4-15-7278/17 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 16.11.2015.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Julia Vernikova Sekretär Raivo Seppo Tõlk

Vaidlustatud lahend

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 13.08.2015.a otsus väärteoasjas nr. 2302,15,002891

Kaebuse esitanud isik S.O, isikukood: XXX, elukoht XXX Istungil osalenud isikud kaebuse esitaja: S.O, tema kaitsja Kati Tamm,

kohtuvälise menetleja – Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse esindaja Jaak Paju

LÕPPOSA

Jätta Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse otsus nr. 2302,15,002891 sisuliselt muutmata, kuid täpsustada, et rahatrahvid kogusummas 580 eurot kuuluvad KarS § 66 lg 2 alusel tasumisele ositi võrdsetes osades 10 kuu jooksul 58 eurot igakuiselt

alates kohtuotsuse jõustumisest, samuti kuuluvad menetluskulud (ekspertiisiga seotud kulu summas 84 eurot) KrMS § 180 lg 3 alusel tasumisele kuues osas 6 kuu jooksul 14 eurot igakuiselt alates kohtuotsuse jõustumisest.

S.O kaebus jätta rahuldamata.

Kui menetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Harju

Maakohtule (Liivalaia kohtumaja) seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

Kassatsiooniteate esitamise korral on kohtuotsuse terviktekst menetluspooltele tutvumiseks kättesaadav 09.12.2015.a Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis.

Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsioonikaebuse Riigikohtusse 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal. Väärteoasi nr.4-15-7278

2

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Kaevatava otsusega karistati kaebajat LS § 223 lg 1 alusel rahatrahviga 125 trahviühiku ulatuses

summas 500 eurot; LS § 223 lg 2 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks ja LS § 242 lg 1 alusel rahatrahviga 20 trahvühiku ulatuses summas 80 eurot.

Väärteoasja kohaselt S.O, juhtides 26.02.2015 kell 17.50 mootorsõidukit Tallinnas

Pärnu mnt 325 maja juures ning lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, ei kohandanud oma sõiduki kiirust vastavaks liiklusolukorrale, et oleks võimalik jääda seisma enne ülekäigurada, mille

tõttu sõitis otsa paremalt vasakule ülekäigurajal teed ületavale jalakäijale. Oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse ja tervisekahjustused Kristjan Kalle’le. Samuti S.O liigutas

sõiduki sündmuskohalt ära enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist, märkimata ära tunnistajate juuresolekul sõiduki ja esemete asendid ning jäljed.

S.O rikkus oma käitumisega LS § 35 lg 4 ja § 169 lg 6 nõudeid ning tema tegevus kvalifitseeriti LS § 223 lg 1 ning § 242 lg 1 järgi.

KAEBUSE SISU

Kaebuses taotletakse otsuse tühistamist täies ulatuses ning väärteomenetluse lõpetamist teos

väärteotunnuste puudumise tõttu, alternatiivselt taotletakse väärteomenetluse lõpetamist otstarbekuse kaalutlusel või määratud karistuste kergendamist, sh lisakaristuse mittekohaldamist. Samuti taotletakse kohtuvälise menetleja otsuse muutmata jätmise puhul määratud rahatrahvide ja menetluskulude tasumist osade kaupa.

Kaebuses märgitakse, et väärteoprotokollis ei kajastu menetlusalusele isikule etteheidetavate

süütegude objektiivse koosseisu tunnuseid, nimelt ei nähtu väärteoprotokollist, milline oli S.O sõidukiirus ülekäigurajale lähenedes, kas see oli jalakäijale ohustav ja milline ta pidi olema jalakäija mitteohustamiseks, samuti ei selgu väärteoprotokollist, milles seisnes S.O poolt

tekitatud väidetav tervisekahjustus, mistõttu ei ole üldse võimalik hinnata ega tuvastada, kas jalakäijale tekitati tervisekahjustused või mitte. Sellega on rikutud V™S § 69 lg 2 p 5 nõudeid. Teise (LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava) süüteo puhul oleks kaitsja arvates pidanud kajastama väärteoprotokollis sõiduki sündmuskohalt liigutamise põhjuse. Lisaks objektiivsete koosseisude

väärteoprotokollis kajastamata jätmisele ei ole selles kajastatud ka subjektiivseid koosseise.

Kaitsja leiab, et kuna väärteoprotokolli teokirjelduse põhjal ei ole võimalik tuvastada, et menetlusalune isik on toime pannud väärteokoosseisule vastava teo, tuleb väärteomenetlus V™S § 29 lg 2 p 1 alusel lõpetada.

Samuti leiab kaitsja, et isegi juhul, kui S.O-le etteheidetavate süütegude koosseise tuleb lugeda täidetuks, vabaneb ta vastutusest liiklusõnnetuses osalenud teise poole poolt (nn kannatanu)

liiklusnõuete rikkumise tõttu. Kohtuväline menetleja jättis hindamata XXX käitumise liiklusõnnetuses ega kajastanud mitte mingis ulatuses seda väärteoprotokollis. Samas on kaitsja

seisukohal, et jalakäija XXX rikkus LS § 24 lg 1 nõudeid sellega, et ületas sõiduteed mitte ülekäigurajal, vaid sõiduteel, millega tekitas ise liiklusohu ja põhjustas liiklusõnnetuse, samuti

rikkus jalakäija LS § 25 lg-st 7 tulenevat kohustust hinnata reguleerimata ülekäigurajal enne

sõidutee ületamist läheneva sõiduki kaugust ja kiirust, anda juhile võimalus kiirust sujuvalt vähendada või seisma jääda ja veenduda, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu.

Seoses alternatiivse taotlusega kergendada S.O-le määratud põhija lisakaristused märgib

kaitsja, et karistused ei ole kooskõlas KarS § 56 lg-s 1 sätestatud karistuse määramise

põhimõtetega. Kohtuväline menetleja ei ole arvestanud lisakaristuse määramisel karistust

3

kergendavat asjaolu, S.O samade tegude toimepanemise eest varasemaid karistuste

puudumist ega juhtimisõiguse olemasolu vajalikkust tööülesannete täitmiseks. Kolmanda

alternatiivi põhjendamiseks toob kaitsja välja argumendi, et arvestades S.O aktiivset

käitumist peale liiklusõnnetuse toimumist, samuti kannatanul liiklusõnnetuse tagajärjel kahju puudumist, võiks asuda seisukohale, et S.O süü ei ole suur ja menetluse jätkamiseks puudub ka avalik huvi, seega on alust väärteomenetlus lõpetada V™S § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED JA JÄRELDUSED

Kohus, kuulanud ära menetluse poolte seisukohad, kuulanud üle tunnistaja, teostanud sündmuskoha vaatluse, samuti uurinud vahetult väärteoasjas nr 2302,15,002891 olevaid tõendeid, leiab, et esitatud kaebus on alusetu ja põhjendamatu ning kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata, täpsustades vaid rahatrahvi täitmise ja menetluskulude hüvitamise korda.

1.Kohus ei leia, et S.O suhtes koostatud väärteoprotokoll ei vastaks V™S § 69 nõuetele, oleks puudulik või rikuks menetlusaluse isiku kaitseõigust.

Väärteoprotokollis on kajastatud kõik faktilised asjaolud, mille pinnalt oleks võimalik ühelt poolt aru saada, milles isikut süüdistatakse ning teiselt poolt hinnata, kas kirjeldatud menetlusalusele isikule etteheidetavad süüteokoosseisud on täidetud. Kohus ei nõustu kaitsja V™S § 69 lg 2 p 5

tõlgendamisega selles, et väärteoprotokoll peab sisaldama tekitatud kahju üksikasjalikku kirjeldust, näiteks kaitsja arvates tuleb välja tuua autode kahjustused või arutatava asja kontekstis kirjeldada jalakäijale tekitatud tervisekahjustused. Kaitsja selline tõlgendus ei tulene seadusest, kuna V™S § 69 lg 2 p 5 ei kohusta ära näitama, milles tekitatud kahju seisnes, vaid nõuab

väärteoprotokollis teabe märkimist väärteoga põhjustatud kahju kohta. Kui väärteoprotokoll sisaldab teavet selle kohta, et liiklusõnnetuse tagajärjel tekitati jalakäijale tervisekahjustused, siis juba selle pinnalt on võimalik hinnata, kas menetlusalusele isikule etteheidetava väärteo koosseis

on täidetud. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud otsuses 3-1-1-20-15 järgmist:

