3-14-165/29 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Maili Lokk ja Madis Ernits

Otsuse tegemise aeg ja koht

01.12.2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-165

Haldusasi

Romeo Kalda kaebus Viru Vangla poolt tekitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 300 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 13.05.2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Romeo Kalda apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Lihtmenetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Romeo Kalda

Vastustaja Viru Vangla

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebaja vastuväide kohtu tegevusele osaliselt läbi vaatamata ja ülejäänud osas

rahuldamata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 13.05.2014 a otsus

muutmata.

3. Jätta kaebaja menetluskulud (riigilõiv) apellatsiooniastmes Eesti Vabariigi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest arvates, st kuni 31.12.2015.

ASJAOLUD

1. Tartu Halduskohus jättis 13.05.2014. a otsusega (tl 60-63) rahuldamata kaebaja kaebuse

Viru Vangla poolt talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 300 eurot seoses

vanglaametniku poolt kaebaja alandamisega. Kaebaja esitas ringkonnakohtule Tartu

Halduskohtu 13.05.2014. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 68-73).

2. Tartu Ringkonnakohus määras 08.09.2015. a määrusega (tl 89-89p) apellatsioonkaebuse

lahendamiseks lihtmenetluses.

3.

16.09.2015 esitas kaebaja ringkonnakohtule vastuväite kohtu tegevusele (tl 93-95).

Kaebaja leiab, et kohus on vääralt kohaldanud halduskohtumenetluse seadustiku

(HKMS) § 133 lg 1 ning ebaõigesti määranud asja läbivaatamiseks lihtmenetluses. Antud

asjas kõne all olev rikkumine ei ole kaebaja hinnangul väheoluline ning asja hind ületab 200

eurot. Samuti on Tartu Ringkonnakohtu 08.09.2015. a määruse allkirjastanud kohtuametnik,

kellel puudub pädevus otsustada asja lahendamist lihtmenetluses, ning selle küsimuse peab

lahendama kohus ise. Kaebaja esitas vastuväite ka Tartu Ringkonnakohtu 08.09.2015. a

määruses kohtuametniku poolt esitatud sõnakasutuse ja kaebuse ebaõige tõlgendamise osas.

Kaebaja hinnangul on alusetu ja moonutatud määruses esitatud järgmine väide: „… asja

materjalidest nähtuvalt seisneb kaebaja inimväärikuse alandamine selles, et vanglaametnikud

on kaebaja sõnul kasutanud temaga suheldes agressiivsemat kõneviisi ning tõstnud häält,

tuleb…“. Kaebaja sõnul ei ole ta kaebuses midagi sellist väitnud ning agressiivse kõneviisi

asemel alandas üks vanglaametnik kaebajat teise vanglaametniku juuresolekul. Samuti toimus

vanglaametniku poolt kaebaja mõnitamine ja tema kogelemise üle naermine.

RINGKONNAKOHTU SELGITUSED

4. Esmalt lahendab kohus vastuväite kohtu tegevusele (I) ning esitab seejärel oma

seisukohad Tartu Halduskohtu 13.05.2014. a otsuse õiguspärasuse ja kaebaja

apellatsioonkaebuse osas (II).

I

5. HKMS § 90 kohaselt võib menetlusosaline esitada vastuväite kohtu tegevusele menetluse

juhtimisel, samuti vastuväite menetlussätte rikkumise, eelkõige menetlustoimingu tegemise

vorminõuete rikkumise kohta. Vastavalt HKMS § 90 lg 1 teisele lausele lahendab kohus

vastuväite määrusega. Eelnevast tulenevalt on menetlusosalisel õigus esitada vastuväide kohtu

sellisele tegevusele, mis on sooritatud menetluse juhtimisel, ning menetlussätte rikkumisele.

