2-12-15196/185 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja

Otsuse tegemise aeg ja koht

25. november 2015, Tartu

Tsiviilasja number

2-12-15196

Tsiviilasi

H.R. P hagi M.P. vastu elatise väljamõistmiseks

T.P. hagi M.P. vastu elatise väljamõistmiseks

T.P. avaldus ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja lapse

H.R. P hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks emale

M.P. avaldus lapse H.R. P suhtlemise korra

kindlaksmääramiseks

Tsiviilasja hind

apellatsioonikohtus

702 eurot ja 0 eurot

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Maakohtu 29. aprilli 2015 osaotsus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

M.P. apellatsioonkaebus ja H.R. P vastuapellatsioonkaebus

Kohtuistungi toimumise aeg

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Apellant (kostja): M.P. (ik: XXX), lepinguline esindaja

vandeadvokaat Merilin Valdmaa

Vastuapellant (hageja 1): H.R. P (ik: XXX), seaduslik esindaja

T.P., esindaja riigi õigusabi korras hooldusõiguse ja

suhtluskorra asjas vandeadvokaat Eha Lillsaar

Hageja 2: T.P. (ik: XXX)

Hagejate lepinguline esindaja vandeadvokaat Senny Pello

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Tartu Maakohtu 29. aprilli 2015 osaotsus osas, millega maakohus mõistis

M.P. lt välja H.R. P kasuks elatise 70% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärast alates 17. aprillist 2012 kuni lapse täisealiseks saamiseni või 21-aastaseks

saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis

või kutseõppeasutuses.

Teha tühistatud osas uus osaotsus, millega mõista M.P. lt välja H.R. P kasuks elatis alates

17. aprillist 2012 kuni 31. detsembrini 2012. a 145 eurot kuus, alates 1. jaanuarist 2013

kuni 31. detsembrini 2013. a 160 eurot kuus, alates 1. jaanuarist 2014

kuni 31. detsembrini 2014. a 177,50 eurot kuus ja alates 1. jaanuarist 2015 kuni lapse

täisealiseks saamiseni, s.o kuni 26. detsembrini 2029, 195 eurot kuus, kuid mitte vähem

kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast, ning jätta H.R. P hagi

M.P. vastu elatise väljamõistmiseks alates 27. detsembrist 2029 kuni H.R. P 21-aastaseks

saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis

või kutseõppeasutuses, läbivaatamata.

2. Lugeda kohtuotsuse (osaotsuse) resolutsioon tervikuna sõnastatuks järgmiselt:

„2.1. Rahuldada H.R. P`i hagi M.P. `i vastu elatise nõudes osaliselt.

2.2. Välja mõista M.P. `ilt H.R. P`i kasuks elatis alates 17. aprillist 2012 kuni

31. detsembrini 2012. a 145 eurot (ükssada nelikümmend viis eurot) kuus, alates

1. jaanuarist 2013 kuni 31. detsembrini 2013. a 160 eurot (ükssada kuuskümmend

eurot) kuus, alates 1. jaanuarist 2014 kuni 31. detsembrini 2014. a 177,50 eurot

(ükssada seitsekümmend seitse eurot 50 senti) kuus ja alates 1. jaanuarist 2015

kuni lapse täisealiseks saamiseni, s.o kuni 26. detsembrini 2029, 195 eurot (ükssada

üheksakümmend viis eurot) kuus, kuid mitte vähem kui pool Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast.

2.3. Välja mõista M.P. `ilt H.R. P kasuks elatis tagasiulatuvalt perioodi

26.12.2011. a kuni 31.12.2011. a eest summas 27,80 eurot.

2.4. H.R. P nõue elatise saamiseks tagasiulatuvalt perioodi 01.01.2012–16.04.2012

eest lugeda täidetuks.

2.5. Jätta H.R. P`i hagi M.P. `i vastu elatise väljamõistmiseks alates

27. detsembrist 2029 kuni H.R. P`i 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi-

või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses,

läbivaatamata.

2.6. Jätta rahuldamata T.P.hagi M.P. `i vastu elatise nõudes.

2.7. Hagita menetluse nõuete osas käesolevas asjas jätkab kohus menetlust.“

3. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

4. Vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata.

MENETLUSKULUDE JAOTUS

1. Jätta H.R. P elatisenõudega seotud menetluskulud nii maa- kui ringkonnakohtus

kummagi poole enda kanda.

2. Jätta T.P. elatisenõudega seotud menetluskulud T.P. kanda.

3. Menetluskulude rahaline suurus määratakse kindlaks TsMS § 177 lg-s 2 sätestatud

korras eraldi määrusega.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse

kättetoimetamisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. T.P. esitas 17.04.2012 maakohtule avalduse M.P. vastu lapse H.R. P suhtes ühise

hooldusõiguse lõpetamiseks ja hooldusõiguse üleandmiseks emale ning lapse nimel

hagiavalduse M. H. P elatise väljamõistmiseks.

03.12.2012 esitas T. S. P maakohtule hagiavalduse M. H. P vastu T. S. P kasuks elatise

väljamõistmiseks.

M. H. P esitas 10.07.2013 maakohtule avalduse lapsega suhtlemise korra kindlaksmääramiseks.

Kohus otsustas menetleda eelnimetatud avaldusi ühises menetluses.

2. T. S. P palus mõista kostjalt välja elatise lapse ülalpidamiseks tagasiulatuvalt alates 2011. a

detsembrist kuni lapse täisealiseks saamiseni seadusega ettenähtud miinimummääras.

Hagiavalduse kohaselt abiellusid T. S. P ja kostja 23.04.2011. 26.12.2011 sündis poeg H. R. P.

Abielulised suhted lõppesid detsembris 2011. a. Alates poja sünnist on ema ainuisikuliselt

teostanud lapse hooldusõigust. Kostja ei ole täitnud lapse ülalpidamiskohustust.

03.12.2012 suurendas lapse esindaja elatisenõuet ja palus mõista kostjalt lapse ülalpidamiseks

välja elatise 276 eurot kuus alates hagi esitamisest kuni lapse täisealiseks saamiseni või

21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis,

gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, ning tagasiulatuvalt perioodi 26.–31.12.2011 eest

27,80 eurot ja alates 01.01.2012 kuni hagi esitamiseni 145 eurot kuus, lugedes, et kostja on hagi

viimatinimetatud osas õigeks võtnud ja täitnud, kuna peale kohtusse pöördumist on kostja

tasunud elatist 145 eurot kuus tagasiulatuvalt alates 2012. a jaanuarist.

Lapse esindaja väitel on pärast hagi esitamist selgunud, et lapse vajadused ületavad oluliselt

miinimumelatist. Lapse igakuised kulud on keskmiselt 414 eurot. Vanemate varalist seisundit

arvestades peaks kostja kanda jääma vähemalt 2/3 lapse ülalpidamiskuludest.

23.01.2014 kohtuistungil tegi lapse esindaja kostjale ettepaneku sõlmida kompromiss

tingimusel, et kostja maksab elatist 200 eurot kuus ja edaspidi oleks elatise miinimummäär

seotud koefitsiendiga 1,13. Kostja oli nõus sõlmima kompromissi sellisel tingimusel, kui lapse

ema loobub elatisenõudest enda ülalpidamiseks. Pooled kokkulepet ei saavutanud.

04.07.2014 täpsustas lapse esindaja lapse kulusid, väites, et lapse kulud olid 2012. a keskmiselt

495 eurot kuus, 2013. a 562 eurot kuus ja 2014. a 620 eurot kuus.

29.01.2015 kohtuistungil muutis lapse esindaja elatisenõude suurust ning palus mõista kostjalt

lapse ülalpidamiseks välja elatise tagasiulatuvalt perioodi 26.–31.12.2011 eest 27,80 eurot ja

alates 01.01.2012 koefitsiendiga 95% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

3. Kostja vaidles 11.07.2012 esitatud kirjalikus vastuses lapse elatisenõudele vastu põhjusel, et

kostja on vabatahtlikult maksnud lapsele piisavat elatusraha.

23.08.2012 teatas kostja, et tunnistab hagi osaliselt, seadusega ettenähtud miinimumsummas,

kuni laps elab ema juures Eestis. Kostja oli nõus sõlmima kompromissi tingimusel, et maksab

lapsele elatist pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalka ja hüvitab lapse

elatiseasjaga seotud menetluskulud 200 euro ulatuses. 12.10.2012 tehtud ettepanekus oli kostja

alternatiivselt nõus maksma elatist pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalka ja

hüvitama täiendavalt ühekordselt hooajariiete kulutused summas 450 eurot.

25.01.2013 esitas kostja vastuväited lapse elatisenõude suurendamisele. Kostja leidis, et lapse

esindaja ei ole põhjendanud lapse kulusid suuremas ulatuses kui on Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäär. Samuti ei ole põhjendatud kõrvale kalduda vanemate võrdsuse

põhimõttest, kuna kostja varaline seisund ei ole oluliselt parem kui lapse emal. Kostja tegi

ettepaneku sõlmida kompromiss tingimusel, et kostja maksab lapsele elatist pool Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ja juhul, kui lapsel tekivad erakorralised või

suuremad ühekordsed kulud, siis kostja kannab nendest 50%. Lisaks loobub hageja elatise

tagasiulatuvast nõudest (27,80 eurot) ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda.

29.01.2015 esitas kostja lapse elatisenõudele täiendavad vastuväited. Kostja viitas RAKE

2013. a koostatud lapse ülalpidamiskulude analüüsile, mille kohaselt on ühe täiskasvanu ja ühe

lapsega leibkonnas lapse igakuine kulu ca 393 eurot. Kostja peab põhjendatuks lapse igakuiseid

kulusid eluasemele summas 30 eurot, toidule 70 eurot, tervishoiule 10 eurot, hügieenitarvetele

10 eurot, riietele ja jalanõudele 30 eurot, huviringidele 4,25 eurot ja meelelahutusele 20 eurot.

Täies ulatuses on põhjendamatud lapse kulud sideteenustele ning põhjendamata on ka

transpordikulud. Seega lapse põhjendatud kulud on 174 eurot, millest 45 eurot katab riigi

makstav lastetoetus. Isegi kui arvestada lapse põhjendatud kulude hulka ka transpordikulud

ning suurendada toidu ja hügieeniga seotud kulusid, on ilmne, et kostja poolt seaduses

sätestatud määras elatise maksmisel, mida kostja teeb vabatahtlikult, on lapse põhjendatud

vajadused igakülgselt rahuldatud.

MAAKOHTU LAHEND

4. Tartu Maakohus rahuldas 29. aprilli 2015 osaotsusega H.R. P hagi M.P. vastu osaliselt ning

mõistis M.P. lt välja H.R. P kasuks elatise 70% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäärast alates 17. aprillist 2012 kuni lapse täisealiseks saamiseni või 21-aastaseks

saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või

kutseõppeasutuses. Samuti mõistis maakohus M.P. lt H.R. P kasuks välja elatise tagasiulatuvalt

perioodi 26. detsembrist 2011 kuni 31. detsembrini 2011 eest 27,80 eurot.

H.R. P nõue elatise saamiseks tagasiulatuvalt perioodi 1. jaanuarist 2012 kuni 16. aprillini 2012

eest tuleb lugeda täidetuks.

T.P. hagi M.P. vastu elatise väljamõistmiseks jättis maakohus rahuldamata.

Hagita menetluse nõuete osas jätkab kohus menetlust.

Lapse elatisenõudega seotud menetluskulud jättis maakohus kummagi poole enda kanda ja T.P.

elatisenõudega seotud menetluskulud T.P. kanda.

5. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on H. R. P T. S. P ja kostja ühine alaealine laps, sündinud

26.12.2011. Lapse vanemate abielu on lahutatud 19.04.2013 Uppsala Linnakohtu otsusega.

Laps elab alates sünnist ema juures Eestis. Kostja elab Rootsis.

Riigikohus on leidnud (3-2-1-7-05, 3-2-1-33-11), et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on

ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei

ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui

vanemad elavad lahus. Seega saab eeldada, et lapse minimaalsed vajadused olid 2012. a

290 eurot kuus, 2013. a 320 eurot kuus, 2014. a 355 eurot kuus ja on alates 01.01.2015. a

390 eurot kuus.

6. Kohus käsitles lapse kulusid hagis välja toodud kuluartiklite lõikes.

Eluasemekulud (sh elektrikulu): lapse esindaja teatel elas laps koos emaga alates 2011. a

detsembrist kuni 2012. a septembrini ema vanemate juures korteris Puurmani alevikus XXX .

Alates 2012. a septembrist kolisid hagejad eraldi korterisse Puurmanis XXX. Väidetavalt olid

korteri kommunaalkulud lapsele jäävas osas 2012. a keskmiselt 60,80 eurot kuus, 2013. a

39,67 eurot kuus ja 2014. a 54,01 eurot kuus. Elektrikulud olid lapsele jäävas osas 2012. a

väidetavalt 19,62 eurot kuus, 2013. a 18,11 eurot kuus ja 2014. a 18,11 eurot kuus. Seega kokku

olid lapse eluasemekulud, sh elektrikulu, 2012. a väidetavalt keskmiselt 80,42 eurot kuus,

2013. a 57,78 eurot kuus ja 2014. a 72,12 eurot kuus.

Kuna laps elas XXX koos ema ja tema vanematega, saab lugeda lapse põhjendatud

eluasemekuludeks seal ¼ kommunaalkuludest ja elektrikuludest. Kuna laps elab alates 2012. a

oktoobrist XXX emaga kahekesi, saab lugeda lapse põhjendatud eluasemekuludeks seal

½ kommunaalkuludest ja elektrikuludest. Tõendite põhjal saab järeldada, et lapse

eluasemekulud, sh elektrikulu, olid 2012. a keskmiselt vähemalt 53,56 eurot kuus, 2013. a

56,40 eurot kuus ja 2014. a 73,33 eurot kuus ning kohus luges nimetatud kulud põhjendatuks

ja vajalikuks.

Sidekulud: lapse esindaja on märkinud lapse sidekulude (sh televisioon, internet, telefon)

suuruseks 2012. a 11,29 eurot kuus, 2013. a 10 eurot kuus ja 2014. a 22,60 eurot kuus.

Mõistlikus ulatuses saab sidekulud, sh televisiooni, interneti ja telefoni kulud, lugeda ka lapse

põhjendatud kuludeks. Lapsega peres on sidevahendite olemasolu ootuspärane ning seda ei saa

lugeda ülemääraseks luksuseks. Kohus leidis, et lapse põhjendatud sidekuluks saab lugeda

poole tema ema sidekuludest, mis olid AS EMT mobiili- ja internetiteenuste arvete põhjal

2012. a keskmiselt 6 eurot kuus, 2013. a 8,52 eurot kuus ja 2014. a 9,48 eurot kuus. Nimetatud

summad on küll väiksemad kui hagis märgitud lapse sidekulud, samas on summad oma

suurusjärgult ligilähedased. Kohus luges lapse sidekulud esitatud ulatuses põhjendatuks.

Kulud tervishoiule ja hügieenitarvetele: lapse esindaja on märkinud lapse tervishoiukulude

suuruseks 2012. a 41,67 eurot kuus, 2013. a 30,95 eurot kuus ja 2014. a 36,42 eurot kuus ning

hügieenitarvete kulu suuruseks 2012. a 15,44 eurot kuus, 2013. a 54,85 eurot kuus ja 2014. a

21,15 eurot kuus. Kohus leidis, et arvestades lapse vanust ja tema eeldatavaid vajadusi (ravimid,

vitamiinid, mähkmed, puhastusvahendid jms) saab lugeda tervishoiu ja hügieenitarvete kulud

põhjendatuks ja vajalikuks. Kuna tegemist on terve ja erivajadusteta lapsega, siis erilisi

lisanduvaid tervishoiukulusid ei tule prognoosida.

Kulud riietele ja jalanõudele: lapse esindaja on märkinud lapse riiete-jalanõude kulude

suuruseks 2012. a 50 eurot kuus, 2013. a 67,13 eurot kuus ja 2014. a 33,08 eurot kuus.

Kohus leidis, et lapse eeldatavaid vajadusi arvestades saab lugeda hagis toodud kulud riietele

ja jalanõudele mõistlikuks ja põhjendatuks.

Toidukulud: lapse esindaja on märkinud lapse toidukulude suuruseks 2012. a 159,03 eurot

kuus, 2013. a 109,72 eurot kuus ja 2014. a 137,50 eurot kuus.

Kohus lähtus vajalike toidukulude leidmisel lapse eeldatavatest vajadustest ning leidis, et lapse

toidukulud saab lugeda hagis toodud ulatuses põhjendatuks ja vajalikuks. Lapse toidukuluks

kujuneb ühe päeva kohta 2012. a 5 eurot, 2013. a 3,6 eurot ja 2014. a 4,5 eurot. Need kulud

võivad olla küll keskmisest veidi kõrgemad, kuid kohus arvestas, et tegemist on väikelapsega,

kellel on toidu osas kõrgendatud nõudmised. Samuti on üldteada, et ühe lapsega leibkondades

on lapse toidu ja riiete kulud veidi suuremad, kui mitme lapsega leibkondades.

Transpordikulud: lapse esindaja on märkinud lapse transpordikulude suuruseks 2012. a

47,03 eurot kuus, 2013. a 75,63 eurot kuus ja 2014. a 120,06 eurot kuus. Lapse transpordikulude

arvutamisel on jagatud ema transpordikulud pooleks.

Tõendite põhjal ei ole võimalik kindlalt järeldada, et bensiini on ostetud just lapse ja tema ema

vajaduste tarbeks. Arvestades aga, et Puurmani alevik on väiksema tiheasustusega ala, kus

puuduvad suuremad poed ja raviasutused, on perele transpordikulud vajalikud (sh kütuse ning

auto hoolduse ja remondi kulud). Kohus leidis, et mõistlikuks ja põhjendatuks saab pidada lapse

transpordikulusid maksimaalselt 80 euro ulatuses kuus ehk siis 2012. a 47,03 eurot kuus,

2013. a 75,63 eurot kuus ja 2014. a 80 eurot kuus.

Kulud meelelahutusele, sh huviring: lapse esindaja on märkinud lapse meelelahutuskulude

(sõprade sünnipäevad, kino, teater, tehnika, elektroonika, mängud, raamatud, veekeskused,

muuseumid jne) suuruseks 2012. a 85,65 eurot kuus, 2013. a 141,38 eurot kuus ja 2014. a

171,80 eurot kuus. Lisaks on välja toodud kulud huviringile 2012. a 4,70 eurot kuus, 2013. a

15,05 eurot kuus ja 2014. a 4,27 eurot kuus.

Kohus luges põhjendatuks lapse kulu huviringile 4,27 euro ulatuses. Kulud lapse

meelelahutusele 85,65 eurot kuni 171,80 eurot kuus on ilmselgelt liialdatud. Kohus hindas

põhjendatud ja vajalikuks meelelahutuse kuluks maksimaalselt 40 eurot kuus, sh huviringi kulu.

7. Kokkuvõttes luges kohus, et lapse põhjendatud vajadused on aastate lõikes keskmiselt

ca 20% suuremad kui lapse minimaalsed (esmased) vajadused ehk Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäär. Seega luges kohus lapse põhjendatud vajaduste suuruseks

2012. a 348 eurot kuus, 2013. a 384 eurot kuus ja 2014. a 426 eurot kuus. Lapse vajalike ja

põhjendatud kulude hindamisel 20% võrra suuremaks minimaalsetest vajadustest võttis kohus

arvesse ka vanemate seatud elustandardit ning soovi pakkuda oma lapsele eluks minimaalselt

vajalikust enamat. Nii nähtub lapse kulude struktuurist ema soov last eakohaselt

emotsionaalselt ja kehaliselt arendada – beebikoolis ja veekeskuses käimine, mängude ja

raamatute soetamine. Arvestades lapse elukohta, kaasnevad sellega transpordikulud. Need ei

ole minimaalselt eluks vajalikud kulud, mis peavad mahtuma minimaalse elatisemäära sisse.

8. Üldjuhul eeldatakse, et vanemate ülalpidamiskohustus on võrdne. Riigikohus on leidnud

(3-2-1-118-12), et vanemate ülalpidamiskohustuse ulatuse kindlaksmääramisel tuleb hinnata

vanemate varalist seisundit. Vanemad peavad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral

andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi

korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja

varalise seisundi proportsioonile.

Kohus lähtus faktist, et kuni 26.05.2013 oli lapse ema sissetulekuks vanemahüvitis ja

lapsetoetus kokku 453,79 eurot kuus ning alates 26.05.2013 lapsetoetus 19,18 eurot kuus ja

alates 01.01.2015. a 45 eurot kuus. Lapse ema on vastanud kohtu nõudele esitada tõendid oma

sissetulekute ja varalise seisundi kohta eitavalt (II kd, tl 48). Lapse emale kuulub korteriomand

Puurmani alevikus XXX . Kuna kostja ei ole tõendanud väidet, et lapse esindaja üürib korterit

välja, jättis kohus selle väite lapse ema varalise seisundi arvestamisel tähelepanuta.

Kostja väitel töötab ta Rootsi armees ja tema netosissetulek on 1895,16 eurot kuus. Kostja leiab,

et tema sissetuleku hindamisel tuleb võtta arvesse, et Rootsis on kulud eluasemele, toidule jm

märgatavalt kõrgemad kui Eestis. Kostja väitel on tal kohustus maksta igakuiselt laenumakseid

(sh eluasemelaen) ligikaudu 2062,70 eurot, kommunaalkulusid 332 eurot ja alaealise lapse G.P.

ülalpidamiseks elatist 160 eurot. Kostja püsikulud 2554,70 eurot kuus ületavad kostja igakuist

sissetulekut. Lisanduvad kulud kindlustusele, elektrile, söögile, riietele, transpordile, küttele

jms. Swedbank AS väljavõte kinnitab, et kostjal on sõlmitud pangaga laenuleping, mille

põhiosa jääk oli 23.08.2012 seisuga 27 194,37 eurot, osamakse suurus 124,09 eurot. Oma

muude kulude kohta kostja tõendeid ei esitanud. Kostjale kuulub Läänemaal Vormsi vallas neli

kinnisasja: 1) registriosa nr XXX, 2,4 ha maatulundusmaa; 2) registriosa nr XXX, 3,2 ha

maatulundusmaa; 3) 2/3 kaasomandist registriosa nr XXX, 2,54 ha elamumaa ja 4) registriosa

nr XXX, 3,2 ha maatulundusmaa.

9. Kohus hindas, et kostja majanduslik seisund on oluliselt parem kui lapse emal. Seega on

põhjendatud kõrvale kalduda vanemate ülalpidamiskohustuse võrdsuse põhimõttest.

Arvestades vanemate varalise seisundi (sissetulekute ja kulude) proportsioone, tuleb kostja

kanda jätta 3/5 ning ema kanda 2/5 lapse ülalpidamiskuludest. Seega kujuneb kostja

ülalpidamiskohustuseks 2012. a 208,80 eurot kuus, 2013. a 234,40 eurot kuus ja 2014. a

255,60 eurot kuus. Kostja ülalpidamiskohustus on ca 70% Vabariigi Valitsuse kehtestatud

kuupalga alammäärast. Kohus leidis, et arvestades lapse põhjendatud vajaduste suurust ja kostja

ülalpidamiskohustuse ulatust, on põhjendatud kostjalt välja mõista elatis 70% Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates hagi esitamisest.

10. Perioodi 26.–31.12.2011 eest nõuab laps elatist 27,80 eurot. Kuna selle summa maksmist ei

ole tõendatud, mõistis kohus nimetatud summa perekonnaseaduse (PKS) § 108 alusel kostjalt

välja.

11. Kohus leidis, et lapse elatisenõudega seotud poolte menetluskulud tuleb jätta poolte endi

kanda. Kohus rahuldas lapse elatisenõude ca 74% ulatuses, kuid menetluskulude jaotamisel

tuleb arvesse võtta, et kostja tegi menetluse käigus ettepaneku sõlmida kompromiss hagi

rahuldatud osaga sarnases ulatuses ja lapse esindaja ei olnud kompromissiga nõus.

ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

12. M.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 29. aprilli 2015 osaotsuse

tühistamist osaliselt (resolutiivosa p 2 ja menetluskulude jaotuse p 1 osas) ning tühistatud osas

uue otsuse tegemist, millega mõista M.P. lt välja H.R. P kasuks elatis 50% Vabariigi Valitsuse

kehtestatud kuupalga alammäärast alates 17. aprillist 2012 kuni lapse täisealiseks saamiseni või

21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis,

gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, ning jätta lapse elatisenõudega seotud menetluskulud

H.R. P kanda.

Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) rikkus kohus oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg-d 1 ja 2), kohaldas ebaõigesti

materiaalõiguse norme (PKS § 105 lg 3), hindas ebaõigesti tõendeid ning tuvastas asjaolusid

valesti või ebapiisavalt. Kohtu järeldused on ulatuslikus osas nii faktiliselt kui õiguslikult

motiveerimata. Otsusest ei ole tuvastatav, millisel kaalutlusel tegi maakohus lahendi, mis ei ole

kooskõlas seaduse (ülalpidamiskulude kandmise jaotuse osas) ja Riigikohtu praktikaga;

2) on ekslik ja tõenditele mittetuginev kohtu seisukoht, et lapse põhjendatud kulude suuruseks

on 70% miinimumpalgast. Kostja nõustub kohtu seisukohaga üksnes kululiigi riided ja jalanõud

– 30 eurot kuus – osas.

Eluasemekulude osas esitas hageja 2014. a kommunaalkulude arved eelkõige kütteperioodi

kohta, mil kommunaalkulud on oluliselt suuremad kui suvisel perioodil. Võrreldes 2013. ja

2014. a arveid perioodi jaanuar–mai osas, nähtub, et kulud ei ole 2014. a kasvanud. See

tähendab, et 2014. a kommunaalkulud ei saa olla suuremad kui 2013. a, s.o 79,34 eurot kuus.

Lapsele langev osa sellest on 39,67 eurot. Vaatamata sellele, et väidetavalt elas laps alates

2012. a septembrist aadressil XXX , arvestas kohus lapse põhjendatud elektrikulu leidmisel

XXX arveid. Järelikult lapse igakuine elektrikulu ei ole mitte ca 18 eurot, vaid on 9 eurot.

Seda, et laps elab koos vanavanematega, on lapse esindaja 21.10.2013 kohtuistungil kinnitanud

(kohtule esitatud üld- ja isikuandmed). Samuti on lapse esindaja menetlusabi taotluses loetlenud

lapse esindaja ema kohustused, võttes seega omaks, et lapse esindaja elab koos oma

vanematega. Kui kohus siiski leidis, et laps elab emaga XXX , pidanuks kohus oma seisukohta

põhjendama. Eelnevat kokkuvõttes on lapse eluasemekulud mitte rohkem kui 48 eurot, seda

juhul, kui laps elab koos emaga XXX . Seega on põhjendatud lugeda lapse igakuisteks

eluasemekuludeks (kommunaalkulud, elekter) ca 30 eurot. RAKE 2013. a koostatud lapse

ülalpidamiskulude analüüsi kohaselt on vastav kulu ühe lapsega peres 28 eurot.

Olukorras, kus RAKE analüüsi järgi on väikelapse igakuine toidukulu 35 eurot, on

põhjendamatu määrata hageja kuluks rohkem kui 70 eurot, arvestades seejuures ka asjaolu, et

lapse ema on kinnitanud, et toitis last rinnaga vähemalt 2-aastaseks saamiseni, mis tähendab, et

lapse toidukulu oli esimestel eluaastatel veelgi väiksem kui 70 eurot. Otsusest ei selgu, millisest

toidukulu summast kohus elatise määramisel lähtub. Samuti ei selgu, millistel kaalutlustel pidas

kohus 1-aastase lapse põhjendatud toidukuluks 150 eurot, s.o summat, mis ületab elatise

miinimumsuuruse (2012. a 145 eurot kuus)

Sidekulude osas jääb selgusetuks, kas kohus lähtus tõenditest või hageja nimetatud summadest.

Tegemist ei ole suurusjärgult ligilähedaste summadega – hageja väidab, et 2014. a oli sidekulu

22,60 eurot, kohus luges põhjendatuks 9,48 eurot. Kuna TV ja koduse interneti kulude kohta

tõendeid esitatud ei ole, tuleb lähtuda eeldusest, et vastav kulu lapsel puudub. Kostja ei nõustu

kohtuga, et tal on kohustus maksta 50% lapse ema mobiiltelefoni arvetest. EMT arvetest nähtub,

et peamine kulu moodustub teenusnumbritest, mobiilsest internetist ja kõnedest Soome

mobiilivõrku. Telefoni ja mobiilset internetti ei kasuta laps tõenäoliselt veel mitu järgmist

aastat, mistõttu on tegemist täies ulatuses põhjendamatu kuluga. Äärmisel juhul saab lapse

kuluks arvestada 2 eurot, s.o 1/8 EMT Pere 250 tasust 15,972 eurot (paketis on 4 numbrit, mis

tähendab, et lapse ema fikseeritud kuutasu on 4 eurot; pakett sisaldab 500 minutit kõneaega

kõikidesse võrkudesse, seega 2 euro sees on lapsega seotud kõnede tarvis 62,5 kõneminutit).

Tervishoiu ja hügieenitarvete kulude osas on kohtu seisukoht vastuolus Riigikohtu

praktikaga, et juhul kui elatist nõutakse seaduses sätestatust suuremas ulatuses, tuleb seda

tõendada. Kohus on lugenud tõendeid esitamata lapse põhjendatud tervishoiu ja hügieenitarvete

kuludeks 2012. a 57,11 eurot, 2013. a 85,80 eurot ja 2014. a 57,57 eurot. Otsusest ei selgu

taaskord, millisest summast lähtub kohus elatise määramisel. Tervishoiukuludeks ei ole alust

arvestada rohkem kui 10 eurot kuus. Hageja ei ole selgitanud, millised konkreetsed kulud

tervishoiukulude hulgas sisalduvad. Osade kulude puhul on tegemist lapse vanavanemate

kuludega (apteekide tšekkidel on seeniorkaardi allahindlus). Lapsel ei ole terviseprobleeme.

RAKE uuringu kohaselt on vastav keskmine kulu 1 euro. Hügieenitarvete osas saab samuti

pidada põhjendatud kuluks 10 eurot kuus, kuna laps ei kasuta alates 2014. a mähkmeid.

Varasema perioodi osas on kostja pidanud põhjendatuks 50 eurot, kuid lapse ülalpidamiskulu

ei olnud mähkmekulust tingituna suurem kui kehtinud miinimumpalk. Samuti ei saa sellest

kulust lähtuda tulevikku suunatud elatise väljamõistmisel.

Transpordikulude osas luges kohus põhjendatud kuluks kuni 80 eurot kuus. Puurmani

alevikus asuvad erinevad kauplused ja ka perearst, seega ei ole vaja lapse esmavajaduste

rahuldamiseks mööda Eestit ringi sõita. Hageja ei ole selgitanud, millistest asjaoludest lähtuvalt

on lapsel vaja sõita igakuiselt ca 750 km. Tegemist peab olema sõitudega, mis on vajalikud

üksnes lapse jaoks, kuna vastasel juhul tuleb kulu kõigi transpordivahendit kasutanute vahel

jagada. Kuna laps reisib bussis tasuta, siis ei teki emal lapse transportimisega mingeid kulusid.

Puurmani ja Tartu vahel käib buss 12 korda päevas.

Meelelahutuskulude puhul on tegemist suvalise kohtu poolt mõistlikuks peetud summaga.

Kuna 3-aastane laps ei käi veel sõprade sünnipäevadel, teatris ega kinos, siis ei saa

meelelahutuskulud olla 35 eurot kuus. Isegi kui laps meelelahutuskohti külastab, on need talle

tasuta (nt Aura veekeskus). Hageja ei ole ligilähedaseski summas kulusid tõendanud ega ka

usutavalt põhjendanud. Kuludokumentidest jääb mulje, et tegemist on vanavanemate

kingitustega lapsele. Lapse meelelahutuse põhjendatud kulu on 20 eurot ja huviringide kulu

4,25 eurot kuus.

Eelnevat kokkuvõtvalt saab pidada lapse põhjendatud kuludeks mitte rohkem kui 174,25 eurot

kuus. Isegi kui lähtuda, et lapse eluasemekulu on 48 eurot (30 euro asemel) ja sidekulu 2 eurot

(0 euro asemel), ei ole lapse ülalpidamiskulu suurem kui 194,25 eurot kuus. Maakohus ei ole

lapse ülalpidamiskulude suurust välja selgitanud ega oma seisukohti põhjendanud, millega on

eiranud Riigikohtu juhiseid (3-2-1-37-11, p 12);

3) on tulenevalt Riigikohtu seisukohast (3-2-1-127-09) osa lapse kuludest kaetud peretoetusega.

Seega kui lapse põhjendatud kulu on 426 eurot, on sellest 45 eurot kaetud peretoetusega ja

elatise määramisel tuleb lähtuda 381 eurost, milline summa on aga väiksem kui miinimumpalk;

4) jättis kohus ekslikult PKS § 105 lg-s 3 sätestatud põhimõtte kohaldamata. Kostja varaline

seisund ei ole parem kui lapse emal ja puudub alus kalduda vanemate võrdsusest kõrvale

(3-2-1-118-12, p 15). Kohus ei ole vanemate varalist seisu sisuliselt analüüsinud. Kohus ei ole

välja selgitanud lapse ema varalist seisu ja sissetulekut praegusel ajal. Ema ei ole tõendanud, et

tal peale emapalga lõppemist sissetulek puudub. Isegi kui emal puudus sissetulek peale

emapalga lõppemist, ei ole see aluseks kalduda kõrvale vanemate võrdsusest (3-2-1-21-15,

p 14). Vanemate võrdusest kõrvalekaldumine on põhjendamatu ka seetõttu, et lapse ema on

keeldunud täitmast dokumentatsiooni, mis võimaldaks saada lapsele Rootsi Kuningriigist

toetust ca 115 eurot kuus. Kohus ei ole arvestanud, et kostja ülalpidamisel on kaks last, lapse

esindajal aga üks laps. Elatise väljamõistmisel tuleb arvestada, et kohustatud isiku teine

ülalpeetav laps ei osutuks seetõttu vähem kindlustatuks (3-2-1-21-15, p 12). Kohus ei ole

arvestanud ka Rootsi elukallidust;

5) tuleb menetluskulud jätta TsMS § 163 lg 2 alusel hageja kanda, kuna kostja on pakkunud

kompromissi, mis vastab lapse ülalpidamisvajadusele. Hageja ei ole tõendanud, et lapse kulud

on suuremad kui kuupalga alammäär ja kostja oli kompromissi korras valmis maksma lapsele

elatist 200 eurot kuus (ajal, kui seadusjärgne elatis oli 165 eurot). Samuti tuleb menetluskulud

jätta hageja kanda seetõttu, et hageja on esitanud kohtule sorteerimata ja grupeerimata

kuludokumendid, märkimata, mida ühe või teise tõendiga tõendada soovitakse. Seejuures on

enamus kuludokumente kas kolmandate isikute kulud või loetamatud. Kirjeldatud viisil ja kujul

tšekkide esitamisega on lapse esindaja tekitanud pahatahtlikult kostjale menetluskulusid.

13. H.R. P esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 29. aprilli 2015

osaotsuse tühistamist osas, milles kohus jättis H.R. P menetluskulud tema enda kanda, ning

tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta H.R. P elatisenõude menetluskulud M.P.

kanda.

Vastuapellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt:

1) ei arvestanud kohus kõiki kompromissiläbirääkimisi ega seda, miks kompromissi ei

saavutatud. Kostja ei olnud nõus hagis nõutud elatist tasuma ja vaidles kogu aeg hageja

elatisenõudele vastu. Kompromissi ei saavutatud, kuivõrd kostja nõudis iga kord kompromissi

ühe tingimusena midagi, milleks kostja õigustatud ei olnud. Algselt oli tingimuseks asjaolu, et

hageja menetluskulud jäävad hüvitamata, seejärel asjaolu, et hageja loobub tagasiulatuvast

elatisenõudest ja menetluskulude nõudest ning seejärel, et loobutaks T. S. P elatisenõudest.

Kostja ei olnud valmis sõlmima kompromissi üksnes lapse igakuise elatise osas, vastates

23.01.2014 istungil, et soovib lapse elatisenõude siduda lapse ema elatisenõudega. Nimetatud

istungiga lõppesid ka kompromissiläbirääkimised;

2) ei ole olukorras, kus kostja asus lapsele alammääras elatist maksma alles pärast hagiavalduse

kohtusse esitamist, mööndes samas, et lapse ülalpidamiskulud on suuremad kui elatise

alammäär, võimalik rääkida sellest, et hageja menetluskulud peaksid jääma hageja kanda.

Samuti tuleb arvestada, et hageja peab menetluskulud kandma oma elatise arvelt. Alaealise

lapse menetluskulude tema enda kanda jätmine peab olema üldjuhul välistatud kui hagiavaldus

rahuldatakse kas osaliselt või täielikult;

3) oli olukorras, kus pooled olid kokku leppinud igakuise elatise summas, kuid kostja keeldus

ilma lisatingimusteta kompromissi sõlmimast, kostja see, kes keeldus põhjendamatult

kompromissi sõlmimisest. Seega oleks kohus TsMS § 163 lg 2 rakendamisel pidanud jätma

kõik menetluskulud kostja kanda;

4) ei saa hagejale ette heita elatisenõude suurendamist kui hageja ülalpidamiskulud on

suuremad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäär. Ka see, et elatisesumma,

mida kostja oli valmis kompromissina tasuma – 200 eurot – on väiksem kui kohus kostjalt välja

mõistis, kinnitab, et hageja ei olnud pahatahtlik.

14. H.R. P vaidleb kostja apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

apellatsioonimenetluse menetluskulude M.P. kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) hindas kohus kõiki tõendeid kohaselt, kohaldas õigusnorme õigesti ja jõudis õige järelduseni.

Kohus ei ole üldteadaolevate kulude suuruse hindamisel ületanud diskretsiooni piire ning

kohtuotsus on selgelt järgitav ja põhjendatud;

2) esitas hageja eluasemekulude osas 04.07.2014 tõendid kuude kaupa, kajastades kulusid nii

sügis- kui talvekuudel ning ka kevadel ja suvel. Hageja ei saanud apellandi väidetud tõendeid

04.07.2014 esitada, kuivõrd neid tõendeid ei olnud veel sel ajal. Kohus võttis keskmiste kulude

arvutamisel arvesse terve kalendriaasta kulud, mistõttu ei ole keskmised kulud moonutatud.

Kõik 04.07.2014 kohtule esitatud elektriarved on lapse elukoha ehk XXX arved. Elektriarvete

edastamise aadress ei ole tarbimiskoha aadress. Juhul kui kostja väidab, et laps ei ela XXX ,

lasub nimetatud asjaolu tõendamiskoormis kostjal. Kostja ei esitanud asjaolu tõendamiseks

ühtegi tõendit. Menetlusabi taotluses on kajastatud lapse esindaja ema kohustus, kuna lapse

esindaja oli sunnitud võtma oma ema abil laenu, et lapse ülalpidamiskulusid kanda.

Toidukulu on üldteada kulu. Asjaolu, et kostja hinnangul peaks laps kuni 2-aastaseks saamiseni

toituma peamiselt rinnapiimast, näitab, et kostjal puudub teadmine lapse vajadustest.

AS EMT arvetel on selgelt eristatav lapse ema sidekulu, millele lisandub ¼ paketitasu.

Kohus arvestas tõendeid ja asjaolu, et tegemist on väikelapsega, kelle tervishoiu ja

hügieenitarvete kulud on üldteada. Lapse ema on kasutanud oma vanemate seeniorkaarti, et

soetada lapsele ravimeid ja hügieenitarbeid soodsamalt.

Lapse transpordikulud on tavapärasest suuremad, sest ta elab hajaasustuse alal. Seisukoht, mille

kohaselt peaks laps reisima bussiga, kuna see on talle tasuta, ja saama kõik oma vajadused

kaetud kohalikest poodidest, on ekslik. 3-aastane laps ei saa bussiga sõita üksi. Külapoodides

on hinnad tunduvalt kõrgemad kui suuremates kauplustes. Tartu asub 50 km kaugusel. Lisaks

on lapsel poolvend (G. P), kes elab oma emaga Konguta vallas ning kellega laps tihedalt

suhtleb. Hageja ja poolvenna elukohtade vahemaa on 60 km.

Laps on 3-aastane ja meelelahutuskulud, kus lapsel on vajalik saatja, tuleb jagada pooleks;

3) on kohus otsuses riiklikke toetusi käsitlenud;

4) määras kohus PKS § 105 lg 3 alusel kindlaks vanematele langeva osa

ülalpidamiskohustusest, jõudes põhjendatult järeldusele, et kostja majanduslik seisund on

oluliselt parem kui lapse emal. Kostja varalist seisu, mitte ainult sissetulekut, on kohus

põhjalikult käsitlenud. Kostja ei ole tõendanud, et hagis nõutud elatise väljamõistmisel jääks

kostja teine laps vähem kindlustatuks. Lapse ema esitas kohtule 03.12.2012 väljavõtte oma

sissetulekute kohta ja kohus ei pidanud vajalikuks ema pangakonto väljavõtete väljanõudmist.

Lapse ema täitis kostja edastatud dokumendid ning edastas need Rootsi ametiasutusele, kuid

toetust ei ole makstud. Järelikult puudus lapsel alus Rootsi Kuningriigist toetuse saamiseks;

5) on lapse menetluskulude tema kanda jätmine ebaõige. Kostja seisukoht, mille järgi peaks

menetluskulud jääma hageja kanda, kuna hageja esitas kohtule tõendid, milliste esitamist kostja

nõudis ja milliseid hageja oli kohustatud esitama, on ilmselgelt ekslik. Samuti on ebaõige väide,

et tõendid esitati sorteerimata, grupeerimata, kolmandate isikute kuludena vms.

15. M.P. vaidleb H.R. P vastuapellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja

menetluskulude H.R. P kanda jätmist.