Väärteoprotokoll kannab väärteomenetluses samasugust funktsiooni nagu süüdistusakt

kriminaalmenetluses ja selle ülesanne on kindlaks määrata menetlusese ning anda menetlusalusele isikule teada, milles teda konkreetselt süüdistatakse. Neid funktsioone saab väärteoprotokoll täita vaid juhul, kui selles kajastatud andmete alusel on võimalik hinnata, kas

süüteokoosseis on täidetud. Teokirjeldus tähendab faktiliste asjaolude, s.o tegelikkuses aset leidnud sündmuse kirjeldamist, mitte aga süüteokoosseisu tunnuste seadusest ümberkirjutamist. Kasutades terminit „lühike kirjeldus“, ei ole silmas peetud mitte seda, et kirjeldus ei peaks olema

ammendav, vaid seda, et seal ei tohi alla kõrvalist teavet. Eeltoodust lähtudes on väärteoprotokollis vaja välja tuua isikule süüksarvatava süüteokoosseisu igale objektiivsele ja subjektiivsele tunnusele vastavad faktilised asjaolud. Samas ei pea ega saagi väärteoprotokoll sisaldada asjaolusid, millest oleks tuletatav isiku karistamise aluseks olevate asjaolude olemasolu põhjendus. Väärteoprotokollis kirjeldatu on hüpotees, mille tõestamine või ümberlükkamine on

järgneva menetluse ülesanne. Põhjendus selle kohta, miks loetakse mingi väärteoprotokollis

kirjeldatud faktiline asjaolu tõendatuks, peab sisalduma kohtuotsuses ja vastulause esitamise

korral vastulausest tulenevas ulatuses ka kohtuvälise menetleja otsuses. Väärteoprotokolli

teokirjelduses ei ole asjakohane viidata tõenditele, veel vähem nende sisu refereerida ja analüüsida“.

Arutatavas asjas koostatud väärteoprotokoll seega ei pea kordama kohtuarstliku ekspertiisi aktis tuvastatud XXX´le tekitatud tervisekahjustusi, veel vähem sisaldama hinnangut, kas S.O sõiduki kiirus oli jalakäijale ohustav ja milline see oleks pidanud olema. Väärteoprotokollis esitati

S.O-le väidetena etteheide selle kohta, et lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, ei kohandanud ta oma sõiduki kiirust vastavaks liiklusolukorrale, et oleks võimalik jääda seisma enne

ülekäigurada ning käesolevas kohtuotsuses kõigi tõendite analüüsi pinnalt loeb kohus toodud

4 asjaolu tõendatuks või lükkab selle ümber. Veelgi enam, arvestades süüksarvatud teo objektiivset koosseisu, on ainetu kaitsja väide nagu oleks kohtuväline menetleja pidanud hindama ja kajastama väärteoprotokollis, milline oleks olnud õige kiirus. S.O-le arvatakse süüks LS § 35 lg 4 nõuete

rikkumine, mille kohaselt peab valitud kiirus olema selline, et mitte ohustada ülekäigurajale

astunud või astumas jalakäijat ning vajaduse korral peab juht seisma jääma võimaldamaks jalakäijal ületada sõiduteed. Sellest tulenevalt ei ole arutatava asja vaidluse ese, kas sõiduki õige kiirus pidi olema 10, 20 või 30 km/h, vaid arvestades tuvastatud tehiolusid, tuleb menetluse käigus tuvastada, kas S.O poolt valitud kiirus vastas LS § 35 lg 4 kirjeldatud kriteeriumidele. Eitava

vastuse puhul esinevad tema käitumises LS § 223 lg 1 objektiivsed tunnused. Kuivõrd

väärteoprotokollis viidatud hüpoteesi on võimalik kontrollida vaid menetluse käigus, ei ole asjakohane kaitsja väide õige kiiruse fikseerimise kohta väärteoprotokollis. Sellest tulenevalt on väär kaitsja seisukoht selle kohta, et menetlusalusel isikul ja kaitsjal peab olema väärteoprotokolli põhjal võimalik hinnata, kas väärtegu on toime pandud. Väärteoprotokolli teokirjelduse näol on tegemist väidetega ning oma hinnangu esitatud süüdistuse põhjendatuse kohta saab menetlusalune isik ja tema kaitsja kujundada, tutvudes väärteotoimiku materjalidega.

