3-15-2309/12 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Kristjan Siigur

Otsuse teatavakstegemine

20. november 2015, Tallinn

Haldusasja number

3-15-2309

Haldusasi

S.D. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 10. juuni 2015 otsuse

nr 13.3-3/361-1 ja 24. augusti 2015 vaideotsuse nr 15.3-

1074141-1 tühistamise nõudes.

Menetlusosalised

Kaebaja: S.D.

Vastustaja: Politsei- ja Piirivalveamet

Esindaja: Kaspar Lepper

RESOLUTSIOON

1. Jätta S.D. kaebus rahuldamata.

2. Jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda.

Edasikaebamise kord: Kohtuotsuse peale võib menetlusosaline esitada apellatsioonkaebuse Tallinna

Ringkonnakohtule hiljemalt 21. detsembril 2015.

ASJAOLUD JA VAIDLUSALUNE HALDUSAKT

1. S.D. on Vene Föderatsiooni kodanik, kes elab Eestis alates 1983. aastast, seejuures alates

1992. aasta lõpust puudub tal Eestis viibimiseks seaduslik alus. S.D. teenis NSVL-i

relvajõududes kuni reservi arvamiseni 1994. aastal ning samuti osales ta Ameerika

Ühendriikide abiprogrammis "Certificate," mille raames sai endale elamispinna Venemaal

Tuulas. Kodakondsus- ja Migratsiooniameti 15. novembri 2006 otsusega keelduti S.D.le

tähtajalise elamisloa andmisest. 8. juunil 2007 tehti S.D.le lahkumisettekirjutus, mis on senini

täitmata.

2. 10. veebruaril 2015 esitas S.D. Politsei- ja Piirivalveametile tähtajalise elamisloa taotluse

välismaalaste seaduse (VMS) § 137 lg 1 alusel elama asumiseks elamisloa alusel Eestis püsivalt

elava abikaasa juurde. Taotluse kohaselt on kaebaja 7. aprillist 1995 abielus E. M.ga, kellel on

alates 18. maist 2000 Eesti pikaajalise elaniku elamisluba.

3. Politsei- ja Piirivalveamet tegi 10. juunil 2015 otsuse nr 15.3-3/361-1, millega keeldus S.D.le

tähtajalise elamisloa andmisest (tl. 13). Keeldumise õigusliku alusena on viidatud VMS § 123

lõikele 5 ning otsust põhjendatakse sellega, et S.D. sai rahvusvahelise abiprogrammi kaudu

elamispinna Vene Föderatsioonis ning erandlikke asjaolusid, mis tingiksid taotlejale elamisloa

andmise, tuvastatud ei ole. Samuti tuuakse otsuses välja, et S.D. on Eestis viibinud pika aja

vältel ebaseaduslikult, ei ole täitnud talle tehtud lahkumisettekirjutust ega teinud koostööd

Politsei- ja Piirivalveametiga tema välja saatmise lõpule viimiseks. Otsuses leiti, et asjaolu, et

S.D.l elab Eestis abikaasa E. M., kellel on pikaajalise elaniku elamisluba, ei ole piisav erandi

tegemiseks, sest nende abielu on sõlmitud ajal, kui kaebajal puudus seaduslik alus Eestis

viibimiseks ning ka toetuse Eestist lahkumiseks võttis kaebaja vastu juba abielus olles.

4. S.D. esitas vaide, mille Politsei- ja Piirivalveamet 24. augusti 2015 otsusega nr 15.3-10/4141-

1 rahuldamata jättis.

KAEBAJA NÕUE JA PÕHJENDUSED

5. S.D. esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotleb Politsei- ja Piirivalveameti 10.

juuni 2015 tähtajalise elamisloa andmisest keeldumise otsuse nr 15.3-3/361-1 ning 24. augusti

2015 vaideotsuse nr 15.3-10/4141-1 tühistamist ning tähtajalise elamisloa taotluse uueks läbi

vaatamiseks kohustamist. Kaebaja selgitab, et on Eestis elanud alates 1983. aastast, on Eestis

abiellunud ning kasvatab koos abikaasaga kahte lapselast. Kaebaja hinnangul ei ole tähtajalise

elamisloa andmisest keeldumine põhjendatud. Kaebaja hinnangul ei saa teda käsitada

sisserändajana, kuna Eestisse asudes 1983. aastal oli tegemist elukoha muutumisega sama

riigi piires. Kaebaja hinnangul ei saa talle ette heita seda, et ta pole Politsei- ja

Piirivalveametiga koostööd teinud ning selgitab, et Eestist lahkumise korral oleks tal Eestisse

naasmine kohaldatava sissesõidukeelu tõttu takistatud. Kaebaja peab erandlikuks asjaoluks,

mis õigustab talle tähtajalise elamisloa andmist, seda, et ta on elamisloa saamist oodanud 23

aastat, mille vältel pole tal olnud õigust tööle ega ravikindlustusele. Samuti toob kaebaja välja,

et vastustajale on väga hästi teada põhjused, miks kaebaja ei saa Eestist Vene Föderatsiooni

elama asuda. Kaebaja toob välja ka selle, et elamisloa andmisest keeldumise puhul tulnuks

arvestada ka seda, et kaebajat ei ole suudetud mõistliku aja jooksul Eestist välja saata,

mistõttu tuleks kaebaja jaoks selgusetu olukord lõpetada talle tähtajalise elamisloa

andmisega.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

6. Politsei- ja Piirivalveamet vaidleb S.D. kaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata

jätmist. Vastustaja ei pea asjakohaseks kaebaja arutlust sellest, et tegemist pole

sisserändajaga, kuivõrd S.D. on Vene Föderatsiooni kodanik, kellel puudub Eestis viibimiseks

seaduslik alus. Vastustaja toob ka välja, et perekonna lõi kaebaja ajal, mil tal samuti Eestis

viibimiseks seaduslikku alust ei olnud. Vastustaja viitab siinjuures Riigikohtu otsusele

kohtuasjas 3-4-1-2-01 ja leiab, et kaebaja õigus perekonnaelu puutumatusele ei ole piiramatu.

Vastustaja on seisukohal, et väljasaatmismenetluses Politsei- ja Piirivalveametiga koostöö

mitte tegemist ei saa kaebaja õigustada kuidagi sellega, et välja saatmise korral oleks tal

Eestisse saabumine sissesõidukeelu tõttu võimatu. Samuti leiab vastustaja, et see, et kaebaja

on 23 aastat Eestis ebaseaduslikult elanud, on tingitud üksnes kaebajast endast ja tema

valikutest ning sellestsamast on tingitud ka see, et kaebajat pole olnud võimalik välja Eestist

saata. Vastustaja selgitab, et kaebaja sai 1995. aastal USA abiprogrammi raames endale ja

perekonnale elamispinna Venemaa Föderatsioonis Tuulas, mistõttu tuleneb VMS § 123 p 5

üheselt, et tähtajalise elamisloa andmisest tuleb keelduda. Vastustaja viitab Riigikohtu

otsustele kohtuasjades 3-3-1-11-03, 3-3-1-12-03 ja 3-3-1-17-03 ning selgitab, et VMS § 123 p

5 on imperatiivne ega võimalda Politsei- ja Piirivalveametil elamisloa andmise taotluse

läbivaatamisel kaalutlusõiguse kasutamist. Vastustaja selgitab, et selle normi kehtestamine on

seadusandja tahtlik valik eesmärgiga tagada nende isikute riigist lahkumine, kes sellise

kohustuse endale abiprogrammis osalemise näol võtsid ning endise NSVL relvajõudude

kaadrisõjaväelaste väljaviimise hõlbustamine.

KOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED

7. Hinnanud poolte väiteid ja nende kinnituseks esitatud tõendeid kogumis ja vastastikuses

seoses, leian, et S.D. kaebus ei ole põhjendatud ja tuleb rahuldamata jätta. VMS § 123 p 5

kohaselt keeldutakse tähtajalise elamisloa andmisest, kui isik on võtnud kohustuse Eesti

