3-15-2340/7 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

8. detsember 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2340

Haldusasi

M.M. ja S.R.i kaebus Maksu- ja Tolliameti 18. augusti 2015

vastutusotsuse nr 13-7/00549-13 tühistamise nõudes.

Menetlusosalised

Kaebaja: M.M.

Kaebaja: S.R.

Kaebajate esindaja: v.adv Jaak Siim

Vastustaja: Maksu- ja Tolliamet

Esindaja: Kaire Vacker

RESOLUTSIOON

1. Jätta M.M. ja S.R.i kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale on menetlusosalisel õigus esitada apellatsioonkaebus Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 7. jaanuaril 2016 (HkMS § 180, 181 lg 1). Vastuseks teise menetlusosaliste poolt

esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9). Kui

menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Tallinna Ringkonnakohtule

esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116

lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu,

mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA VAIDLUSTATUD VASTUTUSOTSUS

1. 2013. aastal olid OÜ Columbus juhatuse liikmeteks M.M. ja S.R.. Maksu- ja Tolliamet tegi 23.

septembril 2014 maksuotsuse nr 12.2-3/012824-9, millega suurendas OÜ Columbus 2013. aasta

jaanuari- ja veebruarikuu käibemaksukohustust 23 533,33 euro võrra. Maksuotsuses leiti, et OÜ

Columbus jättis käibedeklaratsioonis deklareerimata sõiduki MB R350 CDI (reg. nr MB 537BJB)

müügi N.P.le (käibemaks 8 150 eurot) ning kajastas lubamatult 15 383,33 euro suuruse

sisendkäibemaksu OÜ IT Innovative arvete alusel, kuivõrd nimetatud arvetel nimetatud kauba

(kaks sõidukit MB R350 CDI) soetas ta tegelikult Saksamaa äriühingutelt. 11. juulil 2014 tegi

Maksu- ja Tolliamet maksuotsuse nr 12.2-3/019479-19, millega suurendas OÜ Columbus 2013.

aasta septembrikuu käibemaksukohustust 12 158,33 euro ja tulumaksukohustust 1 648,10 euro

võrra. Maksuotsuses leiti, et OÜ Columbus kajastas lubamatult 12 158,33 euro suuruse

sisendkäibemaksu OÜ Tulp Development arvete alusel, sest neil arvetel kajastatud kauba

(sõidukid MB E 220 ja BMW X5) soetas OÜ Columbus tegelikult Saksamaa äriühingutelt ning

sõiduki MB E 220 soetamise tarbeks OÜ Columbus kassast võetud sularaha ja selle sõiduki

tegeliku soetusmaksumuse vahe on käsitatav ettevõtlusega mitteseotud väljamaksena, millelt

kuulub tasumisele tulumaks. Sõidukite soetamise osas põhjendatakse nimetatud maksuotsuseid

kokkuvõtvalt järgmiste asjaoludega:

kogu tehinguahel alates sõidukite soetamisest Saksamaalt kuni edasimüügini OÜ Columbus

klientidele oli OÜ Columbus juhatuse liikme M.M. kontrolli all: viimane käis ise Saksamaal

sõidukitel järel ning need jäid tema valdusesse, samas kui OÜ-de IT Innovative ja Tulp

Development juhatuse liige A.O. sõidukite Saksamaalt soetamise üksikasjadega kursis ei olnud,

samuti asus M.M. sõidukite edasimüügiga tegelema enne, kui OÜ Columbus need väidetavalt

omandas;

OÜ-ga Columbus tehingute tegemisel ja täitmisel, sh. riskide maandamisel ei ole OÜ-d IT

Innovative ja Tulp Development käitunud tavapäraste, mõistlike ja OÜ-st Columbus sõltumatute

ettevõtjatena;

arvestades M.M. isiklikku panust sõidukite soetamise protsessis, puudus OÜ-l Columbus

igasugune majanduslikult loogiline põhjus soetada sõidukeid OÜ-de IT Innovative ja Tulp

Development ning viimaste näol oli tegemist tehinguahelasse kunstlikult liidetud fiktiivsete

lülidega maksueelise saamise eesmärgil.

2. Maksu- ja Tolliamet tegi 18. augustil 2015 vastutusotsuse nr 13-7/00549-13, millega pani

M.M.le ja S.R.ile kohustuse tasuda OÜ Columbus 41 050,26 euro suurune maksuvõlg, mis

koosneb eelnimetatud maksuotsusega tuvastatud ning tasumata maksuvõlast ja sellelt

arvestatud intressist perioodi eest, mil M.M. ja S.R. olid OÜ Columbus juhatuse liikmed.

Vastutusotsuse tegemisel on tuginetud sellele, et eelnimetatud maksuotsustes kajastatud

sõidukite ostu- ja müügitehingute korraldamisega tegeles M.M., kes teadis tehingute tegelikest

asjaoludest,

kuid

kajastas

neid

maksudest

kõrvalehoidmise

eesmärgil

tahtlikult

maksudeklaratsioonides valesti. Vastutusotsuses leiti, et S.R.il oli olemas ülevaade sõidukitega

tehtud tehingutest, juurdepääs kõigile OÜ Columbus raamatupidamisdokumentidele, samuti oli

ta isiklikult tuttav A.O.uga ning oli teadlik sellest, et sõidukitel käib Saksamaal järel M.M. ning

seeläbi pidi teadma, et OÜ-d IT Innovative ja Tulp Development sõidukite soetamisel tegelikult ei

osale. Seetõttu leitakse vastutusotsuses, et S.R. jättis raskest hooletusest täitmata talle MKS § 8

lõikest 1 tuleneva kohustuse.

KAEBAJATE NÕUE JA PÕHJENDUSED

3. M.M. ja S.R. esitasid Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotlevad Maksu- ja Tolliameti 19.

juuni 2015 vastutusotsuse nr 13-7/00549-10 tühistamist. Esiteks leiavad kaebajad, et

vastutusotsuses ei ole toodud välja ega tõendatud ühtki asjaolu, mille pinnalt saaks teha

järelduse, et S.R. on raskest hooletusest mõne oma kohustuse täitmata jätnud. Kaebajad leiavad,

et raske hooletusega on tegemist juhul, kui isik ei järgi käibes vajalikku hoolsust olulisel määral

ehk kui käitumine peaks olema temaga sarnasele inimesele mõistlikult vastuvõtmatu. Kaebajad

peavad asjakohatuks maksuhalduril etteheidet, et S.R. ei süüvinud sõidukitega seotud tehingute

sisusse ning toovad välja, et äriseadustiku regulatsiooni kohaselt ei ole ühe juhatuse liikme

ülesanne teostada järelevalvet teise juhatuse liikme üle. Kaebajad toovad välja, et

maksuhaldurile seletusi andes on S.R. läbivalt selgitanud, et tema autode ostu ja müügiga ei

tegelenud ning tal polnud mistahes põhjust M.M. mitte usaldada. Kaebajate hinnangul ei ole

maksuhaldur viidanud ühelegi konkreetsele tõendile, mis pidanuks tekitama S.R.is kahtluse, et

M.M. osavõtul tehtud autode müügitehingute näol oli väidetavalt tegemist näilike tehingutega.

