3-14-50870/35 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

KOHTUOTSUS

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Agu Timmi, Maili Lokk

Otsuse avalikult

teatavakstegemise aeg ja koht

10.12.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-50870

Haldusasi

Stanislav Korsaki kaebus Tallinna Vangla vastu

mittevaralise kahju summas 3795 eurot hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 20.01.2015. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus, Stanislav Korsaki

vastuapellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Stanislav Korsak

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta Tallinna Vangla apellatsioonkaebus ja Stanislav Korsaki

vastuapellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Jätta Stanislav Korsaki poolt apellatsioonimenetluses kantud kulud tema enda

kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemise päevast, s. o 10.12.2015, arvates (HKMS § 212 lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui

kassaator või teised menetlusosalised ei ole HKMS § 213 lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt

avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Kinnipeetav Stanislav Korsak esitas 04.03.2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise

taotluse, milles taotles mittevaralise kahju hüvitamist 15 eurot ööpäevas seoses ebapiisava

isikliku kambripinnaga Tallinna Vanglas.

2. S. Korsak esitas 21.05.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla vastu kahju

hüvitamise nõudega seoses ebapiisava elamispinna tagamisega Tallinna Vangla kambrites

27.09.2012-05.06.2012. Kaebaja taotles 15 euro suuruse mittevaralise kahju väljamõistmist

iga Tallinna Vanglas viibitud päeva eest.

3. Tallinna Halduskohus edastas 21.05.2014. a määrusega kaebuse alluvuse järgi Tartu

Halduskohtule.

4. Vastuseks kohtunõudele teatas Tallinna Vangla 17.06.2014, et ei ole S. Korsaki kahju

hüvitamise taotlust lahendanud. Tartu Halduskohus võttis kaebuse menetlusse.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 20.01.2015. a otsusega kaebuse osaliselt ja mõistis Tallinna

Vanglalt välja kaebaja kasuks mittevaralise kahju hüvitise summas 200 eurot ning

menetluskulud 6,03 eurot.

Halduskohus märkis, et saab kaebuse läbi vaadata kaebaja poolt kaebuses märgitud perioodi

ulatuses, milleks on 27.09.2012-05.06.2013, kuigi Tallinna Vangla vastuse kohaselt on

kaebaja viibinud Tallinna Vanglas perioodil 27.06.2012-05.06.2013. Kuni 08.05.2013 oli

kaebaja vahistatu staatuses ja kuigi 08.05.2013-05.06.2013 oli ta süüdimõistetu staatuses,

viibis kaebaja ikkagi vangla vastuvõtuosakonna lukustatud kambris. Halduskohus märkis, et

vastustaja tegevust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas

ei saa hinnata üksnes justiitsministri 30.11.2000. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ §

6 lg 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel, vaid kinnipidamistingimuste

hindamisel tuleb Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) ja Riigikohtu praktika kohaselt arvesse

võtta ka kinnipidamistingimuste kumulatiivset mõju ja ajavahemikku, mille jooksul isikut

konkreetsetes tingimustes peeti.

Halduskohus leidis, et tulenevalt EIKi praktikast tuleb isikliku ruumi pindala arvutamisel

kambri üldpindalast maha arvata WC alune pind, kuid mööbli alust pinda mitte. Vastustaja

esitatud andmete alusel tegi halduskohus kindlaks, et WC aluse pinna kambri pinnast maha

arvamisel viibis kaebaja 100 päeva kambrites, kus põrandapinda oli kambris ühe isiku kohta

alla 3 m². Halduskohus märkis, et EIKi ja Riigikohtu seisukohtade järgi saab 2,5 m² nõuet

mõista selliselt, et vahemikku 2,5-3 m² kambri põrandapinda isiku kohta saaks lugeda

õiguspäraseks, kui väikest ruumi kompenseeriksid muud positiivsed kinnipidamistingimused.

Antud asjas viibis kaebaja kinnistes kambrites vahistatuna 23 tundi ööpäevas, saades kambrist

välja ainult tunniajasele jalutuskäigule. Samas 252 päevast viibis kaebaja ainult 36 päeva

kambrites, kus ühe isiku kohta oli kambris põrandapinda vahemikus 2,48-2,56 m². Ka alla 3

m² pinnaga kambris ei viibinud kaebaja järjest, vaid osade kaupa.

Halduskohus märkis, et tal puudub veendumus, et kaebaja oleks saanud oma tegevusega või

taotlustega mõjutada kambri valikut või suurema kambri pinna saamist. Seetõttu asus

halduskohus seisukohale, et riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 viidatud esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine antud juhul ei takista hüvitise nõude rahuldamist.

Kohus leidis, et kaebaja pikaajaline kinnipidamine isikliku ruumi miinimumnõuet rikkuvates

tingimustes oli teadlik tegevus ja luges selle süüliseks vähemalt raske hooletuse vormis.

Hüvitise suuruse määramisel võttis kohus arvesse, et kaebaja Tallinna Vanglas kambrites, kus

oli ühe kinnipeetava kohta alla 3 m² põrandapinda, viibitud päevade arvu ja asjaolu, et kaebaja

pidi kambris viibima 23 tundi ööpäevas. Samas arvestas kohus ka sellega, et ei ole ilmnenud

muid asjaolusid, mis oleksid võinud rikkumise mõju süvendada, ning ka seda, et kaebaja ei

viibinud järjestikku kõiki 100 päeva kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta

alla 3 m². Halduskohus pidas kaebajale tekitatud mittevaralise kahju eest kohaseks rahaliseks

hüvitiseks 200 eurot.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Tallinna Vangla esitas 19.02.2015 Tartu Halduskohtu 20.01.2015. a otsuse peale

apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus rahuldas

kaebuse osaliselt ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebus täielikult rahuldamata.

Apellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

6.1. Vastustaja leiab, et halduskohtu otsuse põhjendused on ebaselged ja kohtu seisukoht pole

üheselt mõistetav. Kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas kohus on kaebuse

lahendamisel ja hüvitise väljamõistmisel arvestanud, et mööblialune pind kambris vaba

põrandapinda vähendab või mitte.

6.2. Vastustaja ei nõustu kohtu seisukohaga, et WC alla jääv pind tuleb kambri põrandapinna

suuruse arvestamisel välja arvata. Põrandapind ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba

pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vaheseinte vaheline

kaugus. WC pinna mahaarvamine kambri põrandapinna suurusest oleks põhjendatud üksnes

juhul, kui tegemist oleks sellise ruumiga, mida kinnipeetav kasutada ei saa. Tallinna Vangla

esimeses ja teises üksuses asuvad WC-d kambris ning seega on kinnipeetavatel pidev

juurdepääs WC-le.

6.3. WC pinna kambri üldpinna hulka arvutamise korral on kaebajale kõigil Tallinna Vanglas

viibitud päevadel üle 2,5 m² põrandapinda tagatud. Seega on Tallinna Vangla täitnud

VSkE § 6 lg-st 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis tulenenud nõuet. Järelikult ei ole

kaebajat inimväärikust alandavates tingimustes hoitud. Seetõttu on Tallinna Vanglalt

mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmine põhjendamatu.

6.4. Halduskohus on jätnud arvestamata, et inimõigustel on ajas dünaamiline iseloom, mis

tähendab, et teatud õiguste kaitse läheb aja jooksul rangemaks. Õiguspärane halduspraktika

saab muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kohtuotsustes toodud

seisukohtadel ei saa riigi jaoks olla tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes

edasiulatuv.

6.5. Esialgu kinnipeetavate kambrisuuruste osas tehtud EIKi lahendid ei määratlenud

konkreetselt ära seda, kui suur peab olema väikseim kamber, et seda ei loetaks iseseisva

alusena inimväärikuse alandamiseks. Eestis kuni 31.12.2013 kehtinud põrandapinna

minimaalmäära 2,5 m² ei saanud pidada selle kehtestamise ajal Euroopa vangistusõiguse

praktikat arvestades inimväärikust alandavaks. Tegemist oli põrandapinna suurusega, mida oli

Eesti vangide arvu ja vanglate võimalusi arvestades teoreetiliselt reaalne kinnipeetavatele

tagada.

6.6. Eesti riik sai 2013. a teada, et alla 3 m² kambri põrandapinda peetakse EIKi praktikas

iseenesest EIÕK rikkumiseks ning koheselt on astutud samme siseriikliku õiguse EIKi

praktikaga kooskõlla viimiseks. EIKi praktikas väljendatud seisukohti on arvesse võetud

siseriikliku õiguse muutmisel. Alates 01.01.2014 tagatakse kinnipidamisasutustes

kinnipeetavatele vähemalt 3 m² põrandapinda.

7. Kaebaja esitas 11.03.2015 vastuapellatsioonkaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu

20.01.2015. a otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega rahuldada kaebus täies ulatuses.

Vastuapellatsioonkaebuse põhjendused on järgmised.

7.1. Kaebaja leiab, et halduskohus on rikkunud põhjendamiskohustust, kuna ei ole

põhjendanud, miks mõistab mittevaralise kahju hüvitisena välja 200 eurot, kuigi teistes

haldusasjades on kohus mõistnud välja suuremaid summasid. Samuti jääb kohtuotsusest

arusaamatuks, kas kohus arvestas kaebaja isikliku ruumina ka mööbli alla jääva ala või mitte.

7.2. Kaebaja hinnangul on kohtu poolt välja mõistetud mittevaralise kahju hüvitist 2 eurot

päeva eest ebamõistlikult väike. Tartu Halduskohus on teistes kohtuasjades mõistnud välja ka

10 eurot päeva eest.

7.3. Kaebaja ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et isiklik ruum jäi alla 3 m² ainult 100

päeval. Kaebaja leiab, et kambri põrandapinnast tuleb välja arvata ka mööbli alla jääv pind

ning sellisel juhul oli kaebajal isiklikku ruumi alla 3 m² enamusel Tallinna Vanglas viibitud

päevadel. Kaebaja arvates on Riigikohus ka asjas nr 3-4-1-9-14 leidnud, et mööbli alune pind

tuleb maha arvata.

Vastustaja apellatsioonkaebusele vastuseks märgib kaebaja, et ta ei nõustu sellega. Kaebaja

leiab, et vastustajal on kohustus järgida EIKi praktikast tulenevaid põhimõtteid. Üheski

vastustaja nimetatud EIKi lahendis ei olnud tegemist käesoleva asjaga analoogse olukorraga.

8. Vastustaja palub vastuses vastuapellatsioonkaebusele jätta see rahuldamata. Vastustaja

nõustub kaebaja arvamusega, et kohtuotsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas kambri

vaba põrandapinna arvestamisel on kohus arvestanud mööbli alla jäävat pinda või mitte.

Muude väidete osas leiab vastustaja, et need ei ole põhjendatud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

9. Ringkonnakohus leiab, et Tallinna Vangla apellatsioonkaebuse ja ka S. Korsaki

vastuapellatsioonkaebuse rahuldamiseks puudub alus, sest ükski neis esitatud väide ei anna

alust vaidlustatud halduskohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtu otsuse põhjendustega ning tuginedes HKMS § 201 lg-le 4 ei korda neid.

10. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et S. Korsak viibis Tallinna Vanglas vahistatuna perioodil

27.09.2012-08.05.2013 ja süüdimõistetuna perioodil 09.05.2013-05.06.2013. Halduskohus on

vaidlusaluses otsuses seega õigesti tuvastanud, et S. Korsak viibis Tallinna Vanglas kokku

252 päeva, sellest vahistatuna 224 päeva ja süüdimõistetuna 28 päeva. Eeltoodut kinnitab ka

vastustaja poolt 18.11.2014 halduskohtule esitatud tabel (tl 33-35). Samast tabelist saab ka

välja lugeda, et 5-l päeval (05.05.2013-09.05.2013) viibis kaebaja kartseris, kus ta oli üksinda

ja kus kambri põrandapind oli tema kohta 7,92 m2. Eeltoodud ajavahemik tuleb seega kaebaja

poolt nimetatud mittevaralise kahju hüvitamise nõude aluseks olevast perioodist välja arvata

ja seega viibis kaebaja vahistatuna vangla tavakambrites perioodil 27.09.2012-04.05.2013

(220 päeva) ning süüdimõistetuna perioodil 10.05.2013-05.06.2013 (27 päeva). Samast

tabelist nähtuvalt viibis S. Korsak vahistatuna (periood 27.09.2012-04.05.2013) kambrites,

kus WC-ta oli ühe kinnipeetava kohta alla 2,5 m2 põrandapinda 19-l päeval; kambrites, kus

põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta 2,5-3,0 m2 74-l päeval; kambrites, kus põrandapinda

oli ühe kinnipeetava kohta 3,0-4,0 m2 96-l päeval ja kambrites, kus oli põrandapinda ühe

kinnipeetava kohta üle 4 m2 31-l päeval. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite

pinda koos WC-ga, siis saab sama tabeli alusel järeldada, et sellisel juhul kaebaja vahistatuna

alla 2,5 m2 kambrites ei viibinud; kambris kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 2,5-

3,0 m2 viibis kaebaja sel juhul 28-l päeval; kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava

kohta 3,0-4,0 m2 viibis kaebaja 125-l päeval ja kambrites, kus oli põrandapinda ühe

kinnipeetava kohta üle 4 m2, viibis kaebaja 67-l päeval. Süüdimõistetuna (periood

10.05.2013-05.06.2013) ei viibinud kaebaja ühelgi päeval kambrites, kus põrandapinda oleks

olnud alla 2,5 m2 olenemata sellest, kas arvestada WC kambri pinnast välja või mitte.

Kambrites, kus WC-ta oli ühe kinnipeetava kohta põrandapinda 2,5-3,0 m2 viibis kaebaja 8-l

päeval ja kambrites, kus põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta üle 3,0 m2, viibis kaebaja

19-l päeval. Kui arvestada sama ajavahemiku kohta kambrite pinda koos WC-ga, siis saab

sama tabeli alusel järeldada, et sellisel juhul ei viibinud kaebaja süüdimõistetuna ühtegi päeva

kambrites, kus oli põrandapinda ühe kinnipeetava kohta 2,5-3,0 m2 ja kambrites, kus

põrandapinda oli ühe kinnipeetava kohta üle 3,0 m2, viibis kaebaja kõigil 27-l päeval.

Arvestades eeltoodut ja halduskohtu selgitusi ning asjakohast EIKi praktikat ja Riigikohtu

halduskolleegiumi vastavaid seisukohti selle kohta, millise põrandapinna puhul saab vahistatu

staatust ja sellest tulenevat liikumispiirangut lugeda kinnipeetava olukorda halvendavaks ja

millise puhul mitte (vt näiteks 09.12.2015. a otsus haldusasjas nr 3-3-1-42-15) ning ka

halduskohtu otsuses väljatoodud perioode, kui kaua kaebaja ühtedes või teistes tingimustes

viibis, peab ringkonnakohus igati mõistlikuks halduskohtu poolt kaebaja kasuks

väljamõistetud hüvitisesummat 200 eurot ning ei näe võimalust rahuldada halduskohtule

esitatud kaebust tervikuna, s. o selliselt, et kaebaja kasuks mõistetaks välja hüvitis kõigi

Tallinna Vanglas viibitud päevade eest, arvestades hüvitise suurust selliselt, et iga Tallinna

Vanglas eelviidatud perioodil viibitud päeva eest mõistetaks kaebajale välja 15 eurot.

Lisaks eeltoodule selgitab ringkonnakohus veel, et kohus teeb mittevaralise kahju hüvitise

suuruse kindlaksmääramisel individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades

sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu

halduskolleegiumi 10.10.2013. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika).

Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja

diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.2012. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15).

Seetõttu ei saa määravat tähendust omistada ka asjaolule, kui suures ulatuses on halduskohus

teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud ja kas kohus on neid konkreetse asja

lahendamisel arvesse võtnud või mitte. Mis puudutab konkreetselt kaebaja poolt viidatud

haldusasju nr 3-13-1885, 3-14-51038 ja 3-14-51027, milles tehtud lahendites on mõistetud

kaebajate kasuks välja suurem hüvitis kui käesoleval juhul, siis kahes esimesena nimetatud

haldusasjas ei ole halduskohtu lahend veel sellisena jõustunud ning asjas 3-14-51027 on

halduskohtu otsust väljamõistetava summa suuruse osas ringkonnakohtu jõustunud lahendiga

oluliselt vähendatud.

Kohtul ei ole keelatud kõrvale kalduda ka EIKi praktikas väljamõistetud hüvitiste suurustest,

sest mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb ka EIK individuaalse otsuse

(Riigikohtu halduskolleegiumi 05.03.2014. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.1).

EIK on oma kohtupraktikas märkinud, et „EIK on täiesti rahul, kui riik, mis on kehtestanud

õiguskaitsevahendi hüvitise andmiseks, mõistab välja summasid, mis hoolimata sellest, et

need on väiksemad EIK poolt välja mõistetud summadest, ei ole ebamõistlikud, tingimusel, et

riigisisesed otsused, mis peavad olema kooskõlas õigustraditsiooni ja elatustasemega selles

riigis, tehakse kiiresti, need on põhjendatud ja need täidetakse viivitamata“

(EIKi 07.05.2013. a otsus asjas Mets vs. Eesti (avaldus nr 38967/10), p 31).

11. Ringkonnakohus ei nõustu samuti kaebaja selle väitega, et halduskohus ei ole

vaidlustatud otsuses väljamõistetud hüvitise suurust põhjendanud. Nimelt nähtub vaidlustatud

otsusest, et halduskohus võttis hüvitise suuruse määramisel arvesse kaebaja Tallinna Vanglas

viibimise aega ja vastavaid kambritingimusi ruumi osas ja ka seda, et kaebaja pidi vahistatuna

sellisel pinnal viibima suuremal osal ajast vähemalt 23 tundi ööpäevas. Samas arvestas

halduskohus ka sellega, et ei ole ilmnenud muid asjaolusid, mis oleksid võinud süvendada

rikkumise mõju kaebajale või mille kumulatiivne toime ühes isikliku ruumi vähesusega oleks

kvalitatiivselt muutnud kaebajale tekkinud mittevaralise kahju olemust. Nagu juba märgitud,

ei viibinud kaebaja kõigil vaidlusalustel päevadel järjest kambrites, kus põrandapind oli alla 3

m2, vaid selle perioodi sees oli päevi, kus kambris oli alla 6 kinnipeetava ja iga kinni peetava

isiku kohta rohkem kui 3 või isegi 4 m2 põrandapinda. Asjas ei ole ilmselt olnud vaidlust ka

selle üle, et kambrid kus kaebaja viibis, vastasid muus osas nõuetele, s. o seal olid olemas ka

osaliselt avatavad aknad, kambrid olid piisavalt valgustatud, kambrites oli sundventilatsioon

ja nõutava temperatuuri tagas keskküttesüsteem, igal isikul oli oma voodikoht ning igas

kambris oli eraldatud WC ja kraanikauss.

Seega puudub ringkonnakohtu hinnangul alus S. Korsaki vastuapellatsioonkaebuse

rahuldamiseks.

12. Vastuseks Tallinna Vangla apellatsioonkaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus

järgmist.

Apellatsiooniastmes on vastustaja jätkuvalt seisukohal, et kaebaja oli paigutatud kambritesse,

mis vastasid VSkE § 6 lg 6 sätestatud põrandapinna ruutmeetritele, mistõttu ei ole kaebajat

inimväärikust alandavates tingimustes hoitud.

Kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsioonis sätestas VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on toas või

kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Alates 01.01.2014 sätestab VSkE aga, et

kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2

põrandapinda.

RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel kuulub hüvitamisele õigusvastaselt tekitatud kahju.

Eelpoolviidatud 09.12.2015. a lahendis märkis ka Riigikohus, et nende sätete alusel ei kuulu

hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud

välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga

korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega

(kolleegiumi 20. detsembri 2002. a otsus asjas nr 3-3-1-58-02, p 11). Eesti seaduse või

määruse ning ratifitseeritud välislepingu vastuolu korral kohustab PS § 123 lg 2 kohtuid jätma

seaduse või määruse kohaldamata ning halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna

veel garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes. VSkE § 6 lg 6 v.r osas märkis Riigikohus, et see

säte nägi ette vaid põrandapinna alampiiri, mitte ülempiiri, millest enamat kinnipeetavad

ühelgi juhul nõuda poleks saanud ja lisaks VSkE-le pidid vanglad arvestama muid

õigusnorme, sh PS §e 10 ja 18 ning EIÕK art-t 3, mis võisid sõltuvalt kinnipidamise

asjaoludest kohustada tagama suuremat põrandapinda (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegiumi otsus asjas nr 3-4-1-9-14, p 41). Seepärast ei eeldanud EIK praktika

arvestamine põrandapinna kaasustes Riigikohtu hinnangul VSkE § 6 lg 6 v.r kohaldamata

jätmist. EIÕK art 3 sätestab aga piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja

karistamise keelu ning selle kohaldamispraktikat tuleb arvestada PS §s 10 nimetatud

inimväärikuse põhimõtte ning § 18 lgs 1 sätestatud inimväärika kohtlemise põhiõiguse

tõlgendamisel. Riigikohus viitas ka sellele, et RVastS § 7 lg 21 teine lause näeb muu hulgas

ette õiguse nõuda kahju hüvitamist isikule, kellel on õigus esitada EIK-le individuaalkaebus

asjas, mis on sarnane niisugusele asjale, milles EIK on rahuldanud individuaalkaebuse, juhul

kui EIÕK-s sätestatud õigusi rikuti oluliselt ning isikul puuduvad muud võimalused oma

õiguste taastamiseks.

13. Eeltoodut arvestades on halduskohus põhjendatult lähtunud kambri põrandapinna suuruse

määramisel lisaks siseriiklikule õigusele ka EIKi poolt esile toodud kriteeriumitest. EIK on

nimelt leidnud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovitav minimaalne põrandapind 4 m2

isiku kohta (otsus asjas nr 429/12: Tunis/Eesti, p 44). Asjades, kus isiklik ruum jääb

vahemikku 3 kuni 4 m2, saab EIÕK art 3 rikkumisega olla tegemist vaid juhul, kui isiku

olukorda raskendasid muud puudused, iseäranis seoses värskes õhus jalutamise võimalusega,

juurdepääsuga loomulikule valgusele või värskele õhule, ventilatsiooni või küttega,

tualettruumi kasutamise privaatsusega või põhiliste sanitaar- ja hügieeninõuetega (nt EIK

otsused asjades nr 42525/07 ja 60800/08: Ananyev jt/Venemaa, p 149; 8968/08: Jirsák/Tšehhi,

p 64; 7334/13: Muršić/Horvaatia, p 57). Samas on EIK leidnud, et ka 3 m2-st väiksema

kambripinna mõjusid võivad tasandada ja väärikuse alandamise välistada muud

kinnipidamistingimused, kui on tagatud liikumisvabadus vangla või osakonna piires, võimalus

viibida väljaspool kambrit ning kinnipidamisasutuse üldine nõuetekohasus (nt asjad

nr 9967/06: Belyayev/Venemaa, pd 33–36; 2689/12: Semikhvostov/Venemaa, p 79; 7334/13:

Muršić/Horvaatia, p 56). Kuigi EIK on vanglakambri põrandapinna kaasuste asjaolusid vahel

refereerinud tualettruumi pindala arvesse võtmata (nt asi nr 36059/12: Bordeniciu/Rumeenia,

pd 9–17), on ta teistes asjades arvestanud kambripinda koos tualetiga (nt asi nr 44753/12:

Gégény/Ungari, pd 6; 29334/11: Lutsenko/Ukraina, p 117). Sageli on EIK riive intensiivsuse

hindamisel rõhutanud ka seda, et vaadeldud isiklik ruum on hõlmanud ka WC ning

mööblialust pinda, ning käsitlenud riivet selle võrra intensiivsemana (nr 43589/02:

Salakhutdinov/Venemaa, p 72; 30112/04: Petrenko/Venemaa, p 39).

14. Vastustaja apellatsioonkaebuses esitatud väited selle kohta, et Eesti riik on pärast 2013. a

astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks annavad samuti

tunnistust sellest, et ka vastustaja ise nendib, et siseriiklik õigus ei olnud EIK praktikaga

kooskõlas.

Kuigi vastustaja on viidanud vanglate ruumikitsikusele suure kinnipeetavate arvu tõttu, ei saa

sellest järeldada, et vastustaja ei ole kaebaja õigusi rikkunud. Riigikohus on 10.09.2009. a

otsuses asjas nr 3-3-1-24-09 p-s 9 märkinud, et majanduslike faktoritega ei saa õiguslikult

põhjendada seaduses imperatiivselt sätestatud normide järgimata jätmist. Asjaolu, et Eesti riik

on pärast 2013. a astunud samme siseriikliku õiguse EIK praktikaga kooskõlla viimiseks, ei

muuda toimunud rikkumist olematuks.

15. Ringkonnakohus nõustub vastustaja väitega inimõiguste dünaamilise arengu kohta, sest

ka näiteks Eesti kohtupraktika on ajas muutuv ja arenev. Küll aga ei nõustu ringkonnakohus

vastustaja seisukohaga, et õiguspärane halduspraktika saab muutuda õigusvastaseks alles

rikkumise tuvastamisel.

Ringkonnakohus märgib, et rikkumise tuvastamisel annab kohus hinnangu tagantjärgi juba

toimunud situatsioonile ning kui tuvastatakse rikkumine, siis see tähendab, et juba

vaidlusaluse sündmuse toimumise ajal oli tegemist õigusvastase olukorraga. Ka kambri

suurust puudutavates EIK lahendites 2013. a järgnevast perioodist on hinnatud

kinnipidamistingimuste lubatavust varasemal ajal. Asjaolu, et kinnipeetavate kambri suuruste

osas tehtud EIK lahendid ei määratlenud konkreetselt ära seda, milline on minimaalne

põrandapind, mis ühe kinnipeetava kohta tuleb tagada, ei tähenda, et rikkumist ei olnud.

16. Kuna vastuapellatsioonkaebuse jääb rahuldamata, siis jäävad kaebaja poolt

apellatsioonimenetluses kantud kulud (riigilõiv) kaebaja enda kanda vastavalt HKMS § 108

lg-le 1. Apellatsioonkaebuse esitanud Tallinna Vangla oli riigilõivu tasumisest seaduse järgi

vabastatud.

Tiina Pappel

/allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

/allkirjastatud digitaalselt/

Maili Lokk

/allkirjastatud digitaalselt/