3-14-51365/48 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

1(7)

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Monika Laatsit

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. detsember 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-14-51365

Haldusasi

A.V.i kaebus Harku ja Murru Vangla direktori 09.01.2013

käskkirjaga nr 4-av tekitatud kahju hüvitamiseks

Menetlusosalised

Asja läbivaatamise vorm

Kaebaja – A.V.

Vastustaja – Harku ja Murru Vangla, volitatud esindaja

Merit Jõgi

Kirjalik menetlus

Resolutsioon

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud kummagi poole enda kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse

Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul arvates otsuse

avalikult teatavakstegemisest, s.o hiljemalt 4. jaanuaril

2016.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harku ja Murru Vangla (HMV) 14.12.2012 käskkirjaga nr 113-av otsustati paigutada

kinnipeetav A.V. ajutiselt avavanglast kinnisesse osakonda tähtajaga kuni 11.01.2013, sest

A.V. ei naasnud 13.12.2012 töölt avavanglasse õigeaegselt. Juhtunu kohta algatati

distsiplinaarmenetlus.

2. HMV lõpetas distsiplinaarmenetluse ja alustas 31.12.2012 A.V.i suhtes karistusseadustiku

(KarS) § 331 tunnustel kriminaalmenetlust põhjusel, et A.V., olles lubatud ilma järelevalveta

vanglasse tööle, tarvitas 13.12.2012 kinnipeetavana narkootilist ainet fentanüüli.

3. HMV esitas 07.01.2013 Justiitsministeeriumile taotluse nr 5-34/41, milles taotles

julgeolekukaalutlustel A.V.i ümberpaigutamist HMV avavanglast Tartu Vanglasse.

4. HMV direktori 09.01.2013 käskkirjaga nr 4-av otsustati vangistusseaduse (VangS) § 21

lg 1, justiitsministri 25.03.2008 määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (Täitmisplaan) § 211 ning

justiitsministri 30.11.2010 määruse nr 43 „Harku ja Murru Vangla põhimäärus“ § 3 lg 2 p 6

alusel paigutada A.V. karistuse kandmise jätkamiseks ümber Tallinna Vanglasse. Vangla

põhjendas, et lähtuvalt kinnipeetava teost ei ole vangla veendunud, et kinnipeetav ei pane toime

uusi õigusrikkumisi, mistõttu ei ole tal võimalik jätkata kriminaalmenetluse ajal karistuse

kandmist HMV avavanglas.

2(7)

5. Justiitsministeerium

rahuldas

07.03.2013

HMV

07.01.2013

taotluse

A.V.i

ümberpaigutamiseks Tartu Vanglasse julgeolekukaalutlustel ja vangistuse täideviimise

eesmärkide saavutamiseks.

6. Põhja Ringkonnaprokuratuuri 05.02.2014

määrusega lõpetati kriminaalasja nr

12922000048 menetlus, kuna eeluurimise käigus ei tõendatud kuriteokoosseisu ilmnemist.

7. A.V. koostas 02.05.2014 Rahandusministeeriumile avalduse, milles nõudis ajavahemikul

14.12.2012 – 30.04.2014 alusetult kinnises vanglas viibitud aja eest hüvitist, kuid

Rahandusministeerium jättis avalduse oma 03.06.2014 vastusega nr 4-4/5931 rahuldamata.

8. A.V. esitas 02.07.2014 Tallinna Halduskohtule kaebuse Rahandusministeeriumi

03.06.2014 vastuse tühistamiseks ning kaebajale õiglase hüvitise väljamõistmiseks.

9. Halduskohus võttis kaebuse menetlusse, tunnistas vastustajaks Rahandusministeeriumi ja

tegi 30.10.2014 otsuse, millega jättis kaebuse rahuldamata. A.V. esitas halduskohtu otsuse

peale apellatsioonkaebuse, Tallinna Ringkonnakohus rahuldas selle oma 11.06.2015 otsusega

ja saatis asja halduskohtule uueks läbivaatamiseks.

10. Kaebaja esitas 10.08.2015 kohtule avalduse kaebuse täpsustamiseks. Seejärel lubas

halduskohus oma 28.08.2015 määrusega kaebuse muutmist selliselt, et Rahandusministeeriumi

03.06.2014 vastuse nr 4-4/5931 tühistamise ja alusetult vabaduse võtmisega tekitatud kahju

hüvitamise nõude asemel on kaebuse nõudeks hüvitada HMV direktori 09.01.2013 käskkirjaga

nr 4-av tekitatud varaline kahju 5405 eurot ja mittevaraline kahju 3263 eurot. Kohus eemaldas

menetlusest Rahandusministeeriumi ja määras vastustajaks HMV. Sama määrusega andis

kohus kaebajale tähtaja mh kahju tekkimise tõendamiseks ja vajadusel kahjunõude

täpsustamiseks. A.V. esitas 11.09.2015 kohtule tõendi ja avalduse, milles põhjendas täiendavalt

oma kahjunõuet.

11. Vastustaja esitas kaebusele vastuse 07.10.2015.

12. Kohus selgitas kaebajale 27.10.2015 määruses, et kui lugeda kahju tekitanud

õigusvastaseks teoks HMV direktori 09.01.2013 käskkiri nr 4-av, ei saa kohus isegi kaebuse

rahuldamise korral vastustajalt välja mõista hüvitist kahju eest, mis on tekkinud enne nimetatud

käskkirja andmist. Vastustaja 07.10.2015 vastusest ja selle lisadest selgub, et kaebaja paigutati

avavanglast kinnisesse vanglasse tegelikult juba HMV direktori 14.12.2012 käskkirjaga nr 113.

Eeltoodust tulenevalt pidi kaebaja täpsustama, kas ta soovib kahjunõude aluseks lisada ka HMV

direktori 14.12.2012 käskkirja nr 113 või taotleda kahju hüvitamist alates 09.01.2013. Kui

kaebaja peab õigusvastaseks ja kahju tekitavaks haldusaktiks ka 14.12.2012 käskkirja, tuli

täiendavalt põhjendada, miks nimetatud käskkiri oli õigusvastane.

13. A.V. kinnitas 11.11.2015 seisukohas, et soovib üksnes HMV direktori 09.01.2013

käskkirjaga nr 4-av tekitatud kahju hüvitamist.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD

14. A.V.i lõplikuks nõudeks on hüvitada HMV direktori 09.01.2013 käskkirjaga nr 4-av

tekitatud varaline ja mittevaraline kahju. Kaebaja seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised:

1) Kaebaja hinnangul pani käskkiri nr 4-av aluse sündmuste ahelale, mille tõttu viibis kaebaja

alusetult kinnises vanglas. Pärast kaebaja kriminaalasja lõpetamist ei palunud ükski ametnik

vabandust kaebajale ja tema perele tekitatud ebameeldivuste eest. Sellise tegevuse ja

tegevusetusega riivati kaebaja ning tema perekonna au ja väärikust. Käskkiri oli algusest peale

ülepaisutatud ja kaebajat süüdlaseks tegeva iseloomuga, kuigi süüdimõistev kohtuotsus puudus.

Seega oli käskkiri osaliselt põhiseadusega vastuolus, rikkudes süütuse presumptsiooni

põhimõtet.

Kaebaja

ei

pea

ebaseaduslikuks

vanglateenistuse

põhjendusi,

et

3(7)

kriminaalmenetluses kahtlustatav või süüdistatav kinnipeetav ei tohi viibida avavanglas. Kui

aga kriminaalmenetlus kuriteokoosseisu puudumise tõttu lõpetatakse, tuleks koheselt taastada

endine olukord ja kinnipeetava soovil hüvitada talle saamata jäänud tulu või muud põhjendatud

kulutused;

2) Varaliseks kahjuks on saamata jäänud töötasu OÜ-st Jäätmete Sorteerimiskeskus.

Mittevaralise kahju nõudes tugineb kaebaja Riigikohtu lahenditele nr 3-3-1-14-06 ja 3-3-1-93-

09. Avavanglast alusetult kinnisesse vanglasse paigutamine on samasugune režiimimuutus kui

kinnises vanglas alusetult kartserisse paigutamine. Kaebaja nõuab iga alusetult kinnises vanglas

viibitud päeva eest hüvitist 6,5 eurot. Kaebaja on nõus ka õiglase hüvitisega kohtu

äranägemisel.

15. Harku ja Murru Vangla palus jätta kaebuse läbi vaatamata või rahuldamata järgmistel

põhjustel:

1) Kaebus on ebaõigesti menetlusse võetud. Vastustaja ei nõustu Tallinna Ringkonnakohtu

11.06.2015 otsuses avaldatud seisukohaga kohustusliku kohtueelse menetluse läbimise kohta.

VangS § 11 lg-s 8 sätestatud kohustuslik kohtueelne menetlus puudutab riigivastutuse seaduse

(RVastS) alusel vanglale lahendamiseks esitatud kahjunõuet, kuid kaebaja esitas

Rahandusministeeriumi vastu nõude teisel alusel. Kahju hüvitamine alusetult vabaduse võtmise

eest ja haldusakti või toiminguga tekitatu eest erinevad õiguslikult ja menetluslikult. Vastustajal

polnud võimalust oma tegevuse õiguspärasust enne kohtumenetlust hinnata, samuti pole ta

saanud võrrelda kohtueelses menetluses esitatud seisukohti kohtumenetluses esitatuga. Kuna

kohtueelses menetluses ei ole hinnatud kaebuses esitatud asjaolusid, on kohtueelne menetlus

läbimata. Seda kinnitab Riigikohtu praktika, mh lahendid nr 3-3-1-68-08 (p 9) ja 3-3-1-41-10

(p 13);

2) Kaebaja paigutati 14.12.2012 Täitmisplaani § 22 lg 1 alusel HMV kinnisesse osakonda

distsiplinaarmenetluse

ajaks,

kuid

28.12.2012

alustas

HMV

menetlust

kaebaja

ümberpaigutamiseks Tallinna Vanglasse, märkides menetluse alustamise aluseks asjaolu, et

kaebaja ei saabunud 13.12.2012 õigeaegselt töölt tagasi. Kaebaja oli Tallinna Vanglasse

paigutamisele vastu, kuna seal satuks tema elu ohtu. Seejärel taotles HMV kaebaja

ümberpaigutamist Tartu Vanglasse ning 07.03.2013 taotlus rahuldati. HMV 09.01.2013

käskkirjaga nr 4-av paigutati kaebaja Tallinna Vanglasse, seda käskkirja vaidlustatud ega selle

õiguspärasust kahtluse alla seatud ei ole. Kaebusest ei selgu, mille alusel on kaebajal tekkinud

arvamus, et nimetatud käskkiri on temale kahju tekitanud sündmuste käivitajaks. Vanglal oli

õigus ja kohustus käskkiri välja anda (Täitmisplaani § 5 lg 1 p 2, § 20 lg 1, §-d 21 ja 211, § 22

lg-d 1, 2 ja 4, VangS § 21 lg-d 1 ja 2). Kuna HMV Murru vangistusosakond suleti 01.01.2013,

siis sinna kinnipeetavaid enam ei paigutatud. Kaebaja paigutati ajutiselt Harku

vangistusosakonda, kuid lähtuvalt Täitmisplaanist ei saanud kaebaja Harku vangistusosakonda

jääda, samuti ei olnud võimalik kaebaja avavanglasse tagasi paigutamine. HMV toimis

09.01.2013 käskkirja välja andes õiguspäraselt. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi argumenti, mis

annaks aluse asuda teistsugusele seisukohale;

3) Vangistuse täideviimine toimub üldjuhul kinnise täitmise vormis, kuid VangS § 20 lg 1

võimaldab kinnipeetava paigutada ümber ka avavanglasse. Selle sisuliseks tingimuseks on

piisav alus eeldada, et kinnipeetav ei pane toime uusi õigusrikkumisi. Kinnipeetaval puudub

subjektiivne õigus nõuda enda avavanglasse ümberpaigutamist, tegemist on haldusvõimu

kaalutlusotsusega. Kaebaja, kes on avavanglas viibides pannud toime õigusrikkumise

(organismist leiti fentanüüli; kaebaja oli kohas, kus ta olla ei tohtinud) ei saa eeldada, et tema

karistuse kandmine jätkub samadel alustel. Avavanglas karistuse kandmine eeldab väga suurt

usaldust kinnipeetava vastu. Kui viimane rikub tahtlikult ettenähtud marsruuti ning viibib

4(7)

keelatud kohas, on ta teadlikult usaldust rikkunud. Selles kontekstis ei oma tegelikult tähtsust,

et kaebaja organismist leiti fentanüüli või et tema suhtes algatatud kriminaalmenetlus lõpetati;

4) Kaebaja on jätnud selgitamata, mil viisil asetaks kahju hüvitamine kaebaja algsesse

olukorda. Vangla põhjendas, miks kaebaja avavanglaosakonnast ümber paigutamine oli

õiguspärane. Mitte ühtegi kaebaja paigutamisega seotud haldusakti ei ole vaidlustatud ega

taotletud nende täitmise peatamist. Seega on kõik toimingud tehtud kehtivate ja õiguspäraste

haldusaktide alusel. Ei ole usutav, et kaebaja ei tunne vaide esitamise korda.

Kriminaalmenetluse lõpetamine ei muuda asjaolu, et kriminaalmenetluse alustamise eeldused

olid täidetud (üledoos, mida tõendab kiirabikaart; fentanüül uriinis). Kaebaja pani ennast ise

olukorda, kus ta kaotas väljaspool vanglat töötamise võimaluse ja sissetuleku. Vangla ei teinud

kaebaja töötamisele takistusi, kuniks ta järgis kehtestatud korda. Puuduvad kaebaja poolt toime

pandud rikkumist vabandavad asjaolud. Kaebusest ei selgu, kuidas vangla tegevus kaebaja

perekonna au ja väärikust riivas. Kaebaja viited perekonna toetamisele (lapse söögiraha) ja

arvete maksmisele ning vangla süüdistamine selle võimatuks tegemises on alusetud. Kogu

perioodi jooksul, mil kaebaja viibis HMV avavanglas, ei ole ta teinud ühtegi väljamakset oma

naise/lapse arvele, samuti ei ole tehtud väljamakseid kaebaja isiklikule vanglavälisele kontole.

Kaebaja viited režiimimuutusele on mõistetavad, kuid asjakohatud. Avavanglas karistuse

kandmine on pigem soodustav meede ning kinnipeetava tavarežiimile paigutamine ei ole

karistus. Kinnipeetaval ei saa tekkida õigustatud ootust, et kui ta kord on juba avatud režiimile

saanud, siis olenemata tema käitumisest see nii ka jääb. Kaebaja pole märkinud, et tavarežiim

alandas kuidagi eriliselt tema inimväärikust või rikkus muul viisil tema õigusi, mis tõendab

veenvalt, et mittevaralist kahju pole tekkinud. Mittevaralise kahju eest makstav hüvitis ei saa

olla kaebajale rikastumise või elatuse allikaks. Kahju hüvitamine peab olema mõistlik ja õiglane

ning korvama kaebajale reaalselt tekkinud kahju, mida aga käesoleval juhul tõendatud ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

16. Kaebaja taotleb HMV direktori 09.01.2013 käskkirjaga nr 4-av tekitatud kahju hüvitamist.

17. Vastustaja arvates tuleb kaebus jätta läbi vaatamata kohustusliku kohtueelse menetluse

läbimata jätmise tõttu.

VangS § 11 lg 8 kohaselt on kinnipeetaval õigus vangla tekitatud kahju hüvitamiseks

halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et ta on eelnevalt esitanud riigivastutuse seaduses

sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või

rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. HKMS § 151 lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel

tuleb kaebus jätta läbi vaatamata, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks

lahendamiseks ettenähtud korrast.

Tallinna Ringkonnakohus leidis 11.06.2015 otsuse nr 3-14-51365 p-s 11 järgmist:

„/…/olukorras, kus A.V. on enne kaebusega halduskohtusse pöördumist esitanud kahju

hüvitamise taotluse Rahandusministeeriumile, tuleb ta lugeda VangS § 11 lg-s 8 sätestatud

kohustusliku kohtueelse menetluse läbinuks. Seda põhjusel, et kuigi kaebaja pöördus

Rahandusministeeriumi poole ekslikult, oleks Rahandusministeerium pidanud AVVKHS § 4

lg-st 11, RVastS § 17 lg-st 1 ja haldusmenetluse seaduse § 15 lg-st 4 tulenevalt edastama A.V.i

kahju hüvitamise taotluse ise lahendamiseks Harku ja Murru Vanglale kui pädevale

haldusorganile.“

Kohus

nõustub

ringkonnakohtu

seisukohaga.

A.V.i

02.05.2014

koostatud

ja

Rahandusministeeriumile adresseeritud avalduses (tl 3) on küll ekslikult viidatud AVVKHS

normidele, kuid sellest on võimalik mõistlikult aru saada, et A.V. taotleb kahju hüvitist tema

suhtes läbi viidud kriminaalmenetluse tõttu kinnisesse vanglasse paigutamise eest. A.V. on

avalduses märkinud, et kui AVVKHS kahju hüvitamist ei võimalda, taotleb ta kahju hüvitamist

5(7)

mõne muu asjakohase seaduse alusel. Kohtu menetluses oleva kahjunõude aluseks olev periood

on hõlmatud 02.05.2014 avalduses märgitud perioodiga. Avalduse lisadena on muu hulgas

loetletud HMV direktori 09.01.2013 käskkiri nr 4-av, millega tekitatud kahju hüvitamist A.V.

praegu kohtus taotleb, samuti selgitustaotluste vastused, millest ilmnevad A.V.i kinnisesse

vanglasse

paigutamise

asjaolud.

Seega,

nagu

ka

ringkonnakohus

märkis,

oleks

Rahandusministeerium pidanud A.V.i tegelikku eesmärki arvestades edastama tema avalduse

lahendamiseks HMV-le. Rahandusministeeriumi poolset minetust ei saa käesoleval juhul ette

heita kaebajale. Seega ei ole alust jätta kaebust läbi vaatamata.

18. RVastS § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase

tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju

ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada sama seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud

viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. RVastS § 9 lg 1 sätestab täiendavalt, et füüsiline isik

võib nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise

kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise,

au või hea nime teotamise korral.

Seega on kahju hüvitamise üheks eelduseks avaliku võimu kandja õigusvastane tegu. Kaebaja

väitel tekitati talle kahju HMV direktori 09.01.2013 käskkirjaga nr 4-av, millega kaebaja

paigutati karistuse kandmise jätkamiseks ümber Tallinna Vanglasse (st kinnisesse vanglasse).

19. VangS § 20 lg 1 kohaselt võib kinnipeetava tema nõusolekul ümber paigutada

avavanglasse, kui kinnipeetava individuaalsest täitmiskavast selgub, et karistuse kandmine

kinnises vanglas ei ole otstarbekas, kinnipeetava poolt reaalselt ärakandmisele kuuluva

vangistuse tähtaeg ei ületa ühte aastat või ärakandmata vangistus ei ületa 18 kuud ning

kinnipeetava suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi.

Täitmisplaani § 17 lg 2 p-st 4 tulenevalt ei tohi avavanglasse või kinnise vangla

avavanglaosakonda ümber paigutatav kinnipeetav olla kahtlustatav või süüdistatav

kriminaalmenetluses. VangS § 21 lg 1 ls 1 sätestab, et kui kinnipeetav ei täida käesoleva

seaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib

kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse.

Vangistusseaduse kommentaaride kohaselt peetakse VangS § 21 lg 1 ls-s 1 silmas olukorda,

kus vangistuse avatud täideviimise käigus selgub kinnipeetava sobimatus selleks avavanglasse

paigutamise aluste äralangemise tõttu. Kinnipeetava kinnisesse vanglasse tagasisuunamine

VangS § 21 lg 1 ls 1 mõttes tähendab üldises plaanis talle osutatud usalduse kuritarvitamist,

mis võib väljenduda vangistuse täideviimise eeskirjade rikkumises või uute õigusrikkumiste

toimepanemises. Mõlemal juhul tingib kinnisesse vanglasse tagasisuunamise kinnipeetava

käitumine avavanglas. Kinnisesse vanglasse ümberpaigutamiseks piisab uute õigusrikkumiste

toimepanemise ohust, kuid viimane peab olema konkretiseeritav kindlalt tuvastatavate

asjaolude pinnalt (L. Madise, P. Pikamäe, J. Sootak, Vangistusseadus. Kommenteeritud

väljaanne, Juura 2014, § 21 kommentaarid nr 2, 3.1 ja 3.3).

Käskkirjast nr 4-av selgub, et A.V. ei saabunud 13.12.2012 õigeaegselt töölt tagasi vanglasse,

esialgu alustati tema suhtes distsiplinaarmenetlust, kuid uute asjaolude ilmnemisel see lõpetati

ja A.V.i suhtes alustati 31.12.2012 kriminaalmenetlust KarS § 331 tunnustel. HMV 26.06.2013

selgitustaotlusest (tl 10) selgub, et käskkirja nr 4-av andmise ajal oli A.V. kriminaalmenetluses

kahtlustatava staatuses. Seega käskkirja nr 4-av andmise ajal ei vastanud A.V. enam

Täitmisplaani § 17 lg 2 p-s 4 sätestatud avavanglasse paigutamise (ja seega ka avavanglas

viibimise) tingimustele.

Käskkirja nr 4-av põhjenduste kohaselt oli HMV-l A.V.i teo iseloomu ja raskust arvestades

kahtlus, et ta võib panna toime uusi õigusrikkumisi, ning seetõttu ei pidanud HMV võimalikuks,

et A.V. jätkab karistuse kandmist avavanglas, kuni kriminaalmenetlus on pooleli. Kohus

6(7)

möönab, et käskkirja nr 4-av sõnastus ei ole kõige õnnestunum, sest selles on viidatud

ebamääraselt „A.V.i poolt toimepandud intsidendile“. Toimiku materjalide põhjal on aga

tuvastatav, et käskkirja nr 4-av andmise ajal oli vanglale teada, et A.V. ei naasnud 13.12.2012

töölt õigeaegselt avavanglasse, sest ta toimetati terviseprobleemidega haiglasse ning EKEI

28.12.2012 vastuse kohaselt sisaldas A.V.i uriiniproov fentanüüli. Seetõttu võib käskkirjast

mõistlikult aru saada nii, et „toimepandud intsidendi“ all on silmas peetud A.V.i töölt tagasi

saabumisega hilinemist ning tema uriiniproovis tuvastatud fentanüüli. KarS § 331, milles

ettenähtud teo toimepanemises teda käskkirja nr 4-av andmise ajal kahtlustati, näeb ette

karistuse kinnipeetava poolt narkootilise või psühhotroopse aine valmistamise, omandamise,

valdamise, või arsti ettekirjutuseta tarvitamise eest. On ilmne, et avavanglas viibides on taoliste

või mistahes muude õiguserikkumiste toimepanemise oht suurem kui kinnises vanglas viibides.

Prognoosotsuse puhul ei ole oluline, et õigusrikkumine kindlasti toimuks, vaid piisab

põhjendatud kahtlusest, et see võib juhtuda. Neid asjaolusid arvestades oli vangla hinnang, et

A.V. võib avavanglasse edasi jäädes panna toime uusi kuritegusid, põhjendatud. Seega esines

A.V.i kinnisesse vanglasse ümber paigutamiseks VangS § 21 lg 1 ls-s 1 sätestatud alus.

20. Kaebaja leiab, et käskkiri nr 4-av on ülepaisutatud. Kohus tõlgendab kaebaja väidet

selliselt, et kaebaja arvates on käskkiri ebaproportsionaalne.

Üldjuhul peab kinnipeetav karistuse ära kandma kinnises vanglas (vt VangS § 14, 16 ja 20).

Käskkirjaga nr 4-av ei kohaldatud kaebaja suhtes rangemaid piiranguid kui need, mis

paratamatult kaasnevad kinnises vanglas kinnipidamisega. Nagu kohus eespool selgitas, oli

A.V. talle avavanglasse paigutamisega osutatud usaldust kuritarvitanud ja avavanglasse

paigutamise alused olid ära langenud. Sellega oli HMV kaalutlusõigus kaebaja kinnisesse

vanglasse paigutamiseks olulisel määral ahenenud. Vangla on põhistanud uute õigusrikkumiste

toimepanemise ohtu. Seetõttu oli A.V.i kinnisesse vanglasse tagasi paigutamine ka

eesmärgipärane ja proportsionaalne.

21. Kaebaja väitel rikuti käskkirjaga nr 4-av süütuse presumptsiooni põhimõtet.

Põhiseaduse § 22 lg 1 kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema

kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. Käskkirjas nr 4-av ei ole kaebajat käsitletud

kuriteo toimepanemises süüdi olevana. Kohus selgitas eespool, et käskkirja nr 4-av neljandas

lõigus mainitud „A.V.i poolt toimepandud intsidenti“ saab mõista kui A.V.i töölt tagasi

saabumisega hilinemist ning tema uriiniproovis tuvastatud fentanüüli. Need on faktilised

asjaolud, mille üle ei ole pooltel vaidlust. HMV ei ole nende asjaolude pinnalt andnud

hinnanguid kaebaja süüle või otsustanud tema võimaliku karistuse üle, vaid need asjaolud on

ühed kaebaja kinnisesse vanglasse paigutamise aluseks olnud asjaolude kogumist.

22. Kaebaja leiab, et käskkiri nr 4-av muutus igal juhul õigusvastaseks pärast

kriminaalmenetluse lõpetamist.

Kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja seisuga (HKMS § 158 lg 2). Sama

põhimõtet väljendab HMS § 54, mille kohaselt peab haldusakt olema kooskõlas selle andmise

hetkel kehtiva õigusega. Seega tuleb käskkirja nr 4-av õiguspärasuse kontrollimisel arvestada

nende asjaoludega, mis olid HMV-le teada selle käskkirja andmise ajal. Pooled ei vaidle selle

üle, et käskkirja andmise ajal oli kaebaja kahtlustatav KarS § 331 ettenähtud kuriteos ja

kriminaalmenetlus oli pooleli. Seetõttu võis HMV sellega käskkirja nr 4-av andmisel ka

arvestada.

Asjaolude

muutumine

pärast

haldusakti

andmist,

käesoleval

juhul

kriminaalmenetluse lõpetamine ilma kaebaja süüdimõistmiseta, ei muuda haldusakti

tagantjärele õigusvastaseks (vrd Riigikohtu otsus nr 3-3-1-44-14, p 14). Pärast

kriminaalmenetluse lõpetamist on kaebaja taas ümber paigutatud avavanglasse.

7(7)

23. Kõike eeltoodut arvestades leiab kohus, et käskkiri nr 4-av ei olnud selle andmise ajal

õigusvastane ning seetõttu on täitmata kahju hüvitamise üks eeldus – avaliku võimu kandja

õigusvastane tegu. Kuna see välistab igal juhul kahjunõude rahuldamise, ei ole kohtul vaja

kontrollida muid kahju hüvitamise eeldusi. Seega jätab kohus kaebuse rahuldamata.

24. HKMS § 108 lg 1 alusel kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Otsus

tehakse kaebaja kahjuks, kuid vastustaja ei ole kaebajalt menetluskulude väljamõistmist

taotlenud. Seega jäävad mõlema poole kulud poolte endi kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/

Monika Laatsit