4-15-7899/10 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-15-7899

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 25. november 2015 a Tallinn Väärteoasja number 4-15-7899 (2440,15,005906) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Tõlk Eevi Pant Väärteoasi F.J kaebus Politseija Piirivalveameti Ida

prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetusja

menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Meelis Kaev´u 08.09.2015 otsusele nr 2440,15,005906 F.J karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ja LS § 227 lg 5 p

1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. Menetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Meelis Kaev

Menetlusalune isik: F.J, ik: XXX, elukoht: XXX. RESOLUTSIOON

1. Jätta F.J kaebus Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi

politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Meelis Kaev´u 08.09.2015 otsusele nr 2440,15,005906 F.J karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o

300 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetusja

menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Meelis Kaev´u 08.09.2015 otsus nr 2440,15,005906 F.J karistamises LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1

järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Kohaldatud lisakaristuse, s.o mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise 2-kuuline tähtaeg

algab kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 2-kuulise tähtaja möödumisel. 4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile.

2 5. Vaidlustatud otsusega määratud rahatrahv 300 (kolmsada) eurot tuleb edasikaebe tähtaja,

s.o 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemise päevast, tasuda vaidlustatud

otsuses märgitud Rahandusministeeriumi arveldusarvele, märkides ära kohustusliku viitenumbri 10220155164140. Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse. Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule seitsme päeva jooksul alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kui üks kohtumenetluse pool on seitsmepäevase tähtaja jooksul teatanud kassatsiooniõiguse kasutamise soovist ega ole sellest loobunud, on ülejäänud kohtumenetluse pooltel kassatsiooniõigus olenemata sellest, kas nad ise on kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud. Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul

alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia

kohtumaja kantseleis Liivalaia 24 tutvumiseks kättesaadav alates 25.11.2015. Kui

kassatsioonkaebuse esitamise soovist 7 päeva jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 03.12.2015. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on

kassatsiooni esitamise viimane tähtaeg 28.12.2015. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsiooni ei esitata, jõustub kohtuotsus 29.12.2015.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Politseija Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetusja

menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Meelis Kaev´u 08.09.2015

otsusega nr 2440,15,005906 karistati F.J LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1

järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks selles, et F.J

juhtis 15.08.2015 kell 09.50 Tallinn - Narva mnt 141 km mootorsõidukit kiirusega 131 +/- 8 km/h, millega ületas lubatud suurimat sõidukiirust 90 km/h mitte vähem

kui 33 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse

Kaebuses menetlusalune isik ei vaidlusta toimepandud rikkumist, küll aga palub vaadata ümber määratud lisakaristus. 15.08.2015 kell 09.50 liikus mööda Tallinna-Narva maanteed ja ületas lubatud kiirust, kuid tegi seda sellepärast, et teostas möödasõitu. Mõistab, et see ei ole

vabandavaks asjaoluks, kuid eesmärk oli möödasõit ohutult lõpuni viia ja kuna liikus

mootorrattaga, siis kiiruse ületamine toimus väga kiiresti ja tahtmatult. Siiralt kahetseb, et

ületas kiirust. Otsuses on märgitud, et karistuse määramisel ei ole leitud kergendavaid asjaolusid. Palub kohtul arvestada kahetsust kui kergendavat asjaolu. Palub kohtul lisakaristus tühistada või asendada see suurema rahatrahviga. Vajab juhilube igapäevaselt tööl käimiseks

ja sisuliselt juhilubade äravõtmine tähendaks tööta jäämist. On ettevõttes tööandja 16 inimesele. Ülal pidada on pere, sealhulgas väike laps ja ema, kes hetkel asub hooldekodus.

Teab, et tal on olemas ka varasemad karistused kiiruse ületamise eest, kuid on koheselt

trahvid tasunud. Käeolevaga palub kohut tühistada lisakaristus ja määrata üksnes rahatrahv täiel määral, s.o 100 trahviühikut.

Kohtuistungil jäi menetlusalune isik kaebuse juurde ja selgitas, et ees sõitva sõiduki mootor ei

olnud korras ja selle sõiduki taga olles oli raske hingata. Sellepärast sõitis mööda.

Mootorrattaga tõuseb kiirus kiiresti. On võimalus aeglaselt kiirust suurendada, kuid lähtus ohutusest. Soovis möödasõidu lõpetada ja sõita oma sõidurajale. Selles kohas ei olnud teed kaugele näha. Kahetsuse arvestamine otsuses pidanuks väljenduma karistuses, juhtimisõiguse äravõtmises. Eeldas, et arvestatakse kahetsust. Eelnevalt on olnud kaks rikkumist, rahatrahvid

on tasunud. Mootorrattaga sõites saab sõidukiirust jälgida. Eespoolne nähtavusulatus

võimaldas möödasõitu teha, kui tegi möödasõitu, nägi vastu tulevat autot, kohe läks oma

sõidurajale. Eelmine karistus mõjus, pool aastat hoidis ennast tagasi. Eelmised rikkumised olid sõiduautoga.

3

Kohtuvälise menetleja esindaja seisukoht

Kohtuvälise menetleja esindaja leidis, et ei toeta kaebuse esitaja seisukohta. Kaebus tuleb karistuse muutmise osas jätta rahuldamata. Kõiki asjaolusid on arvestatud, see on viis, kuidas

isikut liikluses suunata. Ei ole kergendavaid asjaolusid, millele tugineda saaks. Kahetsuse

näitamine on hilinenud ja moodus, millega õigustada karistuse kergendamist. Väärteo

toimepanemise järgselt koheselt kahetsust avaldatud ei ole. Tegemist on suure kiiruse

ületamisega, tegu on olnud tahtlik. Teo sooritamiseks puudus igasugune alus. Tegu toime pandud möödasõidul, esitatud vabandused on alusetud, möödasõit ei ole kohustus.

Maakohtu seisukoht

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise menetleja arvamuse ning tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevale seisukohale.

Tulenevalt asjaolust, et V™S § 123 lg 2 kohustab maakohut arutama väärteoasja täies

ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse

tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid, peab kohus sellele järgnevalt lahendama V™S § 133 loetletud küsimused.

V™S § 133 kohaselt peab kohus välja selgitama, kas ei esine väärteoasjas V™S § 29

sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid (p 1), kas leidis aset tegu, milles menetlusalust isikut süüdistatakse (p 2), kas teo on toime pannud menetlusalune isik (p 3), kas

tegu on väärtegu ning kas see on õigesti kvalifitseeritud (p 4), kas karistus väärteo eest

määrati selleks pädeva kohtuvälise menetleja poolt (p 5), kas väärteo menetlemisel kohtuvälise menetleja poolt on järgitud väärteomenetlusõigust (p 6), kas menetlusalusele isikule karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistuse kohaldamise alustega (p 7), kas väärteomenetlus ei kuulu lõpetamisele V™S § 30 sätestatud alustel (p 8) ning kas lõpetada

väärteomenetlus ja kohaldada karistusseadustiku §-s 87 sätestatud alaealisele kohaldatavaid

mõjutusvahendeid või anda väärteoasja materjalid üle alaealiste komisjonile (p 9), kuidas lahendada taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamise seaduse kohaselt (p 10).

Kiirusemõõturi kasutamise protokollist nähtub, et kaebuse esitaja F.J juhitud

mootorratta Honda VTX1800 reg. märgiga XXX sõidukiiruse mõõtmiseks kasutati

15.08.2015 kell 09.50 mõõteseadet Stalker DSR2X, milline oli taadeldud. Kiirusmõõturi näidu kohaselt oli kaebuse esitaja juhitud sõiduki sõidukiiruseks 131 km/h asulavälisel teel,

kus suurimaks lubatud sõidukiiruseks oli LS § 15 lg 1 p 1 kohaselt 90 km/h. Vastavalt mõõtemetoodikale arvestati mõõtmisel laiendmääramatust +/- 8 km/h, mistõttu oli lõplikuks mõõtetulemuseks 123 km/h ja lubatud sõidukiiruse ületamise määraks oli seega mitte vähem kui 33 km/h. Taolistest andmetest saab tulla järeldusele, et mõõtetulemus on mõõteseaduse §

5 lg 1 mõttes jälgitav, kuivõrd mõõtmist on teostanud pädev mõõtja, kasutades taadeldud mõõtevahendit, järgides seejuures mõõtemetoodikat. Kohus leiab, et väärteomenetluses tehtud

mõõtmise tulemusega on väärteokoosseisu olemasolu menetlusaluse isiku käitumises

tuvastatud ning mõõtetulemusest sõltuvalt on menetlusaluse isiku käitumine õigesti kvalifitseeritud LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteona. Seega puuduvad väärteoasjas V™S §

29 sätestatud väärteomenetlust välistavad asjaolud V™S § 133 p 1 mõttes. Samuti on tuvastatud, et menetlusalusele isikule süüks arvatud tegu on aset leidnud (§ 133 p 2) ning selle

on toime pannud menetlusalune isik (§ 133 p 3). Kuna menetlusalune isik juhtis sõidukit kiirusega, mis ületas juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 33 km/h, siis rikkus menetlusalune isik LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja tegemist on väärteoga LS § 227 lg 2 mõttes ja see süütegu on õigesti kvalifitseeritud (§ 133 p 4).

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt määras menetlusalusele isikule karistuse Politseija

Piirivalveameti Ida prefektuuri Jõhvi politseijaoskonna ennetusja menetlustalituse

menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja Meelis Kaev, kes on täidesaatva riigivõimu

volitustega asutuse ametnik V™S § 9 p 1 ja § 10 lg 1 mõttes ning kuivõrd tegemist on

4 politseiametnikuga, siis V™S § 10 lg 3 1 mõttes on vaidlustatud otsuse koostaja pädev otsust koostama (§ 133 p 5). Väärteoasja materjalidest ei ilmnenud, et kohtuväline menetleja oleks

kohtuvälises menetluses väärteoasja menetledes või otsust koostades jätnud järgimata väärteomenetlusõiguse nõudeid (§ 133 p 6).

Menetlusalust isikut karistati LS § 227 lg-s 2 ettenähtud väärteo toimepanemise eest põhikaristusena rahatrahviga 75 trahviühiku ulatuses, s.o 300 eurot ja LS § 227 lg 5 p 1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks. LS § 227 lg 2 kohaselt karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest üle 21 kuni

40 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni ning LS § 227 lg 5 p 1 kohaselt võib kohaldada ka lisakaristusena

sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Seega järeldub, et kohtuvälise menetleja määratud põhikaristus on määratud üle ettenähtud sanktsiooni keskmist

määra ja lisakaristus on määratud ettenähtud sanktsiooni keskmises määras. Seega kohus leiab, et karistuse määramine on toimunud kooskõlas karistamise kohaldamise alustega (§ 133 p 7) ja puudub ka alus väärteomenetluse lõpetamiseks V™S § 30 alustel (§ 133 p 8).

Väärteoasja materjalidest ja menetlusaluse isiku isikuandmetest nähtuvalt on menetlusaluse

isiku puhul tegemist täisealise isikuga, mistõttu puuduvad ka alused väärteomenetluse lõpetamiseks ja alaealisele kohaldatavate mõjutusvahendite kohaldamiseks V™S § 133 p 9

mõttes. Ja kuna puudub taotlus hüvitada süüteomenetluses tekitatud kahju, siis puudub ka vajadus lahendada küsimust süüteomenetluses tekitatud kahju hüvitamiseks (§ 133 p 10).

Arvestades süüteo asjaolusid, s.h seda, et kiiruse ületamine mitte vähem kui 33 km/h ei saanud menetlusalusele isikule kuidagi jääda märkamata ja menetlusaluse isiku ütlusi, et ta

ületas suurimat lubatud kiirust möödasõidu tegemiseks, siis leiab kohus, et antud süütegu

pandi toime kavatsetult. Kohtule jääb arusaamatuks kaebuse esitaja väide selle kohta, et

kiirendades ja lubatud sõidukiirust ületades tagas kaebuse esitaja ohutuse. Kohus leiab

kaebuse esitaja väitele vastupidiselt, et kiiruse suurenedes väheneb ka võimalus tagada liiklusohutust ja suureneb oht nii lubatud sõidukiiruse ületaja kui ka teiste liiklejate elule ja tervisele, samuti varale.

Süüd välistavaid ja õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud.

Seega on kohtu arvates tuvastamist leidnud, et menetlusalune isik ületas mootorsõiduki juhile lubatud suurimat sõidukiirust (90 km/h) mitte vähem kui 33 km/h võrra, millega rikkus LS § 15 lg 1 p 1 nõudeid ja pani toime LS § 227 lg 2 ettenähtud väärteo.

Karistuse määramine

Kohus nõustub kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ja karistuse määraga ning põhjendab seda järgnevalt.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Karistuseks on LS § 227 lg 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest ette nähtud rahatrahv kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine kuni 6 kuuks. LS § 227 lg 5 p 1 alusel võib kohaldada lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist 1 kuni 3 kuuni.

LS § 227 sätestatud väärteo eripära arvestades sõltub süü suurus ja karistuse raskus isiku lubatud piirmäära ületavast sõidukiiruse ületamise määrast, s.o numbrilisest näidust, ehk mida rohkem lubatud suurimat sõidukiirust ületatakse, seda suurem on ta süü ja seda suurem peab olema ka määratud karistus. See on tuletatav juba seadusest endast, kus LS § 227 lõigetes 1-4

on sätestatud karistuse määrad diferentseeritult vastavalt lubatud piirmäära ületamisele.

Arvestades LS § 15 lg 1 p 1 sätestatud piirmäära 90 km/h ja menetlusaluse isiku lubatud piirmäära ületamist 33 km/h võrra, siis on menetlusalune isik piirmäära ületanud üle keskmise

5

määra, seega on ka menetlusaluse isiku süü üle keskmise suur. Suurem süü vastab aga suuremale karistuse määrale.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu. Väärteootsusest nähtuvalt kergendavad asjaolud puuduvad. Menetlusaluse isiku ülekuulamise protokollis menetlusalune isik kahetsust avaldanud ei ole, ta on vaid tunnistanud oma süüd ja

palunud endale määrata karistuseks rahalise karistuse. Seega ei saanud ka kohtuväline menetleja kahetsust arvesse võtta. Menetlusalune isik on kahetsust avaldanud alles kaebuses ja kohtuistungil ning kohus suhtub sellisesse kahetsusse kriitiliselt, kuna menetlusaluse isiku

alles kaebuses esitatud kahetsus kannab endas ainsat eesmärki kergendada oma olukorda lisakaristuse osas ning seega ei ole kahetsus hinnatav siirana.

Seega, arvestades menetlusaluse isiku süü suurust ja süüteo asjaolusid, leiab kohus, et põhikaristus on määratud proportsionaalselt süü suurusega ning kohus ei pea vajalikuks seda

muuta. Menetlusaluse isiku karistusandmetest nähtuvalt on menetlusalust isikut karistatud samalaadsete väärtegude toimepanemise eest rahatrahvidega ning omaksvõetud kohtupraktika

kohaselt võib korduvalt karistatud isiku puhul ka keskmise süü korral kohaldada karistust

ettenähtud sanktsiooni keskmist määra ületavas määras kui süüdlases on vaja kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Seega on määratud põhikaristus proportsionaalne nii isiku

süüga kui ka süüdlase isikuga, ning on arvestatud võimalusega, et keskmist määra ületav karistus sunnib isikut edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

Lisakaristuse määramisse puutuvalt viitab kohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-122-13, mille kohaselt tuleb lisakaristust nagu põhikaristustki mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude

toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Seega on ka lisakaristuse

kohaldamise alused samasugused nagu põhikaristuse määramisel. Lisakaristus täidab ka nii süüd heastavat kui ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet (Riigikohtu otsuse 3-1-1-122-13 p

9). Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole

eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Kohtupraktika kohaselt võimaldab isiku poolt teadlikult nõuete rikkumisest järeldada

tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise

toimepanemise võimaluse tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse

kohaldamise. Samas ei saa isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada.

Mis puudutab lisakaristuse kohaldamist või kohaldamata jätmist, siis peab kohus vajalikuks veel kord viidata sellele, et väärteoasja materjalide kohaselt ületas menetlusalune isik lubatud sõidukiirust märkimisväärses ulatuses, s.o 33 km/h ja sellisel määral kiirust ületada saab vaid

teadlikult ja tahtlikult. Sellisel kiirusel ei ole mootorrattur võimeline eespoolse

nähtavusulatuse piires ootamatult teele ilmuva takistuse ees ei peatuma ega ka sellest

takistusest ohutult ümber põikama, mis näitab isiku hoolimatut suhtumist oma teosse ja võimalikesse tagajärgedesse. Karistuse valikul tuleb lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib

isikut edaspidi loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasjas leiduva

karistusregistri andmebaasi väljatrükist nähtuvalt on menetlusalusel isikul kaks kehtivat väärteokaristust LS § 227 lg 2 ettenähtud süüteo eest. Sellest saab üheselt järeldada, et pelgalt

rahalise karistuse määramine ei ole menetlusalusele isikule piisavat mõju avaldanud ning

kaheksa kuu möödudes eelmise trahvi tasumisest pani ta toime järjekordse samalaadse

väärteo. Ka antud süüteo toimepanemise järgselt on kaebuse esitaja leidnud, et ta on nõus trahvi tasuma lausa maksimaalses määras, aga juhtimisõigusest ilma jääda ta ei soovi. Taoline

ettepanek näitab kaebuse esitaja suhtumist liiklusohutusse ja liiklusalaste süütegude eest määratavatesse karistustesse, arvates, et korduvaid kiiruse ületamisi on võimalik endale alati trahvi maksmise näol lubada. Kaebuse esitaja on süsteemselt eiranud liiklusseaduse nõudeid ning korduvad rahatrahvid ei ole teda õiguskuulekusele sundinud. Kohtu arvates näitab see kaebuse esitaja jätkuvat allumatust kehtestatud korrale ja suhtumist liiklusohutusse ning tingib

6

ohtliku juhi mõneks ajaks liiklusest kõrvaldamise. Arvestades seda, et kaebuse esitajat on korduvalt samalaadsete väärtegude toimepanemise eest karistatud, siis on korduva samalaadse väärteo toimepanemise tõenäosus oluliselt suurem. Selline korduv õigusvastane käitumine ja suhtumine toimepandusse iseloomustab kaebuse esitanud isikut ja tema üleolevat suhtumist liiklusohutusse ning on piisavaks aluseks lisakaristuse kohaldamisel.

Karistuse määramisel tuleb lisaks eelmärgitule lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning

kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks

teistele liiklejatele mootorsõidukijuhid, kes korduvalt ei täida liikluskorda tagavaid

õigusnorme korrektselt. Kaebuse esitanud isiku väärteoasja materjalidest nähtuvalt eiras

kaebuse esitaja teadlikult liiklusnõudeid. Seetõttu, arvestades menetlusaluse isiku poolt

toimepandud teo iseloomu, ja eelnevate karistuste olemasolu samalaadse iseloomuga liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, mis on toime pandud vähem kui aasta jooksul, leiab kohus, et kohtuväline menetleja on põhjendatult asunud seisukohale, et ka õiguskorra

kaitsmise huvidest lähtuvalt pelgalt rahaline mõjutamine kaebuse esitajat liikluses õiguskuulekalt ja teiste ohustamist vältivalt käituma ei sunni ja kaebuse esitaja suhtes tuleb kohaldada ka lisakaristust. Üldpreventsiooni arvestades, leiab kohus, et teadmine, et ohtlikud

juhid kõrvaldatakse liiklusest, võib suurendada ka teiste liiklejate turvalisust. Eeltoodud asjaoludel on kohus seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt lisakaristuse kohaldamine

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmise näol on peale süü suuruse põhjendatud ka erija üldpreventiivsetest kaalutlustest lähtudes.

Puutuvalt karistuse määra leiab kohus, et karistuse määra mõjutab eelkõige süü suurus, mida kohus märkis juba ülalpool. Samas omaks võetud karistuspraktika kohaselt võib ka keskmise

süü korral mõista karistuse määras, mis ületab keskmist määra juhul, kui on vaja isikus

kinnistada arusaama keelunormi kehtivusest. Seega on üle keskmise määra karistuse

määramiseks juba küllaldased alused ning seda lähtudes nii süü suurusest kui ka kaebuse

esitaja karistusandmetest. Käesoleval juhul on kaebuse esitajale määratud lisakaristus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras, st kohtuväline menetleja on süü suurust hinnanud

teisejärgulisena ning lähtunud eelkõige võimalusest, et sellise iseloomuga karistus mõjutab süüdlast edaspidi hoiduma uute süütegude toimepanemisest. Kohus leiab, et kuivõrd kaebuse esitaja suhtes ei ole varem juhtimisõiguse äravõtmist ei põhiega lisakaristusena kohaldatud, võib vaidlustatud otsusega kohaldatud lisakaristuse määra lugeda proportsionaalseks.

Seonduvalt kaebuses osutatud juhtimisõiguse vajalikkusega võimaliku tehtava töö iseloomu ja perekonna tarvis, märgib kohus, et see on küll inimlikust aspektist vaadatuna mõistetav, kuid

ei ole aluseks juhtimisõiguse ära võtmata jätmiseks. Kohus juhib tähelepanu asjaolule, et menetlusalune isik oli teadlik sellest, et talle on juhtimisõigus vajalik nii töö tegemiseks kui isiklikuks eluks. Samas teadis juhtimisõiguse saanud ja seetõttu eeldatavalt ka liiklusnõudeid teadev kaebuse esitaja ka seda, et liiklusalast väärtegu toime pannes, s.h ka suurimat lubatud sõidukiirust ületades võib tagajärjeks olla nii rahatrahv või ka juhtimisõiguse äravõtmine kas

põhivõi lisakaristusena, kui ka sellest tingitud ebamugavused edasise elu korraldamisel. Kohus on seisukohal, et isik peab tegema kõik enesest oleneva, et tema ja temast sõltuvate kõrvaliste isikute olukord tema enese tahtliku süülise käitumise tõttu ei halveneks ja et tema

senine mugav elulaad säiliks. Seega saanuks kaebuse esitaja säilitada väärteo

toimepanemisele eelnenud olukorra vaid juhul, kui oleks hoidunud temale inkrimineeritud väärteo toimepanemisest. Kaaludes riivatavaid õigushüvesid, asub kohus seisukohale, et antud olukorras kaaluvad kollektiivsed õigushüved kaasliiklejate ning ka kaebuse esitaja enda elu ja

tervise näol üles kaebuses esitatud põhjused. Kohus peab siinkohal vajalikuks viidata varasemale kohtupraktikale, mille kohaselt ka töökoha kaotamise võimalus ei ole iseenesest

mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmist välistav asjaolu. KarS § 50 lg 2 kohaselt ei või

mootorsõiduki juhtimisõigust ära võtta üksnes isikult, kes kasutab seda sõidukit

liikumispuude tõttu (Riigikohtu otsus 3-1-1-26-10). Liikumispuude olemasolu kohta ei ole kaebuse esitaja aga tõendeid esitanud.

7

Kaebuses on viidatud juhtimisõiguse vajalikkusele konkreetsetel põhjustel. Nimelt on kaebuses märgitud, et kaebuse esitaja on tööandja 16-le töötajale, tema ülalpidamisel on väike

laps ja hooldekodus asuv ema. Seejuures ei ole kaebusele lisatud ühtegi selliseid väiteid

tõendavat tõendit ning neid ei esitatud ka kohtuistungil. Kuivõrd väidete esitamisega asus kaebuse esitaja aktiivsele kaitsele, siis pidi kaebuse esitaja ka esitama oma väiteid tõendavaid

tõendeid või andma menetlejale võimaluse neid kontrollida. Kuivõrd neid tõendeid ei esitatud, on tegemist tõendamata väidetega ja need väited tuleb jätta tähelepanuta.

Kokkuvõtvalt asub kohus seisukohale, et kaebuse lahendamisel ei ilmnenud menetlusvõi

materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist ning ka kaebuse argumentides ei osutatud sellistele minetustele, millega kaasneks või võiks kaasneda kohtuvälise menetleja otsuse muutmine või

tühistamine. Seega puudub õiguslik alus kohtuvälise menetleja seadusliku ja põhjendatud otsuse muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata.

Märt Toming Kohtunik /allkirjastatud digitaalselt/