Viidates Riigikohtu otsusele kohtuasjas nr 3-3-1-43-14, on kaebajad seisukohal, et pelgalt

juurdepääs raamatupidamisdokumentidele ei anna alust järelduseks, et S.R. teadis tehingute

tegelikke asjaolusid ja sisu. Kaebajate hinnangul pole see ka eluliselt usutav. Kaebajad toovad

välja, et isegi maksuhalduril, kellel, erinevalt teisest juhatuse liikmest, on võimalik nõuda

tehingute kohta selgitusi ka kolmandatelt isikutelt, kulus OÜ Columbus maksukontrollide

läbiviimiseks vastavalt 10 kuud ja 1,5 aastat.

4. Eraldi toovad kaebajad välja, et ebakorrektsete sularahakviitungite olemasolu ei kinnita S.R.i

süüd, kuna pole tõendatud, et S.R. neid enne nende raamatupidajale üle andmist üldse näinud

oleks ning eelduslikult andis need raamatupidajale üle M.M.. Samuti ei saa kaebajate hinnangul

S.R.ile ette heita N.P.le sõiduki võõrandamise deklareerimata jätmist, sest viimane esindas OÜ-d

Columbus selle tehingu tegemisel vaid põhjusel, et M.M. viibis sel ajal välismaal ega saanud

sõidukit üle anda.

5. Kaebajad on seisukohal, et maksuhaldur on OÜ Columbus maksuvõla valesti tuvastanud, kuna

pole nõuetekohaselt tuvastanud asjaolusid, mis saaksid olla MKS § 83 lg 4 rakendamise

eelduseks. Kaebajad märgivad, et maksuhaldur pole tuvastanud, et OÜ Columbus oleks teiste

tehingupooltega kokku leppinud vastavate tagajärgede saabumata jätmises ning on tuginenud

pelgalt oma subjektiivsele hinnangule tehingute majandusliku sisu puudumise kohta.

6. Kaebajad leiavad, et maksuotsustes on põhjendamatult viidatud vastuoludele, mis puudutavad

M.M. finantsallikate olemasolu, kuna on usutav, et erineval ajal tehtud tehingute puhul ei

langenud finantseerimisallikad täielikult kokku ning rahalisi vahendeid hangiti erinevatest

kohtadest. Samuti on kaebajate hinnangul igati loomulik ja tavapärase äripraktikaga kooskõlas,

et isik, kes on huvitatud kasutatud sõiduki edasimüümisest, püüab seda ise võimalikult vähe

kasutada ja heas seisukorras säilitada, mistõttu on loogiline ka sõiduki BMW X5 kindlustamine.

Kaebaja hinnangul on maksuhaldur kaevatavas vastutusotsuses otsinud kunstlikult vastuolusid

erinevate seletusi andnud isikute (s.o M.M., A.O., M. E.) ütlustes. Kaebajad on seisukohal, et

teatud faktiliste asjaolude mittemäletamine või seletuste lahknevus sekundaarset tähendust

omavates detailides ei anna alust pidada isikute ütlusi tervikuna diametraalselt erinevateks ega

teha neile tuginedes põhjapanevaid järeldusi tehingute toimumise kohta.

7. Asjakohatuks peab kaebaja ka maksuotsuses välja toodut, mis puudutab sularahakviitungite

mittenõuetekohasust, samuti ei ole kaebajate hinnangul tehingu tegeliku toimumise hindamise

seisukohast mingit tähtsust sellel, et S.R. ei teadnud sõiduki BMW X5 asukohta. Ka toovad

kaebajad välja, et liiklusregistri kanne ei ole aluseks mootorsõiduki omandiõiguse tekkimisele.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

8. Maksu- ja Tolliamet peab kaebust põhjendamatuks ja taotleb selle rahuldamata jätmist, jäädes

vastutusotsuses võetud seisukohtade juurde. Vastustaja selgitab, et S.R.ile vastutuskohustuse

panemisel ei ole lähtutud pelgalt sellest, et ta oli OÜ Columbus juhatuse liige, vaid

vastutusotsuses on välja toodud, miks leiti, et tegemist on tema poolt raskest hooletusest oma

kohustuste täitmata jätmisega. Vastustaja peab oluliseks eristada juhatuse liikmete seadusest

tulenevaid ülesandeid ja äriühingu majandustegevuses omavahel jaotatud tööülesandeid,

kusjuures esimesed lasuvad igal juhatuse liikmel ning täielik passiivsus oma seadustest

tulenevate kohustuste täitmisel ei ole vabandatav. Vastustaja toob välja, et 2013. aastal

moodustas OÜ Columbus müügitulust 46% toitlustusteenuste müük ja 54% kasutatud

sõiduautode müük, mille taustal on ebausutav, et S.R. sõidukitega seotud tehingute vastu mingit

huvi ei tundnud. Vastustaja leiab, et vastutust äriühingu maksuvõla eest ei saa kuidagi mõjutada

juhatuse liikmete omavahelised kokkulepped. Vastustaja leiab, et kui üks juhatuse liige lähtub

üksnes organisisesest kohustuste jagamise kokkuleppest ega huvitu üldse teise liikme tegevusest,

jättes talle piiramatu tegutsemisvabaduse, siis ei ole ka see üks liige täitnud oma kohustusi

nõuetekohaselt, kui teine liige tegutseb ebaseaduslikult.

9. M.M. vastutuskohustuse osas selgitab vastustaja esmalt, et maksupettuse konspiratiivse

iseloomu tõttu ei ole võimalik tavaliselt otseseid tõendeid koguda, ent antud juhul oli OÜ-l

Columbus selge motiiv näiliselt tehingute tegemiseks OÜ-dega IT Innovative Tulp Development

maksueelise saamiseks, sest ühendusesisesel kauba soetamisel pidanuks OÜ Columbus

pöördmaksustamise korras deklareerima arvetel toodud kaupade maksumuse maksustatava

käibena ning arvestama käibemaksu, millist kohustust aga kauba Eesti äriühingult soetamise

puhul ei olnud. Vastustaja peab asjakohaseks viiteid M.M. ajas muutunud seletustele

finantseerimisallikate kohta, kuna tegemist on ühe elemendiga tõendite kogumis, mis viitab

sellele, et kõnealuste sõidukite ostu-müügitehingud ei ole toimunud viisil, kuidas asjaosalised

seda kirjeldavad. Seoses sõiduki BMW X5 kindlustamisega toob vastustaja eeskätt välja selle, et

teisi vaidlusaluseid sõidukeid samamoodi ei kindlustatud ning BMW X5 kindlustamise ajendiks

võis olla see, et seda tegelikult kasutati.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Hinnanud poolte väiteid ja asjas kogutud tõendeid kogumis ja vastastikuses seoses, leian, et

kaebus ei ole põhjendatud ning tuleb jätta rahuldamata. Vaidlusalune vastutusotsus on

õiguspärane, maksuhaldur on täitnud nõuetekohaselt oma uurimiskohustust ja selgitanud õigesti

välja kõik vastutuskohustuse aluseks olevad asjaolud, vastutusotsus on nõuetekohaselt

põhjendatud ning maksuhalduri poolt kogutud tõenditele antud hinnang on loogiline ja selle

kujunemine jälgitav. Maksuhaldur on õigesti ja nõuetekohaselt tuvastanud OÜ Columbus

maksuvõla ning leidnud põhjendatult, et maksuvõlg tekkis vastavalt M.M. tahtliku ja S. R.raskelt

hooletu tegevuse tõttu.

11. Maksukorralduse seaduse (MKS) § 40 lõikest 1, § 8 lõikest 1, § 96 lõigetest 1, 5 ja 6 ning §-st

32 tulenevalt tuleb juriidilise isiku juhatuse liikmele vastutusotsuse tegemiseks tuvastada, et see

konkreetne juhatuse liige on tahtlikult või raskest hooletusest rikkunud kohustust tagada

juriidilise isiku maksukohustuste täitmine ning selle tagajärjel on tekkinud maksuvõlg, mille

sissenõudmine juriidiliselt isikult ei ole osutunud võimalikuks ja mis on vastutusotsuse tegemise

ajal endiselt kehtiv. Poolte vahel on esiteks vaidlus OÜ Columbus maksuvõla olemasolus ning

juhatuse liikmete süüs selle maksuvõla tekkimises. Vaidlust pole selles, et maksuhaldur on teinud

kõik vajaliku maksuvõla OÜ-lt Columbus sisse nõudmiseks, ent võlga sisse nõuda ei õnnestunud.

Samuti on väljaspool vaidlust see, et kui asuda seisukohale, et OÜ Columbus maksuvõlg tekkis nii

nagu maksuotsustes kajastatud, siis ei olnud vastutusotsuse tegemise ajaks selle maksuvõla

sissenõudmine aegunud, maksuvõlga ei olnud kustutatud, maksusumma määramise

aegumistähtaeg ei olnud möödunud ning OÜ Columbus õigusvõime ei olnud vastutusotsuse

tegemise ajaks lõppenud. Neid väljaspool vaidlusi olevaid küsimusi pole seega käesolevas

otsuses vaja käsitleda.

12. Esindajale vastutusotsuse tegemise esmaseks eelduseks on esindatava maksuvõla olemasolu.

Käesoleval juhul on kaebajatele pandud kohustus tasuda OÜ Columbus maksuvõlg, mille Maksu-

ja Tolliamet on tuvastanud 23. septembri 2014 maksuotsusega nr 12.2-3/012824-9 ja 11. juuli

2014 maksuotsusega nr 12.2-3/019479-19. Vaidlustades vastutusotsuse, on vastutusotsuse

adressaadil õigus vaidlustada ka juriidilisele isikule tehtud maksuotsuses tuvastatud asjaolusid,

ent vastutusotsuse adressaat ei saa seejuures olla paremas olukorras kui seda olnuks võlgnik ise.

Teisisõnu tuleneb sel juhul vastutusotsuse adressaadile MKS § 150 lõikest 1 kohustus tõendada,

et maksusumma on määratud valesti.

13. Eelnimetatud maksuotsuste kohaselt tekkis OÜ Columbus käibemaksumaksuvõlg esiteks

sellest, et ta arvestas sisendkäibemaksu OÜ IT Innovative ja OÜ Tulp Development arvete alusel,

ilma, et neil arvetel kajastatud tehingud tegelikult toimunud oleks ning teiseks sellest, et OÜ

Columbus jättis deklareerimata ühe sõiduki müügi ja sellelt tekkiva käibemaksukohustuse.

Tulumaksuvõlg tekkis asjaolust, et OÜ Columbus kassast oli välja võetud sularaha, mille

kasutamise

kohta

ettevõtlusega

seotud

eesmärkidel,

ei

olnud

OÜ-l

Columbus

raamatupidamisdokumente. Kuivõrd tulumaksuvõla ning müügikäibelt arvestamisele kuuluva

käibemaksuvõla tekkimise osas kaebuses ühtki etteheidet esitatud ei ole, tuleb selles osas

maksuvõla olemasolu lugeda väljaspool vaidlust olevaks ja selles osas maksuvõla tekkimise

asjaolusid ja põhjendusi ei ole vaja siinkohal rohkem käsitleda. Iseenesest on vastutusotsuse

sellekohased põhjendused ka piisavad ning nendega tuleb nõustuda. Vaidlus on aga

sisendkäibemaksu deklareerimisest tuleneva käibemaksuvõla osas. Selles osas ei saa nõustuda

kaebajate seisukohaga, nagu poleks maksuhaldur nõuetekohaselt tuvastanud MKS § 83 lõike 4

kohaldamise aluseks olevaid asjaolusid.

14. MKS § 83 lõikes 4 on sätestatud, et maksustamisel ei võeta arvesse näilikku tehingut ning kui

näilik tehing tehakse teise tehingu varjamiseks, kohaldatakse maksustamisel varjatud tehingu

kohta käivaid sätteid. Sellest normist tulenevalt tuleb maksustamisel lähtuda tegelikest

majanduslikest sooritustest, mitte aga üksnes nende kohta olemasolevatest formaalsetest

dokumentidest. Arve, mis ei kajasta tegelikku majanduslikku sooritust või kajastab seda valesti,

ei vasta raamatupidamise seaduse § 7 lg 1 punktis 3 ning käibemaksuseaduse (KMS) § 37 lg 7

punktis 5 sätestatud nõuetele. Kui tehingut tegelikult toimunud ei ole, ei saa sellel olla ka

mingisuguseid maksuõiguslikke järelmeid ega seda kajastavatel dokumentidel mingit tähendust.

Kui tehingu sisuks on majanduslikus mõttes midagi muud kui see, mida maksukohustuslane

kajastab oma raamatupidamisdokumentides, tuleb maksustamisel raamatupidamisdokumente

eirata ning arvutada maksukohustus nii, nagu see oleks olnud, kui tehingut oleks

raamatupidamisarvestuses kajastatud oma tegelikule majanduslikule sisule vastavalt. Sellise

regulatsiooni eesmärk on vältida seda, et maksukohustuslane saaks tehingu majanduslikku sisu

tegelikust erinevalt kajastavate dokumentide alusel lubamatu maksueelise.

15. MKS § 83 lg 4 annab maksuhaldurile niisiis õiguse tsiviilõiguslik tehing maksustamise

eesmärgil ümber kvalifitseerida, kui tehingule on antud mingisugune tegelikust majanduslikust

sisust erinev vorm lubamatu maksueelise saamise eesmärgil. Majanduslikust sisust erinev vorm

võib seejuures tähendada nii seda, et tehingu pooled annavad tehingule mingisuguse sisust

erineva vormi, kui ka seda, et üks tehingu tegelikest pooltest sõlmib tegeliku teise poole

varjamiseks näiliku tehingu kolmanda isikuga. Kuivõrd iga maksukohustuslane saab vastutada

vaid iseenda käitumise eest, siis tuleneb eeltoodust ühtlasi, et konkreetse isiku maksukohustust

saab suurendada siis, kui leiab tuvastamist, et selle isiku käitumine on suunatud lubamatu

maksueelise saamisele. Kuna isiku sellise tahtluse tuvastamine otseste tõendite alusel ei ole

üldjuhul võimalik, siis tuleb selles osas lähtuda teatud eeldustest. Sellest tõdemusest lähtub

näiteks Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud põhimõte, et isegi juhul kui hiljem ilmneb, et arve

väljastanud isik ei ole kauba või teenuse tegelik müüja, ei ole alust piirata ostjal selle arve alusel

sisendkäibemaksu maha arvamise õigust, kui ostja ei teadnud ega pidanudki teadma, et arve

esitaja ei ole kauba tegelik müüja ning ostja on seejuures olnud nõutavalt hoolas müüja

isikusamasuse tuvastamisel. Samuti on Riigikohus leidnud, et ostja heausksust tuleb üldjuhul

eeldada, ent selline eeldus ei kehti, kui on põhjendatud kahtlus, et ostja on osalenud

maksupettuse toimepanemises. Sellisel juhul ei pea maksuhaldur tõendama maksupettust, küll

aga kahtlust ostja maksupettuses osalemises põhjendama, millisel juhul on ostjal seepeale

kohustus esitada täiendavad tõendid, mis kinnitaksid, et tehing arve esitajaga tegelikult siiski

toimus. Maksupettuse konspiratiivse iseloomu tõttu ei ole selle tõendamine otseste tõenditega

sageli võimalik. Seevastu kahtlust, et isik on osalenud maksupettuses, saab põhjendatuks pidada,

kui maksuhaldur on menetluses nõuetekohaselt uurimispõhimõtet järginud ning sel moel

kogutud tõendite põhjal on eluliselt usutavam see, et kontrollitav maksukohustuslane osales

maksupettuses, kui see, et ta käitus ausalt. Kindlasti pole võimalik esitada mingisugust

kõikehõlmavat loetelu kriteeriumitest, millele vastavus võiks maksupettuses osalemise kahtlust

õigustada. Siiski võib pikaajalise väljakujunenud kohtupraktika pinnalt asuda seisukohale, et seda

kahtlust õigustavateks asjaoludeks on esiteks tehingutega seotud isikute vahelised isiklikud

suhted, millest tulenevalt ei ole eluliselt usutav, et tehinguid tehti nõnda nagu neid

maksuarvestuses kajastati või teiseks tehingute tegemisel või täitmisel tehtud toimingute

majanduslik ebaloogilisus, mida ei ole võimalik mõistlikult seletada üksteise suhtes sõltumatute

ettevõtjate vaheliste suhete puhul. Kui maksukohustuslane (või antud juhul maksuvõla

olemasolu vaidlustada sooviv vastutusotsuse adressaat) sellise põhjendatud kahtluse esitamise

korral omalt poolt veenvaid vastupidiseid tõendeid esitada ei suuda, tuleb lähtuda sellest, et

tehingut sellisena, nagu seda maksukohustuslase raamatupidamises kajastatakse, tegelikult

toimunud ei ole ning maksustamisel tuleb lähtuda sellise tehingu majanduslikest tunnustest, mis

tegelikult aset leidis.

16. Eeltoodu valguses tuleb põhjendamatuks pidada kaebajate seisukohta, et maksuhaldur pole

tõendanud OÜ Columbus ning OÜ-de IT Innovative ja Tulp Development vahel maksueelise

saamisele suunatud kokkuleppe sõlmimist. Nagu eelpool märkisin, ei saagi mingeid otseseid

tõendeid sellise kokkuleppe kohta olla. Kaebajate etteheited on selles osas põhjendamatult

suunatud üksikutele konkreetsetele maksuhalduri järeldustele, ent kaebajad ei ole suutnud

kummutada kogutud tõendite ja nende pinnalt tuvastatud asjaolude kogumist tekkivat

põhjendatud veendumust, et majanduslikus mõttes sisendkäibemaksu arvestamist õigustavaid

tehingud aset ei leidnud ning kaebaja kasutas lubamatult OÜ IT Innovative ja OÜ Tulp

Development arveid oma maksuarvestuses käibemaksukohustuse vähendamiseks. See

maksueelis seisnes selles, et sisuliselt jäi osa sõidukite soetusmaksumusest riigi kanda, sest OÜ-l

Columbus tekiks õigus saada tagasi sisendkäibemaks ilma, et ta tegelikult käibemaksu tasunud

oleks. Nimelt ei tasutud sõidukite Saksamaalt soetamisel käibemaksu. Kui maksuhalduri

seisukoht, et OÜ Columbus soetas tegelikult sõidukid Saksamaa äriühingutelt, on õige, siis oleks

käibemaksu osas olukord selline, et kui OÜ Columbus tasus Saksamaal asuvale kauba müüjale

näiteks (näites esitatud arvud ei ole seotud konkreetsete vaidlusaluste arvete summadega) 12

000 eurot, mis ei sisalda mingisugust käibemaksu, siis OÜ IT Innovative või OÜ Tulp Development

fiktiivse arve alusel sai OÜ Columbus sel juhul riigilt enammakstud käibemaksu pähe tagasi 2000

eurot, mis tähendab, et reaalne soetuskulu oleks OÜ Columbus jaoks 10 000 eurot. Kui tehinguid

OÜ Columbus ning OÜ IT Innovative ja OÜ Tulp Development vahel tegelikult ei toimunud, siis ei

saa neil tehingutel olla ka mingisuguseid maksuõiguslikke järelmeid, seega ei saa sel juhul kuidagi

olla OÜ IT Innovative ja OÜ Tulp Development arvetel näidatud käibemaksusumma näol tegemist

kaebaja poolt tasutud käibemaksuga. MKS § 83 lg 4 võimaldab maksuhalduril just sellistel

puhkudel tehinguahelas tegeliku majandusliku sisuta vahelüli kõrvale jätta ning lugeda, et

tehingud on tehtud tegeliku müüja (antud juhul Saksamaa äriühingute) ning ostja (antud juhul

OÜ Columbus) vahel.

17. Vaidlusaluste tehingute mitte toimumist kinnitab esiteks nende majanduslik ebaloogilisus

ning teiseks see, et kõigi vaadeldava nelja sõiduki puhul oli kogu tehinguahel M.M. tegeliku

kontrolli all ning pole ühtki asjaolu, mis usaldusväärselt kinnitaks seda, et OÜ IT Innovative ja OÜ

Tulp

Development

tegutsesid

neis

tehinguahelates

iseseisvalt.

Kuivõrd

raamatupidamisarvestuses kajastatud tehinguahel andis OÜ-le Columbus alternatiivsete

võimalustega võrreldes ka ilmse maksueelise, õigustabki see kahtlust, et OÜ Columbus osales

maksupettuses.

18. Vaidlusaluste tehingute majanduslik ebaloogilisus algab sellest, et arvestades A.O.u seletusi

ja M.M. tegevust sõidukite Saksamaalt toomisega seoses, puudus OÜ-l Columbus loogiline põhjus

vahendaja kasutamiseks. Tegemist oli avalikult kättesaadavate internetiportaalide kaudu

müüdavate sõidukitega. A.O. ise selgitas maksuhaldurile (MTA lisa I, dok. 35)1, et sõidukid leiti

enamjaolt portaali mobile.de kaudu. Seega ei saanud tehingute tegemine põhineda näiteks A.O.u

isiklikel suhetel müüjatega. Seda pole ka A.O. väitnud. Samas saab A.O.u seletustest teha

järelduse, et OÜ Columbus esindaja (kelleks pidi olema M.M.), oli Saksamaalt autode toomisega

rohkemgi tegelenud kui A.O. ise. Samuti märkis A.O., et vahel suhtles M.M. müüjatega mõne

detaili täpsustamiseks ka ise. Neist selgitustest järeldub, et M.M. pidi Saksamaalt autode

hankimisega ise suurepäraselt hakkama saama ning seega polnud A.O.u juhitud äriühingute

kasutamine tehinguahelas OÜ Columbus jaoks majanduslikult põhjendatud. Seda seisukohta

kinnitab veelgi enam ühe sõiduki OÜ-lt Columbus soetanud M.E.i selgitus (MTA lisa II, dok. 31),

mille kohaselt leidis konkreetse soovitud sõiduki Saksamaa portaalist M.E. ise ning M.M.

korraldas selle hankimise. Iseäranis sellisel juhul ei saanud A.O.ul või tema juhitud ettevõtetel

olla tehinguahelas üldse mingit tegelikku rolli. M.M. seletuses (MTA lisa I, dok. 18) esitatud väide,

et OÜ IT Innovative andis sõidukitele ka garantii, ei ole usutav, kuivõrd ühtki dokumenti, mis

sellise garantii andmist kajastaks, poolte vahel ei vormistatud.

19. Lisaks eelnevale pole vaidlust selles, et reaalselt käis autodel Saksamaal järel M.M. ning tasus

kohapeal müüjatele sularahas. Olukorras, kus OÜ Columbus majandustegevuse sisuks oli

1 Siin ja edaspidi on sel moel viidatud Maksu- ja Tolliameti 20. oktoobri 2015 kirjaliku seletuse lisadena esitatud

dokumentidele. Viide MTA lisa I tähistab lisade loetelus (tl. 174 pöördel jj) punkti 1 alapunktides nimetatud

lisasid, viide MTA lisa II aga samas punkti 2 alapunktides nimetatud lisasid. Need lisad on menetlusosalistele

kättesaadavad e-toimiku kaudu, ent paberiraiskamise vältimiseks pole neid toimikusse välja trükitud.

kasutatud sõidukite soetamine edasi müümiseks, oleks sõidukite soetamisel OÜ-de IT Innovative

ja/või Tulp Development kaudu olnud majanduslik loogika juhul, kui sõidukite vahetu soetamine

Saksamaa äriühingutelt oleks OÜ Columbus jaoks olnud võimatu või mõttetult keeruline või

riskantne. Ühtegi sellist asjaolu antud juhul ei esinenud. Kuivõrd äriühingu tegevuse eesmärk on

kasumi teenimine, ei saa eluliselt usutavaks pidada, et edasimüügiks mõeldud kaupade

soetamisel kasutatakse vahendajat ja tehakse selleks oma võimaliku kasumi arvelt

märkimisväärseid kulusid, samas kui kaupade soetamine ilma sellise vahendajata oleks samavõrd

võimalik. Kaebajad ei ole väitnud, et A.O. oleks olnud eriliselt osav Saksamaa müüjatega

läbirääkimiste pidamises, hindade alla kauplemises või muus säärases ehk üleüldse, et ta oleks

teinud nende sõidukite soetamiseks midagi, mida ei oleks võinud või osanud sama hästi teha

M.M. ise. Seejuures vähenenuks OÜ Columbus kasum selliste vahendajate kasutamisest

tulenevalt märkimisväärselt. Näiteks sõiduki MB (542BHZ) soetusmaksumus Saksamaal oli 35600

eurot. OÜ Columbus müüs selle edasi hinnaga 37083 eurot. Seega, soetades sõiduki ise, oleks OÜ

Columbus teeninud tehingult 1483 eurot. OÜ IT Innovative arve kohaselt oli aga sõiduki

soetusmaksumuseks OÜ Columbus jaoks 36916 eurot (ilma käibemaksuta), millisel juhul

teeninuks OÜ Columbus vaid 167 eurot. Seejuures kinnitas A.O. maksuhaldurile antud seletustes,

et sõidukitel järel käimisega seotud kulud kandis M.M. ise ning nende maksumuse arvestades

A.O. hiljem sõiduki hinnast maha. Seega ei hõlmanud OÜ IT Innovative arvel kajastuv summa

sõidukite Eestisse toomisega seotud kulusid, mis kokkuvõttes tähendab seda, et OÜ Columbus

vähendas oma võimalikku kasu OÜ IT Innovative kaudu kauba soetamise tõttu 1316 euro võrra,

ilma et OÜ IT Innovative tegevusest OÜ-le Columbus mingit arusaadavat kasu oleks tekkinud või

et OÜ Columbus kulud või muu vaev OÜ IT Innovative tegevuse tõttu oluliselt vähenenud oleks.

Selline käitumine ei ole eluliselt usutav, oluliselt usutavam on, et OÜ IT Innovative ainus roll oli

käibemaksuga arve esitamine kaebajale. Kuivõrd tehinguid OÜ-ga IT Innovative ja OÜ-ga Tulp

Development toimusid üldjoontes samamoodi ning mõlema viimatinimetatu juhatuse liikmeks

oli sama isik, siis on õigustatud ühe isikuga tehtud tehingu pinnalt tekkiva kahtluse laiendamine

ka teisele.