Kuigi kaebaja sõnul esitab ta vastuväite ka ringkonnakohtu 08.09.2015. a määruses

kohtuametniku poolt esitatud sõnakasutuse ja kaebuse ebaõige tõlgendamise osas, ei ole

ringkonnakohtu hinnangul nimetatud tegevuse peale vastuväite esitamine HKMS § 90 lg 1

järgi lubatud. Kaebaja ei ole välja toonud, millist menetlusnormi on kohus rikkunud, kui

kasutas 08.09.2015. a määruses kaebaja poolt välja toodud väljendit. Samuti ei saa ainuüksi

korraldavas määruses kohtu poolt selgituste esitamist pidada menetluse juhtimiseks. Seega ei

ole kohtu sõnakasutuse kohta esitatud väidete osas täidetud HKMS § 90 lg-s 1 sätestatud

tingimused kohtu tegevusele vastuväite esitamiseks ning kaebaja vastuväide tuleb selles osas

jätta vaatamata. Kohus märgib täiendavalt, et neid kaebaja väiteid võtab kohus arvesse tema

täiendavate seisukohtadena, mille esitamiseks oli tal 08.09.2015. a määruse kohaselt ka õigus.

6. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebaja vastuväide ülejäänud osas põhjendatud ning

tuleb jätta rahuldamata. HKMS § 185 lg 2 ja HKMS § 133 lg 1 kohaselt võib kohus asja läbi

vaadata oma õiglase äranägemise kohaselt lihtsustatud korras, kui kaebusega kaitstava õiguse

rikkumine on väheoluline, ning õiguste rikkumine loetakse väheoluliseks eelkõige siis, kui

vaidlusalune hüve on varaliselt hinnatav ja selle väärtus ei ületa 200 eurot. Riigikohtu

halduskolleegium on HKMS § 133 lg 1 kohaldamise osas selgitanud, et õiguse rikkumise

olulisus sõltub sellest, millise kaaluga õigushüvesse (nt elu, tervis, vabadus) ja kui

intensiivselt on sellesse väidetavalt sekkutud. Kui tegemist on kaaluka õigushüvega ja sellesse

võidakse olla intensiivselt sekkutud, ei saa lihtmenetluse eeldust lugeda täidetuks ka juhul, kui

varaliselt hinnatava vaidlusaluse hüve väärtus ei ületa 200 eurot. (RKHKo 28.01.2014, nr 3-3-

1-80-13, p 11) Tartu Ringkonnakohus on käesolevas asjas 08.09.2015 tehtud määruses

selgitanud, et kuigi kaebaja poolt nõutav kahju hüvitamise summa ületab HKMS § 133 lg-s 1

märgitud väärtust, ei saa siiski tegeliku asjas vaidluse all oleva hüve väärtust pidada

suuremaks kui 200 eurot. Samuti on kohus nimetatud määruses märkinud, et kaebaja õiguste

riivet tuleb kaebuses kirjeldatud asjaoludel pidada HKMS § 133 lg 1 mõttes pigem

väheoluliseks. Kohus jääb käesolevas määruses selle seisukoha juurde ning leiab täiendavalt,

et kohtule kirjeldatud asjaoludest tulenevalt ei saa asuda seisukohale, et vaidluse all olevasse

kaebaja õigushüvesse – inimväärikus – oleks intensiivselt sekkutud. Kaebaja sõnul alandasid

teda ühe vanglaametniku poolt teise vanglaametniku juuresolekul lausutud sõnad „Noh, mis

sa nüüd kokutad, ei saa öelda, mida tahad!“ ning kaebaja üle naermine. Ringkonnakohus

leiab, et eeltoodu võis kaebajale küll kaasa tuua teatava ebamugavustunde ning ta võis tunda

end puudutatuna, kuid väited intensiivsest psühholoogilisest kannatusest ja alandusest ei ole

usutavad.

7. Põhjendamatu on kaebaja vastuväide ka osas, milles kaebaja leiab, et kohtuametnikul

puudus pädevus otsustada asja lahendamist lihtmenetluses ning selle pidi lahendama kohus

ise. Tulenevalt HKMS § 12 lg-st 1 võib asja lahendamist ettevalmistava või muu korraldava

määruse, mille peale ei saa seadusest tulenevalt edasi kaevata, sealhulgas kaebuse menetlusse

võtmise määruse, kaebuse või muu avalduse käiguta jätmise määruse ning määruse tähtaja

andmise ja pikendamise kohta teha ka vastavalt kohtu kodukorrale selleks pädev

kohtuametnik. Tartu Ringkonnakohtu kodukorra § 8 p 4 kohaselt on HKMS § 12 lg-s 1

nimetatud pädevus asja lahendamist ettevalmistavate ja muude korraldavate määruste

tegemiseks kohtu esimehe abil, vanemkonsultandil ja konsultandil. Vastavalt kohtute seaduse

§ 1251 lg-le 2 on kohtujurist pädev tegema ka neid toiminguid ja lahendeid, mida

kohtumenetluse seaduse kohaselt on pädev tegema kohtunikuabi või muu kohtuametnik.

HKMS § 136 lg-le 1 teeb kohus asja läbivaatamise kohta lihtmenetluses korraldava määruse,

milles ühtlasi tehakse teatavaks kohtu koosseis ja selgitatakse menetlusosalise õigust olla

kohtu poolt ära kuulatud. Nimetatud sättest ega ka teistest halduskohtumenetluse seadustiku

sätetest ei tulene, et tegemist oleks edasikaevatava määrusega. Samuti ei ole tegemist asja

edasist menetlust takistava määrusega. Seega on HKMS § 136 lg 1 alusel tehtud Tartu

Ringkonnakohtu 08.09.2015. a määruse näol tegemist korraldava määrusega, mille peale ei

ole pooltel HKMS § 235 lg 1 kohaselt õigust esitada määruskaebust ja mida on seetõttu

tulenevalt HKMS § 12 lg-st 1 pädev allkirjastama ka kohtuametnik.

II

8. HKMS § 201 lg 5 järgi võib ringkonnakohus teha lihtmenetluses otsuse ilma kirjeldava ja

põhjendava osata, kui on täidetud kõik järgmised tingimused: 1) apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata; 2) põhjendused apellandi poolt apellatsioonimenetluses esitatud väidetega

mittenõustumise ja tema viidatud tõendite mittearvestamise kohta sisalduvad ammendavalt ja

selgelt haldusaktis, vaideotsuses, kaebuse või apellatsioonkaebuse kohta esitatud vastuses või

halduskohtu otsuses; 3) kohus järgib HKMS § 201 lg 5 punktis 2 viidatud põhjendusi,

osutades otsuses nendega nõustumisele, HKMS § 201 lg-le 5 ja dokumendile, kus

põhjendused sisalduvad. Antud juhul peab ringkonnakohus võimalikuks teha asjas otsuse

HKMS § 201 lg 5 alusel ilma kirjeldava ja põhjendava osata.

9. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on kaebuse põhjendatult rahuldamata jätnud ning

apellatsioonkaebuse rahuldamiseks puuduvad alused. Kaebaja on halduskohtule esitatud

kaebuses (tl 1-15) palunud Viru Vanglalt välja mõista mittevaralise kahju hüvitis summas

300 eurot seoses 30.11.2010 vanglateenistuse ametniku poolt tema solvamise, mõnitamise, au

ja väärikuse alandamisega. Kaebuse kohaselt vestles kaebaja 30.11.2010 Viru Vangla

valvuriga kohtuistungile kaasavõetavate isiklike esemete teemal. Vestluse juurde tuli ka

inspektorkontaktisik, kes teatas, et kaebaja ei tohi isiklikke hügieenivahendeid kaasa võtta.

Kaebaja teatas selle peale, et kirjutab pöördumisse, et inspektor-kontaktisik keelas tal

hügieenivahendeid kaasa võtta ja valvur on selle tunnistajaks. Inspektor-kontaktisik ütles

seejärel, et siis teeb ka valvur kaebaja suhtes ettekande ja tema on tunnistaja. Kaebaja sõnul

oli ta sellisest ametniku käitumisest rabatud, sai šoki, hakkas üle keha värisema ning jõudis

veel öelda, et selline kinnipeetava ees valvuri käskimine alusetu ettekande koostamiseks on

lubamatu ning see on kaebaja alandamine. Kaebaja oli psüühiliselt endast nii väljas, et tal

kadus hääl ja ta hakkas vapustusest kogelema. Seda nähes ütles inspektor-kontaktisik

kaebajale: „Noh, mis sa nüüd kokutad, ei saa öelda, mida tahad!“. Selline inspektor-

kontaktisiku poolne mõnitamine oli kaebajale veelgi alandavam ning kaebaja tundis end

häbistatuna. Tegemist ei olnud pelgalt märkuse tegemisega, vaid inspektor-kontaktisik

mõnitas ja alandas kaebajat tema üle naerdes. Kaebaja tundis enda inimväärikuse sügavat

riivamist ega suutnud enda kaitseks midagi öelda. Kaebaja kogus end ning palus siis valvuril

kutsuda arst. Mõne aja pärast kaebaja juurde tulnud meditsiinitöötajad fikseerisid kaebajal

närvilisuse, käte värina ning kukla piirkonnas valu esinemise ning kaebajale anti

palderjanitinktuuri (tl 18). Kaebaja hinnangul on vangla eeltooduga tekitanud talle süüliselt

hüvitamist vajavat mittevaralist kahju ning antud õigusvastast tegevust kaebaja suhtes tuleb

kompenseerida ainult rahaliselt, mis looks kaebajale mingiks perioodiks materiaalse heaolu

ning oleks kompensatsioon alanduse, solvamise, nördimuse, närveerimise, šoki, meeleolu

languse, pea- ja südamevalu, hingeliste ja psüühiliste kannatuste ning kogu üle elatu eest.

Kaebaja ei võta Viru Vangla poolt kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses (tl

23-23p) esitatud vabandust vastu, kuna see on ennast õigustav ja kaebajat süüdistav ning ei

anna kaebajale ei emotsionaalset leevendust ega hüvita põhjustatud moraalset kahju.

10. Halduskohtu 13.05.2014. a otsuses (tl 61-63), Viru Vangla 20.01.2014. a otsuses

nr 616/243-2 kaebaja kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise kohta (tl 23-23p), vangla

19.03.2014. a vastuses kaebusele (tl 43-45) ning vangla 08.07.2014. a vastuses

apellatsioonkaebusele (tl 86-87) on ammendavalt selgitatud, miks kaebaja nõue ei kuulu

rahuldamisele. Ringkonnakohus nõustub nende põhjendustega ega pea vajalikuks neid

korrata, kuid peab vajalikuks vastata apellatsioonkaebuses esitatud väidetele.

11. Apellatsioonkaebuses väidab kaebaja, et ei oma tähtsust, millise eesmärgiga

inspektorkontaktisik kaebaja kogelemise ja väljendamisraskuste üle naeris ja mõnitava lause

lausus, kuna selline teguviis oli kaebajat alandav, solvav ja inimväärikust riivav.

Ringkonnakohus selgitab, et väidetava kahju põhjustanud isiku tegevuse eesmärk omab

tähtsust süü olemasolu hindamisel, mis on riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 alusel

rahalise hüvitise määramise üheks eelduseks. Selleks, et isikuõiguste riive isiku alandamise ja

solvamise näol langeks RVastS § 9 lg 1 kaitsealasse ning tingiks rahalise hüvitise määramise,

peaks olema tegemist pahatahtliku ründega eesmärgiga solvata või alandada ohvrit.

Ringkonnakohus nõustub halduskohtu seisukohaga, et antud juhtumi asjaolud ei anna aga

alust väita, et vanglaametniku eesmärgiks oleks olnud kaebajat alandada. Seetõttu puudub

antud juhul ka alus heita vanglaametnikule ette Viru Vangla direktori 25.03.2009. a

käskkirjaga nr 1.1-1/61 kinnitatud Viru Vangla kodukorra punkti 9.1 rikkumist, mille kohaselt

vanglateenistuja väljendub suhtlemisel kinni peetava isikuga korrektselt ja viisakalt, ning

keelatud on kinni peetava isiku solvamine või alandamine. Asjaolu, et vanglaametnik naeris ja

ütles kaebajale vaidlusalused sõnad teise ametniku kuuldes, ei muuda kohtu hinnangul tema

tegevuse võimalikku mõju kaebajale sellisel tasemel kannatuseks, mis tooks kaasa kaebajale

rahalise hüvitise väljamõistmise RVastS § 9 lg 1 alusel. Tegemist võis olla küll mittevajaliku

konstateeringuga, kuid kaebaja väited selle tagajärjel tekkinud intensiivsest hingelistest

üleelamistest ja alandusest ei ole usutavad. Ka meditsiiniosakonna poolt fikseeritu ei anna

alust asuda vastupidisele seisukohale. Ühekordne närvilisuse fikseerimine ei anna veel

tunnistust intensiivsetest hingelistest kannatustest. Samuti ei ole käesolevas asjas vaidluse all

olev olukord võrreldav kaebaja poolt viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu 01.07.2014. a

lahendis nr 36629/10 asjas Saba vs Itaalia käsitletuga. Nimetatud kohtuasjas pidas Euroopa

Inimõiguste Kohus kinnipeetavate inimväärikust alandatuks situatsioonis, kus neile tekitati

emotsionaalset pinget, mille tulemusena tekkis neil hirm enda saatuse pärast.

12. Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et kui kohus leidis, et vastustaja esitas

vabanduse, oleks kohus pidanud kaebuse rahuldama vähemalt selles osas. Samas ei ole

kaebaja hinnangul tegemist siira vabandusega, see on esitatud ennast õigustavalt ning sellel

puudub kaebaja jaoks igasugune heastav toime. Kaebaja kahjunõude rahuldamata jätmise

otsuses (tl 2323p) on vastustaja tõepoolest märkinud järgmist: „Viru Vangla vabandab, kui

taotluse esitaja end M. Bendi poolt öeldust halvasti tundis, kuid rahalise hüvitise nõue ei ole

põhjendatud“. Eeltoodust nähtuvalt ei ole kahtlust, et Viru Vangla on kaebaja ees kirjalikus

vormis vabandanud. Asjaolu, kas vangla on teinud seda siiralt või ennast õigustades, ei muuda

vabandamise fakti, ning kuivõrd see on esitatud kahju hüvitamise taotluse rahuldamata

jätmise otsuses, on loomulik, et samas dokumendis on vastustaja esitanud ka selgitused, miks

ta ei pea kaebajale rahalise hüvitise maksmist põhjendatuks. Ringkonnakohus ei nõustu

kaebajaga, et tulenevalt vabandamisest oleks halduskohus pidanud kaebuse osaliselt

rahuldama. Kuigi Riigikohtu halduskolleegiumi praktikast tulenevalt võivad hingelised

üleelamised mõnedel juhtudel olla heastatavad ka teiste vahenditega kui rahaline hüvitamine

(vt nt RKHKm 20.10.2011, nr 3-3-1-43-11, p 18; RKHKo 11.12.2009, nr 3-3-1-80-09, p 12;

RKHKo 05.10.2006, nr 3-3-1-44-06, p 13-14), ei kohustanud vangla poolt kaebaja ees

vabandamine halduskohut kaebuse osaliseks rahuldamiseks. Halduskohus on otsuses

õiguspäraselt selgitanud, et kaebaja esitatud rahalise kahjuhüvitise nõude rahuldamiseks

puuduvad alused ja kompensatsiooniks üle elatu eest saab pidada vangla poolt kirjalikus

vormis esitatud vabandust, ega ole pidanud vajalikuks ise täiendavate heastavate meetmete

rakendamist.

13. Eeltoodust tulenevalt ei anna apellatsioonkaebuses esitatud väited alust selle

rahuldamiseks ning halduskohtu otsus jääb muutmata. Tulenevalt HKMS § 108 lg-st 1 kannab

menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude

väljamõistmist kaebajalt, mistõttu puudub vajadus selle osas seisukoha võtmiseks. Kaebaja on

olnud apellatsioonkaebuse esitamisel menetlusabi jätkuvuse korras riigilõivu tasumisest

vabastatud. Seega jäävad vastavalt HKMS § 118 lg-le 3 kaebaja menetluskulud (riigilõiv)

Eesti Vabariigi kanda.

Tiina Pappel

Maili Lokk

Madis Ernits

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/