3-14-51052/46 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Agu Timmi, Tiina Pappel ja Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. detsember 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-51052

Haldusasi

Aleksei Pokrase kaebus Viru Vangla 6. märtsi 2014. a

käskkirja nr 6-3/343-D ja 5. mai 2014. a vaideotsuse nr

6-12/89-4 tühistamiseks ning mittevaralise kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 19. novembri 2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Aleksei Pokrase apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Aleksei Pokras

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 19. novembri 2014. a otsus osas, milles ei tagastatud

kaebust osas, milles tugineti kahju hüvitamise nõudes sellistele alustele, mida ei olnud

esitatud kohustuslikus kohtueelses menetluses. Teha selles osas uus otsus, millega jätta

kaebus selles osas läbi vaatamata. Asendada selles osas halduskohtu otsuse põhjendused

ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest (kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 7. jaanuar

2016).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viru Vangla kinnipeetav Aleksei Pokras ei allunud 12. aprillil 2014 inspektor-kontaktisiku

korraldusele minna inspektor-kontaktisiku vastuvõtule.

Viru Vangla 6. märtsi 2014. a käskkirjaga nr 6-3/343-D karistati A. Pokrast kaheteistkümne

päeva pikkuse kartserikaristusega selle eest, et ta ei allunud vanglateenistuse ametniku

seaduslikule korraldusele. A. Pokrase vaie jäeti 5. mai 2014. a vaideotsusega nr 6-12/89-4

rahuldamata. Samuti jäeti 6. juunil 2014 rahuldamata A. Pokrase taotlus kartserikaristusega

tekitatud kahju hüvitamiseks.

2. A. Pokras esitas kaebuse, milles palus need haldusaktid tühistada ja mõista talle välja hüvitis

1800 eurot. Kaebuse kohaselt keeldus ta inspektor-kontaktisiku vastuvõtule minemisest seetõttu,

et sama inspektor-kontaktisik oli varem tekitanud ta käele trauma ja teda paberite

näkkuviskamisega solvanud. Kuna kabinetis puudus jälgimiskaamera, keeldus ta sama ametniku

kabinetti minemisest, kuna arvas, et teda tahetakse jälle solvata või talle traumat tekitada.

Kartseris viibides pidi ta istuma külmal põrandal ilma madratsita ja see tekitas talle jalavalu.

Samuti piirati kartserikaristuse kandmise ajal tema liikumis- ja sportimisvõimalusi.

3. Tartu Halduskohtu 19. novembri 2014. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Vangistusseaduse (VangS) § 67 lg 1 järgi on kinnipeetav kohustatud alluma vanglaametnike

seaduslikele korraldustele. Korraldusele allumine on õigustatud ainult korralduse ilmselge

tühisuse korral (RKHKo 3-3-1-103-06). Kaebajale antud korraldus rajanes Viru Vangla

töökorraldusel, mille järgi vestleb inspektor-kontaktisik kinnipeetavaga oma kabinetis. Miski ei

kinnita, et tegemist oleks võinud olla ilmselgelt tühise korraldusega. Seetõttu pidi kaebaja seda

täitma.

3.2. Kaebajal oli varasemast rohkelt distsiplinaarkaristusi. Kõiki asjaolusid arvestades ei olnud

karistus ebaproportsionaalne. Distsiplinaarmenetluses ei olnud menetlusnõudeid rikutud.

3.3. Kartserikaristuse kandmise käigus tekkinud kahju ei olnud kaebaja küll kohtueelses

menetluses kahju hüvitamise alusena välja toonud, kuid kaebaja isikut arvestades pidas kohus

otstarbekaks anda ka neile nõude alustele hinnang. VangS § 651 lg 3 järgi ei ole oma osakonnas

ringiliikumise õigus kohaldatav kartserikaristust kandvale kinnipeetavale. Seega välistab

kartserikaristus ka võimaluse väljaspool kartserit sportimiseks. Vangla sisekorraeeskirja (VSkE,

kehtestatud justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72) § 7 lg 4 kohaselt kuuluvad

kartseri sisustusse päevaks ülestõstetavad ja seina külge kinnitatavad või põrandal asuvad kõvad

lavatsid. Kartserikaristuse eesmärkidega on kooskõlas see, et karistataval ei ole võimalik päeval

lamada. Lisaks on kaebajale võimaldatud arsti ettekirjutusel madratsi kasutamist ühe tunni vältel

ka päevasel ajal. Jalavalu on kaebaja kurtnud juba vähemalt 2014. aasta algusest. Karistuse

kandmise ajal kohtus kaebaja korduvalt tervishoiutöötajatega, kuid kaebaja tervisehädad ei

takistanud tal karistuse kandmist. Karistuse kandmine peatati küll 24. aprillil 2014, kuid selle

põhjuseks oli aga süstimise tagajärjel tekkinud kahjustused.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES

4. A. Pokras esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada järgmistel põhjendustel:

4.1. Kaebaja on saanud füüsilisi traumasid kahe inspektor-kontaktisiku tegevuse tõttu ja tal oli

täielik õigus kabinetti sisenemisest keeldumiseks. Halduskohus ei arvestanud kaebaja isiklikku

julgeolekut.