20. Samuti kinnitavad tuvastatud asjaolud, et OÜ IT Innovative või OÜ Tulp Development ei

tegutsenud vaadeldavas tehinguahelas nii nagu seda oleks teinud OÜ-st Columbus sõltumatud

ettevõtjad. Selles osas on maksuhaldur õigesti välja toonud iseäranis selle, et sõidukid jäid alates

Saksamaa müüjalt vastu võtmisest M.M. valdusesse ega sattunud sestpeale hetkekski A.O.u

juhitud ettevõtjate tegeliku võimu alla, sõltumata sellest kas OÜ Columbus oli sõidukite eest OÜ-

le IT Innovative või OÜ Tulp Development tasunud. Seejuures ei fikseerinud väidetavate

tehingute pooled mingil taasesitamist võimalikul moel seda, et väidetavalt OÜ-le IT Innovative

või OÜ Tulp Development kuuluvad sõidukid on tegelikult OÜ Columbus või M.M. valduses,

samuti puudusid igasugused kokkulepped sõidukite võimalike kahjustuste või hävimise või muul

põhjusel nende väärtuse vähenemise puhuks. Selline käitumine ei ole teineteisest sõltumatute

äriühingute vahel tavapärane ega loogiline. Sõiduki näol on tegemist kallihinnalise, ent samas ka

tavapärase kasutamise käigus lihtsalt kahjustusi saada võiva kaubaga. Seetõttu oleks kauba üle

andmise fikseerimine vajalik näiteks selleks, et lahendada hilisemad vaidlused sõidukile tekkinud

kahjustuste üle. See, et antud juhul A.O. ja M.M. ühtki sellist dokumenti ei vormistanud ega

vormistanud endi väitel ka dokumente teineteisele sularaha üle andmise kohta, kinnitab üksnes

seda, et kogu sõidukite soetamine on algusest peale kuni nende edasi müümiseni OÜ Columbus

klientidele M.M. kontrolli all ning kõiki nende tehingutega seotud võimalikke riske kandis

tegelikult samuti OÜ Columbus M.M. isikus. Arvestades ka seda, et M.M. asus kõnealuseid

sõidukeid Eesti automüügiportaalide kaudu müüma enne kui ta need Saksamaalt kätte sai

(sõiduki MB 537BJB puhul aga ka näiteks enne väidetava Eesti müüjaga müügilepingu sõlmimist),

tuleb asuda seisukohale, et kogu tehinguahel oli M.M. kontrolli all ja toimus tema huvides, ilma,

et A.O. ja temaga seotud äriühingud selles mingit arusaadavat tegelikku majanduslikku rolli

mänginud oleks. Liiati võib tuvastatud asjaolude pinnalt eeldada, et vähemalt ühte, ent

tõenäoliselt kahte vaadeldavatest sõidukitest kasutas M.M. enne OÜ Columbus klientidele edasi

müümist isiklikuks otstarbeks. Nimelt on M.M. ise selgitanud, et sõidukiga MB 542BHZ tegi ta

avarii ning asjaolust, et ta lasi sõiduki BMW X5 kindlustada, on maksuhaldur põhjendatult

järeldanud, et ka seda asus ta kasutama ning kindlustuse tegemine oli tingitud sellest, et varem

oli ühe edasimüügiks soetatud sõidukiga avarii toimunud. Kaebaja arutlus sõiduki kui väärt kauba

kindlustamise vajalikkusest on siinkohal asjakohatu. Maksuhaldur ei ole iseenesest ette heitnud

seda, et BMW X5 kindlustati ega pidanud ka kindlustamist iseenesest ebamõistlikuks. Küll on

maksuhaldur aga välja toonud selle, et teisi sarnase väärtusklassiga sõidukeid M.M. või OÜ

Columbus või ka A.O.uga seotud äriühingud samamoodi ei kindlustanud. See asjaolu on aga välja

toodud just selleks, et õigustada kahtlust, et M.M. tegelikult kasutas seda sõidukit isiklikuks

otstarbeks. See omab käesoleva vaidluse seisukohast tähtsust seetõttu, et just selle BMW X5

puhul on sõiduki Saksamaalt soetamise (mais 2013) ja OÜ Tulp Development poolt OÜ-le

Columbus arve esitamise (september 2013) vahel oluline ajavahe. Kui sõidukite soetamine ja

edasimüük oleks olnud OÜ Tulp Development jaoks iseseisev majandustegevus, ei oleks kuidagi

võimalik seletada seda, et sõiduk oli maikuust septembrini OÜ Columbus juhatuse liikme valduses

ja viimane sai seda ilmselt omatahtsi kasutada, ilma et OÜ Tulp Development oleks esitanud

müügiarvet. Seegi kinnitab vaid seda, et OÜ-l Tulp Development polnud tegelikult nende

sõidukite soetamisest, säilimisest ega edasimüümisest ei sooja ega külma. Ainus loogiline

põhjendus sellisele suhtumisele tuleneb tegelikult M.M. poolt maksuhaldurile antud seletuses

esitatud väitest: «Põhimõtteliselt on need minu autod, aga … ». Majanduslikus mõttes olidki need

sõidukid Saksamaalt soetamisest alates M.M. majandustegevuse objektiks. Kuivõrd need müüdi

edasi aga OÜ Columbus nimel ning M.M. oli OÜ Columbus juhatuse liige, siis on M.M. tegevus

selles osas omistatav OÜ-le Columbus.

21. Kaebuses esitatud etteheited seoses maksuhalduri järeldustega, mis puudutavad M.M.

finantsvahendite päritolu ja M.M. mõnevõrra ebajärjekindlaid seletusi selle raha päritolu kohta,

samuti sularahakviitungite ebakorrektsust ning sõidukite omanikukandeid liiklusregistris, ei lükka

kuidagi ümber eeltoodud veendumust, et OÜ-del IT Innovative ja Tulp Development nende

sõidukite soetamisega mingit tegelikku majanduslikku seost ei olnud. Selles, et liiklusregistris olev

omanikukanne ei tõenda omandiõigust, on kaebajal iseenesest õigus. Samuti võib möönda, et

raha päritolu puudutavate M.M. seletuste vastuolulisus ei ole OÜ Columbus maksukohustuse

tekkimise seisukohast tõepoolest iseäranis asjakohane, ent neile asjaoludele ei ole maksuhaldur

ka andnud mingisugust eriti suurt kaalu. On ilmne, et samasugusele lõppjäreldusele oleks

vaidlusaluste tehingute osas tulnud asuda ka siis, kui liiklusregistrisse poleks üldse mingeid

omanikukandeid tehtud või kui M.M. oleks läbivalt kinnitanud, et sai OÜ-le Columbus laenatud

raha oma varasematest kinnisvaratehingutest. Samamoodi puudub minu hinnangul igasugune

vajadus asuda põhjalikult analüüsima sõidukite omandiõiguse ülemineku teoreetilisi aspekte või

seda, kas või kellel võis mingil ajahetke olla sõidukite üle kaudne valdus. Tõdemus, mis määratud

maksukohustust õigustab, on see, et reaalselt olid sõidukid alates Saksamaalt soetamisest M.M.

kontrolli all ning pole mistahes tõendeid, mille põhjal saaks järeldada, et A.O.u juhitud

äriühingutel oleks olnud mistahes ajahetkel tegelik tahe teostada nende suhtes enda

omandiõigust.

22. Kuivõrd kaebajad ei ole suutnud ümber lükata maksuhalduri põhjendatud veendumust, et

OÜ Columbus osales maksupettuses ning kasutas tehinguahelas tegelikult mitte osalenud OÜ-de

IT Innovative ja Tulp Development arveid sisendkäibemaksu lubamatuks maha arvamiseks, on

õigustatud ka vastutusotsuses võetud seisukoht, et M.M. kajastas OÜ Columbus juhatuse

liikmena tahtlikult OÜ Columbus käibedeklaratsioonides valeandmeid. Maksupettuse toime

panemine saab olla üksnes tahtlik tegevus. Võimalus, et M.M. ei teadnud, et sõidukite tegelik

müüja ei olnud käibemaksukohustuslasest Eesti äriühing, on eeltoodud asjaoludel välistatud.

