4-15-9167/8 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-15-9167

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 03. detsember 2015 a Tallinn Väärteoasja number 4-15-9167 (2317,15,009284) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi

M.O kaitsja kaebus Politseija Piirivalveameti

Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja

Kairi Palitsa 01.10.2015 otsusele nr 2317,15,009284

M.O karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku

ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 järgi

lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Triinu Riigor

Menetlusalune isik: M.O, ik: XXX, elukoht: XXX.

Kaitsja: Indrek Sirk, Advokaadibüroo Sirk ja Saareväli OÜ, Vabaduse pst 59, Tallinn, 11211 RESOLUTSIOON

1. Jätta M.O kaitsja kaebus Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 01.10.2015 otsusele nr 2317,15,009284 M.O karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 01.10.2015 otsus nr 2317,15,009284 M.O karistamises LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS §

227 lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 6-kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6-kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

2 loovutada Maanteeametile.

5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 800 (kaheksasada) eurot tuleb edasikaebe

tähtaja, s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast, tasuda

vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155190509. 6. V™S § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole kohtuotsuse peale edasikaebamise

tähtaja jooksul tasunud rahatrahvi täies ulatuses, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus

kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 03.12.2015. Kui

kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 11.12.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on

kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 04.01.2016. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 05.01.2016.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Politseija Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 01.10.2015 otsusega nr 2317,15,009284 karistati M.O LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et M.O 12.09.2015 kell 16.36 Saue vallas, Harju maakonnas, Tallinn-Paldiski mnt 21. kilomeetril suunaga Paldiski poole juhtis mootorsõidukit Triumph Daytona 675 reg.märk XXX kiirusega 157 +/- 5 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 62 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusaluse isiku kaitsja kaebuse

1. Kaebuses leitakse, et M.O ei ole lubatud sõidukiirust ületanud. Ta liikus maanteel

lubatud sõidukiirusega ning ei jälginud ümbritsevat liiklust. Sõidukeid oli palju, sh

mootorrattureid, keda liikus mõlemas suunas. Politseisõidukit kiirust mõõtmas M.O ei

näinud. Politseinikke märkas alles siis kui politseisõiduk oli tema taga. Seetõttu on

politseinike asukohta kiiruse mõõtmisel võimalik hinnata vaid positsioneerimisseadme andmeid ning sündmuse piirkonnas teeolusid arvestades.

2. Positsioneerimisseadme andmed kinnitavad, et politseinikud olid mõõtmise ajal väikesel

kõrvalteel, kus mõlemal pool kasvab tihe mets. Seetõttu ei olnud politseisõiduk teel

liikuvatele juhtidele teele näha. Vaateväli oli politseinikel mõõtmise kohast ainult Tallinna suunas, st selles suunas, kust lähenes mõõdetud sõiduk. Politseinikel ei olnud mõõtmiskohast

võimalik näha mõõdetud sõiduki numbrit, kuna mootorrattal on registreerimismärk taga,

mõõtmiskoht aga paikneb suunaga Tallinna poole. Seega pidid politseinikud tuvastama

mõõdetud sõiduki väliste tunnuste järgi. Kui politseinikud sõitsid metsatukast välja, siis ei

saanud nad mootorratturit näha, kuna ca 200 meetri pärast on kurv ning mõõdetud mootorratturi kiirust arvestades pidi ta kurvi taha jõudma 4 sekundiga. Ca 1 km kaugusel on ristmik, kus on võimalik teha parempööre ja sõita Vääna suunas. Tee on sinnani kurviline, mistõttu pidi silmside olema pikka aega kadunud.

3 3. Politseinike keskmine kiirus alates paigaltstardist kuni peatumismärguande andmise kohani

oli 106 km/h, st 2,6 kilomeetrit läbiti 88 sekundiga. Kui mootorrattur tõepoolest sõitis

kiirusega 157 km/h, siis ei saanud politseinikud sellise kiirusega talle järgi jõuda. Seda, et liiklus oli tihe, kinnitab ka tunnistaja Tauno XXX, kelle ütluste kohaselt sõitis M.O autode kolonni taga, tegi neist möödasõitu ning pidi selleks ootama võimalust kuna ka vastu tulid autod.

4. Politseiametnikel oli autos videokaamera, seda kinnitab vastus kaitsja teabenõudele. Vastuse kohaselt videokaamerat ei kasutatud. Menetlusaluse isiku tehtud foto kohaselt asus

videokaamera sõiduki armatuurlaual statiivil suunatuna läbi esiklaasi ettepoole. On väga

tõenäoline, et videokaamera oli siiski sisse lülitatud, kuid selle salvestust ei ole säilitatud,

kuna see seab kahtluse alla politseinikust tunnistaja ütlused. Kui aga videokaamera ei

töötanud, siis on see täiesti arusaamatu ja vastuolus Riigikohtu viimaste aastate praktikaga

tõendamisnõuete osas. Videokaamera sisselülitamine on lihtne ja kiire, selle oleks saanud sisse lülitada ka sõitmise ajal. Politseinikel oli võimalus täiendavaid tõendeid koguda, kuid seda nad ei teinud. M.O puudusid igasugused võimalused tõendite kogumiseks, ta oli üksinda. Sellisel viisil ei ole kellelgi võimalik kaitsta end ebaõiglase või eksliku süüdistuse eest.

5. M.O fotografeeris kasutatud kiirusemõõteseadet ning kaitsja käis tutvumas kiirusemõõteseadmega, millel olevad taatluskleebised ei vastanud mõõteseaduse nõuetele.

Taatluskleebised olid kinnitatud läbipaistva kleeplindiga, milleks puudub vajadus, kuna

taatluskleebised nagunii kleebitakse kiirusemõõteseadme kinnituskruvidele kinni. Selliselt

kleebiste kinnitatud taatluskleebised ei võimalda kontrollida, kas kleebised on tegelikult ka puutumata või on kleebised eemaldatud ja seejärel kleeplindiga kinnitatud. Seega ei ole

tõendatud, et kiirusemõõteseade oli taadeldud, kuna ei ole võimalik kontrollida, kas

taatluskleebised on säilitanud oma puutumatuse. Majandusja kommunikatsiooniministri

määruse „Taatlusmärgiste kirjeldus, nende valmistamise, kasutamise ja hoidmise kord ning taatlustunnistuse ja nõuetele mittevastavuse tõendi kohustuslike kirjete loetelu” § 4 lg 6

kohaselt peab taatluskleebiste materjal olema niiskusja kulumiskindel (p 1) ning püsivalt liimitav klaasile, plastmassile ja metallile (p 4). Sellest tulenevalt puudub igasugune põhjus taatlusmärgise kleeplindiga katmiseks, kuna kulumise ja niiskuse vastu on märgised kaitstud ning pealeliimitud kleeplint ei võimalda tuvastada, kas taatlusmärgis on lahti võetud. Seega ei

ole kõrvaldatud kahtlus, et taatlusmärgis oli rikutud. Rikutud taatlusmärgis võimaldab ligipääsu justeerimiseks vajalikele mõõtevahendi koostudele ja seega ei ole tagatud seadme

näidu usaldusväärsus. Rikutud taatlusmärgis on samaväärne puuduva taatlusmärgisega, mis tähendab, et tulenevalt mõõteseaduse § 11 lg 3 ei ole mõõteseade taadeldud. 7. KrMS § 7 lg 2 kohaselt ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust. Tõendamiskoormis

on kohtuvälisel menetlejal. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendatakse kõik kahtlused isiku süüdiolekus tema kasuks. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb kohtuvälisel menetlejal koguda

kiiruseületamise süüdistuses rohkem tõendeid kui üksnes kiirust mõõtnud politseiametniku

ütlused. Tegemist on politseinikega, kes teostasid liiklusjärelevalvet ja kiiruse mõõtmist eesmärgiga tabada õiguserikkujaid. Tegemist ei olnud juhusliku õiguserikkumise nägemisega. Tõendite vahel on vastuolud, mis on vaja kõrvaldada, kuid kohtuväline menetleja ei ole teinud vajalikke lisatoiminguid täiendavate tõendite kogumiseks. Sellega eiras kohtuväline menetleja

mitmetes Riigikohtu lahendites (esitatud loetelu) nimetatud põhimõtteid. Valitud

menetlustaktika nõudis salvestusseadme kasutamist, kuna pelgalt menetleja ütlustega ei saa kõrvaldada vastuolusid menetlusaluse isiku ütluste ning esitatud süüdistuse vahel. Seejuures oli salvestusseade politseisõidukis olemas ning kasutusvalmis. Kaebuse esitaja on seisukohal,

et väärteoasja menetlenud Tauno Selberg ütlused üksinda ei ole käsitlevad tõendina selles osas, kus nimetatud isikud kirjeldavad tõendamiseseme asjaolusid, so KrMS § 62 sätestatud

asjaolud – teo toimepanemise aeg, koht, viis ja muud tehiolud, koosseis ja isiku süü. Teisisõnu – Tauno Selberg ütlused ei saa tõendada, et kiirusemõõteseadmel fikseeritud kiirus

on mõõdetud just menetlusaluse isiku juhitud sõidukilt. Väärteoprotokolli koostanud või

kiiruse mõõtmise menetlustoimingut läbi viinud politseiametnik ei saa olla tõendiallikaks

tõendamiseseme asjaolude osas, mistõttu tema ütlused ei ole käesolevas asjas tõendiks.

4 Kiiruse mõõtmist väärteomenetluse toiminguna on Riigikohus selgitanud lahendis 3-1-1-105- 03. 8. Ainus tõend menetlusaluse isiku võimaliku süü kohta on mõõtja ütlus, millele vastukaaluks on menetlusaluse isiku ütlused. Mõõtja ütlused ilma videosalvestuseta ei ole kohtumenetluses

objektiivselt kontrollitavad. Neid saab hinnata üksnes üldiste loogikaparameetrite järgi.

Menetlusalusel isikul puudub igasugune võimalus esitada tõendeid, kuid kohtuväline

menetleja teostas liiklusjärelevalvet eesmärgiga tabada liiklusnõuete rikkujaid. Antud juhul

lubatud sõidukiiruse ületajaid. Lugedes menetlusaluse isiku ütlused ümberlükatuks ühe

politseiametnikust menetleja ütlustega tähendab see ühe tõendi eelistamist teisele tõendile.

Sellises olukorras jääks inimene ametniku omavoli kätte ning ei saaks end kuidagi kaitsta

isegi tahtlikult ebaõige süüdistuse vastu. Antud kaasuses ei pruukinud menetleja tahtlikult

esitada ebaõiget süüdistust, kuid eksimisvõimalus ei ole välistatud. Ühe tõendi eelistamine teisele ei ole lubatud tulenevalt KrMS § 61 lg 1. Lisaks sellele viidatakse kaebuses Riigikohtu lahendi 3-1-1-4-07 sisule. 9. Kahtlused isiku süüdiolekus tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks tulenevalt KrMS

§ 7 lg 3. Riigikohus on oma lahendites (esitatud loetelu) rõhutanud seda, et üksinda liiklusjärelevalvet teostades (üksinda rikkumist tajudes) ei ole tõendite kogumise nõuded ning

vastuolude kõrvaldamise põhimõte täidetud. Kaebuses tsiteeritakse järgnevalt Riigikohtu

lahendit nr 3-1-1-89-14, mida kohus ei hakka otsusesse ümber kirjutama. Kaebuse

esitamisega taotletakse väärteoasjas tehtud otsuse tühistamist ning menetluse lõpetamist, samuti menetlusalusele isikule kantud õigusabikulude hüvitamist.

Kohtuistungil selgitas menetlusalune isik, et nimetatud päeval sõitis mootorrattaga, tegi ringi

Tallinnast mööda Paldiski mnt-d Keilasse ja Pärnu mnt-d mööda tagasi Tallinna. Ringi

lõpetada ei jõudnud, mingi hetk peatasid teda politseinikud, kes olid väga ärritunud. Mõõteseadme näit oli ilmselgelt täiesti võimatu. See ei saanud olla tema. Kuna juhiluba on oluline, siis jälgib hoolega lubatud sõidukiirust. Soovis politseiautos videoülesvõtet, ütlesid, et ei näita. Koostati protokoll, märkis sinna täienduseks, et oli veel teisi sõidukeid. Tol päeval oli liiklus väga tihe, ilmselt olid paljud mootorratturid. Mootorratturid liikusid kogu tee ulatuses.

Mingi kolonn sõitis mööda, aga ei oska kohti öelda. Ei teadnud, et peab selle kohta ütlusi andma. Üks kolonn läks mööda Harku radarijaama juures. Mootorratturid möödusid temast ka hiljem. Sõitsid vastu mootorrattad, autod. Möödasõitu tegi natuke enne Keilat ja alles peale möödasõitu nägi taga politseiautot, mis andis peatumismärguande. Mitmest sõidukist mööda

sõitis, ei mäleta, mäletab, et oli sõiduauto. Kui politseid märkas, siis sõitis mitmest autost

mööda, kui õigesti mäletab, siis kahest. Möödasõidul oli kiirus 90 km/h, alla 100 km/h. Möödasõidu tegi siis kui 70 ala lõppes ja kasutas ära mootorratta paremat kiirendust. Vaatab

vastutulevaid autosid ja spidomeetrit vaatab möödasõidu lõpus pärast kiirendamise lõpetamist. Peatati vilkuritega taga sõites. Temast möödus vähemalt kolm mootorratturit, aga

ei oska kohta nimetada. Oli plaanis teha väike ring, kiirustada ei olnud kuhugi. Aku

laadimiseks loeb aeg, kui kaua teel olla. On seadusekuulekas liikleja, mida kinnitavad ka politseiametniku ütlused selles mõttes, et miks siis kui sõitis alguses 157, nagu kirjas, et miks siis järsku pidi hakkama nagu viisakalt sõitma. Sõitis 70 alas 70ga, tegi möödasõidu niimoodi,

et politseinikel ei tekkinud kahtlust, et tahab eest ära sõita. Järelikult ei ületanud ka möödasõidul kiirust.

Tunnistaja Tauno Selberg selgitas, et teab menetlusalust isikut seoses kiiruse ületamisega. Isik

liikus mootorrattaga. Täpset päeva ei mäleta, aga koht oli Tallinn-Paldiski mnt 21.

kilomeetril. Aega ei oska öelda, oli valge aeg. Mõõtis kiirust Stalkeriga. Seade oli käes,

mootorratas lähenes ja lukustas kiiruse. Täpset kiirust ei mäleta, oli üle 150. Mõõtsid kõrvalteelt, kus on metsatukk ja olid metsatukas, kus on auk, millest näeb teed. Lähenemine oli hästi näha, liikus üksinda ja kummaski suunas muid sõidukeid ei liikunud. Menetlusalune isik liikus Tallinna poolt Paldiski poole. Peatati punase-sinise märgutulega. Sõiduk ei pannud

seda tähele ja läks möödasõitu sooritama ees liikuvatest sõidukitest. Kui oli möödasõidu teinud, siis märkas neid. Kas oli rikkumisega nõus, seda ei mäleta. Peatati politseisõidukiga,

sest mõõdeti sõidukist ja liikus piisavalt kiiresti ning ei olnud võimalik mingil muul moel peatada. Ei oska kaugust menetlusaluse isikuni näidu võtmise ajal öelda, paarsada meetrit. Ilm

5

oli kuiv, päikesepaisteline. Mõõtmise koha ümber oli puid, mõõdavad seal üpris tihti, seal

ületatakse väga palju kiirust. Ei ole võimalik, et kiirus oleks kuulunud mõnele teisele. Mõõtmise ajal teisi mootorrattureid ei möödunud. Tõenäoliselt enne möödus teisi sõidukeid kuna jõudis neile järgi. Mõõtmise kohas on metsatukk, politseisõiduki nägemine sõltub teel olemise kohast, kõikjale näha ei ole. On näha sinna, kus mõõdab ja kus on kõrvaltee ristumine Paldiski mnt-ga. Kui kaugel olid Paldiski mnt-st ei oska öelda, ehk 15 meetrit. Ümberringi on mets, Tallinna suunas on metsa sees suur auk. Teises suunas on üsna tihe mets. Mõõtmise ajal

oli autos kõrvalistuja kohal, mõõtis läbi esiklaasi. Politseiauto oli viltu. Mootorratta

registreerimismärki mõõtmise ajal ei näinud. Mootorrattale järgi sõites on lauge kurv paremale. Mõõtmise kohast on kurv kuskil 400 meetrit. Mootorratas kogu aeg vaateväljas ei olnud, kuskil sekund-kaks ei olnud kui selle kurvi taha korra kadus. Kui tee peale keerasid,

siis oli vaateväljas. Paldiski mnt-le välja sõites ei olnud veel kurvi taha kadunud.

Politseisõidukis oli videokaamera esiarmatuuril, kuid ei kasutanud seda. Kasutavad siis kui eiratakse peatumismärguannet. Ei filmi kogu aeg. On võimalik sisse lülitada, kuid seal ei ole nii suured mälukaardid, et terve vahetus sinna ära mahuks. Alguses läks mootorratturi juurde paarimees, kes kutsus autosse. Diskussioonist ei mäleta midagi. On ette tulnud, et peatatud sõiduki juht soovib kiirusemõõteseadet fotografeerida, kuid väga harva. See ei ole tavaline.

Seekord soovis fotografeerida, kuid põhjusest ei saanud aru. Jõudsid mootorratturile järgi,

panid vilkurid tööle, lõi numbri läbi ja kui 70 ala läbi sai, siis läks möödasõitu tegema

eesliikuvatest sõidukitest. Kui möödasõit oli tehtud, siis märkas neid. Kui oleks märganud varem, oleks tõenäoliselt seisma jäänud. Ei oska öelda, kas võis eirata peatumismärguannet, ei tea kas nägi neid või mitte. See olukord tema jaoks mittepeatumine ei olnud. Ei oska öelda, mida sel hetkel mõtles. Politseisõiduk paiknes näidatud kaardil ringiga märgitud kohas. Fotol näidatud kõrvaltee on sama, kus nad asusid, lehestik võis olla samasugune kui 12 septembril. Auto salongist tehtud fotol on näha videokaamera üleval vasakul armatuurlaual suunaga ette. Videokaamera mõõtmist ei seganud. Kas kaardil on märgitud täpne mõõtmise koht, seda ei

oska öelda. Sõiduk oli pargitud viltu, mõõteseade oli suunatud Paldiski mnt suunas. Välja sõites on teelõik avatud, ühtegi teist mootorratturit ei näinud. Mõõtmise hetkel ei liikunud seal

ühtegi muud sõidukit. Veendunud selles, et tegemist on sama mootorrattaga. Sel hetkel ei liikunud teisi mootorrattureid ja see kadus silmist vaid sekund-kaks ja siis oli jälle vaateväljas. Ei mäleta mootorratta või -ratturi eritunnuseid.

Tunnistaja Kristjan Laht selgitas, et menetlusalust isikut teab seoses kiiruse ületamisega Tallinn-Paldiski mnt 21. kilomeetril, kuupäeva ei mäleta. Oli koos Tauno Selbergiga Tallinn- Paldiski mnt 21. kilomeetril kõrvalteel. Tee viib ühe maja juurde, on metsatuka vahel. Sõiduk oli pargitud mitte otse, vaid natuke liigutatud, päris risti ka ei olnud. Kui kaugel oli see koht Tallinn-Paldiski mnt-st, seda öelda ei oska. Menetlusaluse isiku sõiduk liikus Paldiski suunas,

tuli Tallinna poolt. Mõõtmise kohas on puid, kuid mõõtmist ei takista. Politseisõiduk on nähtav, oleneb sellest kui palju. Tema oli roolis, kiirust mõõtis paarimees T.Selberg, kes oli kõrvalistuja. Mõõteseade oli suunatud sõiduki poole, ehk sõiduk liikus tema suunas, mõõdeti esiklaasist. Samas suunas või vastassuunas menetlusaluse isikuga samaaegselt teisi sõidukeid ei liikunud, sõiduk oli üksinda. Sõiduki kiirus oli ligi 160, vist 157. Peatumismärguande andis

paarimees vilkuritega. Menetlusaluse isiku sõiduk kadus sekundiks vaateväljast, seal on

selline lauge kurv. Kui uuesti vaatevälja jõudis, siis oli eespool sõidukeid, millele ta järgi

jõudis. Eespool olid sõiduautod. Mootorrattaid sel hetkel ei olnud. Mõõteseadme näitu tutvustas ilmselt paarimees. Ei oska öelda, kas menetlusalune isik oli näiduga nõus. Mingit diskussiooni ei tekkinud. Ilm oli kuiv ja valge aeg. Nähtavust on ka Paldiski poole, sealt on puid maha võetud mingi aeg tagasi, väikesed põõsad, sealt on läbi näha ilusti. Mootorratta

registreerimismärki näha ei olnud, kuna liikus neile vastu ja märk on taga. See koht, kus

mõõtsid, on sirge tee, kui Paldiski poole vaadata, siis on lauge kurv paremale, kus sõiduk

kadus sekundiks silmist. Kurvi kohal on vasakul põld, paremal mets. Mõõtmise kohast on

jupp läbi metsa näha, näevad mis sõidukid mööduvad. Mõõtmiskohast kurvini ei näe. Mootorrattale sõitis järgi nii kiiresti kui oli vaja, ei vaata kiirust kui järgi sõidab. Lõppkiirus võis olla 150. Politseisõidukis on videokaamera, seda ei kasutatud, sellel hetkel ei olnud vaja. Seda, mida mõõdetakse, ei oleks video näidanud, ainult seda, kus liiguvad ja et mootorratas

6 liigub ees. Seda kui kiiresti liigub ja kust tuli, seda ei oleks seal olnud. Kaamera on suunatud

otse, et filmida, pidanuks auto olema suhteliselt risti. Seal on põõsad, mis takistavad ning visuaalselt on rohkem näha kui kaameraga, mis on statiivil. Kaamera ei töötanud, on varem ka seal olnud ja teavad, et kaamerast ei ole näha. Läks mootorratturi juurde ja küsis kui kiiresti hinnanguliselt sõitis ning isik väitis, et kuskil 160 km/h. Menetlustoimingutes, protokollides isik seda ei kinnitanud. Kui õigesti mäletab, siis isik küsis kas kaamera on peal. Selgitas, et kaamera ei töötanud sel ajal ja sealt ei oleks ka midagi näha. Soovis näha kiirusemõõteseadet

ja näidati. Soovis näha aparaati lisaks näidule, sai ka pilti teha. Tuleb ette, et kui isikud näevad kaamerat, siis küsivad, kas seal on midagi või ei, üksikud on ka kiirusemõõteseadet fotografeerinud, mõned on lihtsalt vaadanud, uurinud kas taatlustunnistused on, kas asjad on korras. Näidatud kaardil on punase ringiga tähistatud kõrvalteel oleva politseisõiduki asukoht mõõtmise ajal. Näidatud fotol on selle kõrvaltee asukoht. Kas fotolt näha olev puude lehestik on samasugune nagu mõõtmise ajal, seda ei tea. Vanasti oli seal täiesti mets, ei olnud nagu näha, et seal on, praegu on metsa maha võetud, on hõredam. Kui politseiauto seal seisab, siis on läbi metsa näha. Esitatud pildil on videokaamera näha statiivil, vasakul nurgas. Kaamera

on suunatud ette. Kaamerat kasutatakse järgi sõitmisel. Kui on mingi kahtlane sõiduk, kas joobes juht, lubadeta juht, siis panevad kaamera tööle kui auto juba liigub, et oleks näha mis

auto ja kes sealt väljub. Kiiruse ületamise puhul tavaliselt ei kasuta. See oli küll järgi

sõitmine, kuid see oli põhjustatud kiiruse ületamisest. Kui poleks seisma jäänud, siis oleks

kaamera tööle pannud. Kuna tihti ei kasuta, siis see nupu vajutamine ei tule meelde. Mootorrattur jõudis 70 alasse, jõudis sõidukitele järgi, nemad jõudsid ka järgi. Panid vilkurid tööle, isik ei märganud seda kohe ja kui 70 ala hakkas läbi saama, siis tegi veel möödasõidu,

alles pärast seda märkas neid. Koha peal küsis, oli näha, et peeglist kiikas neid, et kas ei pannud tähele ja ütles, et ta ei näinud. Et võib eest ära sõita, sellist arvamust ei tekitanud kuna sellel hetkel kiirendamine ei olnud selline, et sooviks eest ära sõita. Soovis lihtsalt autodest mööda saada. Arvab, et nendest autodest eespool oli veel autosid, seal nagu ei olnud tühja

maad. Seal ongi, et kui on mingi kolonn, siis jõutakse järgi, mõni sõidab aeglasemalt, siis sõidavadki kolonnis. On 70 ala, siis mõni sõidab kiiremini, mõni aeglasemalt, tekivadki kolonnid. Möödasõidu ajal kiirust mõõta ei saanud, mis kiirus sel hetkel oli, ei hakka oletama.

Võis olla mõistliku kiirusega tehtud möödasõit. Ei saanud olla teist varianti, et oli sama mootorrattur kuna sõitsid talle kohe järgi. Et lauges kurvis kadus sekundiks vaateväljast, siis

see ei saanud teistmoodi olla. Vasakule poole läheb suur kõrvaltee, kus on lage plats, kui oleks sinna keeranud, oleks näha olnud. Paremale poole jäävad ainult mingid majad ja teed.

Koha peal oli kindlasti aru saada, et see on see sõiduk, aga praegu ei mäleta milline see sõiduk oli, mis riided olid. On täiesti kindel selles, et kinni peeti mõõdetud mootorrattur. Kes tol päeval vahetusse minnes kiirusmõõturi sai, ei mäleta, see on erinev. Need kleeplindid on kohe mõõturil peal. On ka varem seda mõõturit kasutanud, need kleeplindid on kogu aeg seal olnud.

Kaitsja jäi esitatud kaebuse juurde ja palus kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja

väärteomenetlus lõpetada. M.O on algusest peale eitanud talle süüks pandavat rikkumist, ta ei ole lubatud sõidukiirust ületanud. Politseinike jaoks oli tegemist sellise lihtsa

saagiga, mootorrattur, kes on mootorrattaga üksinda, tal puudub tegelikult igasugune

võimalus esitada omapoolseid tõendeid või kogudagi tõendeid, mis saaksid kinnitada tema sõidukiirust. Politseinikel seevastu oli eesmärk püüda kiiruse ületajaid, nad asusid peidetud ja

varjatud kohas. Väide, et politseisõiduk oleks teel liikuvatele juhtidele nähtav on tegelikult ebaõige, võib olla selline sõiduki juht, kes on varem näinud selles kohas politseinikke ja kes väga tähelepanelikult vaatab, on võimeline kuskil võsa taga politseiautot märkama, kuid tegelikult oli tegemist suhteliselt paksu lehestikuga metsa ja võsaga, kus tavajuht tegelikult

politseisõidukit ei näe. See on ka põhjus, miks selles kohas niiviisi kiirust mõõdetakse. Seevastu politseinikel võis vaade selles suunas, kus nad mõõtmist teostasid ehk siis Tallinna

poolt lähenevatele sõidukitele olla hea. See on samasugune nagu on vaade lukuaugust piiluvale inimesele, kes näeb tervet tuba aga teda läbi lukuaugu näha ei ole. M.O on

andnud ütlused, et tema lubatud sõidukiirust ei ületanud ja kui analüüsida politseisõiduki kohta olemasolevaid andmeid ehk siis GPS andmeid, mida kahtluse alla ei saa seada. Ehkki

7 tegemist ei ole taadeldud mõõtevahendiga, on tegemist siiski tõendiga, mille usaldusväärsus on üsna suur. GPS andmeid kasutatakse väga sagedasti erinevates tõendamismenetlustes ja ei

ole muud midagi võtta selleks, et kontrollida politseinike ütluste usaldusväärsust. Politseisõiduki asukoht on leidnud kinnitust ka politseinike ütlustega, et ka politseiametnikud, kes on tunnistajana üle kuulatud, on kinnitanud selle andmestiku õigsust vähemalt selles osas kus kohas politseisõiduk paiknes. Järelikult ei saa ka muud andmed väga erinevad olla.

Nendest andmetest nähtub see, et politseisõiduki esimese 12 liikumissekundiga on jõudnud kiiruseni 90 km/h ehk siis 150 km/h liikuv mootorrattur oli jõudnud sadu meetreid edasi kurvi

taha ja ammu veel kuhugi kaugemale. Politseinikel ei saanud tekkida seal ühe kuni kahe

sekundilist mitte nägemise faasi vaid tegelikkuses ei näinud nad seda mootorratturit pärast mõõtmist üldse enne kui nad jõudsid talle järgi. Aga ei saa seda ju tõendada. Sellepärast ongi oluline, et politsei ja kohtuväline menetleja teeks jõupingutusi tõendite kogumiseks, eriti kui neil on selleks võimalus olemas. Politseisõidukis oli ettepoole suunatud videokaamera, kiirust

mõõdeti läbi esiakna kuid seda videokaamerat tööle ei pandud. Ja täiesti naeruväärne on väide, et neile ei tundunud, ei paistnud see olukord sellisena, et mootorrattur võiks teha mitte

peatumise ehk siis põgeneda politsei eest. See on riskikategooria nr 1, mida politseikoolis politseitaktikas õpetatakse. Selline suur kiiruse ületamine tähendab väga suurt tõenäosust, et

isik ka jätkab niiviisi käitumist ja ei soovi enda peatamist. On täiesti kindel selles, et politseinikud kasutasid videokaamerat, nad lülitasid selle sisse juba kohe kui järgi sõitsid aga teades seda, et selle videokaamera salvestus ei pruugi neile kasulik olla, on nad selle lihtsalt

jätnud esitamata. Või kui nad seda videokaamerat sisse ei lülitanud, siis on see ülim

hoolimatus ja tegelikult tõendite kogumata jätmine. Eriti teades seda, et üldine praktika on selline, et kui politseinik ütleb, et nii on, et siis nii ka jääb ja seda oli näha ka kohtuvälises menetluses, kus kohtuväline menetleja tegelikult ei analüüsinud absoluutselt kaitsja esitatud tõendeid vaid lihtsalt määras menetlusalusele isikule karistuse. Need analüüsid politseisõiduki

liikumise ja nähtavuse kohta kohtuvälist menetlejat ei ole absoluutselt huvitanud. Tõendite kogumise võimalus oli, aga see jäeti tegemata. Menetlusalusel isikul ei ole omalt poolt mitte midagi teha, sest ta on täielikult politseinike meelevallas ja seda teadsid ka politseinikud täna siin ütlusi andes, kui nemad ütlevad, et jah oli see mootorrattur ja jätavad kõik eritunnused

nimetamata, mida võiksid nad mäletada, siis ongi nemad oma töö teinud. Leiab, et neid kahtlusi kõrvaldatud ei ole ja ainuüksi arvuga, et on 2 politseinikku ühe inimese vastu, ei saa tõendite usaldusväärsust. Tõendite usaldusväärsust tuleb kaaluda nende kogumis ja ka selles, mis moodi oli võimalik veel tõendeid koguda. Jääb kaebuse teise vastuväite juurde. Üldteada on, et taatluskleebised on paberist, kleebitakse kiirusemõõteseadme peale või mõõtevahendi

peale. Kui selline paberist kleebis rebitakse küljest ära, siis teda lihtsalt tagasi liimida on keeruline, see on nähtav. Kui aga see paber on juba kileteibi küljes, siis selle ära võtmine, tagasi panek ei jäta mingisuguseid jälgi. Seetõttu väide, et agressiivses keskkonnas peaks ja võiks katta taatlusmärgiseid kilega, ei ole õige ja seaduslik. Ükski seadus küll ei ütle, milline see taatlusmärgis peab olema aga, et seda ei tohi kilega katta, kuigi on kehtestatud nõuded, milline taatlusmärgis olema peab. See on paberkleebis, selline ta seal olema peab. Kui teda on hakatud millegi muuga kinni katma, siis tekitab ta kahtluse selle puutumatuses. Selle kahtluse

peab kõrvaldama menetleja, selle peab tagama juba kiirusemõõteseadme taatleja, et sellist

kahtlust tekkida ei saaks. Liimiga teipi on võimalik korduvalt peale panna ja maha võtta.

Kõige olulisem siiski on selles asjas see, et kahtlus isiku süüdi olekule ei ole kõrvaldatud, maa-ameti kaardiserveri kohaselt on kõigest 200 m kaugusel kurv, mis on metsatuka varjus

ning kui vaadata politseisõiduki liikumist, siis 4 sekundit pärast liikumise algust on politseisõiduki kiirus kõigest 36 km/h ehk siis sellel hetkel kui jõudis politseisõiduk Paldiski mnt-le välja, oli mootorrattur juba kadunud kurvi taha ning selle 200m kaugusel oleva kurvini jõudmiseks kiirendades 30selt kiiruselt edasi kulus politseisõidukil, isegi siis kui oleks sõitnud

terve selle tee 90ga, 8 sekundit. Aga kuna ta pidi kiirendama algkiirusest, mis oli oluliselt väiksem, siis kulus tal kaugelt üle 10 sekundi, et üldse kurvinigi jõuda. Samalt politseiameti

poolt väljastatud kaardilt on näha seda, et lisaks vasakule minevale suuremale teele on ka paremale Väänas suunas suurem tee. Ei ole nii nagu politseiametnikud täna ütlusi andsid, et

üksnes kuhugi hoovidesse lähevad paremale teed, vaid oli ka Vääna suunas minev suur

8

ristmik. Palub kohtuvälise menetleja otsus tühistada ja väärteomenetlus lõpetada, M.O ei ole lubatud sõidukiirust ületanud.

Kohtuvälise menetleja esindaja ei nõustunud väärteoasjas tehtud otsuse tühistamisega, seda

põhjusel, et menetlusaluse isiku poolt toime pandud rikkumine on tõendatud väärteoasjas

kogutud materjalidega, sh tunnistajate üksikasjaliste ütlustega. Väärteoasjas ei ole leidnud

tõendamist asjaolu, et tunnistajad oleksid menetlusaluse isiku suhtes omanud vihavaenu,

seega on nende ütlused tõepärased ja väärteomenetluses lubatavad. Kiirusmõõteseadme

komplekti ei ole tehase poolt ette nähtud salvestusseadet, seetõttu ei ole võimalik ka

politseisõidukis olnut kaameraga jäädvustada, isegi kui see oleks töötanud, menetlusaluse isiku sõiduki kiirust. Sest nagu kiirusemõõteseadme kasutamise protokollilt nähtub, et seade, millega menetlusaluse isiku kiirust mõõdeti, oli politseiametniku käes. Tunnistajad kinnitasid,

et videokaamera oli paigaldatud politseisõidukisse armatuurlaua peale ja see oli suunatud

suunaga otse, kuid kiirust teatavasti mõõdeti sellest videokaamerast mööda. Tunnistaja

selgitas, et videosalvestus ei oleks näidanud menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduki

lähenemist kiirusmõõteseadmele. Küll oleks selle tööle panek näidanud seda, kuidas

politseisõiduk menetlusaluse isiku sõidukile järgneb, kuid mitte mõõtmist ega

mõõtetoiminguid ega ka mõõtetulemust. Mis puudutab kaitsja väiteid, et politseisõiduk ei oleks mitte kuidagi moodi saanud jõuda sellisel kiirusel nagu menetlusaluse isiku puhul on

fikseeritud, sõidukile järgi, siis seda väidet usaldusväärseks ei pea. Tegemist on GPS

andmetega, tegemist on seadmega, mis ei ole kontrollitud, seega ei saa seda GPS andmete väljatrükke pidada 100% usaldusväärseks. Seega on kaitsja arvutused üksnes oletuslikud, kuid ei saa olla aluseks politseisõiduki tegeliku kiiruse määramisel. Kohtuväline menetleja ei pea usutavaks ka kaitsja väidet, et videosalvestust ei kasutatud üksnes seetõttu, et see ei saanud

kuidagi politseile kasulik olla. Tunnistaja selgitas, miks videosalvestust ei kasutatud ja

millisel puhkudel nad reeglina seda kasutavad. Antud juhul tunnistajad selgitasid, et

igasugune kahtlus, et menetlusalune isik peaks lisaks kiiruse ületamisele veel kuidagi

ebaseaduslikult käituma, neil puudus ja seetõttu ka videokaamerat tööle ei pandud. Kaitsja väited selle kohta, et läbi tiheda metsa ei ole võimalik kiirust mõõta, siis tunnistaja Kristjan

Laht selgitas täpselt samamoodi seda olustikku, mis seal oli. Neil oli võimalik näha

menetlusaluse isiku sõidukit politseisõidukile lähenemas, oli võimalik mõõta see kiirus. Vastasel juhul, kui oleks olnud segavad faktorid, siis ei oleks see seade kuvanud kiiruse näitu. Samuti selgitasid mõlemad tunnistajad, et menetlusaluse isiku sõiduk liikus üksinda, seega on ka välistatud, et kiirus, mille kiirusemõõteseade kuvas, võis kuuluda mõnele teisele sõidukile. Kaitsja poolt esitatud fotode kuupäev, millal need pildid on tehtud, ei ole teada. Seega ei saa me võtta, et need fotod kajastavad täpselt seda olustikku, et see mets, see võsa, mis seal sel hetkel oli, oli täpselt samasugune kui siis kui politseiametnikud menetlusaluse isiku sõiduki kiirust mõõtsid. Tegemist on üksnes fotodega, mis võivad iseloomustada seda ümbruskonda,

kuid kindlasti ei kajasta nad seda täpselt. Ka menetlusalune isik on ise selgitanud, et ta

sooritas autost möödasõitu, möödasõidu ajal ta kiirust ei ületanud või tähendab, et spidomeetrit ei jälginud. Seega tegelikult ei ole ka menetlusalune isik päris kindel, milline oli tema sõiduki kiirus tegelikult sel hetkel, kui politseiametnikud tema kiiruse näidu kuvasid. Ei

ole mõtet näidata meile näpuga meelekohale. Leiab, et antud väärteoasjas on tehtud õige

otsus, määratud õiglane ja proportsionaalne karistus. Kui isik ületab nii suures ulatuses lubatud suurimat sõidukiirust, tahes tahtmata tuleb talt mootorsõiduki juhtimisõigus ära võtta sõltumata sellest, et ta on varasemalt karistamata. Sellise teoga ei pannud menetlusalune isik

ohtu mitte ainult iseennast vaid ka teiste kaasliiklejate elu ja tervise ja vara. Teatavasti on

kiiruse ületamine liiklusõnnetuste üks põhjustajatest, seega ühiskonnas rangelt taunitav.

Sellisele rikkumisele peab tahes-tahtmata järgnema isikule ebameeldiv tagajärg. Palun jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata.

Maakohtu seisukoht

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, tunnistajate ütlused, kaitsja ja kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule koos kaebusega ja

kohtuistungil esitatud kirjalike tõendite ning kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale.

9

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Enne, kui lahendada V™S § 133 loetletud küsimused peab kohus vajalikuks võtta seisukoht kaebuses esitatud väidete osas.

Kaebuse väite nr 1 kohaselt ei näinud M.O politseinikke kiirust mõõtmas, mistõttu on

politseinike asukoha määramine võimalik vaid positsioneerimisseadmete andmete alusel. Kaebusest ei tulene otseselt etteheidet, küll võib kaebuse edasisest arutluse käigust järeldada,

et nende andmete aluseks võtmist püütakse edaspidiste kaebuse väidete jaoks põhjendada.

Kohus ei pea positsioneerimisseadme andmeid ebaõigeteks, sest suuremalt jaolt kattuvad andmed politseiametnike endi selgitustega ning väärteomenetluses ei ole ka tekkinud vaidlust politseiametnike asukoha osas kiiruse mõõtmise ajal. Samas ei ole kohtu jaoks tähtsust sellel

kas menetlusalune isik näeb tema juhitud sõiduki kiiruse mõõtjat või mitte. Sellest mõõtetulemus ei sõltu.

Kaebuse väidete nr 2 ja 3 kohaselt leitakse kaebuses, et juhul, kui mootorrattur liikus

tõepoolest kiirusega 157 km/h, siis politseiametnikud ei saanud näha läheneva mootorratta

registreerimismärki ega oleks jõudnud ka mootorratturile järele kui arvestada sellega, et

politseisõiduki keskmiseks kiiruseks oli 106 km/h ja peatumise kohani jõuti 88 sekundiga.

Selleks ajaks oli mootorrattur politseiametnike nägemisulatusest väljas kuna ca 200 meetri pärast on kurv. M.O aga ootas autode kolonni taga möödasõidu võimalust, mida kinnitas ka T.Selberg. Kohus leiab, et nendes kaebuse väidetes on jäetud teadlikult või teadmatusest

arvestamata mitu asjaolu. Esiteks on kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt

mõõdetud mootorratta kiiruseks 157 km/h, kuid see kiirus on fikseeritud mõõtmise hetkel.

Kui kiiresti liikus mootorratas pärast kiiruse mõõtmist, seda ei ole väärteoasjas tuvastatud.

Teiseks ei ole kaebuse esitaja arvestanud sellega, et mõõdeti lähenevat sõidukit, mitte

eemalduvat sõidukit. Seega saades kiirusemõõturile näidu, asus politseisõiduk kõrvalteel

liikuma maantee suunas, so mõõdetud sõiduk ja politseisõiduk lähenesid teineteisele kuni hetkeni, mil mõõdetud sõiduk möödus kõrvalteega ristumise kohast ja alles selle järgselt asus

politseisõiduk mõõdetud sõidukile järgnema. Seega on see kaebuses märgitud ajavahemik

tegelikkuses mitme sekundi võrra lühem. Kui kõrvutada M.O ütlusi politseiametnikest tunnistajate ütlustega, siis ilmneb nendest riimuvatest ütlustest sedagi, et M.O pidi kiirust vähendama eessõitvate sõidukite aeglase liikumise tõttu 70 kiiruse alas. Seda kiirust pidi ta

aga alandama mitte sekundi murdosa jooksul, vaid aeglaselt, sest ütlustest nähtuvalt jäi

M.O ootama vastu sõitvate sõidukite tõttu möödasõiduvõimalust. Seda kinnitavad ka

positsioneerimisseadme näidud, millest nähtuvalt on politseisõiduk vahepeal arendatud kiirusest 147 km/h langenud 104-le ja seejärel 74-le, misjärel on kiirust uuesti tõusnud 113le

ja siis 126le km/h. Nendest andmetest ja ka politseiametnike ütlustest saab järeldada, et politseisõiduk sõitis M.O järel juba enne 70 ala ja ka 70 alas ja andis peatumismärguande, millele ei reageeritud ja M.O möödus eessõitvatest sõidukitest ning politseisõiduk järgnes M.O-le ning sõidukitest möödumiseks pidi uuesti kiirendama. Kaebuses toodud arvutusi ei

10 saa arvestada ka kaebuse väite enese tõttu. Nimelt ei ole tähtsust ajavahemikul mille jooksul

M.O peatati, vaid ajavahemikul, mille jooksul M.O-le järele jõuti ning

positsioneerimisseadme andmete kohaselt alates paigalt liikumisest kuni kiiruse

vähendamiseni 70 alasse jõudes kulus kokku ca 40 sekundit. Samas pidi ka ees sõitev mootorrattur kiirust vähendama autode kolonni tõttu. Seejuures on kohtuistungil üle kuulatud

politseiametnikud väitnud sedagi, et teisi mootorrattaid sel ajal teel ei liikunud ja nad on

kindlad selles, et peatati sama mootorratas, mille kiirust mõõdeti. Seega ei lükka kaebuse

väited ümber politseiametnike ütlusi ega tekita kahtlusi, mida peaks hakkama tõlgendama

menetlusaluse isiku kasuks. Menetlusaluse isiku kasuks saab tõlgendada vaid kõrvaldamata kahtlusi, kuid kaebuses esitatavad ja ümber lükatavad väited ei ole hinnatavad kõrvaldamata

kahtlustena. Kaebuses on märgitud ka seda, et metsatukast väljasõitmise kohast on ca 200 meetri kaugusel kurv, mille taha jäi mootorrattur, kuid kaebusest ei nähtu seda, kust sellised andmed tulenevad. Ka esitatud kaardi väljatrükil selliseid andmeid ei leidu. T.Selbergi ütluste kohaselt on kurv hoopis 400 meetri kaugusel ristmikust ning kui võrrelda kaebuses esitatud arvutusi, mille kohaselt oli peatumise koht mõõtmise kohast 2,6 kilomeetri kaugusel, siis ei saa juba ka kaebuses toodud arvandmete ja kaardi mõõtkava ning kauguste võrdluse kohaselt olla kurv 200 meetri kaugusel, vaid vähemalt kaks korda kaugemal. Seega on kaebuses kurvi asukoht toodud mõõtmise kohale lähemale, et toetada kaebuse väiteid. Sellest saab järeldada, et kaebuses on teadlikult tegelikke asjaolusid moonutatud. Selline asjaolu tekitab kohtus tõepoolest kahtlusi, kuid mitte selliseid, mida saaks hinnata menetlusaluse isiku kasuks. Kaebuse väite nr 4 kohaselt heidetakse ette politseisõidukis asetsenud videosalvestusseadme

kasutamata jätmist ning on leitud, et selline tegevusetus on vastuolus viimase aja kohtupraktikaga. Lisaks sellele väidetakse sedagi, et M.O puudusid võimalused tõendite kogumiseks ja sel viisil ei ole võimalik ennast kaitsta alusetute süüdistuste eest. Kohus leiab,

et kaebuses viidatud kohtupraktika puudutab liiklusjärelevalve teostamist üksinda ja sellest tuleneva tõendamiskoormise erisusi. Käesoleval juhul olid politseisõidukis nii mõõtja kui ka

teine politseiametnik, kes tajus kõiki samasid asjaolusid, mida mõõtjagi, välja arvatud mõõtmise hetk, kus kuvati lugem, mida sai näha mõõtja. Samas tajus teine politseiametnik nii teeolusid, nähtavust, teel liikuvaid sõidukeid ja järgnes ka politseisõidukiga mootorratturile, kelle samasuses tal kahtlust ei tekkinud. Kohtu arvates etteheite tegemine videokaamera sisse

lülitamata jätmise osas on alusetu. Politseiametnike ütlustest nähtuvalt oli politseisõiduk pargitud kõrvalteele viltu, kuid mõõdetava objekti fikseerimiseks videosalvestusele pidanuks

sõiduk olema pargitud peaaegu risti teega, et kaameral oleks mõõdetava objekti suhtes

vaateväli. Selliselt parkimine aga välistaks kiire väljasõitmise mõõtmise kohast, kuivõrd nõuaks lisamanöövreid, et sõidukit teele otseks saada. Samuti takistaks sellisel viisil sõiduki

paigutamine teisi võimalikke kõrvaltee kasutajaid. Kohtu arvates ei välista videosalvestise puudumine teiste kogutud tõendite kogumis hindamise võimalusi. Kaebuse väide selle kohta,

et menetlusalusel isikul puudusid võimalused tõendite kogumiseks, jääb kohtule arusaamatuks. Kaebuse vaidlusaluse punkti kontekstis annaks nagu videosalvestise olemasolu

menetlusalusele isikule võimalusi tõendeid koguda. Kohus kaldub arvama, et ilmselgelt ei annaks. Kui vaadata kaebuse kõiki motiive siis võib tulla järeldusele, et isegi siis, kui oleks olnud videosalvestis, millel on näha menetlusalune isik mootorrattal, oleks kaebus esitatud nii

või teisiti, sest sellel videosalvestusel ei oleks olnud kiirusmõõturi näitu. Seda, et kaebust

kavatsetakse esitada saab järeldada juba sellest, et menetlusalune isik on asunud

politseisõidukis seadmeid fotografeerima, et hiljem oleks võimalik leida mingigi võimalus vaidlustada kas menetlustoiming või otsus. Kaebuse väite nr 5 kohaselt heidetakse ette kiirusmõõturil kleebiste kinnitamist kleeplindiga.

Kohtuistungil leidis kaebuse esitaja, et selline kleepimine ei ole õige ja seaduslik ja samas leidis kaebuse esitaja, et ükski seadus küll ei ütle, milline see taatlusmärgis peab olema aga seda ei tohi kilega katta. Samas ei viidanud kaebuse esitaja ühelegi normatiivaktile, milline sellist kileteibiga katmist keelaks. Seega on kaebuse esitaja tõdenud ka ise seda, et esitatud kaitseväidet ei ole millegagi toetada ja see on paljasõnaline, kuid kaebuse esitaja arvates seab

see ikkagi kahtluse sellise kiirusmõõteseadme kasutamise kahtluse alla. Kaebuse esitaja

väidete kohaselt välistab üle kleepimine võimaluse kontrollida kleebiste puutumatust ja rikutud taatlusmärgis võimaldab ligipääsu justeerimiseks vajalikele mõõtevahendi koostudele

11

ja ei ole tagatud mõõtevahendi usaldusväärsus. Kohtule jäävad taolised etteheited

arusaamatuks. Väärteomenetluses on AS Metrosert andnud vastuse, mille kohaselt on

taatlusmärgiste katmine läbipaistva kleeplindiga taatluslaborite seas levinud praktika,

kaitsmaks taatluskleebiseid kulumise ja niiskusest tulenevate kahjustuste eest mõõtevahenditel, mida kasutatakse välitingimustes või muus agressiivses keskkonnas. Seega on tegemist taatluslabori meetmega, mida ei saa mõõtmist teostavale politseiametnikule ette

heita. Kohus leiab, et taolisel kleeplindiga katmisel on ühene seos sama kaitsja varasemate kaebustega, kus heideti ette, et mõõturi taatlusmärgised on kulunud ning ei ole võimalik teha

järeldusi selle kohta, kas mõõtur on taatluse õigeaegselt läbinud. Nüüd esitatakse etteheide

selle kohta, et taatlusmärgised on kulumise eest kaitstud ja kaitsjalt on võetud võimalus

sellekohast etteheidet teha. Seejuures ei nähtu kaebusest sedagi, kes ja millisel eesmärgil sooviks pääseda ligi justeerimiseks vajalikele mõõtevahendi koostudele ja kes võiks hakata mõõturit omal äranägemisel reguleerima. Kaebuses ei ole märgitud ka seda, kelle kogemusest

tulenevalt peab kaebuse esitaja võimalikuks taatlusmärgise eemaldamist ja tagasikleepimist

omale kohale koos kleeplindiga. Kohus leiab, et juhul, kui esitatakse taolisi väiteid

taatlusmärgiste eemaldamiste ja tagasikleepimiste kohta, peaks kaebuse esitaja esitama ka

oma väiteid kinnitavad tõendid. Käesoleval juhul esitatakse väidetena oletusi ning sellise

käitumise osas, millise eesmärk ja teostaja on ebaselge. Kohus leiab, et sellised etteheited

saavad olla tehtud vaid taatluslaborile ASle Metrosert ning need etteheited on asjakohatud.

Kui kohus asuks motiveerimata põhjustel seisukohale, et selline taatlusmärgise kileteibiga

kaitsmine seab kahtluse alla mõõtevahendi kasutamise õiguspärasuse, tekiks olukord, et ka kõik järgmised kiirusmõõturite kasutamised oleksid kahtluse alla seatud. Kohtu arvates oleks

taolisele seisukohale jõudmine mõeldamatu. Kaebuses ei ole märgitud ka seda, et märgiste eemaldajaks võiksid olla oma vahetusse minnes politseiametnikud, kellele antakse vahetuse alguses töövahendid ja kes peale seadme testimist hakkaksid märgiseid eemaldama, mõõturit

reguleerima ja siis märgiseid tagasi kleepima. Kaebuse etteheidetest ei nähtu sedagi, miks peaks keegi seda tegema. Kohtu arvates on tegemist otsitud motiividega, et saaks millegagi mõõtetulemust kahtluse alla seada. Kohus leiab, et juhul, kui taatlusmärgis on nõuetekohaselt

kinnitatud (kleebitud) ja märgist kattev kleeplint eemaldada, siis pigem eralduks taatlusmärgiselt märgise pealmine kiht ja jääks kleeplindi külge kui et liimitud taatlusmärgis ise mõõturilt eralduks. Sellise eemaldamisega rikutaks aga märgis ja seda ei oleks võimalik veatult tagasi kleepida. Kaebuse punktis nr 7 on veel kord tehtud etteheiteid videosalvestise puudumise osas ja korratud kaebuses varem toodud väiteid, sidudes neid sedakorda muude põhjendustega. On

lisatud ka seda, et tunnistajana üle kuulatud T.Selbergi ütlused ei saa tõendada, et

kiirusemõõteseadmel fikseeritud kiirus on mõõdetud just menetlusaluse isiku juhitud sõidukilt. Kohus leiab, et isegi juhul, kui videosalvestusseade olnuks sisse lülitatud ja sellel

videosalvestusel oleks olnud üheselt ära tuntavalt menetlusalune isik, siis saaks selle

videosalvestusega tõendada vaid seda, et menetlusalune isik sõitis teatud ajahetkel

mootorrattaga maanteel. Seda, et menetlusalune isik seal mootorrattaga sõitis, keegi aga

vaidlustanud ei ole. Vastupidi, menetlusalune isik on ise seda kinnitanud. Sellelt

videosalvestuselt ei oleks näha mootorratta liikumiskiirust, kuivõrd kiirust mõõdeti

kiirusmõõturiga Stalker. Videosalvestus oleks kiiruse mõõtmisel seostatav sõidukiga juhul,

kui mõõdetud oleks videosalvestusseadmega ühendatud optilise sihikuga kiirusmõõturiga

UltraLyte või LaserCam tüüpi mõõturiga. Seega on kohtu arvates kaebuse etteheide

videosalvestise puudumise osas alusetu. Kaebuses ja kohtuvaidluses on kaebuse esitaja leidnud, et tegelikkuses siiski toimus sündmuse videosalvestamine, kuid see salvestis ilmselt

kustutati, sest see olnuks kiiruse mõõtjale kahjulik. Kohtule jäävad taolised oletused arusaamatuks. Menetlusaluse isiku poolt alla kirjutatud kiirusmõõturi kasutamise protokollis

on märgitud, et video/helitehnikat ei kasutatud ja menetlusalune isik on sellega nõustunud,

andes protokollile allkirja. Seega kinnitas menetlusalune isik protokolli kantud andmete õigsust. Menetlusalune isik on mõõtmise asjaolude kohta kirjutanud märkusena, et teel oli ka

teisi liiklejaid, ei liikunud üksinda, kuid järgnevate toimingute kohta ei ole ta märkusi

kirjutanud, so ei mõõturi lugemi ega tehnika kasutamise kohta. Menetlusaluse isiku

ülekuulamisprotokolli on ta aga märkinud, et hetkel ei soovi ütlusi anda. Seega ei olnud

12 menetlusalusel isikul mingeid fikseerimist väärt etteheiteid, kuid samas hoidus ta ka selgituste

andmisest. Seejuures ei ole menetlusalune isik ei kiirusmõõturi kasutamise protokolli,

menetlusaluse isiku ülekuulamise protokolli ega väärteoprotokolli pidanud vajalikuks märkida, et mõõdetud kiirus ei ole või ei saa olla tema juhitud sõiduki kiirus. Kaebuse punktis nr 8 on leitud, et politseiametniku ütlusi ei saa eelistada menetlusaluse isiku ütlustele ning tehakse viide Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-4-07 antud selgitustele. Kohus leiab,

et kõik kõrgema astme kohtu lahendid ei ole üks-üheselt üle kantavad igasse

väärteomenetlusse. Kaebuses on lähtutud ühe politseiametniku ütlustest, kaebemenetluses

kuulati üle kaks politseiametnikku, kes tajusid asjaolusid ühtemoodi ja suuremas osas riimusid need ütlused ka menetlusaluse isiku ütlustega. Ainus erinevus on menetlusaluse isiku

juhitud sõiduki kiirus, mis politseiametnike ütluste kohaselt ületas lubatud suurimat

sõidukiirust ja menetlusaluse isiku ütluste kohaselt arvas menetlusalune isik, et kiirus jäi

lubatu piiridesse, kusjuures ta ei tea millal tema kiirust mõõdeti. Arvestades väärteoasjas

kogutud tõendeid ja neid kogumis hinnates tuleb kohtul siiski asuda seisukohale, et muud tõendid, sh ka kaitsja esitatud kirjalikud tõendid sunnivad kohut eelistama teiste tõenditega riimuvaid politseiametnike ütlusi ja lugema ebausaldusväärseks menetlusaluse isiku ütlused vaidlusaluse sõidukiiruse osas. Kaebuse punktis nr 9 on taas tehtud viiteid Riigikohtu lahenditele, milles on antud selgitusi tõendamiskoormise kohta juhul, kui politseiametnik teostab liiklusjärelevalvet üksinda. Kohus

leiab jätkuvalt, et käesolevas väärteoasjas on üheselt tuvastatud, et liiklusjärelevalvet ei teostatud üksinda ja kaebuse esitaja oli sellest ka väärteoasja materjalidega tutvumise järgselt

teadlik. Sellegipoolest on kaebuses esitatud etteheiteid, mis ei saa tuleneda väärteoasja

materjalidest. Kohus leiab, et selles kaebuse punktis esitatud viited kõrgema astme kohtu seisukohtadele ei ole asjakohased ega universaalsed, mida igas kaebuses saaks esitada.

Eelneva pinnalt leiab kohus, et kaebuses esitatud etteheited ei saa olla vaidlustatud otsuse muutmise või tühistamise aluseks ning tuleb jätta tähelepanuta.

Väärteotoimikus leiduva kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et menetlusaluse

isiku M.O juhitud mootorratta Triumph Daytona 675R reg. märgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati 12.09.2015 kell 16.26 mõõteseadet Stalker II MDR, milline

oli taadeldud (TTRSS-15/00107). Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli menetlusaluse isiku

juhitud sõiduki sõidukiiruseks 157 km/h asulavälisel teel, kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 5 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 152 km/h

ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 62 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav,

kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kaebuses ei ole kahtluse alla seatud ei mõõtevahendi taatlust ega mõõtja pädevust, samuti mõõtemetoodikat, vaid on piirdutud etteheidetega taatlusmärgist katva kleeplindi kohta, mille osas on kohus võtnud seisukoha juba ülalpool. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine

õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 62 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 4 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politseija

Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva

riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja

pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline

13 menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 4 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 200 trahviühiku ulatuses, s.o 800 eurot ja LS § 227 lg 5 p 3 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. LS § 227 lg 4 kohaselt

karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 60 kilomeetri tunnis rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 24 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 3 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni. Seega järeldub,

et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud üle ettenähtud sanktsiooni

keskmist määra ja lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni miinimummääras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (§ 133 p 7) ja arvestades süü suurust puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse

isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9

mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10).

Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 62 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata, siis leiab kohus, et antud süütegu pandi toime kavatsetult.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on kohtu arvates kõiki tõendeid kogumis hinnates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 62 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 4 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu

poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse karistust kergendavaid ja

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistuseks on LS § 227 lg 4 sätestatud väärteo toimepanemise eest ette nähtud rahatrahv

kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 24

kuuni. LS § 227 lg 5 p 3 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuuest kuust kuni kaheteistkümne kuuni.

LS § 227 sätestatud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus ja karistuse raskus isiku poolt lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast, s.o numbrilisest näidust, ehk mida rohkem lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse, seda suurem on isiku (mootorsõiduki juhi) süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus LS § 227 lõigetes 1-4 on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele. Arvestades LS § 15 lg 1 p 1 sätestatut, et asulavälisel teel on suurim lubatud sõidukiirus 90 km/h ja menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamist mitte vähem

kui 62 km/h võrra, siis on menetlusalune isik lubatud suurimat sõidukiirust ületanud väga suures määras. Seega on ka menetlusaluse isiku süü väga suur. Suurem süü vastab aga suuremale karistuse määrale.

14

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Väärteomenetluses koostatud kohtuvälise menetleja otsusest nähtuvalt ei ole kohtuväline

menetleja kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastanud ning neid ei sedastatud ka kaebemenetluses.

Kuivõrd põhikaristus ei ole määratud maksimaalses määras nagu ka lisakaristuski, siis ilmselgelt on kohtuväline menetleja vaatamata suurele süüle arvestanud menetlusaluse isiku

isikuandmetega, so asjaoluga, et menetlusalusel isikul puuduvad kehtivad karistused liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest. Menetlusalusele isikule on põhikaristusena määratud rahatrahv 200 trahviühiku ulatuses, so 2/3 ulatuses LS § 227 lg 4 sanktsiooni ülemmäärast. Samas näeb LS § 227 lg 3 ette karistuse

suurima lubatud sõidukiiruse ületamise eest 41 kuni 60 km/h ning sellise väärteo toimepanemise eest saab karistada rahatrahviga kuni 200 trahviühikut. Menetlusalune isik aga ületas lubatud suurimat sõidukiirust 62 km/h võrra. Seega on menetlusaluse isiku süü suurem kui LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise puhul ja talle on määratud karistus, mis

võrdub LS § 227 lg 3 ettenähtud väärteo toimepanemise eest määratava karistuse

ülemmääraga. Seega arvestades süü suurust leiab kohus, et määratud põhikaristust võib lugeda proportsionaalseks.

Lisakaristuse määramisse puutuvalt tuleb omaks võetud kohtupraktika kohaselt lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See

tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning

raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest

hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel.

Kõrgema astme kohtu lahendites antud selgituste kohaselt täidab lisakaristus nii süüd

heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav

ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib

ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust märkimisväärses ulatuses, s.o 62 km/h võrra ja sellisel määral kiirust ületada saab vaid teadlikult ja tahtlikult. Selline käitumine näitab teadlikult nii enese kui ka teiste liiklejate

ohtu seadmist. Kiirusel 157 +/-5 km/h ei ole mootorrattur asulavälisel teel võimeline

ootamatult teele ilmuva takistuse ees ei peatuma ega ka sellest takistusest ohutult ümber põikama. Menetlusaluse isiku juhitud mootorsõiduki kiirus, sh lubatud sõidukiiruse ületamise

määr näitab kohtu arvates isiku hoolimatut suhtumist oma teosse ja võimalikesse tagajärgedesse, samuti liikluskorda ja -ohutusse.

Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduva karistusregistri andmebaasi väljatrükist

nähtuvalt ei ole menetlusalusel isikul kehtivat karistust. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb

karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus veel kord vajalikuks viidata omaks võetud

kohtupraktikale, milles on leitud, et kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära

oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul on tuvastatud nii lubatud suurima sõidukiiruse oluline

ületamine kui ka hoolimatu suhtumine oma teosse. Hoolimatut suhtumist ilmestab kohtu

15

arvates asjaolu, et süüks arvatud määral suurimat lubatud sõidukiirust ületades seadis menetlusalune isik teadlikult ohtu nii enda elu ja tervise kui ka teised kaasliiklejad.

Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning

kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks

teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes ei täida liikluskorda tagavaid õigusnorme

korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras kaebuse esitaja

teadlikult liiklusnõudeid. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt toimepandud teo

iseloomu, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb

kohaldada ka lisakaristust, mille tulemusena ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse.

Üldpreventsiooni arvestades leiab kohus ka seda, et õiguskuulekate liiklejate teadmine ja

ootus, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Neil asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka erija üldpreventiivsetest kaalutlustest ning omaks võetud karistuspraktikast lähtudes.

Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud

ettenähtud sanktsiooni miinimummääras, seega ei saa ei kohus ega kohtuväline menetleja

määrata enam väiksemat lisakaristust. Arvestades asjaolu, et menetlusalusel isikul puudub

kehtiv karistus liiklusalase väärteo toimepanemise eest, leiab kohus, et lisakaristuse määramine ettenähtud sanktsiooni alammääras on põhjendatud ning vastab nii menetlusaluse isiku isikuandmetele kui ka menetlusaluse isiku süüle.

Kuivõrd kohtuvälises menetluses ei ole menetlusalune isik pidanud vajalikuks ütlusi anda

ning kaebemenetluses piirdus vaid süüküsimust puudutavate ütluste andmisega, siis ei ole

kohtule esitatud tõendeid, mis seadusest tulenevatel alustel võiks välistada lisakaristuse kohaldamise.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/