Vastuväidete kohaselt:

1) pakkus kostja korduvalt väga mõistlikel tingimustel kompromissi:

- 23.08.2012 vastuses pakkus kostja, et maksab lapsele elatist nõutud (s.o seaduses sätestatud)

määras ja hüvitab elatiseasjaga seotud menetluskulud 200 euro ulatuses. Hageja lepinguline

esindaja osutab teenust tasumääraga 115 eurot/tund + km. Seega oli kostja valmis hüvitama

õigusabikulu 1,5 h ulatuses, mis on enam kui piisav, et katta 1 lk pikkuse hagi koostamisele

kulunud õigusabi;

- 25.01.2013 vastuses tegi kostja ettepaneku sõlmida kompromiss tingimusel, et kostja maksab

lapsele elatist pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast ja hüvitab 50%

suurematest ühekordsetest kuludest ning hageja loobub elatisenõudest tagasiulatuvalt

(27,80 eurot) ja menetluskulud jäävad poolte kanda;

- 23.01.2014 kohtuistungil tegi kostja ettepaneku maksta lapsele elatist 200 eurot kuus

tingimusel, et lapse ema loobub oma elatisenõudest. Ettepanek oli igati põhjendatud, kuna lapse

ema elatisenõude jättis kohus rahuldamata ja selles osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Kostjal

oli võimalik lapsele sellist elatist maksta üksnes juhul, kui tal lapse emale ei tule elatist maksta.

Hageja keeldus kompromissist põhjendamatult ja tekitas menetluse jätkamisega kostjale väga

suuri menetluskulusid;

2) tuleb menetluskulude jaotamisel arvestada ka seda, et hageja esitas kohtule sorteerimata ja

grupeerimata kuludokumendid, samuti pöördus hageja ennatlikult kohtu poole elatise

väljamõistmise nõudega olukorras, kus kostja on vabatahtlikult elatist pakkunud ja maksnud.

16. M.P. esitas ringkonnakohtule ka seisukoha vastustaja apellatsioonkaebuse vastuse osas.

Seisukoha kohaselt:

1) esitas kostja 17.01.2014 kohtule Rootsi ravi- ja sotsiaalkindlustuskassa tõendi, millest

nähtub, et kostja teisele lapsele G. P (kelle ema on samuti eestlane ning laps ja lapse ema S.T.

elavad Eestis) makstakse Rootsi riiklikku lastetoetust, mille suurus oli 2013. a ca 115 eurot.

Kuna õigus Rootsi lastetoetusele põhineb asjaolul, et kostja töötab Rootsis, siis makstakse

toetus välja kostjale, kes edastab selle lapsega koos elavale vanemale;

2) puudub alus apellatsioonkaebusele lisatud statistiliste andmete vastuvõtmisest keeldumiseks.

On üldteada asjaolu, et elukallidus Rootsis on kõrgem kui Eestis, mistõttu on tegemist

asjaoluga, mida TsMS § 231 lg 1 järgi ei ole vaja tõendada. Kostja esitas väite Rootsi

elukallidusest juba 25.01.2013 vastuses;

3) on lapse ema sissetulekute kohta esitatud tõendid seisuga 03.12.2012. Olukorras, kus hageja

keeldus esitamast tõendeid selle kohta, milline on lapse ema sissetulek peale emapalga

lõppemist (II kd, tl 48), on kohtu poolt põhjendamatu eeldada hageja väidete õigsust. Samas

isegi kui lapse ema ei ole peale emapalga lõppemist tööle läinud, siis tulenevalt Riigikohtu

seisukohtadest (3-2-1-19-07) ei anna see alust kalduda kõrvale vanemate võrdsusest;

4) ei ole kohus lapse ülalpidamiskuludest arvanud maha peretoetust;

5) on lapse esindaja nimetanud kohtunikule oma elukohaks XXX ja märkinud selle oma

elukoha aadressiks ka kohtule 17.01.2014 adresseeritud avalduses. Samuti on kõigil Eesti

Energia arvetel kirjas viidatud aadress. Seega on lapse elukoht XXX ning kuna seal elab neli

inimest, moodustab lapse kulu arvetest ¼ suuruse osa;

6) ei vasta tõele hageja väide, et kohus on 2014. a kommunaalkulude puhul lähtunud

kalendriaasta keskmistest kuludest, kuna 2014. a osas on esitatud arved üksnes I poolaasta –

s.o peamiselt kütteperioodi osas;

7) ei ole hageja viidanud, millisele kohtupraktikale tuginedes ta väidab, et on üldteada asjaolu,

et 1-aastase lapse toidukulu on 159,03 eurot. Nimetatud summa on 4,5 korda suurem kui RAKE

analüüsi järgi Eestis väikelaste puhul keskmine. Kohtupraktikas on mõistlikuks toidukuluks

peetud 100 eurot ning seda mitte imikute ja väikelaste puhul;

8) on seisukoht, et lapse meelelahutuskulude hulka tuleb arvata ka ema kulud, kuna laps ei saa

ilma emata meelelahutuskohtades käia, põhjendamatu ja ei tugine seadusel ega kohtupraktikal.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

17. Ringkonnakohus

leiab,

et

apellatsioonkaebus

tuleb

rahuldada

osaliselt

ja

vastuapellatsioonkaebus jätta rahuldamata. Tartu Maakohtu 29.04.2015 osaotsus tuleb

tühistada osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja lapse kasuks elatise 70% Vabariigi

Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates 17.04.2012 kuni lapse täisealiseks saamiseni

või 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis,

gümnaasiumis või kutseõppeasutuses. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue osaotsuse,

millega mõistab kostjalt välja lapse kasuks elatise alates 17.04.2012 kuni lapse täisealiseks

saamiseni, s.o kuni 26.12.2029, seaduses sätestatud miinimummääras, ning jätab lapse hagi

kostja vastu elatise väljamõistmiseks alates 27.12.2029 kuni lapse 21-aastaseks saamiseni, kui

laps

jätkab

põhi-

või

keskhariduse

omandamist

põhikoolis,

gümnaasiumis

või

kutseõppeasutuses, läbivaatamata. Ülejäänud osas jääb maakohtu osaotsus muutmata.

18. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Kostja esitas maakohtu osaotsuse peale apellatsioonkaebuse, milles taotleb osaotsuse

tühistamist osaliselt osas, millega maakohus mõistis kostjalt välja elatise lapse kasuks 70%

Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates 17.04.2012 kuni lapse täisealiseks

saamiseni või 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist

põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, ning jättis menetluskulud poolte endi kanda.

Kostja taotleb tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt välja lapse kasuks

elatis 50% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast alates 17.04.2012 kuni lapse

täisealiseks saamiseni või 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse

omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, ning jätta lapse elatisenõudega

seotud menetluskulud lapse kanda.

Hageja esitas maakohtu osaotsuse peale vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb osaotsuse

tühistamist osas, milles kohus jättis hageja menetluskulud tema enda kanda, ning tühistatud

osas uue otsuse tegemist, millega jätta hageja elatisenõude menetluskulud kostja kanda.

Ringkonnakohus

kontrollibki

vaidlustatud

osaotsuse

seaduslikkust

ja

põhjendatust

eelnimetatud osas.

19. Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohus mõistis kostjalt lapse (hageja) kasuks elatise

välja kuni lapse täisealiseks saamiseni või 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või

keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses.

Olukorras, kus nõude esitamise ajal ei ole ülalpidamiskohustust tekkinud (laps ei ole veel

täisealiseks saanud ja ei ole teada, kas täisealise lapse ülalpidamisõiguse aluseks olevad

PKS § 97 p-des 2 või 3 nimetatud asjaolud üldse saabuvad), ei saa kohus tuvastada

ülalpidamisnõude aluseks olevaid asjaolusid, sh seda, kas isikul on õigus saada ülalpidamist ja

millises ulatuses on tal õigus seda saada. Seetõttu ei ole sellise hagiga võimalik soovitud

eesmärki saavutada ning sellise hagi menetlusse võtmisest võib kohus TsMS § 371 lg 2 p 2

alusel keelduda või jätta selle TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel läbi vaatamata.

Kohus ei ole TsMS § 436 lg 7 ja § 652 lg 8 järgi seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ning

kohaldavad TsMS § 438 lg 1 esimese lause järgi õigust ise. Ringkonnakohus leiab, et vaatamata

asjaolule, et kostja ei ole oma apellatsioonkaebuses vaidlustanud temalt elatise väljamõistmist

kuni lapse 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist

põhikoolis,

gümnaasiumis

või

kutseõppeasutuses,

alaealisele

lapsele

ettenähtud

miinimummääras, tuleb Riigikohtu poolt ühtse kohtupraktika kujundamiseks antud juhist

arvestada ka käesoleva asja lahendamisel. Seetõttu tühistab ringkonnakohus maakohtu

osaotsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt lapse kasuks elatise välja alates 27.12.2029

kuni lapse 21-aastaseks saamiseni, kui laps jätkab põhi- või keskhariduse omandamist

põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, ning jätab lapse hagi selles osas

läbivaatamata.

20. Järgmiseks analüüsib ringkonnakohus apellatsioonkaebuse väiteid lapse igapäevaste

vajaduste rahuldamiseks vajalike ja põhjendatud kulude kohta.

Riigikohus on korduvalt andnud kohtutele juhiseid (nt 3-2-1-160-12, p 17; 3-2-1-118-12, p 16),

et kuna PKS § 101 lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse

ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise

miinimummäär, ning et vanemalt lapsele elatise väljamõistmiseks seaduses sätestatud

miinimumist suuremas määras peab lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus

olema asjas esitatud tõendite alusel kindlaks tehtud.

Samuti on Riigikohus selgitanud (nt 3-2-1-118-12, p 15), et lapse elatisenõude suuruse

määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada.

Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist,

mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. PKS § 99 lg-te 1 ja 2 sõnastuse järgi tuleb

esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd peab

elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust

summast suurem.

Lapse esindaja väitis 04.07.2014 hagi täpsustuses (V kd, tl 1–3), et lapse kulud olid 2012. a

keskmiselt 495 eurot kuus, 2013. a 562 eurot kuus ja 2014. a 620 eurot kuus. Lapse esindaja on

väidetavate kulude tõendamiseks esitanud kohtule ka hulgaliselt arveid ja tšekke, märkides

täiendavalt, et osa kulusid (nt kulud riietele, tervishoiule, hügieenile, transpordile jms) on

osaliselt arvestatud keskmise kuluna kuus, ning palunud lähtuda lapse vajadustest ja kulude

mõistlikkusest ning tavapäraselt kohtupraktikas mõistlikuks peetavatest kuludest.

Kostja on leidnud, et lapse põhjendatud kulud moodustavad 174 eurot kuni 194,25 eurot kuus,

millest 45 eurot katab riigi makstav lastetoetus.

Maakohus analüüsis lapse kulusid erinevate kuluartiklite lõikes ning jõudis järeldusele, et lapse

põhjendatud vajadused on ca 20% suuremad kui Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga

alammäär, s.o 2012. a 348 eurot kuus, 2013. a 384 eurot kuus ja 2014. a 426 eurot kuus.

Ringkonnakohus märgib, et lapse vajalike ja põhjendatud kulutuste suuruse hindamine on kohtu

kaalutlusotsustus, mille puhul võtab kohus arvesse nii esitatud tõendeid tegelikkuses tehtud

kulutuste kohta, vanemate sissetulekuid ja varalist seisundit üldiselt, hindab lapse tavalist

elulaadi ja selle säilitamise võimalusi, kaaludes seejuures ka vanemate endi hinnanguid

kulutuste vajalikkuse ja põhjendatuse kohta.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et ema soovib kulutada lapse ülalpidamiseks

miinimumülalpidamisest oluliselt suuremaid summasid. Samas ei saa ringkonnakohtu arvates

nõustuda maakohtu seisukohaga, et ka isa soovib lapsele miinimumülalpidamisest kõrgemat

elustandardit. Kostja on nõustunud miinimummääras elatise väljamõistmisega ning on

avaldanud arvamust, et lapse põhjendatud kulud saaksid kaetud vaid 174 euroga kuus. Kostja

valmisolekust tasuda kompromissi korras elatist suuremas summas ei saa teha ühest järeldust,

et kostja arvates on lapse ülalpidamiskulud miinimumist kõrgemad. Kostjal on õigus

vabatahtlikult võtta enda kanda suurem osa lapse ülalpidamiskuludest ja sõlmida lapse

esindajaga sellekohane kompromiss.

Lapse tavalise elulaadi osas tuleb arvestada, et tegemist on väikelapsega (hetkel on laps

3-aastane, elatisehagi kohtusse esitamisel oli laps 3-kuune), kes on alates sünnist elanud ema

juures Eestis Puurmani alevikus. Lapse isa elab Rootsis ja ei ole kunagi lapsega koos elanud,

kuid on tasunud lapse ülalpidamiseks elatist seaduses sätestatud alammääras.

Lapse vanemate majandusliku olukorra kohta saab antud juhul teha järeldusi eelkõige vanemate

endi poolt kohtule esitatu põhjal. Lapse ema keeldus 01.06.2012 vastuses kohtu vastavale

nõudele oma sissetulekute ja varalise seisundi kohta andmeid esitamast (II kd, tl 48). Lapse ema

on väitnud, et pärast lapse sündi oli tema sissetulekuks vanemahüvitis summas 434,61 eurot ja

riiklik lapsetoetus 19,18 eurot kuus (II kd, tl 152) ning pärast vanemahüvitise lõppemist

26.05.2013 kuni lapse 3-aastaseks saamiseni riiklik peretoetus 57 eurot (IV kd, tl 172 pöördel).

Alates 2015. a on riiklik lapsetoetus 45 eurot kuus. Apellatsioonikohtule on lapse ema esitanud

ka 09.10.2015 teate temaga 17.12.2014 sõlmitud töölepingu lõpetamise kohta koondamise tõttu

08.11.2015 (VII kd, tl 136). Kostja on maksnud lapsele miinimummääras elatist. Lapse emale

kuulub korteriomand Puurmani alevikus XXX (IV kd, tl 147). Lapse ema väidetest ei saa

järeldada, et ema varaline seisund oli või on selline, mis põhjendaks lapse ülalpidamiseks

kulutuste tegemist oluliselt suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud alammäär, mis juba niigi

arvestab PKS § 99 lg 2 ja § 101 lg 1 koosmõjust tulenevalt lapse kõiki eluvajadusi.

Kostja on esitanud oma majandusliku olukorra tõendamiseks Rootsi Kaitsejõudude palgatõendi

(II kd, tl 118, 119), mille kohaselt on kostja aastapalk 290 592 Rootsi krooni (netopalk

väidetavalt ca 1895,16 eurot kuus), samuti kuulub kostjale Eesti Vabariigis Vormsi vallas neli

kinnisasja (II kd, tl 120–125). Vaidlust ei ole selles, et kostjal on lisaks hagejale veel üks

alaealine ülalpeetav, laps G. P. Kostja väitel (III kd, tl 7–8) on tal kohustus maksta igakuiselt

laenumakseid (sh eluasemelaen) ligikaudu 2062,70 eurot, kommunaalkulusid 332 eurot ja G. P

ülalpidamiseks elatist 160 eurot (esitatud on ka mitmed tõendid kostja kohustuste kohta – III kd,

tl 19–34). Lisanduvad kulud kindlustusele, elektrile, söögile, riietele, transpordile, küttele jms.

Kirjeldatu põhjal on selge, et ka kostja ei ole oma majandusliku seisundi kohta esitanud kohtule

kõiki andmeid, kuivõrd kostja püsikulud 2554,70 eurot kuus ületavad kostja väidetavat igakuist

sissetulekut. Samas peab ringkonnakohus põhjendatuks kostja väidet, et kostja sissetuleku

hindamisel tuleb võtta arvesse, et Rootsis on kulud eluasemele, toidule jm märgatavalt

kõrgemad kui Eestis. Kostja on apellatsioonkaebusele lisanud sellekohase tõendi (VII kd, tl 76–

77), mille ringkonnakohus võtab asja juurde, kuigi ringkonnakohus peab väidet Rootsi

kõrgemast elukallidusest üldiselt teadaolevaks asjaoluks. Seega kostja poolt Rootsi

Kaitsejõududest, kus kostja esitatud tõendi kohaselt 100% koormusega (40 tundi nädalas)

alaliselt töötab, saadav töötasu ei võimalda teha järeldust, et kostja saab igakuiselt garanteeritult

kõrget sissetulekut ja seda lähtudes elukallidusest Rootsis, kus kostjal tuleb kanda enamus oma

kuludest.

Eelnevat kokkuvõttes ei saa ringkonnakohtu arvates pidada kummagi vanema varalist seisundit

selliseks, millest järeldada, et juba ainuüksi sellest tulenevalt peaks lapse tavaline elulaad olema

oluliselt kõrgem kui Eestis tavapärane. Samuti, kuivõrd laps oli hagi esitamisel alles 3-kuune,

ei saanud lapsel olla väljakujunenud harjumuspäraselt kõrget elustandardit.

Lapse kulude osas ei ole apellatsiooniastmes vaidlust selles, et kulud lapse riietele ja

jalanõudele on kaetud ca 30 euroga kuus. Kõik ülejäänud kulud on kostja vaidlustanud.

Eluasemekulude osas on poolte vahel vaidlus juba selles osas, kus laps elab – kas emaga

kahekesi emale kuuluvas korteris Puurmanis XXX või koos vanavanematega aadressil

Puurmani XXX . Lapse esindaja väitel elab laps koos emaga alates 2012. a septembrist XXX

korteris. Kostja on õigesti toimiku materjalidest välja toonud, et veel 21.10.2013 istungil

(IV kd, tl 43) ja 17.01.2014 kirjas kohtule (IV kd, tl 167) on lapse esindaja nimetanud oma

elukohaks XXX korteri. Samas ei oma eeltoodud asjaolu ringkonnakohtu arvates asja

lahendamisel määravat tähtsust. Lapse eluasemekulud ei ole sõltuvalt tema elukohast olnud

sedavõrd erinevad, et muudaks oluliselt lapse ülalpidamiskulude suurust. Vaidlust ei ole selles,

et eluasemekulud, sh elektrikulu, on lapse vajalikud kulud. Kuivõrd lapse emale kuulub

korteriomand asulas, kus ema ja laps alaliselt elavad, on ringkonnakohtu arvates mõistlik

arvestada lapse eluasemekulusid lähtudes eeldusest, et laps elab koos emaga emale kuuluvas

korteris nagu ema on kohtule kinnitanud.

Kostja heidab maakohtule ette ka seda, et 2014. a eluasemekulude arvestused on tehtud

I poolaasta, s.o kütteperioodi alusel, ja et kohus on võtnud lapse elektrikulu leidmisel aluseks

kogu perioodi osas XXX (s.o lapse vanavanemate korteri) arved. Kostja viimane väide ei ole

õige. V kd, tl 37 oleva tõendi kohaselt on arved viitenumbriga 35618400009 esitatud

tarbimiskoha XXX kohta. Lapse esindaja märgib vastuses apellatsioonkaebusele, et „esitas

eluaseme, sh elektri, osas 04.07.2014.a. tõendid kulude kohta kuude kaupa kajastades kulusid

nii sügis- kui talvekuudel ja ka kevadel ja suvel.“ Samas leiab lapse esindaja, et apellandi väide,

et 2014. a on lapse esindaja esitanud tõendid üksnes sügis- ja talveperioodi kohta, on ebaõige

ainuüksi seetõttu, et lapse esindaja ei saanudki apellandi väidetud tõendeid 04.07.2014 esitada,

kuivõrd neid tõendeid ei olnud veel sel ajal. Lapse esindaja väited jäävad ebaselgeks, kuivõrd

lapse esindaja on vastuses apellatsioonkaebusele võtnud apellandi väite sisuliselt õigeks,

osundades, et 04.07.2014 ei olnud võimalik esitada tõendeid 2014. a suvekuude ja II poolaasta

kohta. Seega ei saanud maakohus võtta 2014. a eluasemekulude arvutamisel aluseks terve

2014. a kulusid ning maakohtu poolt lapse 2014. a eluasemekulude kohta tehtud järeldus (otsuse

lk 13) põhineb aasta viie esimese kuu arvetel (st suvekuud, mil kulud väiksemad, on arvestusest

välja jäänud). Sellest tulenevalt on lapse eluasemekulud aasta lõikes maakohtu leitud

73,33 eurost kuus ilmselt mõnevõrra väiksemad. Ringkonnakohus leiab poolte väidete ja

esitatud maksekviitungite põhjal, et lapse vajalikud eluasemekulud koos elektriga ei ületa aasta

lõikes 60 eurot kuus.

Toidukulu osas nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et lapse toidukulude

arvestamisel ei ole võimalik lähtuda lapse esindaja poolt kohtule esitatud toidukaupade

ostutšekkidest. Eelkõige tšekkidel toodud kogused, aga ka kaupade sortiment näitab üheselt, et

tegemist ei ole vaid lapse tarbeks tehtud ostudega. Tavapäraselt ostetaksegi toit kogu perele

ühiselt ja esitatud ostutšekkide alusel ei ole võimalik lapse vajalike toidukulude suurust

kindlaks teha. Lapse igakuiste kulude tabelites (II kd, tl 175-194; V kd, tl 67–69) väljatoodud

toidukulud on kuude lõikes äärmiselt erinevad, nt jaanuaris 2014. a 98,53 eurot ja mais 2014. a

192,18 eurot, juunis 2013. a 57,65 eurot ja juunis 2014. a 184,90 eurot. Arvestades, et tegemist

on väikelapsega, kelle toidukogused on väikesed ning kelle puhul ei ole esile toodud mingeid

nt tervisest tulenevaid asjaolusid, mis põhjendaks tavapärasest erinevat toiduvalikut ja sellega

seoses oluliselt suuremaid kulusid, on lapse vajalikud toidukulud kaetud 70–100 euroga kuus.

Sidekulude osas leiab ringkonnakohtus sarnaselt maakohtuga, et sidekulud on tänapäeval

kindlasti osa lapse põhjendatud kuludest, kuid nõustuda ei saa maakohtu poolt vajalikuks

peetud sidekulude summaga. Sidekulude kohta on kohtule esitatud lapse ema mobiiltelefoni ja

mobiilse interneti kasutamise arved. Ringkonnakohus nõustub kostja seisukohaga, et lapse

vanust arvestades saavad tema põhjendatud sidekulud moodustada tema ema mobiiltelefoni ja

mobiilse interneti kuludest väikese osa. Kostja sellekohane arvutus on mõistlik ja tõenditega

kooskõlas ning seega loeb ringkonnakohus lapse põhjendatud sidekuluks 2 eurot kuus. Kuivõrd

tasulise televisiooniteenuse kasutamise kohta ei ole tõendeid esitatud, tuleb kostjaga nõustuda

ka selles, et järelikult vastavad kulud lapsel puuduvad (nt televisiooniteenuse kasutamine

vabakanalitena on Eestis igati mõistlik ja tasuta lahendus).

Tervishoiu ja hügieenitarvete kulude osas on kostja õigesti märkinud, et maakohus on

määranud lapse põhjendatud tervishoiu ja hügieenitarvete kuludeks ilma tõendeid arvestamata

lapse esindaja väidetud summad, s.o 2012. a kokku 57,11 eurot, 2013. a kokku 85,80 eurot ja

2014. a kokku 57,57 eurot kuus. Sh on väidetavad kulud lapse tervishoiule 2012. a 41,67 eurot,

2013. a 30,95 eurot ja 2014. a 36,42 eurot kuus. Lapse esindaja ei ole selgitanud, millised

konkreetsed kulud tervishoiukulude hulgas sisalduvad. Ema ei ole tõendanud ega ka mitte

väitnud, et lapsel esineks mingeid terviseprobleeme või nt et tegemist oleks väga tihedalt

viirushaigustesse haigestuva lapsega. Üldteada on asjaolu, et laste ravi toimub Eestis suures

osas haigekassa kulul. Juhul kui lapsele on sellises suuruses tervishoiukulud tõepoolest

vajalikud, saanuks vastavaid kulusid tõendada asjakohase tõendiga lapse arstilt. Lapsel

terviseprobleemide olemasolu ei ole välja toodud ka 18.01.2015 tehtud kohtupsühhiaatria-

psühholoogia kompeksekspertiisi aktis (VI kd, tl 90–120), kuigi seal on nii lapse kehalist,

vaimset kui ka emotsionaalset arengut käsitletud. Esitatud ravimitšekkide põhjal jääb kohtule

sarnaselt kostjaga mulje, et kindlasti mitte kõik soetatud ravimid ei ole mõeldud väikelapsele.

Eeltoodut näitab mh asjaolu, et kuigi alla 4-aastaste laste puhul rakendatakse ravimite loetellu

kantud ravimitele soodustuse protsenti 100 (ravikindlustuse seaduse § 44 lg 41), nähtuvad

ravimite ostutšekkidelt nii 50% soodustusega kui ka soodustuseta retsepti- ja

käsimüügiravimite, mis ilmselgelt ei ole ettenähtud lapsele, ostud. Seega ei ole ravimikulude

kohta esitatud tõendid usaldusväärsed ning nende alusel ei saa teha järeldust, et lapse

tervishoiukulud ei ole kaetud alammääras ülalpidamisega. 2013. a võrdlemisi suur kulu

hügieenitarvetele (54,85 eurot kuus) on põhjendatud mähkmekuluga ja ka kostja on seda

tunnistanud. Arvestades, et praegusel ajal laps enam mähkmeid ei kasuta, on 2014. a

hügieenitarvete kulu 21,15 eurot igakuiselt ringkonnakohtu arvates ebaproportsionaalselt suur

summa. Tõendeid, mille põhjal kindlaks teha, et lapsele vajalike hügieenitarvete kulud ei ole

kaetud miinimumülalpidamisega, esitatud ei ole. Ringkonnakohus loeb lapse vajalikeks

tervishoiu ja hügieenitarvete kuludeks alates 2014. a kokku kostja tunnistatud 20 eurot kuus.

Lapse transpordikulude suuruseks on lapse esindaja märkinud 2012. a 47,03 eurot kuus,

2013. a 75,63 eurot kuus ja 2014. a 120,06 eurot kuus. Lapse esindaja ei ole selgitanud, millised

on need konkreetsed lapsele vajalikud sõidud, milleks väidetavad summad kuluvad. Lapse

esindaja soovib kasutada sõiduautot, mitte ühistransporti, kuid isegi maakohtu poolt

põhjendatuks peetud transpordikulu summa 80 eurot kuus eest saab puhtalt kütusekulu

arvestades sõita nt Tartu vahet palju kordi kuus (Puurmani ja Tartu vahemaa on alla 40 km

(38 km) (http://www.puurmani.ee/tutvustus), mitte lapse esindaja väidetud 50 km). Tartusse ja

tagasi Puurmani sõiduks kulub kokku üle tunni. Arusaamatuks jääb, kuidas on lapse huvides,

et laps veedab igal nädalal mitmeid tunde autos. Ringkonnakohtu arvates ei saa ka antud juhul

lapse põhjendatud transpordikulud ületada 30 eurot kuus, arvestades lisaks, et lapse esindaja ei

ole vaielnud vastu apellandi väitele, et põhimõtteliselt on nt Puurmanist Tartusse sõitmiseks

võimalik kasutada ka ühistransporti.

Lapse meelelahutuskulude, mis hõlmavad sõprade sünnipäevi, kino, teatrit, tehnikat,

elektroonikat, mänge, raamatuid, veekeskuste ja muuseumide külastamist jne, suuruseks on

lapse esindaja näidanud 2012. a 85,65 eurot kuus, 2013. a 141,38 eurot kuus ja 2014. a

171,80 eurot kuus. Tegemist on ülisuurte summadega, mis ei vasta väikelapse vajadustele ega

mõistlikkuse põhimõttele. Õige on apellandi väide, et lapse esindaja ei ole ligilähedaseski

summas kulusid tõendanud ega ka usutavalt põhistanud. Lisaks on välja toodud kulud

huviringile 2012. a 4,70 eurot kuus, 2013. a 15,05 eurot kuus ja 2014. a 4,27 eurot kuus.

Maakohus hindas põhjendatud ja vajalikuks meelelahutuskuluks maksimaalselt 40 eurot kuus,

sh huviringi kulu. Lapse huviringide kulu 4,25 eurot kuus on igati põhjendatud.

Ringkonnakohtu arvates on aga ilmne, et väikelaps (aga ka suurem laps) ei külasta veekeskust,

teatrit, kino jms igas kuus mitmeid kordi. Kostja poolt mõistlikuks peetud summa 20 eurot kuus

võimaldab lapsele igakuiselt ka sedalaadi tasulist meelelahutust ning lisaks osta ka mänguasju,

raamatuid ja sõpradele sünnipäevakinke. Ringkonnakohus märgib, et kõnealune kuluartikkel

on hetkel lapse vanusest tulenevalt väike ning võib mõne aasta pärast suureneda. Samas

ringkonnakohtu arvates võimaldab selliseid lapse arenguks vajalikke nn meelelahutuskulusid

üldjuhul mõistlikul hulgal ka miinimummääras ülalpidamine. Maakohtu vastupidine seisukoht

ei ole õige.

Eelneva alusel on ilmne, et lapse põhjendatud ülalpidamiskulud tema tavalisest elulaadist

lähtudes ei ületa miinimumülalpidamist, mis 2012. a oli 290 eurot kuus, 2013. a 320 eurot kuus,

2014. a 355 eurot kuus ja on 2015. a on 390 eurot kuus, ning lapse esindaja esitatud lapse kulud

on ilmselgelt ülepaisutatud. Arvestades eluasemekuludeks igakuiselt 60 eurot, riiete-jalanõude

kuludeks 30 eurot, toidukuludeks kuni 100 eurot, sidekuludeks 2 eurot, tervishoiu ja

hügieenitarvete kuludeks alates 2014. a kokku 20 eurot (varasemalt tulenevalt mähkmekulust

70 eurot), transpordikuludeks 30 eurot, meelelahutuskuludeks koos huviringiga 25 eurot,

moodustavad kulud ca 267 eurot (varasemal perioodil võisid kulud olla mähkmekulust

tingituna veidi suuremad, samas ei moodustanud lapse toidukulud sel perioodil ilmselt ka mitte

70 eurot kuus). Kostja on tuginenud oma seisukohtades mh TÜ sotsiaalteaduslike

rakendusuuringute keskuse RAKE lõppraportile „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise

metoodika

uuendamine

ja

analüüs“

(http://www.ec.ut.ee/sites/default/files/ec/lapse_ulalpidamiskulud_lopparuanne_2014.pdf).

Nimetatud uuringus, kus on statistilise analüüsi alusel leitud nn keskmise lapse kulusid

rikkamas osas elanikkonnast (6–10 tuludetsiilis), on välja toodud, et lapse kulu on suhteliselt

kõige kõrgem kohe lapse sünni järel (tulenevalt vajadusest teha mitmesuguseid ühekordseid ja

küllalt suuri kulutusi – voodi, vanker jms, millise vajadusega ongi põhjendatud sünnitoetuste

maksmine) ning väheneb siis kuni orienteeruvalt lapse 8–10 eluaastani ja hakkab seejärel taas

tõusma.

Eeltoodust nähtub, et lapse esindajal on 2015. a kehtivat 390-eurost miinimumülalpidamist

arvestades tegelikult võimalik teha vastavalt vajadusele kulutusi nt lapse riietele, transpordile,

meelelahutusele või tervishoiule ja hügieenitarvetele ka suuremas ulatuses kui ringkonnakohus

ülalpool vajalikuks luges.

Asja materjalidest nähtuvalt on kostja menetluse ajal lapsele elatist maksnud ning selles osas

tuleb kohtuotsus elatise väljamõistmise osas lugeda täidetuks.

21. Lapse esindaja on leidnud, et vanemate varalist seisundit arvestades peaks kostja kanda

jääma vähemalt 2/3 lapse ülalpidamiskuludest.

PKS § 105 lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena

ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja

varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi

suhteid.

Maakohus leidis, et vanemate ülalpidamiskohustus jaotub tulenevalt nende varalise seisundi

proportsioonidest selliselt, et kostja kanda on 3/5 osa lapse ülalpidamiskuludest ja ema kanda

2/5 osa lapse ülalpidamiskuludest, ning tegi umbkaudse arvestuse, et kokkuvõttes on kostja

ülalpidamiskohustuse suurus ca 70% Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäärast.

Riigikohus on mitmes lahendis (nt 3-2-1-165-13, p 16; 3-2-1-56-15, p 12) selgitanud, et

PKS § 105 lg 3 kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral

andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi

korral osaleb aga kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja

varalise seisundi proportsioonile. Seega peavad vanemad eelduslikult pidama last ülal võrdsetes

osades, kuid erineva varalise seisundi korral võib vanemate ülalpidamiskohustuse ulatus olla

erinev.

Samuti on Riigikohus korduvalt märkinud (nt 3-2-1-118-12, p-d 15, 16), et eeldada tuleb, et

mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülalpidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses,

ning et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks

vajalikud vahendid. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida

sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole

sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Eelöeldut tuleb arvestada ka PKS § 105 lg 3

kohaldamisel. See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu

hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes

selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike.

Ringkonnakohus analüüsis vanemate varalist seisundit ülalpool (otsuse punktis 13) seoses

asjaoluga, kas vanemate varaline olukord peaks võimaldama lapsele tavapärasest kõrgemat

elustandardit, ning leidis, et sellised asjaolud antud asjas ei esine. Samuti ei saa asuda

seisukohale, et lapse ema puhul esinevad alused vastavalt PKS § 102 lg-le 2, mis vabastaksid

ta lapsele ülalpidamise andmisest vähemalt seaduses sätestatud alammääras. Lapse ema on

töövõimeline isik ja töötas enne lapsepuhkusele jäämist. Nähtuvalt ringkonnakohtule esitatud

tõendist töölepingu lõpetamise kohta on ema töötanud ka pärast lapse sündi, vähemalt perioodil

17.12.2014 kuni 08.11.2015. Lapse emal on üks alaealine ülalpeetav (hageja). Lapse ema ei ole

esitanud ühtegi arvestamisele kuuluvat põhjust, miks ei võiks ema ka edaspidi töötada ja teenida

vähemalt miinimumpalga suuruses sissetulekut.

Kuivõrd lapse mõistlikud vajadused ei leidnud ringkonnakohtu arvates tõendamist suuremas

ulatuses kui kahekordne elatise miinimummäär ja tuleb eeldada, et ema annab lapsele

ülalpidamist vähemalt seaduses sätestatud alammääras, on lapsel õigus saada kostjalt üksnes

miinimumelatist. Seetõttu ei oma asja lahendamisel sisuliselt tähtsust, kas kostja varanduslik

olukord on oluliselt parem kui lapse emal, kuna lapse mõistlikud vajadused on kaetud lapsele

mõlema vanema poolt alammääras ülalpidamise andmisega. Seega puudub põhjus anda

hinnangut muudele võimalikele elatise väljamõistmisel arvesse võetavatele kriteeriumitele

(st vanemate varalise seisundi võimalikule olulisele erinevusele).

Riigikohus on korduvalt selgitanud ka seda, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud riiklike

toetustega (nt 3-2-1-124-15, p 16; 3-2-1-37-11, p 16). Kohtul tuleb nimetatud asjaolu arvestada

juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb. Käesolevas asjas on kostja tuginenud asjaolule, et

lapse esindaja saab lapsele riiklikku lapsetoetust Eesti Vabariigilt, mille summa on 2015. a

45 eurot kuus (varasemalt 19,18 eurot kuus). Arvestades, et lapse mõistlikud vajadused, mis

2015. a kehtivast miinimumpalgast lähtudes moodustavad 390 eurot, on 45 euro ulatuses kaetud

Eesti Vabariigi lastetoetusega, kostja maksab elatist 2015. a 195 eurot kuus, jäävadki lapse

ülalpidamiskulud ema kanda tegelikult väiksemas osas (2015. a summas 150 eurot) kui kostja

kanda.

Ringkonnakohus märgib, et elatisenõude puhul on tegemist tulevikku suunatud hagiga ja

praeguseks ajaks on vastu võetud riiklike peretoetuste seaduse muudatus, mille kohaselt

suureneb alates 01.01.2016 lapsetoetus pere esimesele lapsele 50 eurole kuus.

Ringkonnakohus ei võta seisukohta, kas lapsel oleks võimalik saada lastetoetust ka Rootsi

Kuningriigist. Samas tuleb märkida, et kostja on esitanud Rootsi ravi- ja sotsiaalkindlustuskassa

tõendi (IV kd, tl 149, 150) sellise toetuse saamise tingimuste kohta ja mille kohaselt saab toetust

kostja laps G. P. Tõendi järgi põhineb õigus Rootsi riiklikule lastetoetusele asjaolul, et kostja

töötab Rootsis, talle kuulub lapse hooldusõigus ja ta on määratud lastetoetust vastu võtvaks

isikuks. Tõendist ei nähtu, et laps peaks toetuse saamiseks elama Rootsis, samas on lapse ema

esitanud käesolevas tsiviilasjas kohtule avalduse ka lapse ühise hooldusõiguse lõpetamiseks ja

hooldusõiguse täielikuks üleandmiseks lapse emale. Seda vaidlust ei ole kohus veel

lahendanud, kuid sellest sõltub nimetatud tõendit arvestades lapse õigus saada lastetoetust ka

Rootsist.

22. Mõlemad pooled on vaidlustanud ka maakohtu menetluskulude jaotuse. Kostja leiab, et

menetluskulud tuleb jätta TsMS § 163 lg 2 alusel hageja kanda. Lapse esindaja leiab samas, et

lapse elatisenõude menetluskulud tuleb jätta kostja kanda.

Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta menetluskulude jaotuse osas

rahuldamata ja vastuapellatsioonkaebus tuleb jätta täies ulatuses rahuldamata.

Ringkonnakohus ei nõustu vastuapellandi seisukohaga, et alaealise lapse menetluskulude tema

enda kanda jätmine peab olema üldjuhul välistatud, kui hagiavaldus rahuldatakse kas osaliselt

või täielikult. Sellist erisust elatiseasjade menetluskulude jaotamiseks seadus ette ei näe ja

sellisele seisukohale ei ole asunud ka kohtupraktika. Vastuseks vastuapellatsioonkaebuse

väitele, et kompromissi ei saavutatud, kuivõrd kostja nõudis iga kord kompromissi ühe

tingimusena midagi, milleks kostja õigustatud ei olnud, märgib ringkonnakohus, et toimiku

materjalid vastuapellandi väidet ei kinnita, lisaks hõlmab kompromissileping juba oma

olemuselt poolte poolt vastastikuste järeleandmiste tegemist. Oluline on see, et kõik kostja

kompromissiettepanekud on näinud ette lapsele piisavas ulatuses elatise tasumist.

TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud

võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või

ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Seega hagi osalise rahuldamise korral ei võimalda seadus üldjuhul (TsMS § 163 lg 1) jätta

menetluskulusid täies ulatuses ainult ühe poole kanda, vaid kohtul on alternatiivselt järgmised

võimalused menetluskulude jaotamiseks: võrdsetes osades mõlema poole kanda või võrdeliselt

hagi rahuldamise ulatusega või jätta täielikult või osaliselt poolte endi kanda.

Riigikohus on 23.09.2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-87-13 (p 15) asunud seisukohale, et

kohus võib TsMS § 163 lg 2 järgi kaaluda kompromissiettepaneku korral TsMS § 163 lg-s 1

sätestatust erinevat menetluskulude jaotust, kui viimati nimetatud sätte järgi ei oleks

menetluskulude jaotus kompromissiettepanekut ja muid asjaolusid arvestades õiglane,

arvestades mh asjaolu, et kompromissiettepanekust keeldudes venitas pool põhjendamatult

menetlust. Seega võib kohus olukorras, kus pool on teinud menetluses kompromissiettepaneku

ning hagi rahuldatakse pakutud kompromissiga sarnases ulatuses, teha TsMS § 163 lg 2 alusel

kaalutlusotsustuse ja jätta menetluskulud tervikuna või suuremas ulatuses poole kanda, kes

kompromissiga ei nõustunud, kuid seda üksnes juhul, kui kõiki asjaolusid arvestades oleks

selline menetluskulude jaotus õiglane.

Ringkonnakohus leiab, et asja eripära (lapse elatisenõue) arvestades ei ole põhjendatud jagada

menetluskulusid lähtudes TsMS § 163 lg-st 2, nagu on taotlenud kostja. Iseenesest on õige

apellandi väide, et lapse esindaja on esitanud kohtule sorteerimata ja grupeerimata ning osaliselt

loetamatud kuludokumendid, märkimata, mida ühe või teise tõendiga tõendada soovitakse.

Sellisel viisil tõendite esitamine ei vasta TsMS § 363 lg 1 p 3 nõudele, kuid ei ole samuti

põhjuseks, et jätta menetluskulud lapse kanda, eriti arvestades, et maakohus ei ole juhtinud

hageja tähelepanu menetlusnormi rikkumisele. Kuna maakohus ei ole ringkonnakohtu arvates

menetluskulude jaotamisel diskretsiooni piire ületanud, siis maakohtu poolt menetluskulude

jaotamisel aluseks võetud põhimõtte muutmiseks puudub alus.

23. Ringkonnakohus rahuldab kostja apellatsioonkaebuse osaliselt ja jätab lapse

vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata. Sellest tulenevalt jätab ringkonnakohus TsMS § 171

lg 1 ja § 163 lg 1 alusel ka ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda.

Ringkonnakohus märgib, et ka TsMS § 162 lg 4 kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või

osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus

tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Ka nimetatud sättest tulenevalt

on

põhjendatud

jätta

apellatsioonimenetluse

kulud

poolte

endi

kanda,

kuigi

vastuapellatsioonkaebus jääb täies ulatuses rahuldamata ja apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata vaid osas, milles vaidlustati maakohtu menetluskulude jaotust.

/allkirjastatud digitaalselt/

Kersti Kerstna-Vaks

/allkirjastatud digitaalselt/

Andra Pärsimägi

/allkirjastatud digitaalselt/

Üllar Roostoja