2-13-28737/81 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Üllar RoostXXX, Andra Pärsimägi, Kai Kullerkupp

Otsuse tegemise aeg ja koht

4. detsember 2015.a, Tartu

Tsiviilasja number

2-13-28737

Tsiviilasi

Lembit Ots hagi Marju Kulo ja Tarmo Põldoja vastu

omandiõiguse tuvastamiseks ja kinnisasjade piiride

kindlaksmääramiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3 500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 01. detsembri 2014.a otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Marju Kulo ja Tarmo Põldoja apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

17. november 2015.a

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellandid (kostjad):

1. Marju Kulo (isikukood XXX);

2. Tarmo Põldoja (isikukood XXX),

Apellantide esindajad: vandeadvokaat Rene Varul, Mart

Põldoja

Vastustaja

(hageja):

Lembit

Ots

(isikukood

XXX),

lepinguline esindaja Maia Ploom;

Kohalik omavalitsus: XXX vald, esindaja peamaakorraldaja

Mati Põldma (isikukood XXXX)

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada

Marju

Kulo

ja

Tarmo

Põldoja

apellatsioonkaebus osaliselt.

2. Tühistada Tartu Maakohtu 01. detsembri 2014.a otsus

ja saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus vastavalt asja

uue läbivaatamise tulemusele.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta

esitama

tähtaja

kestel

kassatsioonkaebuse.

Kaebuse

põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses

esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud

menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud

taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise

eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Lembit Ots esitas 07.06.2013.a maakohtule hagi Marju Kulo ja Tarmo Põldoja vastu

omandiõiguse tuvastamiseks XXX kinnistule (registriosa nr XXX) lähtuvalt Maa-ameti poolt

koostatud piiride kokkuleppimise plaanist. Hageja palus tuvastada hagejale kuuluva kinnistu ja

kostjatele kuuluva XXXX kinnistu (registriosa nr XXX) vahelise piiri kulgemine hageja

kinnistu piirimärkide 2 ja 3 asukohas ning nõuda XXX kinnistu 0,67 ha suurune kinnistuosa

välja kostjate ebaseaduslikust valdusest. Lisaks palus hageja lugeda kohtuotsus kostjate

nõusolekuks pooltele kuuluvate kinnistute piiride kindlaksmääramisel, kostjate kinnistu

kokkulepitud piiride looduses mahamärkimisel ja „katastriüksuse piiri ja piirimärkide

asukohtade väljaselgitamise kohta maastikul“ koostatud protokolli kinnitamisel.

Hagiavalduse ja lisade kohaselt tagastati hagejale XXX kinnistu omandireformi käigus ja enne

16.06.1940.a kehtinud piirides. Kinnistu piiride kindlaks määramisel lähtuti vanade piirikivide

asukohast ja lisati mõõdistamise käigus piiripostid. Kostjate õiguseellane erastas XXXX

kinnistu 1997.aastal. Hagejale selgus 2010. aastal, et kostjatele kuuluva kinnistu ja tema

kinnistu maa-alad kattuvad piirialal ja kostjate kinnistu on mõõdetud hageja kinnistu sisse.

Maa-ameti 13.05.2011.a vastusest selgus, et XXXX kinnistu piiripostid nr 22 ja 23 on

paigutatud XXX kinnistu katastriüksuse sisse. Kattuvus on 0,67 ha ulatuses. Hageja leidis, et

tema kinnistu piir on kindlaks määratud asjakohaste seadusesätete kohaselt ja kostjad kasutavad

temale kuuluvat kinnistut 0,67 ha ulatuses ebaseaduslikult.

Hageja leidis, et kuivõrd enne tagastati õigusvastaselt võõrandatud maad ning alles siis võis

kõrvalasuvaid maid erastada, tuleb antud vaidluse puhul arvesse võtta XXX kinnistu maa

tagastamisel

1994.a

looduses

mahamärgitud

piirid.

Maa-ameti

poolt

läbiviidud

kontrollmõõdistamise käigus koostatud plaanist nähtub, et XXX kinnistu piir kulgeb ristikivide

juures, piiripunktis 2 on ristikivi ja piiripunktis 3 on piirikivi. XXX vallavalitsuse korraldusest

nr 73 nähtub, et hagejale tagastati XXX maaüksus ja see koosneb XXX nr XX kinnistust. Seega

tagastati vana XXX nr XX kinnistu maad vanades piirides.

XXX kinnistu piiriprotokollil on võltsimistunnused: piiritähisena kirjeldatud sõna „puitpostid“

on kirjutatud erinevalt ülejäänud protokollist. Protokollis on märkimata, kuidas kinnistu

piiripunktid pidid olema tähistatud. XXXX kinnistu mõõtmisel ei kooskõlastatud hagejaga

tema kinnistu piire.

XXX valla 15.07.1994.a korraldusest ja korralduse lisaks olevast plaanist koos pöördel oleva

kandega nähtub, et õigusvastaselt võõrandatud maa suuruseks oli 13,2 ha ja hagejale

tagastatakse kogu maa endistes talu piirides suurusega 13,2 ha. Hageja valdas vaidlusalust maa-

ala: tegi seal heina ja küttepuid. Kostjate kinnistu piiride kindlaksmääramisel lähtuti suvalistest

andmetest, mis ei olnud kooskõlas naabri, XXX kinnistu kinnistusraamatusse kantud piiridega.

Tunnistaja A.K. ütlused ei ole objektiivsed, sest tal on isiklik huvi asja lahendamise vastu.

2. Kostjad vaidlesid vastu hageja väitele, et kasutavad 0,67 ha suurust maa-ala, mis piirneb

XXXX ja XXX kinnistutega, ebaseaduslikult.

Kostjad kasutavad kinnistut 13.02.1997.a Maa-ameti poolt kinnitatud plaani, 24.05.2000.a

sõlmitud maa ostu-müügilepingu ja asjaõiguslepingu ning 14.12.2012.a Tartu Maakohtu

kinnistusosakonnas tehtud kinnistamisotsuse alusel. Kostjate õiguseellane Ilme Põldoja ostis

kinnistu XXXX suurusega 27,65 ha koos selle oluliste osadega riigilt. Kostjad on kinnistu

pärinud I.P.lt. Hagejale tagastati 13,2 ha kinnistu suvalistes piirides. M. Põldma poolt koostatud

skeemilt nähtub, et XXX kinnistule on lisa võetud ka XXX katastriüksuselt. Seega ei tagastatud

XXX kinnistut endistes piirides. XXXX kinnistu mõõtmisel ja piiriprotokolli koostamisel olid

naaberkinnistud XXX, XXX, XXX, XXX ja XXX juba mõõdetud. Kostjad ei ole hagejalt ega

Maa-ametilt saanud ühtegi dokumenti kontrollmõõdistamiste kohta.

Hageja ei ole täitnud piiriprotokollis ette nähtud kohustust paigaldada puidust piiriposte ega

taganud piirimärkide alalhoidu ning jättis rajamata ka metsa läbival lõigul piirisihi. Samuti on

hageja esitanud valeandmeid selle kohta, et XXX kinnistu taastati enne 1940.a kehtinud

piirides. 07.07.1997.a XXX valla maakorraldaja ja maamõõtja A.K. koostatud maaüksuse

asendiplaanilt nähtub, et XXXX katastriüksuse piir kattub endise XXX XX (XXX kinnistu n-ö

õiguseellane) ajaloolise piiriga. Seega on need võrdväärsed piirinaabrid, mitte ei kattu.

Ebaõiglane ja vägivaldne oleks vähendada XXXX katastriüksuse pindala vastavalt Maa-ameti

ettepanekule. XXX kinnistu tagastamise käigus kasutatud mõõtmisviis ja alusdokumendid

(„Skemaatilised talupiiride kaardid 1939“) olid ebatäpsed ning viisid ebaõigele piiri

määramisele. Õigemaks tuleb lugeda täpsemas täpsuskihis registreeritud katastriüksuse

andmed, milleks on XXXX katastriüksus. Maa-ameti 2013. aasta kontrollmõõdistamisel selgus,

et XXX kinnistu piirimärgid ei arvesta maaüksuse plaanile kantud piirikivide asukohti ja

piirimärgiks olema pidanud puitpostid ei olnud looduses leitavad ning ei olnud võimalik

määrata piiripunktide vahelist joonepikkust. Kostjad ei ole looduses XXX kinnistu piiritähiseid

leidnud. Maade tagastamisel võis maa pindala erineda esialgselt võõrandatud kinnistu pindalast

+/-8 %, sellisel juhul loeti kinnistu tagastatuks endistes piirides ja pindalas. Seega ei pidanud

maad tagastama endistes piirides.

Kostjad leidsid, et nende kinnistu piirid mõõdeti XXX piiridest lähtuvalt ja kui need ei olnud

õigesti märgistatud, siis vastutab hageja, sest tema ei olnud oma piirimärke korrektselt paika

pannud. XXXX piirid märgiti 1997.aastal ja siis ei olnud seal ühtegi puitposti. Hagejat piiride

määramise juurde ei kutsutud, kuid kostjad arvasid, et hageja teadis, et mõõtmine tuleb ja ise ei

tundud asja vastu huvi. Maamõõtmist katki ei jäetud, kui XXX piirimärke ei leitud. Piirikivid

leiti alles Maa-ameti kontrollmõõdistamisel. XXXX kinnistul pandi piirimärkideks metallvaiad

ja need on alles. Hageja ei ole esitanud maa erastamise haldusdokumentidele mingit vaiet, need

kehtivad ja seega on maa erastatud õigesti.

Hageja väide, et piiripostid (puitpostid) paigaldati piirikivide kõrvale, ei vasta tõele, sest

katastriüksuse plaanide ja Maa-ameti kontrollmõõdistamise joonise võrdlusel selgub, et

puitpostid ei saanud olla piirikivide kõrval, kuna joonepikkuste erinevused on 3-15 m. Lubatud

eksimus võis olla aga vaid 1 m. Järelikult on hageja andnud vande all ebaõigeid seletusi.

Kostjad ei nõustunud eksperdi arvamusega, et XXX kinnistu piir vastab algallikale ehk XXX

katastriüksuse plaanile, sest XXX kinnistul ei saanud olla koordinaate kuna 1994. aastal peeti

katastrikaarti paberil. XXX katastriüksuse plaani ja katastrikaardi joonepikkused ei ole samad.

Maa-ameti 2014. aasta ekspertiisis ei ole piiriandmeid analüüsitud erapooletult: kõrvalekaldeid

on otsitud üksnes XXXX katastriüksuse plaani analüüsides. Maamõõtja täitis hoolsuskohustust

piisavalt ning esitasid detailse ülevaate piiride maha märkimise käigust. Naaberkinnistute

omanikke ei kutsutud kohale piiride kindlakstegemisele, sest see ei olnud nõutud õigusaktidega.

Hageja jättis täitmata oma hoolsuskohustuse loodusesse katastriüksuse piiri märkimisel ja

säilitamisel. Kostjad teostasid raietöid vaidlusaluselt maa-alalt raieloa alusel ning enne loa

väljastamist määrati raiutava ala ulatus kindlaks looduses vastava ametniku V. Semilarski poolt

mõõteseadmetega. Kostjad on alates 1997.aastast vallanud oma kinnistut piirides, mis on

kujutatud XXXX katastriplaanil ja millisena see 1997.a maha märgiti. Asja lahendamisel

palusid kostjad lähtuda muuhulgas Riigikohtu 12.06.2012.a lahendist tsiviilasjas 3-2-1-67-12.

3. XXX valla valitsuse esindaja avaldas, et maade mõõtmise ajal seda aparatuuriga veel ei

tehtud. Maamõõtmiseks anti skemaatiline plaan, mille aluseks oli vana talude piire näitav

ruutskeem, mis kanti kolhoosiaegsele plaanile. Selle oli valla esindaja, kes on maakorraldaja,

saanud maakatastrist. Valla esindaja selgitas, et andis allkirjad mõlemale katastriplaanile ja tal

ei olnud kahtlust, et võiks olla kattumine. Ta ise looduses ei käinud, seda teeb maamõõtja.

Nihet XXX kinnistul olla ei tohiks, sest pindala klapib. XXX kinnistu kattub teises servas

naaberkinnistuga. Ettepanek probleemi lahendamiseks oleks teha ümbermõõtmine kõigi selle

piirkonna kinnistute osas. XXXX kinnistu saaks oma maa teiselt poolt, kus on veel riigi maa.

On tava, et metsasel piiril raiutakse sisse visiir laiusega umbes 1,5 meetrit.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 01.12.2014.a otsusega hagi ja tuvastas Lembit Otsa omandiõigust

XXX kinnistu (registriosa nr XXX, asukoht XXX küla XXX vald Jõgevamaa) 0,67 ha

suurusele osale, mis on tähistatud kohtuotsuse lahutamatuks lisaks oleva Maa-ameti poolt

06.05.2011.a koostatud kontrollmõõdistamise joonisel punase viirutusega, viitega „kattumine

0,67 ha“. Kohus tuvastas XXX kinnistu ning Tarmo Põldojale ja Marju Kulole kuuluva XXXX

kinnistu (registriosa nr XXX, XXX küla XXX vald Jõgevamaa) vahelise piiri kulgemise XXX

kinnistu piirimärkide 2 ja 3 asukohas. Tarmo Põldojat ja Marju Kulot kohustati andma nende

ebaseaduslikust valdusest välja vaidlusalune XXX kinnistu 0,67 ha suurune osa.

Maakohus kohustas Tarmo Põldoja ja Marju Kulot andma nõusolekut: 1) XXX kinnistu ja

XXXX kinnistu vahelise piiri kokkuleppimiseks lähtuvalt Maa-ameti poolt 06.05.2011.a

koostatud kontrollmõõdistamise joonisest (tulenevalt resolutsiooni p 1); 2) XXXX kinnistu uue

piiri looduses mahamärkimiseks; 3) protokolli „Katastriüksuse piiri ja piirimärkide asukohtade

väljaselgitamise kohta maastikul“ kinnitamiseks.

5. Maakohus tuvastas, et hagejale kuulub kinnistu nimetusega XXX, asukohaga XXX küla

XXX vald Jõgevamaa, registriosa number XXX. Esmakanne kinnistusraamtusse tehti

30.09.1994.a. Kostjatele kuulub kaasomandina kinnistu nimetusega XXXX, asukoht XXX küla

XXX vald Jõgevamaa, registriosa number XXX. Esmakanne kinnistusraamatusse tehti

28.07.2000.a. Kostjate kaasomand jaguneb järgmiselt: Marju Kulole kuulub 9/16 mõttelist osa

ja Tarmo Põldojale 7/16 mõttelist osa.

Poolte vahel on vaidlus, kas kostjad valdavad ebaseaduslikult hagejale kuuluvat 0,67 ha suurust

kinnistu osa. Kostjad on seisukohal, et valdavad kinnistut õiguspäraselt. Hageja on esitanud

hagi asja väljanõudmiseks kostjate ebaseaduslikust valdusest AÕS § 80 lg 1 ja 2 alusel. Pooled

vaidlevad ka selle üle, kumma kinnistu mõõtmisel maamõõtjad piiri valesti märkisid ja kas piir

oli looduses leitav.

6. Asja lahendamiseks tuleb kohtul kindlaks määrata kinnistute XXX ja XXXX vahelise piiri

asukoht. AÕS § 128 lg 1 kohaselt määratakse piir külgnevate maatükkide vahel plaanide ja

piirimärkidega seaduses sätestatud korras. Kinnistusraamatu kanne ei ole kinnistu piiride osas

määrav ja piiriandmed väljenduvad kinnistusraamatus viitena katastritunnusele (ja -kaardile).

Andmed esitab kinnistusosakonnale KRS § 13 lg 2 esimese lause ja MaaKatS § 4 lg 2 p 1 järgi

maakatastri pidaja (Maa-amet). Seaduses ei ole selgelt sätestatud katastriandmete õiguslikku

tähendust, mh ei ole ette nähtud nende andmete õigsuse eeldamist ega võimaldatud neile

andmetele tuginedes kinnisasja heauskselt omandada.

Maakohus leidis, et kummagi poole väited, et nende kinnistu piirid on õiged ainuüksi seetõttu,

et kinnistud on sellisel kujul kantud katastrisse, ei ole ainumääravad ning lisaks

katastriandmetele tuleb hinnata kogumis ka muid AÕS § 129 lg 2 ja 3 sätestatud asjaolusid.

7.1. Maakohus tegi menetluses kindlaks järgmised tähtsust omavad asjaolud:

1) hagejale tagastati õigusvastaselt võõrandatud maa XXX vallavalitsuse 15.07.1997.a

korralduse nr 73 alusel. Omandisse antav maa–ala koosneb õigusvastaselt võõrandatud XXX

nr XX kinnistust nr 2767, suurusega 13,2 ha. Maaüksuse nimetus on XXX;

2) maaüksuse plaani kohaselt esitati plaan Riigi Maakatastrile 26.07.1994.a. Plaani kohaselt on

kinnistu pindala 13,2 ha. Piirid on omanikule kätte näidatud looduses ja selgitatud piirimärkide

alalhoiu kohustust 10.03.1994.a;

3) XXX maaüksuse kohta on koostatud piiriprotokoll 26.07.1994.a. Protokolli kohaselt on

piirimärkideks asetatud puitpostid;

4) kostjate õiguseellane Ilme Põldoja erastas XXXX kinnistu maa 24.05.2000.a sõlmitud ostu-

müügi lepingu alusel. XXXX katastriüksuse plaani kohaselt on kinnistu mõõdistatud

12.07.1997.a. Katastriüksuse pindala on 27,65 ha. Mõõdistamise aluseks oli XXX

Vallavalitsuse 27.10.1998.a korraldus nr 274;

5) XXXX katastriüksuse kohta on 16.07.1997.a koostatud piiriprotokoll, kus on märgitud, et

piirid on valdajale kätte näidatud ja selgitatud piirimärkide alalhoiu kohustust. Piirimärkideks

on osades piiripunktides, s.o 11,15,14, 3, 1, 24, 23, 22 ja 7 raudtorud ja punktides 13, 2, 26 ja

25 ristikivid. Protokollist nähtub, et teiste naaberkinnistute: XX, XX, XX, XXX ja XXX, kohta

on piiriprotokollid koostatud varem;

6) kattuvus on XXX ja XXXX kinnistutel 0,67 ha suurusel alal, mis on määratav XXX

kinnistul piiritähiste 2 ja 3 ning XXXX kinnistul piiritähistega 22 ja 23.

Maakohus luges tõendatuks, et XXX kinnistu moodustati varem, s.h tehti vajalikud

haldustoimingud, märgiti maha piiripunktid ja kanti kinnistu kinnistusraamatusse. Seega tekkis

hageja omandiõigus kinnistule varem. XXXX kinnistu moodustati ajaliselt hiljem ja see

paigutus teiste kinnistute vahele. Riigikohus viitab lahendis 3-2-1-67-12 p-s 24, et maa

moodustamisel kaardistatakse tegelikkusele vastavaid piirisuhteid ja kaart peab kirjeldama

tegelikku olukorda looduses. Seega on oluline välja selgitada, milline on tegelik piir just

looduses, s.t kuhu maamõõtjad selle looduses märkisid.

7.2. Maakohus asus seisukohale, et pooled on andnud piiri maha märkimise kohta vastuolulisi

ütlusi. Hageja väitel märgiti piiripunktid enne II maailmasõja aegsete kinnistute piiripunktide

juurde, mille tähiseks oli piirikivid (ristikivid). Hageja väitel ajas ta sisse metsasele piirialale ka

sihi. Kostja Tarmo Põldoja ütluste kohaselt otsiti XXXX kinnistu mõõdistamisel XXX kinnistu

piiritähistena puitposte, sest nii oli piiriprotokollis kirjas, kive ei osatud otsida. Piiritähiseid ega

piirisihti ei leitud. XXXX kinnistul aeti sisse piirisiht ja siis pandi ka metallpostid, mis on alles

praegugi. Kostja ütlusi kinnitas tunnistaja A.K..

Kinnistute piiripunkte on kahel korral kirjeldanud Maa-amet: 2011. aastal lahendades hageja

pöördumist ja kohtu määratud ekspertiis käigus 2014. aastal. Maa-ameti 13.05.2011.a kirjast

hagejale selgus, et võrreldes XXX kinnistu piiripunktidega, mis peaks olema ka ühiseks

piiripunktiks XXXX kinnistuga, on XXXX piiripunktid erinevad järgmiselt: p 22 asub XXX p-

st 2 ca 28 m edela pool ja p 23 XXX p-st 3 21,68 m lõuna-kagu suunal. Seega tuvastas Maa-

amet kattuvuse 0,67 ha osas, mille kohta koostati 06.05.2011.a ka vastav joonis.

Maakohus leidis, et looduses on olemas kahed erinevad piiritähised, mis vastavad eelduslikult

kinnistute kohta koostatud algdokumentatsioonile, kuid on omavahel vastuolus. Seega on

vähemalt ühe kinnistu piir kaardistatud valesti ja seega tuleb hinnata kõiki piiriandmeid

kogumis AÕS § 129 lg 2 ja 3 alusel ning määrata piir muudel alustel (RKO 3-2-1-67-12 p 25).

Maakohus ei nõustunud kostjatega ekspertiisi erapoolikuses. Eksperdi arvamus on vaid üks

tõend, mida hinnatakse kogumis teiste tõenditega, eelkõige kirjeldatud olukorra osas. Kostjatel

oli võimalus kõigile väidetavatele eksimustele viidata varem, s.o enne eksperdi ära kuulamist.

Kostjad vaidlesid eksperdi ärakuulamisele vastu ega soovinud teda küsitleda. Maakohus leidis,

et kostjad on eksinud TsMS § 402 lg 2 teises lauses sätestatu vastu, esitades lõppsõnas

(kohtukõnes) asjaolusid, millele nad ei viidanud asja sisulisel arutamisel.

Hageja väidet, et XXX kinnistu piiritähised olid ristikivid, ei kinnita hageja esitatud maamõõtja

Henno Lõugu kirjalikud ütlused, mis on osaliselt vastuolus muude kogutud tõenditega. Henno

Lõuk väidab, et ei kirjutanud alla maaüksuse plaanile ning plaanil tema allkiri puudub. Sellele

vaatamata on nimetatud plaani alusel kinnistu moodustatud ja kinnistusraamatusse kantud.

Seega ei saa eeldada nimetatud maaüksuse plaani ebaõigsust ainuüksi allkirja puudumise tõttu.

Samuti väitis Henno Lõuk, et piiriprotokollis ei ole tema käekirjaga kirjutatud kuupäevad.

Protokolli vaatlusel on tuvastav, et kuupäevad „26. juuli“ ja „15. juuli 1994“ on kirjutatud

teise kirjutusvahendi ja käekirjaga. Samas on nimetatud piiriprotokolli alusel kinnistu XXX

moodustatud, protokolli keegi vaidlustanud pole. Samuti väitis H. Lõuk, et protokollis oli lause

poolik. Kohtule esitatud arhiivist pärineval protokollil on kirjas, et piirimärkideks on puitpostid.

Nimetatud sõna on kirjutatud küll teise kirjutusvahendiga, kuid pealtnäha samas käekirjas nagu

ülejäänud tekst (va. eelnimetaud kuupäevad). Maakohus rõhutas, et piiriprotokollile on

maamõõtjana alla kirjutanud Henno Lõuk, seega on ta kinnitanud protokolli õigsust ja võtnud

vastutuse selle sisu eest.

Maakohus märkis, et Henno Lõugu halva tervisliku seisundi tõttu loobus hageja tema üle

kuulamise taotlusest, mistõttu puudus nii maakohtul kui kostjatel võimalus esitada täpsustavaid

küsimusi ja vastuolusid selgitada. Seega suhtus maakohus vastuolulistesse tõenditesse

reservatsiooniga ja arvestas neid vaid ulatuses, milles nad pole teiste tõenditega vastuolus.

Maakohus tuvastas, et XXX kinnistu piiripunktis 2 oli olemas nõuetele vastav tähis - puitpost

ning näha olid kupits, kuid tähis puudus punktis 3. XXXX kinnistu piiritähised olid nõuetele

vastavad.

7.3. Maakohus leidis, et käesolevalt pole võimalik kinnistute piire kindlaks määrata AÕS § 129

lg 2 alusel, s.o lähtudes valduse ulatusest. Kuna tegemist on mõlemal juhul maatulundusmaaga,

mida aktiivselt igapäevaselt ei vallata ega kasutata, siis on valduse ulatuse kindlaks tegemine

raskendatud. Hageja ja kostja andsid ka siin vastuolulisi ütlusi. Pooled väitsid, et vaidlusalusel

piirialal oleval heinamaal tehti heina, kusjuures seda tehti koos. Seejuures ei olnud juttu, kus

kahe kinnistu vaheline piir kulgeb, s.o kas ollakse parajasti XXX või XXXX kinnistul. Hageja

väitis, et hooldas tema kinnistule jäävat metsa ja tegi seal küttepuid, kostja seda ei kinnitanud,

et oleks arvatavalt oma maa-alal selliseid töid näinud. Kostjad ise tegid metsatöid 2013.a suvel,

kui vaidlus piiri üle oli juba tekkinud. Maakohus ei lugenud seda selliseks valduse

teostamiseks, mis annaks aluse määrata selle alusel kinnistu piir. Nimelt oli selleks ajaks

kattuvus juba teada ja kostjad oleks pidanud vaidlusalusel alal tegutsema eriti ettevaatlikult,

pigem hoidma igasugusest tegevusest kuni vaidluse lahendamiseni.

Samuti on vastuolu poolte väidetes seoses piirisihi rajamisega, sest seda tegevust saab lugeda

otseselt valduse teostamiseks. Maa-ameti vaatlustes ei kirjeldatud piirisihtide olemasolu, kuigi

vähemalt 2011.a aprillis oleks pidanud piirisiht /piirisihid looduses veel tajutavad olema.

Maakohus leidis, et juhul kui kumbki pool oma valdust üldse teostas, siis vaid kaudselt ja

teadvustamata selle õiguslikku tagajärge ja täpsemat maa-alalist ulatust. Seega ei saa kinnistute

piire määrata valduse ulatuse alusel. Seega tuleb püüda piir määrata AÕS § 129 lg 3 alusel ja

lähtudes ka muudest asjaoludest.

7.4. Maakohus asus seisukohale, et ei ole võimalik tagada mõlema kinnistu suuruse säilimist

(AÕS § 129 lg 3) ja igal juhul väheneb piiri määramisega ühe kinnistu pindala. Maakohus

leidis, et kostjad on küll ostnud kindlas suuruses maad, kuid ostu-müügilepingus ei ole

määratud kinnistu piiri, kus kostjad selle väidavad olevat. Maakohus selgitas, et kui ebaõiged

on XXXX kinnistu andmed, on kostjatel õigus nõuda riigilt ostetu välja andmist (s.t ära võetava

osa asendamist maatükiga mujalt) või hüvitamist. Maa-amet on pakkunud, et kostjatele on

võimalik vaidlusalune maatükk anda lisana reformimata riigimaast teises kinnistu servas, kuid

kostjad pole seda seni soovinud. Seega on kostjatel eeldatavalt võimalik siiski saada ostetud

27,65 ha omanikus (või siis saada rahalist hüvitist). Seega nimetatud asjaolu iseenesest ei

välista piiri määramist XXX kinnistu punktide 2 ja 3 järgi.

Maakohus arvestas ka muid seaduses kehtestatud põhimõtteid piiride määramisel

(Maakorraldusseaduse § 5 lg 2 p 2-7). Maakohus asus seisukohale, et käesolevalt saab

arvestada eelkõige nimetatud sätte p 5, kui jätta kehtima XXXX kinnistu kaardistatud

piiripunktid 22 ja 23, kiiluks see nurgana XXX kinnistusse ja rikuks kinnistu otstarbekat kuju,

tekiks sisselõige muidu kompaktsesse kinnistusse. Vastupidiselt ei saaks piiri muutmisel

XXXX kinnistu kuju kannatada.

7.5. Maakohus leidis, et õiged on XXX kinnistu piiripunktid nr 2 ja 3 ning ebaõiged on XXXX

piiripunktid nr 22 ja 23. Maakohtu hinnangu aluseks on asjaolu, et XXX kinnistu oli välja

mõõdetud ja registreeritud varem ning XXXX kinnistu mõõtmisel tuli arvestada juba määratud

kinnistute ja nende piiridega, mida ei ole tehtud. Omand XXX kinnistule oli 1997.aastaks juba

tekkinud, millest XXXX kinnistu erastamisel hõivati osa ebaseaduslikult, seega rikuti XXX

kinnistu omaniku omandiõigust.

Maakohus märkis, et kuigi vastavat nõuet kutsuda piirinaaber mõõtmise juurde, õigusaktidest

otseselt ei tulenenud, tulenes käesoleval juhul selline nõue muudest õigusnormidest ja reeglitest

kogumis ning on üheks osaks maamõõtja tegevuse hoolsuskohustusest. Puudub vaidlus, et

XXXX kinnistu mõõtmisel ei leitud XXX kinnistu piiritähiseid, kuid sellele vaatamata jätkas

maamõõtja XXXX piiri paika panemist nii looduses kui kajastas selle dokumentides. Vastavalt

AÕS § 129 lg 1 peab kinnisasja omanik naabri põhjendatud nõudmisel aitama piiri kindlaks

teha. Käesolevalt ei ole hageja poole pöördutud sooviga, et ta aitaks teha kindlaks oma kinnistu

piire. Seega ei ole kostjate õiguseellane käitunud kinnistu piiride määramisel heas usus ja

piirinaabreid arvestavalt ja sellest tulenevad tagajärjed kanduvad üle kostjatele kui

õigusjärglastele.

Maakohus leidis, et XXXX kinnistu mõõtmisel ja piiri määramisel ei teinud kinnistu tulevane

omanik või tema esindaja ega maamõõtja vajalikke toiminguid, et teha kindlaks naaberkinnistu

piir ja seetõttu märgiti XXXX kinnistu piir kohta, kus see rikkus XXX kinnistu omaniku

omandiõigust. Kostjate hinnangul on tekkinud olukorras vastutav hageja, kes jättis täitmata

kohustuse paigaldada ja hooldada piiritähiseid. Hagejale oli selline kohustus teatavaks tehtud ja

kostja Tarmo Põldoja ja tunnistaja ütluste kohaselt piiritähiseid ettenähtud kujul, s.o

piiripostidena, ei leitud. Seega võib hageja tegemata jätmine vastata tõele, kuid ei vabanda

maakohtu hinnangul XXXX kinnistu moodustamisel toimunud rikkumist.

Maakohus asus seisukohale, et tuvastatud on XXX kinnistu piiri paiknemine piiripunktides 2 ja

3 ning XXXX kinnistu piiripunktid 22 ja 23 asuvad ebaõiges kohas. Seega kuulub 0,67 ha

suurune vaidluse all olnud maa-ala hagejale ja tal on õigus selles osas teostada oma

omandiõigust. Kostjate valdus on ebaseaduslik.

7.6. Maakohus ei käsitlenud kostjate lõppseisukohas esitatud perekondlikku konflikti ja

pärimisjärgluse temaatikat ega õigusvastaselt võõrandatud vara kompenseerimise küsimust.

Kohus märkis, et asjaolud, kuidas üks või teine kinnistu enne 1940. aastat moodustati või

omanikku vahetas, ei oma asjas tähtsust nagu ka see, kuidas vabanes XXXX kinnistu maa-ala

erastamiseks. Vastavalt TsMS § 330 lg 1 esitatakse kõik tõendid enne eelmenetluse lõppemist.

Seega on koos lõppsõnaga esitatud tõendid esitatud hilinemisega ja tuleb tagastada.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

8. Marju Kulo ja Tarmo Põldoja esitasid apellatsioonkaebuse, milles taotlesid Tartu Maakohtu

01.12.2014.a. otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta Lembit Otsa hagiavaldus

rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on hageja esitanud nõude omandiõiguse tunnustamiseks, maakohus on hagi rahuldanud

AÕS § 129 järgi piiride kindlakstegemises osalemise nõudena. Apellantide arvates neid

kahte nõudeosa (AÕS § 80 ja § 129) koos rakendada ei saa, hagi tuleks esitada ühel või

teisel alusel, AÕS § 80 esitamise eelduseks on piiri kulgemise selgus, AÕS § 129 eelduseks

on see, et kinnistute vahelist piiri ei ole võimalik kindlaks teha üldiste reeglite järgi (plaanid

jmt);

2) on maakohus kohaldanud AÕS § 129 ebaõigesti ja apellantide huve mittearvestavalt ning

vastuolus Riigikohtu 12.06.2012.a lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-67-12 punktidest 24 ja 25

tulenevate juhistega. Käesoleva kaasuse puhul on vaidluse all piiri asukoht. Asjas tellitud

Maa-ameti eksperdiarvamuse kohaselt ei anta vastust küsimusele, kus asub XXX ja XXXX

kinnistute vaheline piir. Seega ei osanud ka ekspert määratleda piiri, mis tähendab

apellantide hinnangul seda, et käesoleval juhul tuleb võtta AÕS § 129 lg 2 esimese lause

järgi aluseks valduse ulatus;

3) ei nõustu apellandid maakohtu järeldustega, et kinnistute piire ei saa määrata valduse

ulatuse alusel. Maakohus on tuvastanud, et kinnistu 0,67 ha suurune osa on kostjate

valduses – sellest piisab AÕS § 129 lg 2 viidatud valduse ulatuse tuvastamiseks. Siinjuures

ei oma tähendust, kas isikud seda valdust kuidagi igapäevaselt teostavad (teevad puid,

niidavad heina vmt), mistõttu on maakohus saanud valesti aru selle sätte tähendusest,

sidudes ebaõigesti valduse ulatuse ja valduse teostamise. Hageja ei ole tõendanud enda

valdust vaidlusalusele 0,67 ha tükile;

4) on maakohus otsuses järeldanud, et XXXX kinnistu piiritähised olid nõuetele vastavad.

Hageja väide, et XXX kinnistu tagastamisel oli piir looduses tähistatud, on osutunud

ebaõigeks ja seda on kohus oma otsuse lk-l 8 ka tuvastanud. Seega on kohtulikult

tuvastatud, et hageja seisukoht, et 1994.a. võeti piiritähistena aluseks ristikivid on vale.

Ristikivid tuvastas Maa-amet alles 2011.a. aastal kontrollmõõdistamiste käigus, s.t 17 aastat

peale XXX kinnistu tagastamist ja 14 aastat peale XXXX kinnistu moodustamist;

5) on piir apellantide poolt looduses tähistatud 1997. aastal (hageja jättis oma kinnistu piiri

1994.a. tähistamata, maakohus on hageja tegematajätmist otsuse lk. 11 möönnud). Seega on

mõlema kinnistu omanikud pikema aja vältel väljakujunenud piiridest lähtunud ja maakohtu

otsus on selles valguses ebaõiglane. Kui ringkonnakohus peaks nõustuma maakohtu

käsitlusega, mille kohaselt ei olevat võimalik määrata kindlaks kinnistuomanike valduse

ulatust, siis pidanuks kohus juhinduma AÕS § 129 lg 2 teisest lausest ja lisama kummalegi

kinnisasjale vaidlusalusest maast ühesuuruse osa. Millegipärast ei ole kohus seda võimalust

rakendanud, tegematajätmist ka kuidagi põhjendamata;

6) ei ole maakohus arvestanud hageja tegelikke motiive seoses piiri kindlaksmääramise

vaidlustamisega. Hageja on esitanud hagiavalduse kostja Marju Kulo vastu Tartu

Maakohtule kahju hüvitamiseks, seoses vaidlusaluselt 0,67 ha maatükilt metsaraie

teostamisega. Hageja soovib raiutud puude eest hüvitist. Tsiviilasi nr 2-13-49286 on

peatatud kuni lahendi saamiseni käesolevas asjas. Seega ei tunne vastustaja muret piiri õige

kulgemise pärast, vaid soovib endale õiguslikku alust kahju hüvitamise nõudes;

7) on maakohus asunud piiri kulgemist määratlema AÕS § 129 lg 3 alusel ja teinud seda

apellantide arvates põhimõtteliselt ebaõigesti. Apellantide arvates on AÕS § 129 lg 3

kaitsenormiks, et piiri kulgemine ei vähendaks piirinaabri omandit, s.t et vaieldav piir

kulgeks võimalikult nõnda, nagu on andmed kinnistute pindalade kohta. Kohtuotsuse

valguses võetakse ära tükk apellantidele kuuluvast XXXX kinnistust ja nende kinnistu

pindala väheneb. Seda on järeldanud ka kohus otsuse lk. 9. Seega ei vasta apellantide

XXXX kinnistu piiri määratlemine kuidagi AÕS § 129 lg 3 mõttele, et selle kinnisasja piir

määratakse kinnisasja suurust arvestades (vt Riigikohtu lahend 3-2-1-67-12 p 25 AÕS § 129

lg 3 sisustamisel);

8) ei ole maakohus arvestanud, et pooled on väljakujunenud piiridest juba pikema aja vältel

lähtunud;

9) on maakohus esile toonud, et XXX kinnistu oli välja mõõdetud ja registreeritud 1994 ja

XXXX kinnistu 1997) ja XXXX kinnistu erastamisel hõivati ebaseaduslikult osa XXX

kinnistust. Apellandid ega nende õiguseellane ei ole teinud midagi valesti, riik on sellistes

piirides maa ostueesõigusega erastanud, selle maa eest on riigile makstud. Samuti on siiani

kehtivad XXXX kinnistu erastamiskorraldused, mis olid kinnistusraamatu kande aluseks.

Juhul, kui hageja nägi, et tema õigusi riivati naaberkinnistu erastamisega, siis oleks ta

pidanud vaidlustama erastamiskorralduse, ta ei ole seda teinud, mistõttu on apellandid

seaduslikud maaomanikud erastamise haldusaktide ettenähtud ulatuses;

10) on maakohus väljendanud, et sel ajal ei tulenenud õigusaktidest nõuet kutsuda piirinaaber

mõõtmise juurde. Selline kohustus oli maakohtu arvates tulenev Maa-ameti peadirektori

01.07.1994.a käsikirjaga kinnitatud „Katastrimõõdistamise ajutine juhend“ p-st 14.

Maamõõtja A.K. ei saanud seda kohustust täita, kuna hageja oli jätnud 1994.a. looduses

XXX kinnistu piirid tähistamata (seda on maakohus otsuses möönnud), mistõttu ei olnud

maamõõtjal võimalik olematuid, varem mittepaigaldatud piiritähiseid korrastada või

nendega arvestada. Siit ei saa välja lugeda maamõõtja kohustust kõigi naaberkinnistute

omanike kohale kutsumiseks vmt – see käib kitsalt ja tehniliselt piiritähiste korrastamise

kohta. Antud juhul tegi maamõõtja kõik vajalikud mõõtmised ja toimingud piiri looduses

tähistamise kohta, otsides mh vanu piirikive jmt;

11) peaks tekkinud segaduse eest olema vastutav hageja, kes jättis täitmata kohustuse

paigaldada ja hooldada XXX kinnistu piiritähiseid looduses.

9. Lembit Ots vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata

ja menetluskulud apellantide kanda. Vastuväidete kohaselt:

1) ei ole omandiõigust võimalik tuvastada ilma, et selgitatakse välja, millises kohas kulgeb

vaidlusalusalune kinnistute vaheline piir. Seetõttu ei ole vastuolu asja lahendamisel nii AÕS

§ 80 kui ka AÕS § 129 alusel;

2) vastas XXX kinnistu piirimärk nr 2 piiriprotokollile ja oli säilinud. Ekspertiisiaktis on

kirjas, et XXX katastriüksuse piirid määrati XXX talu asukohaplaaniga. Asukoha plaani

kohaselt ühtib omandisse antava talu piir (must joon punase ääristusega) endise talu piiriga

(must joon rohelise ääristusega). Sellest võib järeldada, et asukoha plaani kohaselt oli

mõeldud katastriüksus mõõdistada vana talupiiri järgi;

3) leidis maakohus õigesti, et looduses on olemas kahed erinevad piiritähised, mis vastavad

eelduslikult kinnistute kohta koostatud algdokumentatsioonile, kuid on omavahel vastuolus.

Seega on vähemalt ühe kinnistu piir kaardistatud valesti ja tuleb hinnata kõiki piiriandmeid

kogumis AÕS § 129 lg 2 ja 3 alusel ning määrata piir muudel alustel (Riigikohtu lahend nr

3-2-1-67-12, p 25);

4) on maakohus leidnud, et valdamise küsimus on ebaselge. Puudub vaidlus, et kostjad oleks

hageja maa enda valdusesse füüsiliselt võtnud. Kostjad on oma kinnistu piirid hageja

kinnistu piiri sisse märkinud, sellega tema kinnistu valdust rikkunud. Hageja soovib

omandiõiguse tunnustamist vaidlusaluse 0,67 ha suuruse maa osas;

5) on arusaamatu apellandi viide Riigikohtu lahendile, mille kohaselt katastriüksuse

moodustamisel maastikul paika pandud piiridest ei ole alust kõrvale kalduda ainuüksi

põhjendusega, et (täpsustatud) mõõdistusandmetel peaks piirimärgid olema mujal, eriti kui

väljakujunenud piiridest on pikema aja vältel lähtutud. Tõesti ei ole põhjust kõrvale kalduda

enne XXXX piiride mahamärkimist mahamärgitud XXX kinnistu piiridest, sest nendest

piiridest on vastustaja pikema aja vältel lähtunud. Maakohus on lähtunud teistest alustest

asja lahendamisel ja vastustaja ei vaidle sellele vastu;

6) on maakohus õigesti leidnud, et AÕS § 129 lõige 3 kohaselt, kui piiri kindlakstegemine

AÕS § 129 lg-s 2 sätestatud viisil annab tulemuse, mis on vastuolus kindlakstehtud

andmetega kinnisasja suuruse ja muude olude kohta, määratakse piir kinnisasja suurust ja

muid asjaolusid arvestades;

7) on õige apellantide väide, et hageja nõuab kostjatelt hüvitust maha raiutud puude eest.

Apellandid on jätnud märkimata, et puud raiusid nad maha peale seda, kui vaidlus piiride

üle oli juba alanud. Apellantide poole oli pöördunud juba nii vald kui vastustaja. Selline

käitumine on vastuolus hea usu põhimõttega;

8) ei saa vähendada tagastatud ja varem kindlaksmääratud piiridega XXX kinnistu suurust.

Vastustaja arvates on maakohus analüüsinud ja arvestanud kõiki piiride asjaolusid piisavalt

ning on vastu võtnud õige otsuse. Mitte mingit põhjust ei ole muuta tagastatud maa piire.

Asjaolu, et apellandid ei taha vastu võtta neile pakutavat asendusmaad nende kinnistu piiri

kõrval asuvast reformimata maast näitab, et apellandid tegutsevad pahatahtlikult. Vastustaja

kinnistu asub teiste kinnistuste sees ning tema ei saa kusagilt maad juurde;

9) ei vasta tegelikkusele apellantide väide, et maakohus ei ole arvestanud, et pooled on

väljakujunenud piiridest juba pikema aja vältel lähtunud. Vastustaja majandas vaidlusalust

maaosa ja tal ei olnud enne metsakorraldusplaani koostamist 2010.a aimugi, et piiridega on

probleem. Apellandid ei ole kunagi märku andnud, et see on nende maa;

10) ei saa asjaolu, et apellantide õiguseellane ostis riigi käest kindlas suuruses maad, olla hageja

nõude rahuldamata jätmise aluseks. Erastamisega seotud asjaolud ei saa puudutada hageja

õigusi ning tegemist on apellantide ja/või nende õiguseellase ning riigi vahelise

probleemiga, millele lahenduse on riik ka maa-ameti kaudu välja pakkunud;

11) ei ole apellantide poolt väljatoodud probleemid nende poolt tellitud maamõõtja tegevusega

seotud vastustaja tegevusega ja kinnistu tagastamisega. Maamõõtja poolt kohustuste

mittetäitmise eest ei vastuta vastustaja. XXX kinnistu maa tagastati 1994.a. Apellantidele

erastati maa 1997.a. Maa tagastamisel kanti piiriprotokolli märge, et piiripunktidesse

paigaldati puitpostid. Need ei mädane 3 aastaga. Piirikupits oli olemas ka 2011.a.

(piirimärgid olid selleks ajaks uuendatud nagu seadus ette näeb). Seega oleks XXXX

kinnistu maamõõtja pidanud kindlasti need piirimärgid leidma ja kui ei leidnud, oleks

pidanud vastustaja piiride mahamärkimise juurde kutsuma. Seda ei tehtud. Niisugusest

tegematajätmisest tekkiski viga XXXX piiri mahamärkimisega;

12) on õige apellandi väide, et ka MaaKS § 5 lg 2 sisaldab mõtet, et tuleb tagada kinnisasjade

terviklikkused. Just seda hageja oma hagiga taotlebki.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ja

saata asi maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus rahuldab Marju Kulo ja Tarmo

Põldoja apellatsioonkaebuse osaliselt.

Tutvunud tsiviilasja materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad leiab

ringkonnakohus, et käesoleval juhul kuulub pooltevaheline vaidlus neile kuuluvate kinnisasjade

piiri kindlaksmääramisel lahendamisele AÕS § 129 lg 2 teise lause kohaselt, s.o lisades

kummalegi kinnisasjale poole vaidlusalusest alast kogusuurusega 0,67 ha (s.o 0,335 + 0,335).

Kuna niisugune lahendus eeldab maakorraldustoimingute tegemist, ei pea ringkonnakohus

võimalikuks teha asjas lõpplahendit, millega määratakse kindlaks kinnistute vahelise piiri täpne

kulgemine.

11. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme sellega, et ehkki hageja

esitas esmalt hagi omandiõiguse tunnustamiseks AÕS § 80 alusel, lahendas maakohus hagi

AÕS § 129 järgi kinnisasjade vahelise piiri kindlakstegemisele kaasaaitamise nõudena. Kuna

mõlemad pooled väitsid, et vaidlusalune maatükk kuulub tema kinnistu koosseisu ning esitasid

oma väidete kinnituseks kinnistute moodustamise, paiknemise ja piiride kohta käivaid

dokumente, siis tuli kohtul omandiõiguse tunnustamisele ja kaitsele suunatud nõuete

rahuldamise eeldusena teha esmalt kindlaks hageja omandiõiguse ruumiline ulatus.

Kinnisomandi ruumilise ulatuse kindlakstegemise aluseks on AÕS §-d 128 ja 129, mistõttu ei

saanud maakohus jätta arvestamata AÕS §-s 129 sätestatut.

12. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas täidetud AÕS § 129 kohaldamise eeldused,

s.o XXX ja XXXX kinnistute vahelise piiri asukohta ei ole võimalik kindlaks teha üldiste

reeglite alusel (kaardid, plaanid jne).

12.1. Pooled ei vaidle asjaolu üle, et neile kuuluvate kinnistute piiriandmed on vastuolulised.

Sellele seisukohale on korduvalt asunud ka Maa-amet nii oma 13.05.2011.a kirjas (I kd tl 12-

15) kui ka 13.03.2014.a ekspertiisis (I kd tl 125-132). Nii ei ole Maa-ameti nõuniku Katrin

Oleski koostatud eksperdiarvamuses võetud seisukohta, kas ühe või teise kinnistu

(katastriüksuse) piir on vale või õige, vaid on sedastatud, et piiriandmed on teineteisega

vastuolus.

12.2. Ringkonnakohtu arvates tuleneb nii Maa-ameti läbiviidud ekspertiisist kui ka ülejäänud

asjas esitatud tõenditest, et mõlema – nii XXX kui XXXX – kinnistu piirid on iseenesest

katastriüksuste plaanide ning olemasolevate piirimärkide abil kindlaks tehtavad, kuid piirid on

mõõdistatud ja/või määratud vastuoluliselt, mille tulemusena on tekkinud kattuvus 0,67 ha

ulatuses. Väärib märkimist, et Maa-ameti 13.05.2011.a kirjast järelduvalt ei esine kattuvusi või

vahesid mitte üksnes XXX ja XXXX katastriüksuste piiride puhul, vaid vastuolud esinevad ka

teiste XXX kinnistuga külgnevate katastriüksuste (Kraavinurga, Sinilille) piiridega. Maa-ameti

ekspertiisi kohaselt on kontrollmõõdistamise tulemuste põhjal selgunud, et nii XXX kui XXXX

katastriüksuste piirimärgid maastikul on osaliselt hävinenud ja piirimärgi vormid ei vasta

osaliselt piiriprotokollides kirjeldatule.

13. Asja materjalidest järelduvalt esines mõlema kinnistu piiride kaardistamisel ja tähistamisel

ebatäpsusi. Nii märgitakse Maa-ameti ekspertiisis XXX katastriüksuse kohta, et mõõdistamine

toimus aerofotogeodeetilisel mõõdistamisviisil, mis oli lubatud mõõdistamisviis hajaasustusega

aladel kuni 20. jaanuarini 1999.a. Ekspertiisis sisalduva selgituse kohaselt oli tegemist

võrdlemisi ebatäpse mõõdistamisviisiga. Seejuures on katastriüksuste pindalad määratud

aluskaardilt planimeetriga või palletiga ja on ligilähedased. Samas selgitatakse XXXX

katastriüksusega seonduvalt, et mõõdistamine on toimunud nn suvalises Ääsi maaüksuse

koordinaatide süsteemis, mis tähendab, et katastriüksuse joonepikkused ja sisenurgad on küll

mõõdistatud instrumentaalselt, kui katastriüksuse piiripunktid ei ole seotud riikliku geodeetilise

põhivõrguga ja seetõttu võib katastriüksuse asukoht katastrikaardil olla nihkes.

Ka erialakirjanduses on esitatud seisukohad kinnitavad, et vanade nn skeemiliste

katastrikaartide kasutamisel maareformi läbiviimise alusena on suur oht ebatäpsuste tekkeks

(vt F. Virma „Eesti skeemiline katastrikaart ja tema kasutamisvõimalused maareformi käigus“,

Geodeet nr 8, 1995, lk 19-22, t I kd lk 170-173).

14. Maa-ameti ekspertiisist ja ka teistest tõenditest järelduvalt esines puudusi mõlema

vaidlusaluse katastriüksuse moodustamisel ning piiride vormistamisel ja tähistamisel

(ekspertiisi punktid 1.2 – 1.5 ning 2.4 – 2.9). Sama on kinnitanud ekspert Katrin Olesk

maakohtu 28.10.2014.a istungil. Lisaks on maakohus viidanud tõendite vahelistele ebakõladele

(kohtuotsuse

lk

8),

mh

vastuoludele

XXX

katastriüksuse

moodustamisel

maakorraldustoiminguid teostanud maamõõtja Henno Lõugu kirjalike selgituste ning

dokumentaalsete tõendite (piiriprotokollid) vahel.

Kinnistud on moodustatud vastavalt 1994.a ja 1997.a ning ehkki tagantjärele on võimalik

viidata puudustele, ei ole kumbki naabritest katastriüksuste moodustamisel läbiviidud

haldustoiminguid ca 15 aasta jooksul vaidlustanud. Muuhulgas on ekspert Katrin Olesk

maakohtu 28. oktoobri 2014.a istungil selgitanud, et mõlema kinnistu puhul on katastrikanne

vastavuses algdokumentidega ja mõlemad kanded on õiged, millest tulenebki vastuolu.

Eksperdi arvates ei ole käesoleval ajal enam võimalik tuvastada, kas mõõtmine on toimunud

õigesti või valesti.

15. Seega on mõlema kõrvutiasetseva kinnisasja piirid määratud kindlaks n-ö kehtivalt.

Sisuliselt on tekkinud olukord, kus kinnistute vahel on vaidlusaluses lõigus kaks n-ö

konkureerivat piiri, kusjuures kummagi katastriüksuse moodustamisel on kasutatud vastavate

toimingute tegemise ajal kättesaadavaid ja lubatud tehnilisi võimalusi ning meetodeid. Asja

materjalidest nähtuvalt ei tekitanud vastuolu piiriandmetes ning sellest tulenev katastriüksuste

osaline kattumine kummalegi poolele pika aja vältel probleeme ega takistanud neil omandi

teostamist.

Kõiki käesolevas menetluses esile toodud asjaolusid arvesse võttes asub ringkonnakohus

seisukohale, et põhjendatud ei ole lahendada naabrite vahelist vaidlust, asudes hindama, kumma

kinnistu/katastriüksuse piirid on määratletud „õigemini“ või suurema täpsusastmega ning

kumma katastriüksuse moodustamisel tehti suuremaid tehnilisi, menetluslikke jm võimalikke

vigu. Vaidlust ei tule kolleegiumi arvates taandada ka sellele, kas XXXX kinnistu

mõõdistamisel täitis maamõõtja A.K. tagantjärele hinnates piisava hoolsusega oma

ametiülesandeid, kui ei teinud täiendavaid pingutusi kõrvalasuva XXX kinnistu piiride

väljaselgitamiseks ja jättis naaberkinnistu omaniku poole pöördumata. Olukorras, kus mõlema

katastriüksuse moodustamisel kasutatud meetodid lõid selge ohu ebatäpsusteks ning XXX

kinnistu piir oli piiriprotokollis märgitud viisil tähistamata, ei ole põhjendatud asetada andmete

ebatäpsusega seotud riisikot üksnes apellantide kui hiljem moodustatud kinnistu omanike

kanda.

16. Ringkonnakohus nõustub apellantidega, et AÕS § 129 lg-st 3 ei tulene käesoleval juhul

selget suunist asja lahendamiseks. Nimetatud sätte kohaselt tuleb küll piiri kindlaksmääramisel

arvestada kinnisasja suurust (pindala) ning püüda vältida kinnisasja suuruse vähenemist, kuid

seadusest ei tulene, et see kehtiks vaid ühe vaidlusaluse kinnisasjaga seoses. Ringkonnakohtu

arvates tuleb püüda säilitada mõlema vaidlusaluse kinnisasja suurus. Sellele lisaks ei välista

AÕS § 129 lg 3 kinnisasja pindala vähenemist, kui see on kõigi arvestamisele kuuluvate

asjaolude kogumis vältimatu.

Õige on maakohtu seisukoht, et käesolevat vaidlust ei aita lahendada AÕS § 129 lg 2 esimene

lause, mille kohaselt juhul, kui piiri ei saa kindlaks teha muul viisil, tuleb aluseks võtta valduse

ulatus. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt ei ole võimalik teha

kindlaks konkreetset valduse ulatust, arvestades maatükkide kasutusotstarvet (maatulundusmaa)

ning poolte antud vastuolulisi ütlusi valduse teostamise kohta. AÕS § 32 järgi on valdus tegelik

võim asja üle, kusjuures sama asja saab üheaegselt vallata ka mitu isikut. Käesoleval juhul oli

mõlema kinnistu omanikul vaidlusalusele piirialale ruumiline juurdepääs ning menetluses

esitatud väidete kohaselt teostati valdust (mh heina tegemise näol) osaliselt ühiselt, pööramata

tähelepanu piiri täpsele kulgemisele. Konkreetsest valduse ulatusest saaks maatulundusliku

kinnisasja puhul rääkida nt juhul, kui tegemist oleks tarastatud maatükiga.

17. Ringkonnakohtu arvates on kujunenud olukorras mõistlik juhinduda AÕS § 129 lg 2 teisest

lausest, s.o lisada kummalegi kinnisasjale vaidlusalusest maast ühesuurune osa. Kuna

katastriüksuste piiride vahel ilmnes kattuvus 0,67 ha osas, tuleks järelikult kummalegi

kinnistule lisada 0,335 ha.

Selline lahendus on ringkonnakohtu hinnangul ökonoomne ja mõlema poole huve võrdsel

määral arvestav. Ehkki mõlema katastriüksuse pindala selle tulemusena väheneb, on

vähenemine kummalgi juhul võrdväärne.

Ringkonnakohtu hinnangul ei esine käesolevas vaidluses asjaolusid, mis tingiksid ühe või teise

poole eelistamise vaidlusaluse piiriala jagamisel. Ainumääravaks ei saa pidada asjaolu, et XXX

kinnistu tagastati nn endistes piirides. Käesolevas asjas on juba käsitlemist leidnud asjaolu, et

endisaegsete talupiiride korraldamisel kasutatud meetodid olid ebatäpsed ning kõrvalekallete

tekkimine oli väga tõenäoline. Maa-ameti ekspertiisis märgitu kohaselt olid XXX

katastriüksuse mõõdistamisel kasutatud meetoditel saadud andmed maatüki pindala kohta

üksnes ligilähedased. Samamoodi on ka kostjad erastamisel ostnud riigilt maatüki suurusega

27,65 ha, kusjuures XXXX katastriüksus on ostetud koos sellel kasvava metsaga, millise

väärtus on määratud 26.10.1998.a aktiga (I kd tl 48) summas 96 008 krooni.

18. Kolleegium on seisukohal, et kõnealune lahendus on kooskõlas ka Maa-ameti poolt

korduvalt väljendatud seisukohaga, et vaidluse lahendamiseks tuleb viia läbi õigusaktides

sätestatud

maakorraldustoimingud

ja

nende

tulemustest

lähtuvalt

vajadusel

uued

katastrimõõdistamised. Kuivõrd Maa-amet on tähelepanu juhtinud ka sellele, et lisaks

vastuolule XXX ja XXXX kinnistute vahelise piiri määratlemisel on vastuoluliselt määratud ka

piirid teiste külgnevate kinnisasjadega (Kraavinurga, Sinilille, XXX), on Maa-amet esitanud

seisukoha, et korraldamine sisaldaks mh maakorralduskava koostamist, läbirääkimisi ja

kokkulepete mittesaavutamise korral piiride määramist. Nii maakorraldusseaduse kui ka

maareformi läbiviimist reguleerivate õigusaktide kohaselt on maaüksuse piiride määramine

kohaliku omavalitsusüksuse pädevuses.

19. Asjas kantud menetluskulude jaotuse otsustab TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt

maakohus vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele.

Üllar RoostXXX

Andra Pärsimägi

Kai Kullerkupp

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/