Kohus on samal seisukohal ka S.O-le süüks arvatud teise väärteo puhul, kus talle heidetakse ette sõiduki liigutamist peale liiklusõnnetust ilma et sõiduki ja esemete asendid ning jäljed oleks tunnistajate juuresolekul ära märgitud. Kohtule jääb arusaamatuks kaitsja väide nagu oleks vaja väärteoprotokollis kajastada sõiduki liigutamise põhjust. Lähtudes LS § 169 lg 6 sisust on sõiduki liigutamine teatud tingimuste täitmata jätmisel keelatud, sõltumata selleks olnud põhjustest. Lisaks

sellele ei muuda sõiduki liigutamise põhjus väärteokoosseisu olematuks ega tee teokirjeldust menetlusalusele isikule arusaadavamaks.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses 3-1-1-20-15 väljendatud seisukoha kohaselt ei ole V™S

§ 69 lg 2 p 1 nõuete rikkumine väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine juhul, kui

väärteoprotokollis sisalduv teokirjeluds ei takista kokkuvõttes selle mõistmist, millist tegu

kohtuväline menetleja menetlusalusele isikule ette heidab. Sellist väidet ei ole esitatud ka arutatavas kaebuses.

2. Kohus ei nõustu kaebaja kaitsjaga ka selle osas, et kohtuväline menetleja ei ole tutvustanud S.O-le

tema õigusi. Väärteoprotokolli kohaselt (tlk 37) tutvustati S.O-le V™S § 19 sätestatud menetlusaluse isiku õigusi ja kohustusi, mida kinnitab S.O allkiri.

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et arutatavas väärteoasjas ei ole väärteomenetlusõiguse norme rikutud.

3. Kohtuistungil tõstatas kaitsja küsimuse ka selles, et LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteokoosseis on S.O-le süüks arvatud põhjendamatult, kuna nimetatud koosseisu saab inkrimineerida vaid siis, kui puudub mh LS § 223 väärteokoosseis. Kaitsja aga jättis tähelepanuta, et nimetatud väärteo

toimepanemise on kohtuväline menetleja S.O-le süüks arvanud mitte seoses jalakäijale

tervisekahjustuste tekitamisega, mis on tõepoolest kvalifitseeritav LS § 223 lg 1 järgi, vaid tulenevalt S.O käitumisest peale liiklusõnnetuse toimumist ja mida LS § 223 lg-s 1 sätestatud

koosseis ei hõlma. Seega on kohtuväline menetleja õigustatult jõudnud järeldusele, et taoline tegevus kuulub muude liiklusnõuete rikkumiste hulka, mille eest näeb vastutuse ette LS § 242 lg 1.

4. LS § 35 lg 4 kohaselt peab juht, lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, sõitma sellise kiirusega, mis on piisavalt väike, et mitte ohustada jalakäijat, kes on astunud või astumas ülekäigurajale. Vajaduse korral peab juht seisma jääma, et võimaldada jalakäijal sõiduteed ületada. Menetlusaluse

isiku ütluste kohaselt liikus ta kiirusega 30-35 km/h ning olles teadlik vahetult ees olevast

reguleerimata ülekäigurajast, ei olnud piisavalt hoolikas, et veenduda võimaluses ületada

ülekäigurada selliselt, et mitte ohustada seal viibinud jalakäijat. S.O ütlustest nähtuvalt

5 pidurdas ta vaid siis, kui juba toimus jalakäijale otsasõit. Tunnistaja XXXandis ütlusi, et astus ülekäigurajale ja jõudis teha vaid 1-2 sammu, kui sai talle otsa sõitnud autost löögi, kukkus maha

ja kaotas teadvuse. XXX kinnitas korduvalt nii kohtuvälises menetluses kui ka kohtuistungil ütluste andmisel, et ületas sõiduteed selleks ettenähtud ülekäigurajal, tema ütlustest nähtub samuti,

et otsasõidu tõttu maha kukkumisel kukkus temaga koos ka tal kaasas olnud toidukott.

Menetlusalune isik ja kaitsja seavad selle aga kahtluse alla, lähtudes sündmuskoha vaatlusprotokollist, mille kohaselt asub klaasikildudega kaetud ala väljaspool ülekäigurada (tlk 4-

6). Vastavalt sündmuskoha vaatlusprotokollile algab klaasikildudega kaetud ala nullpunktist suunaga Puu tänava poole 30,3 m kaugusel ja lõpeb samast kohast mõõdetuna 34,8 m kaugusel,

samuti algab nullpunktist suunaga Puu tänava poole 36,4 m kaugusel teekattemärgis nr 945a „Ülekäigurada“ pikkusega 3,0 m. Kui võtta aluseks sõiduki asendit tema suhtes vahetult enne ülekäiguraja algust koos ülekäiguraja laiusega, s.o 36,4+3=39,4 m ning sellest lahutada skeemi järgi märgitud klaasikildudega kaetud ala algust, siis saab tuvastada, et jalakäija kukkumise koht liiklusõnnetuse tagajärjel asub juhi suhtes ülekäiguraja algusest 4,6 m kaugusel. Samas aga on

üldteada, et kiirusega 30 km/h liikuv sõiduk läbib vähemalt 9 m juba juhi poolt ohule

reageerimisaja jooksul (http://koolitus.laanepere.ee/43/reageerimisteekonna-pidurdusteekonnapeatumisteekonna-arvutamine.html). Seejuures peab arvestama, et need arvutused kehtivad vaid

kuiva asfaldi ja heade teeolude korral, märja teekatte korral nagu ta oli tuvastatud vastavalt sündmuskoha vaatlusprotokollile pikeneb aga pidurdusteekond märgatavalt. Sellest tulenevalt on

välistatud, et liiklusõnnetus oleks võinud toimuda väljaspool ülekäigurada. Kohus teeb seega järelduse, et S.O sõitis jalakäijale otsa hetkel, kui viimane ületas sõiduteed selleks ettenähtud ülekäigurajal ning S.O ja tema kaitsja väide jalakäija poolt LS § 24 lg 1 nõuete rikkumise kohta on väär.

Vastavalt isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis sisalduvale eksperdiarvamusele tuvastati Kristjan

Kallel peaajavapustus, pindmine peavigastus ning nahamarrastus paremal põlvel. Lisaks jäi

kahtlus väikesele kõvakelmealusele või ämblikvõrkkestaalusele verevalumile, kuid kestvat

teadvusehäiret ega rasket peaajukahjustust Kristjan Kallel ei esinenud. Seetõttu jõudis ekspert

arvamusele, et tervisekahjustused ei olnud eluohtlikud ning nende paranemine kestab kuni 4 nädalat (tlk 20-21).

Seega, hinnates väärteoasjas kogutud ning kaebuse arutamisel uuritud tõendeid, asub kohus seisukohale, et S.O on täitnud LS § 223 lg 1 sätestatud väärteokoosseisu ning kohtuväline menetleja on põhjendatult kvalifitseerinud tema tegevuse LS § 223 lg 1 järgi.

5. Kohus ei tuvasta XXX käitumises ka LS § 25 lg-s 7 sätestatud jalakäija kohustuse rikkumist. Tunnistaja ütluste kohaselt nägi ta enne ülekäigurajale astumist, et lähenev sõiduk asub ca 10 m kaugusel. Lähtudes eelpool viidatud peatumisteekonna arvutamise põhimõtetest, järeldab kohus,

et juhul, kui S.O oleks hoolikalt täitnud LS § 35 nõudeid ning õigeaegselt reageerinud jalakäijale, kes oli astumas ülekäigurajale, siis oleks olnud võimalik jalakäijale otsasõitu vältida.

Lisaks sellele nähtub tunnistaja ütlustest, et nähes lähenevat sõidukit, see tunnistaja arusaamise järgi aeglustus. See annab aluse järeldada, et tunnisaja veendus sõidutee ületamise ohutuses ning asjaolu, et S.O teda ei märganud ega vähendanud vastavalt sellele sõiduki kiirust, ei saa ette heita jalakäijale, vaid sellisel juhul tuleb rääkida liiklusnõuete rikkumisest sõiduki juhi poolt.

Kohus märgib, et LS § 35 lg-s 4 ja LS § 25 lg-s 7 sätestatud juhi ja jalakäija kohustused reguleerimata ülekäigurajal sõidutee ületamise osas on vastastikuse iseloomuga, üksnes üheskoos nende kohaldamise korral saab tagada ohutut liikluskeskkonda. Ometi tuleb arvestada asjaolu, et

jalakäija on võrreldes sõidukiga vähem kaitstud, mistõttu sõiduki juhi kui suurema ohu allika valdaja suhtes on ettenähtud kohustuste ring oluliselt laiem ning nende rikkumiste eest sätestatud karistused tunduvalt rangemad.

6 5. Väärteoprotokolli ja otsuse kohaselt oli liiklusõnnetuse kohaks märgitud Pärnu mnt 325 Tallinn.

Samas nähtub sündmuskoha vaatlusprotokollist, et sündmuskohana vaadeldi Pärnu mnt 378.

Ebaselguse ja vastuolu kõrvaldamiseks tehti kaebemenetluse käigus sündmuskoha vaatlust. Sündmuskoha vaatlusel selgus, et ülekäigurada, kus toimus otsasõit jalakäijale paikneb kahe Pärnu maanteel asuva maja vahel, nimelt Pärnu mnt 378 (suund Hiiu jaama poole) ja Pärnu mnt 325

(suund Nõmme keskuse poole) vahel. Seega ei tuvasta kohus, et kohtuväline menetleja oleks eksinud väärteo toimepanemise koha määramisel.

6. Kohus leiab, et S.O poolt LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemine on samuti täielikult tõendamist leidnud. S.O on ise kinnitanud, et pärast jalakäijale otsasõitu hakkasid taha jäänud sõidukid andma signaali ja nõudma sõidutee vabastamist, mistõttu ta liikus

oma sõidukiga veidi edasi ja parkis selle kõnniteele. LS § 169 lg 6 sätestab, et sõidukit või liiklusõnnetusse puutuvaid esemeid tohib enne politsei liiklusõnnetuse kohale jõudmist liigutada vaid siis, kui kannatanu transporditakse haiglasse või teiste sõidukite liiklus on nende tõttu võimatu

ja eelnevalt on tunnistajate juuresolekul ära märgitud sõiduki ja esemete asend ning jäljed. Väärteoasjas sh sündmuskoha vaatlusel on tuvastatud, et sõidutee, kus liiklusõnnetus toimus, on tõepoolest kitsas, S.O sõiduki liikumissuunas on tegemist ühe sõidurajaga, mille laius on 3,1 m (sündmuskoha vaatlusprotokoll). Kohus nõustub kaebajaga, et kirjeldatud olukorras oli teiste sõidukite liiklus häiritud ning tekkis vajadus sõidutee vabastada. Samas ei saa kohus nõustuda

sellega, et S.O liigutas oma sõidukit ilma et liiklusõnnetuse jälgi oleks tunnistajate

juuresolekul fikseeritud. Kohus märgib, et just taoline kaebaja õigusvastane käitumine pärast liiklusõnnetust võttis menetlejalt ära võimaluse jalakäijale otsasõidu asjaolusid üheselt tuvastada, mille tõttu oli väärteoasja otsuse vaidlustamisel esitatud vastuväidete kontrollimine raskendatud.

Kohus asub seega seisukohale, et S.O eelpool kirjeldatud tegevus oli vastuolus LS § 169 lg 6 nõuetega ning kohtuväline menetleja on põhjendatult kvalifitseerinud selle LS § 242 lg 1 järgi.

7. Kohtuväline menetleja on määranud S.O-le karistuseks LS § 223 lg 1 järgi rahatrahvi 125 trahviühikut ning LS § 242 lg 1 järgi rahatrahvi 20 trahviühikut. Lisaks sellele kohaldas S.O suhtes LS § 223 lg 2 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist 2 kuuks. Kohus leiab,

et määratud karistus on proportsionaalne isiku süüga ning arvestab üldja eripreventiivseid

eesmärke. S.O on toime pannud kaks väärtegu, millest üks on kaasa toonud tõsised

tagajärjed. Arvestades kohtuarstliku ekspertiisiaktile, võivad kaebaja poolt jalakäijale Kristjan

Kallele tekitatud tervisekahjustused oma iseloomu poolest osutuda ulatuslikeks. XXX on seletanud kohtuistungil, et ta ei ole siiani võimeline füüsilist tööd tegema. Sellises olukorras ei saa kohus nõustuda kaitsja arvamusega, et vaadeldava juhtumi puhul võiks rääkida väärteomenetluse

lõpetamisest otstarbekuse kaalutlusel menetlushuvi puudumise tõttu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma lahendis 3-1-1-29-11 väljendanud seisukoha, et. „Väärteomenetluse seadustiku § 30 lg 1 p-st 1 tulenevalt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel.

Menetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamise kriteeriumid saab tuletada

kriminaalmenetlusõigusest. KrMS §-s 202 kriminaalasja menetlejale antud õigus lõpetada

menetlus otstarbekuse tõttu on käsitatav kaalutlusõigusena, mille eesmärk hõlmab lisaks menetlusökonoomikale ka proportsionaalsuse põhimõttest tuleneva vajaduse välistada karistuse

kohaldamine juhtudel, mil see oleks teo asjaolusid silmas pidades ilmselgelt mittemõõdukas. Otstarbekuse kaalutlusel võib menetluse lõpetada juhul, kui menetlusaluse isiku süü on väike ja kui avalik menetlushuvi ei nõua asja menetlemist“.

Kohus märgib, et hinnates menetlusaluse isiku süü suurust ning toimepandud väärtegude iseloomu, ei ole antud väärteoasjas menetluse lõpetamine otstarbekuse kaalutlusel põhjendatud. Seejuures tuleb arvesse võtta seda, liiklusseaduse nõuete rikkumine ei ole S.O poolt toime pandud esimest korda, teda on varasemalt kahel korral lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest karistatud. Seega ei ole varasemad karistused mõjutanud S.O õiguskuulekalt käituma ja ta on jätkanud samalaadsete süütegude toimepanemist. Arvestades eelpool märgitud jalakäijale

7 tekitatud tervisekahjustusi, ei saa antud juhul rääkida kaebaja süü vähesusest ning avaliku huvi puudumisest.

Samadel põhjustel leiab kohus, et puudub alus S.O-le kohtuvälise menetleja poolt

määratud karistuste kergendamiseks. Kohtuväline menetleja on karistust kergendava asjaoluna

arvestanud isiku poolt süü tunnistamist. Kaebemenetluses menetlusaluse isiku olukorda

raskendamata, jääb ometi kohtule samaaegselt arusaamatuks, kuidas on võimalik avaldada kahetsust ja oma süüd tunnistada olukorras, kui kaebuses taotletakse väärteomenetluse lõpetamist isiku tegevuses väärteokoosseisu puudumise tõttu ning rõhutakse kannatada saanud isiku süüle toimunud liiklusõnnetuses.

Kohus märgib, et S.O-le LS § 223 lg 1 alusel määratud trahvi suurus jääb alla sanktsiooni keskmist määra, samuti LS § 242 lg 1 alusel maksimummääras määratud rahatrahv vastab kaebaja

süü raskusastmele ning piisav eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks ehk võimaldab

mõjutada S.O edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Samuti on kohtuväline menetleja põhjendatult pidanud vajalikuks kohaldada kaebaja suhtes lisakaristust. S.O on

varem kahel korral karistatud liiklusseaduse nõuete rikkumise eest rahatrahvidega, kusjuures mõlemad on seotud lubatud suurima sõidukiiruse ületamisega, sh tulenevalt LS § 227 lg-st 3 on ta ületanud lubatud sõidukiirust 41 – 60 kilomeetrit tunnis. Karistusregistri andmed annavad seega ühese signaali selles, et S.O ei ole varasematest karistustest endale vajalikke järeldusi teinud,

määratud rahatrahvid ei ole mõjutanud teda olema liikluses hoolikam ja vastutustundlikum, mistõttu on ta liikluses ohtlik ning teda tuleb liiklusest kõrvaldada.

Eeltoodu alusel leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsus on seaduslik, põhjendatud ja õiglane ning selle tühistamiseks alust ei ole. S.O kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Kohus juhindub V™S § 132 p 1, § 109, § 111,

Julia Vernikova Kohtunik

(allkirjastatud digitaalselt)