Põhjuslik seos kaebaja tegevuse ja OÜ Columbus maksuvõla tekkimise vahel on ilmne. Kaebaja,

jättes täitmata oma kohustuse esitada maksuhaldurile äriühingu käibemaksuarvestuses tõesed

andmed, põhjustas äriühingule tehtud maksuotsusega täiendava maksusumma määramise ning

seega maksuvõla.

23. Nõustuda ei saa ka kaebajate seisukohaga, et S.R. ei süüliselt (raske hooletuse vormis) oma

kohustusi rikkunud. MKS § 8 lg 1 kohaselt on juriidilise isiku seaduslik esindaja kohustatud tagama

esindatava maksukorralduse seadusest ja maksuseadusest tulenevate rahaliste ja mitterahaliste

kohustuste tähtaegse ning täieliku täitmise. Tegemist on kohustusega, mis tuleneb seadusliku

esindaja staatusest. S.R.ile tulenes kohustus tagada OÜ Columbus maksukohustuste

nõuetekohane ja täielik täitmine asjaolust, et ta oli selle osaühingu juhatuse liige. Seega ei saa

küsimust olla selles, et S.R. oli MKS § 8 lõikes 1 sätestatud kohustuse kandjaks. See kohustus on

kõigil juhatuse liikmetel ning on oma olemuselt solidaarne. Äriühingu juhatuse liikmete vahelised

kokkulepped tööülesannete jaotuse kohta ei saa üheltki juhatuse liikmelt võtta MKS § 8 lõikes 1

sätestatud maksuseadusest tulenevate kohustuste täitmise tagamise kohustust. Seaduses

sätestatud

äriühingu

kohustuste

(nt

äriühingu

raamatupidamise

korraldamine,

maksudeklaratsioonide esitamine) puhul ei ole määravaks see, kes juhtorgani liikmetest neid

täidab, vaid oluline on, et kõik kohustused oleksid nõuetekohaselt täidetud. Juhatuse liige on

selle tagamiskohustuse jätnud süüliselt täitmata ka juhul, kui maksuseadusest tulenevate

kohustuste täitmine ei olnud küll tööjaotuse järgi tema ülesandeks, kuid ta pidi olema teadlik

maksuseaduste rikkumisest äriühingu poolt ega ole võtnud meetmeid selle vältimiseks.

Teisisõnu, kui üks juhtorgani liige lähtub üksnes organisisesest kohustuste jagamise kokkuleppest

ega huvitu üldse teiste liikmete tegevusest, jättes neile piiramatu tegutsemisvabaduse, siis ei ole

ka see üks liige täitnud oma kohustusi nõuetekohaselt, kui teised liikmed tegutsevad

ebaseaduslikult. Iga juhatuse liikme kohustus on organiseerida äriühingu töö selliselt, et ettevõtja

tegevus vastaks õigusaktides sätestatud nõuetele, ning mõistlik juhatuse liige peab pidevalt

täitma teiste juhatuse liikmete ning alluvate töötajate juhendamise ja kontrollimise kohustust, et

oleks välditud kolmandate isikute kahjustamine. Selliste meetmete rakendamine on hõlmatud

MKS § 8 lõikes 1 sätestatud tagamiskohustuse täitmisega ja kujutab endast ühtlasi käibes vajaliku

hoole järgimist VÕS § 104 lg 4 mõttes. Juhatuse liikmete tööjaotus ei oma nende suhtes MKS § 8

lg 1 ja § 40 lg 1 järgi vastutuse tekkimise seisukohalt iseenesest tähtsust, kuigi see võib olla oluline

juhatuse liikmete individuaalse süü vormi määratlemisel. Põhjendamatu on siduda äriühingu

maksuvõla tekkimist kitsalt vaid ühe või mõne juhatuse liikme tegevusega, sest maksuvõla

tekkimise muutis võimalikuks asjaolu, et teised juhatuse liikmed olid samal ajal tegevusetud.

Eelnimetatud seisukohale on kohtuasjas nr 3-12-2511 tehtud otsuses oma varasemale praktikale

tuginedes jõudnud ka Tallinna Ringkonnakohus. Selles kontekstis on asjakohatu kaebaja väide, et

ühe juhatuse liikme ülesanne ei ole teise juhatuse liikme üle järelevalve teostamine. S.R.ile ei ole

vaidlusaluses vastutusotsuses ette heidetud mitte M.M. üle järelevalve teostamata jätmist, vaid

seda, et ta OÜ Columbus juhatuse liikmena ei korraldanud osaühingu asjaajamist selliselt, et teise

juhatuse liikme poolt maksupettuste toime panemine ja seeläbi osaühingu maksuvõla tekkimine

oleks mõistlikul viisil välistatud.

24. S.R.i vastutuskohustuse seisukohast ei saa asjakohaseks pidada kaebaja viidet Riigikohtu

otsusele kohtuasjas 3-3-1-43-14. Selles lahendis käsitles Riigikohus nö. pettuslike tehingute

tegemisega otseselt mitteseotud juhatuse liikme süü vormi küsimust ja leidis, et juurdepääs

raamatupidamisdokumentidele ja võime aru saada teise juhatuse liikme poolt tehtud tehingute

tegelikest asjaoludest, ei kinnita juhatuse liikme kohustuste rikkumist tahtluse vormis. Antud

juhul ei ole aga maksuhaldur väitnud, et S.R. oleks tahtlikult oma kohustused täitmata jätnud,

vaid heidab talle ette rasket hooletust. MKS § 40 lg 1 kohaselt tekib juhatuse liikme

vastutuskohustus, kui juhatuse liige jätab MKS § 8 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmata

tahtlikult või raskest hooletusest. MKS § 40 lõikest 4 ja VÕS § 104 lõikest 4 tulenevalt on raske

hooletus käibes vajaliku hoole olulisel määral järgimata jätmine. Raske hooletuse ja lihtsa

hooletuse vahetegu on alati mõnevõrra hinnangu küsimus, ent üldjoontes saab lihtsa

hooletusega olla tegemist juhul, kui tegutsemiseks kohustatud isik on oma parema äranägemise

järgi talitades kohustuse täitmiseks teinud vähemalt minimaalselt nõutava, kuigi ta oleks pidanud

aru saama, et konkreetsel juhul ei olnud see piisav. Raske hooletusega on aga tegemist, kui

kohustatud isik pole oma kohustuse täitmiseks üldse midagi mõistlikku teinud, muuhulgas juhul

kui ta on pimesi usaldanud teisi isikuid. Nõustun maksuhalduri seisukohaga, S.R. oli MKS § 8 lõikes

1 sätestatud kohustuse täitmisel raskelt hooletu ja põhjustas sellega OÜ Columbus maksuvõla

tekkimise. Kaebajad leiavad ka põhjendamatult nagu oleks S.R.ile vastutuskohustus pandud

mingisuguse eraõigusliku kohustuse rikkumise tõttu. Kohustus, mida S.R. rikkus, tuleneb MKS §

8 lõikest 1 ning see ei ole eraõiguslik kohustus.

25. MKS § 8 lõikest 1 tulenevalt on juhatuse liikme ülesanne korraldada maksuarvestuse

pidamine selliselt, et maksukohustused oleksid õigeaegselt ja nõuetekohaselt täidetud. Ükski

juhatuse liige ei saa sellesse kohustusse suhtuda ükskõikselt. See kohustus hõlmab

raamatupidamis- ja maksuarvestuse pidamist tervikuna kogu osaühingu lõikes, mitte üksnes

nende tehingute osas, mille tegemisel esindab osaühingut konkreetne juhatuse liige isiklikult.

Jättes M.M. poolt OÜ Columbus nimel tehtud tehingute asjaolud kontrollimata ja usaldades

pimesi tema tegevust OÜ-s Columbus, oli S.R. raskelt hooletu. Lihtsa hooletusega saaks tegemist

olla siis, kui S.R. oleks teinud mingisuguseidki mõistlikke pingutusi selleks, et sõidukitega seotud

tehingute asjaolusid kontrollida ja veenduda, et sõidukid on tõepoolest soetatud arvetel

näidatud isikutelt. Ainuüksi see, et sõidukite ostu ja müügiga tegeles ettevõttes M.M., ei õigusta

S.R.i ükskõiksust nende tehingute ja nendega seotud asjaolude suhtes. OÜ Columbus näol ei

olnud tegemist iseäranis suure ettevõttega. Vastutusotsuses on välja toodud, et 2013. aasta

käibest moodustas sõidukitega seotud käive pisut enam kui poole. Vaidlust pole ka selles, et A.O.

oli ka S.R.ile tuntud isik. Samuti ei ole eluliselt usutav, et S.R. ei teadnud, et sõidukitel käis

Saksamaal reaalselt järel M.M.. Õige pole ka seisukoht, et S.R. ei teadnud sõidukitega seotud

tehingutest üldse midagi, sest kaebajad on ise tunnistanud, et ühe sõiduki müügitehingu

tegemisel esindas OÜ-d Columbus S.R.. Kaebajate väide, et ta tegi seda üksnes M.M.

eemalviibimise tõttu, võib iseenesest olla tõene, ent asjakohatu ses mõttes, et kasvõi selle

konkreetse tehingu tõttu pidanuks S.R. sõidukite soetamisega ja edasimüümisega seotud

asjaolud välja selgitama, vajadusel nõudes teiselt juhatuse liikmelt selgitusi. Kaebajate arutlus

sellest, et juhatuse liikmel pole võimalik nõuda seletusi kolmandatelt isikutelt, on samuti õige,

ent samavõrd asjakohatu. Maksuhaldur ei olegi eeldanud, et S.R. oleks läinud teavet nõudma

kelleltki kolmandalt. Küll aga oleks ta oma kohustuste nõuetekohaseks täitmiseks pidanud

veenduma selles, et sõidukite soetamine on toimunud tõepoolest nii nagu arvetelt paistis.

Arvestades, et S.R. oli koos M.M.ga ka OÜ Columbus osanik ning tegemist polnud just väga suure

käibega ettevõttega, ei ole eluliselt usutav, et talle sõidukite soetamise tehingutega seotud

asjaolud (st. see, et sõidukid leiti avaliku portaali kuulutuste kaudu, et M.M. käis neid Saksamaalt

ära toomas, et A.O. ilmselt mitte midagi olulist nende sõidukite soetamiseks ei teinud) tegelikult

teada ei olnud. Jättes kõik need talle teada olema pidanud asjaolud tähelepanuta ning

võimaldades neile vaatamata deklareerida maksukohustusi valesti, põhjustaski S.R. oma raske

hooletusega maksuvõla tekkimise. See, kuidas kollegiaalse juhatuse liikmed korraldavad juhitava

äriühingu kohustuste ühise täitmise, sealhulgas selle, et neist igaühe tegevus oleks õiguspärane

ja äriühingu huvides, on nende endi otsustada, ent nad ei saa omavaheliste kokkulepetega

vastutust jagada. Käibemaksukohustuse puhul tuleb silmas pidada, et käibemaks on

deklareeritav

maks.

Maksukohustuslane

esitab

igal

maksustamisperioodil

ühe

käibedeklaratsiooni,

millel

kajastab

tervikuna

vastava

maksustamisperioodi

käibemaksukohustuse. Juba sellest asjaolust tulenevalt ei ole võimalik käibemaksu

deklareerimise ja tasumise kohustuse nõuetekohase täitmise jagamine erinevate juhatuse

liikmete vahel. S.R.i süü puudumine või üksnes lihtne hooletus tuleksid kõne alla juhul, kui ta

oleks vastutusotsuse menetluse käigus ära näidanud, et ta vähemalt püüdis nii

raamatupidamisdokumentidest kui M.M. käest välja selgitada nende sõidukite soetamisega

seotud tegelikke asjaolusid, ent jäi nende pinnalt siiski uskuma, et sõidukid on soetatud A.O.u

juhitud osaühingutelt. Pole aga ühtki tõendit, millest nähtuks, et see nii oli. Ainuüksi paljasõnaline

väide, et miski ei tekitanud M.M. tegevuses kahtlust, ei ole piisav väitmaks, et S.R. tegutses

nõuetekohaselt või vähemalt mitte halvemini kui lihtsalt hooletult. Lisaks sellele jättis OÜ

Columbus käibedeklaratsioonil kajastamata müügikäibe sellelt tehingult, kus OÜ-d Columbus

esindas S.R.. See näitab, et tegelikult ei tundnud S.R. kogu selle osa vastu OÜ Columbus

tegevusest, mis puudutas sõidukite ostu ja müüki, mitte mingisugust huvi. Selline tegevusetus ei

ole kuidagi käsitatav lihtsa hooletusena, vaid tegu on raske hooletusega juriidilise isiku

juhtimiskohustuse täitmisel, sh MKS § 8 lõikes 1 sätestatud kohustuse täitmisel.

26. Põhjuslik seos S.R.i tegevuse ja OÜ Columbus maksuvõla tekkimise vahel on ilmne. Kaebaja

raske hooletuse tõttu sai võimalikuks, et maksuhaldurile esitati OÜ Columbus ebaõigete

andmetega käibedeklaratsioonid, mis põhjustas äriühingule tehtud maksuotsusega täiendava

käibemaksu määramise ning seega maksuvõla.

27. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

vastustaja ei ole enda kasuks kaebajalt menetluskulude välja mõistmist taotlenud, jäävad kõigi

menetlusosaliste kulud menetlusosaliste endi kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik