis, et kaebajale määratud karistus on tema poolt toime pandud

distsipliinirikkumisega proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vorminõuetele vastav.

Vaidlusaluse käskkirja andmisel on järgitud distsiplinaarmenetluse läbiviimise nõudeid

vastavalt VangS §-le 64 ja käskkirjas märgitud rikkumised on kaebaja poolt toime pandud.

Sellele ei vaidle vastu ka kaebaja ise. Kaebajat on teavitatud distsiplinaarmenetluse

algatamisest, talle on antud võimalus vastuväidete esitamiseks. Kartserikaristuse määramist

on põhjendatud kaebaja varasema karistatuse ning teiste karistuste mitte-eesmärgipärasusega.

Halduskohtu hinnangul on vastustaja karistuse määramisel arvestanud kõigi oluliste

asjaoludega ega ole tuginenud tähendust mitteomavatele ajaoludele.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

8. R. Ainsar esitas 23.09.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu

Halduskohtu 02.09.2015. a otsus ja teha uus otsus, millega rahuldada tema kaebus ning

tühistada Tartu Vangla 08.04.2015. a käskkiri nr 6-2/420.

Kaebaja märkis, et ta ei ole kohustatud selgitusi küsima, kui korraldus on tema jaoks

arusaamatu, vaid ametnik peab ennast selgelt väljendama. Kaebaja väitel ei ole keegi talle

varem andnud korraldust avada suu ning eeltoodust tulenevalt ei olnud korraldus „näita“ talle

arusaadav. Lisaks ei ole kaebaja hinnangul tema tegu kvalifitseeritav ametnike korduvate

seaduslike korralduste eiramisena, kuna korraldus anti talle üks kord. Väär on halduskohtu

seisukoht, et kaebaja keeldus teadlikult korraldusele allumast, kuna korraldus ei olnud talle

arusaadav. Kaebaja hinnangul ei nähtu halduskohtu põhjendustest, mis õiguslikul alusel oli

vastustajal õigus lugeda tema psühhiaatrile adresseeritud pöördumine selgituseks intsidendile.

Lisaks ei ole halduskohtu viide Riigikohtu otsusele haldusasjas nr 3-3-1-26-12 seoses

ärakuulamisõigusega asjakohane, kuna kaebaja väitel ei ole küsimus ärakuulamisõiguse

realiseerimises, vaid selles, kas tema avaldust saab liigitada HMS § 40 lg 1 mõttes selgituseks

või omapoolsete väidete esitamiseks.

9. Tartu Vangla esitas 26.10.2015 vastuse apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta

R. Ainsari apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 02.09.2015. a otsus

muutmata.

Vastustaja hinnangul on äärmiselt ebausutav, et R. Ainsar ei pidanud vaidlusalusele

sündmusele eelnenud kolme nädala jooksul pärast ravimite tarvitamist oma suud avama.

Justiitsministri 05.09.2011. a määruse nr 44 „Järelevalve korraldus vanglas“ § 38 lg 3 kohaselt

on vanglateenistuse ametnik kohustatud kontrollima, et kinnipeetav manustab ravimi. Tartu

Vangla kodukorra p-st 20.7 tuleneb, et kinnipeetavatel tuleb alati pärast ravimi tarvitamist

oma suu avada. Kui kinnipeetav seda ise ei tee või kui vanglaametnik ei ole ravimi alla

neelamises siiski veendunud, annab ametnik kinnipeetavale korralduse avada oma suu.

Kaalutlusõigust, kas kontrollida kinnipeetavapoolset ravimi manustamist või mitte,

vanglaametnikel ei ole. Lisaks on vastustaja hinnangul eluliselt ebausutav, et

vanglaametnikud ei kontrollinud R. Ainsari poolset ravimi manustamist kolme nädala jooksul

enne vaidlusalust sündmust, kuid tegid seda viie kuu jooksul pärast vaidlusalust sündmust.

Vastustaja leidis, et kuivõrd R. Ainsar pidi tuginedes oma varasemale ravimi manustamise

kogemusele ja teadmistele vangla kodukorrast valvuri korraldusest aru saama, kuid otsustas

valvuri korraldust siiski mitte täita, on talle etteheidetud rikkumise koosseis täidetud.

