3-15-2216/18 · Tartu Halduskohus Jõhvi kohtumaja

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 26. november 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-2216 Kohtuasi I.Š. kaebus Viru Vangla 18.05.2015 käskkirja nr 6-2/810 õigusvastaseks tunnistamiseks ja 22.06.2015 käskkirja nr 6-3/729 tühistamiseks Menetlusosalised ja esindajad Kaebaja: I.Š. Vastustaja: Viru Vangla, esindaja Eve Kangro Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta I.Š. kaebus täies ulatuses rahuldamata.

2. Jätta taotlus Ida-Tallinna Keskhaigla kirurgile järelepärimise tegemiseks rahuldamata.

3. Jätta kaebaja poolt riigilõivu tasumisega kantud menetluskulu tema enda kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest, seega hiljemalt 28.12.2015. Apellatsioonkaebuse võib lahendada kirjalikus menetluses, kui ei taotleta selle lahendamist istungil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. 18.05.2015 koostati Viru Vanglas käskkiri nr 6-2/810 (tl 24), millega määrati kinnipeetav I.Š. (edaspidi kaebaja) tööle finantsja majandusosakonda majandustööde abitööliseks üldkasutatavate ruumide koristajana alates 19.05.2015 kuni 19.08.2015 tunnitasuga 0,63 eurot vastavalt töötatud tundidele. Käskkirjas märgiti, et vastavalt arsti ettekirjutusele võib kinnipeetav töötada kuni 2 tund päevas ja ei või tõsta raskusi üle 5 kg. 22.06.2015 koostati samas vanglas käskkiri nr 6-3/729 (tl 25-28), millega määrati kaebajale 22.05.2015, 26.05.2015, 28.05.2015 ja 02.06.2015 toime pandud vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele mitteallumise ja töökohustuse mittetäitmise eest karistusteks neli seitsme päeva pikkust kartserisse paigutamist. Viimati nimetatud käskkirja peale koostas kaebaja 13.07.2015 kehtetuks tunnistamise nõudega vaide (tl 29-31), kuid see jäeti 05.08.2015 vaideotsusega nr 6-12/173-2 (tl 32-33) rahuldamata.

Veel on toimikusse esitatud Ida-Tallinna Keskhaiglas 25.10.2013 vormistatud kaebaja haiguslugu (tl 14-15), distsiplinaarmenetluse protokoll (tl 42-44), 22.05.2015, 26.05.2015, 29.05.2015 ja 02.06.2015 koostatud ettekanded (tl 45, 48, 51 ja 54), teated nende alusel distsiplinaarmenetluse algatamise kohta (tl 47, 49, 52 ja 55), meditsiiniosakonnas 03.03.2015, 02.06.2015, 03.06.2015, 09.06.2015 16.06.2015, 22.06.2015 vormistatud tõendid (tl 46, 49p, 52p, 56, 59-61), asjaolude väljaselgitamiseks koostatud menetlustoimingu protokollid (tl 47p, 50p, 53 ja 57), 08.06.2015 antud kaebaja ütlused (tl 57p) ja 22.06.2015 kirjutatud vastuväide (tl 62-63), 15.05.2015, 02.10.2015 ja 06.10.2015 koostatud õiendid ja selgitus (tl 58 ja 64-65) ning väljavõte tervisekaardist (tl 82-89).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD JA TAOTLUSED

2. 30.08.2015 koostatud kaebuses (tl 1-11) palus kaebaja Viru Vangla 18.05.2015 käskkiri nr 6- 2/810 õigusvastaseks tunnistada ja 22.06.2015 käskkiri nr 6-2/729 tühistada. Tööle määramise käskkirja pidas ta õigusvastaseks põhjustel, et loa tööle määramiseks on andnud vastavat pädevust mitteomav arst ning lisaks ei selgu tema õigused ja kohustused ega ole kajastatud kaitsevahendite kasutamise vajadust. Oma huvi tuvastamisnõude rahuldamiseks väitis ta seisnevat soovides vältida edaspidi analoogsete haldusaktide andmist ja esitada kahjunõue vangla vastu. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja osas väitis ta aga, et menetleja pole küsitlenud tema töövõimelisuse küsimuses pädevat arsti (kirurgi) ega ole välja selgitanud, et 22.05.2015, 29.05.2015 ja 02.06.2015 ei antud talle peale meditsiinilist läbivaatust uuesti korraldust asuda tööle, mistõttu ei saa ka väita, et ta on toime pannud rikkumise. Ta väitis, et kasutas kõigi juhtumite puhul õigust keelduda tööst, mis seaks ohtu tervise ja tekitaks füüsilist ja vaimset valu. Seejuures ta selgitas, et 25.10.2013 teostati talle Ida-Tallinna Keskhaiglas paremale käele operatsioon, mille käigus paigaldatud kruvid ja plaat tuli eemaldada hiljemalt 25.10.2014, ta on seda korduvalt ka palunud, kuid vangla on keeldunud ega ole raviga alustanud, mistõttu tekitab käe liigutamisel valu. Veel väitis kaebaja, et menetlus viidi läbi eesti keeles, mida ta täielikult ei valda, kuid tõlki menetlusse ei kaasatud ja ühtegi menetluses kogutud dokumenti vaatamata vastavale soovile talle vene keelde ei tõlgitud, mistõttu ei saanud ta täies mahus selgitusi esitada ning lisaks viis menetluse läbi ja määras karistuse sama isik. 01.11.2015 koostatud täienduses (tl 71-73) palus kaebaja peale distsiplinaarmenetluse läbiviimist kogutud materjalid käsitlemata jätta, pidas nende tagantjärele esitamist asjas tähendust omavate asjaolude välja selgitamata jätmiseks, ei nõustunud väitega tuvastamisnõude lubamatusest ning väitis, et esitas taotluse tõlgi kaasamiseks menetlejale suuliselt.

3. Vastustaja kirjalikus vastuses (tl 39-41) paluti kaebus rahuldamata jätta. Tuvastamisnõude kohta märgiti, et kaebaja pole põhjendanud, miks ta jättis tõhusama õiguskaitsevahendi kasutamata ning lisati, et kuna haldusakti väljaandmisel lähtutakse konkreetselt asjasse puutuvatest asjaoludest, ei ole edaspidise tööle rakendamise vältimise soov käsitletav preventiivse huvina. Tühistamisnõude osas ei peetud väiteid korralduse andmata jätmist peale meditsiinilist läbivaatust tegelikkusele vastavaks ning lisati, et kaebajal oli kohustus täita korraldus koheselt, mitte oodata korduvat korraldust. Kaebaja arvamust, et teda võis läbi vaadata vaid kirurg, peeti ilmseks liialduseks ning märgiti, et töövõimelisuse tegi kindlaks vangla arst, kes arvestas tervisliku seisundiga ja jooksvalt on seda kontrollinud erinevad meedikud. Põhjendatuks ei peetud ka etteheiteid eesti keelse menetluse kohta, selgitati haldusmenetluse seaduses (HMS) sätestatule tuginedes tõlgi kaasamise korda ning lisati, et kaebaja pole tõlgi kaasamist taotlenud ega avaldanud valmisolekut kaasnevate kulude katmiseks.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Käesolevas asjas pole pooltel vaidlust selle üle, et kaebajal on terviseprobleemid ning lahendamist vajab üksnes küsimus, kas vastustajal olid olemas piisavad alused selleks, et määrata ta neile vaatamata üldkasutatavate ruumide koristajaks ning karistada teda tööle asumiseks antud korralduste täitmata jätmise eest.

