3-13-1979/73 · Eesti Kohtud (Riigi Teataja)

KOHTUOTSUS

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks

tegemise aeg ja koht

2. detsember 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-13-1979

Haldusasi

A.V.i kaebus Viimsi Vallavalitsuse 06.09.2013 korralduse

nr 1031 tühistamiseks ja Viimsi Vallavalitsuse 29.09.2006

korralduse nr 589 p 1.2 tühisuse tuvastamiseks,

alternatiivselt

Viimsi

Vallavalitsuse

29.09.2006

korralduse nr 589 p 1.2. kehtetuse kindlaks tegemiseks

alates 04.10.2008, alternatiivselt Viimsi Vallavalitsuse

29.09.2006 korralduse nr 589 p 1.2 tühistamiseks ning

Viimsi Vallavalitsuse kohustamiseks anda haldusakt,

millega kohustatakse lammutama Viimsi vallas, Pringi

külas, Rohuneeme tee 65D ja 65E kinnistul pooleliolev

ehitis

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – A.V., esindaja vandeadvokaat Silja

Holsmer

Vastustaja – Viimsi Vallavalitsus, esindaja Gunnar Kender

Kolmas isik – P.M.

Asja läbivaatamise viis

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada kaebus osaliselt.

2. Tühistada Viimsi Vallavalitsuse 06.09.2013 korraldus nr 1031.

3. Tühistada Viimsi Vallavalitsuse 29.09.2006 korralduse nr 589 punkt 1.2 ja selle

alusel 03.10.2006 väljastatud ehitusluba nr 7413.

4. Kohustada Viimsi Vallavalitsust vaatama läbi Viimsi Vallavalitsuse 29.09.2006

korralduse nr 589 punkt 1.2 ja selle alusel 03.10.2006 väljastatud ehitusloa nr

7413 alusel ehitatud rajatise lammutamise taotlus.

5. Muus osas jätta kaebus rahuldamata.

6. Mõista Viimsi Vallavalitsuselt A.V.i kasuks välja menetluskulud kokku summas

8356,20 eurot.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Tallinna Ringkonnakohtule esitada apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 4. jaanuaril 2016.

Vastuseks

esitatud

apellatsioonkaebusele

võib

teine

menetlusosaline

esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184 lg 3). Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil,

tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja

lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viimsi Vallavalitsus väljastas 29.09.2006 korralduse nr 589 p 1.2 alusel P.M.ale

03.10.2006 ehitusloa nr 7413 kaldakindlustuse ehitamiseks Pringi külas Rohuneeme tee 65D ja

65E kinnistutele.

2. A.V. esitas 24.05.2013 teabenõude Viimsi Vallavalitsusele, kes teatas oma 28.06.2013

vastuses, et Rohuneeme tee 65C, 65D ja 65E ning 65F-2 ja 65F-3 kruntidele ei ole väljastatud

ehituslube elamute ehitamiseks, kuid Rohuneeme tee 65D ja 65E kruntidele on 03.10.2006

väljastatud ehitusluba nr 7413 kaldakindlustuse ehitamiseks.

3. A.V. esitas 29.07.2013 Viimsi Vallavalitsusele taotluse 03.10.2006 väljastatud ehitusloa nr

7413 kehtetuse tuvastamiseks ja vastava asjaolu ehitisregistris kajastamiseks. Alternatiivselt

esitas A.V. vaide ehitusloa kehtetuks tunnistamiseks.

4. A.V. esitas 05.08.2013 Tallinna Halduskohtule esialgse õiguskaitse taotluse, milles palus

peatada Viimsi Vallavalitsuse poolt 03.10.2006 väljastatud ehitusloa nr 7413 kehtivus kuni

A.V.i poolt 29.07.2013 esitatud vaide esemeks olevas nõudes halduskohtule kaebuse esitamise

tähtaja lõpuni, kui selle tähtaja jooksul kaebust ei esitata. Tallinna Halduskohus rahuldas

06.08.2013 määrusega haldusasjas nr 3-13-1665 A.V.i esialgse õiguskaitse taotluse ja peatas

Viimsi Vallavalitsuse 03.10.2006 väljastatud ehitusloa nr 7413 kehtivuse kuni A.V.i vaide

esemeks olevas nõudes halduskohtule kaebuse esitamise tähtaja lõpuni, kui selle tähtaja jooksul

kaebust ei esitata, või kohtuotsuse jõustumiseni või kaebuse tagastamise või läbi vaatamata

jätmise või asja menetluse lõpetamise määruse jõustumiseni, kui vaide esemeks olevas nõudes

esitatakse tähtaegselt halduskohtule kaebus.

5. P.M. esitas määruskaebuse Tallinna Halduskohtu 06.08.2013 määruse peale haldusasjas nr

3-13-1665, mis võeti menetlusse Tallinna Ringkonnakohtu 16.08.2013 kohtumäärusega.

6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 28.08.2013 määrusega P.M.a määruskaebuse rahuldamata

ja Tallinna Halduskohtu 06.08.2013 määruse haldusasjas nr 3-13-1665 muutmata.

7. Viimsi Vallavalitsuse 06.09.2013 korraldusega nr 1031 tagastati A.V.i vaie läbivaatamatult

haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel.

8. Tallinna Halduskohtule saabus 10.09.2013 kolmanda isiku taotlus 06.08.2013 kohaldatud

esialgse õiguskaitse tühistamiseks seoses sellega, et Viimsi Valla 06.09.2013 korraldusega nr

1031 tagastati A.V.i vaie.

9. Tallinna Halduskohus jättis 16.10.2013 määrusega rahuldamata kolmanda isiku taotluse

Tallinna Halduskohtu 06.08.2013 määruse punktiga 1 rakendatud esialgse õiguskaitse

tühistamiseks.

10. A.V. esitas 23.09.2013 Tallinna Halduskohtule kaebuse järgmiste nõuetega:

1) Tühistada Viimsi Vallavalitsuse 06.09.2013 korraldus nr 1031;

2) Teha kindlaks Viimsi Vallavalitsuse 29.09.2006 korralduse nr 589 punkt 1.2 tühisus;

3) Juhul kui kohus leiab, et ehitusluba ei ole tühine, teha kindlaks Viimsi Vallavalitsuse

29.09.2006 korralduse nr 589 punkt 1.2 kehtetus alates 04.10.2008;

4) Juhul kui kohus leiab, et ehitusluba ei ole tühine ega kehtetu alates 04.10.2008, tühistada

Viimsi Vallavalitsuse 29.09.2006 korralduse nr 589 punkt 1.2;

5) Kohustada Viimsi Vallavalitsust haldusakti andmiseks, millega tehakse kohustus Viimsi

vallas, Pringi külas, Rohuneeme tee 65D ja 65E kinnistul poolelioleva ehitise lammutamiseks.

11. Tallinna Halduskohtu 02.10.2013 määrusega võeti kaebus menetlusse.

12. Tallinna Halduskohus jättis 12.03.2014 määrusega muu hulgas rahuldamata Viimsi valla

taotluse menetluse lõpetamiseks kaebetähtaja rikkumise tõttu kaebuse osades nõuetes (vt

määruse resolutsiooni p 1). Samuti jättis kohus rahuldamata P.M.a taotluse menetluse

lõpetamiseks kaebuse kõigis nõuetes kaebetähtaja rikkumise tõttu (resolutsiooni p 2).

13. Viimsi vald esitas 27.03.2014 määruskaebuse halduskohtu 12.03.2014 määruse

resolutsiooni punkt 1 peale.

14. Tallinna Halduskohus peatas 09.04.2014 määrusega haldusasja nr 3-13-1979 menetluse

menetlusosaliste

ühise

menetluse

peatamise

taotluse

alusel

seoses

kompromiss-

läbirääkimistega. Halduskohus pikendas 28.04.2014 määrusega haldusasjas nr 3-13-1979

menetluse peatamise tähtaega ja peatas menetluse seoses kompromissläbirääkimistega kuni

15.05.2014. Halduskohus pikendas 17.05.2014 määrusega haldusasjas nr 3-13-1979 menetluse

peatamise tähtaega ja peatas menetluse seoses kompromissläbirääkimistega kuni 16.06.2014.

15. Tallinna Halduskohus uuendas 19.06.2014 määrusega haldusasja nr 3-13-1979 menetluse

ja edastas vastustaja 27.03.2014 määruskaebuse lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

16. Tallinna Ringkonnakohtu 25.08.2014 määrusega haldusasjas nr 3-13-1979 jäeti Viimsi

valla määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 12.03.2014 määruse resolutsiooni

punkt 1 haldusasjas nr 3-13-1979 muutmata.

Riigikohus jättis 09.10.2014 kohtumäärusega asjas nr 3-7-1-3-516-16 Viimsi valla

määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtu määrusele halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 219 lg 6 ja § 234 alusel menetlusse võtmata.

17. Viimsi vald esitas 29.10.2014 Tallinna Halduskohtule taotluse haldusasjas nr 3-13-1979

menetluse peatamiseks kompromissläbirääkimisteks.

18. Vastustaja tegi 09.12.2014 ettepaneku kompromissi sõlmimiseks haldusasjas nr 3-13-1979,

millega kaebuse esitaja oma 03.02.2015 ja 30.03.2015 vastuste kohaselt ei nõustunud.

19. 07.10.2015 määrusega määras kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse ja

menetlustähtajad.

KAEBUSE ESITAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

20. Kaebaja on seisukohal, et Viimsi Vallavalitsuse 06.09.2013 korraldus nr 1031 on

õigusvastane. Kaebaja leiab, et ekslik on seisukoht, et ehitusluba ei ole haldusakt. Kaebaja on

vaidlustanud Viimsi Vallavalitsuse 29.09.2006 korralduse nr 589 punkt 1.2 ning selle alusel

väljastatud ehitusloa nr 7413 tervikuna. Kaebajal on Viimsi Vallavalitsuse 06.09.2013

korralduse nr 1031 vaidlustamise õigus.

Kaebaja on seisukohal, et ehitusluba ei ole lahutatav vallavalitsuse korraldusest ning vaie tuleb

lugeda esitatuks nii korralduse kui ehitusloa peale tervikuna.

Kaebaja poolt esitatud vaidest on üheselt arusaadav, et vaide eesmärk on tunnistada kehtetuks

Rohuneeme tee 65D ja 65E kinnistule antud ehitusõigus, mis on antud Viimsi Vallavalitsuse

29.09.2006 korralduse nr 589 punkt 1.2 alusel väljastatud ehitusloa nr 7413 alusel. Juhul kui

vastustaja leidis, et vaie on esitatud puudustega või jäi vastutajale arusaamatuks, mis on vaide

ese, oleks vastustaja pidanud vastavalt HMS §-le 78 andma tähtaja puuduste kõrvaldamiseks,

mida antud juhul tehtud ei ole.

Olukorras, kus vaiet ei ole aga sisuliselt läbi vaadatud, puudub ka igasugune alus väita, et

ehitusluba kaebaja õigusi ei riku. Kaebaja vastavaid vaides välja toodud väiteid tema õiguste

rikkumise kohta ei ole korralduses nr 1031 vähimalgi määral analüüsitud ning jääb täiesti

mõistetamatuks, millistes asjas kogutud tõenditele tuginedes on vastustaja leidnud, et

ehitusluba ei riku kaebaja õigusi. Seega on kaebaja arvates korraldusega nr 1013 vaie

põhjendamatult tagastatud HMS § 79 lg 1 punkt 1 alusel.

Lisaks leiab kaebaja, et vaie esitati tähtaegselt, vastustaja vastupidine seisukoht ei ole

põhjendatud. Korralduses nr 1031 ei ole märgitud, et millal vastav tähtaeg möödus ja millisest

kuupäevast alates vaide esitamise tähtaeg vastustaja seisukoha kohaselt kulgema hakkas.

21. Kaebaja hinnangul on ehitusluba tühine. Kaebeja toob välja, et ehitusloa aluseks olev eskiis

ei vasta ühelegi ehitusprojekti kohustuslikule nõudele (vt ehitusseaduse (EhS) § 18 lg 1 ja lg

3). Ehitusluba on väljastatud kaebaja naaberkinnistule mastaapse rannakaitserajatise

ehitamiseks ilma ehitusprojektita. Seega ei ole võimalik objektiivselt kontrollida mida ja kuidas

on võimalik ehitusloa alusel ehitada ning kaebajal on seega põhjendatud huvi ehitusloa tühisuse

tuvastamiseks.

Ehitusloa alusel peab olema nõuetekohane projekt ning ilma projektita on ehitusluba tühine.

22. Kaebaja on seisukohal, et isegi juhul, kui ehitusluba ei ole tühine, on see kehtetu alates

04.10.2008 (vt EhS § 25 lg 2 ja 3), sest vaidlusalune ehitusluba väljastati 04.10.2006 ja reaalne

ehitustegevus algas alles 05.08.2013, kui ekskavaator asus kive paika tõstma eskiisil märgitud

rannakaitserajatise kavandatud alasse s.o merepiirist 3 meetri kauguselt 8,5 meetri ulatuses.

Kaebaja on seisukohal, et kui ehitusloa alusel hiljemalt 03.10.2008 ehitustegevusega ei

alustatud, on ehitusluba seaduse alusel automaatselt kaotanud kehtivuse alates 04.10.2008.

Kaebaja rõhutab, et asjas ei ole tõendatud kaldakindlustuse ehitustööde teostamist enne kui

augustis 2013. Esitatud fotodelt ei nähtu kaldakindlustuse ehitamist, vaid üksnes pinnase- ja

kivihunnikud, millest ei saa kuidagi järeldada ehitusprojektile vastavat ehitustegevust. Esitatud

dokumentide pinnalt ei ole võimalik tuvastada, kas ja milliseid töid on kolmas isik

kaldakindlustuse rajamiseks teostanud enne 2013. aasta suve.

23. Kaebaja on seisukohal, et ehitusluba rikub kaebaja õigusi. Ehitusluba näeb ette vastuolus

looduskaitseseadusega (edaspidi LKS) rannakaitserajatise ehitamise kaebaja naaberkinnistule.

Geol. dr Orviku ekspertarvamuses kaldakindlustuse mõjudest on põhjalikult analüüsitud

erinevaid vaidlusaluse kaitserajatisega kaasnevaid mõjusid. Geol. dr Orviku ekspertarvamuses

leitakse, et esmajärjekorras satub ohtu kaebaja kinnistu rannaala püsivus. Lisaks seisnevad

eksperdi poolt tuvastatud negatiivsed mõjud pinnasevete valgumise ohus, sadevete valgumise

ohus, kallasrajal valdavas osas liikumise tõkestamises, kogu piirkonna rannikukeskkonna

loodusliku tasakaalu muutumises ning sobimatuses looduskeskkonda muutes ranna looduslikku

ilmet.

23.1. Kaebaja toob välja, et geol. dr Orviku ekspertavamuses kaldakindlustuse mõjudest on

leitud, et kaitserajatise rajamise tulemusel satub esmajärjekorras ohtu naaberkinnistu 65F-1

rannaala püsivus, kuna praktiliselt rannajooneni ulatuv kunstkeha hakkab tormilaineid

deformeerima nii, et nende energia koondub kunstrajatise põhjakülje ja juba kinnikasvanud

astangu vahelisse põhjapoolsesse nurka, tekitades seal pöördumatuid muutusi, rannakahjustusi

ning seatakse ohtu stabiliseerunud ja rannataimestikuga kaetud A.V.i kinnistu rannaastangu

püsivus. Samuti on kolmanda isiku poolt esitatud GECC arvamuse punktis 3.2 leitud, et tugeva

tormi korral võib kavandatav kaldakindlustus osa lainetusest suunata Rohuneeme tee 65F-1

kinnistu suunas. Kaebaja rõhutab eraldi, et varasemates dokumentides on kolmas isik

rõhutanud, et kaldakindlustuse rajamine on vajalik tormide kaitseks. Seega, kui peaksid

esinema kolmanda isiku poolt mainitud tugevad tormid, siis just vastavate ilmastikutingimuste

esinemisel ja vaidlustatud ehitusloa alusel loodava kaldakaitse rajatise tulemusel kanduvad

mõjud A.V. kinnistule, mille tulemuseks on rannakahjustused A.V. kinnistul. Seega on

tõendatud, et vaidlusaluse rannakaitserajatise rajamisel kanduvad merest tingitud võimalikud

negatiivsed mõjud kaebaja kinnistu rannaalale, mille tulemuseks on pöördumatud kahjustused

A.V.i kinnistu rannaalal ning on ohustatud rannaastangu püsivus. Ainuüksi vastav asjaolu

kinnitab kaebaja õiguste rikkumise olemasolu sõltumata pinnaste kõrgustest ning muudest

võimalikest negatiivsetest tagajärgedest.

23.2. Kaebaja toob välja, et lisaks on negatiivseks mõjuks pinnase- ja sadevete valgumise oht

naaberkinnistult kaebaja kinnistule.

Geol. dr Orviku ekspertarvamuses kaldakindlustuse mõjudest on leitud, et ülemäärane

veekogus hakkab ca 1 m kõrgema valli tagant voolama A.V.i kinnistule. Lähtudes kõrguste

vahedest, on valli tegelik kõrgus ligi 1,8 meetrit (vt lisatud Hades Geodeesia joonis, tl 71, I kd).

Asjaolu, et kolmanda isiku kinnistu asub looduslikult kõrgemal ning on kaldega kaebaja

kinnistu suunas, mis on ilmekalt näha Hades Geodeesia mõõdistusjooniselt, kus on ära märgitud

vastavalt suurenevad kõrgusmärgid 2.42; 2.45, 3.06, 3.28 jne. See kinnitab täiendavalt, et

vaidlusaluse rajatise mõjud ulatuvad madalamal asetsevale kinnistule. Vaidlusalune

kaitserajatis takistab vete liikumise kolmanda isiku kinnistu pinnasesse ning arvestades

kõrguste vahesid on ilmne, et veed valguvad A.V.i kinnistule. Samuti on GECC arvamuses

mööndud, et tugeva vihmasaju korral võivad sadeveed A.V.i kinnistule suunduda.

Vastavalt Geol. dr Orviku ekspertavamusele kaldakindlustuse mõjudest on oluliseks

probleemiks pinnaseveed. Pinnaseveed liiguvad maasisesel vettpidaval kihil, milleks

vaadeldavas piirkonnas on moreen. Pinnaseveed liiguvad maasiseselt ning kahe kinnistu

vaheline piirdeaed ei takista pinnasevete liikumist ühelt kinnistult teisele ja seda ka olukorras,

kus kinnistud oleksid ühes tasapinnas. On reaalne oht, et vaidlusalusele rajatise ehitamise

tulemusel rikutakse pinnasevee liikumise looduslikku iseloomu, mille tulemuseks on kaebaja

kinnistu kahjustamine läbi krundi pinnasevee taseme tõstmise, mille tulemuseks on hoone

vundamendi kahjustamine ning välistatud ei ole pinnasevee tungimine keldrikorrusele.

Eskiisil ei ole kajastatud, kuidas kivid on omavahel seotud, samuti puudub pinnase- ja sadevete

ärajuhtimise lahendus.

23.3. Geol dr Kaarel Orviku analüüsis GECC arvamust ning esitas GECC arvamusest

täpsustuse ekspertarvamuses kaldakindlustuse mõjude eksperthinnangule (tl 78 ja selle pöördel,

I kd). Vastavas arvamuses analüüsitakse GECC arvamuses väljendatut ning täiendavalt

selgitatakse vaidlusaluse rannakaitserajatisega kaasnevaid negatiivseid mõjusid A.V.i

kinnistule. Seega vastav ekspertarvamuse täpsustus kinnitab täiendavalt negatiivsete mõjude

esinemise reaalse ohu olemasolu vaidlusaluse rannakaitserajatise ehitamise korral.

23.4. Kaebaja õiguste rikkumine seisneb ka kehtiva detailplaneeringu mittejärgimises.

Piirkonna kehtiv detailplaneering rannakaitserajatiste ehitamist ette ei näe ning lähtudes LKS §

38 lg 5 p-st 3 on rannakaitserajatist võimalik rajada üksnes läbi planeeringu. Kehtivast detail-

planeeringust lähtudes on kaebaja oma kinnistule eramu rajanud ilma rannakaitserajatiseta.

Siinkohal on rikutud A.V.i usaldust, et kohalik omavalitsus järgib ehituslubade väljastamisel

detailplaneeringut ega luba naaberkinnistule rajatist, mida detailplaneering ette ei näe. Samuti

seisneb kaebaja õiguste rikkumine kallasraja sulgemises vastuolus LKS § 36 lg-ga 1.

23.5. Kaebaja toob välja, et tema esitatud ekspertarvamus kinnitab, et kaitserajatise tulemusel

ei esine mitte üksnes pinnase- ja sadevete valgumise oht kaebaja kinnistule, vaid kaitserajatise

rajamise tulemusel suunduvad merest tingitud mõjud otseselt naaberkinnistule, mille

tulemuseks on pöördumatud kahjustused A.V.i kinnistu rannaalal ning ohustatud on

rannaastangu püsivus. Eeltoodust tulenevalt puudub kahtlus, et ehitusluba rikub kaebaja

subjektiivseid õigusi.

24. Kaebaja leiab, et nii ehitusluba, kui selle väljastamise menetlus, on vastuolus õigusaktide

nõuetega.

24.1. Kaebaja toob välja, et käesoleval juhul puudub planeering, mis lubaks rannakindlustuse

rajamist Rohuneeme tee 65D ja 65E kinnistutele. Seega on ehitusluba otseses vastuolus LKS §

38 lg 5 p-ga 3, kuna vastavalt LKS § 5 lg-le 2 nimetatakse Läänemere kaldaid rannaks.

Viimsi Vallavolikogu 14.12.1999 otsusega nr 176 on kehtestatud „Tallinna lahe ja Rohuneeme

mnt vahelise ala detailplaneering Kingu 23, Suurevälja 24 ja Aasa 122 maaüksustel“, mis

hõlmab ka Rohuneeme tee 65D ja 65E kinnistuid, mis on detailplaneeringu joonisel tähistatud

vastavalt nr 36 ja 37 (tl 79-83, I kd). Vastavast detailplaneeringu jooniselt nähtub, et rannaäärse

ehituskeeluala piir on 50 meetrit reaalsest veepiirist. Lisaks on detailplaneeringu seletuskirja

punktis 31 märgitud, et tagada tuleb seaduses ette nähtud veekaitsetsoon ning ehituskeeluala ja

võimaldada lähipiirkonna elanikel vaba pääs mere äärde. Mistahes rannakindlustusrajatiste

ehitamist detailplaneering ette ei näe. Seega on ehitusluba otseses vastuolus kehtiva

detailplaneeringuga.

LKS§ 36 lg 1 kohaselt on rannal või kaldal asuva kinnisasja valdaja kohustatud tagama

läbipääsu kogu kallasraja ulatuses veeseaduse § 10 tähenduses. Veeseaduse § 10 lg 2 p 1

kohaselt on kallasraja laiuseks 10 meetrit. Seega peab olema tagatud kallasrajal läbipääs 10

meetri ulatuses. Käesoleval juhul aga on rannakaitserajatis kavandatud 3 meetri kaugusel

suvisest merepiirist, mis tähendab, et sügiseste vihmade ajal ulatub rannakaitserajatis

merepiirini. Olukorras, kus kallasraja läbimiseks tuleb ületada 3 meetri kõrgune kividest

kaitserajatis, on ilmne, et tegemist ei ole tavapärases tähenduses läbipääsu tagamisega.

Eeltoodut kinnitab kaebaja arvates ka geol. dr Orviku ekspertavamus kaldarajatise mõjudest.

LKS § 34 kohaselt on ranna kaitse eesmärk rannal asuvate looduskoosluste säilitamine,

inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramine, ranna või kalda eripära arvestava asustuse

suunamine ning seal vaba liikumise ja juurdepääsu tagamine. Ehitusluba on otseses vastuolus

eeltoodud eesmärkidega lubades vahetult kallasrajale 3 meetri kõrguse tehisrajatise ehitamise

ja seda mistahes keskkonnaaspekte arvestamata.

Kaebaja toob välja, et keskkonnamõju hindamise ja juhtimissüsteemi seaduse (KeHJS) § 6 lg 2

ning Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määrusega nr 224 kehtestatud tegevusvaldkondade, mille

korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu § 11

p 2 kohaselt tuleb ranna kindlustusrajatise rajamisel kaaluda keskkonnamõjude hindamise

algatamise vajalikkust. Käesoleval juhul ei nähtu, et ehitusloa väljastamisel oleks

keskkonnamõjude hindamise algatamise vajadust kaalutud, mis on samuti täiendavaks

ehitusloa õigusvastasuse tuvastamise aluseks.

Kaebaja hinnangul ei kinnita ka Harjumaa Keskkonnateenistuse 06.09.2006 kiri (tl 84, I kd)

vähimalgi määral ehitusloa õiguspärasust, kuivõrd järgitud ei ole LKS-st tulenevat planeeringu

nõuet. Samuti ei ole arvestatud viidatud kirjas esitatud nõudeid, et kallasrada (10 m tavalisest

veepiirist) peab olema avatud ning ranna looduslikku ilmet ei tohi muuta. Vastavalt Geol. dr

Orviku ekspertavamusele kaldarajatise mõjudest vastavaid nõudeid järgitud ei ole.

24.2. Kaebaja toob eraldi välja, et vaidlusaluse ehitusloa menetlusse kaebajat, kui

naaberkinnisasja omanikku, ei kaasatud. On ilmne, et naaberkinnisasja omanik on puudutatud

isikuks naaberkinnisasjale rannakindlustuseks ehitusõiguse andmisel.

Kuivõrd kaebajat ei kaasatud ehitusloa väljastamise menetlusse, siis ei arvestatud ka ehitusloa

väljastamisel kaebaja õiguste ja huvidega. Veelgi enam, ehitusloa väljastamisel ei ole üleüldse

hinnatud ehitusloaga taotletava ehitustegevuse mõju naaberkinnisasjale ega keskkonnale

tervikuna. Viimsi Vallavalitsuse 29.09.2006 korraldusest nr 589 ei nähtu põhjendusi, mis

motiveeriksid ehitusloa väljastamist ning erinevate huvide kaalumist.

25. Kaebaja taotleb vastustaja kohustamist haldusakti andmiseks, millega tehakse kohustus

Rohuneeme tee 65D ja 65E kinnistul poolelioleva ehitise lammutamiseks.

Kohtul on kaebuse rahuldamise korral õigus teha ettekirjutus haldusakti tagajärgede

kõrvaldamise kohta. Kaebajal on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 11 lg 1 alusel õigus nõuda

õigusvastase

haldusakti

tagajärgede

kõrvaldamist.

Käesoleval

juhul

on

alustatud

rannakaitserajatise ehitamist. Vastavalt GECC arvamuse p-s 3.1 toodule on ca 75 meetrisest

kaitserajatisest rajatud 4-5 meetrit. Seega on õigusvastase haldusakti tagajärgede

kõrvaldamiseks vajalik poolelioleva rannakaitserajatise lammutamine.

Kaebaja rõhutab, et LKS § 38 lg 9 kohaselt, juhul kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda

ehituskeeluvööndis ehitamist vastuolus LKS §-s 38 sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba

väljastati või kelle huvides ehitamine on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast

ootust ehitamise õiguspärasuse osas. Kuivõrd antud juhul on vaidlusalune ehitusluba vastuolus

LKS §-ga 38, siis on seadusandja käesolevas asjas sisuliselt selgelt välistanud isiku õiguspärase

ootuse.

26. Kaebuse esitaja palub mõista vastustajal välja menetluskulud vastavalt menetluskulude

nimekirjale summas 18 810,20 eurot (tl 136-165, IV kd).

VASTUSTAJA SEISUKOHT

27. Vastustaja on seisukohal, et kaebus on põhjendamatu ja palub jätta selle rahuldamata.

28. Vastustaja leiab, et Viimsi Vallavalitsuse 06.09.2013 korraldus nr 1031 on seaduslik ja

põhjendatud, mistõttu puudub alus selle tühistamiseks.

Vaide tagastamise korralduses on vastustaja põhjendanud, et HMS § 79 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel

kuulub vaie tagastamisele, sest isikul puudus õigus vaiet esitada ja mööda on lastud vaide

esitamise tähtaeg ning seda ei ole võimalik ennistada.

Vastustaja märgib, et haldusasja nr 3-13-1665 toimikus on ka Maa-ameti ajalooliste kaartide

väljatrükid.

Vastustaja rõhutab, et vaides on vaidlustatud ehitusluba, samas on jäetud vaidlustamata

ehitusloa väljastamise korraldus. Vastustaja leiab, et nii õigusaktidest kui kohtupraktikast

tulenevalt ei ole ehitusluba haldusakt. Haldusakt on korraldus, mille alusel see on väljastatud,

ning vaidlustada saab vaid haldusakti, mida vaide esitaja antud juhul teinud ei ole. Seetõttu

puudus HMS § 79 lg 1 p 1 alusel õigus vaiet esitada, kuna HMS § 72 lg 1 p 1 kohaselt võib

vaidemenetluse korras nõuda haldusakti kehtetuks tunnistamist, kuid vaidlustatud ehitusluba ei

ole haldusakt.

Vastustaja leiab, et ehitusloa tühisuse tuvastamine ei saa aga lisaks tema sisulisest tegelikkusele

mittevastamisest olla üldse vaide esemeks.

29. Vastustaja leiab, et õigusaktidest ei tulene võimalust teha tuvastamisnõudena kindlaks

haldusakti kehtetust.

30. Vastustaja nõustub muus osas põhimõtteliselt kolmanda isiku poolt haldusasjas nr 3-13-

1665 väljendatud seisukohtadega ja palub jätta kaebuse rahuldamata.

KOLMANDA ISIKU SEISUKOHT

31. Kolmas isik palub jätta kaebuse rahuldamata alljärgnevatel põhjustel.

32. Vaide esitamise kohustuslikuks eelduseks on, et vaidlustatud haldusakt rikub vaide esitaja

subjektiivseid avalikke õigusi. Kaebaja väidab, et tema subjektiivseid õigusi rikub asjaolu, et

kaldakindlustuse loomisega satub ohtu kaebaja kinnistu rannaala püsivus, kaasneb sadevete

langemine naaberkinnistule, tõkestatakse liikumine kallasrajal, muudetakse rannikukeskkonna

loodusliku tasakaalu ja ranna looduslikku ilmet. Kolmas isik on seisukohal, et tegelikult ei

järgne kaldakindlustuse rajamise tagajärjena kaebajale nimetatud kahjulikke mõjutusi.

Vaidlustatud ehitusluba ei takista kaebajal oma kinnistut kasutamast ega piira kuidagi

omandiõiguse teostamist. Ehitusloa alusel ehitatakse kaldakindlustus kinnistu murukattega

pinnasest kalda poole jäävale osale, kust meri pinnast pidevalt ära viib. Kaebaja kinnistuga

külgnevale osale pinnast ei lisandu. Sadeveed ei saa valguda kaebaja kinnistule, sest

Rohuneeme tee 65D ja 65E ning kaebajale kuuluv 65F-1 kinnistu on viidud ühte tasapinda

(Ekspert Gery Einbergilt (PhD) tellitud ekspertarvamus, p 3.1, esimene lõik (tl 120-133, I kd).

Kui enne seda oli Rohuneeme tee 65F-1 kinnistu looduslikult madalam kolmanda isiku

kinnistust, siis vahepeal kinnistute ehituse käigus on kaebaja oma kinnistu pinnast tõstnud. (tl

117-119, I kd).

Kolmas isik leiab, et kaldakindlustus ei mõjuta ei pinnase- ega sadevete senist režiimi kaebaja

ega kolmanda isiku kinnistul. Kaldakindlustuse rajamiseks kivide vahet ei betoneerita ega

kasutata täidet, mistõttu sadevesi saab endiselt imbuda murupinnasesse ning vajadusel voolata

läbi kivide mere poole. Ka ekspert PhD Gery Einberg on asunud seisukohale, et sellisel viisil

kaldakindlustuse rajamine ei too kaasa naaberkinnistule täiendava sadevee valgumist.

33. Kolmas isik toob välja, et kaebaja ei ole oma väites rannikukeskkonna loodusliku tasakaalu

ja ranna looduslikku ilme muutmises kohta esiteks põhjendanud, milles seisneb väidetav

loodusliku tasakaalu muutmine ning teiseks ei ole olemasoleva keskkonna säilimine Riigikohtu

hinnangul subjektiivne õigus, mida isik saaks kaitsta ehitusloa tühistamise menetluses (vt

RKHKo 3-3-1-29-10, p-d 21 ja 31; RKHKo 3-3-1-4-12, p 12).

Ringkonnakohus selgitas 28.08.2013 haldusasjas nr 3-13-1665 tehtud määruse p-s 12, et

kaldakindlustusi on rajatud mitmel pool mujalgi, mistõttu pole ka põhjust arvata, et see oleks

tingimata looduskeskkonda kahjustav või välistaks igal juhul mõistliku juurdepääsu

kallasrajale. Käesolevas asjas liikumist kallasrajal kaldakindlustuse loomisega ei tõkestata.

34. Kolmas isik väidab, et kaebaja kinnistu rannaala püsivus nii enne, kui ka pärast

kaldakindlustuse rajamist, sõltub suurtest ja tugevatest tormidest. See, et kolmas isik sarnaselt

teistele Rohuneeme tee äärsete kinnistute elanikele oma kinnistut tormide eest kaitseb, ei

kahjusta kaebaja kinnistut.

Kaldakindlustuse rajamisega ei rikuta kaebaja subjektiivseid õigusi. Kaebusest ei nähtu ühtegi

tõsikindlat asjaolu, mis saaks kinnitada riivet kaebaja omandiõigusele.

35. Kolmas isik selgitab, et kaldakindlustuse rajamine kolmanda isiku krundil on hädavajalik

kolmanda isiku maa säilimiseks. Viimsis Rohuneeme maantee ääres asuvad kinnistud, sh

vaidlusalused kinnistud on pidevalt tormide meelevallas. Tugevad sügistormid viivad igal

aastal ära suure hulga maapinnast kahjustades kinnistul kasvavaid puid, ning lõhkudes kõike,

mis neile ette jääb.

Käesoleval hetkel haldusakti kehtetuks tunnistades rikutaks kolmandal isiku õiguspärast ootust,

et talle pea 7 aastat tagasi antud haldusakt jääb kehtima.

Esialgse õiguskaitse küsimuse lahendamise menetluses on kolmas isik avaldanud, et

kaldakindlust ei rajata ehituskeeluvööndisse, kuivõrd LKS § 38 lg 4 p 2 kohaselt ei laiene

ehituskeeluvöönd kalda kindlustusrajatisele.

Kaldakindlust ei betoneerita, mistõttu sadeveed saavad valguda pinnasesse. Samuti ei tõsteta

kaldakindlustuse ehitamisel maapinda. Sellest lähtuvalt on kolmanda isiku arvates võimatu

sadevee valgumine taotleja kinnistule.

36. Kolmas isik on seisukohal, et ehitusluba ei ole tühine. Ehitusloal on kirjas, et selle alusel

saab püstitada kaldakindlustuse. Täpsustatud on ka ehitise olulised tehnilised andmed (kõrgus,

pikkus, laius, maht). Niisiis on ehitusloal kirjas mida ja kuidas selle alusel ehitada saab.

Kolmanda isiku hinnangul on ehitusluba õiguspärane. Vaidlustatud ehitusluba on antud EhS §

23 lg-e 1 ja Viimsi valla ehitusmääruse § 3 lg 3 p-i 1 alusel pädevusnorme järgides. Samuti

vastab ehitusluba vorminõuetele (EhS § 27). Ehitusloast selguvad õigused ja kohustused ning

seda on võimalik objektiivselt täita. Järelikult ei ole ehitusluba tühine HMS § 63 lg 2 p 5 alusel.

37. Kolmas isik märgib, et ehitusluba on kehtiv. Ehitamise alustamist 02.11.2006 tõendab

ehitise alustamise teatis, millega on tuvastatud, et ehitusluba ei ole kaotanud kehtivust EhS §

25 lg 2 alusel. Ehituse alustamise teatisega on tuvastatav EhS § 25 lg 2 sätestatud formaalne

kriteerium – ehitustegevusega alustamise fakt. Käesoleval juhul on see kriteerium täidetud ka

sisuliselt. Kolmas isik on reaalselt ehitustegevusega alustanud. Ehitustegevusega alustamist

koheselt peale ehitusloa väljastamist on kolmas isik tõendanud ning kirjeldanud täpsemalt selle

etappe, märkides, et Maa-ameti ajaloolistel kaartidel on kaldakindlustuse ehitamise etapid

ilmekalt näha. 2002 kaardilt (tl 109-110, I kd) nähtub, et vaidlusalustel maatükkidel täiendavat

pinnast ega kive ei ole. Näeme piltidelt üksnes muru ja üksikuid puid. 2006 kaardilt (tl 111, I

kd) aga nähtub, et kolmanda isiku kinnistul on alustatud kaldakindlustuse ehitamisega.

Kinnistutele on veetud suurtes kogustes pinnast ja kive. Sama aasta novembris alustati pinnase

tagasitäitmisega, mille meri oli ära viinud ning tõsteti kaldasse osa kividest. Kolmas isik väidab,

et 2007 veeti kinnistule veel juurde pinnast ja hulgaliselt kive, viimased tõsteti kokku ühte

suurde hunnikusse (tl 112, I kd). Kaebuses esitatud väide justkui ei oleks pinnast

kaldakindlustuse ehitamiseks tarvis, kuivõrd täidist ega segu rannakaitserajatise ehitamisel ei

kasutata, on eksitav. Kaldakindlustus tehakse kividega, seda ei betoneerita.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

38. Kohus leiab, et esiteks on käesolevas asjas vaidluse all küsimus, kas vastustaja on

tagastanud kaebuse esitaja 29.07.2013 vaide oma 06.09.2013 korraldusega nr 1031

õiguspäraselt või mitte.

38.1. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et A.V. esitas 29.07.2013 Viimsi Vallavalitsusele

taotluse 03.10.2006 väljastatud ehitusloa nr 7413 kehtetuse tuvastamiseks ja vastava asjaolu

ehitisregistris kajastamiseks. Alternatiivselt esitas A.V. vaide ehitusloa kehtetuks

tunnistamiseks. (tl 25-28, I kd)

Vaidlust ei ole ka selles, et Viimsi Vallavalitsuse 06.09.2013 korraldusega nr 1031 tagastati

A.V.i vaie läbivaatamatult haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p-de 1 ja 3 alusel.

Korralduse põhjendustest nähtub, et vastustaja leiab, et antud juhul on vaide esitaja

vaidlustanud korralduse alusel väljastatud ehitusloa, jättes vaidlustamata korralduse enda.

Vastustaja on seisukohal, et ehitusluba ei ole haldusakt. Kuna korraldus on vaidlustamata, siis

tal puudus õigus vaiet esitada, kuna HMS § 72 lg 1 p 1 kohaselt võib nõuda vaidemenetluse

korras haldusakti tühistamist. Vaide esitaja poolt taotletud ehitusloa tühisuse tuvastamine ei

saa samuti olla vaide esemeks.

Teiseks leiab vastustaja, et vaide esitajal puudub õigus vaiet esitada, kuna vaie on esitatud mitte

vaide esitaja õiguste rikkumise motiivil, vaid avalikes huvides, millistest huvist vaide esitamist

HMS § 72 ette ei näe.

Kolmandaks leidis vastustaja, et isegi kui vaide esitajal oleks vaide esitamise õigus, siis on

möödunud vaide esitamise tähtaeg. Vastustaja on seisukohal, et vaide esitaja oleks pidanud

tundma huvi naaberkinnistul toimuva suhtes ilmselgelt varem, kui 6 aastat peale korralduse ja

ehitusloa väljastamist. Vaide esitamise tähtaega ei ole vastustaja arvates tal võimalik ka

lähtuvalt HMS 34 lg 3 ennistada. (tl 60-62, I kd)

38.2. Vaide tagastamisega seotud küsimusi reguleerib HMS, mille § 79 lg 1 p 1 sätestab, et vaie

tagastatakse, kui isikul puudub õigus vaie esitada. Sama paragrahvi lg 1 p 3 kohaselt vaie

tagastatakse, kui mööda on lastud vaide esitamise tähtaeg ning seda ei ennistata.

38.3. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga selles, et vaide tagastamine oli õiguspärane, kuna

A.V.il puudus õigus vaiet esitada, sest ehitusluba ei saa rikkuda A.V.i õigusi ja et ehitusluba ei

ole haldusakt ning vaidlustamata oli korraldus, mille alusel see on väljastatud.

Nagu ka Tallinna Ringkonnakohus on oma 28.08.2013 määruses, kus lahendati A.V.i esialgse

õiguskaitse taotlust Viimsi Vallavalitsuse 3.10.2006 ehitusloa nr 7413 kehtivuse peatamiseks

(haldusasi nr 3-13-1665) p 9 selgitanud, et: „/…/ Vaide esitaja on muu hulgas selgelt viidanud

oma omandiõiguse piiramisele. Kuna ehitusluba on antud ehitamiseks A.V.ile kuuluva

Rohuneeme tee 65F-1 naaberkinnistul, siis pole kuidagi võimalik väita, et see ei saaks rikkuda

vaide esitaja subjektiivseid õigusi (nt kahjustada tema omandit). Samuti ei oma tähtsust Viimsi

valla poolt vastuses määruskaebusele välja toodud asjaolu, et A.V. on vaides taotlenud üksnes

03.10.2006 ehitusloa nr 7413 kehtetuks tunnistamist, kuid pole vaidlustanud Viimsi

Vallavalitsuse 29.09.2006 korralduse nr 589 p 1.2. Eraldi dokumendina vormistatud ehitusluba

on üksnes haldusakti andmise kohta väljastatud tõend HMS § 55 lg 5 tähenduses ega ole

lahutatav vallavalitsuse korraldusest, mille alusel see väljastati (vrd Riigikohtu 09.05.2008

määrus nr 3-3-1-22-08, p 10). Seega tuleb lugeda vaie esitatuks nii korralduse kui ka ehitusloa

peale tervikuna.“

Kohus nõustub eelpool märgitud Tallinna Ringkonnakohtu seisukohtadega ning leiab, et

eeltoodust tulenevalt on vastustaja asunud oma 06.09.2013 korralduses nr 1031 õigusvastaselt

seisukohale, et kaebuse esitaja ei ole vaiet esitanud oma subjektiivsete õiguste rikkumise

motiivil, vaid avalikes huvides. Samuti on väär vastustaja seisukoht vaide tagastamise

korralduses selles, et kaebaja ei ole vaidlustanud vaide korras nii korraldust kui ehitusluba koos

ning sellest tulenevalt oli vastustajal õigus vaie tagastada. Eeltoodust tulenevevalt on vastustaja

tagastanud selles osas kaebuse esitaja 29.07.2013 vaide õigusvastaselt HMS § 79 lg 1 alusel.

Õige on vastustaja seisukoht, et kehtetuse tuvastamise nõude esitamist HMS § 72 ette ei näe.

Samas siis ei muuda see vaide tagastamist õiguspäraseks, sest kehtetuks tunnistamise nõue ja

kehtetuse tuvastamisnõue olid esitatud alternatiivsetena. Vastustajal oleks tulnud

alternatiivsetest nõuetest lubatav nõue sisuliselt lahendada.

38.4. Kohus, nõustudes kaebuse esitajaga, leiab, et vaie esitati tähtaegselt ning vastustaja

vastupidine seisukoht ei ole põhjendatud. Kaebaja toob õigesti välja, et korralduses nr 1031 ei

ole märgitud, millal vastav tähtaeg möödus ja millisest kuupäevast alates hakkas kulgema vaide

esitamise tähtaeg.

Asjaolu, et vaie ja sellest tulenevalt ka käesolev kaebus esitati tähtaegselt, on käesolevas asjas

tuvastatud Tallinna Halduskohtu 12.04.2014 määrusega ja Tallinna Ringkonnakohtu

25.08.2014 määrusega, mis jõustusid Riigikohtu 09.10.2014 määrusega. Kohus ei pea

vajalikuks neis avaldatud seisukohti korrata.

Kohus rõhutab siiski veelkord, et käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja sai

ehitusloast nr 7413 teada vastuseks tema teabenõudele saadetud Viimsi Vallavalitsuse

ehitusameti juhataja 28.06.2013 elektronkirjast (tl 20, I kd). Seda on vastustaja kinnitanud ka

vaide tagastamise korralduses. Vastustaja ei ole veenvalt tõendanud ega põhjendanud, et

kaebaja pidi olema tema õigusi rikkuvast haldusaktist teadlik enne 28.06.2013. Ka vaidlustatud

korraldusest nr 1031 ei nähtu ühtegi selget seisukohta ja selle põhjendust, mis ajast alates vaide

esitaja vastustaja arvates oleks pidanud tema õigusi rikkuvast haldusaktist teada saama.

Eeltoodust tulenevalt oli vaide tagastamine ka HMS § 79 lg 1 p 3 alusel õigusvastane.

38.5. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et Viimsi Vallavalitsuse 06.09.2013 korraldusega nr

1031 tagastati A.V.i vaie läbivaatamatult haldusmenetluse seaduse (HMS) § 79 lg 1 p-de 1 ja 3

alusel õigusvastaselt, millest tulenevalt tuleb kaebus nimetatud korralduse tühistamisnõudes

rahuldada.

39. Teiseks on käesolevas asjas vaidluse all küsimus, kas Viimsi Vallavalitsuse 29.09.2006

korralduse nr 589 punkt 1.2 Pringi külas Rohuneeme tee 65D ja 65E kaldakindlustuse

ehitamiseks ehitusloa väljastamine P.M.ale (03.10.2006 väljastatud ehitusluba nr 7413) on

tühine ja seega kehtetu tema väljaandmisest saadik.

39.1. HMS § 63 lg 1 sätestab, et tühine haldusakt on kehtetu algusest peale. Sama paragrahvi

lg 2 kohaselt on haldusakt tühine, kui: 1) sellest ei selgu haldusakti andnud haldusorgan; 2)

sellest ei selgu haldusakti adressaat; 3) seda ei ole andnud pädev haldusorgan; 4) see kohustab

toime panema õigusrikkumise; 5) sellest ei selgu õigused ja kohustused, kohustused on

vastukäivad või seda ei ole muul objektiivsel põhjusel kellelgi võimalik täita.

39.2. Kohus ei nõustu kehitusloa tühisuse küsimuse lahendamisel kõigepealt kaebuse esitajaga

selles, et vaidlusalune ehitusluba on tühine põhjusel, et selle aluseks olev eskiis ei vasta ühelegi

ehitusprojekti kohutuslikule nõudele, mis on sätestatud vaidlusaluse ehitusloa väljastamise ajal

kehtinud ehitusseaduse (EhS v.r) § 18 lg 1 ja lg 3 ning ehitusluba on väljastatud ilma

ehitusprojektita.

EhS v.r § 18 lg 1 sätestas, et ehitusprojekt on ehitise või selle osa ehitamiseks ja kasutamiseks

vajalike

dokumentide

kogum,

mis

koosneb

tehnilistest

joonistest,

seletuskirjast,

hooldusjuhendist ja muudest asjakohastest dokumentidest. Sama paragrahvi lg 3 kohaselt pidi

ehitusprojekt olema selline, et oleks võimalik: 1) selle järgi ehitada; 2) ehitist kasutada ja

hooldada; 3) kontrollida ehitamise vastavust ehitusprojektile; 4) kontrollida ehitise vastavust

õigusaktides kehtestatud nõuetele.

Haldusakt on tühine üksnes eelpool märgitud HMS § 63 lg 2 sätestatud aluste ilmnemisel.

Kaebaja on sisuliselt tuginenud HMS § 63 lg 2 p 5 leides, et käesoleval juhul ei ole võimalik

objektiivselt kontrollida mida ja kuidas on võimalik ehitusloa alusel ehitada ehk teisisõnu ei ole

õigused ja kohustused piisavalt selged.

Kohus leiab, et ehitusloa aluseks olevast eskiisist (tl 160 ja selle pöördel, I kd) on siiski

võimalik aru saada, mida ja kuidas saab selle järgi ehitada. Kohus nõustub siinkohal kolmanda

isikuga selles, et ehitusloal on kirjas, et selle alusel saab püstitada kaldakindlustuse. Täpsustatud

on ka ehitise olulised tehnilised andmed (kõrgus, pikkus, laius, maht). Niisiis on ehitusloal

kirjas mida ja kuidas selle alusel ehitada saab.

Kohus möönab, et projektis võiks olla lisaks eskiisjoonisele ka seletuskiri või muud

asjakohased dokumendid, kus oleks kajastatud täpsemad andmed, kuid nende puudumine ei too

kaasa ehitusloa tühisust, kui eskiisjooniselt on võimalik aru saada, mida ja kuidas ehitada.

39.3. Eeltoodust tulenevalt tuleb kaebuse esitaja esimene alternatiivne nõue - tuvastada Viimsi

Vallavalitsuse 29.09.2006 korralduse nr 589 punkt 1.2 tühisus - jätta rahuldamata.

40. Kolmandaks on käesolevas asjas vaidluse all küsimus, kas Viimsi Vallavalitsuse

29.09.2006 korralduse nr 589 punkt 1.2 ja selle alusel 03.10.2006 väljastatud ehitusluba

nr 7413, on kehtetud alates 04.10.2008.

40.1. Kohus märgib, et EhS v.r § 25 lg 2 sätestas, et ehitusluba kaotab kehtivuse, kui ehitamist

ei ole alustatud kahe aasta jooksul ehitusloa väljastamise päevast arvates. Sama paragrahvi lg 3

kohaselt loeti ehitamise alustamise päevaks esimest ehitusprojektile vastavate tööde tegemise

päeva.

Kaebuse esitaja leiab, et kuivõrd kolmas isik alustas ehitustegevust alles 2013 aastal, siis on

vaidlusalune ehitusluba kehtetu alates 04.10.2008.

40.2. Kohus nõustudes kolmanda isiku seisukohaga leiab, et 02.11.2006 kolmanda isiku poolt

esitatud ehitise alustamise teatisega (tl 134, I kd) on tõendamist leidnud EhS v.r § 25 lg 2

sätestatud formaalne kriteerium – ehitustegevusega alustamise fakt.

Lisaks kinnitavad eeltoodut kolmanda isiku seisukohad kinnistule pinnase ja kivide veo kohta

ning pinnase tagasitäitmise kohta (tl 104, I kd) ning maa-ameti ortofotod perioodidest 2002,

2006, 2008 ja 2012 (tl 109-113, I kd), mis kajastavad olukorra muutumist kinnistutel. Samuti

H. O. selgitused (tl 114, I kd), E. A. selgitused (tl 135, I kd) ja J. S. selgitused (tl 136, I kd), mis

täiendavalt toetavad kolmanda isiku seisukohta selles, et kolmas isik on alustanud

ehitustegevusega vähem kui 2 aasta möödumisel ehitusloa väljastamisest. Samas on kohus

seisukohal, et kaebaja ei pidanud teostatud töödest nende iseloomu tõttu (tormi poolt ärauhutud

pinnase tagasitäitmine, kivide ja pinnase juurdevedu kinnistule) veel järeldama, et välja on

antud vaidlusalune ehitusluba ja et kolmanda isiku kinnistutel on alustatud selleks välja antud

ehitusloa alusel ehitustegevusega.

Eeltoodut arvestades ei nõustu kohus kaebuse esitajaga selles, et Viimsi Vallavalitsuse

29.09.2006 korralduse nr 589 punkt 1.2 ja selle alusel 03.10.2006 väljastatud ehitusluba nr 7413

on kehtetu alates 04.10.2008. Järelikult tuleb jätta kaebus ka teise alternatiivse nõude osas

rahuldamata.

41. Kaebuse sisulise põhiküsimusena käsitleb kohus tühistamisnõuet küsimuses, kas

Viimsi Vallavalitsuse 29.09.2006 korralduse nr 589 punkt 1.2 ja selle alusel 03.10.2006

väljastatud ehitusluba nr 7413, kuuluvad tühistamisele, kuna need rikuvad väidetavalt

kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ning on õigusvastased.

41.1. Kohus märgib tühistamisnõude käsitlemisel kõigepealt, et Riigikohus on selgitanud, et

haldusakti tühistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamisel kaitstavate õiguste ja vabadustena

tuleb mõista isiku subjektiivseid avalikke õigusi - põhiõigusi ja -vabadusi, seadustest, muudest

õigustloovatest aktidest, haldusaktidest ja halduslepingutest tulenevaid õigusi. Kohus peab

väidetavalt rikutud seadust või muud õigustloovat akti tõlgendades hindama, kas selles sisalduv

säte kaitseb vaid avalikke huve või ka isiku huve. Kui säte kaitseb avalike huvide kõrval ka

isiku huve, tuleneb sättest isiku subjektiivne õigus nõuda sättest kinnipidamist. Seejuures tuleb

arvestada nii sätte eesmärki, kui ka huvi kaalukust. Isiku põhjendatud huvist võib seega välja

kasvada ka halduskohtus kaitstav õigus, kuid ainult juhul, kui seadus kaitseb või peab kaitsma

seda huvi (Riigikohtu erikogu 20.12.2001 määrus haldusasjas nr 3-3-1-8-01).

HMS § 54 sätestab, et haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt

andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta

ning vastab vorminõuetele.

HMS § 56 lg 1 kohaselt peab kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine

olema

kirjalikult

põhjendatud.

Haldusakti

põhjendus

esitatakse

haldusaktis

või

menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi

lg sätestatakse, et haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik

alus ning lg 3 kohaselt kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida

kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud.

41.2. Vaidlust ei ole selles, et Viimsi Vallavalitsus väljastas 29.09.2006 korralduse nr 589 p 1.2

alusel P.M.ale 03.10.2006 ehitusloa nr 7413 kaldakindlustuse ehitamiseks Viimsi vallas Pringi

külas Rohuneeme tee 65D ja 65E kinnistutele (tl 21-22, I kd). Ehitusloa väljastamisel oli selle

aluseks üksnes eskiis (tl 29-30, I kd), mida ehitusloas märgiti kui kaldakindlustuse skeemi

19.09.2006. Vaidlust ei ole, et eskiisil puudub seletuskiri või muud ehitusloa väljastamise ajal

kehtinud EhS § 18 lg 1 sätestatud dokumendid (vt ülal EhS § 18).

41.3. Kohus märgib, et menetluses esitatud dokumentidega on tõendatud ja pooled ei vaidle

selle üle, et Viimsi vallas Pringi külas Rohuneeme tee 65D ja 65E kinnistutele ei ole piirkonna

detailplaneeringuga (tl 79-83, I kd) ega Viimsi valla üldplaneeringuga (kättesaadav Viimsi valla

kodulehel www.viimsivald.ee ) ette nähtud kaldakindlustuse või rannakindlustuse rajamist.

Nimetatud planeeringutest tulenevalt on Rohuneeme tee 65D ja 65E kinnistute ehitus-

keeluvöönd 50 m laiune. Üldplaneering kohustab rannal ja kaldal asuvate kinnisasjade

omanikke ja valdajaid hoidma veekogu rannad ja kaldad puhtana ning hooldama kallasrada ja

tagama rajal inimestele vaba ligipääsu. Detailplaneeringu järgi on veekaitsetsooniks 10 m

veepiirist ning läbipääsuks piki kallast rajatava kallasraja tsoon kuni 4 m veepiirist või 2 m

kõrgveeseisust.

Kohus leiab nõustudes kaebuse esitajaga, et kehtiva detailplaneeringu mittejärgimisega on

rikutud kaebuse esitaja usaldust ning subjektiivset õigust (õiguspärane ootus võimu teostamise

seaduslikkusele), et vastustaja järgib ehituslubade väljastamisel detailplaneeringut ega luba

naaberkinnistule ehitada rajatist, mida detailplaneering ette ei näe.

41.4. Arvestades eelpool p 41.2. ja 41.3. märgitud asjaolusid leiab kohus, et kuivõrd esitamata

on EhS v.r § 18 lg 1 sätestatud dokumendid, siis ei ole võimalik ka kontrollida ehitusprojekti

(eskiisi) pinnalt, kas ehitis vastab õigusaktides kehtestatud nõuetele (EhS v.r § 18 lg 3 p 4).

Lisaks peab ehitusloa väljaandmise aluseks olev ehitusprojekt olema koostatud selliselt, et selle

järgi ehitatav ehitis vastaks EhS v.r §-le 3 (EhS v.r § 18 lg 2 esimene lause). Ehitusprojekt tuleb

koostada niisuguse detailsuse ja ulatusega, mis võimaldab kontrollida ehitise vastavust

õigusaktides kehtestatud nõuetele (EhS v.r § 18 lg 3 p 4). Sellisteks nõueteks on iseäranis

nõuded ehitise ohutusele ja püsivusele. Ehitis ei või ohustada selle kasutajate ega teiste inimeste

elu, tervist või vara ega keskkonda (EhS v.r § 3 lg 1, lg 4 esimene lause).

Pädev asutus peab ehitusloa väljastamisest keelduma, kui ehitusprojekt ei vasta ehitusprojektile

esitatavatele nõuetele või ehitusprojekti koostamise lähteandmetele, sealhulgas kehtestatud

detailplaneeringule või projekteerimistingimustele (EhS v.r § 24 lg 1 p 1) ja kui ehitusprojektis

ei ole arvestatud ehitisele esitatavaid nõudeid (EhS v.r § 24 lg 1 p 2).

Käesoleval juhul on täidetud mõlemad ehitusloa väljastamisest keeldumise eeldused, millest

tulenevalt saab järeldada, et vastustaja on teinud haldusmenetluses ilmselgelt vea, sest ta on

jätnud vastavad asjaolud kontrollimata ning väljastanud ehitusloa õigusvastaselt. Järelikult

tuleb ehitusluba tühistada.

41.5. Kohtule esitatud kinnistusraamatu väljavõttega (tl 17, I kd) on tõendatud, et kaebuse

esitaja A.V. oli Pringi küla, Rohuneeme tee 65F-1 omanikuks alates 02.02.2005 aastast, mis on

naaberkinnistu Viimsi vallas Pringi külas Rohuneeme tee 65D ja 65E kinnistute suhtes, millele

on väljastatud vaidlusalune ehitusluba.

Pooled ei vaidle ka selle üle, et kaebuse esitajat vaatamata eeltoodule vaidlusaluse ehitusloa

menetlusse ei kaasatud.

HMS § 11 lg 1 p 1-3 sätestavad, et haldusmenetluses on menetlusosalised haldusakti andmist

või toimingu sooritamist taotlev või halduslepingu sõlmimiseks ettepaneku teinud isik

(taotleja); isik, kellele haldusakt või toiming on suunatud või kellele haldusorgan on teinud

ettepaneku halduslepingu sõlmimiseks (adressaat); isik, kelle õigusi või kohustusi haldusakt,

haldusleping või toiming võib puudutada (kolmas isik).

HMS § 49 lg 1 kohaselt on huvitatud isikul ja isikul, kelle õigusi võib avatud menetluse korras

antav õigusakt puudutada, õigus määratud tähtaja jooksul esitada menetlust läbiviivale

haldusorganile eelnõu või taotluse kohta ettepanekuid ja vastuväiteid.

Kohus leiab, et arvestades asjaolu, et käesoleval juhul taotleti kaebaja naaberkinnistule

suuremahulise kaldakindlustuse ehitamist, siis oleks tulnud kaebuse esitaja ilmselgelt

haldusmenetlusse kaasata kui puudutatud isik, kuna ka lihtsa tavateadmise pinnalt võis eeldada,

et vastava otstarbega ja mastaabiga rajatise ehitamine mereranda võib puudutada naabri

kolmanda isiku õigusi. Vastustaja kaebuse esitajat haldusmenetlusse ei kaasanud, seega rikkus

ta kohtu arvates siinkohal jämedalt HMS § 11 lg 1 p 3 ja § 49 lg 1 sätestatud ärakuulamisõigust.

Kuigi üldjuhul ei saa haldusakti kehtetuks tunnistamist nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti

andmisel rikuti menetlusnõudeid (HMS § 58), siis käesoleval juhul leiab kohus, et tegemist oli

niivõrd olulise rikkumisega ja kaebuse esitaja kaasamata jätmine võis oluliselt mõjutada asja

otsustamist, millest tulenevalt on vaidlusalune ehitusluba juba üksnes sel põhjusel õigusvastane

ja kuulub tühistamisele.

41.6. Kolmas isik märkis ehitusloa õiguspärasust põhjendades, et kaldakindlust ei rajata

ehituskeeluvööndisse, kuivõrd LKS § 38 lg 4 p 2 kohaselt ei laiene ehituskeeluvöönd kalda

kindlustusrajatisele. Kaebuse esitaja leidis, et tegemist on aga ranna kindlustusrajatisega, mille

rajamine on lubatud ehituskeeluvööndisse kehtestatud detailplaneeringuga või kehtestatud

üldplaneeringu alusel (LKS § 38 lg 5 p 3).

LKS § 5 lg 1 sätestab, et kallas on merd, järve, jõge, veehoidlat, oja, allikat või

maaparandussüsteemi eesvoolu ääristav ja erinõuete kohaselt kasutatav maismaavöönd, mida

kaitstakse käesoleva seadusega. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt Läänemere, Peipsi järve,

Lämmijärve, Pihkva järve ja Võrtsjärve kaldaid nimetatakse rannaks.

Kohus leiab nõustudes kaebuse esitajaga, et kuivõrd Rohuneeme tee 65D ja 65E kinnistud

asuvad Läänemere kaldal, siis on tulenevalt LKS § 5 lg 2 tegemist mitte kalda

kindlustusrajatise,

vaid

ranna

kindlustusrajatisega,

mille

rajamine

on

lubatud

ehituskeeluvööndisse kehtestatud detailplaneeringuga või kehtestatud üldplaneeringu alusel.

Käesoleval juhul nagu ka juba eelpool sai tuvastatud detailplaneeringuga ega üldplaneeringuga

rannakaitserajatise ehitamist ette nähtud ei ole. Seega on ehitusluba vastuolus LKS § 38 lg 5 p

3.

41.7. Kohus nõustub kaebuse esitajaga ka selles, et ehitusluba on vastuolus ehitusloa

väljastamise ajal kehtinud LKS redaktsiooni § 36 lg-ga 1, mis sätestas, et rannal või kaldal

asuva kinnisasja valdaja on kohustatud tagama inimeste ja loomade vaba läbipääsu kallasrajal

veeseaduse § 10 tähenduses. Tol ajal kehtinud veeseaduse § 10 lg 1 kohaselt on kallasrada

kaldariba avaliku veekogu ja avalikuks kasutamiseks määratud veekogu ääres ning asub

kaldavööndis. Kallasraja laiust arvestatakse lamekaldal keskmise veeseisu piirjoonest ja

kõrgkaldal kaldanõlva ülemisest servast, lugedes viimasel juhul kallasrajaks ka vee piirjoone ja

kaldanõlva ülemise serva vahelist maariba. Sama paragrahvi lg 2 p 1 sätestas, et kallasraja laius

on laevatatavatel veekogudel 10 meetrit. Seega pidi loa väljastamise ajal olema tagatud läbipääs

(kallasrada) 10 meetri ulatuses.

Kohus leiab, et käesolevas asjas on kohtule esitatud dokumentidega sh vaidlusaluse ehitusloa

aluseks oleva eskiisiga (vt tl 29 pöördel) tõendatud, et rannakaitserajatis on kavandatud 3 meetri

kaugusele suvisest merepiirist. Nimetatud väitele ei ole ei vastustaja ega kolmas isik vastu

vaielnud. Kohus on nõustudes kaebuse esitajaga seisukohal, et sellega ei ole tagatud rannal

seadusega ette nähtud 10 meetri laiune läbipääs. Eeltooduga on rikutud kaebuse esitaja

subjektiivset õigust kasutada seadusega ettenähtud 10 meetri laiust läbipääsu rannal.

Õige on ka kaebaja seisukoht selles, et Keskkonnamõju hindamise ja juhtimissüsteemi seaduse

(KeHJS) § 6 lg 2 p 18 kohaselt ning Vabariigi Valitsuse 29.08.2005 määrusega nr 224

kehtestatud tegevusvaldkondade, mille korral tuleb kaaluda keskkonnamõju hindamise

algatamise vajalikkust, täpsustatud loetelu § 11 p 2 kohaselt tuleb ranna kindlustusrajatise

rajamisel kaaluda keskkonnamõjude hindamise algatamise vajalikkust. Käesoleval juhul ei

nähtu, et ehitusloa väljastamisel oleks keskkonnamõjude hindamise algatamise vajadust

tegelikult kaalutud. Järelikult on vaidlustatud ehitusloa andmisel rikutud ka eelpool viidatud

norme, millest tulenevalt on ehitusluba ka seetõttu õigusvastane.

41.8. Kohtu arvates toob kaebaja põhjendatult välja, et asjaolu, et Harjumaa

Keskkonnateenistus on oma 06.09.2006 kirjaga (tl 84, I kd) nõustunud tormikahustuste

likvideerimisega teatud tingimustel, ei muuda vaidlusalust ehitusluba õiguspäraseks, kuivõrd

järgitud ei ole LKS-st tulenevat planeeringu nõuet. Seejuures märgib kohus, et ka viidatud

nõusolekus on märgitud, et rannakindlustus on otstarbekas rajada vastava planeeringu alusel,

mis käsitleb antud piirkonna kõiki rannaalasid, kus kindlustamine on vajalik.

41.9. Kohus ei nõustu kolmanda isikuga selles, et ehitusluba ei riku kaebuse esitaja

subjektiivseid õigusi, kuna ei halvenda kaebajal oma kinnistut kasutamast ega piira kuidagi

omandiõiguse teostamist

Kohus leiab nõustudes kaebuse esitajaga, et Geol. dr Orviku ekspertarvamuses on põhjalikult

analüüsitud erinevaid vaidlusaluse kaitserajatisega kaasnevaid mõjusid – sh mõjusid kaebaja

kinnistule.

Kohus leiab, et Geol. dr Orviku ekspertarvamusega (tl 50-58, I kd) on tõendamist leidnud, et

rannakindlustuse rajamisega võib ohtu sattuda kaebaja kinnistu rannaala püsivus. Eeltoodut ei

lükka ümber kolmanda isiku poolt esitatud GECC Konsultatsioonid OÜ (Ekspert Gery

Einbergilt (PhD) ja Peeter Parkilt, (MSc) tellitud ekspertarvamus (tl 120-133, I kd). Nimelt on

ka GECC Konsultatsioonid OÜ arvamuses asutud seisukohale, et väga tugeva tormi ja soodsa

tuulesuunaga võib Rohuneeme tee 65D ja 65E kaldakindlustus osa lainetusest suunata

Rohuneeme tee 65F-1 kinnistu suunas.

Eeltoodust tulenevalt on väär kolmanda isiku seisukoht, et vaidlusalune ehitusluba kaebuse

esitaja subjektiivseid õigusi ei puuduta.

41.10. Veel on kaebuse esitaja välja toonud negatiivse mõjuna oma õigustele pinnase- ja

sadevete valgumise ohu naaberkinnistult kaebaja kinnistule. Kaebaja leiab, et vaidlusalune

kaitserajatis takistab vete liikumist kolmanda isiku kinnistu pinnasesse ning arvestades kõrguste

vahesid on ilmne, et need valguvad kaebaja kinnistule. Kohus kaebuse esitaja eeltoodud

seisukohtadega ei nõustu. Ehitusloale lisatud eskiisi kohaselt ei täideta rannakindlustuse

rajamiseks kasutatud kivide vahesid. Seega ei saa need kuidagi ka mõjutada pinnase- ja

sadevete valgumist. Geol. dr Orviku ekspertarvamuses ei ole selle asjaoluga arvestatud, vaid

lähtutud on ekspertarvamuse tegemisel ajal olnud tegelikust olukorrast ehk olukorrast, kus juba

püstitatud rannakaitserajatise kivide vahel kasutas kolmas isik täitena savi. Asjaolu, et

tegelikkuses kasutas kolmas isik kivide vahel savitäidet, ei ole aga käesoleva vaidluse

küsimuseks. Nimelt saab kohus kontrollida haldusakti õiguspärasust üksnes haldusakti andmise

seisuga (HKMS §158 lg 2). Vaidlustatud ehitusloas kivide vahede täitmist ette nähtud ei olnud.

41.11. Õige on kolmanda isiku seisukoht selles, et kaebaja väited seoses rannikukeskkonna

loodusliku tasakaalu ja ranna loodusliku ilme muutumise kohta ei ole asjakohased ega asjasse

puutuvad.

41.12. Kokkuvõtvalt on kohus seisukohal, et Viimsi Vallavalitsuse 29.09.2006 korralduse

nr 589 punkt 1.2 ja selle alusel 03.10.2006 väljastatud ehitusluba nr 7413, kuulub

tühistamisele, kuna see rikub kaebuse esitaja subjektiivseid õigusi ning vastustaja on

rikkunud nimetatud ehitusloa väljastamisel HMS § 11 lg 1 p 3 ja § 49 lg 1 sätestatud

ärakuulamiskohustust,

ehitusluba

on

vastuolus

piirkonna

üldplaneeringu

ja

detailplaneeringuga, millest tulenevalt on omakorda rikutud ka LKS § 38 lg 5 p 3. Lisaks

ei vasta ehitusluba EhS v.r § 18 lg 1, millest tulenevalt ei ole võimalik kontrollida ehitise

vastavust EhS v.r § 18 lg 3 p 4 nõuetele.

Kohus leiab, et käesoleval juhul ei kaalu ka kolmanda isiku võimalik õiguspärane ootus kord

juba välja antud ja aastaid vaidlustamata ehitusloa kehtima jäämiseks üles kaebuse esitaja huvi

õigusvastase ehitusloa tühistamiseks.

42. Kaebuse esitaja on taotlenud vastustaja kohustamist haldusakti andmiseks, millega

kohustataks kolmandat isikut Rohuneeme tee 65D ja 65E kinnistul poolelioleva ehitise

lammutamiseks. Kaebuse esitaja tugineb vastavalt oma selgitustele selle taotluse

esitamisel LKS § 38 lg 9 ja RVastS § 11 lg 1.

42.1. Kohus leiab, et kaebuse esitaja taotlust kaebaja poolt esitatud viisil rahuldada ei saa.

Kohus ei saa arvestades vaidlusega seotud asjaolusid käesoleval juhul kohustada vastustajat

konkreetse sisuga haldusakti andmiseks. Küll aga saab kohus kohustada vastustajat

õigusvastase haldusakti tagajärjed kõrvaldamise üle otsustama (vt HKMS § 37 lg 1 p 5 ja § 41

lg 3). Kohus põhjendab oma seisukohta alljärgnevaga.

42.2. Arvestades, et kohus tühistas Viimsi Vallavalitsuse 29.09.2006 korralduse nr 589 punkti

1.2 ja selle alusel 03.10.2006 väljastatud ehitusloa nr 7413, tuleb vastustajal teha otsustus

haldusakti tagasitäitmiseks.

Materiaalõiguslikult on tagasitäitmise nõuet täpsustatud haldusakti tagajärgede kõrvaldamise

nõudena RVastS §-s 11. Selle paragrahvi 1. lõike kohaselt võib kannatanu avaliku võimu

kandjalt rahalise hüvitise asemel nõuda kehtetuks tunnistatud või vastavas osas muudetud

haldusakti või toimingu õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamist.

RVastS § 11 lg-st 1 tulenevalt on tagajärgede kõrvaldamise nõudel järgmised eeldused: 1)

haldusorgani avalik-õiguslik tegu (tühistatud või tagasiulatuvalt muudetud haldusakt või

õigusvastane toiming), 2) isiku subjektiivse õiguse rikkumine; 3) püsiv õigusvastane tagajärg;

4) põhjuslik seos haldusorgani teo õigusvastase tagajärje ja isiku subjektiivse õiguse rikkumise

vahel (vt E. Andresen, Õigusvastaste tagajärgede kõrvaldamine ja kahju hüvitamine

riigivastutusõiguses, Juridica 2006, lk 167).

Ehkki § 11 paikneb RVastS III peatükis „Kahju hüvitamine“ ja kasutab väljendit „hüvitamise

asemel“, ei ole varalise või mittevaralise kahju tekkimine RVastS § 8 ja 9 mõttest tulenevalt

käesoleval juhul tagajärgede kõrvaldamise nõude eelduseks. Sätte paiknemine ja sõnastus

tuleneb sellest, et RVastS § 11 reguleerib ennekõike kahju rahalise hüvitamise ja tagajärgede

kõrvaldamise nõude vahekorda. Nõude eeldused on aga kohtu veendumusel RVastS § 11 lg-s

1 reguleeritud teisiti. Nimelt sätestab RVastS § 11 lg 1 tagajärgede kõrvaldamise nõude

eeldusena kahju tekkimise asemel püsiva õigusvastase tagajärje olemasolu.

Kohus leiab, et RVastS § 11 lg 1 eeldused on käesoleval juhul täidetud. Ehitusluba kuulub

tühistamisele, see rikub kaebaja õigusi ja ehitusloa osaline realiseerimine kolmanda isiku poolt

enne selle kehtivuse peatamist kohtu poolt tekitas vaidlusaluse poolelioleva rajatise näol püsiva

õigusvastase tagajärje.

42.3. Järgnevalt selgitab kohus, kas taotletav tagajärgede kõrvaldamise vahend on õiguslikult

ja faktiliselt võimalik. RVastS § 11 lg 2 kohaselt on avaliku võimu kandja tagajärgede

kõrvaldamisel kohustatud rakendama kõiki õiguspäraseid abinõusid, sealhulgas andma

haldusakte, sooritama toiminguid või esitama kolmanda isiku vastu eraõiguslikke nõudeid, kui

selleks on olemas õiguslik alus ja tagajärgede kõrvaldamise kulud ei ületaks oluliselt rahalist

hüvitist.

Kaebaja poolt taotletava lammutusettekirjutuse tegemiseks aluseks oleks EhS § 132 lg 3 p 2,

mis sätestab, et korrakaitseorgan otsustab ehitise lammutamise eelkõige, kui ehitise

ebaseadusliku ehitamisega on kinnisasja omanikule või kinnisasjaga piirnevate kinnisasjade

omanikele kaasnenud püsiv negatiivne mõju, mis on üleliia koormav ja mida ei ole võimalik

piisavalt vähendada ega leevendada.

Ehitusloa tühistamine halduskohtu poolt tähendab ehitusloa kehtetuks tunnistamist algusest

peale. Selle tulemusena muutub ehitis kohtuotsuse jõustumise hetkest õigusvastaseks st ehitis

on ehitatud ebaseaduslikult (vt selle kohta ka ehitusseadustiku1 eelnõu seletuskiri § 154

„Riikliku järelevalve erisused“ – jõustunud seaduses § 132) ja tekib alus EhS § 132 lg 3 p 2

kohaldamiseks.

Seadus ei näe aga ette ebaseaduslikult ehitatud (käesoleval juhul õigusliku aluseta ehitatud)

ehitise tingimusteta lammutamist, vaid paneb vastava otsuse tegijale kaalutlusõiguse teostamise

kohustuse. Seega ei piisa lammutusettekirjutuse õiguspärasuse hindamiseks õigusliku aluse

olemasolust,

vaid

kontrollida

tuleb,

kas

lammutusettekirjutus

oleks

kooskõlas

diskretsioonireeglitega.

Kohus on seisukohal, et halduskohus ei saa haldusorganile üldjuhul tagajärgede kõrvaldamise

nõude raames teha siduvat ettekirjutust haldusakti andmiseks. See on võimalik üksnes juhul,

kui kaalutlusõigus on redutseerunud nii ulatusliult, et kõik teised lahendid oleks juhtumi eripära

tõttu välistatud. Reeglina tuleb haldusorgani kaalutlusõiguse teostamise kohustuse korral kohtul

teha haldusorganile ettekirjutus asja uueks otsustamiseks (vrd RVastS § 6 lg 4 ja 5).

Kohus ei pea käesoleval juhul seetõttu võimalikuks teha vastustajale otsest lammutamise

ettekirjutust, küll aga tagajärgede kõrvaldamise nõuet arvestades ettekirjutust lammutamise

küsimuse otsustamiseks. Seejuures tuleb vastustajal arvestada järgmist.

42.3.1. Käesoleval hetkel ei ole krundi suhtes kehtiva detailplaneeringu ja üldplaneeringuga

ette nähtud rannakindlustuse ehitamist Pringi külas Rohuneeme tee 65D ja 65E kinnistutele.

Seni kuni kehtivat detailplaneeringut ei ole muudetud või uut detailplaneeringut kehtestatud,

tuleb lähtuda olemasolevast õiguslikust olustikust.

Kui lammutamine on sobiv ja ainuvõimalik vahend õiguspärase olukorra loomiseks, tuleb

lõppkokkuvõttes hinnata lammutusettekirjutuse proportsionaalsust. Selleks tuleb omavahel

kaaluda rikutud avalikke ja kaebaja huve ning loodud rajatise omaniku huve ja õigusi.

Kohus nõustub siinkohal kaebajaga selles, et tühistatud haldusakti tagasitäitmise takistuseks ei

saa olla kolmanda isiku poolt väidetud õiguspärane ootus, et talle 2006 aastal väljastatud

ehitusluba jääb kehtima. Nimelt viitab kaebuse esitaja kohtu arvates põhjendatult LKS § 38 lg

9, mis sätestab, et kui kohalik omavalitsus lubab ranna või kalda ehituskeeluvööndis ehitamist

vastuolus käesolevas paragrahvis sätestatuga, ei teki isikul, kellele ehitusluba väljastati või kelle

huvides ehitamine on, vastavalt haldusmenetluse seadusele õiguspärast ootust ehitamise

õiguspärasuse osas.

42.3.2. Samuti juhib kohus vastustaja tähelepanu sellele, et kaalutlusõiguse teostamisel tuleb

järgida ette antud kaalutlusõiguse piire. Ehitusseadustiku eelnõu seletuskirjas on märgitud

selles osas, et sellega seoses on oluline, et lammutatava ehitise maksumus või selle püstitamise

kulud ei tohi mängida otsustavat rolli. Lammutusettekirjutust ei tohi niisiis jätta andmata

sellepärast, et ehitise püstitamine oli väga kulukas. Ka isiklikud või sotsiaalsed asjaolud võivad

tähtsust omada ainult tähtaegade määramisel, kuid pikemaajalist talumist need põhimõtteliselt

ei õigusta. (G. H. Reichel , B. H. Schulte. Handbuch Bauordnungsrecht. München, 2001, lk 424

viidatud U. Ramsauer. Ehitusjärelevalve meetmed ebaseaduslike ehitiste kõrvaldamiseks.

Juridica 2006, nr 7, viide 16).

42.3.3. Menetlusõiguse aspektist tuleb vastustajal esmajoones tähelepanu pöörata

menetlusosaliste eelneva ärakuulamise nõudele (HMS § 11 lg 1 p 2 ja § 40 lg 2). Selle kohaselt

peab menetlusosalistele andma võimaluse kavandatava ettekirjutuse kohta eelnevalt arvamust

avaldada. Ettekirjutus peab olema kirjalik ning seda tuleb vastavalt haldusmenetluse seaduse §-

le 56 põhjendada.

42.3.4. Lisaks juhib kohus vastustaja tähelepanu sellele, lammutamisettekirjutuse alusel ehitise

lammutamiseks EhS § 132 lg 3 mõtte kohaselt ei ole vajalik ehitusloa taotlemine ehitise

lammutamiseks. Asjaolud, mis lammutamiseks antavas ehitusloas peaksid sisalduma, tuleb

kindlaks määrata lammutamisettekirjutuses.

42.3.5. RVastS § 11 lg 2 piirab tagajärgede kõrvaldamise nõuet, kui tagajärgede kõrvaldamise

kulud ületaks oluliselt rahalist hüvitist. Ettekirjutuse tegemine ei too vahetult kaasa olulisi

kulusid vastustajale. Olulised kulud tekiks juhul, kui vastustaja peaks rajatise omanikule

hüvitama lammutamisega tekkiva kahju. Kohus ei saa käesolevas asjas teha kinnistu omanikule

siduvat otsust selle nõude osas, sest nimetatud isik pole sellist nõuet käesolevas asjas esitanud.

Kuna aga sellest nõudest sõltub kaebaja tagajärgede kõrvaldamise nõude põhjendatus, peab

vastustaja lammutusettekirjutuse tegemist kaaludes andma võimalikule hüvitisnõudele esialgse

hinnangu.

Selleks, et kolmas isik saaks nõuda ehitusloaga tekitatud kahju hüvitamist, peaks ehitamise

kulud olema põhjuslikus seoses ehitusloaga. See eeldab, et isik teeb kulutusi ehitusloa

õiguspärasust ja kehtimajäämist usaldades. Kolmanda isiku võimalik kahjunõue ei välista

antud juhul ehitusloa tagasitäitmist.

43. Menetluskulud

HKMS § 108 lõike 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Sama

paragrahvi lg 2 sätestab, et kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud

proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. HKMS § 108 lg 8 kohaselt hüvitab kolmanda isiku

menetluskulud tema poole vastaspool samade reeglite järgi nagu poolele. Kui vastaspool ei pea

kulusid hüvitama, jäävad kolmanda isiku kulud tema enda kanda.

Käesolevas asjas rahuldas kohus kaebuse ühes alternatiivses nõudes ja kahes iseseisvas nõudes.

Kahes alternatiivses nõudes jättis kohus kaebuse rahuldamata.

Kaebuse esitaja on taotlenud menetluskulude hüvitamist kokku summas 18 810,20 eurot

vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale (tl 136-165, IV kd).

HKMS § 109 lg 1 sätestab, et menetluskulude väljamõistmiseks esitatakse kohtule enne

kohtuvaidlusi menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid. Sama paragrahvi lg 6 kohaselt

mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Kaebaja menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid on järgmised: Riigilõiv 15 eurot ( tl 85,

I kd); Kulutused advokaadiabile kokku 17418,40 eurot vastavalt arvetele nr 20122250,

20130056, 20130364, 20130625, 20130909, 20132372, 20133787, 20134017, 20134493,

20135069, 20135310 ja nende lisadele (tl 137-152 pöördel, IV kd). Kulud on kantud (vt tl 158-

165, IV kd ja 153-155 pöördel).

Kohus leiab, et käesolevas asjas ei põhjendatud menetluskuludeks 16.08.2013 arves nr

20122250 (tl 137-138, IV kd) märgitud juriidilise konsultatsiooni osa, mille spetsifikatsioon on

järgmine:

23.07.2013

materjalide

analüüs,

e-kiri,

24.07.2013

täiendav

analüüs,

telefoninõupidamine, 29.07.2013 vaide koostamine, teabenõude koostamine; 30.07.2013

analüüs,

telefoninõupidamised,

menetlusse

kaasamise

taotluse

koostamine

kokku

(1187,50+20%). Samuti ei ole põhjendatud hüvitada kinnistusregistri päringute kulu osa

summas 8 eurot. Vastavad toimingud on kaebuse esitaja esindaja teinud vaidemenetluse raames

ning need ei ole kohtumenetluses hüvitatavad.

Viidatud arvest saab pidada põhjendatud menetluskuludeks riigilõivu, mis on tasutud esialgse

õiguskaitse taotluselt summas 15 eurot.

13.09.2013 arve nr 20130056 (tl 139-140, IV kd) osas leiab kohus, et selles märgitud

07.08.2013 vallavalitsusele järelevalvemenetluse algatamiseks taotluse koostamiseks kulunud

menetluskulude hüvitamine summas 187,50 eurot+20% ei ole põhjendatud, kuna tegemist ei

ole mitte halduskohtumenetluses kantud kuluga, vaid haldusmenetluse kuluga. Järelikult tuleb

arve nr 20130056 alusel taotletud summat vähendada vastavalt eelpool märgitule so (3445,50-

187,50)+20% = 3909,60 euroni.

Kohus selgitab, et kuigi esialgse õiguskaitse taotlus esitati vaidemenetluse ajal, tuleb arvestada,

et esialgse õiguskaitse taotluse menetlus kasvas üle kohtumenetluseks ja seetõttu on esialgse

õiguskaitse taotlusega seotud menetluskulude hüvitamine lubatav.

Arvest nr 20134017 tuleb maha arvata kaebuse esitaja poolt märgitud kulu, mis on kantud

seoses vastuväite koostamisega planeeringu algatamise taotlusele 2,5 tunni osas so 250

eurot+20%. Järelikult tuleb arve nr 20134017 alusel taotletud summat vähendada vastavalt

eelpool märgitule so (1250-250)+20% = 1200 euroni.

Kohus leiab, et ülejäänud arvetel kajastatud õigusabikulude osas ning tasutud riigilõivude osas

(so kokku summas 15 758,80 eurot) on nende hüvitamise taotlus lubatav. Kohus leiab, kaebaja

poolt kohtule esitatud menetluskulud on arvestades asja mahtu ning keerukust põhjendatud.

Kohus on seisukohal, et arvestades kuluarvetes ja neile lisatud dokumentides kajastatud töö sisu

on esindaja kulu kohtu hinnangul seotud käesoleva vaidlusega ning töö maht on vastavuses

sellele kulutatud ajaga. Samas ei pea kohus menetluskulude hüvitamist ka selles osas täies

ulatuses põhjendatuks. Esmalt tuleb arvestada sellega, et kohus rahuldas kaebuse kolmest

alternatiivselt esitatud nõudest ühes nõudes ning kahes eraldiseisvas nõudes. Seejuures vaide

tagastamise otsuse tühistamist ei saa pidada käesoleva kaebuse eesmärke arvestades eriti

oluliseks. Teisisõnu rahuldas kohus kaebuse sisuliselt pooles ulatuses. Järelikult tuleb ka

vähendada õigusabikulusid poole võrra (so 15 758,80:2 =7879,40 eurot).

Lisaks tuleb võtta arvesse seda, et pooled pidasid asjas pikalt ka kompromissläbirääkimisi (vt

arved nr 20130625 (summas 125+20%), 20135069, 20135310), millede osas ei pea kohus

menetluskulude väljamõistmist teiselt poolelt õiglaseks, kuivõrd kompromissläbirääkimistel

kantud kulud jäävad üldjuhul poolte enda kanda. Eeltoodust tulenevalt peab kohus

põhjendatuks vähendada vastustajalt väljamõistetavaid menetluskulusid täiendavalt kokku 900

euro võrra (7879,40-900=6979,40 eurot).

Kulutusi mõõtmistöödele (vt tl 71, I kd) summas 376,80 eurot (tl 153 ja selle pöördel, IV kd)

ja kulutusi asjas esitatud asjatundja arvamusele 1000 eurot (tl 154-155 pöördel, IV kd) peab

kohus põhjendatud ja vajalikuks menetluskuluks.

Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et vastustajalt tuleb kaebaja kasuks välja mõista kantud ja

põhjendatud menetluskulud 6979,40+376,80+1000= 8356,20 eurot.

/Allkirjastatud digitaalselt/

Daimar Liiv

Kohtunik