1-15-6169/23 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25.november 2015.a., Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1- -6169 15 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla, Orvi Tali

Kriminaalasi

V.J-i

süüdistuses KarS § 424 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu otsus 6.oktoobrist 2015.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatav V.J Süüdistatav

V.J

(ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses) Kaitsja Prokurör

Advokaat Natalia Suvorova Aarne Pruus

RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu otsus 6.oktoobrist 2015.a. V.J-i suhtes jätta muutmata.

Esitatud . apellatsioon jätta rahuldamata Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul

esitada kassatsiooni Riigikohtule.

Kassatsiooni esitamise soovist tuleb

ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva

jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu

teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikul 30 päeva jooksul alates

päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

Süüdistatav võib kassatsiooni esitada

2

üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi

vahendusel. Menetluskulude peale võib

esitada määruskaebuse Riigikohtule 10

päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohus otsustas 23.veebruari 2015.a. otsusega süüdi mõista V.J

ristada teda vangistusega kuus (6) kuud, kuriteos KarS § 424 järgi ja ka

millest kahtlustatavana kinnipidamisega 24.-25.juunini 2015.a. on kaks (2) päeva kantud ja vangistuse kandmata osaks jääb viis (5) kuud ja kakskümmend

kaheksa (28) päeva KarS § 74 lg 1 ja 3 kohaselt ei pöörata vangistu . -

te st täitmisele, kui V.J kaheksateist (18) kuulise katseaja jooksul ei pane toime tahtlikku kuritegu ja täidab KarS § 75 lg 1 ette nähtud käitumiskontrolli

nõudeid: elab kohtule avaldatud elukohas, ilmub määratud aegadel

kriminaalhooldaja juurde registreerimistele, allub oma elukohas

kriminaalhooldaja kontrollile, esitab kriminaalhooldajale andmeid oma

kohustuste täitmise ja elatusvahendite kohta, kauemaks kui viieteistkümneks päevaks oma elukohast lahkumiseks, Eesti Vabariigist lahkumiseks, väljaspool

Eesti Vabariiki viibimiseks ja eluvõi töökoha vahetamiseks taotleb kriminaalhooldajalt eelneva loa.

Katseaja algust arvestada kohtuotsuse kuulutamise päevast.

Lisakaristusena võtta V.J-ilt ära mootorsõiduki juhtimise õigus

tähtajaga neli (4) kuud, mida arvestada kohtuotsuse jõustumise päevast. Viie

päeva jooksul pärast kohtuotsuse jõustumist on V.J kohustatud loovutama juhitunnistuse Maanteeameti liiklusregistrile.

Elukohast lahkumise keeld tühistada kohtuotsuse jõustumise päevast.

V.J selles, et ta 24.juunil 2015.a. kella 17.11 ajal juhtis mõisteti süüdi

Rapla maakonnas Rapla vallas Aranküla-Juuru tee 1.kilomeetril mootorratast

Honda registrimärgiga – tema poolt välja xxx xx alkoholijoobe seisundis

hingatud õhus leidus ühe liitri kohta 0,91 milligrammi alkoholi. Sellega rikkus V.J Liiklusseaduse § 69 lg. lg. 2 p.1 kohaselt loetakse mootorsõiduki juht alkoholijoobes olevaks, kui tema poolt välja hingatavas õhus on ühe liitri kohta alkoholi 0,75 milligrammi või rohkem.

APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüd taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue istatav

otsuseg Apellatsiooni kohaselt on apellandile a V.J-i õigeksmõistmist. esitatud süüdistus ebaõige. Ta kinnitab, et pole süüdistuses märgitud ajal, so

24.06.2015 kella 17.11 ajal Raplamaal Rapla vallas -Juuru tee 1. Aranküla kilomeetril juhtinud mootorratast Honda VT 700C. Kõnealusel teel ei saanud ta mootorratast juhtida, st tema kodu ja Maidla sild, kust tuli tunnistaja, asuvad teiselpool Nõmme kõrtsi. Tema kodu asub sama tee 2,5 kilomeetril ja Maidla sild veelgi kaugemal ehk 3,2 kilomeetril. Tema tuli aga jalgsi Juuru aga mitte

3

Rapla poolt. Järgnevalt täpsustab ta, et 24.06.2015 pole ta mootorrattaga

sõitnud. Mootorratta jättis ta Nõmme kõrtsi sisehoovi eelmisel päeval, sõitis tuttavaga Jaanitulele Kaiu ning ööbis tuttava juures Juurus. Järgmisel päeval,

juba kodus viibides sai ta tuttava mootorratturi kätes teada, et tema Nõmme kõrtsi juurde jäetud mootorratas on lõhutud. Ta liikus kõrtsi juurde jalgsi ning seal nägi ta, et mootorratas seisis vales kohas ja selle peegel oli lõhutud. Ta

käis ringi ka maja sisehoovis, üritades aru saada, kuidas oli ratas esialgsest

parkimiskohast kõrtsi ette toimetatud ning korjas üles ka peegli. Kõik need toimingud v

õtsid aega ja alles siis ilmus kõrtsi juurde tunnistaja SM.

Järgnevalt osutab apellant tunnistaja ütlustele ning leiab, et kohtu järeldus P

selle kohta, et P - pidi nägema ka tunnistaja SM t pole uuritud tõenditega kooskõlas, kuna viimane tegi kõne politseisse kell 17.11 Nõmme kõrtsi lähedalt ning tema ütluste kohaselt liikus ta Maidla sillalt Nõmme kõrtsini ca ühe tunni.

Seega, kui tunnistaja P sõitis Nõmme kõrtsist mööda peale kella 16.00, ei

saanud ta tunnistajat näha, kuna viimane võis sellel ajal viibida Maidla silla läheduses.

Kohus pole arvestanud ka P ütlustega. Nimelt elab viimane Nõmme kõrtsist umbes 800-900 m kaugusel. Alates ajast, kui tunnistaja nägi teda Nõmme kõrtsi juures kuni kella 18-ni ( P toimus väljakutse), ei kuulnud enda õuel olles V.J-i mootorratast sõitmas. Selle oleks ta ära tundnud mootori heli järgi. Apellandi hinnangul on ebausutavad ka tunnistaja

SM ütlused selles, et V.J

sõitis tema kõrval jalakäija kiirusega. Nimelt pole võimalik nii võimsa mootorrattaga sõita jalakäija kiirusega, sest mootorratas ei pea tasakaalu. Apellant leiab, et tunnistaja ütlused tunnistaja ja tema üheaegsest liikumisest Nõmme kõrtsi poole pole tõendatud teiste tõenditega ning tema ütlused selles,

et ta pole nimetatud kuupäeval ja kellajal mootorrattaga sõitnud kuuluvad tõlgendamisele süüdistatava kasuks. Samuti on ümber lükkamata tema ütlused

selles, et

-l oma SM võib kanda tema peale viha, sest ta ei lubanud SM mootorrattaga sõita ega nõustunud talle ka sõiduõpetaja olema.

Täiendavalt märgib apellant, et tunnistaja on märkinud, et ta polevat aru SM saanud, et V.J oli purjus, kuid tegi väljakutse politseile purjus juhi kohta

Nõmme kõrtsi juures, kus ta ilmselt lähtuvalt kellaegadest ja tunnistajate

ütlustest esmakordselt sellel päeval süüdistatavaga kohtuski. Samas on tunnistajat ka eelnevalt karistatud politseile valede väljakutsete tegemise eest

ning tema ütlusi ei saa lugeda usaldusväärseteks. Ebausaldusväärsed on

tunnistaja ütlused selleski, et tunnistaja suitsetas koos süüdistatavaga süüdistatava kodu ees. Tunnistaja väidab, et V.J-i kodu asub tee ääres ja sel ei ole sissesõidu teed. Märgitu on aga ümber lükatud tunnistaja P ütlustega, kes on tema naaber ning kes kinnitab, et maja asub teest kõrval ja sinna viib 60 m pikkune sissesõidutee.

Apellatsiooni kohaselt ei tõenda tema süüd ka ütlused ja kuna kohus on EB otsuse tegemisel tuginenud vaid tunnistaja

SM ebausaldusväärsetele ütlustele, siis taotleb ta maakohtu otsuse tühistamist ja tema õigeksmõistmist.

Tallinna Ringkonnakohtu 13.novembri 2015.a. määrusega määrati kriminaalasi apellatsiooni korras arutamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega 20.novembrini 2015. Määratud tähtajaks esitas oma seisukoha kirjalikult prokurör.

Erinevalt apellandist on prokurör seisukohal, et maakohus on põhjendatult lugenud ebausaldusväärseks tõendiks A. ütlused. P

4

Kohtuistungi protokollist nähtuvalt V.J avaldas, et ta ei saanudki SM-ga eriti midagi rääkida, ta oli varikatuse all ja tegi suitsu ning äkki ilmus Nõmme

kõrtsi juurde politseiauto (kohtuistungi protokolli lk.14 ). Tema tunnistuse kohaselt on Honda mootorratta hääl nii vali, et seda on kuulda paari kilomeetri

peale (kohtuistungi protokolli lk.16 ). V.J avaldas kohtuistungil, et enne seda kui Nõmme kõrtsi juurde jõudis SM, käivitas ta mootorratta ja mootorratta mootor töötas 1-2 minutit ( kohtuistungi protokolli lk.19).

V.J võttis kohtuistungil omaks, et andis politseiametnikule JE telefoninumbri. Politseiametnikud helistasid JE-le ja kontrollisid telefoni teel, kas V.J oli sel päeval koos JE-ga (kohtuistungi protokolli lk.18 )

AP avaldas kohtuistungil, et oma talumajja hakkas ta Raplast sõitma peale kella nelja (kohtuistungi protokolli lk.10,11).

AP väidab, et nägi V.J kõndimas jalgsi Nõmme kõrtsi poole. Ta jälgis oma talumaja hoovist V.J-i liikumist ja

nägi, et V.J kõnnib Nõmme kõrtsi suunas. Ta ei näinud, et keegi oleks V.J-ile järgnenud (kohtuistungi protokolli lk.11).

A.P avaldas, et V.J sel päeval mootorrattaga ei sõitnud. A.P avaldas

kohtuistungil, et tunneb V.J-i mootorratta häält. Sel päeval ta muru ei

niitnud, mistõttu on ta arvamusel, et juhul, kui V.J oleks mootorrattaga

Nõmme kõrtsi juurest sõitma hakanud, oleks ta seda kuulnud (kohtuistungi protokolli lk.10 ).

SM avaldas kohtuistungil, et politseisse helistas ta enne kella 18 (kohtuistungi

protokolli lk.4 ). Tema tunnistuse kohaselt V.J lahkus tema juures 500 meetrit enne Nõmme kõrtsi (kohtuistungi protokolli lk.6 ). Tema tunnistuseset

selgub, et politsei saabudes seisis ta koos V.J-iga Nõmme kõrtsi juures (kohtuistungi protokolli lk.3). Tunnistaja kuuldes avaldas V.J politseile, et Nõmme kõrtsi juurde oli teda toonud keegi naine või mees ja andis politseile selle inimese telefoninumbri (kohtuistungi protokolli lk.3).

EB avaldas kohtuistungil, et V.J väitis neile, et teda oli Nõmme kõrtsi juurde toonud JE. Tunnistajaga koos patrullis olnud MH helistas l-e. JE ei kinnitanud JE

V.J-i versiooni, vaid avaldas, et oli sõidutanud V.J eelmisel päeval (kohtuistungi protokolli lk.8 ). Tunnistaja

vi keskosa oli EB märkas, et mootorratta rehvid oli märjad, reh kruusaga koos (kohtuistungi protokolli lk.7).

SM ja V.J-i ütlused ühtivad selles osas, et politsei saabus sündmuskohale vahetult peale seda kui nad olid olnud lühikest aega Nõmme kõrtsi juures.

Indikaatorvahendi kasutamise protokolliga on tõendatud, et V.J-i alkoholijoovet kontrolliti 24.06.2015 kell 17:33. EB tunnistusest selgub, et ta oli Rapla vallas Keava alevikus, kui talle teatati

juhtimiskeskusest Nõmme kõrtsi juures sõitvast purjus mootorratturist (kohtuistungi protokolli lk.7 ).

Järelikult ja V.J jõudsid Nõmme kõrtsi juurde kella 17 paiku, sest SM

mõlemad kinnitavad, et nende Nõmme kõrtsi juurde saabumise ning politsei sündmuskohale saabumise vahel oli lühike ajavahemik.

5

Õige on kohtu järeldus, et kui A. tõesti V.J sel ajal tee ääres nägi, siis P pidi ta sama tee peal V.J-iga samas suunas liikumas nägema ka SM-t, kes politseinike tuleku ajal vaieldamatult kõrtsi juures oli. Lisaks sellele oleks pidanud AP kuulma ka seda, et V.J-i mootorratas töötas ca 2 minuti vältel.

A. SM P ei näinud Nõmme kõrtsi suunas liikumas -t ega kuulnud ka seda, et

V.J-i mootorratta mootor töötas, mistõttu ei saa pidada A. ütlusi P usaldusväärseteks. V.J ei osanud kohtuistungil selgitada, miks ta rääkis politseinikele autoga

tulekust Nõmme kõrtsi juurde. Tema esialgne kaitseversioon kummutati

politseiametnike poolt. helistas V.J-ilt saadud JE telefoninumbrile ja MH selgitas JE

välja, et ei toonud V.J Nõmme kõrtsi juurde. Apellatsioonist ei nähtu, milles seisneb väidetav kriminaalmenetluse normide rikkumine. Asjaolu, et apellant ei nõustu kohtu järeldustega, ei tähenda seda, et kohtuotsus

on põhistamata ja kohtuotsuse resolutiivosa ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. KrMS § 339 lg 1 p 8 nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse

põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud

objektiivselt ebaõige järeldus. Sisuliselt on KrMS § 339 lg 1 p. 8 kirjeldatud rikkumisega tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel vastuolus.

Kohutotsuse põhiosas on kohus esitanud tõendid ja põhistused, miks kohtu arvates on V.J toime pannud KarS § 424 järgi kvalifitseeritava kuriteo

ning kohtuotsuse resolutiivosas ka V.J nimetatud kuriteos süüdi

mõistetud, mistõttu on alusetu apellandi väide, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele.

SM kohtuistungil antud ütlustest selgub, et tunnistaja ja V.J kohtusid natuke maad enne Maidla silda. V.J sõitis mootorrattaga jalakäija tempos.

Nõmme kõrtsi juurde jõudis V.J enne tunnistajat ja ta pani mootorratta maja ette. V.J ütles SM-le, et ta on Kuimetsa jaanitulel alkoholi tarvitanud . SM

on kindel, et V.J sõitis mootorrattaga Nõmme kõrtsi juurde.

SM ütlused on olnud ühetaolised eeluurimisel ja kohtuistungil, tema ütlused

riimuvad

EB ütlustega, mistõttu puudub alus kahelda tema ütluste usaldusväärsuses. V.J seevastu on oma ütlusi muutnud, algselt sündmuskohal ta avaldas, et

Nõmme kõrtsi juurde tõi teda . Hiljem ta muutis oma ütlusi, väites, et tuli JE Nõmme kõrtsi juurde jalgsi kõndides. Prokurör on seisukohal, et kohtulikul uurimisel on üheselt leidnud tõendamist, et

V.J on toime pannud talle süüks arvatava kuriteo, mistõttu on alusetu apellandi väide, et maakohus on kohaldanud valesti materiaalõigust.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, tutvunud esitatud apellatsiooniga, toimiku materjalidega ja

prokuröri ning süüdistatava seisukohtadega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus.

6

Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonis maakohtu otsusele esitatud etteheited ei ole põhjendatud, need on paljasõnalised ning ei saa mingilgi määral mõjutada

süüdistatava suhtes maakohtu poolt tehtud otsuse liiki e. viia õigeksmõistva otsuse tegemiseni.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus küllaldase põhjalikkusega kajastanud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud erinevatest tõenditest tuleneva teabe ning esitatud asjakohased kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning

piisavalt selgelt ja arusaadavalt põhjendanud oma järeldusi ja seisukohti. Vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu

siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on

tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Need

kaitseseisukohad, millised on apellatsioonis esitatud etteheidetena maakohtu

otsusele, ei ole esitatud veenvate argumentidena, millised Riigikohtu

seisukohast võiksid mõjutada apellatsioonikohut tõendeid ümber hindama.

Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on

järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul

mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese

astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku

uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused

mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-1-1- -05). 77

Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud. Maakohus on otsuse tegemisel järginud kõiki otsusele esitatavaid nõudeid ning

andmaks hinnangut maakohtu otsuse põhjendatusele, tunnistab

kohtukolleegium selle põhjalikult motiveerituks. Maakohus on hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhistatud argumentatsiooni tulemusel jõudnud kriminaalkolleegiumi hinnangul õigele järeldusele süüdistatava süü tõendatuse, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ning tõendite usaldusväärsuse osas. Põhjendatud on ka süüdistatavale mõistetud karistust.

Eelöeldu puudutab vaieldamatult ka seda, millisel määral peab

apellatsioonikohus sellise kohtukolleegiumi kujunenud arusaama valguses

enda kohtuotsust põhistama. Sellega seoses osundab ringkonnakohus arusaamale, mille kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus kindlasti

mitte üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt Riigikohtu otsus 3-1-1- - 48 12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on

kaebemenetlusega ning esitakse argumente, millele vaidlustatud otsuses on

ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav

kohtuinstants nõustub (vt Riigikohtu otsus 3-1-1- -11, p 15.1). 92

Menetlusosaliste asjassepuutumatute seisukohtade käsitlemiseks puudub

kohtul kohustus (vt Riigikohtu otsus 3-1-1- -13 p. 20). Kohus peab 44

kriminaalasjas välja selgitama tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise ja maakohus on seda teinud.

Andmaks hinnangut ringkonnakohtule apellatsioonis esitatud väidete põhjendatusele märgib kohtukolleegium omalt poolt järgmist.

7

Apellatsioonis viidatakse kohtuotsuse tühistamise alusena ka KrMS prg 339 lg

1 p 8- kohtuotsuse le, mis tähendab, et apellandi seisukohast ei vasta resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Tegemist on

paljasõnalise ja põhjendamata seisukohaga. Riigikohus on oma lahendites korduvalt selgitanud, mida endast kujutab sisuliselt KrMS prg. 339 lg 1 p.-s 8

sätestatud kriminaalmenetlusõiguse rikkumine. Vastuolust tõendamiseseme tuvastatud asjaolude ja otsuse resolutiivosa vahel saab rääkida siis, kui otsuse põhiosa ja resolutiivosa ei ole omavahel loogiliselt ühildatavad. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa

rääkida KrMS § 339 lg 1 p s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, - olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte ( 3-1-1- 23 15 -11;3-1-1-100-12; 3-1-1- -13). Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsuses ei ole tuvastatav KrMS prg. 339 lg 1 p.-8 sätestatud rikkumine. Selline rikkumine

seisneb selles, et kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed

asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Nimetatud rikkumisega oleks tegemist

juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatava õigeksmõistmist, resolutiivosas ta aga ekslikult süüdi mõistnud või vastupidi.

Käesoleva menetluse põhiküsimuseks on küsimus tõendite eelistusest. Kuna süüdistatavat ei saadud nö kätte mootorsõiduki juhtimiselt nagu see enamasti

sedaliiki kuriteoasjades on, vaid olukorras, kus süüdistuse kohaselt oli ta

vahetult enne kinnipidamist mootorsõidukit juhtinud, siis peamiseks

vaidlusküsimuseks on see, kas süüdistatav oli vahetult enne politseitöötajate

saabumist sündmuskohale ja enne joobe tuvastamist juhtinud mootorratast või

mitte. Vaidlust ei ole selles, et politseitöötajate poolt kinnipidamisel oli süüdistataval tuvastatud joove ja see ei tekkinud ka olukorras, kus süüdistatav tarbis alkoholi kohas, kus ta oli kinni peetud ja mootorratas seisis nö tema kõrval.

Mingit alkoholi taarat sündmuskohal ei olnud, kõrts oli ka kinni ning alkoholi

tarvitamist vahetult enne politseinike saabumist eitab ka süüdistatav ise.

Vastamaks nö võtmeküsimusele peab kohus otsustama, kas eelistada

süüdistatava ja tunnistaja ütlusi, mis oma sisult toetavad süüdistatav A.P a versiooni või uskuda tunnistaja , kelle ütlused on kooskõlas nii politseitöötaja SM

EB

ütlustega, kui ka süüdistataval tuvastatud joobega. Süüküsimuse

otsustamisel ja tõendite hindamisel eelistatakse tõendeid, mille

usaldusväärsuses ei ole kohtul alust kahelda e., millised on kooskõlas teiste kohtus uuritud tõenditega ning millistes endis ei ole ka vastuolusid. Tõendite

pinnalt tehiolude ja sündmuste rekonstrueerimisel on oluline osa ka elulisel usutavusel. See on faktor, mis võimendub ki ö sõna sõna ndlasti siis, kui on n -

vastu olukord või kui esineb süüdistatava versiooni toetava tõendite kogumi

vastandumine süüdistuse versiooni toetavale tõendite kogumile ja eriti siis, kui need vastandlikud tõendite kogumid koosnevad isikulistest tõenditest. Inimesele

on omane unustamine, eksimine aga ka valetamine. Maakohus on lugenud süüdistatava ütlused ebausaldusväärseteks ning välja toonud ka põhjuse, miks

see nii on. Nimelt on süüdistatava ütlustes vastuolu. Politseinikele selgitas ta

sündmuskohal, et oli sinna toodud autoga, kohtus aga kirjeldas ta üksikasjalikult, kuidas ta Nõmme kõrtsi juurde kodunt jalgsi sammus. Just selle

vastuolulise momendiga on seletatav ka A.P, kui tunnistaja ilmumine kriminaalmenetlusse. Kui süüdistatav oleks jätkuvalt väitnud, et ta sai Nõmme

kõrtsi juurde autoga, siis olukorras, kus tal tegelikult ei olnud ka JE toetavaid ütlusi, kes keeldus tema vastu ütluste andmisest, ei oleks saanud A.P teda ei

8

jalgsi sammumas näha ega ka möödasõitvas autost ise samuti autoroolis olles

teda kõrvalistujana märgata. ütlused on samuti maakohus Tunnistaja A.P

põhjendatult lugenud ebausaldusväärseteks ning kõrvaldanud sel põhjusel need tõendite hulgast, milliseid saaks arvestada süüküsimuse otsustamisel. A.P

ütluste usaldusväärsuse hindamisel on kohtukolleegiumi arvates oluline

arvestada ka vastuolu, mis on tunnistaja ütlustes ja süüdistatava kaitsja

selgitustes maakohtu eelistungil, so küsimuses, mis puudutab ajamomenti,

millal süüdistatav sai teada, et tal selline tunnistaja üldse on, kes teda jalgsi

kõndimas 24.06 pealelõunal nägi ja ka selles, kumb kumma juurde asjast

rääkima tuli. väitis maakohtu istungil, et umbes nädal peale Tunnistaja A.P

toimunut oli tal V.J-iga toimunust juttu ja ta ütles V.J-ile, et nägi ka

V.J V.J-ile lubaduse, et tuleb sel päeval jalgsi kõndimas ja andis tunnistama, kui vaja. Ka väitis tunnistaja, et V.J tuli tema juurde, kui ta

koduhoovis tööd tegi. Seega sai V.J sellise enda kaitsetunnistaja olemasolust teada juba eeluurimise ajal ning loogiline on, et inimene läheb ja teatab menetlejale, et tal selline tunnistaja on, kes on nõus tema kaitseversiooni tunnistama. Maakohtu eelistungil aga väitis kaitsja ja seda ilmselgelt sai ta väita

ainult oma kaitsealuse jutu põhjal, et V.J ei saanud eeluurimisel tunnistaja ülekuulamist taotleda, sest siis ta veel ei teadnud sellise tunnistaja olemasolust. A.P

olevat hiljem ise tema juurde tulnud ja rääkinud.

Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult eelistanud

eelanalüüsitud süüdistatava ja tunnistaja ütlustele tunnistaja ütluseid. SM

Kohtukolleegium ei näe tunnistaja ütlustes selliseid vastuolusid, mis annaks aluse vastupidiseks hinnanguks. Asjaolu, kas V.J-i maja asub tee ääres või majani tee äärest viiv sissekäigu tee, ei ole kohtukolleegiumi hinnangul antud

juhul asjaoluks, mille teadmine või mitteteadmine saaks olla selleks indikaatoriks, mille alusel tuvastada antud ütluste usaldusväärsust. Fakt on see, et tunnistaja teadis ka enne, kus V.J elab ja järelikult ongi tegemist sellise

faktiga tunnistaja jaoks, mis ei oma tema jaoks sellist tähtsust, mis vääriks

meeldejätmist ja ta ei ole sellele lihtsalt tähelepanu pööranud. Kui uskuda süüdistatava versiooni, siis tuleks asuda ühesele seisukohale, et tunnistaja SM on kogu kirjeldatud sündmuste käigu välja mõelnud. Kohtukolleegiumi arvates

on aga tema ütlused väga üksikasjalikud ja seda sellistes nüanssides, mis pigem kinnitavad nende asjaolude reaalsuses esinemist. Sellist faktide jada ei

ole võimalik välja mõelda ja meelde jätta, et välistada nende taasesitamisel võrreldes varemantutega erinevusi, kui just ei ole tegemist hästi planeeritud ja ettevalmistatud kuriteoga, mis aga antud juhul on välistatud. Ka ei ole selline üks – ikfaktide rohkus kes, mida ja kus ütles, kus peatus, kus suitsetas ja kuidas

liikus, kes ees ja kes taga jne. – tegelikult vajalik selleks, et anda valeütlusi

kellegi isiku poolt mootorsõiduki j Süüdistatava alusetuks uhtimise kohta. süüstamiseks ei oleks olnud vaja sellise peensusega kõike välja mõelda. Oluline

on kohtukolleegiumi hinnangul tunnistaja ütlustes ka see, et süüdistataval ju tegelikult joove tuvastati ja see ei paistnud tunnistaja hinnangul temale väliselt

välja. Ka ei tundnud ta värskes õhus alkoholi lõhna. Oma joobest teatas süüdistatav tunnistajale ise omavahelise vestluse käigus. Kui tunnistaja ei oleks süüdistatava jutust teada saanud, et viimane on alkoholi tarvitanud, siis ei oleks

ta kohtukolleegiumi arvates riskinud teha pol et, sest ta on itseile telefonikõn

tõesti kunagi saanud karistusi politseile valeväljakutsete tegemise eest.

Kohtukolleegiumi arvates on aga fakt, et oli isikuks, kes kõige olulisem SM politseisse helistas. Selles ei ole vaidlust. Kui uskuda süüdistatava versiooni,

9

siis pidanuks

SM süüdistatava juuresolekul Nõmme kõrtsi ees politseisse helistama. Süüdistatav ei ole aga seda kordagi väitnud ja vaevalt et ta oleks sellisel juhul kohapeale jäänud politseid ootama. Arvestades, et politsei tuli ka

süüdistatava ütluste kohasealt varsti peale Nõmme kõrtsi juures tunnistajaga kohtumist, pidi politseile olema kõne tehtud enne, kui süüdistatav kõrtsi juurde jõudis. Kõigest sellest saab teha vaid järelduse, et süüdistatav ja tunnistaja pidid

olema koos ka enne kõrtsi juurde jõudmist. See, et helistas politseisse SM teadmata, kas süüdistatav on alkoholi tarvitanud, kas ta üldse kõrtsi juurde läheb

ja et süüdistatava mootorratas kõrtsi juures on, oleks liiga paljude juhuste kokkusattumine ja ei ole reaalne. ei saanud neid asjaolusid kuidagi teada SM ilma, et ta oleks olnud koos süüdistatavaga enne kõne tegemist politseisse. SMu

ütlused on kooskõlas ka politseitöötaja ütlustega selles, et mootorratas oli värskete kasutamisjälgedega. Ka ei sea kahtluse alla tunnistaja ütlusi asjaolu, et apellandi väidete kohaselt ei ole mootorrattaga võimalik sõita jalakäijaga ühel kiirusel, sest pole võimalik tasakaalu hoida. Mootorrattaga aeglaselt sõites on kindlasti võimalik tasakaalu hoida ka jalgade toetusel.

Eeltoodu alusel ja arvestades seda, et kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg.-s 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p. 1, prg. 344- um maakohtu 345 lg 1, 2 jätab kohtukolleegi otsuse V.J-i suhtes muutmata ja apellatsiooni rahuldamata.

/allkirjastatud digitaalselt/

10