4-15-8321/4 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 04.12.2015 Tallinn, Liivalaia kohtumaja Väärteoasja number 4-15-8321 Kohtunik Ingrid Kullerkann Väärteoasi L.G kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 22.09.2015 otsusele väärteoasjas nr 2302,15,013333 Menetlusalune isik L.G

, isikukood XXX, elukoht XXX, Eesti Vabariigi kodakondsus Kaitsja Vandeadvokaat Indrek Sirk Väärtegu LS § 227 lg 3 Asja läbivaatamise aeg ja koht Kirjalik menetlus

Kohtuvälises menetluses tehtud otsuse sisu LS § 227 lg 1 alusel rahatrahv 8 trahviühiku ulatuses, s.o 32.00 eurot Kaebuse esitaja taotlus

Tühistada otsus väärteoasjas nr 2302,15,013333 ja lõpetada menetlus seoses väärteotunnuste puudumisega

RESOLUTSIOON

Juhindudes V™S § 132 p 1 kohus otsustas:

1. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 22.09.2015 otsus väärteoasjas nr 2302,15,013333 muutmata ja L.G kaebus rahuldamata.

2. Kaebuse esitaja menetluskulud jätta kaebuse esitaja kanda.

Rahatrahv tuleb tasuda 22.09.2015 otsuses toodud arveldusarvele märkides vastav viitenumber.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest.

4-15-8321

1. Asjaolud ja menetluse käik

25.08.2015 koostas Politseija Piirivalveameti korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklustalituse liikluspolitseinik Maarit Sofia Eisenberg väärteoprotokolli nr 20150825425802 selle kohta, et L.G juhtis mootorsõidukit kiirusega 118 km/h. Suurim lubatud kiirus sellel teelõigul 70 km/h. Ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 44 km/h. Nimetatuga rikkus LS § 50 lg 5 p 3 nõudeid. Väärtegu on kvalifitseeritav LS § 227 lg 3 järgi.

Politseija Piirivalveameti korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse 22.09.2015 otsusega karistati L.G LS § 227 lg 1 alusel rahatrahviga 8 trahviühiku ulatuses, so 32 eurot. Kohtuväline menetleja asus seisukohale, et kasutatud Stalker DSR 2X tüüpi radarkiirusemõõtur ei võimalda mõõta mõõdetava objekti kaugust mõõtjast. Kuivõrd Tallinna ringtee 20. kilomeetril kiirust mõõtnud politseinike asukohast on nähtav nii 110, 90 ja ka 70 kiiruspiirangu ala, ei ole võimalik üheselt tuvastada millise kiiruspiirangu märgi mõjualas menetlusaluse isiku sõiduk mõõtmise hetkel viibis. Kohtuväline menetleja lähtus oma otsuse tegemisel KrMS § 7 lg 3 sätestatust ja V™S § 2 alusel kohaldatavast põhimõttest, mille kohaselt kõrvaldamata kahtlus isiku süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks.

Otsuse vaidlustas menetlusalune isik oma kaitsja vahendusel 02.10.2015. Harju Maakohtule esitatud kaebusega taotleb kaebaja väärteomenetluse lõpetamist seoses väärteotunnuste puudumisega tema käitumises. Kaebuse kohaselt ei vasta asjas tehtud otsus väärteoprotokollile.

Kui kohtuväline menetleja tuvastas, et väärteoprotokollis kirjeldatud väärtegu ei ole toime pandud, kuulus menetlus asjas lõpetamisele V™S § 29 lg 1 p1 alusel. Kaebuse esitaja on nõus kirjaliku menetlusega.

Kohtuväline menetleja asus oma kirjalikus vastuses seisukohale, et otsuse tühistamiseks ja menetluse lõpetamiseks alused puuduvad. Kohtuvälise menetleja poolt tehtud otsus vastab otsusele esitatavatele sisulistele ja vormilistele nõuetele. Kohtuväline menetleja on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

2. Kohtuotsuse põhjendused

Lähtudes V™S § 120 lahendab kohus kaebuse kirjalikus menetluses. V™S § 123 lg 2 kohaselt maakohus arutab väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ( ). V™S § 87 kohaselt väärteoasja arutatakse ainult menetlusaluse isiku ab ovo suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

Liiklusseaduse § 50 lg 5 p 3 kohaselt juht ei tohi sõita kiiremini liikluskorraldusvahendiga lubatud kiirusest. Käesolevas asjas on tuvastatud tunnistaja Genes-Deivid Pikani ütluste ning kiirusmõõturi kasutamise protokolliga, et menetlusaluse isiku sõiduk liikus Tallinna Ringtee

20. km-l kiirusega 118 km/h. Menetlusalune isik ülekuulamisel ütlusi ei andnud.

Tunnistaja ütluste ning kiirusmõõturi kasutamise protokollis fikseeritu kohaselt oli lubatud suurim sõidukiirus nimetatud kohas 70 km/h. Kaitsja vahendusel esitatud vastulause kohaselt ei võimalda kasutatud kiirusemõõteseade fikseerida mõõtekaugust, mistõttu ei ole võimalik tuvastada, kus asus mõõdetav sõiduk kiiruse fikseerimise ajal. Politseinike asukohast on nähtav nii 110, 90 kui 70 ala, Stalker kiirusemõõtja tööulatus on enam kui 1 km.

Kohtuväline menetleja on oma otsuses vastulauses tooduga nõustunud, märkides et kohtuvälise menetleja arvates pole võimalik üheselt tuvastada, millise kiiruspiirangu märgi mõjualas menetlusaluse isiku sõiduk mõõtmise hetkel viibis. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses tooduga selles, et tõendina on kasutavad Genes-Deivid Pikani ütlused tema poolt vahetult tajutu, so sõiduki liikumiskiiruse kohta. Kuna aga kasutatud kiirusmõõteseade ei võimaldanud mõõta mõõdetava objekti kaugust mõõtjast, tuleb sellekohased kahtlused tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks. V™S § 2 ja KrMS § 7 lg 3 sisalduva põhimõtte kohaselt kõrvaldamata kahtlused isiku süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks.

Lähtudes kõrvaldamata kahtlusest, et menetlusalune isik võis liikuda ka 110 km/h kiirusepiirangu alas, asus kohtuväline menetleja põhjendatult seisukohale, et liikudes kiirusega

118 +/- 4km tunnis, ületas ta lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 4 km/h. Kohtuväline menetleja kvalifitseeris väärteo õigesti LS § 227 lg 1 järgi.

Kohus ei nõustu kaebuses toodud käsitlusega, mille kohaselt juhul kui kohtuväline menetleja tuvastas, et väärteoprotokollis kirjeldatud väärtegu ei ole toime pandud, kuulus menetlus väärteoasjas lõpetamisele. Väärteoprotokollis kirjeldatud tegu – sõiduki juhtimine kiirusega

118 +/-4 km/h on toime pandud ja tõendamist leidnud.

Kaebuse väidete paikapidavusel puuduks kohtuvälisel menetlejal ja ka kohtul otsust tehes õigus kvalifitseerida väärtegu. Nimetatu ei oleks kooskõlas V™S § 72 lg 2 ja § 108, mille kohaselt otsuse tegemiseks selgitatakse: väärteo kvalifikatsioon: seaduse nimetus, paragrahv, lõige ja punkt. Otsuse tegija on pädev andma väärteoprotokollis kirjeldatud teo faktilistele asjaoludele õigusliku hinnangu.

Riigikohus on märkinud kohtuasjas 3-1-1-71-13 p 7: Samas märgib kolleegium, et teole ebaõige õigusliku hinnangu andmine kohtuvälise menetleja ja maakohtu poolt ei tingi iseenesest väärteomenetluse lõpetamist. VTMS § 87 näeb ette, et väärteoasja arutatakse menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses. Riigikohtu praktika kohaselt tähendab see, et kohus on asja arutamisel seotud väärteoprotokolli teokirjeldusega ehk teo faktiliste asjaoludega ja tal puudub õigus tuvastada väärteoprotokollis kajastamata koosseisulisi asjaolusid (vt nt Riigikohtu 2. aprilli 2009 a otsus väärteoasjas nr , p 8 ja 26. juuni 3-1-1-16-09 2009. a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-54-09, p 8.1). Samas V™S § 133 p 4 kohaselt peab kohus väärteomenetluses otsustama, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Seega ei ole kohtumenetluses, sh Riigikohtu menetluses, välistatud menetlusaluse isiku teole uue õigusliku hinnangu andmine, kui sellega ei raskendata menetlusaluse isiku olukorda. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. mai 2003. a otsus väärteoasjas nr , p 7). 3-1-1-75-03

LS § 227 lg 1 kohaselt mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest kuni 20 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 30 trahviühikut.

KarS § 56 lg 1 kohaselt karistamise alus on isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Riigikohus on 17. mai 2013. a otsuses nr 3-1-1-52-13 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus (nt süüdistatava teoeelne ja -järgne käitumine, kannatanu käitumine jms) ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. See karistuse määr võib jääda kas ülesvõi allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse erija üldpreventsiooni kaalutlustest tulenevalt.

Arvestades lubatud sõidukiiruse ületamise määra, saab isiku süüd lugeda keskmisest väiksemaks. Varasemate karistuste puudumine võimaldab karistuse eripreventiivset prognoosi hinnata heaks.

Kohtu hinnangul vastab kohtuvälise menetleja määratud karistus 8 trahviühikut summas 32 eurot süü suurusele ning täidab karistuse üldja eripreventiivsed eesmärgid.

Karistus on määratud selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt, väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust. Väärteomenetlus V™S § 29 ja 30 sätestatud alustel lõpetamisele ei kuulu.

L.G kaitsja Indrek Sirk taotlus kaitsjale makstud tasude hüvitamiseks tuleb jätta V™S § 23, § 38 lg 1, KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 180 lg 1 lähtuvalt rahuldamata, kuivõrd kaebust ei rahuldata ja menetlust ei lõpetata. Nimetatud kulu tuleb jätta kaebuse esitaja enda kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

Ingrid Kullerkann kohtunik