4.2. Kaebaja karistamisega tekitati kahju tema psüühilisele ja füüsilisele tervisele.

4.3. Viru Vangla poolt käesolevas asjas antud haldusaktid olid kaebajale tõlkimata. Seetõttu ei

olnud kaebajal võimalik anda asjas selgitusi.

4.4. Arst peatas kartserikaristuse kandmise 24. aprillil 2014, kuid vanglaametnikud ei peatanud

karistuse kandmist. Röntgenuuringu tulemus, mille järgi pole kaebaja terviseseisund Viru

Vanglas oleku ajal muutunud, oli väljastatud meditsiinitöötaja poolt, kellega kaebaja polnud

kohtunud.

5. Viru Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Kaebaja on läbinud

vanglas eesti keele A1 taseme kursuse, mistõttu pidi kaebaja aru saama vaidlusalustest

haldusaktidest. Kaebaja pole vanglas oleku ajal kordagi nõudnud tõlki.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust. Halduskohtu otsus tuleb siiski tühistada osas,

milles ta ei tagastanud kaebust osas, milles kahju hüvitamise nõudes tugineti uutele alustele ja

mille osas polnud läbitud kohustuslikku kohtueelset menetlust.

7. Esiteks märgib ringkonnakohus, et kaebaja esitab apellatsioonkaebuses uusi, kohtumenetluses

seni esitamata väiteid. Nii on uuena esitatud väide, et ta ei saanud aru haldusmenetluses

koostatud dokumentidest ja haldusaktidest. Vastuses apellatsioonkaebusele on vastustaja

selgitanud, et kaebaja keeleoskus on piisav dokumentidest arusaamiseks, kaebaja pole senistes

haldusmenetlustes kordagi tõlki vajanud ning vajadusel on vanglaametnikud kinnipeetavatele

dokumente tõlkinud. Dokumentidele kirjutatud pealdiste järgi on selgitused suulise tõlkimise

kohta ka usutavad (vt nt tl 49). Ringkonnakohtu hinnangul on seda arvestades kaebaja väited

selle kohta, et ta ei saanud distsiplinaarmenetlusest aru ega olnud võimeline end selle käigus

kaitsma, ilmselgelt otsitud. Lisaks ei ole kaebaja ka kohtumenetluses esitanud asjaolusid, mis

võimaldaksid distsiplinaarmenetluse lõpptulemust ümber hinnata, mistõttu ei saaks kaebaja

väide, et ta ei saanud distsiplinaarmenetluse dokumentidest aru, ka selle paikapidavuse korral

viia vaidlustatud haldusaktide tühistamiseni.

8. Vastuoluline on apellatsioonkaebuses esitatu ka seoses sellega, kes inspektor-kontaktisikutest

kaebajale seni kehalisi traumasid tekitas ja solvas. Nimelt kaebuses põhjendas kaebaja

vaidlusalusele korraldusele mitteallumist sellega, et käetrauma tekitas talle ja teda solvas

inspektor-kontaktisik M.P. (tl 3). Sarnane põhjendus on ka kaebaja vaides (tl 42). Samas oli

vaidlusalune korraldus antud talle hoopis inspektor-kontaktisik O.B. vastuvõtule minemiseks (vt

nt tl 39p). Seega olid kaebaja poolt vaides ja kaebuses esitatud põhjendused, miks ta keeldus

vaidlusalust korraldust täitmast, täielikult asjakohatud. Kaebajat ei oodanud ees kohtumine selle

inspektor-kontaktisikuga, kes talle väidetavalt oli kehavigastuse tekitanud ning kes oli teda

solvanud. Arvestades seda, et kaebaja ei esitanud väiteid seoses O.B.-st lähtuva ohuga

haldusmenetluses ega esimese astme kohtu menetluses, vaid uuena alles apellatsioonimenetluses,

on need väited ilmselgelt otsitud. Lisaks ei ole kaebaja väidetud inspektor-kontaktisiku O.B.

tegevuse õigusvastasus kohtumenetluses tõendamist leidnud (vt Tartu Ringkonnakohtu 27. mai

2015. a otsust haldusasjas nr 3-14-50827, mis on käesolevaks ajaks jõustunud).

Seega ei õigusta kaebaja poolt ka apellatsioonimenetluses esitatud väited vaidlusaluse korralduse

täitmisest keeldumist. Kindlasti ei vastanud korraldus ilmselgelt tühise haldusakti tunnustele.

Kaebajale selle eest määratud distsiplinaarkaristus on õiguspärane.

9. Halduskohus on otsuses märkinud, et kaebaja on kaebusesse lisanud väited, et ta tundis

madratsita külmal põrandal istumise tõttu jalavalu, ja et sportimis- ja liikumisvõimaluse

puudumine ning mustal põrandal lamamine alandasid tema väärikust. Kohus märkis, et lubatav

on kohustusliku kohtueelse menetluse korral kohtusse pöörduda üksnes selle nõudega, mille ta

esitas haldusorganile ja kaebuse niisugune laiendamine on lubamatu. Arvestades kaebaja isikut

pidas kohus otstarbekaks siiski käsitleda kaebaja täiendavaid väiteid ning anda neile õiguslik

hinnang (otsuse p 9).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja ei olnud nende aluste osas kohustuslikku

kohtueelset menetlust läbinud. Kaebaja põhjendas seal hüvitisenõuet üksnes karistuse

ebaseaduslikkusega (vt tl 18-18p ja tl 14). Ka nõustub ringkonnakohus halduskohtu poolt

väljatooduga, et kohustuslikus kohtueelses menetluses esitatud kahju hüvitamise nõude aluseid ei

ole võimalik kohtumenetluses laiendada (RKHKo 3-3-1-41-10, p-d 11-15).

Ringkonnakohus mõistab, et halduskohus soovis sellise lähenemisega selgitada kaebajale tema

tervisekahjuga seotud hüvitisenõude põhjendamatust ning vältida võimalikku tulevast vaidlust.

Kokkuvõttes on selline lähenemine viinud siiski ebamõistliku tulemuseni, kuna kaebaja on oma

väidetava tervisekahjuga seoses esitanud apellatsioonkaebuses uusi väiteid (et arsti ettekirjutust

kartserikaristuse kandmise täitmiseks ei peatatud, et 28. mail 2014 tõendi väljastanud

meditsiiniõega ei olnud kaebaja alates sama aasta veebruarist üldse kohtunud, et 16. juuni 2014.

a tõend kinnitab kaebaja seljaprobleeme jne). Vastustaja ei ole millegipärast vastuses

apellatsioonkaebusele pidanud vajalikuks neile väidetele vastata. Ilma lähema uurimiseta ja

vanglapoolsete seisukohtadeta ei ole ringkonnakohtul võimalik neid väiteid analüüsida ega

ümber lükata. Samuti on tegemist uute väidetega, mis on kaebaja esitanud alles

apellatsioonimenetluses. Ringkonnakohus ei pea mõistlikuks ega kolmeastmelise kohtusüsteemi

põhimõttega kooskõlas olevaks seda, kus tänu sellele, et halduskohus väljub kohtueelses

menetluses lahendatud nõude piiridest, kujuneb apellatsioonimenetluses täiesti omaette vaidlus

uute alustega ja tõendamist vajavate küsimustega, mida ei ole hinnatud ei kohustuslikus

kohtueelses menetluses ega ka esimese astme kohtu menetluses.

Kujunenud olukorras ei näe ringkonnakohus muud lahendust, kui tühistada halduskohtu otsus

osas, milles ei jäetud kaebaja kahju hüvitamise nõuet tagastamata nende aluste osas, milles

kaebaja ei olnud kohustuslikku kohtueelset menetlust läbinud. Ringkonnakohus teeb selles osas

uue otsuse, millega jätab vastavas osas kaebuse läbi vaatamata. Halduskohtu otsuse põhjendused

tuleb selles osas asendada ringkonnakohtu otsuse põhjendustega.

10. Ringkonnakohus märgib, et kuna tegemist on kaebuse kohustusliku lubatavuse eelduse

kontrollimisega ning kaebuse läbi vaatamata jätmine on kaebaja jaoks samatähenduslik kaebuse

rahuldamata jätmisega, ei ole tegemist kohtulahendi muutmisega kaebaja kahjuks kaebaja

apellatsioonkaebuse alusel.

11. Riigilõivu tasumisest oli kaebaja apellatsiooniastmes ja halduskohtus vabastatud, mistõttu ei

ole vajalik võimaluse andmine enam tasutud riigilõivu tagastamise taotlemiseks (RKHKo 3-3-1-

41-10, p 15).

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Agu Timmi

Tiina Pappel

Einar Vene