3-15-1063/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-1063 Haldusasi AE kaebus Tallinna Vangla 15. aprilli 2015. a käskkirja nr 870 õigusvastasuse tuvastamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsus Menetlusosalised Kaebaja – AE Vastustaja – Tallinn Vangla, esindaja Monika Raiendik Menetluse alus ringkonnakohtus AE apellatsioonkaebus Menetlustoiming Apellatsioonkaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

Tagastada AE apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 2. oktoobri 2015. a otsuse peale haldusasjas nr 3-15-1063 läbivaatamatult selle esitajale.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 187 lg 7, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla neljanda üksuse juht otsustas 15.04.2015 käskkirjaga nr 870 lukustada julgeoleku kaalutlustel alates 15.04.2015 kella 13.15-st kuni asjaolude väljaselgitamiseni neljanda üksuse sektsiooni 4-2 kambrite uksed. Käskkirja kohaselt oli kambrite uste lukustamine vajalik selleks, et tagada kinnipeetavate ja ametnike turvalisus (s.o vangla üldine julgeolek) ning selgitada objektiivselt välja 15.04.2015 kella 11.45 paiku toimunud kinnipeetavate vahelise konflikti asjaolud. Samas nähtus käskkirjast, et sektsiooni 4-2 lukustamisele vaatamata tagatakse kinnipeetavatele õigusaktidest tulenevad õigused nagu telefoni kasutamine, vähemalt tunniajaline jalutuskäik värskes õhus, kokkusaamised, hõivetegevustes osalemine ja sisseostude tegemine.

3-15-1063 2(4) 2. AE esitas 24.04.2015 Tallinna Halduskohtule kaebuse Tallinna Vangla 15.04.2015 käskkirja nr 870 õigusvastasuse tuvastamiseks, leides, et kogu sektsiooni 4-2 lukustamine oli ebaproportsionaalselt ulatuslik meede ning kuivõrd käskkirjast ei nähtu, et oleks kaalutud üksikute kambrite lukustamist või kinnipeetavate ajutist ümberpaigutamist, siis on haldusakt oluliste kaalutlusja põhjendamisvigadega. Käskkirja õigusvastasuse tuvastamine on vajalik preventiivsel eesmärgil.

3. Tallinna Halduskohus jättis 02.10.2015 otsusega AE kaebuse rahuldamata. Vaidlust ei ole selles, et sektsiooni 4-2, milles viibis ka AE, kambrite uksed lukustati 15.04.2015 kell

13.15 ja lukustamine lõppes 16.04.2015. Vaidlusaluse käskkirja andmise aluseks oli vangistusseaduse (VangS) § 8 lg 2. Tegemist on VangS § 69 lg 2 p-s 1 sätestatud täiendava julgeolekuabinõuga (kinnipeetava vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse piiramine). Kambrite lukustamise vajaduse tingis 15.04.2015 kella 11.45 ajal toimunud intsident (kinnipeetavate vaheline füüsiline konflikt). Julgeoleku tagamine vanglas on äärmiselt oluline ja vajalik nii vanglaametnike kui ka kinnipeetavate õigushüvede kaitseks ning vangla peab õigushüvede kahjustamise vältimiseks rakendama ennetavaid meetmeid. Kuivõrd vanglale ei olnud teada konflikti tekkimise põhjused ega konfliktiga seotud kinnipeetavate arv, oli täiendavate konfliktide tekkimise vältimiseks sektsiooni 4-2 kambrite uste sulgemine kuni konflikti asjaolude väljaselgitamiseni otstarbekas ja vajalik. Valitud meede oli proportsionaalne, sest vanglal oli põhjendatud kahtlus, et vägivallakonflikt võib jätkuda või levida (sh võimenduda). Julgeolekuohu vältimine on kaalukam kui kinnipeetavate liikumisja suhtlemisvabaduse ajutine piirang. Meetme rakendamine ei kestnud ebamõistlikult kaua (1 ööpäev) ning see lõpetati koheselt pärast oluliste asjaolude väljaselgitamist. Kaebajale oli kambri lukustamise ajal tagatud õigusaktidest tulenevate õiguste kasutamine. Vangla on käskkirja andmisel asjassepuutuvaid huve kaalunud ja haldusakt on piisavalt põhjendatud.

4. AE esitas 03.11.2015 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tema kaebus rahuldada. Halduskohus on vaidlustatud käskkirja lugenud alusetult õiguspäraseks, kuigi selle andmist ei ole nõuetekohaselt kaalutud ega põhjendatud. Viidatud intsidendi olulised asjaolud olid välja selgitatud juba käskkirja andmise ajal ja kaalutud ei ole vähem piiravate meetmete rakendamist, mistõttu oli kogu sektsioonis kambrite uste lukustamine ebaproportsionaalne. Kuivõrd sektsioonis 4-2 ei asu WC-d kambrites ja jalutamiseks kasutatakse suurt jalutushoovi, siis toimub ka lukustamise ajal WC/pesuruumi kasutamine ja jalutamine tingimustes, kus erinevate kambrite kinnipeetavad puutuvad üksteisega kokku. Seega ei saanud rakendatud meede kohaselt tagada selle eesmärki.

5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 05.11.2015 määrusega apellatsioonkaebuse käiguta, leides, et see on esitatud seaduses sätestatud tähtaega rikkudes. AE selgitas 12.11.2015 tähtaja ennistamise taotluses, et vanglateenistuse ametnik ei jõudnud esmaspäeval kirja ärasaatmise ajaks anda isikule menetlusabi taotluse lahendamiseks vajalikku K-Raha väljavõtet, mistõttu tuli kiri ära anda järgmisel päeval.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. HKMS § 187 lg 1 kohaselt otsustab ringkonnakohus pärast apellatsioonkaebuse saamist määrusega selle menetlusse võtmise või sellest keeldumise. HKMS § 187 lg 3 p 5 sätestab, et apellatsioonkaebus tagastatakse, kui apellatsioonkaebuses esitatud väidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. HKMS § 187 lg-st 2 tulenevalt tagastatakse

3-15-1063 3(4) apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest keeldumise korral apellatsioonkaebus määrusega läbivaatamatult ning loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud. Koos apellatsioonkaebuse tagastamise määruse menetlusosalistele kättetoimetamisega tagastab ringkonnakohus apellandile ka apellatsioonkaebuse koos lisadega (HKMS § 187 lg 6).

7. Ringkonnakohus on seisukohal, et AE apellatsioonkaebus tuleb HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastada, sest apellandi esitatud faktiväidete õigsust eeldades ei saaks apellatsioonkaebust ilmselgelt rahuldada. HKMS § 187 lg 3 p-s 5 sätestatud apellatsioonkaebuse tagastamise alus hõlmab ka olukorrad, kus isikul on küll kaebeõigus, kuid tema apellatsioonkaebuse eduväljavaated on olematud (nt Riigikohtu 22.04.2013 määrus nr 3-3-1-5-13, p 8).

8. Vaatamata sellele, et AE on heitnud ette, et Tallinna Vangla ei ole ka kohtumenetluse käigus esitanud üksikasjalikke andmeid, milles kinnipeetavate vahel 15.04.2015 kella 11.45 ajal aset leidnud füüsiline konflikt seisnes ning milline teave oli vanglal intsidendi kohta olemas vaidlustatud käskkirja andmise ajal, ei ole kaebaja siiski väitnud, et mingit konflikti üldse ei esinenud. Vastupidi, AE on 20.07.2015 seisukohas (tl 52 ja pöördel) märkinud, et tema andmetel oli „agressor“ käskkirja andmise ajaks juba paigutatud teistest kinnipeetavatest eraldi. Asjaolust, et toimunud füüsilise kokkupõrke osapooled oli vangla üksteisest lahutanud, ei järeldu iseenesest, et sellele järgnenud sektsiooni kambrite uste lukustamine oli ilmselgelt ülemäärane. Vastustajaga tuleb nõustuda (vt Tallinna Vangla 30.06.2015 vastus nr 1- 11/15/15169-4 – tl 48-49), et arvestades vajadust tegutseda kiiresti ja piiratud informatsiooni tingimustes, ei ole põhjust väita, et vaidlustatud käskkiri oleks ebapiisavalt motiveeritud. Käskkiri sisaldab viiteid õiguslikule ja faktilisele alusele ning selles on välja toodud haldusorgani põhikaalutlused (vangla julgeoleku tagamise vajadus). Konflikti asjaolude väljaselgitamise raames tuli vanglal koguda teavet nii konflikti tekkepõhjuste kui ka ulatuse kohta. Ebaselges ja viivitamatut reageerimist vajavas olukorras ei ole alust heita vanglale ette, et käskkirjast ei nähtu üksikasjalikke kaalutlusi selle kohta, miks ei piirdutud ainult üksikute kambrite lukustamisega või teatud kinnipeetavate teistest eraldamisega.

9. Kaebaja on möönnud, et kambrite uste lukustamine lõppes 16.04.2015 enne kella 12.00 (vt AE 24.04.2015 kaebus – tl 1-2) ning vaidlust ei ole ka selles, et sektsioonis 4-2 viibinud kinnipeetavatele olid kambrite lukustamise ajal jätkuvalt tagatud õigusaktidest tulenevate muude õiguste kasutamine (sh jalutuskäik jm). AE ei ole viidanud ühelegi muule käskkirjast tulenenud kahjulikule tagajärjele peale vanglasisese liikumisja suhtlemisvabaduse lühiajalise (vähem kui 1 ööpäev) piirangu. Arvestades kambrite lukustamise põhjuste olulisust (vajadus hoida ära toimunud konflikti jätkumine või laienemine ning tagada seeläbi vangla julgeolek ja vanglas viibivate isikute turvalisus) ning rakendatud piirangu suhtelist väheintensiivsust (mh võis vangla juba käskkirja andmise ajal mõistlikult eeldada, et piirang ei kujune pikaajaliseks), ei ole alust asuda seisukohale, et vangla oleks käskkirja andmisel väljunud kaalutlusõiguse piiridest või eiranud kaalutlusreegleid. HKMS § 158 lg-st 3 tulenevalt ei hinda kohus kaalutlusotsuse otstarbekust. Vaidlustatud käskkirja ei muuda õigusvastaseks ka asjaolu, et teoreetiliselt ei pruukinud kambrite lukustamine täiel määral välistada kinnipeetavate omavahelise suhtlemise võimalusi (s.o tulenevalt WC/pesuruumi ja jalutushoovi ühiskasutusest).

10. Kuivõrd ringkonnakohtu hinnangul ei saaks AE apellatsioonkaebust eeltoodud põhjustel ilmselgelt rahuldada ning apellatsioonkaebus tuleb seetõttu HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastada, puudub ka vajadus AE apellatsioonitähtaja ennistamise taotluse lahendamiseks.

3-15-1063 4(4) 11. Eelneva põhjal ja HKMS § 187 lg 3 p 5 alusel tagastab ringkonnakohus AE apellatsioonkaebuse Tallinna Halduskohtu 02.10.2015 otsuse peale läbivaatamatult selle esitajale. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et apellatsioonkaebust ei ole esitatud (HKMS § 187 lg 2).

/allkirjastatud digitaalselt/

Villem Lapimaa /allkirjastatud digitaalselt/

Kaire Pikamäe /allkirjastatud digitaalselt/

Virgo Saarmets