10. 19.11.2015 esitas kaebaja täiendavad selgitused, milles jäi oma varasemate seisukohtade

juurde, leides vastuseks Tartu Vangla 26.10.2015. a vastusele veel, et tegelikult on vanglas

valvureid, kes paluvad kinnipeetaval pärast tableti saamist suu avada ja ka neid, keda see

tegelikult ei huvita, kuigi vangla kodukord kontrollimise ette näeb ja kaebaja on ka avanud

suud ilma otsese korralduseta. Samuti ei saa korraldust „näita“ lugeda korralduseks, mida on

võimalik täita, sest kinnipeetavale ei ole arusaadav, mida ta näitama peab. Kaebaja jäi samuti

selle juurde, et vangla ei andnud talle enne karistuse määramist võimalust omapoolse selgituse

esitamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Ringkonnakohus leiab, et R. Ainsari apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ning Tartu

Halduskohtu 02.09.2015. a otsus muutmata.

12. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu asja materjalidest, et halduskohus oleks hinnanud

tõendeid ebaõigesti või rikkunud menetlusõiguse norme. Halduskohus on uurinud piisava

põhjalikkusega tõendeid ja on kaebuses esitatud väidete osas võtnud seisukoha vaidlustatud

otsuse p-des 12-13. Asjaolu, et kaebaja ei nõustu halduskohtu otsuses toodud põhjendustega,

ei anna veel alust otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud otsuses toodud

põhjendustega ja ei pea HKMS § 201 lg 4 alusel vajalikuks neid korrata. Ükski

apellatsioonkaebuses esitatud seisukoht ei ole aluseks vaidlustatud halduskohtu otsuse

tühistamisele ega uue otsusega kaebuse rahuldamisele. Vastuseks apellatsioonkaebuses

väidetule märgib ringkonnakohus järgmist.

13. Kaebaja püüab ka apellatsiooniastmes jätkuvalt jätta muljet, et vanglaametniku korraldus

„näita“ ei olnud talle arusaadav, kuna keegi ei olnud talle varasemalt andnud ravimi

manustamise järgselt korraldust avada suu. Ringkonnakohus nõustub siinkohal vastustajaga,

et on äärmiselt ebausutav, et R. Ainsar ei pidanud vaidlusalusele sündmusele eelnenud kolme

nädala jooksul pärast ravimite tarvitamist oma suud avama, kui vanglaametnikel on kohustus

kontrollida ravimi manustamist. Kuivõrd kaebaja oli enne ravimeid manustanud ja oli seega

teadlik vanglaametnike soovist näha tema suud pärast ravimi manustamist, siis pidi olema

korraldus talle ka arusaadav. Seda, et korraldus näidata valvurile pärast tablettide manustamist

oma suud (avada suu) oli kaebajale tegelikult arusaadav, kuid ta ei soovinud seda täita, näitab

ringkonnakohtu hinnangul ka R. Ainsari poolt samal päeval vanglale seletusena esitatud

kirjutis (pealkirjastatud kui „Avaldan rahulolematust“), milles kaebaja selgitab, et: „/…/aga

täna hommikul (23.03.15) hakkas valvur kahtlema, kas ikka neelan alla ja ütles „näita“ mina

vastasin „ei näita“ lubas ettekande teha. Jalutamise aeg mõtlesin, et ta vist tahtis suud näha no

ja kui ei usuta, et ma neid võtan, ja pean hakkama mingit tsirkust tegema suu lahti, kandadel

hüppama ja kuristama kurku, et valvuritele näidata, et ma ikka võtan neid tablakaid, siis tänan

ei, ma ei hakka valvurile klouniks, kes tema pilli järgi tantsib, tahab tehku uriini proov või

mul suva/…/ Ja ma arvan, et ei pea mitte kellelegi tõestama, et ma neid võtan, sest kui ma

neid ei tahaks, siis ma neid ei võtaks ju üldse vastu/…/aga no ma ei hakka valvurile jobu

mängima.“

14. Apellatsioonkaebuses märgib kaebaja veel, et küsimus ei ole ärakuulamisõiguse

realiseerimises, vaid selles, kas tema avaldust pealkirjaga „Avaldan rahulolematust“ saab

liigitada HMS § 40 lg 1 mõttes selgituseks või omapoolsete väidete esitamiseks. Kaebaja

väitel ei ole ta selgitusi andnud ning ta oli unustanud, et tema pöördumist psühhiaatrile

arvestati selgitusena vaidluse all oleva intsidendi kohta. Ringkonnakohus selgitab, et

ärakuulamisõiguse tagamise seisukohast ei ole oluline mitte see, kas kaebaja on esitanud asja

kohta oma arvamuse ja vastuväited, vaid kas talle on tagatud võimalus oma arvamuse ja

vastuväidete esitamiseks. 23.03.2015. a ettekandest nähtuvalt on kaebajat 26.03.2015

teavitatud ettekande koostamisest ja antud talle võimalus kirjutada seletus. Asja materjalidest

nähtuvalt ei soovinud kaebaja juhtunu kohta seletust kirjutada pärast 26.03.2015 ega ka pärast

talle 07.04.2015. a distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumist. Samas oli kaebaja

pöördunud juhtunuga samal päeval, 23.03.2015, ise vangla poole, kus ta sisuliselt esitas

toimunu kohta omapoolse nägemuse ja seega ei toiminud vastustaja valesti, kui arvestas seda

selgitust kaebajapoolse kirjaliku seletusena. Seda, et kaebaja on varasemalt ka ise käsitlenud

oma 23.03.2015. a kirjalikku pöördumist omapoolse kirjaliku selgitusena toimunu kohta,

näitab ringkonnakohtu hinnangul ka see, et distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvudes, mille

üheks lisaks nimetatud kirjalik pöördumine oli, on R. Ainsar distsiplinaarmenetluse

protokollile omakäeliselt märkinud, et soovib koopiat ka ettekandest ja tema enda seletusest

(tl 6).

Arusaamatu ning asjakohatu on ka kaebaja viide tema väidetavalt puudulikule mälule selle

kohta, kas ja millal ta vanglale seletuse kirjutas, sest juba distsiplinaarmenetluse protokollist

nähtub, et vangla on arvestanud selgitustena kaebaja 23.03.2015. a pöördumist. Seega oli

kaebaja distsiplinaarmenetluse protokolliga tutvumise järel teadlik endapoolse kirjaliku

selgituse esitamisest ning on oma allkirjaga kinnitanud, et ta lisaselgitusi anda ei soovi. Ka

halduskohus on ärakuulamisõiguse võimaldamist ja selle kasutamist oma otsuses põhjalikult

käsitlenud ning ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega.

15. Lisaks toob kaebaja apellatsioonkaebuses välja, et vanglaametniku korraldus „näita“ ei ole

kvalifitseeritav korduva korraldusena VangS § 67 p 1 mõistes, kuna korraldus anti talle

ühekordselt. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja väide eluliselt usutav, kuna

vanglaametniku ettekandes, distsiplinaarmenetluse protokollis ja käskkirjas on märgitud, et

kaebaja eiras korduvalt talle antud korraldust avada suu peale tablettide manustamist. Samuti

ei ole kaebaja seda asjaolu kahtluse alla seadnud juhtunuga samal päeval kirjutatud

pöördumises Tartu Vangla poole. Esmakordselt viitab kaebaja sellele, et korraldust ei olnud

tema arvates korduvalt antud, vanglale esitatud vaides. Ka halduskohtule esitatud kaebuses ei

ole kaebaja tegelikult tühistamiskaebuse esitamise põhjusena välja toonud seda, et suu

avamise korraldust ei antud talle korduvalt. Kohtumenetluses viitab kaebaja sellele uuesti

alles apellatsioonkaebuses, mis samuti annab aluse kahelda kaebaja sellekohase väite

tõelevastavuses.

Samuti pole ringkonnakohtul alust kahelda selles, et valvur, kes 23.03.2015 kaebaja poolt

tablettide võtmist kontrollis, oli teadlik nii kodukorra p 20.7 kui ka VangS § 67 p 1 sisust.

16. Eeltoodud põhjendustel jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu

02.09.2015. a otsus muutmata.

17. Kuna kaebaja oli nii haldus- kui ka ringkonnakohtus menetluskulude tasumisest

vabastatud, jäävad kaebaja menetluskulud (riigilõiv) HKMS § 118 lg 3 alusel Eesti Vabariigi

kanda.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/