3-14-51272/36 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Madis Ernits, Tiina Pappel, Einar Vene

Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2015, Tartu

Haldusasja number

3-14-51272

Haldusasi

Armin Rau (endine nimi Kalle Käär) kaebus Tallinna

Vangla tekitatud kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 22. detsembri 2014. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Tallinna Vangla apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja Armin Rau (endine nimi Kalle Käär)

Vastustaja Tallinna Vangla

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada apellatsioonkaebus.

2. Tühistada Tartu Halduskohtu 22. detsembri 2014. a otsus. Teha asjas uus otsus, millega

jätta kaebus täielikult rahuldamata.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse otse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kassatsioonkaebuse esitamise viimane päev on seega 31.

detsember 2015.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Armin Rau (endine nimi Kalle Käär) oli aastatel 2011 kuni 2014 kinnipeetav Tallinna Vanglas.

2. A. Rau (endine nimi Kalle Käär) esitas pärast seda, kui tema 30. aprillil 2014 Tallinna

Vanglale esitatud kahju hüvitamise taotlus oli tähtaegselt lahendamata jäetud, kaebuse Tartu

Halduskohtule, milles palus Tallinna Vanglalt tema kasuks välja mõista hüvitis mittevaralise

kahju tekitamise eest 6000 eurot. Kaebuse kohaselt ei olnud talle aastatel 2011 kuni 2014 tagatud

kambris piisav pind.

3. Tartu Halduskohtu 22. detsembri 2014. a otsusega rahuldas halduskohus kaebuse osaliselt ja

mõistis kaebaja kasuks välja 2500 eurot. Kohtuotsuse põhjendused olid järgmised.

3.1. Kambri üldpindalast tuleb maha arvata tualeti pindala. Seda arvestades viibis kaebaja 135

päeva kambrites, mille põrandapind kinnipeetava kohta oli alla 2,5 m2 ja 224 päeva kambrites,

mille põrandapind jäi 2,5-3,0 m2 vahele.

3.2. Kuna kaebaja oli 13. septembrist 2011 kuni 24. aprillini 2012 vahistatu, hoiti teda

vangistusseaduse (VangS) § 90 lg 3 alusel ööpäev läbi lukustatud kambris. Kaebaja ei viibinud

seega kambris ainult ööajal (vrdl RKPKo 3-4-1-9-14, p 37-38).

3.3. Kaebuses väidetud kehvad ventilatsioonitingimused ei ole tõendatud ja sellega seoses ei ole

kaebajale kahju tekitatud. Kahju ei ole tekitatud ka väidetud kambrite ebahügieenilisusega, kuna

kinnipeetavad on kohustatud ise enda järel koristama.

3.4. Kaebuses väidetud tervisekahju ja Tallinna Vangla tegevuse vahel puudub põhjuslik seos.

3.5. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-s 1 sätestatud esmaste õiguskaitsevahendite

kasutamata jätmine ei ole hüvitisenõude rahuldamata jätmise aluseks. Kohtule ei nähtu, et

kaebaja oleks saanud oma tegevuse või taotlustega mõjutada kinnipeetavale ette nähtud isikliku

ruumi tagamist. Nagu vastustaja ise märkis, oli kambrite ülerahvastatus tingitud vanglate üldisest

ruumikitsikusest. Tegemist oli üldteada probleemiga.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

4. Tallinna Vangla esitas apellatsioonkaebuse, milles palub halduskohtu otsus tühistada ja

kaebus rahuldamata jätta järgmistel põhjendustel.

4.1. Tualeti alla jäävat pinda ei tohiks kambri põrandapinna suuruse arvutamisel välja jätta.

Ruumi pindala tuleb arvestada vastasseinte vahelisest kaugusest. Ka väljaspool vanglat ei arvata

eluruumi pinna arvutamisel tualetti üldpindalast välja. Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK)

lahendites on tualeti pind arvatud kambri pindalast välja enamasti seetõttu, et see ei asunud

kambris ja ei olnud igal hetkel kasutatav.

4.2. Justiitsministri 30. novembri 2000. a määrusega nr 72 kehtestatud vangla sisekorraeeskirja

(VSkE) § 6 lg 6, mis kehtis kuni 31. detsembrini 2013, sätestas, et kinnipeetavale on toas ette

nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Seega vastasid kambrid siseriiklikes õigusaktides

sätestatule. Seda regulatsiooni on analüüsinud Riigikohus ning pidanud seda põhiseaduspäraseks.

Halduskohus ei arvestanud selles lahendis (RKPKo 3-4-1-9-14) toodud seisukohtadega.

4.3. Vahistatute tingimused olid head. Ajal, kui kaebaja oli süüdi mõistetud, oli ta korduvalt

kartseris ja piiras sellega ise oma liikumisvõimalusi.

4.4. Riik ei saa varasemat õiguspraktikat ja esinenud olukordi muuta, mistõttu saab õiguspärane

halduspraktika muutuda õigusvastaseks alles rikkumise tuvastamisel. Kohtuotsustes toodud

seisukohtadel ei saa olla riigi jaoks tagasiulatuvat mõju, vaid mõju saab olla üksnes edasiulatuv.

4.5. Kaebaja oli paigutatud kambritesse, mis vastasid siseriiklikes õigusaktides sätestatud

nõuetele, st tagatud oli kinnipeetavale vähemalt 2,5 m2 põrandapinda vastavalt tollal kehtinud

VSkE § 6 lg-le 6. Seega ei rikkunud vangla siseriiklikku õigust. Eesti riik sai alles 2013. aastal

teada, et alla 3 m2 kambripinda peetaks EIK praktikas rikkumiseks ning koheselt astuti samme

siseriikliku õiguse kooskõlla viimiseks EIK praktikaga. Tagatud on vähemalt 3 m2 põrandapinda

isiku kohta ning vähendatud on kinnipeetavate arvu.

4.6. Hüvitis on põhjendamatult suur. Kohus ei ole arvestanud, kui pika perioodi jooksul kui palju

põrandapinda kaebaja kasutuses oli. Hüvitis on liiga suur ka Eesti üldist elatustaset arvestades.

4.7. Kaebaja ei esitanud vanglas viibimise ajal vastustajale pöördumisi seoses halbade

vangistustingimustega või ruumipuudusega.

5. Armin Rau (endine nimi Kalle Käär) vastuses apellatsioonkaebusele palutakse

apellatsioonkaebus rahuldamata jätta.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.

7. Kõigepealt määratleb ringkonnakohus, kuidas kambrite suurust mõõta. Vastustaja on jätkuvalt

seisukohal, et tualeti pindala tuleks arvata kambripindala sisse.

Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Tualetti ei ole võimalik kinnipeetaval kasutada

kambris isikliku pinnana ja see vähendab üldruumi tajutavat suurust. Võrdlus tavaeluruumide

pindalade arvestusega, kus tualett arvestatakse üldpindala sisse, ei ole asjakohane, kuna ka seal ei

arvestata tualetti tubade pindala hulka. Samas märgib ringkonnakohus, et seintega eraldatud

tualeti olemasolu kambris on isiku jaoks kaheldamatult üldkokkuvõttes soodsam, kui oleks selle

puudumine või selle muust kambrist eraldamata jätmine.

Seega tuleb kambripindala hinnata ilma tualeti alla kuuluva pindalata.

8. Seoses hüvitisenõude sisulise lahendamisega peatub ringkonnakohus kõigepealt esmaste

õiguskaitsevahendite kasutamise kohustusel. Vastustaja on juhtinud halduskohtu tähelepanu

sellele, et kaebaja ei ole kasutanud kahju ärahoidmiseks esmaseid õiguskaitsevahendeid

vastavalt RVastS § 7 lg-le 1. Halduskohus ei ole seda aga oluliseks pidanud, leides, et kaebaja

ei oleks saanud oma taotlustega mõjutada kinnipeetavate isikliku ruumi suurust, kuna

tegemist oli üldteada probleemiga.

Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus jagab vangla

seisukohta, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste

vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist.

Vangla on kinnitanud, et ühtegi pöördumist seoses vangistustingimustega kaebaja ei esitanud.

Kaebaja sellele sisuliselt vastu ei vaidle. Kahju hüvitamise nõude esitas kaebaja vanglale alles

30. aprillil 2014, st pärast seda, kui EIK oli 19. detsembril 2013 teinud T. Tunise kaebuse

alusel kohtuotsuse, milles mõistis Eesti riigilt välja hüvitise seoses vangistustingimustega.

Samas oli kaebajal, kui ta leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või

ebameeldivusi, võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise

vanglasse, teise kambrisse paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vms) ja

taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel

muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve

algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas.

Peaaegu kolme aasta jooksul ei võtnud aga kaebaja midagi ette selleks, et endale kahju

tekitamist ära hoida või seda vähendada. Hüvitisenõude esitas kaebaja alles pärast seda, kui

avalikustati tema jaoks sobiv EIK kohtu lahend. Selliselt laskis kaebaja sisuliselt talle

tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1

sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise

tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata.

Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat

rikkumist aastaid (13. septembrist 2011 kuni 18. veebruarini 2014). Isegi kui möönda, et oma

õiguste rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning

kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta

aastaid. On üheselt selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul

kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma

õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine

lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud

kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Arvestades

kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on tõenäoline, et selle aja jooksul oleks

õiguskaitsemenetlus jõudnud lõpptulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin Riikohtu poolt asjas 3-

3-1-90-11 p-s 19 väljaöeldud seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste

nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja

aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lg 1 eesmärgiga.

Halduskohtu seisukoht, et ruumikitsikus oli üldteada probleem ja et kaebaja ei saanud seda

mõjutada, ei õigusta esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Nagu märgitud, saanuks

kaebaja esitada erinevaid taotlusi ja nende rahuldamata jätmisel kohtusse pöörduda. Lisaks ei saa

nõustuda ka seisukohaga, nagu olnuks ruumikitsikus üldteada probleem olnud. Pigem viitavad

vastustaja seisukohad sellele, et kaebaja puhul oli püütud järgida siseriiklikust õigusest tulenevat

nõuet tagada kinnipeetava kohta 2,5m2 põrandapinda (kui arvata kambri üldpinna hulka ka

tualett). Seega ei saa väita, et ruumikitsikus oli üldteada probleem, millest oldi teadlikud ning

mida ei oleks saanud mingil juhul kõrvaldada ka siis, kui kaebaja oleks ruumipuudust

vaidlustanud ja kaebus oleks rahuldatud. On arvestatav tõenäosus, et kaebaja poolt kohaste

õiguskaitsevahendite kasutamine oleks, eriti EIK asjakohaste lahendite arvestamise korral,

kaebaja sihile viinud ja ta oleks saavutanud avaramad kinnipidamistingimused.

Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hüvitisenõue kuulub rahuldamata jätmisele juba seetõttu, et

kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks.

9. Lisaks ei jaga ringkonnakohus halduskohtu seisukohta selles, et kaebajale on tekitatud

kahju. Liiga väikese kambripinnaga seonduvaid küsimusi on lahanud Riigikohtu

põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium. Nimelt on põhiseaduslikkuse järelevalve

kolleegium käsitanud küsimust, kas VSkE § 6 lg-ga 6 kuni 31. detsembrini 2013 sätestatud

kambri suurus - vähemalt 2,5 m2 kinnipeetava kohta – on põhiseaduspärane (RKPKo 3-4-1-9-

14). Selle otsuse p-s 38 märkis kolleegium järgmist: „Samas ei ole 2,5 m2 kambri

põrandapinda ühe kinnipeetava kohta siiski nii väike pindala, mille puhul saab inimväärikuse

alandamist eeldada. Näiteks olukorras, kus isiku kohta on tagatud küll kõigest 2,5 m2 kambri

pindala, aga isik on kohustatud kambris viibima üksnes ööajal ja seejuures on tagatud piisav

ventilatsioon, kohane temperatuur, öörahu ja muud vajalikud tingimused väljapuhkamiseks, ei

pruugi olla tegemist inimväärikuse alandamisega. Järelikult tuleb praeguses asjas VSKE § 6

lõike 6 v.r põhiseaduspärasuse hindamiseks kontrollida, kas regulatsioon kogumis tingis

vältimatult isiku inimväärikust alandava kohtlemise.“

Järgnevalt refereeris Riigikohus vangla sisekorraeeskirja vastavaid sätteid, mis annavad

kinnipeetavale õiguse liikuda oma osakonnas ringi vähemalt neli tundi ja mille järgi osakond

võib moodustada küllaltki suure ala, ning mille järgi võib kinnipeetav ringi liikuda väljaspool

oma kambrit ka muul eesmärgil nagu kokkusaamised, sisseostude tegemine, töötamine jne.

Kokkuvõttes leidis põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium, et „VSKE § 6 lõike 6 v.r, mis

nägi kinnipeetavale ette kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda, ei riivanud, arvestades VSKE

regulatsiooni kogumis, kaebaja õigust inimväärikale kohtlemisele. Seega ei olnud norm ka

põhiseadusega vastuolus. VSKE § 6 lõike 6 v.r võimaldas tagada kinnipeetavale ka rohkem

põrandapinda kui 2,5 m2, kui see oli vajalik konkreetses olukorras inimväärikuse põhimõttele

vastavate kinnipidamistingimuste kindlustamiseks, samuti oli võimalik kambri vähene

põrandapind kompenseerida muude meetmetega. Õigusest inimväärikale kohtlemisele ei

tulene, et kinnipeetavale tagatud põrandapind ei võiks ühelgi tingimusel, ka erandlikel

asjaoludel piirduda 2,5 m2-ga.“ (otsuse p 41). Sama otsuse p-s 42 leidis põhiseaduslikkuse

järelevalve kolleegium märkinud ka seda, et EIK hiljutises, 6. veebruari 2014. a otsuses asjas

nr 2689/12 on EIK ise sedastanud, et EIK on alati keeldunud määramast, milline ruutmeetrite

arv peab olema kinnipeetavale tagatud muid faktoreid arvesse võtmata, et tagatud oleks EÕIK

artikliga 3 kooskõlaline kohtlemine.

Otsuse p-s 44 möönis Riigikohus, et kuigi VSkE § 6 lg 6 oli põhiseaduspärane, võidakse

kinnipidamistingimustega kogumis siiski isiku inimväärikust rikkuda. Selleks tuleb hinnata,

millised olid ajal, kui isikule oli tagatud vaid minimaalne VSkE-ga ettenähtud kambri

põrandapind, tema tegelik liikumisvõimalus ja muud kinnipidamistingimused sel perioodil.

10. Ülalviidatud Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi lahendist järeldub seega,

et 2,5 – 3 m2 suuruses kambris viibimine võib olla õigusvastane ja kinnipeetava inimväärikust

rikkuv siis, kui tema vangla sisekorraeeskirjas sätestatud õigusi oli täiendavalt kogumis piiratud

ka mingil muul moel.

Käesolevas asjas sellist olukorda ei nähtu. Halduskohus on leidnud, et kaebuses väidetud

muid rikkumisi seoses ventilatsiooniga ning kambrite hügieeniga vms põhjustel aset ei

leidnud ning selles osas ei ole kaebajaga õigusvastaselt käitutud. Ringkonnakohus ei korda

neid põhjendusi.

11. Asjaolu, et kaebaja oli mingi perioodi ajast vahistatu, eeltoodut ei muuda. Riigikohtu

seisukohast (RKPKo nr 3-4-1-9-14, p 40) nähtub, et sisuliselt oli Riigikohus võrdsustanud

kinnipeetava ja vahistatu, leides, et vangla sisekorraeeskiri võimaldab nii kinnipeetavale kui

vahistatule ette näha ulatusliku liikumisvõimaluse. Seega kui vahistatu puhul on järgitud

vangla sisekorraeeskirjas sätestatud liikumisvõimalusi, saab ka vahistatu puhul eeldada, et

pelgalt väike kambripind ei tähenda vältimatut väärikuse alandamist ja rahalise hüvitise

väljamõistmist. Vaidlust ei ole selles, et ka vahistatu staatuses kaebaja õiguste täiendavat

rikkumist ei toimunud ning temaga oli käitutud õiguspäraselt.

12. Lisaks on vastustaja osundanud, et mõnevõrra kitsad kinnipidamistingimused olid

kaebajale kompenseeritud muul moel (tal oli võimalus osaleda sotsiaalprogrammis, kambrites

oli eraldatud tualett, tagatud oli mõningane meelelahutus, infovajaduse rahuldamine, oli

võimalus laenutada raamatuid, võimalik oli suhelda lähedastega jne, vt apellatsioonkaebuse p

14, tl 105p-106).

13. Ringkonnakohus möönab, et nähtuvalt Tallinna Vangla esitatud andmetest esines ka päevi,

mil kaebaja isiklik pind kambris jäi alla 2,5 m2 – 130-l päeval oli see 2,4 m2 ja 5-l päeval 2,3

m2 (halduskohtu otsuse p 10).

Kuid ka see asjaolu ei ole rahalise hüvitise väljamõistmise aluseks. Viidatud pind oli VSkE-ga

ettenähtud pinnast (2,5 m2) niivõrd vähe väiksem (0,2-0,1 m2), et see ei saanud tuua kaasa

märkimisväärseid ebamugavusi või muid negatiivseid tagajärgi. Niivõrd väikest puudujääki

isiklikus ruumis on ilmselt keeruline tajudagi (0,2 m2 on ca 4,5x4,5 cm suurune pindala).

Seega oli tegemist niivõrd väikese kõrvalekaldega õiguspärasest olukorrast ja vastavalt

niivõrd väheintensiivse õiguste riivega, et rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole põhjendatud.

Seda eriti olukorras, kus vähene kambripind oli kaebajale kompenseeritud muude

võimalustega (vt ülal p 11).

14. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et hinnates kaebaja kinnipidamistingimusi

kogumis, ei ole võimalik asuda seisukohale, et kaebajale on tekitatud rahas hüvitamisele

kuuluvat kahju. Eeskätt on kaebuse rahuldamata jätmise aluseks aga see, et kaebaja ei kasutanud

võimalusi väidetud kahju ärahoidmiseks, vaid laskis sellel suureneda kolme aasta jooksul ning

esitas kahju hüvitamise nõude alles pärast talle sobiliku EIK lahendi avalikustamist.

15. Seega kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele ja halduskohtu otsus tühistamisele. Kuna

apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele juba eeltoodu tõttu, ei peatu ringkonnakohus ülejäänud

apellatsioonkaebuse väidetel.

16. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse täielikult rahuldamata. Tallinna

Vangla ei ole asjas menetluskulude väljamõistmise taotlust esitanud.

Madis Ernits

Tiina Pappel

Einar Vene

allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt allkirjastatud digitaalselt