3-15-215/15 · Tallinna Halduskohus Pärnu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Reelika Lind

Otsuse tegemise aeg ja koht

20. november 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-215

Haldusasi

OÜ

Kodukartul

kaebus

Pärnumaa

Veterinaarkeskuse

17.10.2014 kontrollakti nr 09-95-14-116 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – OÜ Kodukartul, volitatud esindaja advokaat

Marko Tammann

Vastustaja – Pärnumaa Veterinaarkeskus, volitatud esindaja

vandeadvokaat Jaanus Tehver

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta OÜ Kodukartul kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule hiljemalt 21.12.2015

(HKMS § 181 lg 1).

Vastuseks teiste menetlusosaliste poolt esitatud apellatsioonkaebusele võib esitada

vastuapellatsioonkaebuse

päeva

jooksul

apellatsioonkaebuse

menetlusosalisele

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui

14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS § 182

lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Pärnumaa Veterinaarkeskus (vastustaja) kontrollis 17.10.2014 OÜ Kodukartul (kaebaja)

tegevuse suhtes esitatud kaebuse alusel Pärnumaal Paikuse vallas Tammuru külas Luige tee 4

3-15-215

2(6)

taga asuvat veiste karjaaeda ja koostas kontrolli tulemusel samal päeval kontrollakti nr 09-95-

14-116. Kontrollaktist nähtuvalt tuvastas peaspetsialist Elita Sillar, et kontrollimise ajal ei olnud

karjaaias loomi, kuid olid selgelt näha karjatamise tunnused (loomade väljaheited, mis olid selle

aasta omad). Tunnistaja sõnul oli ta näinud seal loomade karjatamist ja seda, kuidas veisel on

kile suus ja ühel vasikal oli suvel jalg vigastatud. Karjaaed oli täis sinna mittekuuluvaid

esemeid: kiletükid, autokummid, plastkanister, pudelid, metall, oksarisu ja muu rämps.

Kontrolliaktis leiti, et selline karjatamisala ei ole sobilik karjatamiseks ning on reaalne oht

loomade tervisele ja heaolule. Vigastatud veis, kelle kohta oli kaebus esitatud, sai abi

13.10.2014. Vastustaja kohustas kontrollaktis sisalduva ettekirjutusega loomakaitseseaduse

(LoKS) § 3 lg-te 3 ja 4 ning põllumajandusministri 27.08.2009 määruse nr 90 “Nõuded veise

pidamise ja selleks ettenähtud ruumi või ehitise kohta” (Määrus nr 90) § 15 lg 1 alusel kaebajat

korrastama karjaaia enne sinna loomade viimist.

2. Kaebaja esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, mille taotluseks jäi pärast kaebuse osalist

läbi vaatamata jätmist tühistada vastustaja 17.10.2014 kontrollakt nr 09-95-14-116. Vastustaja

allkirjastas kontrollakti 17.10.2014 ja enne, kui kaebajale anti võimalus esitada oma

vastuväited. Seega ei tagatud kaebajale enne koormava haldusakti andmist õigust olla ära

kuulatud. Praeguses asjas ei esinenud asjaolusid, mis lubanuks viia haldusmenetluse läbi

menetlusosalise arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata. Kaebaja ärakuulamine olnuks erilise

õigusliku kaaluga, sest kontrollakti aluseks olevad mitmed olulised asjaolud tuvastati

anonüümse tunnistaja ütlustega. Vastustaja tegevus oli seadusevastane ja vastuolus hea halduse

põhimõttega. Kontrollkäik viidi läbi ilma kaebaja kohaloluta. Tuvastamata on, millal sattusid

kontrollaktis loetletud esemed karjamaale ning kas see oli kaebaja poolt kontrollitav ja välditav.

Kaebaja selgitas kontrollaktile esitatud vastuväidetes, et ei ole 2014. a oma loomi sellel maa-

alal karjatanud. Pealegi ei kuulu vaidlusalune maa-ala kaebajale, vaid tema juhatuse liikmele

Aivar Ildile. Vastustaja on jätnud kontrollakti tegemisel tähtsust omavad asjaolud arvesse

võtmata, mis on toonud kaasa kaalumisvea. Vastustaja on rikkunud haldusakti

põhjendamiskohustust. Menetlust ei saa pidada tervikuna õiglaseks. Kontrollaktis toodu viitab

jäätmehooldusnõuete rikkumisele, mistõttu tulnuks vastustajal pöörduda pädeva haldusorgani

poole. Kontrollaktist pole selge, kas esemed, mida karjaaed väidetavalt täis oli, tuvastati samuti

tunnistaja ütlustega või mitte. Haldusorgan ei saa haldusakti motivatsiooni kohtumenetluses

täiendada. Kaebaja ei ole andnud vastustajale nõusolekut haldusakti elektrooniliseks

andmiseks.

3. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata. Põhjendused:

3.1. Vastustaja nõustus, et ei ole kaebajat ära kuulanud. Samas ei peaks see tooma kaasa

vaidlusaluse haldusakti tühistamist. Haldusakti andmise aluseks olevad asjaolud olid õigesti ja

tõsikindlalt tuvastatud ning haldusaktist tulenev riive kaebaja õigustele oli sedavõrd

väheintensiivne, et kaebaja nõuetekohane ärakuulamine ei oleks kaasa toonud kaebaja suhtes

soodsama haldusakti andmist. Kontrollakti koostamist ajendas 12.10.2014 vastustajale esitatud

kaebus, mille alusel oli põhjendatud alus arvata, et võib olla aset leidnud loomapidamisnõuete

rikkumine. Ametnik teostas kohapealse kontrolli 17.10.2014 ja koostas samal päeval

kontrollakti. Kontrollimise ajal karjaaias loomi ei viibinud, kuid loomade karjatamise fakt oli

sellele vaatamata tuvastatav. Samuti tuvastas ametnik kohapealse kontrolli käigus, et kõnealune

karjaaed ei ole loomade karjatamiseks kohases seisundis. 17.10.2014 karjaaias valitsenud

olukorra fikseeris ametnik ka fotodega. Kohapealne kontroll kinnitas, et need asjaolud, millele

viitas 12.10.2014 kaebuse esitanud isik, vastasid tegelikkusele. Sellest tulenevalt pani vastustaja

ametnik vaidlustatud haldusaktiga kaebajale kohustuse karjaaed korrastada enne, kui sinna

viiakse loomi. Pärast haldusakti andmist kaebaja poolt esitatud väited annavad aluse arvata, et

kui kaebaja oleks enne haldusakti andmist nõuetekohaselt ära kuulatud, ei oleks see kaasa

toonud teistsugust lahendit. Kaebaja väide, et ta ei ole kõnealuses karjaaias loomi karjatanud,

3-15-215

3(6)

on ümber lükatud 12.10.2014 kaebuses kajastuvate asjaoludega, mis on oma olemuselt

samastatavad tunnistaja ütlustega, ja vastustaja ametniku poolt 17.10.2014 kohapeal tuvastatud

asjaoludega. Sellises tõendamissituatsioonis ei oleks vastustaja ka kaebaja ärakuulamisel

asunud seisukohale, et loomapidamisnõuete rikkumist ei ole aset leidnud.

3.2. Vaidlust ei ole selles, et kontrollitud karjaaia omanik on Aivar Ild, kes on kaebaja osanik

ja juhatuse liige. Kaebaja peamine tegevusala on piimakarjakasvatus. Asjaolu, et kõnealuses

karjaaias oli viibinud loomi, kes kuulusid kaebajale, kinnitasid vastustajale 12.10.2014 kaebuse

esitanud isiku poolt vastustajale näidatud fotodel kajastuvate loomade kõrvamärkide numbrid.

Eeltoodut silmas pidades on põhjendatud lugeda tuvastatuks, et karjaaeda oli kasutatud kaebaja

loomade karjatamiseks.

3.3. Vastustaja tuvastas kontrollaktiga õigesti ja põhjendatult LoKS § 3 lg 3 ja Määruse nr 90

§ 15 lg 1 nõuete rikkumise. Vastustaja pani kontrollaktiga kaebajale kohustuse kõnealune

karjaaed korrastada enne, kui sinna loomi viiakse. Sellest järeldub, et kui kaebaja kõnealust

karjaaeda pärast ettekirjutuse saamist loomade karjatamiseks ei kasuta, ei pea ta kontrollaktist

tulenevalt sisuliselt midagi tegema. Teiselt poolt on vaieldamatu, et antud karjaaia

karjatamiseks kasutamisel tuleb sealt eelnevalt eemaldada loomadele ohtlikud esemed. Seega

ei saa asuda seisukohale, et antud olukorras oleks olnud võimalik rakendada kaebaja õigusi ja

huve vähemal määral riivavat meedet ning ärakuulamisõiguse tagamisel võinuks olla

tulemuseks kaebajale soodsama haldusakti andmine (HMS § 58).

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Kontrollaktist nähtuvalt kontrollis vastustaja ametnik karjaaeda, mis asub Paikuse vallas

Tammuru külas Luige tee 4 taga. Täpsemat asukohta ei ole kontrollaktis nimetatud, seetõttu ei

ole ainuüksi kontrollaktile tuginedes võimalik tuvastada, kus väidetav karjaaed asub. Kaebajale

ei ole karjaaia ebamäärane asukoht küsimusi tekitanud ja ta kinnitab, et kinnistu, millel karjaaed

asub, kuulub Aivar Ildi omandisse. Seega peab olema tegemist Kusti kinnistuga (registriosa nr

2793406, katastritunnus 56801:005:0050).

5. LoKS § 3 lg 2 p 4 järgi peab loomapidaja võimaldama loomale vastavalt looma liigile ja

eale looma terviseks ja heaolekuks vajaliku. LoKS § 3 lg 3 järgi on loomapidamisel keelatud

kasutada vahendeid või seadmeid, mis võivad looma vigastada. Määruse nr 90 § 15 lg 1 järgi

peavad väliaedik ja karjamaa olema looma tervisele ohutud.

Euroopa Liidu nõukogu 20.07.1998 direktiiv 98/58/EÜ, mis käsitleb põllumajandusloomade

kaitset, art 3 kohustab liikmesriike kehtestama sätted kindlustamaks, et loomaomanikud või –

pidajad võtavad kõik asjakohased meetmed, et tagada nende hoole all olevate loomade heaolu

ja seda, et nendele loomadele ei põhjustata tarbetut valu, kannatusi ega vigastusi. Sama

direktiivi art 4 kohustab liikmesriike tagama, et tingimused, milles loomi aretatakse või

peetakse, arvestades nende loomade liiki ning nende arengu, kohanemuse ja kodustatuse astet

ning nende füsioloogilisi ja etoloogilisi vajadusi vastavalt omandatud kogemustele ja

teaduslikele teadmistele, vastavad direktiivi lisa sätetele. Direktiivi lisa p 12 kohaselt tuleb

väljas peetavaid loomi vajaduse ja võimaluse korral kaitsta halbade ilmastikutingimuste,

kiskjate ja looma tervist ähvardavate ohtude eest. Direktiivi art 6 paneb liikmesriikidele

kohustuse kontrollida direktiivi sätete täitmist.

6. Seega on loomapidajad kohustatud tagama loomade tervise, heaolu ja ohutud

elutingimused. Riigil on kohustus kehtestada loomade heaolu tagavad tingimused ja kontrollida

nende täitmist. LoKS § 60 lg-ga 1 ja põllumajandusministri 14.06.2007 määruse nr 101

3-15-215

4(6)

„Pärnumaa Veterinaarkeskuse põhimäärus“ § 6 p-ga 1 on loomade heaolu puudutava riikliku

järelevalve teostamise kohustus pandud mh vastustajale.

7. Kontrollaktist nähtuvalt ei olnud karjaaias kontrollimise hetkel loomi, kuid aias olid selgelt

näha karjatamise tunnused. Ka tunnistaja oli näinud seal loomade karjatamist. Kaebaja sõnul ei

ole tema oma loomi 2014. a sellel maa-alal karjatanud.

8. Vaidluse all ei ole asjaolu, et Kusti kinnistu kuulub Aivar Ildi omandisse. Aivar Ild on koos

Maarika Ildiga kaebaja juhatuse liikmed ja osanikud. Kuna vastustaja tuvastas Kusti kinnistul

loomade karjatamise tunnused ning ka tunnistaja on kinnitatud, et ta on seal loomade

karjatamist näinud, siis võib Aivar Ildi ja kaebaja seoseid arvestades pidada eluliselt usutavaks,

et karjatatavad loomad kuulusid kaebajale. Vastustaja selgituste kohasel on loomade kuulumine

kaebaja omandisse tuvastatud ka tunnistaja tehtud fotodelt nähtuvate veiste kõrvamärkide

numbrite järgi. Kaebaja ei ole selgitanud ega tõendanud, kellele kuuluvaid loomi tema juhatuse

liikmele kuuluval kinnistul karjatati, kui need ei olnud kaebaja loomad. Ei ole usutav, et Aivar

Ild ei tea, kes tema maal loomi karjatab. Kusti kinnistul karjatatavate loomade kuulumist

kaebaja omandisse võib kaudselt järeldada ka asjaolust, et Kusti kinnistu kõrval olev Karjalauda

kinnistu (registriosa nr 2521006, katastritunnus 56801:005:0052) kuulub kaebaja omandisse ja

Maa-ameti kaardiregistri ortofotolt võib järeldada, et sellel kinnistul asub loomalaut.

9. Kontrollaktist nähtuvalt oli karjaaed täis sinna mittekuuluvaid esemeid: kiletükid,

autokummid, plastkanister, pudelid, metall, oksarisu ja muu rämps. Kaebaja väitel ei ole

kontrollaktist näha, kas viidatud rämpsu olemasolu karjaaias tuvastas vastustaja ametnik ise

kohapeal või tuvastati see tunnistaja ütluste alusel.

10. Kuigi karjaaias olevat rämpsu puudutav lause järgneb kohe tunnistaja selgitusele, on kohtu

hinnangul piisavalt arusaadav, et rämpsu olemasolu karjaaias tuvastas vastustaja ametnik ise

kohapealse kontrolli käigus. Kontrollkäigu ülesandeks oligi tuvastada vaidlusaluse maa-ala

sobivus loomade karjatamiseks. Kontrollaktist on näha, milline oli olukord kontrolli tegemise

hetkel (loomi ei olnud, karjaaed oli rämpsu täis). Rämpsu olemasolu on vastustaja ametnik

fikseerinud ka kohapeal tehtud fotodega (tl 72-81). Aivar Ild Kusti kinnistu omanikuna ja

kaebaja seadusliku esindajana peaks olema teadlik, millises seisukorras vaidlusalune maa-ala

kontrollimise hetkel oli. Kaebaja ei ole kordagi väitnud, et viidatud rämpsu vaidlusalusel

kinnistul ei olnud. Seega loeb kohus tuvastatuks, et Kusti kinnistul asuv karjaaed oli

kontrollaktis fikseeritud seisukorras.

11. Kuna vastustaja oli tuvastanud, et maa-ala oli kasutatud loomade karjatamiseks ning maa-

ala oli täis rämpsu, mis võivad ohustada loomade heaolu ja tervist, siis oli vastustajal õigus teha

korrakaitseseaduse (KorS) § 28 lg 1 alusel avaliku korra eest vastutavale isikule ettekirjutus ohu

tõrjumiseks või korrarikkumise kõrvaldamiseks.

12. Kaebaja väidab, et vaidlusalune maa-ala ei kuulu tema omandisse. Kohus selgitab, et antud

juhul oli KorS § 15 lg-te 1 ja 4 järgi avaliku korra eest vastutavaks isikuks kaebaja, kelle

loomade suhtes oht esines. Kaebaja loomaomanikuna vastustab loomade heaolu ja tervise eest

ning peab võtma tarvitusele meetmed loomade ohutuse tagamiseks. Muu hulgas hõlmab see ka

kohustust karjatada loomi maa-alal, mis on loomade tervisele ohutu (Määruse nr 90 § 15 lg 1).

Seejuures ei ole oluline, kelle omandisse karjatamiseks kasutatav maa-ala kuulub. Kui

karjatatav maa-ala kuulub teise isiku omandisse, kuid loomaomanik kasutab seda maa-ala

kinnitu omaniku nõusolekul loomade karjatamiseks, siis on just loomaomanikul, mitte kinnistu

omanikul, kohustus tagada maa-ala ohutus loomadele. Seega ei ole kaebaja viited maa-ala

omandikuuluvuse kohta asjakohased.

3-15-215

5(6)

13. Vastustaja ei pidanud tuvastama, kes ja millal on kontrollaktis viidatud rämpsu karjaaeda

toonud. Selliste asjaolude tuvastamine olnuks ilmselgelt võimatu ja sellise nõude esitamine

vastustajale põhjendamatu. Samuti ei olenenud sellest kaebaja kohustus tagada oma loomadele

ohutud karjatamistingimused. Heakorra tagamine on esimeses järjekorras kinnistu

omaniku/kasutaja ja teises järjekorras kohaliku omavalitsuse ülesanne. Vastustaja ülesanne ei

ole valvata kinnistute heakorra ega jäätmekäitluse järele, vaid kontrollida loomade pidamise

tingimusi.

14. Kontrollaktis sisalduva ettekirjutusega kohustati kaebajat korrastama karjaaed enne, kui

sinna viiakse loomi. Kohus nõustub vastustaja seisukohaga, et kui kaebaja edaspidi oma loomi

Kusti kinnistul ei karjata, siis ei saa kinnistult rämpsu koristamata jätmist lugeda ettekirjutuse

rikkumiseks, mis saaks õigustada sunnivahendi kohaldamist. Kui kaebaja aga soovib ka

edaspidi oma loomi sellel maa-alal karjatada, tuleb maa-ala vaieldamatult puhastada loomi

ohustavast rämpsust. Sellise kohustuse panemine kaebajale ei saa tema õigusi

ebaproportsionaalselt riivata.

15. Vastustaja ei ole rikkunud põhjendamiskohustust. Ettekirjutuse tegemiseks piisas, et

vastustaja ametnik oli tuvastanud ebasobivad loomapidamistingimused ja kaebajal on

õigusaktidest tulenev kohustus tagada tema peetavatele loomadele sobivad tingimused. Kaebaja

ei ole välja toonud, millised põhjendused on vastustaja jätnud esitamata ja millised asjaolud

arvestamata.

16. HMS § 40 lg 1 järgi peab haldusorgan andma enne haldusakti andmist menetlusosalisele

võimaluse esitada kirjalikus, suulises või muus sobivas vormis asja kohta oma arvamus ja

vastuväited. Sama paragrahvi lg 3 järgi võib haldusmenetluse läbi viia menetlusosalise

arvamust ja vastuväiteid ära kuulamata, kui: 1) viivitusest tuleneva kahju ärahoidmiseks või

avalike huvide kaitseks on vaja viivitamatult tegutseda; 2) menetlusosalise poolt taotluses või

seletuses esitatud andmetest ei kalduta kõrvale ning puudub vajadus lisaandmete saamiseks; 3)

asja ei otsustata selle menetlusosalise kahjuks; 4) arvamuse või vastuväidete esitamise

võimaldamisega kaasnev haldusaktist või toimingust teavitamine ei võimalda saavutada

haldusakti või toimingu eesmärki; 5) menetlusosaline ei ole teada või kui sooritatav toiming

puudutab määratlemata hulka isikuid ja nende kindlakstegemine ei ole mõistliku aja jooksul

võimalik; 6) haldusakt antakse üldkorraldusena või menetlusosaliste arv on suurem kui 50; 7)

muudel seaduses sätestatud juhtudel.

17. Vaidlusalusest kontrollaktist ja vastustaja 17.10.2014 e-kirjast kaebajale nähtub, et

ettekirjutus tehti enne, kui kaebajale anti võimalus oma seisukohtade avaldamiseks. Praegusel

juhul ei esinenud HMS § 40 lg 3 p-des 3-7 toodud alused kaebaja ära kuulamata jätmiseks.

Vastustaja ei ole viidanud viivitamatu tegutsemise vajadusele, mistõttu ei kohaldu ka HMS § 40

lg 3 p-s 1 toodud erand. Kuna haldusmenetlus algas kolmanda isiku kaebuse, mitte

menetlusosalise esitatud taotluse või seletuse alusel, siis ei saa ära kuulamata jätmisel tugineda

ka HMS § 40 lg 3 p-le 2.

18. Kuigi kohtupraktikas on peetud ära kuulamata jätmist tõsiseks menetluslikuks rikkumiseks,

ei too selline rikkumine alati kaasa vaidlusaluse haldusakti tühistamist, kui rikkumine ei saanud

mõjutada asja otsustamist ja haldusorganil tuleks uue haldusmenetluse tulemusena anda välja

samasisuline haldusakt. Praegusel juhul ei ole kaebaja välja toonud asjaolusid, mis võinuks

mõjutada asja otsustamist. Kuna vastustaja tuvastas kohapealse kontrolli käigus Kusti kinnistul

karjatamise tunnused ja kaebaja ei ole selgitanud, kelle loomi sellel maa-alal karjatati, siis on

usutav, et seal karjatati kaebajale kuuluvaid loomi. Vastustaja tuvastas, et maa-ala oli loomadele

ebasobivat rämpsu täis, seega oli kaebajal loomaomanikuna kohustus see ära koristada, et

tagada loomadele ohutud karjatamistingimused. Pole oluline, kes on vaidlusaluse maa-ala

3-15-215

6(6)

omanik. Kui kaebaja kasutab seda maa-ala oma loomade karjatamiseks, lasub maa-ala

korrastamise kohustus kaebajal. Kaebaja viited pahatahtlike isikute tagakiusu kohta on

umbmäärased ja ebausutavad. Seega ei too ärakuulamisõiguse rikkumine kaasa vaidlusaluse

kontrollakti tühistamist (HMS § 58).

19. Euroopa Parlamendi ja Euroopa Liidu nõukogu 29.04.2004 määruse nr 882/2004, ametlike

kontrollide kohta, mida tehakse sööda- ja toidualaste õigusnormide ning loomatervishoidu ja

loomade heaolu käsitlevate eeskirjade täitmise kontrollimise tagamiseks, art 3 lg 1 punkt d

kohustab liikmesriike teostama kontrolle, kui ilmneb mistahes teave nõuete rikkumise kohta.

Sama artikli lg 2 järgi tehakse ametlikke kontrolle ette hoiatamata.

20. Kuna määrus on Euroopa Liidu õigusaktide süsteemis otsekohalduv, tuli vastustajal lähtuda

ametliku kontrolli tegemisel mh viidatud määrusest. Ette hoiatamata kontrolli teostamine

võimaldab tuvastada loomadele tagatud tegelikud olmetingimused ja vältida nende tingimuste

muutmist kontrolli läbiviimise ajaks. Seega ei saa vastustajale ette heita, et ta ei viis kontrolli

läbi, vaatamata asjaolule, et kaebajal ei olnud võimalik sel ajal kohapeal viibida.

21. HMS § 55 lg 2 järgi antakse haldusakt kirjalikus vormis, kui seaduse või määrusega ei ole

sätestatud teisiti. Sama paragrahvi lg 3 järgi võib kirjalikus vormis haldusakti anda ainult

elektrooniliselt, kui adressaat on sellega nõus ja haldusakt ei kuulu avaldamisele.

22. Kaebaja väidab, et ei ole andnud vastustajale nõusolekut elektroonilise haldusakti

andmiseks. Kohus selgitab, et elektrooniline haldusakt on kirjaliku haldusakti üheks eriliigiks.

Kirjalikku ja elektroonilist haldusakti eristab haldusakti andmekandja. Kirjalik haldusakt on

paberil, elektrooniline haldusakt arvutifailis. Haldusorgan ei vaja HMS § 55 lg-st 3 nähtuvalt

menetlusosalise nõusolekut selleks, et vormistada haldusakt elektrooniliselt, vaid selleks, et

anda haldusakt ainult elektroonilises vormis. Menetlusosalise nõusoleku puudumisel tuleb

arvutifailis olev haldusakt koos digitaalallkirjaga välja trükkida.

23. Antud juhul ei nähtu, et kaebaja oleks andnud vastustajale nõusoleku haldusakti andmiseks

ainult elektroonilises vormis. Ka vastustaja ei ole seda väitnud. Kaebaja ja vastustaja vahelisest

kirjavahetusest võib järeldada, et haldusakt oli ainult elektroonilises vormis, sest see edastati

kaebajale elektrooniliselt. Samas ei ole kaebaja taotlenud vastustajalt pärast elektroonilise

haldusakti saamist haldusakti väljastamist ka kirjalikus vormis, seega võib eeldada, et ta nõustus

tagantjärele vaidlusaluse haldusakti vormiga. Kuna kaebaja ja vastustaja vaheline suhtlus

toimus peamiselt elektrooniliselt, siis pole põhjust arvata, et haldusakti elektrooniline vorm

riivas mingil moel kaebaja õigusi. Kaebajal oli võimalik haldusaktiga tutvuda, sellele vastu

vaielda ja seda kohtus vaidlustada. Haldusakti elektrooniline vorm ei mõjutanud kuidagi asja

sisulist otsustamist ja kaebaja ei ole seda ka väitnud. Seetõttu puudub ainuüksi haldusakti

vorminõuete rikkumisele viidates alus nõuda haldusakti tühistamist (HMS § 58).

24. Eeltoodud põhjendustel leiab kohus, et vaidlusaluse kontrollakti tühistamiseks puudub alus

ja kaebus tuleb jätta rahuldamata.

25. Kuna kohus teeb otsuse kaebaja kahjuks ning vastustaja ei ole esitanud tema

menetluskulusid ja nende kandmist tõendavaid dokumente, jätab kohus menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ja

§ 109 lg 1).

/allkirjastatud digitaalselt/

Reelika Lind

Kohtunik