4-15-8673/20 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

4-15-8673

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 01.detsembril 2015.a, Tallinn Väärteoasja number 4-15-8673 Kohtukoosseis Eesistuja Orvi Tali, liikmed Ivi Kesküla ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Väärteoasi G.P väärteoasi liiklusseaduse (LS) § 227 lg 3 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 14.oktoobri väärteoasjas 2015 otsus

Kaebuse esitaja

Menetlusaluse isiku G.P

(isikukood XXX) kaitsja Maano Saareväli RESOLUTSIOON

Tühistada Pärnu Maakohtu mõistetud karistusmäära 10.oktoobri 2015. a otsus osas.

Uue otsusega:

Mõista imisõiguse äravõtmine 3 (kolmeks) G.P-le karistuseks juht

kuuks.

Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt.

Mõista Eesti Vabariigilt G.P kasuks välja 708 (seitsesada kaheksa) eurot 40 senti apellatsioonimenetluses kantud menetluskulu katteks.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsus on ringkonnakohtu kantseleis kättesaadav alates 01.detsembril 2015.a. kell 14.00. Kohtuotsuse peale võib esitada kassatsiooni Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kassatsiooni esitamise õigus on menetlusaluse isiku advokaadist kaitsjal, kohtuvälisel menetlejal või tema advokaadist esindajal.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politseija Piirivalveameti Lääne prefektuuri poolt Rapla politseijaoskonna välijuhi SL

14.oktoobri 2015 koostatud kohaselt juhtis G.P väärteoprotokolli nr AB 1398401

13. oktoobril 2015. a kella 18.52 paiku Tallinn- -Ikla maantee 78. Pärnu kilomeetril sõiduautot VW Passat registrimärgiga /h, millega ületas antud teelõigul XXXXXX kiirusega 158+/-9 km lubatud sõidukiirust 90 km/h mitte vähem kui 59 km/h võrra. Rikkudes sellega LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid. G.P tegevus on kvalifitseeritud liiklusseaduse § 227 lg 3 ette nähtud väärteona.

Pidades vajalikuks karistada G.P arestiga, saatis kohtuväline menetleja väärteoasja väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 71 alusel Pärnu Maakohtule arutamiseks.

MAAKOHTU OTSUS

2. Pärnu Maakohus mõistis 14.oktoobri otsusega väär 2015 teoasjas nr 4-15-8673 G.P süüdi LS § 227 lg 3 järgi ning mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine tähtajaga karistas teda

9 kuud.

Kohus leidis, et tõendamist on leidnud väärteo toimepanemine G.P poolt ning tema tegevus on õigesti kvalifitseeritud LS

§ 227 lg 3 järgi. Kohus luges väärteo tõendatuks kiirusemõõteseadme kasutamise protokolliga ning menetlusaluse isiku ütlustega. G.P

Kohus asus seisukohale, et küsimust süüd ja õigusvastasust välistavatest asjaoludest antud juhul ei tõusetu. Karistust raskendavaid asjaolusid menetlusaluse isiku tegevuses ei ole. Kergendavaks asjaoluks saab lugeda oma teo ülestunnistuse ja kahetsuse. Liiklusseaduse § 227 lg 3 ette nähtud väärteo eest on põhikaristustena ette nähtud rahatrahv kuni 200 trahviühikut, arest või mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni 12 kuuks. Kohus leidis, et rahatrahv ei vastaks G.P süüle s.o. kiiruse ületamisega kaasliiklejatele põhjustatud kõrgendatud ohule ja varasemale liiklusalasele käitumisele. G.P on karistatud rahatrahviga kiiruse ületamise eest ka 01.juulil 2015.a. Rahatrahv on küll makstud, kuid sellele vaatamata pidas G.P võimalikuks ohtliku liiklusalase süüteo toimepanemist. Seepärast tuleb G.P süü lugeda keskmisest suuremaks. Samas ei pea kohus vajalikuks ka aresti kohaldamist, sest seadus võimaldab põhikaristusena ära võtta ka mootorsõiduki juhtimise õiguse ning see karistuse liik on G.P poolt liiklusalaste süütegude ärahoidmiseks ja õiguskorra kaitseks s.o.

üldpreventiivses mõttes piisavalt mõjus. Mõistetava karistuse määr peab olema üle poole sanktsioonis ettenähtust.

APELLATSIOON

3. Pärnu Maakohtu 14.10.2015 otsuse peale esitas apellatsiooni menetlusaluse isiku G.P . Kaitsja otsus menetlusaluse isiku kaitsja Maano Saareväli palub tühistada maakohtu karistamise kohta LS § 227 lg 3 alusel juhtimisõiguse äravõtmisega 9 kuuks ja teha selles osas uus otsust, millega karistada menetlusalust isikut rahatrahviga. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis esitatud väited väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise kohta tingivad maakohtu otsuse tühistamise ja väärteoasja tagasi maakohtusse saatmise, siis palub apellant saata väärteoasi Pärnu maakohtu Rapla kohtumajja tagasi uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

3.1 Apellant vaidlustab maakohtu otsuse väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. VTMS § 85 p 2 kohaselt teeb maakohus väärteoasja arutamist ette valmistades kindlaks kohtumenetluse pooled, tunnistaja, tõlgi ja eksperdi ning teatab neile asja arutamise aja ja koha. Apellandile teadaolevalt ei ole maakohus kindlaks teinud asjas esinevaid tunnistajaid ega teatanud viimastele väärteoasja kohtuliku arutamise aega ega kohta. Samuti ei ole tunnistajaid kohtuistungil üle kuulatud. Väärteoasja arutamine tunnistajateta on võimalik vaid VTMS § 92 sätestatut järgides e. juhul, kui eelnevalt on tunnistaja kohtuistungile kutsutud ja ta ei ole kohtuistungile ilmunud ning kohtumenetluse pooltel on võimalik avaldada arvamust kohtuistungi jätkamise kohta tunnistaja osavõtuta. Kohtuvälise menetleja poolt kohtule esitatud väärteotoimiku kohaselt on kohtuvälises menetluses tunnistajatena üle kuulatud järgmised isikud: MP ja RK. Ühtlasi on RK olnud isikuks, kes mõõtis menetlusaluse isiku sõiduki kiiruse ja koostas kiirusmõõturi kasutamise protokolli. 14.10.2015.a kohtuistungi protokollist ei nähtu, et eelnimetatud isikuid oleks kohtuistungile kutsutud. Samuti ei ole menetlusosalistelt küsitud arvamust asja arutamise võimalikkuse kohta tunnistajate osavõtuta. Sellega on maakohus rikkunud väärteoasja täies ulatuses arutamise põhimõtet. Väärteoasja arutamine tunnistajate osavõtuta olukorras, kus ei ole järgitud VTMS § 92 sätestatut on vaadeldav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuivõrd võib kohtu viia ebaõige otsuseni (karistuseni). Näiteks ei ole kohtus uuritud tõendite pinnalt võimalik teha järeldusi, kas kiiruse ületamine leidis aset möödasõidul või mitte. Sellest tulenevalt ei saa teha ka järeldusi kiiruse ületamise kestuse e. menetlusaluse isiku süü suurust iseloomustava asjaolu kohta. Pole välistatud, et omades spetsiifilisemat teavet kiiruse ületamise üksikasjade kohta, oleks maakohus hinnanud ka menetlusaluse isiku süüd väiksemaks ja kohaldanud kergemat karistust. Kuigi menetlusalune isik ei ole kiiruse ületamist vaidlustanud ning on oma tegu kahetsenud, ei tähenda see, et maakohus võib eirata VTMS §s 92 sätestatut. Süü tunnistamine ja oma süüteo kahetsemine ei tähenda menetlusalune isik poolt VTMS § 99 lg-s 3 sätestatud õigustest loobumist.

3.2 Maakohtu otsusest ei nähtu, kuidas on karistuse lõpliku valikut mõjutanud kergendava asjaoluna tuvastatud teo ülestunnistamine ja kahetsemine. Muude karistust kergendavate asjaoludega on maakohus jätnud arvestamata. Maakohus on karistust kergendava asjaoluna tuvastanud menetlusaluse isiku kahetsuse ja teo ülestunnistamise. Siiski ei nähtu kohtuotsusest, kuidas ja kas üldse on maakohus nende asjaoludega arvestanud. Maakohus tuvastas, et menetlusaluse isiku süü on keskmisest suurem. Keskmisest suuremana on määratud ka karistus.

Apellant leiab, et otsuses kasutatud sõnastuse kohaselt ei ole maakohus võtnud karistuse kohaldamisel arvesse karistust kergendavaid asjaolusid. Siinkohal märgib kaitsja, et kaitsja praktikas ei ole LS § 227 lg 3 kohase esmakordse väärteo puhul arestitaotluse esitamine ning isiku pea ööpäevane kinnipidamine tavapärane. Tavapäraselt järgneb sellisele kiiruse ületamisele väärteoprotokoll ilma isiku kinni pidamiseta. Kaitsja leiab, et käesoleval juhul on nii kohtuväline menetleja kui ka maakohus kohaldanud sundi ja kitsendusi nö „üle piiri“. Pole välistatud, et selleks andsid ajendi lubamatult avaldatud karistusregistri arhiiviandmed (sellest lähemalt apellatsiooni punktis 6). Kaitsja leiab, et kuivõrd menetlusalune isik oli väärteokorras kinni peetud veidi alla 24 tunni ning seetõttu ei saa tema kinnipidamise aega VTMS § 44 lg 3 ja 68 lg

2 kohaselt tema karistusest maha arvata, on pea ööpäevane vabaduse võtmine iseenesest juba selliseks nn šokiteraapiaks, mis mõjutab isikut edaspidi olema liikluses seadusekuulekam. Kaitsja leiab, et isiku kinnipidamise aeg, mida ei saa VTMS § 44 lg 3 ja KarS § 68 lg 2 kohaselt isiku karistusest maha arvata, on vaadeldav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg 2 mõttes.

Maakohus ei ole sellise asjaoluga üldse arve Maakohus on ebaõigelt leidnud, et stanud.

põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise tingib menetlusaluse isiku süü suurus ja eelnev liiklusalane käitumine. Kaitsja on seisukohal, et juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena tuleb üldjoontes kohaldada samadel eesmärkidel ja alustel nagu kohaldatakse juhtimisõiguse äravõtmist lisakaristusena. Kui juhtimisõiguse äravõtmisel lisakaristusena tingivad sellise karistusliigi kohaldamise eelkõige eripreventiivsed vajadused, siis ka põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise peaksid tingima eelkõige kaalukad eripreventiivsed vajadused. Teisisõnu – juhtimisõiguse äravõtmist võib kohaldada eelkõige juhul, kui karistuse eesmärkide saavutamine isikut liiklusest eemaldamata ei ole teiste karistusliikidega enam võimalik.

Maakohus pidas juhtimisõiguse äravõtmist sobivaks karistuseks eelkõige seetõttu, et menetlusaluse isiku süü oli suur ja et menetlusalune isik omab kehtivat karistust varasema kiiruse ületamise eest. Kaitse leiab, et maakohtu poolt esile toodud asjaolud ei anna veel iseenesest põhjust põhikaristusena juhtimisõiguse ära võtmiseks. Iseenesest ei sõltu karistusliigi valik süü suurusest. Kaitsja seisukoht tuleneb asjaolust, et seaduseandja on näinud LS § 227 lg-s 3 sätestatud väärteo eest ette põhikaristusena nii rahatrahvi, juhtimisõiguse äravõtmise kui ka aresti.

Seega ületades kiirust isegi sellises määras, mis jääb LS § 227 lg 3 dispositsiooni maksimaalsesse määra, on isikut põhimõtteliselt võimalik karistada ka veel rahatrahviga (näiteks maksimaalses määras) ning seda vaatamata asjaolule, et LS § 227 lg 3 dispositsiooni maksimaalses määras kiiruse ületamise puhul saab öelda, et isiku süü on suur. Ka kavatsetus ei ole LS § 227 lg 3 kohase süüteo eest kohaldatava karistuse liigi osas määrava tähtsusega, kuivõrd ületades sellise määral lubatud sõidukiirust, on valdavas enamuses tegemist tahtlusega kavatsetuse vormis.

Sest üldjuhul on keeruline sedavõrd suures ulatuses kiirust ületades teha seda endale teadvustamata ja eesmärgiks seadmata või vähemalt möönmata. Seega ei tingi süü suurus ega kavatsetus (mis iseloomustab ka süü suurust) iseenesest vältimatut vajadust juhtimisõiguse äravõtmise, kui põhikaristuse kohaldamiseks. Varasemat liiklusalast käitumist iseloomustab menetlusalusel isikul üks kehtiv karistus LS § 227 lg 1 kohase väärteo eest. Tegemist on trahviga, mille suurus on 12 trahviühikut e. 48 eurot. LS § 227 lg 1 näeb ette võimaluse määrata isikule karistuseks rahatrahvi kuni 30 trahviühikut e. kuni 120 eurot.

Seega kajastab alla sanktsiooni keskmise määratud karistus menetlusaluse isiku keskmisest väiksemat süüd. Kaitsja hinnangul ei ole sellise karistuse olemasolu vaadeldav asjaoluna, mis vältimatult muudab uue väärteo puhul võimatuks karistuse eesmärkide saavutamise muude karistusliikidega, kui põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmine. Maakohus ei ole põhjendanud, miks aitab õiguskorda kaitsta vaid menetlusaluse isiku 9 kuuks liiklusest kõrvaldamine, aga mitte tema karistamine oluliselt raskema rahatrahviga. Kuivõrd kohtuotsuses puudub erinevate karistusliikide mõjuanalüüs, ei ole kohtuotsuse pinnalt aru saada, kas maakohus sisuliselt üldse teisi karistusliike kaalus.

Seetõttu on kaitsja seisukohal, et maakohtu argumendid karistusliigi valikul ei ole piisavad ega kooskõlas KarS § 56 lg s 1 ja 2 sätestatud karistuse kohaldamise põhimõtetega. Karistusliikide -

ja -määrade valiku osas sisulise analüüsi puudumine on apellandi arvates vaadeldav väärteomenetluse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses. KarS § 56 lg

-s 1 sätestatud eesmärke on võimalik saavutada ka vähemkoormavat karistusliiki valides. Maakohtu otsusest ei ole võimalik aru saada, miks on õiguskord menetlusaluse isiku eest kaitstud vaid siis, kui menetlusalust isikut karistatakse juhtimisõiguse äravõtmisega 9 kuuks. Rahatrahv varasema

LS § 227 lg 1 kohase väärteo eest summas 48 eurot ei ole võrreldav võimaliku suurima rahatrahviga summas 800 eurot LS § 227 lg 3 kohase väärteo eest. Viimatinimetatud rahasumma ületab isegi Eesti keskmist netokuupalka, mistõttu ei saa sellise summa väljamaksmist pere eelarvest pidada leebeks ega soodsaks karistuseks. Seetõttu ei saa ka öelda, et 800 euro suurune väljaminek mõjutab isikut eeldatavasti sama vähe, kui 48 euro suurune väljaminek. Seega oleks näiteks LS § 227 lg 3 täies karmuses rahatrahvi kohaldamine vaadeldav küllaltki mõjusa karistusena, millist ei ole menetlusalusele isikule varem kohaldatud ja mis eelduslikult evib sedavõrd tugevat mõju ka menetlusaluse isiku majanduslikus sfääris, et hoiab teda uute väärtegude toimepanemisest eemal. Iseenesest ei ole juhul, kui karistuse kohaldaja leiab, et pelgalt rahatrahv ei ole isiku mõjutamiseks või õiguskorra tagamiseks piisav, välistatud ka lisakaristuse kohaldamine. Maakohus ei ole alternatiivkaristusi üldse kaalunud. Antud juhul ei ole kaitsja hinnangul lisakaristus siiski selles mõttes aktuaalne, et menetlusalusel isikul ei ole korduvust LS § 227 lg 3 kohase väärteo toimepanemise osas ning see asjaolu viitab, et pigem on sedavõrd suures ulatuses kiiruse ületamine menetlusaluse isiku puhul erandlik. Juhtimisõiguse äravõtmine seab menetlusaluse isiku tööalaselt ja perekondlikult äärmiselt raskesse seisu.

Riigikohus on väärteoasjas nr 3

13 tehtud otsuse punktis 9 asunud juhtimisõiguse -1-1-122- äravõtmise, kui lisakaristuse kohaldamise osas seisukohale, et lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub.

Riigikohus on märkinud, et ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri. Kaitsja arvates on samad põhimõtted rakendatavad ka juhtimisõiguse äravõtmise, kui põhikaristuse puhul. Juhtimisõiguse äravõtmine 9 kuuks halvab sisuliselt menetlusaluse isiku töövõime.

Kuivõrd menetlusalune isik toodi maakohtusse otse arestikambrist ning tema emotsionaalne seisund oli seetõttu küllaltki häiritud, ei osanud menetlusalune isik ehk ka vajaliku põhjalikkusega selgitada kohtule oma tööalast elukorraldust ja perekondlikult olulisi aspekte.

Menet S lusalune isik töötab firmas filiaal, mis Läti emafirma tütarettevõte Eestis. S

Menetlusalune isik on filiaali otsene juht, kelle täita on filiaali tegevuse otsene juhtimine ja korraldamine Eestis. On lihtne öelda, et firmajuht pole autojuht, kes igapäevaste tööülesannete täitmiseks vajab juhtimisõigust, kuid tegelik elu on oluliselt teistsugune. Äriettevõtte juhi igapäevaseid tööülesandeid ei ole sageli võimalik täita ühistransporti kasutades. Menetlusaluse isiku töökohustuste loetelu on esitatud töölepingu lisas ja selle tõlkes (lisa 1). Tööülesannete täitmiseks on menetlusalusele isikule antud kasutada ettevõtte sõiduk, mida menetlusalune isik saab kasutada ka isiklikul otstarbel (lisa 2).

Lisaks on oluline märkida, et menetlusalune isik on perekonnas ainuke, kes sõidukit juhib, mistõttu on ka laste logistika sageli menetlusaluse isiku ülesandeks. Menetlusaluse isiku ülalpidamisel on kaks alaealist last (lisa 3), kes küll saavad oma logistikaga üldjuhul ise hakkama, kuid siiski vajavad aeg-ajalt selles osas abi. Menetlusaluse isiku abikaasa sõidukit ei juhi. Samuti eeldab juhtimisõiguse olemasolu menetlusaluse isiku ja tema abikaasa vanemate elamine Tallinnast kaugel (Võru ja Tori) ning tulenevalt vanemate eakusest on ka nende külastamine küllaltki sage ettevõtmine.

Seega tähendaks 9 kuuline juhtimisõiguse keeld menetlusalusele isikule eriti tööalaselt äärmiselt ränka mõju, mis võib viia töötulemuste halvenemiseni ja sealt töökoha kaotamiseni. Viimase stsenaariumi realiseerumisel kaasnevad sissetuleku kaotamise näol rasked tagajärjed mitte üksnes menetlusalusele isikule, vaid ka tema teistele pereliikmetele. Seega oleks praeguse põhikaristuse mõju menetlusalusele isikule ränk. Maakohus ei ole karistuse eeldatavat mõju üldse otsuses analüüsinud. Järgnevalt püstitab kaitsja küsimuse, kas selline ränk mõju on praegusel juhul õigustatud? Kaitse leiab, et kuigi menetlusaluse isiku poolt toime pandusse tuleb suhtuda täie tõsidusega ning rakendada ka karmi karistuslikke meetmeid, on käesoleval juhul kohaldatud meetmed nö „üle piiri“.

Käesolevas apellatsioonis eespool esitatud põhjendustel on ka näiteks maksimaalne rahatrahv oluliselt suurem ja raskem karistus, kui varasema väärteo eest määratud 48 eurot. Kuivõrd sellises summas ei ole menetlusalusele isikule varem karistust määratud, ei saa ka väita, et see ei toimi. Seega oli maakohtu poolt kaitsja hinnangul ehk ennatlik „hüpata“ kohe järgmisele karistusliigi tasandile ja kohaldada karistust, mis seab menetlusaluse isiku elukorraldusliku poole pealt väljapääsmatusse olukorda. Kaitsja on seisukohal, et esmalt on põhjendatud anda menetlusalusele isikule võimalus oma hoiakuid muuta ka vähem koormavate karistusliikide kohaldamise kaudu.

Selliseks karistusliigiks võib antud juhul olla ka näiteks maksimaalmääras rahatrahv. Maakohus on õigusvastaselt avaldanud toimikumaterjalidest menetlusaluse isiku karistatuse õiendi arhiiviandmed. Kuigi maakohus ei ole oma otsuses karistuse mõistmisel otsesõnu tuginenud menetlusaluse isiku karistusregistri arhiivi kantud andmetele, on karistusregistri teatise täiemahuline avaldamine sellegipoolest väärteoasjas lubamatu. Kaitsja ei saa välistada, et lubamatult kohtutoimikusse sattunud arhiiviandmed on kaudselt mõjutanud nii kohtuvälise menetleja arestitaotluse esitamise otsust ja hilisemat karistusliigi valikut.

KarRegS §

20 sätestab nende isikute ringi, kellel on õigus saada andmeid karistusregistri arhiivist. Selliste isikute ringi ei kuulu kohtuväline menetleja ega kohus. Seega puudus kohtuvälisel menetlejal õigus töödelda menetlusaluse isiku karistusregistri arhiiviandmeid ning ka kohtul pole õigust selliseid andmeid avaldada. Samale seisukohale on asunud ka Andmekaitse Inspektsioon (lisa 4). Apellant palub karistusregistri arhiiviandmed lugeda mitteavaldatuks ja võimalusel eemaldada kohtutoimikust, kui käitlemiseks lubamatud andmed. Ülaltoodud põhjustel leiab kaitsja, et maakohus on menetlusaluse isiku väärteoasja arutades oluliselt rikkunud väärteomenetlusõigust ja lõppkokkuvõttes mõistnud menetlusalusele isikule KarS § 56 lg 1 põhimõtetele mittevastava karistuse (materiaalõiguse väär kohaldamine).

KOHTUVÄLISE MENETLEJA SEISUKOHT

4. Kohtuväline menetleja on esitanud kirjalikult apellatsioonivastuse, milles palub jätta apellatsioon rahuldamata ja aakohtu otsus muutmata. Pärnu M

MENETLUSPOOLTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

5. Kohtuistungil osalenud menetlusalune isik toetas kaitsja esitatud apellatsioonkaebust ja kaitsja jäi apellatsioonis toodu juurde.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium tutvunud toimiku materjalidega, maakohtu otsuse, kaitsja apellatsiooni motiividega ning osaliselt kuulanud ära menetluspooled, leiab, et apellatsioonis märgitu väärib tähelepanu.

6.1 Kolleegium asub seisukohale, et Pärnu Maakohus ei ole rikkunud väärteomenetlusõigust VTMS § mõttes kui jättis tunnistajad VTMS § 85

150 lg 2 MP ja kohtuistungile kutsumata. RK lg 1 p 3 alusel teeb maakohtunik kindlaks, millised tõendeid tuleb uurida kohtulikul arutamisel ja võtab tarvitusele abinõud nende esitamiseks kohtuistungil. Käesolevas väärteoasjas ei ole maakohus pidanud tunnistajate

kohalolekut üldse vajalikuks ning on leidnud, et neid tõendeid

(tunnistaja

te ütlusi) ei ole vaja uurida menetlusaluse isiku süü küsimuse lahendamiseks. Ka kohtuväline menetleja ega menetlusalune isik ei ole pidanud vajalikuks nimetatud tõendeid uurida ega taotlenud tunnistajate ülekuulamist maakohtus. Ka ei olnud täiendavaid taotlusi enne kohtuliku uurimise lõpetamist (lk 16-18).

Kolleegiumil tuleb nõustuda kaitsja apellatsioonis tooduga, et õigus tunnistajat küsitleda on vajalik menetlusaluse isiku kaitseõiguse tagamiseks ja ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks.

Samas ei ole kolleegiumil põhjust tunnistada tunnistajate kohtuistungile kutsumata jätmist ja nende ütluste kohtuistungil kontrollimata jätmist väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes, kuivõrd tunnistajate ütlusi ei ole maakohus avaldanud ega tõendina kasutanud. Ka ei ole tunnistajate ütlused ainsaks tõendiks selle kohta, et menetlusalune isik G.P on pannud toime temale inkrimineeritava väärteo. Tunnistajate kohtuistungile kutsumata jätmine maakohtus ei toonud kaasa ebaseaduslikku või põhjendamatut kohtuotsust.

Käesoleva väärteoasja arutamisel maakohtus ei ole menetlusalune isik G.P seadnud tunnistajate ütlusi kahtluse alla, ei kohtuvälises ega ka maakohtus tema väärteoasja menetluses arutamisel. Lisaks ei ole kohtumenetluse pooled ka taotlenud tunnistajate maakohtusse kutsumist ning mingitele vastuoludele menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustes, mis on toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse apellatsioonis esitatud ei ole. Ka ei ole maakohus menetlusaluse isiku ütlusi väärteo tõendamiseseme (väärteo toimepanemise aeg, koht asjaolude

ja viis ning muud tehiolud jms) suhtes kahtluse alla seadnud ega ebausaldusväärseks tunnistanud ning apellatsioonis ehk oletused toodud näited millega võis kaasneda põhjendamatu kohtuotsus, ei ole asjakohane, kuivõrd VTMS § 150 lg 2 sätestab üheselt väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks võib kohus tunnistada muu rikkumise, kui see on toonud kaasa (mitte võis kaasneda) ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse.

6.2 Apellant palub karistusregistri arhiiviandmed lugeda mitteavaldatuks maakohtus ja võimalusel eemaldada kohtutoimikust, kui käitlemiseks lubamatud andmed.

VTMS §

1 sätestab, et kohtumenetluse pooltel on kolme päeva jooks

106 lg ul, arvates

kohtuistungi protokolli allakirjutamisest, õigus esitada oma märkused kohtuistungi protokolli ebaõigsuse või ebatäpsuse kohta. Märkused vaatab läbi kohtunik ja nendega nõustumisel teeb kohtuistungi protokollis parandused, mis kinnitatakse kohtuniku ja kohtuistungi sekretäri allkirjadega. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitab, et osutatud sätte alusel on võimalik kohtuistungi protokolli parandada eeskätt juhul, kui see on ebaõige või täpne, s.t ei kajasta - adekvaatselt kohtuistungil tegeliku

106 lg-s lt toimunut. VTMS §

1 sätestatud korras ei saa aga

kohus jätta istungiprotokollist välja näiteks menetlusaluse isiku või tunnistaja ütlusi õigesti kajastavat teksti või avaldatud toimikumaterjale põhjusel, et selles tekstis edasi antavad ütlused v

õi tõendid on kaitsja arvates tõendina lubamatud. Kohtuistungi protokolli ülesanne on kajastada menetluskäiku ja jäädvustada kohtus toimunud tõendite vahetu uurimise tulemused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 723). Tulenevalt Riigikohtu seisukohast ei määra istungiprotokolli sisu ära ühe või teise tõendi lubatavust ja tõendi lubamatuks tunnistamine ei too kaasa selle sisu kohta käiva teabe eemaldamist kohtuistungi protokollist. Nähtuvalt karistusregistri andmetest on G.P kehtivaid väärteokaristusi 1 (lk 9), mistõttu ei olnud maakohtul kohane avaldada isiku varasemaid karistusi, kuivõrd tegemist on KarRS § 24 lg 1 p 1 mõttes registrist kustutatud karistusandmetega, mis on kantud arhiivi. Samas asub kolleegium seisukohale, et karistusregistri õiendi täies mahus avaldamisega maakohtus ei ole väärteomenetlusõigust oluliselt rikutud ning see ei toonud kaasa ebaseadusliku või põhjendamatut otsust VTMS § 150 lg 2 tähenduses, kuna maakohus ei tuginenud sellele tõenditele otsuse tegemisel osas, mis kajastas menetlusaluse isiku arhiivi kantud karistusandmeid.

6.3 Karistusliikide ja -määrade valiku osas sisulise analüüsi puudumine on apellandi arvates vaadeldav väärteomenetluse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 tähenduses.

Kaitsja on jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi toodud uued seisukohad, missugustel juhtudel on kohtuotsuses põhjenduse puudumine käsitatav KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise ri ehk VTMS § 150 lg 1 p kkumisena -s 7 sätestatud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena. Nimelt asus Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale (vt nt nr 3-1-1-14-14, 3-1-1-63-14), et üldjuhul − sh näiteks kohtuotsuse põhistuse ebapiisavuse või korral − on kohtuotsuse -veenvuse

põhjendamiskohustuse rikkumine käsitatav kriminaalmenetlusõiguse rikkumisena

KrMS 399

. KrMS 339 1 p 7 § lg 2 mõttes ehk VTMS § 150 lg 2 mõttes § lg järgi tuleb kvalifitseerida üksnes kohtuotsuse põhistamise kohustuse kõige ulatuslikumad rikkumised, mis on käsitatavad KrMS §

7 otsesõnu nimetatud kohtuotsuses „põhjenduse

339 lg 1 p-s puudumisena“. Seejuures tuleb silmas pidada, et seadus räägib „põhjenduse“ kui terviku, mitte üksikute „põhjenduste“ puudumisest. Kohtuotsuses põhjenduse puudumisega on tegemist eeskätt siis, kui kohus jätab seadusliku aluseta kohtuotsuse põhiosa (KrMS § 312) tervikuna või siis mõne süüdistatava või kuriteo osas üldse koostamata. Need põhimõtted kohalduvad ka väärteolahendi põhjendamiskohustuse rikkumisele.

Apellandi apellatsioonis osutatud rikkumise näol ei ole tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa oleks jäänud tervikuna või mõne väärteo osas üldse koostamata. Apellandi seisukohtadega nõustumise korral saaks rääkida üksnes kohtuotsuse põhistuste ebapiisavusest või -veenvusest. Sellised minetused oleksid aga eespool refereeritud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha valguses hinnatavad väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 2 (KrMS § 339 lg 2 mõttes. )

Kolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise VTMS § 150 lg 2 (KrMS § 339 lg 2 mõttes, kuna maakohtuniku siseveendumuse ) kujunemine ei ole sas kohtuotsuse lugejale jälgitav, mis puudutab karistusmäära. Karistusliigi o on kohtuotsus jälgitav ning maakohtule ei ole alust ette heita järelduste meelevaldsust.

7. Esmalt peab kohtukolleegium vajalikuks osundada, et menetlusalusele isikule mõistetud karistuse muutmine ringkonnakohtus on lubatav, kui tuvastatakse, et esimese astme kohtu poolt mõistetud karistus ei vasta süüteo raskusele või menetlusaluse isikule või k ui tema suhtes on mõnel muul viisil kohaldatud ebaõigesti seadust.

7.1 Apellatsioonis leitakse, et karistusliik on apellandi süü suurust arvestades põhjendamatu ning vastuolus kohtupraktikaga. Apellant leiab, et maakohtu poolt esile toodud asjaolud ei anna veel iseenesest põhjust põhikaristusena juhtimisõiguse ära võtmiseks. Ringkonnakohus apellandi niisuguse seisukohaga ei nõustu.

Käesoleval valikul materiaalõigust ebaõigesti kohaldanud juhul ei ole maakohus karistusliigi ning maakohus on jälgitavalt põhjendatud karistusliigi valiku aluseks olevaid asjaolusid (lk 29). Põhikaristus mõistetakse KarS § s 56 ettenähtud alusest lähtudes. KarS § 56 lg 1 kohaselt rajaneb - karistuse mõistmine süüpõhimõttel. Eelöeldu tähendab, et andes hinnangut süü suurusele, tuleb esmajoones lähtuda süüteo toimepanemise asjaoludest, mis võivad iseloomustada näiteks tegu ja tagajärge ning süüdlase käitumise motiivi ja eesmärki, kuid ilmneda ka karistust kergendatavates ning raskendavates asjaoludes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13. mai 2004. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1- -04 , p 7). Tulenevalt KarS § 56 lg-st 2 peab karistuse eripreventiivseid eesmärke silmas pidades arvesse võtma ka süüdistatava isikut ning ka üldja eripreventiivseid kaalutlusi ehk ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest õiguskorra kaitsmise huvisid (vt ka RKKKo 3-1-1-76-12, p 7 ja 3-1-1-52-13, p 19).

Karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06).

Käesoleval juhul kohus leidiski, et õigusrikkumise jätkuva toimepanemise tõttu, sh isiku süü suuruse ja karistuse üld– ja eripreventiivsete eesmärkide saavutamiseks, on põhjendatud kohaldada G.P-le

. põhikaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist Maakohus on õigustatult arvesse võtnud seda, et käesolev liiklusrikkumine ei ole G.P esmakordne, teda on ka varasemalt karistatud liiklusal toimepanemise eest - G.P ase väärteo

karistati

LS § 227 lg 1 järgi kvalifitseeritud väärteo toimepanemise eest alles 01.07.2015. Kolleegium asub seisukohale, et vaatamata varasemale kehtivale karistusele pani

G.P taas toime samalaadse liiklusrikkumise, kuid seda oluliselt suuremas määras, mistõttu kergemaliigilise karistuse võimalused on selgelt ebapiisavad. Selline menetlusaluse isiku käitumine näitab kohtule ilmekalt, et tegemist ei ole juhusliku rikkumisega ning G.P näol on tegemist isikuga, kelle jaoks võib olla tavapärane süütegude (liiklusalaste süütegude) toimepanemisele suunatud käitumismall. Vaieldamatult kujutab lubatud sõidukiiruse ületamine mitte vähem kui 59 km/h võrra endast olulist rikkumist, millega sea takse ohtu nii iseenda kui ka teiste liiklejate elud, ning seda olenemata apellandi poolt väljatoodud asjaoludest.

On ilmselge, et kiiruspiirangud on kehtestatud liiklusohutuse tagamiseks, lähtudes normaaloludes ohutust sõidukiirusest. Teedel suurima lubatud sõidukiiruse kehtestamisel on silmas peetud tee seisukorda, sõiduki peatamise keskmist peatumisteekonda jms tegureid. Seega, ületades lubatud sõidukiirust niivõrd suures ulatuses, nagu seda käesoleval juhul G.P tegi, pani ta ilmselgelt suurde ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elud. On selge, et selline juht on liikluses ohtlik ning tuleb liiklusest kõrvaldada ning maakohus õigustatult kohaldanud on juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena

.

Maakohus lähtus põhikaristuse mõistmisel nii õiguskorra kaitsmise huvidest kui ka eripreventiivsetest eesmärkidest. Kolleegium leiab, et põhikaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmine ei täida oma eesmärki eripreventiivses mõttes, st võimalust mõjutada menetlusalust isikut edaspidi hoiduma süütegude, sh samalaadsete süütegude toimepanemisest.

Menetlusaluse isiku arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine . Eelnev ei ole ilmselgelt omanud põhikaristusena karistus rahatrahvi näol kasvatavat mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses.

Karistuse eesmärk on isiku mõjutamine hoidumaks edaspidi süütegude toimepanemisest ning seda eesmärki ei kaalu kuidagi üles apellandi väited üü suuruse tuvastamisse . Lisaks tuleb s kaasata teo toimepanemise tehiolud, Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud teole (otsuse p 14). Tähendust omab seega suurel määral konkreetne teo toimepanemise viis (nn täideviimis ebaõigus) - . Kvalifikatsiooni LS § 227 lg 3 puhul tuleb silmas pidada, et mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamisel on olu uhul on tuvastatud, et G.P line vahe, kui suurelt lubatud sõidukiirust ületati. Käesoleval j ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 59 km/h võrra, seega LS § 227 lg 3 mõttes mitte miinimumi lähedaselt, vaid maksimummääras. Kolleegiumi hinnangul ei taju G.P kiirusepiirangu rikkumisest tulenevat ohtu, teda on varasemalt sarnase rikkumise eest karistatud, mistõttu õigustavad juhtimisõiguse äravõtmist põhikaristusena eripreventiivsed kaalutlused. Selline seisukoht on kooskõlas Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis tooduga nr 3-1-1-77- 14.

Lisaks on apellant jätnud täielikult tähelepanuta Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukoha lahendis nr 3-1-1-58-13 p 10, mille kohaselt süütegusid jätkuvalt toime panevale isikule järjest kergemate karistuste mõistmine ei kaitse õiguskorra huvisid ega mõjuta süüdlast hoiduma õigusrikkumiste toimepanemisest. õigustatud Seega ei ole menetlusaluse isiku ootus, et uue väär võib kaasneda või samalaadne karistusõiguslik kohtlemi teo toimepanemisega leebe ne.

7.2 Apellant märgib, et juhtimisõiguse äravõtmine halvab sisuliselt menetlusaluse isiku töövõime. Äriettevõtte juhi igapäevaseid tööülesandeid ei ole sageli võimalik täita ühistransporti kasutades ning selleks on antud ka kasutada ettevõtte sõiduk. Menetlusalune isik on ainus, kes sõidukit juhib, mistõttu on laste logistika tema ülesanne. Tema enda ja abikaasa vanemad elavad kaugel ning tulenevalt nende eakusest on nende külastamine küllaltki sage ettevõtmine. Kokkuvõtvalt võib põhikaristuse mõju olla menetlusalusele isikule ränk ning see võib tuua kaasa rasked tagajärjed apellandi perekonnale. Seoses sellega märgib ringkonnakohus seda, et seadus näeb ette niisuguse süüteo toimepanemise eest kohaldada kas põhikaristusena või lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist, pidi G.P teadma juba enne süüteo toimepanemist. Sellele, et niisugune rikkumine võib kaasa tuua ka temale kas põhikaristusena või lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise ning sellega kaasnevatele tagajärgedele talle endale, tema lähedastele ja tema tööandjale, pidanuks seega G.P mõtlema juba enne süüteo toimepanemist ja sellest tulenevalt süüteo toimepanemisest hoiduma. Pannud aga kirjeldatud süüteo sellele vaatamata toime, ei saa niisugused põhjendused süüdlast vabastada temale kohtu poolt mõistetud õiglasest karistusest juhtimisõiguse äravõtmise näol. Sellist kolleegiumi seisukohta toetab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi lahendis nr 3-1-1-26-10 toodu, mille kohaselt tuleks küll vältida töökoha kaotust väärteokaristuse tulemusena, ei saa töökoha kaotamise või ebameeldivused perekonnale võimalus olla iseenesest mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist välistavaks asjaoluks.

7.3 Kolleegium nõustus a .3), et maakohtu motiivid karistusmäära osas on pellandiga (vt p 6 ebapiisavad

ning selles osas on tegemist KrMS § 150 lõike 2 nimetatud väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, kuid mida on võimalik apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu poolt G.P-le mõistetud karistusmäära muutmiseks on alus, mistõttu maakohtu otsus kuulub tühistamisele osaliselt menetlusalusele isikule mõistetud karistusmäära osas. Kohtupraktikas välja kujunenud seisukoha järgi tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2011. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-77-11, p 11 ja 17. mai 2013. a otsus kriminaalasjas nr 3-1- 1-52-13, p 19). See karistuse määr võib jääda kas ülesvõi allapoole sanktsiooni keskmist määra. Selliselt saadud süüle vastava karistuse ülemmäära korrigeeritakse eri ja ü - ldpreventsiooni

kaalutlustest tulenevalt. Samas ei keela seadus karistuse mõistmist alla keskmise määra (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. detsembri 2012. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-113-12 p 10; Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. veebruari 2008. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-91-07, p 6.6).

Praegusel juhul ei ole maakohus põhistanud jälgitavalt, miks karistatakse menetlusalust isikut sanktsiooni keskmist määra ületades Kolleegiumi hinnangul on maakohus küll märkinud ära .

menetlusaluse isiku karistust kergendavad asjaolud ning karistust raskendavate asjaolude puudumine Riigikohus on varasemalt selgitanud, , kuid on sisuliselt jätnud need arvesse võtmata.

et KarS § 57 lg-s 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne. Kohtu sellesisuline hinnang peab olema kohtuotsuses selgesõnaliselt esitatud (vt RKKKo Karistusmäära osas 3-1-1-14- , p 6). on maakohus

põhjendamatult irdunud tavapärasest kohtupraktikast ning sellega materiaalõigust kohaldanud ebaõigesti. Maakohus on kolleegiumi hinnangul seejuures keskendunud siiski eeskätt menetlusaluse isiku süüle ja jätnud eripreventiivsed kaalutlused selgelt tagaplaanile karistusmäära osas. LS § 227 lg 3 näeb ette juhtimisõiguse äravõtmise kuni 12 kuuks, seega sanktsiooni keskmine määr on 6 kuud. Hinnates menetlusaluse isiku süüd keskmiselt suuremaks, tahtluse vormi ja karistust kergendavaid asjaolusid (teo ülestunnistamine ja kahetsus) ning raskendavate asjaolude puudumist silmas pidades on

ja süüdlase isikut ning eripreventiivseid eesmärke õigustatud menetlusaluse isiku karistamine LS § 227 lg 3 järgi kvalifitseeritava väärteo eest juhtimisõiguse äravõtmisega 3 kuud .

Apellant on seisukohal, et isiku kinnipidamise aeg, mida ei saa VTMS § 44 lg 3 ja KarS § 68 lg 2 kohaselt isiku karistusest maha arvata, on vaadeldav karistust kergendava asjaoluna KarS § 57 lg

2 mõttes. Maakohtu istungil ei ole menetlusalune isik taotlenud arvestada karistust kergendava asjaoluna isiku kinnipidamise aega väärteomenetluses, mistõttu on ainetu kaitsja apellatsioonis toodu, et maakohus on jätnud arvestamata selle asjaolu. Kolleegium ei nõustu kaitsjaga arvestada karistust kergendavaks asjaoluks isiku kinnipidamise aeg, mida ei saa VTMS § 44 lg 3 ja KarS § 68 lg 2 kohaselt isiku karistusest maha arvata

. Kaitsja on jätnud täiesti tähelepanuta asjaolu, et kinnipidamise kohaldamise üldine eeldus on põhjendatud alus arvata, et isik on toime pannud väärteo ning esinevad VTMS § 44 lg 1 p 1 4 alused (käesolevas asjas on alus väärtegude jätkuv - toimepanemine),

mistõttu õigusvastane tegu ehk käesoleval juhul väärteo toimepanemine ei saa ilmselgelt olla karistust kergendavaks asjaoluks ning süüd vähendavaks asjaoluks.

8. Viimasena peatub kohtukolleegium menetlusaluse isiku valitud kaitsja tasu väljamõistmisel.

VTMS § 2 kohaselt kui käesolevas seadustikus ei ole sätestatud teisiti, kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, arvestades väärteomenetluse erisusi.

KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on menetluskuluks valitud kaitsjale või esindajale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud menetlusosalise vajalikud kulud, mis on tekkinud seoses kriminaalmenetlusega. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks KrMS § 337 lõike 1 punktides 2 4 või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab mene - tluskulud riik. Kuna kohtukolleegium kaitsja apellatsiooni osaliselt rahuldab, siis lasub menetlusalusel isikul tekkinud apellatsioonimenetluse kulude hüvitamise kohustus käesoleval juhul riigil. Menetlusaluse isiku valitud kaitsja on taotlenud Eesti Vabariigilt G.P kasuks kokku

708.40

euro väljamõistmist apellatsioonimenetluses kantud kulude katteks. Märgitud arvetelt nähtub, et õigusteenuse osutamine on seisnenud maakohtu otsusele apellatsiooni koostamises ja konsultatsioonis kliendiga . Kohtukolleegium ning tõlkekulude ja kohtuistungil osalemisega leiab, et te

gemist on põhjendatud taotlustega ja mõistliku suurusega tasuga ning mõistab Eesti

Vabariigilt G.P

708.40 eurot apellatsioonimenetluses kantud kulude kasuks välja katteks.

9. Eelnevast lähtuvalt ning juhindudes VTMS § 147 lg 1 p 4, § 148 p 2, 4, § 151 lg 1 p 4 tühistab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 14.oktoobri 2015. a otsuse karistusmäära puudutavas osas ning tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse. Muus osas tuleb jätta maakohtu otsus muutmata. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/

Orvi Tali

Ivi Kesküla Urmas Reinola

Otsus parandatud 02.12.2015 määrusega

RESOLUTSIOON:

Lugeda Tallinna Ringkonnakohtu otsuse nr 4-15-8673 resolutsioonis õigeks Pärnu Maakohtu 14.oktoobri 2015. a otsus.