Vabariigist lahkuda, saanud rahvusvahelise abiprogrammi kaudu elamispinna välismaal või

saanud Eestist lahkumiseks toetust. Käesoleval juhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et

kaebaja osales Ameerika Ühendriikide abiprogrammis « Certificate » ning sai selle kaudu

endale 1995. aastal korteri Venemaal Tuulas. Seega vastab kaebaja VMS § 123 punktis 5

sätestatud tunnustele. Vastustaja märgib õigesti, et VMS § 123 punktis 5 sätestatud asjaolude

tuvastamisel ei ole Politsei- ja Piirivalveametil enam kaalutlusõigust küsimuses, kas isikule

tähtajaline elamisluba anda või sellest keelduda. Sellisele isikule on elamisloa andmine

välistatud. VMS-i varasemas redaktsioonis sisaldus käsitletud normiga sarnane norm § 12 lg 9

punktis 4. Riigikohus leidis kohtuasjas nr 3-3-1-10-03 tehtud otsuses, et see norm ei anna

täitevvõimule kaalutlusõigust pärast seda, kui on tuvastatud, et isik sai abiprogrammi alusel

korteri välisriigis. Sellest seisukohast saab lähtuda ka praegu kehtiva VMS § 123 p 5

sisustamisel. Riigikohus leidis eelnimetatud lahendis veel, et abiprogrammi alusel välismaal

elamispinna saanud endise NSVL sõjaväelaste perekonnaellu sekkumise eesmärk on

legitiimne ja proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. Riigikohus märkis, et isegi kauaaegse

sisserändaja puhul oleks selles kohtuasjas kirjeldatud asjaoludel sekkumine tema

perekonnaellu põhjendatud. Riigikohtu poolt kohtuasjas nr 3-3-1-10-03 käsitletud juhtumi

asjaolud olid väga sarnased käesoleva asja omadega.

8. Eeltoodut arvestades nõustun vastustaja seisukohaga, et kaebajale tähtajalise elamisloa

andmisest keeldumine ei kujuta tema perekonnaelu puutumatuse rikkumist. Vastustaja on nii

vaidlustatud otsuses kui vaideotsuses õigesti välja toonud selle, et kaeba abiellus ajal, mil ta

viibis Eestis ebaseaduslikult. Seega polnud tal abiellumise ja perekonna loomise ajal mistahes

põhjust eeldada, et talle Eestis viibimiseks seaduslik alus antakse. Leian, et isik ei saa

põhimõtteliselt õigustada tähtajalise elamisloa saamise soovi selliste sündmuste ja iseenda

tegudega, mis on aset leidnud ajal, mil ta viibis riigis ebaseaduslikult. Sarnaselt kohtuasjas nr

3-3-1-10-03 tehtud Riigikohtu lahendis märgitule on ka käesoleval juhul paslik tõdeda, et VMS

§ 123 p 5 alusel tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine kujutab endast intensiivset

sekkumist kaebaja perekonnaellu, ent ei võta kaebajalt võimalust perekonnaelu elada.

Kaebajal on võimalik elada perekonnaelu oma kodakondsusjärgses riigis, kuhu elama

asumiseks ta abiprogrammi raames saigi korteri. Kaebaja abikaasa on samuti Vene

Föderatsiooni kodanik, mistõttu ei ole temalgi mingit takistust asuda koos kaebajaga elama

Vene Föderatsiooni, kui ta seda soovib. Ainuüksi see, et kaebaja perekonnaliikmed ei soovi

Venemaale minna, ei õigusta kaebajale Eesti tähtajalise elamisloa andmist.

9. Kaebajale tähtajalise elamisloa andmist ei saaks kuidagi õigustada see, et kaebaja on Eestis

23 aastat elamisluba oodanud. Esiteks ei ole täpne väita, et kaebaja on kogu selle aja elamisloa

saamist oodanud. Nimelt nähtub vaidlustatud otsusest, et 2000. aastal esitatud tähtajalise

elamisloa taotluse menetlus lõpetati, kuna kaebaja ei kõrvaldanud kaebuses esinenud puudusi

ning 2010. aastal keelduti kaebajale tähtajalise elamisloa andmisest. Seega ei saa kuidagi väita,

et pädevad haldusorganid oleks ebamõistlikult kaua kaebajale tähtajalise elamisloa andmise

küsimuse otsustamisega viivitanud. Etteheide, et kaebaja on pidanud liiga kaua tähtajalise

elamisloa saamist ootama, võiks olla õigustatud aga just juhul, kui pädevad haldusorganid

oleks vastavate otsuste tegemisega ebamõistlikult kaua viivitanud. Käesoleval juhul see nii ei

ole. Kõik kaebaja taotlused on lahendatud mõistliku aja jooksul.

10. Kaebajale tähtajalise elamisloa andmist ei saaks õigustada ka sellega, et kaebajat ei ole

õnnestunud pika aja jooksul Eestist välja saata. See, et kaebajat pole olnud võimalik välja

saata, on tingitud ainult kaebaja enda tegevusest ja on eeskätt seotud sellega, et kaebaja ei

ole endale taotlenud kodakondsusriigilt reisidokumenti. Seeläbi ei ole kaebaja osutanud

Politsei- ja Piirivalveametile kaasabi enda välja saatmise korraldamiseks. Selline

kaasaaitamiskohustus tuleneb aga otseselt väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse §-

st 26.4. Eestis ebaseaduslikult viibivale välismaalasele elamisloa andmine põhjusel, et tema

välja saatmine on muutunud perspektiivituks, võib kõne alla tulla siis, kui isik ise on teinud

endast kõik oleneva, et välja saatmisele kaasa aidata või kui ilmneb, et pole võimalik tuvastada

riiki, kuhu isik oleks võimalik saata. Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et kaebaja on Vene

Föderatsiooni kodanik, seega on tema välja saatmine võimalik. Kaebaja, jättes täitmata

elementaarse kaasaaitamiskohustuse, ei saa Eesti riigilt mitte midagi nõuda argumendiga, et

tema välja saatmise menetlus on kestnud liiga kaua või väljasaatmine muutunud

perspektiivituks. Ükski isik ei saa nõuda enda õigusvastasele käitumisele tuginedes endale

täiendavaid õigusi. Kaasaaitamiskohustuse rikkumist ei saa kaebaja kuidagi õigustada sellega,

et vastasel juhul poleks tal sissesõidukeelu kohaldamise tõttu olnud võimalik pikka aega

Eestisse tulla. Kahtlemata olid kaebajal omad selgelt läbi mõeldud põhjused, miks ta Eestist ei

lahkunud, ent ükski neist pole selline, millega saaks talle käesoleval ajal õigustada elamisloa

andmist.

11. Kaebaja välja saatmine ei ole ka muutunud perspektiivituks, vaid sõltub endiselt eeskätt

kaebaja enda tegevusest. Kui kaebaja taotleb endale Vene Föderatsiooni ametivõimudelt

reisidokumendi, pole tema Eestist välja saatmiseks mingit takistust. Kuidagi ei saa kaebaja

välja saatmist takistada see, et kaebaja ei soovi Venemaale minna või et tal puuduvad seal

mistahes sidemed. Nagu juba öeldud, kaebaja ei saa Eestisse jäämise soovi õigustada sellega,

et ta on siin kaua olnud, kuna viimased 23 aastat on ta Eestis viibinud ebaseaduslikult ja

sellisest Eestis viibimisest ei sa talle mingeid õigusi tekkida. Mis puudutab kaebaja etteheidet,

et tal ei ole dokumente, tööd ega ravikindlustust, siis nende saamiseks on kaebajal samuti

kõige lihtsam täita talle tehtud lahkumisettekirjutus ning asuda elama oma kodakondsusriiki,

kus talle vastavad hüved tagatakse.

12. Vastustaja peab õigustatult asjakohatuks kaebaja väidet, et tegemist pole sisserändajaga.

Kaebaja ei ole Eesti kodanik. Välismaalasel peab olema aga Eestis viibimiseks seaduslik alus,

mida kaebajal ei ole ega ole ka pika aja jooksul olnud. See, mis asjaoludel kaebaja 1983. aastal

Eestisse saabus ega ka see, milles seisnesid tema ülesanded NSVL-i kaitseväelasena, ei ole

oluline, sest neist asjaoludest ei tulene talle ühelgi juhul seaduslikku alust Eestis viibimiseks.

Juba eelpool viidatud kohtuasjas nr 3-3-1-10-03 selgitas Riigikohus, et sarnastel asjaoludel

isikule tähtajalise elamisloa andmisest keeldumine oleks proportsionaalne ka kauaaegse

sisserändaja suhtes.

13. Põhjendamatu on kaebaja seisukoht, et tal ei ole võimalik Vene Föderatsiooni elama

minna. Kaebaja lihtsalt ei taha seda, ent see ei tähenda, et see oleks võimatu.

14. HkMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse

rahuldamata jätmisega on otsus tehtud kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole taotlenud

enda kasuks menetluskulude välja mõistmist, jäävad kummagi poole kulud poole enda kanda.

/allkirjastatud digitaalallkirjaga/

Kristjan Siigur

kohtunik