3-15-2257/15 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 3. detsember 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-2257 Kohtuasi V.T. kaebus Viru Vangla 22.06.2015 käskkirja nr 6-3/730 tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: V.T. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Näncy- Marita Maltseva Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON Jätta V.T. kaebus täies ulatuses rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 04.01.2016. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 10.04.2015 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-2/574-T (tl 49p-50), millega määrati kinnipeetav V.T.t (edaspidi kaebaja) finantsja majandusosakonda majandustööde abitööliseks üldkasutatavate ruumide koristajana V7 eluosakonnas 10.04.2015 kuni 10.07.2015 tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele. Käskkirjas viidati kaebaja 08.04.2015 kirjalikule nõusolekule (tl 50p) ning märgiti, et vastavalt arsti ettekirjutusele võib ta töötada kuni 2 tundi päevas. 22.06.2015 käskkirjaga nr 6-3/730 (tl 13-15) karistati kaebajat tööle asumise kohta 25.05.2015, 31.05.2015, 01.06.2015 ja 05.06.2015 antud korraldustele mitte allumise eest distsiplinaarkorras nelja seitsme ööpäeva pikkuse kartserisse paigutamisega. 18.08.2015 vaideotsusega nr 6-12/181-2 (tl 20) jättis vangla selle käskkirja kehtetuks tunnistamiseks 20.07.2015 koostatud vaide (tl 18-19) rahuldamata.

Veel on toimikusse esitatud kaebaja tööle määramiseks vajalike kooskõlastuste küsimine (tl 51), 17.08.2015 käskkiri nr 6-2/1290 tema tööle määramise kohta alates 17.08.2015) (tl 17), väljavõtted tervisekaartist (tl 23-25, 39 ja 69-94), 25.05.2015, 02.06.2015, 05.06.2015, 19.06.2015, 22.06.2015, 15.07.2015 ja 20.10.2015 tõendid kaebaja töövõimelisuse, seljavaludega pöördumiste, jalutuskepi määramise ning tööst keeldumiste järgselt toimunud terviseseisundi hindamiste kohta (tl 26, 37, 39p, 42, 48, 52 ja 61), vanglaametnike 25.05.2015, 31.05.2015, 01.06.2015 ja 05.06.2015 ettekanded ja ütlused (tl 41,45, 46, 47 ja 55p), teated distsiplinaarmenetluse algatamise kohta (tl 43, 46p, 49 ja 56p), kaebaja 27.05.2015, 08.06.2015 selgitused ja 22.06.2015 vastuväide (tl 36, 40p ja 43p), distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 38p ja 53-55), 21.10.2015 menetlustoimingu protokoll (tl 57), inspektor-kontaktisiku 20.10.2015 õiend (tl 58) ning kaebajaga peetud ITK vestlusi kajastav väljavõte kinnipeeturegistrist (tl 60).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 08.09.2015 koostatud kaebuses (tl 1-5) palus kaebaja Viru Vangla 22.06.2015 käskkiri nr 6- 3/730 tühistada ning väitis, et see on kaalutlusvigane ja tema pole rikkumisi toime pannud. Ta selgitas, et ei saanud tööle asuda seoses tervise probleemidega, sest kõigil neljal töötamiseks antud korralduse päeval valutas tal tugevalt selg. Seejuures väitis ta, et vangla pole arvestanud liikumiseks väljastatud tugikepi ega neuroloogi arvamusega ning viitas nii nendele juhtudele, kui tööst vabastus anti kui arsti 15.07.2015 tõendile ja hilisemale selle alusel tööle määramisele istuvas asendis. Veel väitis kaebaja, et 31.05.2015 ei antud peale medõe poolt tehtud valuvaigistavat süsti enam uuesti korraldust tööle asuda ning, et 01.06.2015 ja 05.06.2015 oli valu nii tugev, et ta lamas voodil ja polnud võimeline üle minuti ringi liikuma. Lisaks juhtis ta tähelepanu sellele, et 03.06.2015 lõpetati menetlus valuvaigistava süstiga, kuigi õde tööst vabastust ei andnud.

3. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 33-34) paluti kaebus rahuldamata jätta ning teatati, et jäädakse vaideotsuses olevate põhjenduste juurde. Täiendavalt selgitati eraldi iga karistuse aluseks olnud asjaolusid, juhiti tähelepanu meditsiinilisest läbivaatusest keeldumisele 01.06.2015 ja 05.06.2015 ning märgiti, et kaebaja töövõime hindamisel võeti arvesse mitmete meditsiiniosakonna arstide arvamust ja lähtuti tema tervise hetkeseisundist. Neuroloogi läbivaatust ei peetud vajalikuks, kuna kohtupraktikast tulenevalt loetakse õiguspäraseks kinnipeetava töövõimelisuse tuvastamist arsti kõrval ka mõne muu vastavat erialast kvalifikatsiooni omava meditsiinitöötaja poolt. Lisaks märgiti ära, et kaebaja soovimatus töötada tulenes subkultuurilisest hoiakust koristaja ameti suhtes ning käesolevaks ajaks on ta allunud korraldustele, pole kordagi tööle asumisel või töötamisel viidanud tervisest tulenevatele probleemidele ja on täitnud koristaja tööülesandeid korrektselt.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas pole pooltel vaidlust selle üle, et kaebajal on terviseprobleemid ja lahendamist vajab üksnes küsimus, kas vastustajal olid olemas piisavad alused selleks, et karistada teda sellele vaatamata tööle asumiseks antud korralduste täitmata jätmise eest.

5. Vangistusseaduse (VangS) § 37 lg 1 kohaselt peab kinnipeetav üldreeglina töötama ja juhud, millistel tal seda kohustust pole, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. Muuhulgas on kehtestatud, et vastavast kohustusest on vaba kinnipeetav, kes pole võimeline töötama tervislikel põhjustel. VangS § 37 lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse tööd teha kindlaks arst. Kaebaja tervisekaarti arsti poolt 17.03.2015 ja 25.05.2015 tehtud kanded nr 315 ja 341 kinnitavad, et ta võib töötada majandustöödel kuni 2 tundi päevas. Viimati nimetatud kuupäeva kandvas tõendis (tl 39p) on arst samuti tunnistanud ta võimeliseks töötama kuni kaks tundi päevas. Tervisekaardi kannete ja tervishoiutöötajate poolt väljastatud tõendi ehtsuses ja sisulises õigsuses kahtlemiseks puudub vähimgi alus. Samuti pole mingit põhjust arvata, et vanglas töötavad arstid ei tea, milliseid tööülesandeid peab kinnipeetav vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma ega oska hinnata oma patsiendi võimalusi nendega ilma kannatusi talumata ja tervist ohtu seadmata hakkama saada. Siinkohal on oluline märkida, et mitte igasugust terviseprobleemi, ebamugavustunnet või valuaistingut pole võimalik käsitleda töötamise kohustusest vabastava töövõimetusena. Ruumide koristamist ei peeta üldreeglina raskeks füüsiliseks tööks ja seda saab teha ka terviseprobleemidega isik, kui ta järgib arsti poolt selleks antud soovitusi, kasutab oma seisundiga sobivaid töövõtteid ning arvestab tööga kaasneda võivate riskidega. Antud juhul nähtub arsti poolt kaebaja töötamisele seatud piirangutest selgelt, et tema tervisest tulenevate probleemidega ollakse kursis ning nendega on ka arvestatud.

6. Kinnipeetava tööle määramine ja distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatavad otsustused, millede kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 tulenevalt uurida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud HKMS §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele.

7. VangS § 67 p 1 sätestatu kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud ainult selle ilmselge tühisuse puhul. Kinnipeetava teistsugune arusaamine oma kohustustest ja sellest tulenev seisukoht korralduse õiguspärasusest ei anna talle õigust keelduda vanglaametniku korraldust täitmast, sest vastasel juhul muutuks distsipliini tagamine vanglas raskendatuks. Niisugust seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium ühemõtteliselt väljendanud oma lahendis nr 3-3-1-103-06 ning see on kohaldatav ka käesoleva juhtumi puhul. Kaebajale antud korraldused tulenesid põhiseaduse § 29 ja VangS § 37 lg 1 kehtestatud töötamise kohustusest ning tööle määramise kohta 10.04.2015 antud käskkirjast, mida ta ei olnud enne distsiplinaarmenetluse alustamist vaidlustanud. Seega oli tegemist õiguspäraste korraldustega ning tal tuli need vaatamata oma teistsugusele arusaamale ilma vastu vaidlemata ära täita. Kaebajal on küll olemas terviseprobleemid, kuid distsiplinaarmenetluse käigus on täiendavalt uuritud tema tervisliku seisundiga seonduvat, sest distsiplinaarmenetluse protokolli lisades on olemas väljavõte tervisekaartist ning Viru Vangla meditsiiniosakonna tõendid, sealhulgas 19.06.2015 ja 22.06.2015 vormistatud (tl 37 ja 52). Mõlemas tõendis sisalduv kajastab ka neuroloogi vastuvõtu kohta tehtud tervisekaarti kantud andmeid, kuid põhjust pidada teda korralduste saamise ajal töövõimetuks neist ei nähtu. Menetlejal puudus alus kahelda, et vanglas tegutsevad tervishoiutöötajad ei oska hinnata kinnipeetava tervise seisundit või arvata, et nad väljastavad tegelikkusele mittevastavaid tõendeid.

8. VangS § 63 lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü tööle asumiseks antud korralduste täitmata jätmises on tõendatud vanglateenistuse ametnike ettekannete, distsiplinaarmenetluses kogutud meditsiiniosakonna tõendite ja tervisekaarti tehtud kannetega. Ta pole oma ütluses, vastuväites, vaides ega kaebuses ka ise tööle mitteasumist eitanud, kuid arvab, et selleks oli olemas tervisest tulenev põhjus ning lisaks väidab ta ka, et 31.05.2015 pole talle peale meditsiinilist läbivaatust enam tööle asumise korraldust uuesti ei antud. Eelnevalt juba nimetatud tõendid ja kaebaja tervisekaarti tehtud kanded kinnitavad, et kahel distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas käsitletud juhtumil ehk 25.05.2015 ja 31.05.2015 on kaebaja tervislikku seisundit hinnatud, kuid ajutist tööst vabastust ei ole talle antud. 05.06.2015 on õde käinud tema juures, kuid ta on läbivaatusest keeldunud. 01.06.2015 kohta aga nähtub vanemvalvuri ütlustest (tl 46), et ta kurtis küll seljavalu üle, kuid ei soovinud üldse õe kutsumist. 31.05.2015 toimunu kohta koostatud ettekandesse (tl 41) pole korralduse andnud vanglaametnik märkinud, et kordas peale kaebaja terviseseisundi hindamist korralduse uuesti üle, kuid 21.10.2015 on nii tema kui teine sündmuse juures viibinud ametnik kinnitanud, et korduv korraldus siiski anti. Asjaolu, et vastavad selgitused on võetud alles peale kaebuse esitamist, ei anna alust nende tõepäras kahelda või neid lubamatuks pidada, sest distsiplinaarmenetluse käigus antud ütluses (tl 43p) ja distsiplinaarmenetluse protokolli peale kirjutatud vastuväites (tl 36) on kaebaja piirdunud üksnes oma tervisest tulenevate väidetega ega ole ette heitnud korralduse andmata jätmist peale seda, kui tervishoiutöötaja oli otsustanud, et ei anna töövabastust. Vastava etteheite hilinenud väljatoomine viitab selgelt, et kaebaja püüab iga hinnaga vabaneda nii töökohustusest kui vastutusest selle täitmata jätmise eest ja otsib selleks põhjendusi. Sellele, et tal on vastumeelsus just koristajana töötamise suhtes viitavad ka tervisekaardi kanded nr 334, 335 ja 358, inspektor-kontaktisiku 20.10.2015 õiend (tl 58) ning karistusregistris kajastatud ITK vestluse andmed (tl 60).

9. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on kaebaja puhul järgitud kõik vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded. Menetluse käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt protokollitud, karistatut on teavitatud menetluste algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta ning karistus on talle määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 17 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on piisava põhjalikkusega käsitletud nii süüteo asjaolusid kui karistatu seletustest ja tervislikust seisukorrast tulenevat ning on arusaadavalt põhjendatud ka seda, miks on just seitsme ööpäeva pikkused kartserisse paigutamised iga rikkumise eest võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige otstarbekamad. Halduskohtul puudub küll õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud distsiplinaarkaristuse sisulist otstarbekust, kuid kuna VangS § 63 lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saavad niisuguse pikkusega karistused arvestada nii kaebaja isikut, varasemat karistatust kui vanglateenistuse ametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumiste olulist tähendust vangla julgeolekule, pole ülemäärase raskusega ja võivad võrreldes teiste karistusvahenditega kõige paremini kaasa aidata tema õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele. Kohtule esitatu ei tõenda ka seda, et distsiplinaarmenetluse käigus oleks rikutud mõnda õiguse üldist põhimõtet või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuet.

10. VangS § 38 lg 22 sätestatu lubab, et kinnipeetava töökohustusest vabastada, kui ta pole võimeline seda täitma. Tegemist on ajutist iseloomu kandva töövabastusega. Eelnevalt juba käsitletud ettekannetest ja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et kaebaja on saanud esitada tööle asumise korralduse saamisel oma tervise seisundist lähtuvaid vastuväiteid ning tervishoiutöötaja on vastava soovi korral tulnud tema seisundit ka kontrollima otsustamaks, kas on alust teda tööst vabastada või mitte. Kuna kaebajat pole ühegi teda läbi vaadanud arsti poolt alaliselt töövõimetuks tunnistatud, sai vastava kaebuse korral hinnata vaid tema konkreetse hetke tervisliku seisundit. Seetõttu ei oma tähendust, et mingil varasemal või hilisemal kuupäeval on õde pidanud vajalikuks kaebaja tervislikel põhjustel tööst vabastada. Kaebaja vastutust ei saa välistada ka see, et mõne teise sarnase korralduse eiramise puhul jäeti distsiplinaarmenetlus üldse algatamata. Rikkumise kohta ettekande kirjutamine ja selle alusel distsiplinaarmenetluse algatamine on kaalutlusõiguse alusel langetatavad otsustused, millised saab konkreetsetest asjaoludest lähtudes teha üksnes vastavat pädevust omav vanglaametnik.

11. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-53-14 leidnud, et olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, saab tema ootamatu terviserikkega seotud terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde. Sellest tulenevalt on alusetu kaebaja seisukoht, et menetluse käigus tulnuks tema töövõimelisuse küsimuses küsida neuroloogi seisukohta. Tervisekaardi kanne nr 346 kinnitab, et 01.06.2015 on ta olnud neuroloogi vastuvõtul kes on küll tuvastanud mõõduka skolioosi püsimise, kuid pole teinud mingit otsust selle kohta, et kaebaja oleks seetõttu ajutiselt või alaliselt töövõimetu. Alusetu on kaebaja viide ka kepi väljastamisele ja 15.07.2015 arsti poolt tema töövõime kohta antud uuele otsusele, mille alusel muudeti hilisema käskkirjaga tööle määramise tingimusi. Seljavalude ägenemine, probleemid liikumisel, lonkamine ja vajadus jalutuskepi järele nähtuvad kannetest nr

350 ja 351, millised on tehtud tervisekaarti 08.06.2015 ja 09.06.2015, seega alles peale vaidluse põhjuseks olevate korralduste andmist. Kanne nr 358 kinnitab, et 01.07.2015 on talle seetõttu antud ka ajutine tööst vabastus.

12. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja on kohtumääruse alusel vabastatud 15 euro suuruse riigilõivu tasumisest kaebuse esitamisel. Vastustaja menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused sama seadustiku § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane