2-13-50503/50 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Andra Pärsimägi, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. november 2015 Tartu

Tsiviilasja number

2-13-50503

Tsiviilasi

S.K. (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo Villmani hagi S.A.

ja L.F. vastu tagatise andmise tagasivõitmiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

3 500 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 22. jaanuari 2015 otsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

S.K.

(pankrotis)

pankrotihaldur

Tarmo

Villmani

apellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant:

S.K.

(pankrotis)

(isikukood:

XXXXXXX)

pankrotihaldur Tarmo Villman (hageja);

Vastustajad:

1. S.A. (kostja I), XXXXXXX a;

2. L.F. (kostja II), isikukood: XXXXXXX;

vastustajate esindajad vandeadvokaat Katrina Juhkami ja

advokaat Kristiina Urb

RESOLUTSIOON

1.Viru Maakohtu 22. jaanuari 2015 otsus tühistada osas, milles maakohus jättis hagi tagatise

andmise tagasivõitmises rahuldamata ja menetluskulude jaotuse osas. Ülejäänud osas jätta

maakohtu otsus muutmata.

2. Teha asjas uus otsus, millega rahuldada S.K. pankrotihalduri Tarmo Villmanni hagi

osaliselt ja tunnistada kehtetuks S.A., L.F.i ja S.K. vahel 17. juunil 2010 sõlmitud ja Tallinna

notar Aivar Mesikäpa poolt notariaalselt tõestatud lepingu, mis on registreeritud notari

ametitoimingute raamatus nr 1241 all, p-s 3.2 ja selle alapunktides 3.2.1. ja 3.2.2 toodud tehing

(tagatiskokkulepe).

3. Viru Maakohtu 22. jaanuari 2015 kohtuotsuse resolutsioon sõnastada järgmiselt:

3.1. S.K. (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo Villmanni hagi rahuldada osaliselt.

3.2. Tunnistada kehtetuks S.A., L.F.i ja S.K. vahel 17. juunil 2010 sõlmitud ja Tallinna notar

Aivar Mesikäpa poolt notariaalselt tõestatud lepingu, mis on registreeritud notari

ametitoimingute raamatus nr 1241 all, p-s 3.2 ja selle alapunktides 3.2.1. ja 3.2.2 toodud tehing

(tagatiskokkulepe).

3.3. Jätta rahuldamata S.K. (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo Villmanni hagi S.A.

pankrotivõlgnik S.K. lähikondseks tunnistamise nõudes.

3.4. Jätta menetluskuludest maakohtus 70 % solidaarselt S.A. ja L.F. kanda ning 30 % S.K.

(pankrotis) pankrotivara kanda.

4. S.K. (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo Villmanni apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

Menetluskulude jaotus

Jätta menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus 70 %

solidaarselt S.A. ja L.F. kanda ning 30 % S.K. (pankrotis)

pankrotivara kanda.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30

päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest.

Hagimenetluses

Riigikohtus

võib

menetlusosaline

menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada

üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole

sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama

tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks

või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse

kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega,

annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse

lahendamist,

kui

nimetatud

taotlus

ei

ole

esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. S.K. (pankrotis) pankrotihaldur Tarmo Villman (hageja) esitas 25. oktoobril 2013 hagi S.A. (kostja

I) ja L.F. (kostja II) vastu tagatise andmise tagasivõitmiseks. Hageja palus tunnistada kostja I ja S.K.

lähikondseteks ning tunnistada kehtetuks kostja I, kostja II ja S.K. vahel 17. juunil 2010 sõlmitud

notariaalselt tõestatud lepingu p-s 3.2 ja selle alapunktides 3.2.1. ja 3.2.2 toodud tehing.

Hageja nõudis 17. juuni 2010 tehingu kehtetuks tunnistamist lepingu p 3.2. alapunktide osas, millega

on kokku lepitud, et hüpoteegiga on tagatud hüpoteegipidaja (s.o kostja I) nõuded alljärgnevalt: 3.2.1.

Kõik nõuded kostja II vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja kostja II vahel 22. märtsil 2005

sõlmitud laenulepingust ning selle võimalikest lisadest ja muudatustest. 3.2.2. Kõik nõuded kostja II

ja/või S.K. vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja kostja II ja/või S.K. vahel sõlmitud ja tulevikus

sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ning nende võimalikest lisadest ja muudatustest.

Hageja leidis, et ta on tõendanud tehingu tagasivõitmiseks vajalikud asjaolud. Tagasivõitmise

õiguslikuks aluseks võib olla PankrS § 109 lg 1, § 110 lg 1 p 1 ja § 110 lg 3, või alternatiivselt PankrS

§ 109 lg 1, § 111 lg 1 p 1 ja § 111 lg 3, või alternatiivselt PankrS § 109 lg 1, § 114 lg 1 p 2 ja § 114

lg 3.

Hagiavalduse kohaselt on S.K. ja L.F. abielus ning nende ühisvarasse kuulub kinnistu (registriosa nr

XXX) asukohaga Lembitu tn X, Rakvere. 17. juunil 2010 Danske Bank A/S, kostja I, kostja II ja S.K.

vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud lepingu (I kd tl 20–26) ja kandeavalduste alusel kustutati

kinnistule registriosa nr XXX AS-i Sampo Pank kasuks seatud hüpoteek summas 1 000 000 EEK-i

ja seati hüpoteek summas 1 000 000 EEK-i kostja I kasuks.

Viru Maakohtu 26. oktoobri 2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-46894 kuulutati välja S.K. pankrot

ning nimetati pankrotihalduriks T. Villman. Kostja I esitas 10. novembril 2010 võlgniku

pankrotimenetluses nõudeavalduse 2 350 000 EEK-i saamiseks. Pankrotihaldur vaidlustas nõuete

kaitsmise koosolekul nõude täies ulatuses.

Tagasivõitmise korras tehingu kehtetuks tunnistamisel taastub endine olukord ja kinnistule

(registriosa nr XXX) kantud hüpoteek summas 1 000 000 EEK-i ei taga kostja I nõudeid S.K. ja kostja

II vastu.

S.K. ja kostja I on kostja II kaudu ja ka otse lähedased isikud ehk PankrS 117 lg 3 tähenduses

lähikondsed. PankrS § 117 lg 3 annab kohtule õigusliku aluse tunnistada võlgniku lähikondseks iga

isiku, kes on võlgnikule lähedaseks isikuks. Vastavalt PankrS § 117 lg 1 p-le 1 on kostja II kui

abikaasa S.K. lähikondseks. Kostjate 26. märtsi 2012 ja 04. märtsi 2013 ütlused tõendavad, et kostjad

on väga lähedased inimesed. Kostja I andis märkimisväärseid laene kostjale II, kuid väidetud laenu

saamisel ei andnud kostja II mitte mingeid kirjalikke kinnitusi raha saamise kohta. Kostjale I oli teada,

et kostja II kasutab laenatud raha S.K. probleemide lahendamiseks. Selle teadmise juures kostja I

jätkas kostja II ja S.K. finantseerimist.

Kuna 17. juuni 2010 tehing tehti vähem kui 6 kuud enne ajutise halduri nimetamist (PankrS § 110 lg

1 p 1), saab eeldada, et kostjad teadsid teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest. Arvestades kõigi

kohtulike hüpoteekide summat 5 500 000 EEK-i, samuti hüpoteekide seadmise ajalist kronoloogiat,

pidi kostjal I olema teada, et kinnistu omanikel (või vähemalt ühel omanikul) on suured rahalised

kohustused, mis on täitmata juba pika perioodi jooksul ning võlausaldaja A.A. on huvitatud oma

nõude rahuldamisest 17. juuni 2010 lepingus nimetatud kinnisasjade arvelt.

Võlgniku poolt tagatise andmisega kostjale I on toimunud võlausaldajate huvide kahjustamine. S.K.

oli 17. juuni 2010 tehingu tegemise ajal maksejõuetu, tal olid täitmata kohustused veel kolme

võlausaldaja ees, millest kohustused 2 võlausaldaja ees olid juba muutunud sissenõuatavaks. S.K.

selgitustest hagejale nähtub, et S.K.l oli arusaam, et kinnistu hüpoteekidega koormatust arvestades

olnuks hüpoteegi seadmine kostja I kasuks peale A.A.i kasuks seatud hüpoteeki ilma majandusliku

sisuta. Seega oli S.K.l arusaam, et tal ei ole võimalik oma kohustusi täita. S.K. selgitusest nähtuvalt

nõudis kostja I eraldi hüpoteegi seadmist, mis annab aluse väita, et kostjal I oli ülevaade S.K.

maksevõimest. Seega oli S.K. ja kostja I tegevus suunatud võlausaldajate huvide kahjustamisele.

Lembitu X Rakvere kinnistu oli võlgniku ja kostja II ühisomandis ning neil oli õigus nõuda Danske

Bank A/S-lt hüpoteegi kustutamist või selle neile loovutamist AÕS § 349 alusel. S.K. loobus

nimetatud õigustest ning andis nõusoleku hüpoteegi loovutamiseks Danske Bank A/S-i poolt tasuta

kostjale I. Kostjale I pidi olema teada asjaolu, et hüpoteegi omandamisel jääb tema hüpoteek esimesel

järjekohale Danske Bank A/S hüpoteegi asemele, mis annab talle kui hüpoteegipidajale eelisõiguse

teiste võlausaldajate ees pandieseme müümisel. Tehingu majanduslikuks sisuks on olnud luua

olukord, kus toimuks kostja I eelistamine S.K. teiste võlausaldajate ees. S.K. nõusolek on kinke

iseloomuga tehing. Kinkelepingu tagasivõitmist reguleerib PankrS § 111, mille lg 3 kohaselt võib

kohus tunnistada kehtetuks igasuguse tehingu, peamine on tuvastada poolte kohustuse ebavõrdsus.

Tagatise andmist kostjate vahelises laenulepingus (I kd tl 44–47, tõlge I kd tl 48–49) reguleerib ainult

lepingu p 1.3.4, kust ei nähtu, et hüpoteek kostja I kasuks tuleks seada just esimesele järjekorra

kohale. S.K. ei olnud kostjate vahelise laenulepingu pooleks, mistõttu ei ole ta võtnud mingeid

kohustusi. Laenuleping on lihtkirjalik, mistõttu lepingu p-s 1.3.4 toodut ei saa käsitleda kehtiva

eelkokkuleppena, kuna hüpoteegi seadmine toimub notariaalselt tõestatud tehingu alusel. 17. juuni

2010 lepingust ei nähtu S.K. otsest tahteavaldust eelnimetatud loobumise ja nõusolekute osas, kuid

lepingu sisust ja S.K. tegevusest võib järeldada tahet tuua kaasa soovitud õiguslik tagajärg

(tahteavaldus TsÜS § 68 lg 3 järgi).

2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Juhul, kui tsiviilasjas nr 2-12-10525 jäetakse kostja I hagiavaldus tema

nõude tunnustamiseks pankrotimenetluses rahuldamata, ei ole hüpoteegi seadmise lepinguga teiste

võlausaldajate huvisid kahjustatud ning puudub vajadus analüüsida tehingul tagasivõitmise eelduste

täidetust.

PankrS § 114 lg 1 p-s 2 sätestatud alternatiivseid aluseid tagasivõitmiseks ei esine. Kuivõrd poolte

tahe oli juba laenulepingu sõlmimisel suunatud nõude tagamisele, ei ole tegemist pahatahtliku ühe

võlausaldaja eelistamisega teiste ees pankrotimenetluses.

Kostja I ei teadnud ega pidanudki tehingu tegemise hetkel 17. juunil 2010 teadma, et hüpoteegi

seadmise leping kahjustab teiste võlausaldajate huve. Pelgalt kinnistusraamatusse hagi tagamise

abinõuna A.A.i kasuks kantud kohtulik hüpoteek ei tähenda, et vastav nõue ka rahuldatakse.

Laenulepingu sõlmimise hetkel, mil lepiti kokku ka hüpoteegi seadmises, ei omanud kostja I teavet,

et A.A. on laenu andnud.

Hüpoteegi loovutamise leping ei ole kinkeleping, mistõttu ei kuulu tehing nimetatud alusel

tagasivõitmisele. Kostja I ja laenusaaja leppisid kokku konkreetses tagatise liigis ja objektis –

hüpoteek Lembitu X Rakvere kinnistule, nimetatud kinnistule hüpoteek ka seati. Kinnistul Lembitu

X Rakvere oli 03. mail 2004 seatud käsutamise keelumärge, mis kustutati 14. jaanuaril 2009. Kostja

I ei nõudnud enne kinnistule seatud käsutamise keelumärgete kustutamist hüpoteegi seadmist,

kuivõrd keelumärge oleks asunud järjekoha mõttes eespool ega oleks andnud sisulist tagatist.

Kostja I ei teadnud ega pidanudki teadma hüpoteegi loovutamise lepingu sõlmimisel, et S.K. on

maksejõuetu. Enne S.K. pankroti väljakuulutamist 26. oktoobril 2010, oli viimane osamakse laenu

tagastamiseks tasutud 2010 märtsis kostja II poolt. Arvestades, et laenusumma tagastamine oli

toimunud regulaarselt kord aastas, ei osanud kostja I kahtlustada, et S.K.l esineks makseraskusi.

Hüpoteegi loovutamise lepingu sõlmimist nõudis ta tulenevalt 22. märtsi 2005 sõlmitud

laenulepingus sisalduvast vastavasisulisest kokkuleppest ning tulenevalt asjaolust, et Danske Bank

A/S nõue sai rahuldatud ning kostjal I tekkis võimalus enda nõue tagada. S.K.l ja kostjal II puudusid

sissenõutavaks muutunud kohustused kostja I ees, v.a. intressi tasumise kohustus summas 18 000

EEK-i, mis on laenusummaga võrreldes marginaalne.

Asjaolu, et kostjad on sõbrannad, ei anna alust pidada S.K.d ja kostjat I lähikondseteks. Arvestades,

et tegemist on füüsiliste isikutega, kellel puudub ühine majandustegevus, ei saa kostja I ja S.K. puhul

rääkida mistahes ühisest olulisest majanduslikust huvist

S.K. ei olnud laenulepingu pool, kuid nimetatu ei tähenda, justkui oleks 2005. a sõlmitud kokkulepe

laenulepingu tagamiseks hüpoteegi seadmiseks tühine. Tegemist on perekonna huvides sõlmitud

laenulepinguga, mistõttu tulenevad sellest õigused ja kohustused mõlema abikaasa suhtes.

Arvestades, et kostja II ei ole pankrotivõlgnik ning pankrotimenetluse käigus on võimalik tagasi

võita üksnes pankrotivõlgniku poolt tehtud tehinguid, ei ole võimalik kehtetuks tunnistada kostjate

vahel sõlmitud tagatiskokkulepet. Halduril on seega võimalik taotleda tagatiskokkuleppe kehtetuks

tunnistamist üksnes osas, milles hüpoteek tagab võlgniku kohustusi (tagatiskokkuleppe p 3.2.2.).

Kostja II tehingutesse ei ole kohtul õigust sekkuda, kuivõrd tema suhtes ei ole pankrotti välja

kuulutatud ning kostja II võib ise otsustada, kas ja kelle kasuks ta oma vara koormab. Kuivõrd

pankrotiseadus võimaldab tagasi võita üksnes pankrotivõlgniku tehingu, on hagi kostja II suhtes

esitatud ekslikult ning tuleb jätta läbi vaatamata.

MAAKOHTU LAHEND

3. Viru Maakohus jättis 22. jaanuari 2015 otsusega S.K. (pankrotis) pankrotihaldur T. Villmani hagi

S.A. ja L.F. vastu tagatise andmise tagasivõitmiseks ning S.A. S.K. lähikondseks tunnistamise nõudes

rahuldamata. Maakohus jättis kõik menetluskulud hageja kanda.

3.1. Tartu Ringkonnakohtu 14. aprilli 2014 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-12-10525 on kostja I nõue

150 192,37 eurot tunnustatud PankrS § 153 lg 1 p 1 sätestatud I rahuldamisjärgu nõudena S.K.

(pankrotis) pankrotimenetluses. TsMS § 457 lg 1 alusel jõustunud kohtuotsus on menetlusosalistele

kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel

asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Õiged ei ole hageja väited, et S.K. ei olnud kostjate vahelise

laenulepingu pooleks, mistõttu ei ole ta võtnud mingeid kohustusi. Kuna kostjal I võlgniku vastu

nõude olemasolu on tuvastatud tsiviilasjas 2-12-10525 kohtuotsusega, ei pea kohus käesolevas

vaidluses andma hinnangut kostja I nõude õiguslikule alusele.

3.2. Maakohus leidis, et kuna hüpoteegi loovutamise leping sõlmiti vähem kui kuus kuud enne

võlgniku pankroti väljakuulutamist, siis kehtib PankrS § 110 lg-s 2 sätestatud eeldus, et tehinguga

kahjustati võlausaldajate huve, kuid sellest ei piisa hagi rahuldamiseks. Kinnistusregistri andmetel

(I kd tl 27–28) kanti 07. jaanuaril 2010 kinnistu Lembitu tn X Rakvere, kinnistusregistriosa nr XXX

IV jakku kohtulik hüpoteek summas 2 000 000 EEK-i A.A.i kasuks. Sellele asjaolule on viidatud ka

17. juuni 2010 lepingu p-s 1.2.4. Seega nii S.K. kui ka kostjad olid teadlikud, et hüpoteegi

loovutamisega kostjale I asub kostja I kasuks seatud hüpoteek A.A.i kasuks seatud kohtulikust

hüpoteegist ettepoole, millest tingituna rahuldatakse pankrotimenetluses kostja I pandiga tagatud

nõuded esimeses järjekorras.

Kinnistusraamatu väljavõtte kohaselt on kinnistu Lembitu tn X Rakvere omanikuks kostja II (I kd tl

27–28). 17. juuni 2010 lepingust tulenevalt ei olnud S.K. kinnisasja Lembitu tn X Rakvere omanik

ega ole andnud nõusolekut kinnistule Lembitu tn X Rakvere hüpoteegi seadmiseks summas

1 000 000 EEK-i, vaid osales tehingus kui kinnistu Seminari tn X Rakvere, kinnistusregistriosa nr

XXXX ½ mõttelise osa omanik, kes vastavalt lepingu p-le 4 on nõustunud kinnistule Seminari tn X

Rakvere, AS-i Sampo Pank kasuks seatud hüpoteegi kustutamisega.

3.3. Maakohus leidis, et kostjat I ja S.K.d ei ole võimalik tunnistada lähikondseteks PankrS § 117 lg

3 mõttes. Puudub alus eeldada, et tagatise saamisel kostja I teadis S.K. maksejõuetusest. Õiged on

hageja väited, et S.K. ja kostja II on lähikondsed PankrS § 117 lg 1 p 1 alusel. Maakohus leidis, et

Pankrs § 117 lg 1 p-des 1–5 nimetamata isikute füüsilisest isikust võlgniku lähikondseks tunnistamine

on erandjuhtum ja selleks peavad esinema väga tõsised ja argumenteeritud põhjused. Asjas ei ole

esitatud selliseid tõendeid, milledest saaks tuvastada, et kostja I ja S.K. suhtlesid tihedasti või, et

kostja II oleks kostjat I informeerinud S.K.ga toimuvast. Kostjate väidete kohaselt algul oli neil

kavatsus alustada äriga Eestis, kuid sellest ei tulnud midagi välja. Seega kostjatel ei ole tekkinud ühist

majandustegevust. Asjas ei ole väidetud ega tõendatud, et kostja II või S.K. tegutseksid eestvõtjatena

ÄS § 1 mõistes. Ei ole väidetud, et kostjal I ja S.K.l oleks ühine majanduslik huvi. Kuivõrd kostja I

ei ole S.K. lähikondne, langevad ära PankrS § 114 lg 1 p 1 ja p 3 sätestatud alused tagatise andmise

kehtetuks tunnistamiseks

3.4. Maakohus kontrollis, kas esineb PankrS § 114 lg 1 p-s 2 sätestatud tagasivõtmise alus, mille

kohaselt kohus tunnistab kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti kuue kuu jooksul enne ajutise

halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse

tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti kui võlgnik oli tagatise andmise ajal

maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma.

Võlgnik ei andnud tagatist kostja I kasuks hüpoteegi seadmiseks. 17. juuni 2010 lepingu p-s 3.2. ja

alapunktides 3.2.1. ja 3.2.2. tooduga on sisuliselt tagatud 22. märtsi 2005 laenulepingust tulenevad

nõuded kostja II vastu. Maakohus nõustus hagejaga, et tagatise andmise kokkulepe ei vasta

AÕS §-le 326, mille kohaselt hüpoteegi seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping peab olema

notariaalselt tõestatud. Kuna S.K. ei ole laenulepingu pool, siis antud asjaolu ei anna haldurile õigust

nõuda kolmandate isikute vahel sõlmitud laenulepingu osa tühistamist või tühiseks tunnistamist.

TsÜS § 83 lg 1 järgi tehingu seaduses sätestatud vormi järgimata jätmise korral on tehing tühine, kui

seadusest või vormi nõudmise eesmärgist ei tulene teisiti. Samas see ei tähenda, et sellest tulenevalt

kostja I kasuks hüpoteegi seadmine oli üldse keelatud. Kostja II kui kohustatud isik ei ole tühisusele

tuginedes hüpoteegi seadmiseks nõusoleku andmisest keeldunud. Kostjal I oli õigus sõltumata 22.

märtsi 2005 lepingus sätestatust anda nõusolek AÕS §-s 326 sätestatud hüpoteegi seadmiseks ka

notariaalse tehingu tegemisel 17. juunil 2010. Kostja I nõusolek on kehtiv sõltumata sellest, kas

laenulepingu p 1.3.4. on vorminõuete järgimata jätmise tõttu kehtiv või mitte.

Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei ole 17. juuni 2010 tehingut võimalik tagasi võita S.K.

suhtes. Kuna hüpoteek kostja I kasuks summas 1 000 000 EEK-i on seatud kinnistule Lembitu tn X

Rakveres, siis isegi eeldades, et kinnistu on kostja II ja S.K. (abikaasade) ühisvara, ei ole võimalik

tehingut osaliselt kehtetuks tunnistada ja S.K. osale kinnistust seatud hüpoteek pankrotivarasse tagasi

võita. Õiged on kostjate vastuväited, et isegi võlgniku suhtes tehingu tagasivõtmisel jääb kostja II

osas tagatis kehtima. Tehingu kehtetuks tunnistamisel ei tagaks kostja I kasuks seatud hüpoteek

laenulepingust tulenevaid nõudeid kostja II ja S.K. vastu. Tsiviilasjas nr 2-12-10525 tehtud

lõpplahendist tulenevalt on kostjal I pankrotimenetluses S.K. vastu 22. märtsi 2005 laenulepingust

tulenev I rahuldamisjärgu nõue summas 150 192,37 eurot. Hagi rahuldamisel tekiks olukord, et

kostjal I ei ole enam pandiga tagatud nõuet võlgniku pankrotimenetluses ja tema nõue muutuks PanrS

§ 153 lg 1 p 2 järgseks II rahuldamisjärgu nõudeks, mille rahuldamiseks pankrotimenetluses varade

puudumise tõttu raha ilmselt ei jätku. Hagi rahuldamisel läheks käesolevas asjas tehtav kohtulahend

vastuollu kostja I nõude tunnustamise asjas tehtud jõustunud lahendiga.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. S.K. (pankrotis) pankrotihaldur T. Villman esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse,

milles palub tühistada Viru Maakohtu 22. jaanuari 2015 kohtuotsus täies ulatuses ning teha uus otsus,

millega hagi rahuldada. Apellant palub menetluskulud jätta vastustajate kanda.

Apellatsioonkaebuse kohaselt:

1) on maakohtu tuginemine tsiviilasjas nr 2-12-10525 tehtud lahendile ebaõige. Maakohus pidi

käesolevas vaidluses andma õiguslikku hinnangu mitte nõudele, vaid pandiõigusele. Tsiviilasjas

nr 2-12-10525 seondus vaidlus asjaoluga, kas vastustajal I on nõue S.K. (pankrotis) vastu või mitte,

mitte aga asjaoluga, kas vastustaja I omab eesõigusnõuet (PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi). Vastustaja I

eesõigusnõue tuleneb pandiõigusest, mis on kantud kinnistusraamatusse ning vastavalt PankrS § 103

lg-le 4 on nimetatud pandiõigus ilma kaitsmiseta tunnustatud. Vaidlused pandiõigusega, mis on

kantud kinnistusraamatusse saavad pankotiseaduse alusel toimuda ainult läbi tagasivõitmise hagi

esitamise ning selle vaidluse tulemused omavad samuti lisaks nõude tunnustamise vaidlusele

õigusliku tähendust pankrotihalduri poolt kohtule jaotusettepaneku esitamisele ja seeläbi

võlausaldajate nõuete rahuldamisele;

2) on ebaõige maakohtu seisukoht, et S.K. ei olnud vastustajate vahelise laenulepingu pooleks,

mistõttu ei ole ta võtnud mingeid kohustusi. 22. märtsi 2005 vastustajate vahel sõlmitud

laenulepingust nähtub, et laenuandjaks on vastustaja I ning laenusaajaks on vastustaja II. Poolte vahel

puudus vaidlus, et nimetatud kohustus võeti S.K. ja vastustaja II abielu ajal ning tegemist on

ühiskohustusega;

3) on maakohus ebaõigesti kohaldanud PankrS § 109 lg-t 1. Maakohtu otsuse põhjendused on

ebaselged ning omavahel vastuolus. Maakohus on sisuliselt leidnud, et 17. juuni 2010 tehing pole

S.K. poolt tehtud tehing, kuid samas on maakohus tuvastanud 17. juuni 2010 tehingu puhul PankrS §

110 lg 2 eelduse. Esmalt tulnuks maakohtul anda hinnang PankrS § 109 lg 1 kui üldaluse kohaldamise

osas ning üldaluse kohaldamise võimalusest olenes ülejäänud kohtuotsuse ülesehitus ning

põhjendamise kohustus. Maakohus oleks pidanud hindama tagatise andmise põhjendatust ning

hindamata, kas tagatise andmisega kahjustati teiste võlausaldajate huve. Maakohus leidis ekslikult

viidates tsiviilasjas nr 2-12-10525 jõustunud lahendile, et kuna nõue on kohtuotsusega tunnustatud,

siis pole võimalik olukord, et tagatis oleks antud põhjendamatult ning selle andmisega kahjustati

võlausaldajate huve;

4) on maakohtu seisukoht, et 17. juuni 2010 tehing pole käsitletav S.K. poolt tehtud tehinguna,

alusetu, õiguslikult põhjendamata ega põhine asjas kogutud tõenditel. Poolte vahel pole olnud

vaidlust, et kinnistu Lembitu tn X Rakvere omanikuna on kantud kinnistusraamatusse vastustaja II,

kuid kinnistu kuulub vastustaja II ning S.K. ühisvara hulka. S.K. on 17. juuni 2010 lepingus toodud

vaidlustatavas tehingus pooleks, kuna tagatis seati poolte ühisvarasse kuuluvale kinnistule;

5) on PankrS § 117 lg 3 mõtteks luua olukord, et PankrS § 117 lg-tes 1 ja 2 nimetatud isikute ring ei

oleks ammendav ja lõplik loetelu võlgniku lähikondsete isikute ringi osas. PankrS § 117 lg 3

kohaldamine ei näe ette mingit erandjuhtu ning tõsiseid argumenteeritud põhjuseid ei vaja. Oluline

on vaid TsMS § 230 lg 1 tõendamiskohustus lähikondsuse väite tõendamisel, mida apellant on teinud:

26. märtsil 2012 toimunud S.K. (pankrotis) võlausaldajate üldkoosolekul vastustaja I poolt antud

ütluste, tsiviilasjas nr 2-12-10525 vastustajate poolt 04. märtsi 2013 kohtuistungil antud ütluste, 22.

märtsi 2013 kriminaalasja nr 12240100725 raames ülekuulamise käigus antud ütluste ning

vastustajate selles menetluses vande all antud ütlustega kogumis on tõendatud, et vastustaja I oli

teadlik vastustaja II ning S.K. majanduslikust olukorrast;

6) oleks maakohus pidanud PankrS § 114 lg 1 p 2 järgi tuvastama, kas S.K. oli kohustuse tekkimise

ajal tagatise andmiseks kohustatud, kas ta oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ning kas tagatise

saaja sellest teadis või pidi teadma. Vaidlus 22. märtsi 2005 laenulepingu üle on käesolevas

menetluses ainetu, kuna selle kohta on olemas jõustunud kohtulahend tsiviilasjas nr 2-12-10525.

Kuna Lembitu kinnistu puhul oli tegemist S.K. ja vastustaja II ühisvaraga, S.K. oli lepingu

sõlmimisega nõus, on ebaõige maakohtu järeldus, et S.K. ei andnud tagatist vastustaja I kasuks

hüpoteegi seadmiseks;

7) on ebaõiged maakohtu järeldused, et eeldades, et kinnistu on vastustaja II ja S.K. ühisvara, ei ole

võimalik tehingut osaliselt kehtetuks tunnistada ja S.K. osale kinnistust seatud hüpoteek

pankrotivarasse tagasi võtta. Tehing oleks kehtiv ainult juhul, kui vastustaja I omandanuks

hüpoteegilepingus kokku lepitud tagatisõiguse heauskselt, kuid käesoleval juhul ei ole see toimunud.

Vastustajad ja S.K. olid kõik 17. juuni 2010 lepingus osalejad ning lepingu tekstist nähtuvalt pidi

vastustaja I järeldama, et vastustaja II ja S.K. ei saa üksi (ilma teise pooleta) sõlmida uusi

tagatiskokkuleppeid;

8) mõistis maakohus poolte keelumärkega seonduvaid väiteid ebaõigesti. Vaidluse all oli asjaolu, kas

tagatise andmises oli varem kokku lepitud ning, kas kokkulepe tagatise andmiseks oli kehtiv ning,

kas keelumärge keelas hüpoteegi seadmist, mitte aga asjaolu, et pooled võisid hüpoteegi seadmises

kokku leppida peale keelumärke kustutamist.

5. S.A. ja L.F. vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad jätta selle rahuldamata, kuivõrd

maakohtu otsus on lõppjäreldustes õige.

Vastuväidete kohaselt:

1)on apellatsioonkaebus võetud menetlusse ebaõigesti. Vastustajate hinnangul ei ole kaebuse

esitamisel tasutud nõutavas ulatuses riigilõivu. Apellant on tsiviilasja hinna nimetanud ebaõigesti.

Kuivõrd pankrotihaldur taotleb hüpoteegi loovutamise lepingu kehtetuks tunnistamist osas, millisega

seati kinnistule vastustaja I kasuks 1. järjekoha hüpoteek summas 1 000 000 EEK-i, on tegemist

rahaliselt hinnatava nõudega. TsMS § 126 lg 3 sätestab, et nõude tagamise ja selle tagatiseks oleva

pandiõiguse üle toimuva vaidluse korral määratakse hagihind nõude suurusega. Kui pandieseme

väärtus on nõude väärtusest väiksem, lähtutakse eseme väärtusest. Käesoleval juhul ületab kinnistu

väärtus hüpoteegisummat, mistõttu tuleb hagi hinna määramisel lähtuda hüpoteegisummast. Seega

on hagi hind 1 000 000 EEK-i, s.o 63 911,65 eurot. Juhul, kui tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks

tunnistamise nõuet oleks võimalik käsitleda tuvastushagina, puudub igasugune alus hagi

mittevaraliseks lugemiseks. TsMS § 125 kohaselt määratakse tuvastushagi hind hüve väärtusega,

mida hageja on eeldatavalt õigustatud saama hagi rahuldamise korral. Kuivõrd käesoleval juhul on

hüve, millist hagiga taotletakse (s.t hüpoteegi kustutamine ja vara arvel võlausaldajate nõuete

rahuldamine), väärtus 63 911,65 eurot, tuleb riigilõivu tasuda hüve väärtuselt. Vastustajad paluvad

kohustada apellanti tasuma täiendav riigilõiv ning selle tasumata jätmisel jätta hagi läbivaatamata;

2) nähtub PankrS § 110-114 sõnastusest, et haldur saab (teiste eelduste täidetuse korral) vaidlustada

üksnes pankrotivõlgniku tehinguid ja toiminguid. L.F.´ poolt tehtud tehingutesse ei ole kohtul õigust

sekkuda, kuivõrd tema suhtes ei ole pankrotti välja kuulutatud;

3) PankrS § 114 lg 1 p 2 (17.06.2010 kehtinud redaktsioonis) sätestab, et kohus tunnistab kehtetuks

tagatise andmise, kui tagatis anti kuue kuu jooksul enne pankrotimenetluse algatamist ja tagatis seati

juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise

andmiseks kohustatud, samuti kui võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja

teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma. Käesoleval juhul on oluline, et vastavalt

S.A. ja L.F.´ vahel 22.03.2005 sõlmitud laenulepingu punktile 1.3.4 olid pooled juba 2005.a kokku

leppinud lepingu täitmise tagamiseks hüpoteegi seadmises summas 2 500 000 EEK kinnistule

asukohaga Lembitu X, Rakvere. Vastustajad on varasemalt selgitanud, sh 13.10.2014 istungil vande

all, et kuivõrd kinnistule olid seatud keelumärked erinevate isikute kasuks, ei olnud hüpoteegi

seadmine 2005.a lihtsalt võimalik. Tegemist ei ole pahatahtliku ühe võlausaldaja eelistamisega teiste

ees pankrotimenetluses. Maakohus on jätnud tähelepanuta 13.10.2014 istungil vastustajate vande all

antud seletused, mille kohaselt ei jäänud hüpoteegi seadmine üksnes keelumärke taha, vaid põhjuseks

oli lisaks ka see, et Sampo panga kasuks oli hüpoteek seatud;

4) ei nõustu vastustajad apellandi seisukohaga, et S.A. on võlgniku lähikondne. S.A. nõudis hüpoteegi

loovutamise lepingu sõlmimist tulenevalt poolte vahel 22.03.2005 sõlmitud laenulepingus sisalduvast

vastavasisulisest kokkuleppest ning tulenevalt asjaolust, et Danske Bank AS nõue sai rahuldatud ning

S. A. tekkis võimalus enda nõue tagada.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus kuulub materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu TsMS

§ 657 lg 1 p 2 alusel tühistamisele osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi tagatislepingu

kehtetuks tunnistamiseks ja menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha

ise uue otsuse, millega rahuldab hagi tagatislepingu kehtetuks tunnistamise osas. Ülejäänud osas

(S.K. S.A. lähikondseks tunnistamise nõudes) tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Muuta tuleb ka

menetluskulude jaotust. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt.

7. Asjas puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle:

- S.K. ja L.F. on abielus ning nende ühisvarasse kuulub kinnistu registriosa nr XXX, Lääne Virumaa

Rakvere linn Lembitu X;

- S.A. ja L.F.i vahel on 22. märtsil 2005 sõlmitud lihtkirjalik laenuleping, mille alusel andis S.A. S.

Farahile laenu 2 500 000 EEK-i (I kd lk 48). Laen anti tähtajaga 22. märts 2015. Lepingu p 1.3.4.

kohaselt lepingu täitmise tagatiseks seatakse hüpoteek summas 2 500 000 EEK-i laenusaajale

kuuluvale kinnisasjale Rakvere linnas Lembitu tänav X;

- 17. juunil 2010 sõlmisid Danske Bank AS, S.A., L.F. ja S.K. kinnistu nr XXX (Lembitu X Rakvere)

osas notariaalselt tõestatud hüpoteegi loovutamise lepingu, hüpoteegi kustutamise kokkuleppe ja

asjaõiguslepingu, mille kohaselt kustutati AS Danske Pank kasuks IV jakku esimesele järjekohale

seatud hüpoteek 1 000 000 EEK-i ja kanti hüpoteegi tasuta loovutamise korras hüpoteegipidajana IV

jakku esimesele järjekohale S.A. (lepingu p 3.1.). Hüpoteegiga on tagatud kõik nõuded L.F. vastu,

mis tulenevad hüpoteegipidaja ja L.F. vahel sõlmitud 22. märtsi 2005 laenulepingust ning selle

võimalikest lisadest (lepingu p 3.2.1.) ja kõik nõuded L.F. ja/või S. Karakai vastu, mis tulenevad

hüpoteegipidaja ja omanike 1 ja/või 2 vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest

lepingutest ning nende võimalikest lisadest ja muudatustest (lepingu p 3.2.2.);

- kinnistu nr XXX (Lembitu X Rakvere) IV jakku teisele järjekohale on kantud kohtulik hüpoteek

summas 2 000 000 EEK-i A.A.i kasuks, kanne on tehtud 23. novembri 2009 kohtumääruse alusel,

sisse kantud 07.01.2010;

- Viru Maakohtu 29. septembri 2010 määrusega nimetati ajutine haldur ja 26. oktoobri 2010

määrusega kuulutati välja S.K. pankrot;

- S.A. esitas S.K. pankrotimenetluses laenulepingust tuleneva nõude summas 2 350 000 krooni,

milline nõue on vastavalt Tartu Ringkonnakohtu otsusele tsiviilasjas nr 2-12-10525 S.K.

pankrotimenetluses tunnustatud PankrS §153 lg 1 p 1 järgi esimese rahuldamisjärgu nõudena;

- S.K. pankrotimenetluses on võlausaldajatena nõuded esitanud A.A., Semilux Vara OÜ, T.F., L.F.

(tunnustatud nõuete nimekiri I kd lk 83).

8. Pankrotiseadus ei näe ette eriregulatsiooni juhtudeks, kui füüsilise isiku pankrotimenetluses soovib

haldur esitada tagasivõitmise hagi pankrotivara moodustamise eesmärgil, kuid tagasivõitmise

esemeks olev vara kuulub abikaasade ühisvara koosseisu ning ühisvara on jagamata. Seetõttu saab

haldur sellises olukorras juhinduda tagasivõitmise üldsätetest, samas ei tohi haldur kahjustada teise

abikaasa õigusi ja huve, mh arvata tagasivõitmise tulemusena pankrotivara hulka vara, mis on

võlgniku ja tema abikaasa ühisomandis ning jagamata.

9. Haldur taotleb tunnistada kehtetuks 17. juuni 2010 Danske Bank AS, S. Andrejeva, L.F. ja S.K.

vahel kinnistu nr XXX (Lembitu X Rakvere) osas notariaalselt tõestatud lepingu p-s 3.2 ja selle

alapunktides toodud tehingu, milles pooled leppisid kokku, et hüpoteegiga on tagatud kõik nõuded

L.F. vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja L.F. vahel sõlmitud 22. märtsi 2005 laenulepingust ning

selle võimalikest lisadest (lepingu p 3.2.1.) ja kõik nõuded L.F. ja/või S.K. vastu, mis tulenevad

hüpoteegipidaja ja omanike 1 ja/või 2 vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest

lepingutest ning nende võimalikest lisadest ja muudatustest (lepingu p 3.2.2.);

Haldur on esitanud tagasivõitmise nõude kolmel erineval õiguslikul alusel:

1) PankrS § 109 lg 1, § 110 lg 1 p 2 (hageja menetlusdokumentides on viidatud ebaõigesti p-le 1,

samas on tsiteeritud p 2 teksti) ning lg 3 alusel või alternatiivselt

2) PankrS § 109 lg 1, § 111 lg 1 p 1 ning lg 3 alusel või alternatiivselt

3) PankrS § 109 lg 1, § 114 lg 1 p 2 ning lg 3 alusel.

Hageja on seisukohal, et vaidlustatud tehingu majanduslikuks sisuks oli tekitada olukord, kus toimuks

S.A. eelistamine S.K. teistele võlausaldajatele.

10. Pankrotihalduri poolt esitatud hagi eesmärgiks on saavutada olukord, kus S.A. (kostja I) nõue

S.K. pankrotimenetluses ei oleks tagatud abikaasade S.K. ja L.F. ühisvarasse kuuluvale kinnistule

Lembitu X Rakveres seatud hüpoteegiga. Tagatise andmise tagasivõitmise alused on sätestatud

PankrS §-s 114. Eseme pantimise puhul tuleb tagatise andmisena mõista kokkulepete sõlmimist, mis

on viinud kehtiva pandiõiguse tekkimiseni. Sellisteks kokkulepeteks on pandi seadmise asjaõiguslik

leping (käsutustehing) ja kokkulepe pandiga tagatavate nõuete kohta (tagatiskokkulepe). PankrS §114

võimaldab erandina üldisest abstraktsioonipõhimõttest hinnata tagatiskokkulepet ka ainuüksi pandi

seadmise lepingu vaidlustamisel. (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13 p 36; otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-18-14 p 39).

Pankrotihaldur on käesoleval juhul vaidlustanud üksnes tagatiskokkuleppe (lepingu p-d 3.2.1. ja

3.2.2.) ning ei ole vaidlustanud pandi seadmise kokkulepet, st hüpoteegi loovutamise kokkulepet.

Maakohus ei ole oma seisukohtades selgelt hüpoteeki kui asjaõigust ja tagatiskokkulepet, mis seob

tagatavad nõuded ja hüpoteegi, eristanud.

Asjas puudub vaidlus, et kinnistu asukohaga Lembitu X Rakveres kuulub poolte ühisvara hulka.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, et S.K. ei ole vaidlustatud tehingu pooleks. 17.

juuni 2010 lepingu (I kd lk 20 – 25) kohaselt on notariaalaktis osalejaks ka S.K., kes kinnitas, et ta

on lepingu sõlmimisega nõus. Seega on S.K. andnud kinnistu ühisomanikuna ka nõusoleku lepingu

p-s 3.2 sõlmitud kokkulepeteks, milliseid hageja soovib tagasi võita. S.K. kui kinnistu omanikuna

kinnisturaamatusse kantud L.F.i abikaasa nõusolek tehingu tegemiseks oli vajalik, kuna PKS (kuni

01. juulini 2010 kehtinud redaktsioonis) § 17 lg-test 2 ja 4 tulenevalt on abikaasal keelatud

abikaasade ühisvara hulka kuuluvaid kinnisasju käsutada ilma teise abikaasa nõusolekuta. Ühisvaras

olevat kinnisasja saab hüpoteegiga koormata üksnes tervikuna. Ühisvaras oleva kinnisasja

hüpoteegiga koormamiseks on vajalik kõigi ühisomandike tahteavaldus (vähemalt nõusolek

käsutamiseks) ja seda sõltumata sellest, kas ühisomanikud on kantud kinnisasja omanikuna

kinnistusraamatusse. Tulenevalt AÕS § 120 lõikest 1 peab abikaasa nõusolek abikaasade ühisvara

hulka kuuluva kinnisasja pantimiseks olema notariaalselt tõestatud (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas

nr 3-2-1-164-05). Notariaalselt peab olema tõestatud ka tagatiskokkulepe (AÕS § 346 lg 2).

Eeltoodust tulenevalt ei saanud L.F. sõlmida kehtivat tagatiskokkulepet ilma oma abikaasa

nõusolekuta.

Maakohtu seisukoht, et 17. juuni 2010 tehingus osales S.K. kinnistu Seminari 5 omanikuna ega ole

andnud nõusolekut kinnistule Lembitu X Rakveres hüpoteegi seadmiseks summas 1 000 000 EEK-i

(otsuse p 52), on asjakohatu. Vastavalt AÕS § 338 lg-le 1 ei vaja hüpoteegi üleandmine omaniku (ega

tema abikaasa) nõusolekut.

11. PankrS § 109 lg 1 kohaselt tunnistab kohus tagasivõitmisel pankrotiseaduse §–des 110-114

sätestatud alustel kehtetuks võlgniku tehingu või muu toimingu, mis on tehtud enne pankroti

väljakuulutamist ja mis kahjustab võlausaldajate huve.

Ringkonnakohus nõustub apellandiga selles, et maakohtu seisukohad pankrotiseaduse tagasivõitmise

normide tõlgendamisel on ebaselged ning omavahel vastuolus. Kuigi maakohus tuvastas, et

S.K. ei ole vaidlustatud tehingu pooleks, asus maakohus hindama tehingu mõju võlausaldajate

huvidele ja tuvastas võlausaldajate huvide kahjustamise PankrS § 110 lg 2 alusel.

Apellant on põhjendatult märkinud, et tagasivõitmise eelduste kontrollimisel tuleb kohtul anda

kõigepealt hinnang PankrS § 109 lg 1 sätestatud eeldustele. Riigikohus on oma praktikas läbivalt

selgitanud, et võlausaldajate huvide kahjustamine on esmane tuvastamist vajav eeldus tehingu või

toimingu kehtetuks tunnistamisel nii PankrS § 110 kui ka § 114 alusel. Tsiviilasjas nr 3-2-1-87-08

(p 11) on Riigikohus märkinud, et lisaks tehingu tegemise aja tuvastamisele, tuleb tagatiskokkuleppe

tagasivõitmise esmase eeldusena tuvastada, kas vaidlustatud tehing kahjustab võlausaldajate huve.

See eeldus on täidetud ka siis, kui kas või ühe võlausaldaja huvid on kahjustatud.

Maakohus ei ole võlausaldajate huvide kahjustamist PankrS § 109 lg 1 alusel kontrollinud.

12. Tagasivõitmise eelduste tõendamise kohustus on pankrotihalduril. Haldur leiab, et võlausaldajate

huvide kahjustamine on tõendatud võlausaldajate nõudeavaldustega ja tunnustatud nõuete

nimekirjaga S.K. pankrotimenetluses, S.K. 2010. aasta tuludeklaratsiooniga, 17. juuni 2010

lepinguga, S.K. vastusega teabenõudele (I kd lk 10, hagiavalduse p 5.14). Kokkuvõtvalt leiab haldur,

et võlausaldajate huvide kahjustamist tõendab asjaolu, et vaidlustatud tehing (tagatiskokkulepe) tehti

ajal, kui S.K.l oli lisaks S.A.le veel kolm võlausaldajat ja S.K. nõustus andma tagatise just S.A.le.

Ringkonnakohus nõustub halduriga.

Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul tuleb tagatiskokkuleppele hinnangu andmisel kontrollida

asjaolu, kas S.A. omandas tagatiskokkuleppe tulemusena võlausaldajana eelise, mis mõjutab

negatiivselt teiste võlausaldajate huve. Ringkonnakohus peab põhjendatuks vastata nimetatud

küsimusele jaatavalt. Vastavalt võlgniku enda pankrotiavaldusele ( I kd lk 32) ja pankrotimenetluses

tunnustatud nõuete nimekirjale, oli võlgnikul tagatislepingu sõlmimise hetkel lisaks S.A.le veel kolm

võlausaldajat (nõuete kogusumma 4 096 785 EEK-i), kelle nõuded jäid pärast 17. juuni 2010

tagatislepingu sõlmimist vähem tagatuks kui S.A. nõue. Pankrotiavalduse kohaselt kuulus võlgnikule

samal ajal vara koguväärtusega 765 000 EEK-i. Seega ei olnud S.K. teiste võlausaldajate nõuete

täitmine tagatislepingu sõlmimise järel tagatud samaväärselt S.A.ga, mistõttu ongi vaidlustatud

tehing S.K. võlausaldajate huve kahjustav.

13. Hageja (apellant) on maakohtu menetluses avaldanud ka seisukohta, et olemata 22. märtsi 2005

laenulepingu pooleks, tagas S.K. oma varaga kolmanda isiku kohustust (II kd lk 77), millist asjaolu

tuleks arvestada võlausaldajate huvide kahjustamise hindamisel. Samas on hageja ise nõustunud, et

22. märtsi 2005 laenulepingust tulenev kohustus oli abikaasade ühine kohustus, nimetatud nõue on

seetõttu tunnustatud täissummas S.K. pankrotimenetluses. Ringkonnakohus leiab, et apellandi

käsitlus S.K. poolt kolmanda isiku kohustuse tagamises on ebaõige. S.K. andis 17. juunil 2010

nõusoleku abikaasade ühisvarasse kuuluva kinnistuga abikaasade ühise kohustuse S.A. ees

tagamiseks.

14. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukoha ja põhjendustega, et kostja I ei ole võlgniku

S.K. lähikondne. Toimiku materjalide kohaselt on kostja I võlgniku abikaasa sõbranna ülikooliajast

ja elab Venemaal. PankrS § 117 lg 3 kohaselt võib kohus lugeda võlgniku lähikondseks ka PankrS §

117 lõigetes 1 ja 2 nimetamata võlgnikule lähedase isiku. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-53-03 p-s 23

ja asjas nr 3-2-1-43-07 p-s 11 pidanud lähikondsuse hindamise aluseseks võlgnikuga ühist olulist

majanduslikku huvi. Lähikondsena tuleb käsitada isikuid, kelle tegutsemist majandussuhetes saab

vaadelda võlgnikuga ühiste huvide tõttu majanduslikus mõttes kooskõlastatuna. Riigikohtu arvates

peab ühine majanduslik huvi olema lähikondsuse hindamiseks sedavõrd suur, et üldiselt ja

objektiivselt võib arvata, et võlgnik ja temaga seotud isik tegutsevad teineteise kasuks ja teiste

võlausaldajate kahjuks. Nimetatud seisukoha on Riigikohus kujundanud juriidilisest isikust võlgniku

lähikondsuse hindamiseks, kuid sama põhimõte sobib kohaldada ka füüsilisest isikust

pankrotivõlgniku puhul.

Kostja II on selgitanud, et kostja I laenas talle raha algselt (2003. aastal) ühise äriprojekti tarbeks

(väike hotell ja kohvik), kuid kui 2004. aastal algas kriminaalmenetlus S.K. vastu, vajas perekond K-

F raha erinevate kohtumenetluste finantseerimiseks ja soetatud kinnisvaraga seotud kohustuste

täitmiseks (I kd lk 74). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et asjas ei ole tõendatud kostja I ühine

majanduslik huvi võlgniku S.K.ga. Ainuüksi asjaolu, et S.K. abikaasa (kostja II) ja kostja I on

sõbrannad, ei anna alust pidada kostjat I S. K lähikondseks PankrS § 117 lg 3 mõttes. Selleks alust

andvaid erandlikke asjaolusid ei ole kohtud tuvastanud.

15. Hagi on esitatud alternatiivselt nii PankrS § 110 lg 1 p 2, § 111 lg 1 p 1 ja lg 3 ning § 114 lg 1

p 2 ja lg 3 alusel. Tagatise andmise tagasivõitmise alused on sätestatud PankrS §-s 114, mistõttu

ringkonnakohus kontrollib kõigepealt nende eelduste olemasolu. Tagatise andmise vaidlustamiseks

piisab üksnes tagatiskokkuleppe vaidlustamisest (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-13, p 36).

PankrS § 114 lg 1 p 2 kohaselt tunnistab kohus kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis anti kuue kuu

jooksul enne ajutise halduri nimetamist ja tagatis seati juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kui

võlgnik ei olnud kohustuse tekkimisel sellise tagatise andmiseks kohustatud, samuti kui võlgnik oli

tagatise andmise ajal maksejõuetu ja tagatise saaja teadis või pidi võlgniku maksejõuetusest teadma.

Käesoleval juhul toimus tagatise andmine 17. juunil 2010 ja kohus määras ajutise pankrotihalduri

29. septembril 2010 (I kd lk 34), s.o. vähem kui kuus kuud pärast tagatise andmist. Asjas ei ole

vaidlust, et tagatis anti juba tekkinud kohustuse tagamiseks, kohustus oli tekkinud 22. märtsi 2005

laenulepingu (I kd lk 48) alusel. Laenulepingu p 1.3.4. kohaselt lepingu täitmise tagatiseks seatakse

hüpoteek summas 2 500 000 EEK-i laenusaajale kuuluvale kinnisasjale aadressil Rakvere Lembitu

X. Tegemist on vorminõude rikkumise tõttu tühise kokkuleppega, sest AÕS § 326 kohaselt peab

hüpoteegi seadmiseks sõlmitav asjaõigusleping olema notariaalselt tõestatud. 22. märtsi 2005

laenuleping on sõlmitud lihtkirjalikus vormis. Seetõttu ei olnud võlgnik kohustuse tekkimisel tagatise

andmiseks kohustatud. Järelikult on PankrS § 114 lg 1 p 2 järgsed eeldused tagatislepingu kehtetuks

tunnistamiseks tagasivõitmise korras täidetud ja hagi kuulub selles osas rahuldamisele.

Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi PankrS § 114 lg 1 p 2 kui erinormi alusel, puudub

ringkonnakohtul vajadus kaaluda alternatiivselt hagi rahuldamise võimalikkust üldnormi PankrS

§ 110 lg 1 p 2 alusel. PankrS § 111 ei ole antud juhul asjakohane, kuna reguleerib kinkelepingu

tagasivõitmist.

16. Asjakohased ei ole maakohtu kaalutlused otsuse p-s 57 selles, et hagi rahuldamisel läheks

käesolevas asjas tehtav kohtulahend vastuollu kostja I nõude tunnustamise asjas tehtud jõustunud

lahendiga. Ainuüksi vastuolu teise kohtulahendiga ei saa olla hagi rahuldamata jätmise põhjuseks.

Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et tsiviilasjas nr 2-12-10525 on kostja I nõue S.K.

pankrotimenetluses tunnustatud PankrS § 153 lg 1 p 1 järgi esimese rahuldamisjärgu nõudena

summas 150 192, 37 eurot, mis ületab ka kostja I kasuks kinnistusraamatusse kantud

hüpoteegisummat 1 miljon krooni. Kostja I nõue on S.K. pankrotimenetluses tunnustatud

eesõigusnõudena sõltumata sellest, kas pankrotihalduril õnnestub 17. juuni 2010 tagatisleping tagasi

võita. Kostja I pankrotimenetluses esitatud ja tunnustatud nõue saaks eesõigusnõudena rahuldatud

PankrS § 153 lg 2 kohaselt üksnes pandieseme müügist saadud raha arvel ja ulatuses. Kui kostja I

nõue pandiga tagatud ei ole, siis toimub selle nõude rahuldamine koos II järgu nõuetega (PankrS

§ 153 lg 4). Halduril tekib vara müügi õigus üksnes juhul, kui ühisvara jagamise tulemusena jääb

kinnistu või selle osa Lembitu X a Rakveres S.K. omandisse.

17. Ebaõige on maakohtu seisukoht, mille kohaselt jääb S.K. suhtes tehingu tagasivõitmisel kostja II

(L.F.) osas tagatis, st hüpoteek, kehtima (maakohtu otsuse p 58). Ringkonnakohus on eelnevalt juba

märkinud, et ühisvaras olevat kinnisasja saab hüpoteegiga koormata üksnes tervikuna.

Tagatiskokkuleppe kehtetuks tunnistamisel tuleb hüpoteek AÕS § 349 alusel omanikule üle anda või

lõpetada (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-09 p 16).

18. Kuna ringkonnakohus rahuldab hagi ja apellatsioonkaebuse osaliselt, tuleb menetluskulude

jaotamisel juhinduda TsMS §-s 163 sätestatust. TsMS § 163 lg 1 alusel jätab ringkonnakohus 70 %

menetluskuludest maa- ja ringkonnakohtus solidaarselt kostjate kanda ja 30 % hageja kanda. Hageja

on esitanud kaks nõuet, millest ringkonnakohus rahuldas ühe nõude. Samas oli rahuldatud nõue

hageja peamine nõue, mis õigustab menetluskulude seesugust jaotust. Kuna hagejaks on

pankrotihaldur, siis jäävad hageja kanda jäetud kulud PankrS § 541 lg 1 teise lause alusel S.K.

(pankrotis) pankrotivara kanda.

TsMS § 174 lg 4 järgi määrab käesolevas asjas menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude

jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse jõustumist

TsMS § 177 lõikes 2 sätestatud korras.

19. Nii maa- kui ka ringkonnakohus on hagihinna määramisel käsitlenud haginõuet mittevaralisena

ja määranud hagihinnaks 3500 eurot TsMS § 132 lg 1 alusel.

Vastustaja arvamuse kohaselt tuleks hagihind määratleda TsMS § 126 lg 3 alusel, mille kohaselt

nõude tagamise ja selle tagatiseks oleva pandiõiguse üle toimuva vaidluse korral määratakse hagihind

nõude suurusega. Kui pandieseme väärtus on nõude väärtusest väiksem, lähtutakse eseme väärtusest.

Kuna käesoleval juhul ületab kinnistu väärtus hüpoteegisummat, tuleks vastustaja arvamuse kohaselt

hagi hinna määramisel lähtuda hüpoteegisummast 1 000 000 EEK-i, s.o 63 911,65 eurot. Kui tehingu

tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamise nõuet käsitleda tuvastushagina, puudub igasugune alus

lugeda hagi mittevaraliseks. Ringkonnakohus vastustajaga ei nõustu.

Haldur on esitanud hagi tagatislepingu tagasivõitmiseks, mille rahuldamise tulemusena pankrotivara

suurus ei muutu ja võlgniku kohustused ei vähene. Hagi rahuldamise korral võivad muutuda

võlausaldajate võimalused saada oma pankrotimenetluses esitatud nõue rahuldatud. Selline olukord

ei vasta TsMS § 126 lg-s 3 sätestatule ja ei anna alust määrata hagihind hüpoteegisummast lähtudes.

Tegemist on tuvastushagiga, milles hüve väärtust, mida hageja on eeldatavasti õigustatud saama hagi

rahuldamise korral, ei ole võimalik kindlaks määrata. Seetõttu on põhjendatud lugeda haginõue

mittevaraliseks. Vastustaja taotlus jätta apellatsioonkaebus ebapiisava riigilõivu tasumise tõttu läbi

vaatamata, tuleb jätta rahuldamata.

Andra Pärsimägi

Viivi Tomson

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/

/allkirjastatud digitaalselt/