1-15-5309/40 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 23. november 2015, Tallinn Kriminaalasja number 1-15- 5309 Kohtukoosseis Eesistuja Ivi Kesküla, liikmed Orvi Tali ja Urmas Reinola Kohtuistungi

sekretär Elina Huobolainen Kohtuistungi toimumise aeg ja koht 17. november 2015, Tallinn Kriminaalasi XX süüdistuses KarS § 121( KarS § 121 lg 2 p 2,3), KarS § 122( KarS § 121 lg 2 p 2,3), KarS § 264 lg 1 p 3- 13 lg 1 ja KarS § 120 järgi

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 14. oktoobri 2015 otsus üldmenetluses

Apellatsiooni esitaja

Kaitsja Prokurör Ringkonnaprokurör Saskia Kask Süüdistatav

XX, ik: XXXXXXXXX, varem kriminaalkorras karistamata, vahi all ei viibinud. Kaitsja Marko Woronowicz Kannatanu YY

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 14. oktoobri 2015 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-15-5309

XX süüdistusasjas muutmata.

2. Apellatsioon jätta rahuldamata.

2

Edasikaebamise kord:

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus 30 päeva jooksul. Süüdistataval on kassatsiooni esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel.

SÜÜDISTUS: 1. 1.1

XX süüdistatakse selles, et tema 04.09.2012 lõuna paiku eramajas tõukas jõuliselt XXX oma poega CC´t käega vastu ülakeha, mille tagajärjel laps kukkus esmalt peaga vastu seina ja siis põrandale. Sellega tekitas kannatanule füüsilist valu ja XX muhu pea piirkonnas. Samuti lõi ta 07.10.2012 hilisõhtul ’ile 4 XXX YY eramajas oma abikaasale -5 korda rusikaga näkku, seejärel lükkas ´it selja tagant käega vastu kukalt ja surus ta pikali, näoga vastu YY parkettpõrandat ning hoidis selliselt põrandal lebamas umbes pool minutit. Seejärel õnnestus kannatanul majast välja joosta, kuid X järgnes talle ja lükkas teda selja taganat selliselt, et naine kukkus kõhuli paekivi terrassile, näoga vastu kive. Sellega tekitas XX kannatanule füüsilist valu ning marrastuse ülahuulel ja alalõual, samuti marrastuse vasakul labakäel.

Samuti ajas ta 01.07.2014 kella 10.30 paiku eramaja hoovis XXX YY’it taga, haaras teda riietest ja õlavartest, kannatanul õnnestus lahti rabeleda ja autosse joosta. Sellega tekitas XX YY’ile füüsilist valu ja arema õlavarre välisküljel. verevalumi p

Kahjustades teiste inimeste tervist ning tekitades neile füüsilist valu, pani XX toime kehalise väärkohtlemise ehk KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo (kehtivas KarS-is vastab §-le 121 lg 2 p 2, 3).

1.2. teise korruse magamistoas, laste Samuti ähvardas ta 16.11.2013 hilisõhtul XXX

juuresolekul YY’it aknast alla visata. Seejärel lõi naist jalaga vastu selga ning 6-7 korda rusikaga vastu parema jala säärt ning viskas kannatanule näkku kruusitäie õlut. Sellega tekitas XX

kannatanule füüsilist valu.

Samuti lõi ta 26.12.2013 öösel ’ile ühe korra rusikaga XXX YY eramajas voodis magavale kõhtu, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Samuti lõi ta ööl vastu 03.03.2014, ’it rusikaga vastu vasaku jala säärt, tiris XXX YY eramajas käest ja seejärel viskas teda keraamilise õllekruusiga vastu paremat labajalga sellise jõuga, et

kruus vastu naise jalga purunes. Edasi haaras kannatanu juustest kinni ja lohistas teda XX mööda põrandat. Kui kannatanu sai püsti tõusta, tõukas teda vastu selga ning haaras kahe käega kannatanul kõrist kinni ja kägistas. Samal ajal sülitas naisele näkku ja ütles, et ta võiks ära surra. Seejärel haaras kannatanul kätest ning väänas tema käsi. Lõpuks käskis kannatanul katkine

õllekruus ja mahaläinud õlu ära koristada. Eeltooduga tekitas kannatanule füüsilist valu ja XX hematoomid õla ja käsivartel ning lõikehaava parema jala esimesel var - bal.

Teist inimest järjepidevalt kehaliselt väärkoheldes pani toime piinamise ehk KarS § 122 XX järgi kvalifitseeritava kuriteo (kehtivas KarS is vastab § - -le 121 lg 2 p 2, 3).

1.3. Samuti jättis ta 2014 augustis X oma R nimelise kaheksa-aastase kaukaasia lambakoera XX

ilma söögi ja joogiveeta vähemalt viieks päevaks. Oma tegevusetusega väljendades ta -

põhimõttelist ja erilist hoolimatust koera tervise ja heaolu vastu so pani julmal viisil looma suhtes toime LoKS § de 3 lg 2 ja 4 lg 1 mõttes lubamatu teo. Sellega põhjustas - XX koerale füüsilisi ja vaimseid kannatusi ning vigastusi aseptiline mädane selg, silma mädane põletik, - organismi kurnatus ja dehüdratatsioon.

3

Pannes tegevusetusega looma suhtes toime lubamatu teo julmal viisil pani

XX toime KarS § 264 lg 1 p 3-

§ 13 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1.3. - XX le oli esitatud süüdistus ka KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Harju Maakohus mõistis selles süüdistuses õigeks ja kohtuotsust ei ole vaidlustatud. XX

HARJU MAAKOHTU OTSUS:

2. Maakohus tunnistas

XX süüdi KarS § 121 ( KarS § 121 lg 2 p 2, 3) järgi ja karistas vangistusega

ja karista vangistusega 1 (üks) aasta; KarS § 122 ( KarS § 121 lg 2 p 2, 3) järgi s 1 (üks) aasta; KarS § § 13 lg 1 järgi j 264 lg 1 p 3 - a karistas vangistusega 6 (kuus) kuud. KarS § 120 lg 1 järgi esitatud süüdistuses mõistis õigeks. XX

KarS § 64 lg 1 järgi suurenda mõistetud üksikkaristustest raske mat ja mõist s - XX le i is le

- XX

liitkaristuseks aasta ja 5 (viie) kuu pikkuse vangistuse. 1 (ühe)

KarS § 73 lg 1, 3 alusel jätt mõistetud 1 (ühe) aasta ja 5 (viie) kuu pikku is le

- XX

se vangistuse tingimisi kohaldamata, . määrates 1 (ühe) aasta ja 6 (kuue) kuu pikkuse katseaja KarS § 78 p 1 päeva alusel luges katsea kulgemise alguseks kohtuotsuse kuulutamise XX ja .

XX suhtes kohaldatud tõkend – i elukohast lahkumise keelu s – tühista kohtuotsuse jõustumisel.

APELLATSIOON:

3.

Apellant vaidlustab süüdimõistva kohtuotsuse tervikuna. 3.1. - ) XX le esitatud süüdistus 04.09.2012 episoodis (kannatanu CC Apellandile jääb selgusetuks, kuidas on välistatud väikese lapse mänguhoos kukkumine. Kohus on vääralt leidnud, et ’i ütlusi saab pidada usaldusväärseteks. Kohus on käesoleval YY juhul

XX mõistnud süüdi mitmes episoodis tuginedes ainult kannatanu ütlustele ise samal ajal

nentides, et

YY oma ütluste andmisel on kohati ilmselgelt liialdanud eesmärgiga näidata süüdistatavat halvemas valguses. Kui kohus juba tugineb asjaolule, et kannatanu eesmärk on näidata süüdistatavat halvemas valguses, siis sellisel juhul ei tohiks tugineda kohus ainuüksi kannatanu ning tema lähedaste ütlustele, kuivõrd kannatanu lähedased valivad kas tahtlikult või tahtmata kannatanu poole ning usuvad seda, mida kannatanu neile rääkinud on. Apellant leiab, et YY’i poolt tehtud liialdused enda lapse tervisliku seisundi osas, süüdistatava süüstamise motiivil, mitte ainult ei muuda osaliselt i ütlusi ebausaldusväärseks, vaid paneb YY koosmõjus teiste kriminaalmenetluse käigus kogutud tõendi ’i poolt antud kõik ütlused tega YY kahtluse alla. Kuivõrd enda lapse selline kasutamine süüstamise vahendina on äärmiselt XX amoraalne tegu.

Kohtuotsuses sisaldub veel kohtu seisukoht: kohtul puuduvad pidepunktid, mis annaksid võimaluse ja seisukoha selles osas, et tema vastu esitatud süüdistused on kannatanu gada

XX poolt fabritseeritud. Kohus oma otsuses ei ole korrektselt kohaldanud süütuse presumptsiooni, mille kohaselt on süüdistataval õigus kahtluste tõlgendamisel süüdistatava kasuks. Süüteoepisoodis, mis leidis aset 04.09.2012 vastu, ei ole tõendatud apellandi poolne rünne CC oma poja vastu. Apellant juhib tähelepanu asjaolule, et võis kukkuda ükskõik kus kohas, CC kas hoovis aia peal turnides, naabripoistega ratastega sõites või kuuris mängides. Kohus on

jätnud kõrvale poolt antud ütlused ning eelkõige arvestanud kannatanu poolt antud XX ütlustega, millega ei ole tõendatud apellandi poolne rünne CC vastu. Samuti soovib juhtida

4

apellant tähelepanu asjaolule, et ’l ei ole esinenud mingisuguseid tasakaaluhäireid ning kui CC nii olekski olnud, siis oleks apellant koheselt pöördunud arsti poole. Apellant tugineb veel kord sellele, et tema ei ole kunagi lapsi füüsiliselt karistanud, vaid seda on teinud YY. Lisaks eelnevale jääb apellandile selgusetuks, miks peaks tema poeg jooksma

talle rõõmsalt vastu ja tervitama isa, kui väidetavalt kasutab oma lapse suhtes füüsilist XX vägivalda.

3.2. - . XX le esitatud süüdistus 07.10.2012 episoodis

Kohus on tuginenud enda seisukoha kujundamisel antud süüteoepisoodi inkrimineerimisel XX’le YY’i ütlustele ning OÜ tõendile nr 715 (tlk 14), olenemata asjaolule, et ütlustes antud P ründekirjelduse ja tõendis fikseeritud vigastuste vahel puudub igasugune loogiline kausaalne suhe.

YY’i ütlustest nähtub, et XX hoidis temast kinni ning lõi teda rusikaga näo piirkonda 4-5 korda. Kohtuotsuses tuginetud perearsti tõendile, mis fikseeris faktiliste asjaoludena vigastused YYi

kehal, pole mainitud kirjeldatud ründele vastavaid vigastusi i näo piirkonnas. Antud YY vigastuse olemasolu pole tõendatud ka muude tõenditega. Arvestades asjaolu, et kaalub 97 XX kg ja on täie tervise juures, suudaks ta eeldatavalt tekitada lähidistantsilt ohvrit näo piirkonda 4-5 korda lüües kannatanule eluohtlikke tervisekahjustusi, mis oleksid kindlasti vaatluse teel tuvastatavad. Asjaolu, et perearsti tõendis ei kajastu, et arstliku läbivaatuse korras oleks mingeidki antud ründe kirjeldusele vastavaid vigastusi ’i näo piirkonnas tuvastatud, viitab YY asjaolule, et poolt ei ole YY’i poolt väidetu ei vasta tõele ning sellist rünnet tema suhtes XX tegelikkuses toimunud.

YY XX YY ’i ütlustest nähtub, et surus ’it vastu kukalt ning hoidis tema nägu vastu põrandat. Kusjuures YY väidab, et tal ei õnnestunud antud haardest välja rabeleda. Arvestades asjaolu, et YY väidetavalt rabeles antud situatsioonis tulemusteta, on eluliselt usutav, et XX oleks pidanud

rakendama olulisel määral enda jõudu tema kinni hoidmisesse. Sellisest rabelemisest ning

intensiivsest haardest pidanud tekkima YY’i kuklapiirkonnas oleks YY’ile analoogselt

eelnevale väidetavale ründele, mingidki välised tunnusmärgid sellise ründe toimumisest. Viimast perearsti tõendis tuvastatud ei ole. Ühtlasi arvestades asjaolu, et YY suruti näoga vastu põrandat, peale teda 5 korda rusikaga lähidistantsilt näkku lüües, oleksid pidanud eelneva 4- ründe poolt põhjustatud vigastused neid veelgi süvendama. Nagu apellant eelnevalt juba mainis ei ole ka neid kajastatud ega tuvastatud OÜ ’i poolt. P

YY XX ’i ütlustest nähtub, et lükkas teda ning selle tagajärjel kukkus ta näo ja kätega vastu paekivi. Ehkki YY’il tuvastatud vigastused, mille kohaselt oli tema ülaja alahuulel ja vasakul käelabal marrastused, viitavad kukkumise tagajärjel saadud vigastustele, puudub alus arvata, et need on tekkinud

XX ründe tagajärjel. Viimast silmas pidades, puudub alus üldse arvata, et

mingigi rünne on ’i suhtes poolt toime pandud. Kuivõrd apellandi poolt eelnevalt YY XX

mainitud süüteokirjeldused ei ole asitõendeid kogumis hinnates eluliselt usutavad, puudub igasugune alus arvata, et antud vigastused on tekkinud väidetava ründe tagajärjel. Kohus XX

on jätnud põhjendamatult arvestamata ütlused antud vigastuste pär XX itolu kohta, mille kohaselt kukkus

YY jalgrattaga sõites.

3.3. - . XX le esitatud süüdistus 16.11.2013 episoodis Esitatud süüdistuses YY’i vastu 16.11.2013 episoodis ei ole tõendatud. Kohus on tuginenud käesolevas episoodis pelgalt ’i poolt antud ütlustele. ’i poolt antud ütlused on ilmselgelt YY YY

vastuolus tegeliku olukorraga, kuivõrd väidetavalt lõi apellant parema rusika alumise osaga

vastu - idetavalt jalaga YY’i paremat jalasäärt 6 7 korda. Lisaks eelnevalt lõi süüdistatav vä kannatanule vastu selga. Pärast sündmust pöördus kannatanu perearsti poole, kes ei tuvastanud

5

kannatanul mitte ühtegi vigastust. Samuti jääb apellandile arusaamatuks ’i väide, et paar

YY päeva pärast väidetavat jalaga selga löömist ning vastu parema jalasäärt rusikaga löömist oli kannatanul parema käe liigutamine valulik.

Antud süüteoepisoodis on Maakohus taas kord vääralt kohaldanud süütuse presumptsiooni,

mille kohaselt on süüdistataval õigus kahtluste tõlgendamisel süüdistatava kasuks. Ilma igasuguste tegelike tõenditega on kohus pimesi usaldanud muidu ebausaldusväärset ’it ning YY mõistnud süüdi teos, mida ta ei ole toime pannud. Kohus pole antud juhul selgitanud, mis XX alustel kohus leiab, et YY’i ütlused on usaldusväärsed ning ilma igasuguste väliste vägivalla

tundemärkidega kannatanul leidnud, et XX on toime pannud 16.11.2013.a toimunud süüteoepisoodi KarS § 122 järgi (alates 01.01.2015.a kehtiva KarS § 121 lg 2 p 2, 3).

3.4. - . XX le esitatud süüdistus 26.12.2013 episoodis

Esitatud süüdistuses oma endise abikaasa YY’i vastu füüsilises väärkohtlemises kuupäeval

26.12.2013 ei ole tõendatud ühegi tõendiga. Kohus taas kord ei juhindu süütuse presumptsioonist, mille kohaselt kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Apellandile jääb selgusetuks, mis alusel leiab kohus, et kirjeldatud sündmus leidis aset, kuigi

kohus on varasemalt tuginenud ilmselgelt liialdavale isikule sooviga ilmselgelt YY’ile kui

näidata ’t halvemas valguses. Apellant juhib tähelepanu asjaolule, et kohus on vääralt XX leidnud, et käesolev kuriteo episood leidis aset ainuüksi seetõttu, et selle toimumist väitis YY ning süüdistatava vägivaldne käitumine kannatanu suhtes on tõendatud ka muude asjaoludega.

Süüteo toimepanemise obligatoorseteks tunnusteks on selle subjektiivse ja objektiivse

koosseisu täitmine. Antud teo puhul oleks üheks objektiivse koosseisu elemendiks ründe toimumine. Kuivõrd käesoleva apellatsioonikaebuse aluseks olev kohtuotsus on tehtud suuresti

kaudsete tõendite põhjal, tuleks antud süüteoepisoodi osas vähemalt ära tõendada oletatava ründe tagajärjena tekkinud tervisekahjustus, et tõendada mingilgi määral ära oletatava ründe toimumine. Viimast tehtud ei ole ning seega ei saa lugeda täidetuks süüteo objektiivset koosseisu ega süüteo toimumist üldse.

3.5. - . XX le esitatud süüdistus 03.03.2014 episoodis

Esitatud süüdistuses oma endise abikaasa YY’i vastu füüsilises väärkohtlemises kuupäeval 03.03.2014 ei ole tõendatud ühegi tõendiga. OÜ poolt on tuvastatud järgmised vigastused: P käsi ja õlavartel hematoomid ning parema jala esimesel varbal lõikehaav. -

Vastavalt kannatanu poolt antud ütlustele lõi süüdistatav teda rusikaga vastu vasaku jala säärt

6-7 korda. Väidetavalt viskas süüdistatav kannatanut savikruusiga ning seejärel haaras süüdistatav kannatanu juustest kinni ning lohistas juukseid pidi kannatanu esikusse. Kannatanu ütluste järgi kaotas ta peast palju juukseid. Seejärel väidetavalt haaras süüdistatav kannatanul kahe käega kõrist ja kägistas teda. Kannatanu kirjeldas, et tal ei olnud enam hapnikku ning arvas, et ta sureb. Järgnevalt kirjeldas kannatanu, et süüdistatav lõhkus baarikapi ukse ning võttis sealt viinapudeli ja jõi selle tühjaks. Käesoleval kannatanu ütlused ei lähe kokku vigastuste iseloomuga, mis viitab selgelt asjaolule, et kannatanu ütlused on valelikud ja ei vasta tõele. Apellant juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et taolise väidetava vägivallatsemise käigus oleksid pidanud olema palju tõsisemad vigastused,

näiteks kägistamise jäljed kaelal, hematoomid jala säärel, jäljed juuste väljarebimisest pea piirkonnas. Antud juhul ei ole ühtegi vastavatest vigastustest tõendatud, vaid perearsti poolt tõendatud vigastused viitavad XX poolt antud ütluste tõesusele. Apellant on viidanud korduvalt, et

pelgalt tegutses enesekaitses. Tegelikult tuvastatud YY oli vägivaldne tema suhtes ning XX vigastused viitavad asjaolule, et süüdistatav hoidis kannatanut kinni vastavalt käsija õlavartest.

Antud episoodis on kohus vääralt mõistnud süüdistatava süüdi, tuginedes tõenditele, mis tegelikkuses viitavad

XX ütluste tõesusele, mille kohaselt süüdistatav hoidis kannatanut kinni, kuivõrd kannatanu ründas süüdistatavat ise.

6

3.6. - . XX le esitatud süüdistus 01.07.2014 episoodis

Esitatud süüdistuses oma endise abikaasa YY’i vastu füüsilises väärkohtlemises kuupäeval

01.07.201 P poolt on tuvastatud kannatanul tema parema 4 ei ole tõendatud ühegi tõendiga. õlavarre välisküljel sinine, nahaalune verevalum.

Käesoleval juhul on andnud valeütlusi, kuivõrd tegelikult sisenes YY YY XXX elumajja põhjusel, et võtta süüdistatava isale kuuluva sõiduauto Volvo V40 reg. nr võtmed XXXXXX ning

XX rahakotist raha. Kannatanu võttis süüdistatava rahakotist 150 eurot ning liikus välja. Selle peale jooksis süüdistatav kannatanule järgi ning rabas tema käest kinni. Mingit rüselust

poolte vahel ei olnud, küll aga ütles kannatanu provotseerivalt süüdistata le, et “kas sa tahad va mulle kallale tulla, jah? Tule-tule!”. Süüdistatava haaramise tagajärjel võis tekkida kannatanule vigastus, juhib kohtu kuid kannatanu on andnud valeütlusi seoses tegeliku olukorra kohta. XX

tähelepanu asjaolule, et tema ei ole meelega põhjustanud kannatanule valu, samuti ei ole tegelikult tõendatud kannatanule tekkinud hematoomi päritolu.

3.7. - -

XX le esitatud süüdistus 2014 aasta augustis KarS § 264 lg 1 p 3 § 13 lg 1 episoodis Antud asjas kogutud tunnistajate ütlustest, samuti ’i enda ütlustest ilmnes, et YY XX hoolitses oma koera eest, seega väide, et XX jättis koera hoolitsuseta, mida saab võrdsustada taolise räige süüdistusega - looma suhtes lubamatu teo toimepanemisega julmal viisil - ei pea paika. Ühtlasi seab apellant kahtluse alla YY’i, RR’i MM’i ütlused nende elulise usutavuse osas seoses koera tegeliku tervisliku seisundiga. Kõik tunnistajad kirjeldavad koera seisundit drastilises võtmes.

Antud seisundi näitlikustamiseks saab välja tuua asjaolu, et MM kirjeldab koera kui elavat laipa. ja mainivad, et koera haavadel asetsesid vaglad. Samas mainib , et koerale YY RR MM toitu viies, sõi koer korraga ära kahe päeva toiduportsjoni. Eluliselt ei ole usutav, et eelnevalt mainitud tervisliku seisundi välisele kirjeldusele vastaval koeral oleks energiat üldse midagi

süüa, veel vähem saab arvata, et koer sööb järjest ära kahe päeva toidu. Apellant on juba eelnevalt käesoleva apellatsioonikaebuses välja toonud asjaolud, mille kohaselt on YY enda tunnistustes valetanud ning liialdanud situatsiooni kirjeldustega ning tema poolt öeldu ei vasta tegelikkusele. Arvestades tõenditest nähtuvaid lahknevusi, ei saa jõuda ka antud süüteoepisoodi osas tõsimeelse järelduseni, et XX ei olnud koera eest hoolitsenud ning tema tervislik seisukord oli niivõrd halb.

Apellant ei vaidle vastu veterinaari päädes tuvastatud haavade ja üldise tervisliku seisundi osas,

kuid meelavaldne on eeldada antud asjaolude osas

XX ainuvastutust. Käesoleval juhul on arusaamatu, miks YY ise ei hoolitsenud koera eest kui käis iga paari päeva tagant XX elukohas,

kus elas ka koer. Ühtlasi oli ’l ja ’il omavaheline kokkuleppe, mille kohaselt XX YY YY

hoolitseb koera eest ise

XX äraoleku aegadel, kuivõrd YY käis igapäevaselt Tallinnas tööl

niikuinii. Tugineda YY’i ütlustele, sellise seisukoha kujundamisel, mille kohaselt antud kokkulepet ei ole olnud, on meelevaldne ja põhjendamatu. Apellant on juba varem korduvalt

välja toonud asjaolud, mille ’i poolsed ütlused pole ühegi st tulenevalt YY XX suhtes

inkrimineeritud süüteoepisoodi osas tõesed ning eluliselt usutavad. Samuti ei saa üksühese

tõlgenduse teel jõuda ka antud süüteo episoodi puhul tõesele järeldusele süü osas XX . Arvestades asjaolu, et tunnistustes on varasemalt mainitud, et on varasemalt hoolitsenud XX

koera eest kohaselt, saab järeldada, et ta hoolis konkreetsest koerast ning ei oleks teda ükskõikselt üksi jätnud. Ühtlasi nähtub tema kohusetundlikkus koera eest hoolitsemises sellest,

et olenemata kokkuleppest

YY’iga, kes pidi koera eest XX äraolekul hoolitsema, jättis XX vaatamata lühiajalisele koera turvaliselt, so tubastesse tingimustesse, järelvalveta jätmisel talle

igaks juh ja uks saadavale 4 päeva toidu. Seda faktilist asjaolu, et XX YY’i vahel eelnevalt mainitud kokkulepe oli, saab järeldada kaudselt ka asjaolust, et nad olid igapäevaselt telefoni teel suhelnud. Viimast saab kohus kontrollida telefoni erisustest, et ja olid omavahel XX YY

7

telefoni teel suhelnud praktiliselt igapäevaselt. Asjaolu, et koera tervislik olukord halvenes

seetõttu, et välja, mille YY XX ise oma hooletusest ja teadmata, oli lasknud koera aiast tagajärjel koer sai teise koera käest pureda, ei tähenda seda, et XX ei hoolitsenud koera eest.

On ilmselge, et puremise tagaärjel koeral võis tekkida põletik, palavik ja üldine loidus, kusjuures antud sümptomid võivad tekkida mõne päeva jooksul ja kui koeral on paks karvkate, ei pruugi koera peremees puremishaavu koheselt märgata. Viimane aga ei tähenda, et koer oli jäetud XX poolt hooletusse.

Apell pidi ko ant juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et YY era endaga kaasa võtma sama päeva õhtul, kui ta välja kolis. Samuti teadis , et apellant töötas inkassaatorina ning seetõttu oli ta YY

pidevalt sõidus Järva käis Tallinnas tööl ning oleks saanud - ning Virumaal. Samaaegselt

YY koera kas kaasa võtta või viimase eest hoolitseda, kuivõrd ta oli teadlik, et süüdistatav veetis

mitmeid päevi järjest mujal töö tõttu. Käesoleval juhul ei ole mõistlik võtta süüdistatav

vastutusele koera julma kohtlemise eest, kuivõrd tegelikult oli ’il igapäevaselt võimalus YY võtta koer endaga koju kaasa või siis vähemalt käia hoolitsemas koera eest.

3.8. Muud apellandi seisukohad Asjas on jäänud tõendamata vägivaldne iseloom, sest mitte keegi tunnistajatest ei ole pealt XX näinud, et oleks kannatanu suhtes tarvitanud vägivalda. Ei ole põhjust kahelda ka üheski

XX

kaitsealuse poolt istungile kutsutud tunnistaja ütlustes, kus L.A’t iseloomustati hoopis sõbraliku ja abivalmi inimesen i suhtes tarvitanud vägivalda a, kes ei ole kunagi kelleg ega käitu ka agressiivselt isegi kui on alkoholijoobes. Pigem on kinnitust leidnud, et kõikide tülide põhjustajaks on olnud kannatanu XX ise. Apellant juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et süüdistatava praegune elukaaslane BB, kes samuti

andis kohtus ütlusi, ei paistnud välja kui isik, kes kannatab mehepoolse perevägivalla all.

Teatavasti kui

ldse isikuga, oleks ka XX puhul oleks tegemist vägiva BB’i näo peal näha tundemärke XX

vägivallatsemistest. Apellant juhib veel kord kohtu tähelepanu asjaolule, et mitte ükski XX fikseeritud vigastus ei

ole sellise iseloomuga, mis viitaks

XX vägivallatsemisele, pigem on vigastuste iseloomuks marrastused käsija õlavartel, mis on tingitud sellest, et XX pigem kaitses ennast ise kannatanu rünnete eest.

Kannatanu ja tema tunnistajate ütlused ei vasta tõele suurejoonelise õllejoomise osas, kus XX väidetavalt jõi igal õhtul neli liitrit õlut, mis võrdub kaheksale pooleliitrisele õllepudelile. XX

Apellant juhib kohtu tähelepanu asjaolule, et taolist kogust õlut ei ole võimalik pruukida õhtupoolikul kolme kuni nelja tunni jooksul ja eeldaks vähemalt kaks korda pikemat ajakulu. Samuti kainenemine taolisest õllekogusest oleks võtnud aega vähemalt kaksteist tundi. Samas

XX jõudis iga päev õigeks ajaks tööle, kusjuures töökohtadele, kus oli täiesti välistatud

viibimine alkoholijoobes või isegi jääknähtudega, sest töötas riiklikes asutustes, nii vanglas kui ka erikoolis, kus iga töötaja oli erilise tähelepanu all. Samuti kui

XX tarbiks kannatanu poolt väidetavas koguses õlut iga päev, oleks antud asjaolu avaldanud mõju ka välisele ilmele, sest on üldtuntud asjaolu, et alkoholiga kuritarvitajat XX tunneb ära juba eemalt moondunud näoilme ja isegi hääletooni järgi. Asjaolu, et XX- meeldib le õlut juua, ei ole varjanud ka ise, samuti XX XX poolsed tunnistajad, kelle sõnul tarbib õlut XX

mõitlikus koguses ja kaugeltki mitte iga päev, mis ainult kinnitab XX poolsete tunnistajate kõikide ütluste usaldusväärsust.

Juhindudes eeltoodust ning lähtudes KarS § 121 lg st 1, § 264 lg 3 koosmõjus LoKS § 4 - -st 1 p lg 1 ning KrMS - -st 340 lg 2 p 1 kaitsja on arvamusel, et § st 321, § 337 lg 1 p 4, §

8

apellatsioonimenetluses tuleb ringkonnakohtul tühistada maakohtus tehtud otsus ning teha uus otsus, milles mõista täielikult õigeks kõikides süüteoepisoodides. XX

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS:

4. Süüdistatav toetab kaitsja poolt esitatud apellatsiooni ja taotleb õigeksmõistva otsuse tegemist. Kaitsja-apellant toetab esitatud apellatsiooni.

Prokuröri arvamuse kohaselt on kohtuotsus seaduslik ja piisavalt põhjendatud. Kannatanu

ütlused on usaldusväärsed. ütlusi sündmus Ta annab vastavalt te tajumisele.

Kannatanu kinnitab tema poolt antud ütluste vastavust tegelikult toimunule. Palub jätta apellatsioon rahuldamata.

KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:

5. Kolleegium, tutvunud toimiku materjalidega, otsusega ja esitatud apellatsiooniga ning ära kuulanud menetlusosalised leiab, et maakohtu otsus apellatsioonis esitatu alusel tühistamisele ei kuulu. Vastuseks apellatsioonile märgib ringkonnakohus järgmist.

Riigikohus on korduvalt märkinud, et vältimaks vahetu ja suulise kohtuliku arutamise tulemina

maakohtu otsuses tõenditele antud hinnangu kergekäelist muutmist, peab ringkonnakohus,

tehes süüdistatava süüküsimuse osas sama tõendikogumi põhjal maakohtuga võrreldes

vastupidise otsuse, sellist otsustust eriti hoolikalt põhjendama. Lisaks omapoolsele tõendite analüüsile peab ringkonnakohus ära näitama ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis tingisid kohtu järelduste lahknemise tuvastatud faktilistest asjaoludest (vt nt Riigikohtu otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-107-12 ).

Kaitsja on apellatsiooni läbivalt leidnud, et kuna kohus on kannatanu ütlustele hinnangu andmisel möönnud teatud juhtudel süüdistatavat halvemas valguses näitavaid liialdusi, pole alust hinn

ata kannatanu ütlusi usaldusväärseteks. Kolleegium sellise seisukohaga nõustuda ei saa. Riigikohus on oma lahendis nr 3-1-1-25-15 käsitades isikulise tõendi usaldusväärsuse küsimust sedastanud, et tõendi usaldusväärseks tunnistamisel on kohtul võimalik hinnata, kas ütlused on järjepidevad või sisaldavad vastuolusid, kas kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütlused on

vastuolulised, kas ütlusi muudetakse ristküsitluse käigus, kas ütlustes on vastuolu teiste menetlusosaliste ütlustega või teiste kogutud tõenditega, kas ütlused on eluliselt usutavad. et Kohtuotsuses saab tugineda vaid usaldusväärsetele tõenditele, mida kohus hindab KrMS § 61 lg 2 kohaselt. i Samuti on Riigikohtu lahendites märgitud, et isiku ütlus on võimalik hinnata usaldusväärseks ka osaliselt ning selles osas ka kohtuotsuse tegemisel tugineda( nr otsus nr 3- 1-1-25-15). Antud juhul on maakohus, käsitades kannatanu ütluste usaldusväärsust iga episoodi osas eraldi, jõudnud järeldusele, et pole ühtegi põhjust kannatanu ütlustes tema suhtes süüdistatava poolt toimepandud vägivallategude osas kahelda. Maakohus on kannatanu ütlustele lisaks andnud

hinnangu perea e kannatanul erinevate vigastuste rsti poolt patsiendikaardi väljavõttel

fikseerimise osas. Kaitsja ei ole vaidlustanud nimetatud tõendi seaduslikkust ega tõendina

käsitamist. Samuti on kohus kannatanu ütluste usaldusväärseks hindamisel tuginenud

eelnimetat kajastatud kannatanu poolt antud selgituste vigastuste tekkeloost. ud tõendil le

9

Kannatanu ristküsitlemisel on prokuröri poolt arstile antud sellekohased ütlused avaldatud ja

ütluste usaldusväärsust üüdistataval ja kaitsjal oli võimalik nende ütluste kontrollitud. S usaldusväärsust ja õigsust ristküsitlemise kaudu kontrollida. Samuti on kohus andnud hinnangu kõikide kohtuistungil vahetult ülekuulatud tunnistajate kui tõendiallikate usaldusväärsusele.

Maakohus ei ole tuvastanud kannatanu ütluste siseseid vastuolusid ega ka vastuolusid

tunnistaja te ütlustega. Asjaolu, et maakohus on lugenud kannatanu ütlus liialdatuks ed süüdistatava poolt igal õhtul äratarvitatud alkohoolse joogi koguse osas, ei anna alust hinnata tema ütlusi ebausaldusväärseks süüdistatava poolt tema suhtes toimepandud vägivallategude osas. Siinjuures kolleegium ei saa nõustuda kaitsja etteheitega, et kohus arvestas vaid kannatanu ja tema . lähedaste isikute ütlustega Maakohus on kõik kaitsja poolt taotletud isikud üle kuulanud ning on ka nen Kaitsja pole de ütlustega arvestanud. apellatsioonis viidanud ühelegi kaitsja ja süüdistatava poolse tunnistaja ütlustele, mis oleks jäänud kohtu poolt tähelepanuta. Samuti pole maakohus jätnud tähelepanuta süüdistatava ütlusi vaid on nende usa väär ldus susele

andnud hinnangu. Kolleegium antud juhul nõustub maakohtu järeldusega, et süüdistatava

ütlused sellest, tegelikult oli alati ründavaks pooleks hoopis kannatanu ja fikseeritud et vigastused sai kannatanu kas siis rattaga kukkudes või redelilt kukkudes ole ühegi kohtule , p esitatud tõendiga kinnitus leidnud. Süüdistatav pole oma versiooni õigsuse kontrollimiseks t kohtule võimalusi andnud ning rattaga kukkumise osas viidatud tunnistaja sellekohast väidet ei kinnitanud.

Kaitsja on apellatsioonis uuesti leidnud, et süüdistatav ei ole vägivaldne isik ning pole

kannatanu suhtes mingeid vägivallategusid toime pannud. Kolleegium leiab, et analoogse maakohtus esitatud väite on kohus juba kummutanud kohtule esitatud määruse tuginevalt le,

millega on tõendamist lei ud süüdistatava poolt juba ka va dn rem kannatanu suhtes vägivallategude toimepanemine. Siinjuures kolleegium osutab, et kuriteo toimepanemise viisi (nn modus operandi) sarnasus võib olla käsitatav iseseisva kaudse tõendina. Nii nagu 2012 aastal lõpetatud kriminaalmenetluses on ka vaidlustatud kriminaalasjas tegemist sama kannatanuga, samasuguste tegude toimepanemisega ning vastavalt uuritud määrusele on XX

vägivalla tarvitamist kinnitanud ning toimepandut kahetsenud.

Seoses materiaalõiguse kohaldamist puudutavate kaitsja väidetega juhib kolleegium esmalt tähelepanu asjaolule, et lisaks tervise kahjustamisele sätestas KarS § 121 nii teo toimepanemise ajal kehtinud redaktsioonis kui ka sätestab alates 1. jaanuarist 2015 karistatava teona ka valu tekitava kehalise väärkohtlemise. Seetõttu ei eelda süüdlase vastutusele võtmine KarS §

121 järgi vältimatult tervisekahjustuse tuvastamist.

Riigikohus on oma korduvates lahendites ( nt nr 3-1-1-60-10, 3-1-1-59-11) sedastanud, et üldtuntud on asjaolu, et valulävi ehk vähim mõjutaja, mida isik tunneb valuna, on subjektiivne nähtus, mis on eri inimeste puhul erinev ja mis võib muu hulgas sõltuda ka näiteks vanusest, soost, psüühilisest seisundist ja muudest subjektiivset laadi asjaoludest. Kohtupraktika kohaselt tuleb täiendavalt hinnata, kas kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema teo tagajärjena objektiivselt omistatav. Antud juhul on kannatanu pöördunud perearsti poole ja vastavalt kohtule esitatud väljavõttele on arst tuvastanud - 08

YY l .10.2012 aastal huulel, näol, käel marrastused. 06. 03.2014 aastal käsi , õlavart l hematoomid, parema jala 1 varbal lõikehaav, 01.07.2014 parema õlavarre vartel e välisküljel sinine nahaalune verevalum läbimõõduga 5 cm( t.lk. 14).

Seega on lisaks kannatanu poolt antud ütlustele valu tundmise osas eeltoodud kordadel tuvastatud arsti poolt kannatanul ka vigastused. Nimetatud vigastuste diagnoosimine kinnitab kannatanu ütlus süüdistatava po lt tema suhtes toimepandud vägivalla i o tegude osas.

10

Samuti on kohus jõudnud seaduslikult järeldusele, et kannatanule valuaistingu tekkimine on süüdistatavale tema tegude tagajärjena objektiivselt omistatav. Kolleegium leiab, et rusikaga vastu nägu, kõhtu, jalgu löömine, näo vastu põrandat surumine, kõrist kägistamine, kätest tugev haaramine ja väänamine ning jalaga vastu selga löömine on sellised teod, kus saab jaatada ka kõrvalseisja hinnangul karistusõiguslikult relevantse valu tekkimise võimalikkust.

Maakohus on igas episoodis eraldi põhistanud ka subjektiivse tunnuse olemasolu ning tuvastanud süüdistatava käitumises igal juhtumil tahtluse. Selgitanud seejuures õigesti, et KarS

§ 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemiseks piisab igas koosseisualternatiivis ka

kaudsest tahtlusest, s.t sellest, et toimepanija üksnes peab võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemist ning möönab seda.

6. Kannatanu episoodis on apellant leidnud, et

CC XX pole kunagi lapsi füüsiliselt karistanud.

Süüdistuses etteheidetud tegude toimepanemine on tõendamata. Kannatanu ütlustele pole seaduslik tugineda. Laps võis saada tuvastatud vigastuse mujalt.

M P aakohtu poolt on tõendina käsitatud OÜ poolt koostatud väljavõte patsiendikaardist, kus arsti poolt on tuvastanud -

CC l 05.09.2012 aasta läbivaatusel palpeeriv muhk peas( t.lk. 14). Kaitsja ei ole sellise vigastuse olemasolu lapsel vaidlustanud. Tõendina on maakohus käsitanud ka lapse ema ütlusi, kuid on ütl YY lugenud liialdatuks used

sellest, et lapsel oli

pärast sündmust mitme päevane pearinglus. Kohus põhistas järeldust asjaoluga, et

YY ei ole selliste sümptomitega uuesti lapsega arsti poole pöördunud. Kolleegium osu -le 1 toimub kriminaalasja kohtulik arutamine tab, et vastavalt KrMS § 268 lg vaid esitatud süüdistuse piires. XX- ei ole le CC suhtes etteheidetavate tegude tagajärjena mitu päeva kest tasakaaluhäireid inkrimineeritud, mistõttu sellekohaste ütlust vaid YY e arvestamata

jätmine ei too kaasa tõendiallika ebausaldusväärsust ega anna alust süüdistatava õigeksmõistmiseks jõulise tõukamisega füüsilise valu ja muhu pähe tekitamises. Maakohus on arvestanud tunnistajate , ja

EE RR EE ütlusi sellest, millised olid süüdistatava suhted oma lastega ja eriti kannatanu -ga. ja

CC EE RR ütluste kohaselt süüdistatav suhtus lastesse ennemini rangelt, kusjuures korduvalt tõstis häält ja karjus laste peale. on näinud RR k

nii et viimane hakkas nutma. a varem ühe korra kui XX lõi poega

Kaitsja leiab, et aluseks tuleb võtta süüdistatava ütlused, et midagi sellist pole toimunud, lapsel

olid pidevalt muhud ja sinikad, mida sai õues koeraga olles, hoopis YY oli laste suhtes vägivaldne. Samas pole eeltoodud väidete õigsuse osas kaitsja ega süüdistatav viidanud ühelegi tõendile mis selliseid väiteid kinnitaks ja mida oleks võimalik kohtul kontrollida ja hinnata.

Apellandi poolt esitatud väide, süüdistatava vägivalla tarvitamise puhul poleks poeg et jooksnud isale avasüli vastu on ainetu, kuna kannatanu ütluste kohaselt just isale vastu jooksvat last

XX peaga vastu seina tõukaski.

7. KarS § 264 lg 1 p 3 § 13 lg 1 järgi kvalifitseeritud ku - riteo osas seab kaitsja kahtluse alla nii YYi , RR kui ka MM ütlused kuivõrd need kirjeldavad kaitsja arvates koera seisundit drastilises

võtmes. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud väide ei sea kahtluse alla ülekuulatud isikute ütluste usaldusväärsust. Looma tervisliku seisundi osas on maakohtule esitatud veterinaararsti

p de ( t.lk. 15) sellest ää mida arst tuvastas looma veterinaarsel läbivaatusel. Isikute ütlused looma olukorrast on arsti arvamusega ühtivad.

Kaitsja on leidnud, et süüdistatav ei vastutanud koera tervise eest, kuivõrd koera eest pidi hoolitsema . YY

11

Kolleegium leiab, et nimetatud väide on paljasõnaline kuivõrd pole kooskõlas ühegi kohtule esitatud ning kohtu poolt usaldusväärseks hinnatud tõendiga. Tuvastatud on, et YY lahkus elukohast koos lastega ning koer jäi elama senisesse elukohta, kus

jätkuvalt elas XX XX YY , kes oli samuti koera omanik. Maakohus on tuvastanud ja

kokkuleppe, et koera eest hoolitseb . Eeltoodu alusel on ainetu ka v

is XX äide, et YY kä Tallinnas tööl oli tal võimalik oma kohustust koera eest hoolitsemisel täita , seega . Veterinaari diagnoosi alusel oli loom kurnatud ja alatoidetud, mis annab aluse tuvastada erilist hoolimatust looma tervise ja heaolu vastu, kusjuures tuvastatud oli palaval ajal koera söögita ja

joogita jätmine mitme päeva kestel. Süüdist

atava kohustuseks oli suurele loomale tagada

vajalikul määral jooki ja sööki ning asjaolu, et pidi tööl käima ei vähenda tema kui XX koeraomaniku sellekohast kohustust.

8. Kaitsja on esitat . ud apellatsioonis vaidlustanud maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut Muus osas pole otsust vaidlustanud. Ringkonnakohus ei tuvastanud tõenditele antud hinnangu

osas selliseid vigu ja minetusi, mis annaks ringkonnakohtule seadusliku aluse anda

tõendikogumile maakohtust erinev hinnang või jõuda tõendite põhjal maakohtust erinevale arvamusele XX poolt süüdistuses esitatud tegude toimepanemise ja tema süü osas. Kolleegium

ei tuvastanud KrMS a § 309 lg 2 ettenähtud õigeksmõistv otsuse tegemise aluseid, mistõttu kaitsja taotlus süüdistatava õigeksmõistmiseks rahuldamisele ei kuulu.

9. Kaitsja ei ole maakohtu poolt mõistetud karistust eraldi vaidlustanud. Maakohus on nii mõistetud karistuse liigi kui määra kui ka vangistusest tingimisi vabastamise kohaldamise osas oma põhjendused esitanud. Kolleegium leiab, et nii mõistetud üksikkaristus liik ning määra e määr te kui ka liitkaristus on kooskõlas KarS § 56 ettenähtud karistamise alustega ning § 73 sätete kohaldamine KarS on põhjendatud, mistõttu mõistetud karistus e tühistamiseks seaduslikud alused puuduvad. t

10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1, § 342 lg 3 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 14. oktoobri 2015 aasta otsuse muutmata ja esitatud apellatsiooni rahuldamata.

(allkirjastatud digitaalselt)