5. Kinnipeetava tööle määramine ja distsiplinaarkorras karistamine on kaalutlusõiguse alusel langetatavad otsustused, millede kohtuliku kontrollimise võimalused on piiratud. Halduskohus saab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 3 tulenevalt uurida üksnes seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud, kuid otsustatu sisulise otstarbekuse hindamise õigus tal puudub. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse § 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele.

6. VangS § 37 lg 1 kohaselt peab kinnipeetav üldreeglina töötama ja juhud, millistel see tal seda kohustust pole, on ammendavalt loetletud sama paragrahvi teise lõike neljas punktis. Muuhulgas on kehtestatud, et vastavast kohustusest on vaba kinnipeetav, kes pole võimeline töötama tervislikel põhjustel. VangS § 37 lg 3 kohaselt teeb kinnipeetava võimelisuse töö teha kindlaks arst. Meditsiiniosakonna 03.03.2015 tõendi kohaselt on arst tunnistanud kaebaja võimeliseks sooritama osalise tööajaga töid, mis ei eelda üle 5 kg suuruste raskuste tõstmist. Tervisekaarti kirurgi poolt 29.01.2015 tehtud kanne nr 60 kinnitab, et tema küünarliigese liikuvus on rahuldav ja implantaat seda ei sega. 23.07.2015, 13.08.2015 ja 24.09.2015 tehtud kannetes nr 87, 90 ja 99 pole kirurg oma varasemat seisukohta muutnud ega mingit põhjust valu üle kurtmiseks leidnud. Tervisekaardi kannete ja tervishoiutöötajate poolt väljastatud tõendi ehtsuses ja sisulises õigsuses kahtlemiseks puudub vähimgi alus. Samuti pole mingit põhjust arvata, et vanglas töötavad arstid ei tea, milliseid tööülesandeid peab kinnipeetav vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel täitma ega oska hinnata oma patsiendi võimalusi nendega ilma tervist ohtu seadmata hakkama saada. Siinkohal on oluline ka, et mitte igasugune terviseprobleem, valuaisting või ebamugavustunne ei ole käsitletav töökohustusest vabastava töövõimetusena. Ruumide koristamist ei peeta üldreeglina raskeks füüsiliseks tööks ja seda saab teha ka terviseprobleemidega isik, kui ta järgib arsti poolt selleks antud soovitusi, kasutab oma seisundiga sobivaid töövõtteid ning arvestab tööga kaasneda võivate riskidega. Antud juhul nähtub arsti poolt kaebaja töötamisele seatud piirangutest selgelt, et tema tervisest tulenevate probleemidega on arvestatud.

7. Tööle vormistamise nõuded on loetletud justiitsministri 07.02.2007 määrusega nr 9 kehtestatud „Kinnipeetava tööle võtmise, töölt kõrvaldamise ja töölt vabastamise korra“ § 4 lg-s 1. Vaidlustatud käskkirja nr 6-2/810 puhul on need kõik täidetud, sest selles on olemas kinnipeetava eesja perekonnanimi ning sünniaeg, töökoht, tööle asumise aeg ja töötamise tähtaeg ning töötasu arvutamise põhimõte. Lisaks on käskkirja kirjeldavas osas olemas ka viited õigusaktide asjasse puutuvatele sätetele ning see on antud justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja“ § 12 lg 1 sätestatud pädevuse piires. Kuna käskkirjale on lisatud nii koristaja tööjuhend kui koristaja ohutusjuhend, jäävad arusaamatuks kaebaja väited, et käskkirjast ei selgu tema õigused ja kohustused ning pole kajastatud kaitsevahendite kasutamise vajadust. Arusaamatu on ka viitamine bioloogiliste ohuteguritega seotud abinõude tarvitusele võtmise vajadusele. Kaebaja on vaidlusaluse käskkirjaga määratud üldkasutatavate ruumide koristajaks. Seega toimub tema töötamine samades või sarnastes ruumides, kus ta igapäevaselt koos teiste kinnipeetavatega viibib.

8. Vangistusseaduse (VangS) § 67 p 1 sätestatu kohaselt on kinnipeetav julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vanglas kehtivaid sisekorraeeskirju ja alluma vanglaametnike seaduslikele korraldustele. Korraldusele mitteallumine saab olla õigustatud ainult selle ilmselge tühisuse puhul. Kinnipeetava teistsugune arusaamine oma kohustustest ja sellest tulenev arvamus korralduse õiguspärasusest ei anna talle õigust keelduda vanglaametniku korraldust täitmast. Vastupidine seisukoht raskendaks oluliselt distsipliini tagamist vanglas. Niisugust seisukohta on Riigikohtu halduskolleegium ühemõtteliselt väljendanud oma lahendis nr 3-3-1-103-06 ning see on kohaldatav ka käesoleva juhtumi puhul. Kaebajale antud korraldused tulenesid põhiseaduse § 29 ja vangistusseaduse § 37 lg 1 kehtestatud töötamise kohustusest ning tööle määramise kohta 18.05.2015 antud käskkirjast, mida ta ei olnud enne distsiplinaarmenetluse alustamist vaidlustanud. Seega oli tegemist õiguspäraste korraldustega ning tal tuli need vaatamata oma teistsugusele arusaamale ilma vastu vaidlemata ära täita. Kaebajal on küll olemas kunagise käevigastusega seotud terviseprobleemid, kuid distsiplinaarmenetluse käigus on täiendavalt uuritud tema tervisliku seisundiga seonduvat, sest materjalide hulgas on Viru Vangla meditsiiniosakonnas 02.06.2015, 03.06.2015, 09.06.2015 ja 16.06.2015 koostatud tõendid, milledes sisalduva kohaselt oli ta korralduste saamise ajal töövõimeline ega vajanud kirurgi arvates erakorralist operatsiooni. Menetlejal puudus alus kahelda, et vangla tervishoiutöötajad ei oska hinnata kinnipeetava tervise seisundit või arvata, et nad väljastavad tegelikkusele mittevastavaid tõendeid. 22.06.2015 koostatud meditsiiniline tõend kinnitab, et distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud vastuväite alusel on kontrollitud ka tervishoiutöötajate mõjutamise võimalikkust.

9. VangS § 38 lg 22 näeb ette, et kinnipeetava võib töökohustusest vabastada, kui ta ei ole võimeline seda täitma. Tegemist on ajutist iseloomu kandva töövabastusega ning kaebaja tervisekaardi väljavõttest nähtub, et tal on kõigil vaidlusaluses käskkirjas nimetatud juhtudel olnud tööle asumise korralduse saamisel võimalik avaldada oma tervise seisundist lähtuvaid vastuväiteid, mispeale on tervishoiutöötaja kontrollinud tema seisundit ja otsustanud, kas on alust teda tööst vabastada või mitte. Riigikohus on lahendis nr 3-3-1-53-14 leidnud, et olukorras, kus arst on juba tuvastanud kinnipeetava töövõimelisuse tema tööle määramisel, saab tema ootamatu terviserikkega seotud terviseseisundile hinnangu anda ka tervishoiuteenust osutav õde. Sellest tulenevalt on alusetu kaebaja seisukoht, et menetluse käigus tulnuks tema töövõimelisuse küsimuses küsitleda talle operatsiooni teinud kirurgi. Lisaks nähtub kaebusele lisatud haigusloost, et nimetatud operatsioon teostati Tallinnas asuvas haiglas 25.10.2013. Kuna kaebaja viibib distsiplinaarmenetluse protokollis sisalduva väite kohaselt vanglas juba alates 21.11.2013, võib järeldada vaid seda, et selle teostaja ei saa kuidagi kursis olla tema tervise seisundiga tööle määramise käskkirja koostamise ja selle alusel antud korralduste eiramise ajal ega hinnata ka tema töövõimelisust vangla üldkasutatavate ruumide koristamisel. Seetõttu pole kohtul mingit põhjust teha kaebusele lisatud taotluses (tl 12) märgitud järelepärimist ega esitada nimetatud kirurgile kaebaja poolt soovitud küsimusi ning ta peab vastava taotluse rahuldamata jätma.

10. VangS § 63 lg 1 tulenevalt võib kinnipeetavale distsiplinaarkaristust kohaldada selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade või muude õigusaktide nõuete süülise rikkumise eest. Kaebaja süü tööle asumise kohta antud korralduste täitmata jätmises on tõendatud vanglaametnike ettekannete, distsiplinaarmenetluses kogutud meditsiiniosakonna tõendite ja tervisekaarti tehtud kannetega. Ta pole oma ütluses, vastuväites, vaides ega kaebuses ka ise tööle asumisest keeldumist eitanud, kuid arvab, et selleks oli olemas tervisest tulenev põhjus ning lisaks väidab ta ka, et rikkumist pole üldse olnudki, sest 22.05.2015, 29.05.2015 ja 02.06.2015 juhtumite puhul talle peale meditsiinilist läbivaatust enam tööle asumise korraldust uuesti ei antud.

Eelnevalt juba nimetatud tõendid ja kaebaja tervisekaarti tehtud kanded kinnitavad, et kõigil distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas käsitletud juhtumitel on kaebaja tervislikku seisundit hinnatud, kuid ajutist tööst vabastust ei ole talle antud. 22.05.2015 ja 26.05.2015 toimunu kohta koostatud ettekannetesse on korralduse andnud vanglaametnik selgesõnaliselt märkinud, et andis peale kaebaja terviseseisundi hindamist talle uuesti korralduse asuda tööle, kuid tema keeldus. 28.05.2015 ja 02.06.2015 juhtumeid käsitlevates ettekannetes sarnane väide küll puudub, kuid 02.10.2015 ja 05.10.2015 on vastavad ametnikud selgitanud, et korduv korraldus siiski anti.

Asjaolu, et mõlemad selgitused on vormistatud alles peale kaebuse esitamist, ei anna alust nende tõepäras kahelda. Seletusi ja neile tuginevaid õiendeid pole põhjust pidada ka lubamatuks, sest distsiplinaarmenetluse käigus antud vene keelses ütluses, distsiplinaarmenetluse protokolli peale kirjutatud vastuväites ja vaides on kaebaja piirdunud üksnes oma tervisest ja tervishoiutöötajate käitumisest tulenevate väidetega ega ole vanglale ette heitnud korralduse andmata jätmist peale seda, kui tervishoiutöötaja oli otsustanud, et ei anna töövabastust.

Vastava etteheite väljatoomine alles kaebuses viitab selgelt, et kaebaja püüab iga hinnaga vabaneda nii töökohustusest kui vastutusest selle täitmata jätmise eest otsib selleks üha uusi põhjendusi. Kaebaja tööst keeldumist on võimalik käsitleda distsipliinirikkumisena ka juhul, kui vanglaametnik poleks talle teist korda sellekohast korraldust üldse andnudki. Eelnevalt juba osundatud lahendi nr 3-3-1-53-14 punktis 18 on Riigikohus pidanud distsiplinaarvastutuse kohaldamist tööst alusetu tervisekaebusega keeldumise eest lubatavavaks olukorras, kus tervishoiutöötaja tuvastab, et tervisest tulenevad põhjused tööst keeldumiseks puuduvad ning vanglal on piisav alus olla veendunud, et kinnipeetaval puudus ka mõistlik põhjus enne tööle asumist taotleda enda tervise kontrollimist.

Käesoleval juhul oli alus niisuguse veendumuse tekkimiseks vaieldamatult olemas, sest kaebaja on ühte ja sama tööst keeldumise põhjendust esitanud paari päevaste vaheaegadega olukorras, kus tema tervisekaardi kannetest tervise tegelikku halvenemist ei nähtu.

11. Kohtutoimikusse esitatud distsiplinaarmenetluse materjalidest nähtuvalt on kaebaja puhul järgitud kõik vangistuseaduse § 64 lg 1, 2, 3, 4 tulenevad nõuded. Menetluse käik on justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirja § 97 lg 2 kehtestatud nõuete kohaselt protokollitud, karistatut on teavitatud menetluste algatamisest, talle on võimaldatud end seletuste andmise läbi kaitsta ning karistus on talle määratud seaduses ette nähtud tähtaja ja „Vangla sisekorraeeskirja“ § 17 sätestatud pädevuse piires. Seejuures on piisava põhjalikkusega käsitletud nii süüteo asjaolusid kui karistatu seletustest ja tervislikust seisukorrast tulenevat ning on arusaadavalt põhjendatud, miks on just seitsme ööpäeva pikkused kartserisse paigutamised iga rikkumise eest võrreldes teiste karistusliikidega tema puhul kõige otstarbekamad. Halduskohtul puudub küll õigus hinnata kaalutlusõiguse alusel kohaldatud distsiplinaarkaristuse sisulist otstarbekust, kuid kuna VangS § 63 lg 1 p 4 sätestatu lubab selle seaduse, vangla sisekorraeeskirjade ja muude õigusaktide nõuete rikkumise eest kohaldada kuni neljakümne viie ööpäeva pikkust kartserisse paigutamist, saavad niisuguse pikkusega karistused arvestada nii kaebaja isikut, varasemat karistatust kui vanglateenistuse ametniku korralduse täitmisest keeldumises seisnenud rikkumiste olulist tähendust vangla julgeolekule, pole ülemäärase raskusega ja võivad teiste karistusvahenditega võrreldes kõige paremini kaasa aidata tema õiguskuulekale käitumisele suunamises ja õiguskorra tagamises seisnevate vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamisele.

12. Kohtutoimikusse esitatu ei tõenda ka seda, et distsiplinaarmenetluse käigus oleks rikutud mõnda õiguse üldist põhimõtet või otsustamist mõjutada võinud menetlusnõuet. Niisuguseks rikkumiseks pole võimalik pidada distsiplinaarmenetluse läbiviimist ja karistuse määramist sama isiku poolt. VangS § 64 lg-te 1 ja 4 kohaselt on vastav pädevus vanglateenistusel ning seejuures pole mingeid piiranguid ega keelde kehtestatud. Kaebaja küll väidab, et eesti keeles vormistatud dokumentide sisu polnud talle arusaadav ja ta ei saanud tõlgi kaasamata jätmise tõttu oma seisukohti esitada, kuid kohtule esitatud dokumendid seda ei kinnita. Menetluse käigus on ta andnud nii vene kui eesti keeles vormistatud selgitusi ega ole seejuures väitnud, et ei saanud mõnest menetlusdokumendist aru ja vajab seetõttu tõlki. Distsiplinaarmenetluse algatamise teated, distsiplinaarmenetluse protokoll ning karistuse määramise käskkiri on talle kätte antud ning ühelgi juhul pole ta pidanud vajalikuks sellekohase allkirja andmisel märkida, et ei saa esitatust aru. Seda pole ta teinud ka vaides ning on vastava etteheite välja toonud alles kohtule esitatud kaebuses.

Keeleseaduse § 10 lg 1 ja 12 lg 3 kohaselt toimub riigiasutuste asjaajamine eesti keeles. Haldusmenetluse seaduse § 21 lg-tes 1 ja 2 sätestatu võimaldab tõlgi kaasamist, kuid see saab toimuda üksnes vastava taotluse alusel ja taotleja kulul.

13. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv halduskohtumenetluse seadustiku § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused sama seadustiku § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata.

/allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane