4-15-9467/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-15-9467

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2015, Tallinn Väärteoasja number 4-15-9467 (2315,15,009325) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi

J.I (J.I) kaebus Põhja Prefektuuri

korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa

20.10.2015 otsusele nr 2315,15,009325 J.I karistamises LS § 227 lg 2, LS § 242 lg 1 ja LS § 224 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg

1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku

ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Hannes Küünarpuu

Kaebuse esitaja: J.I, ik XXX,

registreeritud elukoht: XXX, kohtuistungil esitatud väidete kohaselt XXX. RESOLUTSIOON

1. Jätta J.I (J.I) kaebus Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo

liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 20.10.2015 otsusele nr 2315,15,009325 J.I karistamises LS § 227 lg 2, LS § 242 lg 1 ja LS § 224 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse

liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 20.10.2015 otsus nr 2315,15,009325 J.I karistamises LS § 227 lg 2, LS § 242 lg 1 ja LS § 224 lg 2

ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel

rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline

tähtaeg algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul

2 juhiluba loovutada Maanteeametile.

5. Kohtuvälise menetleja otsusega määratud rahatrahv 225 trahviühiku ulatuses, so 900

(üheksasada) eurot tuleb edasikaebe tähtaja, so 30 päeva jooksul tasuda vaidlustatud otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arvelduskontole, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155221465.

6. V™S § 204 lg 3 kohaselt, juhul, kui süüdlane ei ole kohtuotsuse peale

edasikaebamise tähtaja jooksul tasunud rahatrahvi täies ulatuses, saadab lahendit täitmisele pöörav asutus kümne päeva jooksul kohtutäiturile lahendi koopia, millele on tehtud märge jõustumise kohta.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates otsuse kuulutamisest, so

alates 26.11.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 04.12.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul

teatamise korral on kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 28.12.2015. Kui

kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 29.12.2015.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja Kairi Palitsa 20.10.2015 otsusega nr 2315,15,009325 karistati J.I LS § 227 lg 2, LS § 242 lg 1 ja LS § 224 lg 2 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 ja LS § 224 lg 2 alusel rahatrahviga 225 trahviühiku ulatuses, so 900 eurot

ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 27.09.2015 kell 22:10 Pirita teel Rummu tn 4 juures suunaga Viimsi poole Tallinnas, juhtis mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kui ühes liitris väljahingatavas õhus

oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,58 mg, asulasisesel teel kiirusega 80 +/- 3 km/h,

millega ületas antud teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust 50 km/h mitte vähem kui 27

km/h, esitamiseks puudus vastava kategooria mootorsõiduki juhtimisõigust tõendav dokumend/isikut tõendav dokument. Nimetatud käitumisega rikkus menetlusalune isik LS § 69 lg 3, § 15 lg 1 p 2 ja § 88 lg 1 nõudeid ja keeldusid ning pani toime LS § 224 lg 2, § 227 lg 2 ja § 242 lg 1 ettenähtud väärteod.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles leitakse, et määratud karistus

juhtimisõiguse äravõtmise osas on liiga range. Kuna igapäevatöö sõltub suures osas autojuhilubadest, siis palutakse kohtul üle vaadata määratud karistus ja võimalusel vähendada lubadeta oleku aega.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et soovib juhtimisõiguse

äravõtmise tähtaega vähendada. Igapäevane töö seotud juhtimisõigusega, kala eksport, import, vaja liikuda Suur-Sõjamäe, XXX, Tartu, Tallinna vahet. On 8 aastane laps, pangalaen, kole seis. Ise on ka juhtunust šokis. Tegid pühapäeval spordipäeva, sai veini võetud. Puhus ka ühte testi, kuid see ei muutnud värvi. Pole kunagi olnud joobes juhtimist, avariid. Kahetseb.

Sõitis Tina tänavalt koju Viimsisse, mööda Pirita teed. Liikus seal, oli hunnik autosid ees,

kivid klõbisesid vastu autot, natuke ületas kiirust. Dokumendid olid teises autos, olid auto

dokumendid, ID kaart oli kaasas. Esitas koos autopaberitega, kindlustuspaberitega.

3

Kainestusmajas tegi topelt puhumise. Öösel veel helistati, et vaja dokumentidele alla

kirjutada. Varem on olnud kiiruse ületamisi, karistatud ka juhtimisõiguse äravõtmisega.

Viimasest juhtimisõiguse äravõtmisest sai aasta. Pika staaži juures pole ühtegi rikkumist. XXX korteri peal on pangalaen, tegelikult elab XXX On olnud väiksemaid kiiruseületamisi, kuid pole teinud ühtegi avariid, pole ohtu kujutanud. Taotleb juhtimisõiguse äravõtmise aja vähendamist, on pangalaenud, lapsi vaja kasvatada, loob paha olukorra.

Kohtuvälise menetleja esindaja asus seisukohale, et Riigikohus on öelnud, et tegu on süstemaatiline kui aasta jooksul on toime pandud kolm episoodi. Kiiruse ületamised on selle aasta aprillis, juunis ja septembris. Isik paneb rikkumisi toime süstemaatiliselt. Eelmise aasta

pilt ei ole parem. Põhjendas, et sõidab palju. Ei ole siin näinud rekkajuhte, kes sõidavad sadatuhat kilomeetrit aastas, et ületaks kiirust. KarS § 56 lg 1 kohaselt tuleb arvestada tegu. Tegu on tahtlik, ei ole teist varianti. Teab, et lubatud on 50 km/h, kiirendab, see on tahtlik tegu. Enne seda oli tarvitanud alkoholi, samuti tahtlik tegu. Dokumentide koju unustamine, see on hooletus. Vaatame kogumis, mitmed tahtlikud rikkumised. Kiirust on piiratud ohutuse eesmärgil. Riigikohus on öelnud, et kui tegu vastab mitmele kvalifikatsiooni normile, siis on süü keskmisest suurem ja karistus määratakse üle keskmise määra. On väljendanud kahetsust,

on alust kahelda selle siiruses. Seda on kergendava asjaoluna arvestatud. Karistuse

määramisel arvestatakse ka õiguskorra kaitsmise huvidega ja võimalusega mõjutada seaduskuulekalt käituma. Isikut on korduvalt karistatud rahatrahvidega, see ei ole mõjutanud

seaduskuulekalt käituma ja pani toime uue väärteo. Juhi kõrvaldamine liiklusest on täiesti

põhjendatud. Kiiruse ületamised on läinud massiliseks. Ühiskonna ootus on, et selliselt käituvad juhid kõrvaldatakse liiklusest. Joobes juhtimine on läinud järjest sagedasemaks ning

kuni olukord ei parane, tuleb rangelt karistada. On arvestatud kõiki KarS § 56 nõudeid, määratud on õige karistus.

Kohus, tutvunud kohtule esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused ja

kohtuvälise menetleja arvamuse ning kontrollinud väärteotoimiku materjale, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus seega välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 9) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile, kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Antud juhul inkrimineeritakse menetlusalusele isikule väärteoprotokolli ja vaidlustatud otsuse kohaselt LS § 224 lg-s 2, § 227 lg 2 ja § 242 lg 1 ettenähtud süütegude toimepanemist.

LS § 224 lg 2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki-, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres on alkoholisisaldus 0,50 – 1,49 mg või kelle ühes liitris

väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,25 – 0,74 mg ning taolise süüteo eest on

karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 300 trahviühikut, arest kuni 30 päeva või sõiduki

juhtimisõiguse äravõtmine kuni 12 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 1 kohaselt võib

kohtuväline menetleja või kohus kohaldada samas paragarahvis sätestatud süüteo eest

4 lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist p 1 alusel kolmest kuust kuni üheksa kuuni,

kui isikut ei ole varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud ja p 2 kohaselt kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem samas paragrahvis sätestatud süüteo eest karistatud.

Tõendusliku alkomeetri näidu väljatrükist nähtuvalt kasutati 27.09.2015 kell 22.53 - 22.59 J.I seisundi kindlakstegemiseks tõenduslikku alkomeetrit Dräger Alcotest 7110 EST (taatlemistunnistuse nr TTRC-15/00066). Tõendusliku alkomeetri näidud olid 0,65 mg ja 0,63

mg alkoholi väljahingatava õhu ühe liitri kohta ning laiendmääramatust +/- 0,05

menetlusaluse isiku kasuks arvestades oli lõplikuks tulemiks 0,58 mg alkoholi ühe liitri

väljahingatava õhu kohta. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on

mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat.

LS § 69 lg 3 sätestab, et mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja maastikusõidukijuhi ühes grammis veres ei tohi olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Antud juhul oli menetlusaluse isiku väljahingatava õhu kohta mitte vähem kui 0,58 mg alkoholi ühe liitri kohta, seega rikkus ta LS § 69 lg 3 sätestatud keeldu.

Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu

olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on

menetlusaluse isiku käitumine kvalifitseeritud LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Seejuures on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset

leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuivõrd

menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tema sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt tuvastati alkoholisisaldus mitte vähem kui 0,58 mg/l, siis on tegemist väärteoga LS § 224 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt

määras menetlusalusele isikule karistuse Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse liiklusmenetlustalituse vanemväärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits, kes on täidesaatva riigivõimu volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1

mõttes ning kuivõrd tegemist on politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1

mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

LS § 227 lg 2 sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt suurima lubatud sõidukiiruse

ületamise eest 21-40 kilomeetrit tunnis ja sellise süüteo eest on karistusena ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni kuue kuuni. LS

§ 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja sama paragrahvi lõikes 2 sätestatud süüteo eest kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

Väärteoasjas leiduvast kiirusmõõturi kasutamise protokollist nähtuvalt kasutati kaebuse

esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruse mõõtmiseks 27.09.2015 kell 22.10 kiirusmõõturit Ultra Lyte LTI 20-20 100LR, milline oli taadeldud (taatlustunnistus nr TTRSS-15/00153). Sõiduk,

mille kiirust mõõdeti, liikus Tallinnas Pirita teel Rummu 4 juures suunaga Viimsi poole.

Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli mõõdetava sõiduki sõidukiiruseks 80 km/h teelõigul, kus

suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli 50 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati

mõõtmisel laiendmääramatust +/- 3 km/h menetlusaluse isiku kasuks, mistõttu ületati

suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse § 5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on

teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures

mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud mõõtmise tulemusega on

väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises tuvastatud. Seega puuduvad

väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1

5 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas lubatud sõidukiirust asulasisesel teel mitte vähem kui 27 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 2 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

LS § 242 lg 1 näeb ette vastutuse mootorsõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui puudub liiklusseaduse §-des 201–203, 205–207, 209, 211, 212, 214–219,

221–224 ja 226–241 sätestatud väärteokoosseis ning sellise süüteo eest on karistusena ette

nähtud rahatrahv kuni 20 trahviühikut. Väärteoprotokolli ja –otsuse kohaselt süüdistati

menetlusalust isikut LS § 88 lg 1 kohustuse rikkumises, so juhil peavad mootorsõiduki juhtimisel olema kaasas juhiluba või muu juhtimisõigust tõendav dokument, mootorsõiduki

registreerimistunnistus ja selle haagise registreerimistunnistus või haagise

registreerimistunnistuse koopia, mille on tõendanud selle väljastanud asutus, ja muud dokumendid, mida nõuab seadus. Käesoleval juhul ei olnud menetlusalusel isikul oma isiku

tuvastamiseks või juhtimisõiguse olemasolu tõendamiseks esitada ei juhiluba ega isikut tõendavat dokumenti. Menetlusaluse isiku sõnade kohaselt andis ta politseiametnikule koos

muude dokumentidega ka ID-kaardi, kuid juhiluba oli jäänud teiste riiete taskusse. Samas

nähtub väärteoasja materjalidest, et menetlusalusel isikul ei olnud esitada ei juhiluba ega

isikut tõendavat dokumenti ning tema isik tuli tuvastada andmebaasidesse kantud andmete põhjal, võrreldes tema nimetatud isikuandmeid ja fotot. Seega ei ole menetlusaluse isiku väide ID-kaardi esitamise kohta kinnitust leidnud. Sellest tulenevalt rikkus menetlusalune isik LS § 88 lg 1 sätestatud kohustust, mistõttu on tegemist LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteoga.

Seega puuduvad väärteoasjas V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud LS § 242 lg 1 järgi kvalifitseeritav tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalusel isikul ei olnud esitada ei juhiluba ega isikut tõendavat dokumenti, siis rikkus menetlusalune isik LS § 88 lg 1 sätestatud kohustust ning tegemist on LS § 242 lg 1 ettenähtud väärteoga ja see väärtegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Ülevalpool on juba kohus asunud seisukohale, et väärteomenetluses on järgitud V™S § 133

p 1-7 sätteid. Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on

menetlusaluse isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteoasja lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik ei ole esitanud taotlust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks, siis puudub ka alus seda asjaolu analüüsida (133 p 10).

Karistuse määramine

Ülalpool on väärtegude koosseisusid ja nende eest määratavaid karistusi kohus juba märkinud, mistõttu ei hakka kohus neid kordama.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Märkida tuleb ka seda, et kehtiva kohtupraktika kohaselt tuleb

karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks karistusseadustiku eriosa normi sanktsiooni keskmine määr. Seejärel tuvastatakse süüdistatava süü suurus ning karistust kergendavad ja

raskendavad asjaolud, mille põhjal saadakse konkreetse süüdlase süü suurusele vastav karistuse määr. Sellele järgnevalt arvestatakse erija üldpreventiivseid eesmärke.

Antud juhul on menetlusalune isik ühe teoga toime pannud kolm erinevat väärtegu ning kuivõrd kõik väärteod on toime pandud ühe teoga, siis on kohtuväline menetleja kohaldanud KarS § 63 lg 1 sätteid, määrates karistuse süüteo eest, milline näeb ette raskeima karistuse. Kohus leiab, et KarS § 63 lg 1 sätete kohaldamine on karistuspraktikast ja seaduse mõttest

6 tulenevalt olnud õige ja põhjendatud nagu ka karistuse määramine KarS § 224 lg 2 ettenähtud sanktsiooni alusel.

Hinnates J.I süü suurust talle LS § 224 lg 2 järgi inkrimineeritava süüteo

toimepanemisel, tuleb süü suurust hinnata numbrilise näidu alusel. Menetlusalusel isikul

tuvastati sõiduki juhtimiselt kinnipidamise järgselt alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,58 mg/l. Seejuures oli esimeseks lugemiks 0,65 mg/l ja teiseks lugemiks 0,63 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 sätestatud keskmist määra oluliselt ületav määr. Kuivõrd aga menetlusaluse isiku organismis alkoholisisaldust tuleb mõõtemetoodika kohaselt kontrollida

kaks korda, siis võetakse aluseks väiksem näit, millest lahutatakse laiendmääramatus ning

lõplikuks tulemuseks oli 0,58 mg/l. Arvestades sellist näitu võib asuda seisukohale, et

menetlusaluse isiku süü on üle keskmise. Menetlusalune isik ületas sõidukit juhtides samaaegselt ka suurimat lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 27 km/h võrra ning LS § 227 lg 2 sätestatud vahemikku 21 kuni 40 km/h arvestades võib asuda seisukohale, et tegemist on

süüga, mis on keskmine. Lisaks sellele pani menetlusalune isik toime ka LS § 242 lg 1

ettenähtud väärteo. Kuivõrd viimase nimetatud väärteo puhul ei ole süüteo kvalifikatsioon seotud numbrilise näiduga, võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku süü on selle väärteo puhul keskmine.

Puutuvalt subjektiivsesse külge peab kohus vajalikuks märkida, et menetlusalune isik oli sõidukit juhtima asudes teadlik sellest, et ta on eelnevalt alkoholi tarvitanud ning arvestades alkoholi kontsentratsiooni menetlusaluse isiku organismis, oli ta ka üheselt teadlik oma juhile

keelatud seisundist. Lisaks sellele nähtub menetlusaluse isiku ütlustest, et vältimaks oma juhitud sõiduki kahjustamist teekattele laotatud puistematerjaliga, lisas ta kiirust, möödudes teistest sõidukitest. Seega pidas ta oluliseks enda juhitud sõiduki välimuse säilimist, kuid ei

hoolinud teiste sõidukite välimusest, millede pihta pidi lahtine teekatte puru tema juhitud

sõiduki rataste alt lendama. Ka taoline asjaolu viitab üheselt sellele, et menetlusalune isik ületas lubatud suurimat sõidukiirust teadlikult. Puutuvalt LS § 88 lg 1 sätestatud kohustuse

rikkumisse võib asuda seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumine võib olla tingitud

hooletusest ja selline käitumine iseloomustab ka menetlusaluse isiku suhtumist juhi kohustustesse sõiduki kasutamisel. Arvestades seega sellega, et juba LS § 224 lg 2 ettenähtud

väärteo puhul on tegemist suure süüga, siis kuivõrd ühele väärteole lisandusid veel kaks

väärtegu, on tegemist veelgi suurema süüga, mis peaks tingima karistuse määramise kas ettenähtud sanktsiooni maksimummääras või selle lähedasena.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Kohtuvälise menetleja ametnik on otsust koostades arvestanud kahetsusega. Kohtuistungil

avaldas kaebuse esitaja möödaminnes samuti kahetsust, kuid kohus on sunnitud nõustuma kohtuvälise menetleja esindaja seisukohaga kohtuistungil selles osas, et see kahetsus ei ole ei

väljendusvormilt ega sisult siiras ja on kantud vaid eesmärgist vältida lisakaristuse

kohaldamist, kuivõrd menetlusaluse isiku selgitused muutusid õigustusteks. Seejuures

põhjendas menetlusalune isik korduvalt, et teda on karistatud ainult kiiruse ületamise eest, kuid mitte joobes juhtimise või liiklusõnnetuse põhjustamise eest. Kohtu jaoks näitab taoline

suhtumine üleolevat suhtumist nii teistesse liiklejatesse kui ka liikluskorda ja enese huvide

esikohale tõstmist, samuti sisaldub sellises vaatevinklis äratuntav eneseõigustus. Kohtu

arvates on taolise mõttelaadiga juht liikluses nii enesele kui teistele ohtlik. Arvestades aga

menetlusaluse isiku selgitusi, siis on üheselt arusaadav, et menetlusalune isik ei ole senini tajunud tema enese poolt toimepandud väärtegude iseloomu ega ohtlikkust.

Peale karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude tuvastamise tuleb karistuse valikul

lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduvast karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on

menetlusalust isikut karistatud aasta jooksul liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest

kuuel korral rahatrahvidega. Seejuures on menetlusalust isikut LS § 227 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemise eest karistatud 26.04.2015 ja 26.06.2015 ning menetlusesemeks oleva

ja sedakorda raskemad väärteod pani menetlusalune isik toime 27.09.2015. Puutuvalt 2014 aastal määratud karistustesse tuleb märkida, et 2014 aastal on menetlusalust isikut karistatud

7 liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest neljal korral ning LS § 227 lg 2 ettenähtud

väärteo eest karistati teda nii rahatrahvi kui ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmisega kaheks kuuks. Selle karistamisotsuse menetlusalune isik vaidlustas ja vaidlustatud otsus jäeti muutmata ning esitatud kaebus rahuldamata. Seega on menetlusalusel isikul rikkalik kogemus liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest määratavate põhija lisakaristuste osas, kuid see kogemus ei sunni menetlusalust isikut liikluses õiguskuulekusele. Kohtu arvates näitab selline menetlusaluse isiku suhtumine karistustesse seda, et varasemad karistused ei ole teda kuidagi

mõjutanud ning kaebuse esitaja suhtub ükskõikselt ka võimalikesse järgnevatesse karistustesse.

Lisaks eelmärgitule tuleb aga karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest

ning kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist ja kes ei soovi neid kohustusi täita. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida.

Väärteoasja materjalidest, sh tõendusliku alkomeetri kasutamise protokollist nähtuvalt saab järeldada, et kaebuse esitaja asus sõidukit juhtima juhile keelatud seisundis. Sellises seisundis juhtimisele aga lisandus samaaegselt lubatud suurima sõidukiiruse oluline ületamine ning veel kolmaski väärtegu. Arvestades seda, et kaebuse esitaja elatise teenimine seondub kaebuse ja

kohtuistungil antud selgituste kohaselt tihedalt mootorsõiduki kasutamise vajadusega, siis peaksid kaebuse esitajale kõik liiklusnõuded olema väga hästi teada ning temale ei tohiks olla

arusaamatud peale seaduses sätestatud keeldude ka liikluskorraldusvahendid ja nendega

liiklejatele edastatav informatsioon, samuti muud nõuded. Kohus leiab, et sellisel viisil

liiklusnõudeid eirav isik on teistele liiklejatele ja iseendale ohtlik. Seda nii toimepandud

tegude iseloomu kui ka tegudest nähtuva liiklusnõuetesse ja –ohutusse teadvalt üleoleva

suhtumise tõttu, millistest asjaoludest viimane iseloomustab ka ilmekalt teo toimepanijat ennast ning teo toimepanija suhtumist teosse. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka

õiguskorra kaitsmise huvid, mida saab tagada vaid juhul, kui ohtlik liikleja liiklusest

kõrvaldatakse. Seega, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, lubatud sõidukiiruse ületamise määra ning kaasnenud kolmandat väärtegu,

ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud põhikaristus ettenähtud sanktsiooni 2/3

määra ületavas määras täielikult põhjendatud ning seda karistuse määra võib pidada isegi suhteliselt leebeks.

Puutuvalt lisakaristuse kohaldamisse peab kohus vajalikuks osundada kohtupraktikale, mille

kohaselt lisakaristust nagu ka põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega tuleb esmajoones lähtuda isiku süüst, mida kohus on juba eelpool hinnanud suurena juba LS § 224 lg 2 mõttes. Kuivõrd menetlusalune isik on ühe teoga aga toime pannud kolm väärtegu, siis on menetlusaluse isiku

süü maksimumi lähedane. Kohtuväline menetleja on kohtuvälises menetluses tuvastanud karistust kergendava asjaoluna kahetsuse, kuid kaebuse esitaja käitumine kohtuistungil viitab

sellele, et kahetsuse arvestamine kirjalikus menetluses ei olnud asjakohane ning osutus ennatlikuks.

Kohtupraktika on asunud seisukohale, mille kohaselt täidab lisakaristus nii süüd heastavat kui

ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p 9). Seega

aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse

eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik.

Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada tema

allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise

toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse

kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

8 Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks

viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt tuvastati menetlusalusel isikul

alkoholisisaldus väljahingatavas õhus mitte vähem kui 0,58 mg/l, mis on LS § 224 lg 2 keskmist määra oluliselt ületav määr. Kohus juhib tähelepanu ka asjaolule, et tegemist oli LS

§ 224 lg 2 sätestatud piirmäära ületamisega, kuid juhtimisõiguse võib ära võtta nii

põhikaristusena kui lisakaristusena ka juba LS § 224 lg 1 sätestatud piirmäära ületamise puhul.

Karistuse valikul tuleb lähtuda võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi loobuma uute

süütegude toimepanemisest. Seejuures peab kohus vajalikuks rõhutada, et kui korduvalt

rikkumise toime pannud isiku puhul on samalaadse süüteo toimepanemise ohu olemasolu

tuletatav korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaks lisakaristuse

kohaldamiseks esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (nt hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks. Kohus leiab, et antud juhul

on tuvastatud nii süsteemne liiklusnõuete rikkumine aasta jooksul, piirmäära oluline

ületamine, samuti täiendavate liiklusnõuete rikkumine kui ka hoolimatu suhtumine oma

teosse. Kui kolm esimest asjaolu on tuvastatavad väärteotoimiku materjalide ja süütegude

faktiliste asjaoludega, siis viimase osas saab järeldusi teha kaebuse esitaja enese ütlustest kohtuistungil.

Eeltoodud asjaolud sunnivad kohut tegema järelduse, et pelgalt rahaline mõjutamine ei pruugi eripreventiivseid eesmärke täita ning kohtu arvates on menetlusalune isik liikluses ohtlik ja

seda nii toime pandud väärtegude iseloomu kui ka teosse ja liiklusohutusse hoolimatu

suhtumise tõttu. Seetõttu leiab kohus, et ka preventiivsetest eesmärkidest lähtuvalt on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ning peaks välistama võimaluse, et menetlusalune isik paneks liiklusalaseid süütegusid toime ajal, kui ta on liiklusest kõrvaldatud. Üldpreventsiooni

arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust.

Kaebusest nähtub, et menetlusalusel isikul on juhtimisõigus vajalik töö tegemiseks ja

sissetuleku saamiseks. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli teadlik

sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik nii võimaliku töö tegemiseks kui isiklikuks eluks. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse

esitaja ka seda, et nii sõiduki juhtimisele keelatud seisundis kui ka suurimat lubatud

sõidukiirust ületades võivad järgneda nii rahatrahv kui ka juhtimisõiguse äravõtmine kas

põhivõi lisakaristusena, samuti sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel.

Kuna kaebuse esitaja suhtes on rahatrahvi juba korduvalt kohaldatud ning tema suhtes on

kohaldatud ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist, siis oli kaebuse esitaja sellisest

võimalusest üheselt teadlik. Juhtimisõiguse vajalikkus ei tekkinud kaebuse esitajal pärast

vaidlustatud otsuse kättesaamist, vaid need asjaolud olid olemas nii enne väärteo toimepanemist kui ka väärteo toimepanemise ajal. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks

ja et tema senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo

toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärtegude toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda

elu ja tervise näol üles kaebuse esitaja võimaliku takistuse töö tegemisel. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud. Kõike eeltoodut arvesse võttes leiab kohus, et

väärteoasjas tuvastatud isiku süü suurus ning üld - ja eripreventiivsed eesmärgid on küllaldaseks aluseks lisakaristuse kohaldamisel.

9

Menetlusalusele isikule on lisakaristus määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras,

kuigi menetlusaluse isiku süü on süütegude kogumis hinnatav suurena. Seega võiks tulla

järeldusele, et tegemist ei ole süü suurusega kooskõlas oleva lisakaristuse määraga, vaid oluliselt leebema määraga. Samas jääb kohaldatud lisakaristuse määr ettenähtud sanktsiooni piiridesse ning lisakaristuse leebusest võib teha järelduse, et kohtuvälise menetleja ametnik on

lisakaristust kohaldanud keskmises määras seetõttu, et arvestas kahetsust kergendava

asjaoluna. Kuna kaebemenetluses ei saa kohus kaebuse esitaja olukorda raskendada ega lisakaristust süü suurusega kooskõlla viimiseks suurendada, tuleb kohtul nõustuda kohtuvälise menetleja valitud lisakaristuse määraga.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtueelse menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtueelse menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/