3-14-51175/54 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Maili Lokk, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-51175

Haldusasi

Igor Karbi kaebus Tallinna Vangla tekitatud kahju

hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 15. detsembri 2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Igor Karbi apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Igor Karp

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 15. detsembri 2014. a otsus

muutmata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 31.

detsember 2015.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Igor Karp viibis vahistatuna ja hiljem kinnipeetavana Tallinna Vanglas erinevatel ajavahemikel

alates 2008. a aprillist kuni 2013. a oktoobrini, kokku 26 kuud.

I. Karp esitas 7. aprillil 2014 Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse. Taotluse põhjenduste

kohaselt hoiti teda Tallinna Vanglas liiga kitsastes tingimustes, lisaks rikuti kaebaja õigusi ka

muul moel. Tallinna Vangla jättis taotluse tähtaegselt lahendamata.

2. I. Karp esitas kaebuse, milles palus Tallinna Vanglalt välja mõista hüvitis eelnevalt kirjeldatud

kahju tekitamise eest. Hüvitist soovis kaebaja 500 eurot iga vanglas viibitud kuu eest.

3. Tartu Halduskohtu 15. detsembri 2014. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel

põhjendustel.

3.1. Perioodi jaanuar-veebruar 2010 ning sellele eelnenud aja osas on kaebus esitatud tähtaja

ületamisega ja selles osas tuleb kaebus jätta läbi vaatamata. Kaebuses kirjeldatud kahjust pidi

kaebaja aru saama vahetult kahju tekitamisest alates.

3.2. Ülejäänud perioodil viibis kaebaja erinevates kambrites, mille põrandapind isiku kohta jäi

vahemikku 2,63-8,80 m2. Sellega oli kaebajale tagatud tollal kehtinud vangla sisekorraeeskirjas

(VSkE, justiitsministri 30. novembri 2000. a määrus nr 72) § 6 lg-s 6 ettenähtud põrandapind 2,5

ruutmeetrit. Riigikohus on leidnud, et selline põrandapind ei pruugi isiku õigusi rikkuda, õiguste

rikkumine võib aset leida koostoimes teiste vangistustingimustega (RKHKo 3-4-1-9-14).

3.3. Kaebaja oli 23. veebruarist 2012 kuni 18. septembrini 2012 ja 27. detsembrist 2012 kuni 31.

oktoobrini 2013 Tallinna Vangla suletud osakonnas ning 19. septembrist 2012 kuni 9. novembrini

2012 avatud osakonnas, kus tal oli võimalik viibida alates äratusest kuni öörahuni väljaspool

kambrit, kasutada korra nädalas spordisaali, osaled kambrivälistes tegevustes ning soovi korral

igapäevaselt helistada.

3.4. Dušši võimaldati kaebajale vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 50 lg-s 2 sätestatule.

Rikutud ei olnud ka tema õigust helistamisele.

3.5. Vahistatuna hoiti kaebajat küll õigusaktidest tulenevalt lukustatud kambris, va üks tund

jalutamiseks, kuid tagatud oli mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine ning

suhtlemisvõimalus lähedastega.

3.6. Kaebaja ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. I. Karp esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja kaebus

rahuldada järgmistel põhjendustel.

4.1. Halduskohus kopeeris otsusesse Tallinna Vangla seisukohti ja ei ole uurinud asjas tähtsust

omavaid asjaolusid.

4.2. Kaebaja oli vaidlustanud oma vangistustingimusi nii kirjalikult kui suuliselt. Kohtusse

hoidus ta pöördumast seetõttu, et talle oli väljastatud eksitav vangistusseadustik ja tal puudusid

õigusteadmised. Viimane on samuti Tallinna Vangla süü, kuna vangla oli kohustatud teavitama

kinnipeetavaid nende õigustest.

4.3. Eesti on ratifitseerinud Euroopa Inimõiguste Konventsiooni, millest tuleb lähtuda. Samuti

tuleb lähtuda Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) seisukohtadest, kes on kinnitanud, et Tallinna

Vangla tingimused (ainuüksi kambrite ülerahvastatus) on vastuolus konventsiooni artikliga 3.

5. Tallinna Vangla vastuses apellatsioonkaebusesse palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata

jätta. Kaebaja ei ole ei suuliselt ega kirjalikult pöördunud vangla poole seoses kaebuses väidetud

nõuetele mittevastavate kinnipidamistingimustega. Vanglale teadaolevalt on kaebaja vaid ühel

korral pöördunud justiitsministeeriumi poole seoses suvekuudel kambrites valitsenud palavuse ja

niiskusega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.

7. Apellatsioonkaebuses ei ole esitatud vastuväiteid seoses sellega, et halduskohus tagastas

kaebuse osade perioodide osas seetõttu, et nende perioodide osas oli kaebaja ületanud nõude

esitamise tähtaega. Samuti ei vaielda apellatsioonkaebuses vastu halduskohtu otsuse nendele

põhjendustele, milles käsitati muid väidetavaid rikkumisi lisaks ebapiisavale põrandapinnale.

Halduskohus leidis, et neid väidetud rikkumisi ei ole aset leidnud. Apellatsioonkaebuses nende

seisukohtade osas vastuväiteid ei esitata.

Kuna apellatsioonkaebusest on võimalik järeldada, et selles osas kohtuotsust ei vaidlustata,

sedastab ringkonnakohus vaid, et nõustub selles osas halduskohtu põhjendustega ega korda neid.

8. Ka ülejäänud osas on kaebus põhjendatult rahuldamata jäetud. Esiteks leiab ringkonnakohus,

et kaebuse rahuldamata jätmise aluseks on juba riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1

sätestatu, millest tuleneb, et kui isik ei ole kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju

vältimiseks või ärahoidmiseks, siis ei ole isikul õigust kahju hüvitamisele. Kaebaja ei

vaidlustanud kordagi oma kinnipidamistingimusi ühegi nõude ega taotlusega enne, kui EIK tegi

T. Tunise kaebuse alusel kohtuotsuse, milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise. Alles pärast seda

esitas kaebaja vanglale kahju hüvitamise taotluse. Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et

kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale

erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamine vms) ja

taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel vastava

regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid

kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Kuid hüvitisenõude esitas

kaebaja alles pärast seda, kui avalikustati tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis

kaebaja sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi

RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende

kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta

rahuldamata.

Kaebaja on küll väitnud, et ta on oma kinnipidamistingimusi vaidlustanud, kuid ühtegi tõendit

selle kohta pole ta esitanud ega ka viidanud võimalusele nende tõendite hankimiseks. Seetõttu ei

saa seda väidet lugeda usutavaks. Tallinna Vangla on kinnitanud, et kaebaja ei ole oma

kinnipidamistingimusi vaidlustanud, v.a palavate ilmadega kambris olnud temperatuuriga seoses.

See asjaolu ei ole aga käesolevas asjas kahju hüvitamise nõude aluseks.

Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist

kokkuvõttes väga pika perioodi jooksul – tervikuna hõlmasid kaebuses välja toodud perioodid

ajavahemiku aprillist 2008 kuni oktoobrini 2013. Isegi kui möönda, et oma õiguste rikkumise

teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda

mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta rohkem kui viis aastat. On üheselt

selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi

rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on

RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et

kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise

lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust,

on ilmne, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus jõudnud tõenäoliselt lõpliku tulemuseni.

Seetõttu ei kohaldu siin Riikohtu poolt asjas 3-3-1-90-11 p-s 19 väljaöeldud seisukohad. Riigi

eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste

kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS

§ 7 lg 1 eesmärgiga.

Kaebaja väide, et talle oli väljastatud eksitav vangistusseadustik ja et tal puudusid

õigusteadmised, eeltoodut ei muuda. Ka õigusteadmisteta isikul on kohustus hoida ära kahju

tekkimine või suurenemine ning selle võimaluse kasutamata jätmisel ei ole tal RVastS § 7 lg-st 1

tulenevalt õigust kahju hüvitamisele. Arvestades väidetavate kannatuste kestust – rohkem kui viis

aastat, pidanuks ka õigusteadmisteta isik suutma selle aja jooksul jõudma arusaamisele oma

õiguste rikkumises ja nende kaitseks midagi ette võtma. Seoses väidetavate õigusteadmiste

puudumisega on kõnekas aga ka fakt, et väidetud õigusteadmiste puudumine ei takistanud

kaebajal hüvitisenõude esitamist üsna varsti pärast seda, kui EIK oli teinud talle sobiva lahendi

T. Tunise kaebuse alusel.

Küsimus, kas selliste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja jaoks

positiivse lõpptulemuseni, ei ole siinkohal oluline. RVastS § 7 lg 1 nõuab isikult vaid selliste

õiguskaitsevahendite kasutamist, mitte seda, et nende õiguskaitsevahendite kasutamine oleks

lõppenud positiivselt. Oluline on see, et isik oleks endale kahju tekitamise suhtes midagi ette

võtnud, mitte leppinud endale kahju tekitamisega. Lisaks on tagantjärgi võimatu prognoosida,

kuidas oleks selline kohtumenetlus võinud lõppeda. Arvestades EIK praktikat selles küsimuses

on võimalik, et ka siseriiklik õiguskaitsemenetlus oleks võinud kaebajale varasemalt lõppeda

positiivselt.

9. Eelnev oleks ringkonnakohtu arvates juba iseseisvalt piisavaks aluseks kahju hüvitamise

nõude rahuldamata jätmisele.

Sellegipoolest nõustub ringkonnakohus ka ülejäänud halduskohtu põhjendustega. Halduskohus

on põhjendatult leidnud viitega Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsusele

asjas nr 3-4-1-9-14, et ainuüksi 2,5 ruutmeetrine kambripind isiku kohta ei ole niivõrd

intensiivne rikkumine, et tuleks lugeda automaatselt inimväärikust alandavaks kohtlemiseks ja

seega rahalise hüvitise väljamõistmist õigustavaks. Riigikohus leidis, et kinnipeetavale ja

vahistatule oli vangla sisekorraeeskirjaga ette nähtud ulatuslik liikumisvõimalus (otsuse p 40) ja

et inimväärikuse alandamise kontrollimiseks tuleb hinnata seda, millised olid konkreetse kaebaja

liikumisvõimalused ja kinnipidamistingimused sel perioodil (otsuse p 44).

Halduskohus on tuvastanud, et kaebaja muid kinnipidamisasutuses viibimisega kaasnevaid õigusi

vahistatuna ei olnud rikutud ning tema suhtes oli toimitud õiguspäraselt. Apellatsioonkaebuses ei

ole kaebaja sisuliselt neile halduskohtu otsuses esitatud seisukohtadele vastu vaielnud. Ehkki

apellatsioonkaebuse täienduses väidab kaebaja, et kambrid olid niisked, sealsed metall-

elemendid roostes ja kambrites palju hiiri ja sitikaid, on need väited esitatud esmakordselt alles

apellatsioonimenetluses. Neid ei ole esitatud halduskohtus ega kohustuslikus kohtueelses

menetluses, mistõttu jätab ringkonnakohus need tähelepanuta.

Vangla on viidanud veel täiendavatele hüvedele, mida isikutele võimaldati (vt vangla vastust

kaebusele, mh võimaldati nt suvisel perioodil 2 jalutuskäiku, vt tl 51p-52). Seega ei ole kogumis

võimalik rääkida kaebaja õiguste rikkumisest ning väärikuse alandamisest ja vastavalt on

halduskohus põhjendatult leidnud, et kaebaja nõue kahju hüvitamiseks tuleb jätta rahuldamata.

10. Kaebaja apellatsioonkaebus keskendub peaasjalikult selle rõhutamisele, kui vastuolus on

halduskohtu lahend EIK seisukohtadega. Ringkonnakohus nende väidetega ei nõustu.

Ammendavalt analüüsis kinnipeetavate kambripinnaga seonduvaid küsimusi Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium asjas 3-4-1-9-14 ja jõudis seal eelkirjeldatud

järeldustele. Halduskohtu otsus on selle lahendiga kooskõlas. Viidatud lahendis on selgitatud ka

seda, kuidas tuleb mõista EIK praktikat selles küsimuses (vt RKHKo 3-4-1-9-14, p 42).

Samas ei ole kaebaja apellatsioonkaebuses ümber lükanud neid asjaolusid, mis tegelikult tema

kaebuse rahuldamata jätmise aluseks on – et ta ei kasutanud õigeaegselt võimalusi kahju

ärahoidmiseks või vähendamiseks ning et vanglas viibimise ajal olid tema muud

vangistusalastest õigusaktidest tulenevad õigused tagatud.

11. Asjaolu, et kaebaja oli mingi perioodi ajast vahistatu, eeltoodut ei muuda. Riigikohtu

seisukohast (RKPKo nr 3-4-1-9-14, p 40) nähtub, et sisuliselt oli Riigikohus võrdsustanud

kinnipeetava ja vahistatu, leides, et vangla sisekorraeeskiri võimaldab nii kinnipeetavale kui

vahistatule ette näha ulatusliku liikumisvõimaluse. Seega kui vahistatu puhul on järgitud vangla

sisekorraeeskirjas sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul eeldada, et pelgalt väike

kambripind ei tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise väljamõistmist.

12. Poolte vahel ei ole tekkinud otsest vaidlust selle üle, kas tualett tuleb kambri üldpindalast

välja arvata või mitte. Sellele pole tähelepanu pööranud ka kohus. Vastustaja esitatud andmetest

kambrite suuruse ja täituvuse kohta vaidlusalusel ajal on võimalik järeldada, et vastutaja ei ole

tualetti kambri üldpindalast välja arvanud.

Ringkonnakohus leiab iseenesest, et tualetti ei saa kambri üldpinna hulka arvata. Tualetti ei ole

võimalik kinnipeetaval kasutada kambris isikliku pinnana ja see vähendab üldruumi tajutavat

suurust. Siiski ei ole asjaolu, et halduskohus ei ole asjas kogunud materjale tualeti suuruse kohta,

kohtuotsuse tühistamise aluseks. Samuti ei pea ringkonnakohus vajalikuks hakata asjas välja

nõudma täiendavaid andmeid, täpsustamaks kambrite pindala ilma tualetita. Esiteks arvestab

ringkonnakohus siin seda, et kaebuse täielikult rahuldamata jätmiseks annab aluse juba RVastS §

7 lg-s 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmine (vt ülal p 8). Teiseks

kinnitavad varasemas kohtupraktikas Tallinna Vangla poolt esitatud andmed ringkonnakohtule

seda, et reeglina ei langenud ka tualeti kambripinnast väljaarvamisel ühe kinnipeetava isiklik

ruum märkimisväärselt alla 3 või 2,5 m2 (vt nt haldusasjas 3-14-344 Tallinna Vangla poolt 18.

novembril 2013 halduskohtule esitatud materjale). Nt 0,5 m2 tähendab samas reaalses elus vaid

ca 70x70 cm suurust põrandapinda, ning pole usutav, et sellest ilmajäämine sai kinnipeetavale

tuua kaasa selliseid reaalseid ja intensiivseid kannatusi, et oleks õigustatud nende hüvitamine

rahas.

13. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et eeltoodut ja menetlusökonoomia põhimõtet arvestades on

võimalik lahendada asi ka toimikus olemasolevate andmete põhjal ning kaebaja

apellatsioonkaebus tervikuna rahuldamata jätta. Riigilõivu tasumisest apellatsioonkaebuse

esitamisel oli kaebaja vabastatud.

Madis Ernits

Maili Lokk

Einar Vene

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt